Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ülle Jänes ja Imbi SidokToomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
25.02.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-12-19758
Tsiviilasi
ZK hagi EK vastu hüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.10.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
ZK apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
2502 eurot 36 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja ZK (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX XX-X XXXXX Tallinn), tehinguline esindaja Heldur Raig Kostja EK (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX XX-X XXXXX Tallinn), tehinguline esindaja vandeadvokaat Äili Rodi
Kohtuistungi toimumise aeg
02.02.2015
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 14.10.2014 otsus osas, millega jäeti hageja ZK nõue igakuise hüvitise saamiseks 93,42 euro ulatuses rahuldamata ning teha selles osas uus otsus, millega mõista kostjalt EK hageja ZK kasuks välja hüvitis kostja omandiosale vastavast osast suurema pinna kasutamise eest ajavahemikus 18.05.2012-25.02.2015 summas 3104,66 eurot (kolm tuhat ükssada neli eurot ja 66 senti) ning alates 26.02.2015 igakuine hüvitis summas 93,42 eurot (üheksakümmend kolm eurot ja 42 senti). Muus osas jätta hageja nõue rahuldamata.
2.Lugeda Harju Maakohtu 14.10.2014 otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:
2.1.Rahuldada ZK hagi osaliselt.
2.2.Mõista kostjalt EK hageja ZK kasuks välja hüvitis kostja omandiosale vastavast osast suurema pinna kasutamise eest ajavahemikus 18.05.201225.02.2015 summas 3104,66 eurot (kolm tuhat ükssada neli eurot ja 66 senti) ning alates 26.02.2015 igakuine hüvitis summas 93,42 eurot (üheksakümmend kolm eurot ja 42 senti).
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Jätta rahuldamata kostja poolt 06.02.2015 esitatud taotlus 02.02.2015 kohtuistungi protokolli parandamiseks.
5.Jätta hageja poolt hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivud ning hageja kantud dokumentaalse tõendi saamise kulu 50% ulatuses kostja kanda ja 50% ulatuses hageja enda kanda. Muud poolte menetluskulud jätta poolte endi kanda.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte päast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kohtu selgitused: Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.18.05.2012 esitas ZK (hageja) hagi EK (kostja) vastu asjaõigusseaduse (AÕS) § 71 lg 2 ning 72 lg-te 1 ja 2 alusel hüvitise väljamõistmiseks kasutuseeliste saamise eest. Hageja palus välja mõista hüvitise 179,16 eurot kuus alates hagi esitamisest. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
Hagiavalduse kohaselt kuulub XXXXX XX XXX-XXXXXXXX XX asuv kinnistu hageja ja kostja kaasomandisse selliselt, et hagejale kuulub 2/3 mõttelisest osast ja kostjale 1/3 mõttelisest osast kinnistust. Harju Maakohus kinnitas 07.05.2010 määrusega tsiviilasjas nr 2-08-72439 kinnistu kasutuskorda reguleeriva kompromissi, mille kohaselt on hageja ainukasutuses reaalosana 106,2 m2 eluruumide, 17,44 m2 keldri, 45,6 m2 kuuride ja 276,2 m2 aia ala pinda ning kostja ainukasutuses reaalosana 103,10 m2 eluruumide, 6,59 m2 keldri, 39,53 m2 kuuride ja 104,30 m2 aia ala pinda. Kostja kasutab hageja omandiosa arvelt rohkem 33,33 m2 eluruumide ja 11,33 m2 kuuride pinda ning hageja kasutuses on enam 1,42 m2 keldri ja 22,53 m2 aia ala pinda.
Hageja palus kostjalt välja mõista hüvitise omandiosast suurema pinna kasutamise eest elamuhoones 33,33 m2, hinnaga 6 eurot m2, summas 199,98 eurot ning kuuris 11,33 m2,
hinnaga 2 eurot m2, summas 22,66 eurot. Seega kokku 222,64 eurot, millest hageja arvestas maha enda kasutuseelised omandiosast suurema pinna kasutamise eest keldris 1,42 m2, hinnaga 2 eurot m2, summas 2,84 eurot ja aia kasutamise eest 22,53 m2, hinnaga 0,5 eurot m2, summas 11,27 eurot. Väljamõistetava hüvitise suuruseks luges hageja 208,53 eurot kuus.
