2-14-6993/35 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Valga kohtumaja - lahend.ee

28.05.2014. a saabus Tartu Maakohtu Valga kohtumajale kohtualluvuse määruse alusel X OÜ maksekäsu kiirmenetluse avaldus T.S.’i vastu võla nõudes menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 28.05.2014. a andis kohus avaldajale tähtaja nõuetekohase hagiavalduse esitamiseks. 02.06.2014. a esitati kohtule nõuetekohane hagiavaldus. 17.06.2014. a võttis kohus hagi menetlusse. Hageja nõue ja põhjendused /tl 21-24, lisad 25-29/ Hageja ja kostja sõlmisid 09.04.2011. a laenulepingu nr 1, millega hageja andis kostjale laenu 9 000 eurot. Laenusumma kanti kostja arveldusarvele peale lepingu allkirjastamist. Kostja kohustus laenusumma tagastama hiljemalt 14.04.2011. a. Kostja on vaatamata lubadustele ning ka korduvatele meeldetuletustele ning kokkulepetele jätnud kohustuse täitmata. Kuivõrd kostja ei ole laenusummat õigeaegselt tasunud, siis on kostja rikkunud omapoolseid lepingust tulenevaid kohustusi, mistõttu on hagejal õigus kostjalt nõuda laenusumma tagastamist. Seega palub hageja kohtul mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus summas 9 000 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited /tl 41-43/ Hageja väited, et 09.04.2011. a sõlmiti laenuleping ning kostja sai selle alusel laenu 9000 eurot, ei vasta tegelikkusele. Hageja ja kostja ei ole sõlminud 09.04.2011. a laenulepingut ning hageja ei ole seda tõendanud. Hagile on lisatud hoopiski 09.03.2011. a laenuleping. Laenu kostjale üleandmist ei ole hageja samuti tõendanud, samas on see hageja tõendamiskoormis. Riigikohtu praktikast tulenevalt võib kostja esitada seni üksnes vastuväiteid, kuni hageja on hagiavalduse aluseks olevad asjaolud tõendanud. Lisaks juhib kostja tähelepanu sellele, et hagiavaldus ja maksekäsu kiirmenetluses esitatud avaldus on vastuolulised, kuivõrd kiirmenetluses nõudis hageja 6 400 euro saamist, samas hagiavalduses nõuab põhivõla summas 9 000 eurot väljamõistmist. Eluliselt ei ole usutav, et hageja jätab nõudmata väidetavalt täielikult tasumata laenusummast umbes 1/3. Eluliselt ei ole usutav ka see, et hageja ei nõua väidetavalt peaaegu kolm aastat tasumata põhivõlalt kõrvalnõudeid. Kostja ei ole ühtegi kohustust hageja ees jätnud täitmata. Kostja on hagejalt saadud laenu koos intressiga tagastanud. Kostja võttis sularaha oma kontolt välja 25.03.2011. a ning peale telefonivestlust saadi A.K.`ga kokku Pirital, kostja töökohas, kus tagastati saadud laen koos intressiga. A.K. sai raha kätte isiklikult ning raha üleandmise juures viibis ka A.K. elukaaslane või abikaasa. Nimetatud asjaolu on ka ühe kriminaalmenetluse raames tuvastatud kostja ülekuulamisel. Eeltoodust tulenevalt teatab kostja, et ei tunnista hagi ning palub jätta hagiavaldus rahuldamata ja menetluskulud põhjendamatu hagi esitamise tõttu hageja kanda.

04.12.2014. a edastas kohus hagejale kirja, millega andis tähtaja kostja vastustele seisukoha esitamiseks. Kohus selgitas veelkord hagejale, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited – hagejal tuleb tõendada laenulepingu sõlmimist kostjaga ning laenusumma üleandmist kostjale. Kohus märgib, et hageja poolt esitatud tõendid tõendavad vaid 09.03.2011. a laenulepingu sõlmimist, mis ei ole käesoleva nõude aluseks /tl 62/. Hageja täiendavad põhjendused /tl 64-68, lisa 69-70/ Hageja selgitab, et hagiavalduses on ekslikult kirjavea tõttu märgitud laenulepingu kuupäevaks 09.04.2011. a. Hageja märgib, et mingeid muid võlasuhteid peale 09.03.2011. a laenulepingust tekkinud võlasuhte hageja ja kostja vahel ei eksisteeri. Hageja leiab, et kostjale pidi olema mõistlikult arusaadav, et hageja peab hagi aluseks just 09.03.2011. a sõlmitud laenulepingut. Hageja märgib, et makseettepanekust tuleneb selgelt, et käsiteletakse ainult ühte konkreetset laenulepingut (09.03.2011. a). Seega on hagiavalduses märgitud kuupäeva näol tegemist ekslikult tekkinud kirjaveaga. Hageja palub jätta tähelepanuta kostja seisukohad seoses hageja väidete tõendamata jätmise ja hageja poolt esitatud tõendite asjakohatusega käesolevas tsiviilasjas. Antud juhul esineb hageja hinnangul vähemalt tõsine kahtlus kostja poolt menetlusõiguste heauskse kasutamise osas. Ilmselt soovib kostja selliste võtetega menetlust venitada, mis on aga TsMS § 200 lg 2 kohaselt keelatud. Hageja märgib, et ta saab ise otsustada, kas üldse, mis alus(t)el ja millises ulatuses ta kostjalt midagi nõuab. Kuna kostja ei ole käesolevale tsiviilasjale eelneval perioodil reageerinud hageja palvetele kohustus täita, vaid vältinud hagejat, oli hageja otsus nõue esitada esmalt läbi maksekäsu kiirmenetluse. See oli eelkõige seotud lootusega, et hageja nõue, mis on täielikult täitmata, saab vähemalt osaliselt rahuldatud. Samadel põhjustel ning lisaks suuremale riigilõivumäärale ei ole hageja esialgu palunud välja mõista kõrvalnõudeid. Eeltoodust lähtuvalt puudub igasugune kostja poolt viidatud vastuolulisus. Hageja poolt esitatud tõenditega on tõendatud hageja ja kostja vaheline lepinguline suhe ning laenulepingus kokku lepitud laenusumma üleandmine kostjale. Ebaõige on kostja väide, et hagejalt saadud laen koos intressiga on hagejale tagastatud Tallinnas, Pirital. Asjaoluga, et kostja on väidetavalt mingil ajahetkel (25.03.2011. a) oma kontolt mingi rahasumma välja võtnud, ei saa käesolevas tsiviilasjas tõendada laenu tagasimaksmist hagejale. Seda enam, et laenulepingus oli laenu tagastamise kuupäevaks 14.03.2014. Hageja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kostja, saades laenu summas 9 000 eurot ülekandena oma arveldusarvele, ei kandnud seda laenuandja arveldusarvele ülekandega