Menetluse käigus hageja korrigeeris hüvitise arvutust. Inventariseerimisandmetest tulenevalt taotles hageja 13.04.2014 hüvitist korteri kasuliku pinna eest 15,9 m2, koefitsiendiga 1, 95,40 eurot ehk 6 eurot m2; korteri mittekasuliku pinna eest 13,1 m2, koefitsiendiga 0,75, 59,16 eurot ehk 4,516 eurot m2; laohoone – kuur eest 10 m2, koefitsiendiga 0,5, 30 eurot, kokku 30 eurot, ehk 3 eurot m2. Enda kasutuseeliseid arvestas hageja trepikoja eest 0,1 m2, koefitsiendiga 0,5, 0,30 eurot ehk 3 eurot m2, keldri eest 1 m2, koefitsiendiga 0,5, 3,10 eurot ehk 3,1 eurot m2, pesuköök-kuuri eest 0,7 m2, koefitsiendiga 0,5, 2 eurot ehk 3 eurot m2. Kokku arvestas hageja enda kasutuseeliseid maha trepikojas, keldris, pesuköök-kuuris 5,4 eurot. Kokku luges hageja väljamõistetava hüvitise suuruseks 179,16 eurot kuus.
Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
Hageja ei tõendanud kostjal kasutuseelise olemasolu ja väärtust. Hageja manipuleeris ruutmeetri maksumuse ja pindade kasutamisega. Kasutuseeliste nõue nn hoiupaiga või mittekasuliku pinna eest ei põhine seadusel. Hageja ei esitanud ühtki viidet õigusallikatele, mille põhjal ta võiks küsida kasutuseelist pinna eest, mida ei arvestata eluruumide hulka. Kui alla 1,6 m–st pinda ei arvata eluruumide hulka, ei ole võimalik selle eest küsida üüri ega kasutuseeliseid. Hageja nõue oli selles osas põhjendamatu.
Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramisel nõustus kostja hageja ettepanekuga üksnes seetõttu, et ta sai aru, et ta ei pea maksma mingeid kasutuseeliseid selle eest, et tema enda väljaehitatud mansardkorrusel on enam ruutmeetreid kui kinnistusregistris omandit. Hageja kasutusse jäid paremad pinnad keldris ja pesuköök-kuuris (garaaž) ning paremad õuealad. Hageja ja kostja vastastikused kasutuseelised tasakaalustavad teineteist ning hagi tuleb jätta ka seetõttu täielikult rahuldamata.
Maakohtu otsus
8.Harju Maakohus jättis 14.10.2014 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud täies ulatuses hageja kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1).
Poolte vahel puudus vaidlus, et hageja ja kostja kaasomandisse kuulub XXXXX XX XXX-XXXXXXXX XX, Tallinn asuv kinnistu nii, et hagejale kuulub 2/3 suurune mõtteline osa (ühisomandis IM) ja kostjale kuulub 1/3 suurune osa kinnistust. Kaasomanikevahelist kinnistu ja ehitiste kasutuskorda reguleeriv kompromiss on kinnitatud Harju Maakohtu 07.05.2010 määrusega (tsiviilasi nr 2-08-72439) ja selle järgi on hageja ainukasutuses reaalosana 106,2 m2 eluruumide, 17,44 m2 keldriruumide, 45,6 m2 kuuride ja 276,2 m2 aia ala pinda ning kostja ainukasutuses on reaalosadena 103,10 m2 eluruumide pinda, 6,59 m2 keldri ruumide pinda, 39,53 m2 kuuride ja 104,30 m2 aia ala pinda.
10.Tallinna Ringkonnakohus märkis 03.01.2014 määruses, et käesolevas asjas tuleb tõendada kasutuseeliste väärtust ja kasutuseeliste saamist. Seega tuleb kindlaks teha, kas kostja kasutab oma kaasomandi osast suuremat osa, st kas kostja on saanud kasutuseeliseid.
11.Riigikohus on 20.12.2010 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10 (p 12) märkinud, et kuigi kehtivas õiguses ei hõlma vilja mõiste kasutuseeliseid, puuduvad andmed, mis viitaksid seadusandja soovile välistada AÕS § 71 lg 2 järgi kasutuseeliste väljamõistmine. 01.07.2002 kehtima hakanud tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) täpsustab vilja ja kasutuseelise mõisteid (TsÜS § 62), kuid AÕS § 71 lg 2 räägib üksnes viljast. Kolleegium leidis, et AÕS § 71 lg-t 2 tuleb tõlgendada laiendavalt nii, et selle sätte alusel on kaasomanikul õigus esitada teise kaasomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa, nõue kasutuseeliste hüvitamiseks. Kasutuseeliseks on ka see kui kostja kasutab oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat kasulikku pinda.