tagasi, nagu oli kokku lepitud, vaid võttis selle välja sularahas. Samuti oleks ebamõistlik ja käibes äärmiselt tavapäratu, et kirjaliku laenulepingu puhul, arvestades ka suhteliselt suurt laenusummat, tagastab võlgnik laenusumma ilma, et vormistaks selle kinnituseks võlausaldaja allkirjaga kinnitust summa tagastamise kohta. Väide, et kostja on mis tahes summa hagejale tagastanud, on paljasõnaline, tõendamata ja sisuliselt väär. Kostja on viidanud kriminaalasjale nr xxxxxxxxxxx ning leidnud, et nimetatud asjaolu oli ka ühe kriminaalmenetluse esemeks, kus kostja kuulati üle ja vastav asjaolu tuvastati. Hagejale jääb täielikult arusaamatuks, millist käesolevas tsiviilasjas tähtsust omavat asjaolu on kostja eelviidatud kriminaalmenetluses tuvastatuks pidanud. Kokkuvõtvalt märgib hageja, et kostja käitumine käesolevas menetluses näitab, et kostja püüab iga hinnaga oma kohustuste täitmisest kõrvale hoida. Kõik kostja esitatud väited on paljasõnalised ja tõendamata. Hageja jääb täielikult hagiavalduses esitatud taotluste juurde, mh hagi rahuldamise osas. Kostja täiendav seisukoht /tl 73-76, lisad 77-90/ Kostja märgib, et kui kostja oleks olnud pahatahtlik ja soovinud menetlust venitada, siis ilmselt ei oleks kostja hagiavalduse vastuses selgitanud 09.03.2011. a laenulepingu täitmisega seonduvat. Seega palub kostja jätta hageja sellekohased väited tähelepanuta. Kostja on hagiavalduse vastuses selgitanud, et ei ole ühtegi kohustust, sh 09.03.2011. a laenulepingust tulenevat, hageja ees jätnud täitmata. Kostja on hagejalt 09.03.2011. a saadud laenu koos intressiga hagejale tagastanud Tallinnas, Pirital kostja töökohas. Kostja selgitab täiendavalt, et võttis sularaha oma Nordea panga kontolt välja 25.03.2011. a summas 11 000 eurot ning A.K.`ga saadi kokku Pirital, kostja töökohas 26.03.2011. a, kus saadud laen hagejale tagastati. Kostja esitab tõendina kriminaalasjas nr xxxxxxxxxxx kogutud tõendi - 12.03.2012. a tunnistaja täiendav ülekuulamise protokoll – millest nähtub, et kostja on andnud tunnistajana ütlusi hageja poolt kostjale laenu andmise ja tagastamise osas juba märtsis 2012. a. Nimetatud tõendist nähtub üheselt, et juba 2012. a märtsis on kostja selgitanud, et võttis 25.03.2011. a Nordea panga arvelduskontolt välja 11 000 eurot, et tasuda 09.03.2011. a laenulepingu alusel võlg A.K.`le. Selliselt on ilmne, et kostja väited laenu tagastamise osas on usutavad. Kostja leiab, et vahetult peale laenu andmist ja tagastamist kriminaalmenetluses tunnistajana antud ütlused on eluliselt usutavamad, kui hageja poolt aastaid peale laenu andmist ja vahetult enne laenulepingu aegumist kohtusse esitatud hagiavaldus. Lisaks on alust kahelda hageja selgituste usaldusväärsuses, sest hageja seaduslik esindaja A.K. oli kriminaalasjas nr xxxxxxxxxxx kahtlustatav. Hageja väited, et kostja on teda vältinud, on paljasõnalised ja ebaõiged. Hageja ei ole nimetatud väiteid mingil viisil tõendanud, seega palub kostja jätta hageja väited tähelepanuta. Kostja hinnangul on tähelepanuväärne ka see, et hageja vaidleb vastu kostja taotlusele kriminaalasjas kogutud tõendite tsiviilasjas esitamise taotlusele. Kriminaalmenetluses kogutud tõendid kinnitavad, et kostja ei ole asunud hagiavaldusele põhjendamatult vastu vaidlema ning kinnitavad ja tõendavad kostja väidete tõelevastavust ja usaldusväärsust. Kostjal on õigus ja kohustus kõikide vahenditega oma vastuväiteid tõendada, seega puudub alus nimetatud tõendite vastu võtmata jätmiseks. Seega palub kostja võtta vastu kostja poolt esitatud tõendid kriminaalmenetlusest; jätta hagiavaldus täielikult rahuldamata ning menetluskulud jätta täielikult hageja kanda.

Hageja lõplik seisukoht ja täiendavad tõendid /tl 95-101, lisad 102-112/ Kriminaalasi nr xxxxxxxxxxx ei puutu hageja hinnangul käesolevasse tsiviilasja. Viidatud kriminaalasi on 24.10.2012. a määrusega lõpetatud (A. K. poolt väidetavate kuritegude toimepanemine ei ole tõendamist leidnud). Hageja on varasemalt selgitanud, et kostja tõendite kogumise taotlus ei vasta TsMS nõuetele. Hageja jääb oma vastavate seisukohtade juurde ning taotleb kostja 02.01.2015. a menetlusdokumendi lisade 2, 3 ja 4 tõenditena toimikusse võtmata jätmist, kuna kostja ei ole TsMS § 256 lg 3 kohaselt põhjendanud, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib viidatud tõendeid esitada. Hageja hinnangul on kostja ainuke soov kõnealuste tõenditega jätta muljet justkui oleks hageja seaduslik esindaja A. K. (füüsilise isikuna) ebausaldusväärne ja isegi kriminaalne isik. Kui kohus siiski peab vajalikuks arvestada kostja 02.01.2015. a menetlusdokumendi lisasid, peab hageja omalt poolt vajalikuks esitada järgmised seisukohad ja tõendid. Kostja esitab korduvalt tõendamata ja vääri väiteid, ajades need segamini faktidega. Näiteks viitab kostja sellele justkui oleks kõnealuses kriminaalasjas leidnud tõendamist, et hageja seaduslik esindaja A. K. sai võltsitud müügilepingu alusel kostja sõiduauto BMW xxxxxI omanikuks. Vastupidi, kõnealuses kriminaalasjas teostati müügilepingu käekirjaekspertiis, millega tuvastati, et A. K. ei ole allkirja võltsinud ning suure tõenäosusega on müügilepingul just kostja allkiri. Enamgi veel, tutvudes nii kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega kui kostja 02.02.15. a esitatud tõenditega, võib järeldada, et hoopis kostja on ebausaldusväärne ning tal on ka teiste võlausaldajatega probleeme kohustuste täitmisel (nt M. L. ütlused, mille kohaselt kostja kliendid said kostjale täisteenuse eest makstes ainult osalise teenuse; kostjal on M. L. ees kohustusi 8 000 eurot jne). Hageja selgitab, et erinevalt kostjast ei ole hageja esitanud üksnes väiteid, vaid konkreetsed tõendid hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kohta, mis tõendavad laenu andmise fakti (nt laenuleping, maksekorraldus). Kostja on esitanud paljasõnalised väited laenu tagastamise kohta. Hageja leiab, et kriminaalasja raames tehtud menetlustoimingu (kostja ülekuulamine) käigus kostja poolt antud ütluste näol on tegemist ühepoolse avaldusega, mis iseenesest ei tõenda midagi. Kostja tunnistab, et sai hagejalt lühiajalist laenu 09.03.2011. a. Hageja hinnangul ei tõenda kostja poolt esitatud Nordea panga 25.03.2011. a arvelduskonto väljavõte laenu tagastamist. Kõnealune väljavõte ei tõenda midagi muud kui seda, et kostja on sularaha oma kontolt välja võtnud. Hageja esitab tõendina Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx, kust nähtub, et kostja on tõepoolest olnud olukorras, kus tema sõidukid ning kinnisasi on arestitud ning 01.03.2011. a määrusega kohustati teda tasuma tagatis summas 8174,49 eurot, mis 10.03.2011. a ka tasuti. Selles tsiviilasjas kinnitab kostja, et raha laenas ta oma isalt intressiga 4% aastas (olemas isa kinnitus laenu andmise kohta). Kuivõrd on tõendatud, et kostjal oli kõnealusel perioodil veel võlausaldajaid (lisaks kostja isale veel ka M. L.), vähendab selline fakt veelgi kostja väite usutavust laenu tagastamise kohta hagejale, kuna ei ole selge, mille jaoks täpselt kostja raha välja võttis. Lisaks juhib hageja tähelepanu sellele, et esitatud ülekuulamise protokollis annab kostja ütlusi