12.27.05.2013 määras kohus inventariseerimise, tehes selle ülesandeks PL, kes kontrollis XXXXX XX mõõtmisi koos mõlema poole esindajate kohalviibimisega 05.05.2014 ning esitas kohtule mõõdistusjoonised koos ruumide ja ehitise eksplikatsiooniga. Eksplikatsiooni kohaselt on keldrikorruse suuruseks 23,8 m2, korter nr 1 suuruseks 92,3 m2, esimese korruse suuruseks 101,4 m2. Korteri nr 2 suuruseks on 69,5 m2 ja katusekorruse suuruseks 73,9 m2. Elamu suuruseks kokku on 199,1 m2. Laohoone-kuur suuruseks on 83,6 m2 ja pesuköögi-kuuri suuruseks 58,7 m2. 04.09.2014 istungil nõustusid pooled inventariseerimisega. Kohus oli seisukohal, et kostja kasutab kaasomandi osast suuremat pinda.
13.Kostja arvates esitas hageja kasutuseeliste nõude kolmes hagiavalduses erineval moel. Esimeses hagis küsis hageja kasutuseeliste eest elamus 6 eurot m2 kogu pinna järgi, teises avalduses küsis eluruumi eest 6 eurot m2 ja hoiupinna eest 3 eurot m2. Kolmandas avalduses küsis eluruumi eest 6 eurot m2 ja mittekasuliku pinna eest 4,51 eurot m2, vähendades korteri mittekasuliku pinna suurust 5,68 m2 võrra. Kuuri kasutuseeliste eest küsis hageja esimeses ja teises avalduses 2 eurot m2 eest, kolmandas arvestuses 3 eurot m2 eest. Kolmas täpsustus esitati justkui inventariseerimisandmetes tehtud paranduste tõttu, kuid kostja kasutuseeliste pindade numbrilised suurused ei ole hagi täpsustuses muutunud. Kostja eluruumi pind oli enne ja pärast inventariseerimisandmete parandamist hagejal näidatud 70 m2. Mingit hoiupinda ja mittekasulikku pinda ei olnud inventariseerimisandmetes. Kuuri pinda arvestati 2. (24.09.2013) ja 3. (12.04.2014) avalduses ühtmoodi 10 m2. Muutused arvestati üksnes kostja kasutuseeliste hinnas, mis ei tulene inventariseerimisandmetest.
14.Hageja märkis, et summa arvutamisel arvestati, et 1,6 m kõrgusel püsti seista ei ole võimalik, seega arvutati see pind koefitsiendiga 0,75. Trepikoda kasutab hageja 0,1 m2, keldrit 1,3 m2 ja garaaži 0,7 m2 rohkem, aga laohoone kuuri kasutab kostja 9,9 m2 rohkem. Trepikoda, laohoone, garaaž ja kelder arvutati koefitsiendiga 0,5 ja seetõttu tuli kokku 179,16 eurot. Summa arvutas hageja XXXXXXX ja kinnisvaraportaalide keskmise üürile antava ruutmeetri hinna järgi antud piirkonnas. Kostja leidis, et hageja ei tõendanud kostjal kasutuseelise olemasolu ja väärtust. Hageja manipuleerib ruutmeetri maksumuse ja pindade kasutamisega. Asjaolu, et hageja muutis hoiupaiga, mittekasuliku pinna hinda 3 ja 4,51 eurot/m2 vahel ja kuuri pinna hinda 2 ja 3 eurot/m2 eest näitas, et kasutuseeliste arvutamise viis oli suvaline ega põhinenud tõenditel.
15.Kohus nõustus kostjaga, et Eestis puuduvad üürituru kohta avalikud statistilised andmed, nagu need on kinnisvara tehingute kohta. Üüri suuruse ja seeläbi kasutuseelise väärtuse kindlakstegemiseks oleks hageja pidanud tellima kinnisvara hindajalt ekspertarvamuse, mis oleks arvestanud konkreetset kostja eluruumi koos kõigi sellele lisanduvate kasutusõiguste ja nende väärtusega (kuurid, keldrid, õue-ala) ja võrrelnud seda keskmise turuhinnaga. Hageja sellist tõendit ei esitanud.