selle kohta, et viimane vajas rahalisi vahendeid just eelviidatud tsiviilasja tagamise määruse tõttu ning et justkui oleks keegi tal soovitanud selleks pöörduda hageja poole. Küsitavust tekitavad kostja valikulised ja vastavalt olukorrale sobivad ütlused. Eluliselt ei ole usutav, et väidetav laenu tagastamine jäi fikseerimata põhjusel, et: „mul ei leidunud töökojas paberit ja pastakat“ (vt kostja ülekuulamise protokolli). Töökojas asus ka kostja kontor, kus vormistati igapäevaselt klientidega lepinguid. Hageja hinnangul võib tõsise kahtluse alla seada kõik kostja avaldused, antud ütlused või muud kostja väited seoses saadud laenu või selle tagastamisega. Võib olla vägagi tõenäoline, et kostja tagastas 25.03.2011 krediidiasutusest väljavõetud sularaha just oma isale, kelle käest ta väidetavalt sai laenu

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on laenulepingu alusel hagejalt saanud 9000 eurot. Laenulepingu p-s 1.2 märgitud laenusumma 9000 euro üleandmine kostjale 09.03.2011.a on tõendatud kohtule esitatud maksekorraldusega /tl 53/. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on laenusumma hagejale tagastanud või mitte. Vastavalt laenulepingu p-le 4.1 kohustus kostja laenusumma tagastama hiljemalt 14.03.2011.a, tasudes laenusumma laenuandja kassasse sularahas või tema arveldusarvele. Hageja väidab, et laenusumma on siiani tagastamata ning nõuab selle tagastamist. Kostja väidab, et tema võttis oma pangakontolt 25.03.2011.a välja sularaha, helistas hageja esindajale A.K.`le ja tagastas laenusumma koos intressiga hagejale sularahas 26.03.2011. a kostja töökojas ning selle juures viibis ka hageja elukaaslane või abikaasa. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja on omalt poolt tõendanud laenusumma üleandmise kostjale ning hagile vastuvaidlemise korral on kostja kohustuseks tõendada, et tema on laenusumma hagejale tagastanud. Oma vastuväidete tõendamiseks on kostja esitanud konto väljavõtte, millest nähtub, et kostja on oma kontolt 25.03.2011.a sularahas välja võtnud 11 000 eurot /tl 77/ ning kriminaalasja nr xxxxxxxxxxx raames kogutud tõendi, s.o 12.03.2012.a tunnistaja täiendava ülekuulamise protokolli, milles tunnistaja T.S. on andnud ütlusi hageja poolt kostjale laenu andmise ja tagastamise osas /tl 7880/. Kohus võtab esitatud tõendid asja materjalide juurde, kuna tõendid on esitatud tähtaegselt, st eelmenetluse käigus kohtu poolt antud tähtaja jooksul (TsMS 330 lg 1), ning kostja on arusaadavalt põhistanud, et soovib nende tõenditega tõendada oma põhilist vastuväidet, s.o laenusumma tagastamist sularahas isiklikult hageja esindajale. Kohus hindab esitatud tõendeid kogumis koos teiste tõenditega. Kostja on esitanud kohtule ka teisi kriminaalasja nr xxxxxxxxxxx raames kogutud tõendeid, s.o kahtlustatava A.K. ülekuulamise protokoll, A.K. poolt Maanteeametile esitatud vastus, M. J.`i kinnitus ning tunnistaja M. J.`i ülekuulamise protokoll. Samas ei ole kostja kohtule selgitanud, millist asjas olulist ning vaidlusalust asjaolu soovib kostja esitatud tõenditega tõendada. Vastavalt TsMS § 238 lg-le 1 võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Sama sätte p 1 kohaselt ei ole tõendil asjas tähtsust eelkõige juhul, kui tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada, muu hulgas kui asjaolu ei ole vaidlusalune. TsMS § 238 lg 3 p 4 alusel võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest, kui tõendite esitamise vajadust ei ole põhjendatud. Käesoleva tsiviilasja lahendamisel ei oma tähtsust hageja ja kostja vahelised teised suhted ning kokkupuuted, mis ei ole seotud 09.03.2011.a sõlmitud laenulepinguga. Hageja ei ole põhistanud, millist vaidlusalust asjaolu ta soovib eelnevalt loetletud tõenditega tõendada. Eeltoodu tõttu jätab kohus kostja poolt esitatud tõendid (kahtlustatava A.K. ülekuulamise protokoll, A.K. poolt Maanteeametile esitatud vastus, M. J.