16.Kostja leidis, et kinnisvaramaakleri arvamus ei ole ekspertarvamus ega arvesta konkreetset eluruumi. Kohus leidis, et maakleril puudub pädevus anda kinnisvara hindamiseks ekspertarvamust. Kinnisvaraportaalides esitatavad üürisoovid ei ole tõendiks keskmise üürihinna kohta, vaid üürileandja soovid. Kostja märkis, et kasutuseeliste arvutamisel tuleb arvesse võtta, et tegemist ei ole vaba pinna üürimisega, vaid pinnaga, mida kasutavad mitu inimest, kostja, tema abikaasa ja poeg. Kohus oli seisukohal, et kasutuseeliste arvestamisel tuleb maha arvata kulutused, mida tuleb teha omanikul selle pinna kasutusse andmiseks. Hageja ei ole mingite kuludega arvestanud. Hageja küsitavate kasutuseeliste suuruse muutust, kasutuseeliste valikut ja neist loobumist, ei ole hageja põhjendanud.
17.Kostja leiab, et kasutuseeliste nõue nn hoiupaiga või mittekasuliku pinna eest ei põhine seadusel. Kohtu kogutud TLN TIB OÜ mõõdistamisjooniste, 05.05.2014, töö nr M39/13 ruumide eksplikatsioonist nähtus, et korter nr 2 üldpind on kokku 69,5 m2. Seejuures elamispind on sellest 39,9 m2, abiruumide pind 28,1 m2 ja lahuspind 1,5 m2. Hageja nimetatud 13,1 m2 suurust mittekasulikku pinda selles ametlikus dokumendis ei esine. Seega oli hageja nõue hoiupaiga või mittekasuliku pinna osas põhjendamatu.
18.Kostja oli seisukohal, et hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-137-10 (p 14) leidnud, et TsÜS § 138 lg-tes 1 ja 2 sisaldub tsiviilõiguse üldpõhimõttena tunnustatud keeld kuritarvitada oma õigusi. Ka kaasomanikud peavad AÕS § 72 lg 5 teise lause järgi käituma üksteise suhtes lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest. Samuti on hea usu põhimõtte funktsiooniks lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine (vt nt Riigikohtu 07.11.2007 otsus tsiviilasjas nr 32-1-102-07, p 16). Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat.
19.Kostja märkis, et ta nõustus kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramisel hageja ettepanekuga üksnes seetõttu, et ta ei pea maksma mingeid kasutuseeliseid selle eest, et tema väljaehitatud mansardkorrusel on enam ruutmeetreid kui kinnistusregistris omandit. Ja seda seetõttu, et hageja kasutusse jäid paremad pinnad nii keldris kui pesuköök-kuuris (garaaž), samuti paremad õuealad. Kostja arvestas, et hageja enda kasutuseelised tasakaalustavad kostja poolt eluruumi ja laohoone-kuuris ruutmeetrilise ülepinna võrreldes omandiosa suurusega. Samaväärselt kostjaga, kes oma vahenditest ehitas välja ja laiendas mansardkorrust (sh ehitas uue katuse), on ka hageja välja ehitanud ruumid keldris ja garaažis ning õuealad. Kostja ei ole hagejalt siiani küsinud kasutuseeliseid pindade eest, mida hageja on ise parendanud ja mille kasutuseelise väärtus on seetõttu suurem kui kostja kasutuses olevatel mitteeluruumi pindadel. Kostja leidis, et II korruse eluruum on väiksema turuväärtusega kui I korruse eluruum, kuna I korrusel on kõik sirged seinad laeni ja võimalus kasutada elamispinda täisväärtuslikult.
Kostja palus hageja küsitud kostja kasutuseelisest, juhul kui kohus leiab, et need on põhjendatud ja tõendatud, maha arvata hageja enda kasutuseelised.
20.Riigikohus on 16.02.2011 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10 (p 13) jõudnud seisukohale, et kohus võib jätta AÕS § 71 lg 2 kohaldamata ja eelnimetatud hüvitisnõude rahuldamata, kui hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138 ja võlaõigusseaduse § 6). Näiteks võib, sõltuvalt juhtumi asjaoludest, kaasomaniku hüvitisnõue olla vastuolus hea usu põhimõttega juhul, kui ta nõuab hüvitist tagantjärele olukorras, kus teine kaasomanik võis mõistlikult võttes hüvitisnõude esitanud kaasomaniku käitumisest aru saada, et kaasomanikud on sõlminud vaikimisi kokkuleppe, mille järgi hüvitist ei nõuta, või et kaasomanik ei kavatse nõuet esitada (vt tsiviilasjad nr 3-2-1-137-10, p-d 13-14; 3-2-1-172-10, p 13).
21.Tsiviilasjas nr 2-08-72439 kinnitas kohus 07.05.2010 määrusega poolte vahel kompromissi kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramiseks. Määrusega reguleeriti pooltevahelised õigused ja kohustused, mis puudutasid kaasomandi kasutamist ja mille reguleerimist pidasid kaasomanikud vajalikuks. Hageja ei nõudnud kostjalt hüvitist tema kasutusse jääva suurema omandiosa kasutamise eest ja tasu osas kokkulepe puudus. Hagejal oli laenu vaja ja hageja sai kohtu kaudu kokkuleppe. Kostja märkis, et tema ei teadnud tasust midagi kaasomandi kasutamise kokkuleppe sõlmimisel. Hageja oli seisukohal, et tema nõue ei ole hea usu põhimõtte vastane ja seda saab igal ajal esitada ning, et kaasomanike vahelised suhted olid sellised, et kostjal ei võinud tekkida veendumust, et peale kasutuskorra sõlmimist kasutuseelise eest raha ei küsita.
22.Kostja leidis, et hageja esitatud tõendid ei ole asjakohased. Dokumendid peale 2010 ei saa näidata seda, mida mõeldi enne 2010 kokkuleppe sõlmimist. Kohus nõustus kostjaga, et laenuleping näitas, et hageja tahtis soodsalt laenu. 15.06.2010 määruses ei ole ühtegi ruutmeetrit, muid hindu vms. Hageja esitatud ülejäänud tõendid käsitlesid poolte omavahelisi suhteid, mis ei ole vaidluse esemeks. Hageja esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks kavatsenud kostjalt nõudma hakata kasutuseeliste hüvitamist. Seega hageja nõue ei olnud põhjendatud ja hagi tuli jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus
23.Hageja palub esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palub hageja saata asi uueks arutamiseks maakohtule.
24.Maakohus hindas ebaõigesti poolte seletusi, väiteid ja tõendeid ning kohaldas vääralt nii materiaalõiguse kui ka protsessiõiguse norme. Kohus on vääralt leidnud, et kuigi hageja tõendite kohaselt on tuvastatud ja tõendatud, et kostja kasutab kaasomandi osast suuremat pinda, ei ole tõendatud kasutuseelise saamine, sest hageja ei ole tõendanud kasutuseelise väärtust. Kostja on saanud kasutuseelise juba seetõttu, et ta kasutab oma kaasomandi mõttelisele osale vastavast osast suuremat pinda ning hagejal on õigus esitada kostja vastu nõue kasutuseeliste hüvitamiseks (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10).
25.Hageja ei nõustu maakohtuga, et ta ei tõendanud saadava kasutuseelise väärtust. Kohtu seisukoht, et kasutuseelise väärtuseks saab olla kinnisvara väärtus, on ekslik. Kasutuseelise väärtuseks saab olla ainult eelise kasutamisest saadav kohalik keskmine turuhind, s.o pinna üürimisest saadav keskmine üüritasu. Ka Riigikohus on 16.10.2013
otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13 leidnud, et korteriomandi kasutuseeliste väärtuse saab määrata korteriomandi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o korteri üürimisel saadava üüritasu järgi. Kuigi tegemist ei ole korteriomandiga, on see seisukoht kohaldatav kaasomandis asuva pinna üürimisel.
26.Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kinnisvaramaakleri antud arvamus ei ole ekspertarvamus, ja leiab, et just kutselisel maakleril, kes tegeleb kinnisvara üürile andmisega, on olemas pädevus anda hinnanguid keskmise üürihinna kohta tema tegevuskoha piirkondades. Kuna maakleri pädevus seati kahtluse alla alles istungil, siis esitab hageja ringkonnakohtule maakleri pädevust tõendavad dokumendid.
27.Hageja ei nõustu maakohtuga, et kinnisvaraportaalides üürileandmise kuulutused ei saa olla tõendiks keskmise üürihinna arvutamisel XXXXXXXX piirkonnas. Kohtupraktikast tulenevalt saab keskmise müügi-, üüri- või rendihindade arvutamisel aluseks võtta nendes kuulutustes avaldatud hinnad.
28.Maakohus on ekslikult järeldanud, et hageja nõue hoiupaiga või mittekasuliku pinna osas on põhjendamatu, kuna inventariseerimisel ei arvestatud kasuliku pinnana alla 1,6 m alust pinda. Asjaolu, et kostja kasutab antud pinda magamisvoodite, diivanite, kappide, vaaside jne paigutamiseks, näitab, et tegemist on kasutatava pinnaga elamisvõi üürisuhte korral. Sellise pinna üürile andmisel või elamiseks kasutamiseks tuleb seda pinda arvestada kasutuseelisena, millele tuleb rakendada väärtuskoefitsenti.