`i kinnitus ning tunnistaja M. J.`i ülekuulamise protokoll) vastu võtmata. Hageja on omakorda palunud kohtul võtta asja materjalide juurde kriminaalasja nr xxxxxxxxxx lõpetamise määrus ning tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsus. Hageja soovib kriminaalasja lõpetamise määrusega ümber lükata kostja vastuväiteid, mis m.h tuginevad kostja poolt esitatud ning kohtu poolt eelnevalt vastu võetud tunnistaja T.S.`i täiendava ülekuulamise protokollile. Poolte võrdsusest lähtudes võtab kohus kriminaalasja lõpetamise määruse asja materjalide juurde. Samas leiab kohus, et tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsus ei ole asjakohane tõend, kuna esitatud kujul, s.o olukorras, kus kohtuotsuse sissejuhatavas osas on märgitud vaid hageja initsiaalid ilma täisnime ega isikukoodita, ei ole võimalik seda kohtuotsust seostada kostjaga. Seetõttu keeldub kohus esitatud tõendi vastuvõtmisest.

Kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt hinnates on kohus seisukohal, et kostja ei ole suutnud tõendada oma vastuväidet laenusumma tagastamise kohta. Kostja konto väljavõttega /tl 77/ on küll tõendatud see, et kostja võttis oma pangakontolt 25.03.2011.a välja 11 000 eurot, kuid see asjaolu üksi ei tõenda seda, et kostja selle sularaha arvel täitis oma laenulepingust tuleneva kohustuse hageja ees. Kontoväljavõte tõendab üksnes sularaha väljavõtmise fakti, kuid mitte seda, mida kostja sularahaga tegi. Hinnates kostja enese poolt kriminaalasja nr xxxxxxxxxxx menetluses antud ütlusi /tl 78-80/, tuleb asuda seisukohale, et kostja poolt ülekuulamisel avaldatu laenu sularahas tagastamise kohta hagejale on vaid kostja ühepoolne avaldus. Ekslik on kostja väide, et laenu tagastamine sularahas on kriminaalasjas tuvastamist leidnud – asjaolud leiavad tuvastamist vaid kohtuotsusega ning vastavat kohtotsust ei ole kohtule esitatud (ka kriminaalasjas tehtud kohtuotsus ei oleks tsiviilasja lahendamisel kohtule siduv). Vastupidi, kohtule on esitatud hoopiski sama kriminaalasja lõpetamise määrus /tl 102-107/, millest nähtub, et kriminaalasi on prokuröri määruse alusel lõpetatud tõendite puudumise tõttu. Teised tõendid, mis kinnitaksid kostja väiteid laenu tagastamise kohta, asjas puuduvad. Seetõttu on kostja vastuväide laenu tagastamise kohta jäänud paljasõnaliseks ning seetõttu ka tõendamata vastuväiteks. Täiendavalt märgib kohus ka seda, et kohus ei pea eluliselt usutavaks, et kostja, tagastades oma sõnul laenusumma sularahas, jättis niivõrd kaaluka tähendusega toimingu kirjalikult fikseerimata ning hagejalt laenu tagastamise kohta allkirja võtmata. Samuti ei mõista kohus, miks oli kostjal hagejale laenu tagastamiseks vaja laenusumma pangakontolt välja võtta ning see sularahas tagastada, kui laenu ta oli saanud pangaülekande kaudu, laenulepingu p 4.1 kohaselt võis selle tagastada pangaülekandega ning kostjal oli 25.03.2011.a seisuga pangakontol laenu tagastamiseks ka piisavalt raha. Lisaks eeltoodule ei kattu tagastamisele kuulunud laenu ning 25.03.2011.a pangast välja võetud sularaha summad – kostja võttis