29.Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kasutuseeliste arvestamisel ei ole ta mingite kuludega arvestanud ega põhjendanud kasutuseeliste valikut ja neist loobumist. Kohus ei ole välja selgitanud, milliseid kulutusi tuleb omanikul teha pinna kasutusse andmisel. Hageja kasutuseeliste suuruse muutus tuleneb ehitiste inventariseerimise tulemustest, kasutuseeliseks on omandiosa mõttelisele suurusele enama pinna üürile andmise keskmine tasu antud piirkonnas. Juhul kui kohus ei nõustunud hageja nõude suurusega, oleks ta võinud TsMS 233 lg 2 alusel ise määrata kasutuseelise väärtuse.
30.Maakohus on vääralt leidnud, et hageja nõue on hea usu põhimõtte vastane ning hageja poolt esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks kavatsenud hakata kostjalt nõudma kasutuseeliste hüvitamist, sest kaasomanikud sõlmisid kasutuskorra kokkuleppe. Riigikohus on asunud seisukohale, et kaasomaniku õigus nõuda talle kuuluvat osa ühise asja viljast (hüvitist kasutuseelise eest) on AÕS § 71 lg 2 alusel selline õigus, mis tuleneb seadusest ja mis on sätestatud põhiõigusena (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 lg 1). Hea usu põhimõtte vastane on, kui üks kaasomanik saab oma kaasomandi osast suuremat pinda kasutada, ilma et ta peaks teisele kaasomanikule kasutuseelise vähenemist hüvitama.
31.Kinnistu kasutuskorra sõlmimisega reguleeritakse pooltevahelisi õigusi ja kohustusi, mis puudutavad kaasomandi kasutamist ja mille reguleerimist pidasid kaasomanikud vajalikuks (vt kohtuasi nr 3-2-1-137-10). Riigikohus märkis ka, et kuigi hageja ei nõudnud kostjalt hüvitist suurema omandiosa kasutamise eest, siis kohus pole hüvitise kohta seisukohta võtnud, mistõttu puudub tasu osas poolte vahel kokkulepe. Kuna hageja ja kostja ega kohus ei ole 07.05.2010 kompromissis suurema pinna kasutamise osas hüvitise kokkulepet sõlminud, võis hageja esitada hüvitisnõude. Kostjal ei saanud tekkida väärkujutelma, et suurem pind on antud tasuta kasutamiseks. Hageja omandas 2/3 mõttelist osa kinnistust peale elamu katusekorruse väljaehitamist. Seega ei ole
hagejal kohustusi selle väljaehitanud kaasomanike ees ning tema nõue kasutuseelise hüvitamiseks ei ole hea usu põhimõtte vastane. Maakohus ei ole eeltoodud väiteid arutanud. Pooltevaheline läbisaamine oli juba enne kasutuskorra sõlmimist äärmiselt halb, mistõttu kostja ei saa eeldada, et temalt kasutuseelise eest hüvitist ei nõuta.
32.Hageja nõue võiks olla hea usu põhimõtte vastane, kui ta nõuaks hüvitist tagantjärele, nt kohe alates kasutuskorra kompromissi sõlmimisest. Hageja esitas oma nõude vähem kui 15 kuud pärast kasutuskorra kehtestamist, mis on mõistlik aeg. Hageja on ka enne kasutuskorra sõlmimist püüdnud reguleerida hüvitise saamise küsimust, soovides kostjalt suurema pinna kasutamise hüvituseks saada oma ainukasutusse täiendavat tuba ülakorrusel. Kohus ei ole eeltoodud asjaolusid analüüsinud. Hageja nõue ei saa olla sõltuvuses sellest, et kasutuskorra sõlmimisel kasutuseeliste küsimust ei arutatud. Vastus apellatsioonkaebusele
33.Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
34.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega jäeti hageja nõue igakuise hüvitise saamiseks 93,42 euro ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus teeb selles osas ise uue otsuse, millega nõude osaliselt rahuldab. Sellest lähtuvalt tuleb kolleegiumi hinnangul osaliselt muuta menetluskulude jaotust. Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks või muutmiseks alused puuduvad. Apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele. TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.