pangast välja 11 000 eurot, kuid laenu ning intresside tagastamiseks oleks piisanud 9250 eurost (laenusumma 9000 eurot ning intress laenu kasutamise tähtaja järgi arvestatuna 250 eurot: laenuperiood 09.03.2011-14.03.2011, s.o viis päeva x intress laenulepingu p 3.1 alusel 50 eurot päevas). Seetõttu, lisaks sellele, et kostja vastuväide on tõendamata, ei pea kohus kostja vastuväidet laenusumma tagastamise kohta sularahas ka usutavaks. Kostja on oma vastuväidetes tähelepanud juhtinud ka sellele, et hageja on maksekäsu kiirmenetluses nõudnud vaid 6 400 euro suurust põhivõlga, kuid hagiavalduses on põhivõlg juba 9 000 eurot. Samas on hageja loobunud kõrvalnõuete esitamisest. Erinevalt kostjast ei näe kohus eeltoodus midagi iseäralikku. Vastavalt dispositiivsuse põhimõttele otsustab hageja ise oma menetluslike õiguste kasutamise üle, s.h selle üle, kas ja milliseid nõudeid esitada ning millises ulatuses. Samuti viitab kohus TsMS § 481 lg-le 22, mille järgi maksekäsu kiirmenetlust ei toimu nõuete puhul, mille summa ületab 6 400 eurot. See summa hõlmab nii põhi- kui ka kõrvalnõudeid. Seega ei saanudki hageja maksekäsu kiirmenetluse raames nõuda enamat kui 6 400 eurot. Samas on maksekäsu kiirmenetlus kiirem ja lihtsam moodus võla nõudmiseks ning sellise mooduse kasutamine nõude rahuldamiseks kas või osaliselt on igati mõistlik. VÕS § 396 lg 1 järgi laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Eelnevalt on tõendamist leidnud, et hageja andis kostjale 09.03.2011.a laenulepingu alusel laenu 9000 eurot. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Vastavalt VÕS § 82 lg-le 2 kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb

kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. Antud juhul on pooled kohustuse täitmise tähtaja kindlaks määranud laenulepingu p-s 4.1, mille kohaselt kohustus kostja saadud laenu tagastama hiljemalt 14.03.2011.a. VÕS § 82 lg 7 alusel muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Vastavalt VÕS § 82 lg-s 7 sätestatule muutus kohustus sissenõutavaks alates 15.03.2011.a. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja ei ole hagejale laenu tagastanud. Tegemist on kohustuse rikkumisega VÕS § 100 järgi. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral on sätestatud VÕS §-s 101. VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega on hageja VÕS § 108 lg 1 alusel põhjendatud nõudma kostjalt kohustuse täitmist, s.o laenu tagastamist hagejale. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hageja hagiavalduse kostja vastu täies ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 9000 eurot. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt lahendab kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi täies ulatuses, tuleb asja menetlemisega kaasnenud menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 järgi maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. 23.02.2015. a esitas hageja kohtule oma menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskuluks riigilõiv summas 425 eurot /tl 126-128/. Riigilõiv on hageja poolt tasutud kahes osas – maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel ja hagi esitamisel. TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõiv summas 425 eurot. Hageja on taotlenud menetluskulult ka viivise väljamõistmist VÕS §-s 113 sätestatud määras. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 177 lg 4 alusel rahuldab kohus hageja taotluse menetluskulult viivise väljamõistmiseks.