35.Hageja on palunud mõista kostjalt välja hüvitise 179,16 eurot kuus kostja omandiosale vastavast osast suurema pinna kasutamise eest Tallinnas aadressil XXXXX XX XXXXXXXXXXX XX asuvas elamus ning selle kõrvalhoonetes (laohoone-kuur ja pesuköök-kuur). Maakohus on jätnud nõude rahuldamata, leides, et hageja ei ole suutnud tõendada kasutuseelise olemasolu ja väärtust. Samuti ei kuuluks nõue maakohtu järelduste kohaselt rahuldamisele selle vastuolu tõttu hea usu põhimõttega.
36.Kolleegiumi hinnangul on kostja poolt kasutuseelise saamine asja materjalide põhjal piisavalt tõendatud. Hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele AÕS § 71 lg 2 alusel, mille kohaselt kuulub kaasomanikule tema osale vastav osa ühisest asjast saadavast kasust, kui kaasomanike kokkuleppega ei nähta ette teisiti. Esemest saadav kasu on TsÜS § 62 lg 1 järgi viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Kasutuseeliseks on ka see kui kostja kasutab oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat kasulikku pinda. Kuivõrd hagi on esitatud juba 12.05.2012, lisab kolleegium, et enne 23.04.2014 kehtinud AÕS § 71 lg 2 redaktsiooni järgi kuulus kaasomanikule tema osale vastav osa ühise asja viljast, kui seaduses, tehingu või lepinguga ei ole sätestatud teisiti. Osundatud TsÜS § 62 lg 1 järgi ei hõlma vilja mõiste aga kasutuseeliseid. Samas tuleb AÕS § 71 lg 2 enne 23.04.2014 kehtinud redaktsiooni tõlgendada kohtupraktikast lähtuvalt laiendavalt nii, et selle sätte alusel on kaasomanikul õigus esitada teise kaasomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa, nõue kasutuseeliste hüvitamiseks (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12).
37.Pooled ei ole menetluses vaielnud selle üle, et Tallinnas aadressil XXXXX XX XXXXXXXXXXX XX asuv kinnisasi kuulub nende kaasomandisse selliselt, et 2/3 kuulub hagejale (ja tema abikaasale) ning 1/3 kostjale. Pooled ei ole vaidlustanud ka kinnisasjal asuvate hoonete mõõdistamise (n-ö inventariseerimise) tulemusi, mille järgi moodustab elamu korteri nr X (hageja kasutuses olev korter) üldpind (suletud netopind) 92,3m2 ja korteri nr X (kostja kasutuses olev korter) üldpind 69,5 m2 (II kd, tl 66-73). Kui lähtuda kaasomanike omandiosade suurusest, peaks hageja kasutuses olema 107,87 m2 ja kostja kasutuses 53,93 m2. Seega on elamus kostja ainukasutuses vähemalt 15,57 m2 võrra kostja omandiosale vastavast osast suurem üldpind.
38.Nagu eelnevalt märgitud, on senises kohtupraktikas kasutuseelise saamiseks loetud ka seda, kui kaasomanik kasutab oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat pinda (vt nt Riigikohtu ülalviidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12). Kaasomanikul, kelle ainukasutuses on suurem osa kaasomandi esemest kui tema kaasomandi osa, tuleb maksta selle eest teisele kaasomanikule üldjuhul hüvitist (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-10, p 13). Hageja on lähtunud kasutuseelise arvestamisel korterite keskmisest (ruutmeetri) üürihinnast XXXXXXXX piirkonnas ning esitanud üüri suuruse väidete kinnitamiseks maakler MH hinnangu (I kd, tl 148) ning üürikuulutuste väljatrükid portaalist XXXXXXXXXXX (I kd, tl 150-153; II kd, tl 4956). Üürihinnast lähtumine on kolleegiumi arvates praegusel juhul mõistlik ning kohtute praktikaga (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 21) kooskõlas. Eluruumi kasutuseelise väärtuse saab määrata võrreldava eluruumi keskmise üürihinna järgi samas piirkonnas. Kolleegium leiab, et osundatud hinnang ning üürikuulutuste väljatrükid portaalist XXXXXXXXXXX on asjakohased ja lubatavad tõendid. Need tõendid kogumis kinnitavad hageja väidet, et eluruumi keskmine üürihind XXXXXXXX piirkonnas on alates 2012.a maist olnud vähemalt 6 €/m2. Asjas puuduvad tõendid, mis võimaldaksid järeldada, et kõnealune üürihind oleks väiksem kui 6 €/m2.
39.Seonduvalt kostja vastuväidetega lisab kolleegium siinkohal, et TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab hageja tõendama oma nõude aluseks olevaid asjaolusid, kuid tsiviilkohtumenetluses kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte, mille järgi ühelgi tõendil ei ole ette kindlaks määratud jõudu (TsMS § 232 lg-d 1 ja 2). Seega ei saa nõustuda kostja käsitlusega, nagu pidanuks hageja kasutuseelise väärtust tõendama kinnisvarahindaja (mitte maakleri) arvamusega või vastava ala kohtu määratud eksperdi arvamusega. Iseenesest on usutav kostja väide, et Eestis puuduvad üürituru kohta avalikud statistilised andmed, nagu need on kinnisvara müügitehingute kohta. Kolleegiumi arvates võib sellest aga pigem järeldada, et eluruumide üürihinna kohta on pädev aramust andma just üüritehingutega igapäevaselt tegelev maakler. Maakler omab elukutsest lähtuvalt eelduslikult teavet oma valdkonna ja tööpiirkonna üüripakkumiste ning üldise valitseva olukorra kohta korterite üüriturul konkreetses piirkonnas.
40.Hageja on arvestanud kasutuseeliseid ka korteri "mittekasuliku pinna" ja laohoone-kuur eest vastavalt koefitsientidega 0,75 ja 0,5. Sarnaselt on hageja arvestanud nõutavast hüvitisest maha enda saadavad kasutuseelised trepikoja, keldri ja pesuköök-kuuri pinna kasutamise eest. Selles osas ei saa lugeda hageja nõuet kolleegiumi arvates põhjendatuks. Vastavad hageja arvestused ei põhine asjas esitatud ja kogutud tõenditel. Hageja poolt 04.09.2014 kohtuistungil antud selgitustest võib küll aru saada, et "mittekasulikuks pinnaks" peab hageja seda kostja kasutuses olevate ruumide pindala, kus lae kõrgus on alla 1,6 meetri (ning kus püsti seista ei ole võimalik) (II kd, tl 124
pöördel). Selline käsitlus on kolleegiumi hinnangul meelevaldne, mh ei ole mõõdistusjooniste juures olevas ruumide eksplikatsioonis (II kd, tl 72-73) mõistet "mittekasulik pind" kasutatud. Ka kostja poolt nimetatud koefitsientide (0,75 ja 0,5) põhjendatuse kontrollimiseks oleksid vajalikud eriteadmised, millised kohtul puuduvad.
41.Eeltoodut arvestades on kolleegiumi hinnangul põhjendatud kostjalt hüvitise väljamõistmine tema omandiosale vastavast osast suurema pinna kasutamise eest määras 93,42 eurot (s.o 15,57*6) kuus alates hagi esitamisest 18.05.2012. Lähtudes kalendrikuu pikkusest 30 päeva, tuleb kostjalt käesoleva otsuse tegemise hetke seisuga (25.02.2015) välja mõista seega hüvitis 33 kuu ja 7 päeva eest kogusummas 3104,66 eurot (s.o (33*93,42)+(7*(93,42:30))). Samuti tuleb hageja nõudest ja TsMS §-st 369 lähtudes välja mõista igakuine hüvitis alates 26.02.2015 summas 93,42 eurot. Kolleegium märgib, et vastavalt TsMS § 459 lg-s 1 sätestatule on kummalgi poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada.
42.Kolleegium märgib, et TsMS §-s 233 sätestatu kohaldamiseks käesolevas asjas alus puudub, kuna nõude suuruse määramiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine pole eelduslikult seotud ebamõistlike raskustega. Lisaks ei ole kolleegium vaidluse asjaolusid arvestades ka veendunud, et hageja hüvitusnõue oleks põhjendatud suuremas määras kui 93,42 eurot kuus.
43.Seonduvalt poolte maakohtu menetluses esitatud väidete ja vastuväidetega (TsMS § 654 lg 5) märgib kolleegium täiendavalt järgmist.
44.Kolleegiumi hinnangul ei saa nõustuda sellega, nagu oleks hüvitise nõudmine praegusel juhul hea usu põhimõtte vastane. TsÜS § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. TsÜS § 138 lg 2 kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Selles sättes sisaldub tsiviilõiguse üldpõhimõttena tunnustatud keeld kuritarvitada oma õigusi. Ka kaasomanikud peavad AÕS § 72 lg 5 teise lause järgi käituma üksteise suhtes lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest. Hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16). Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat.
45.Käesoleva juhtumi asjaolud ei võimalda järeldada, et hageja käituks hüvitisnõude esitamisel halvas usus. Harju Maakohtu 07.05.2010 määrusega tsiviilasjas nr 2-0872439 kompromissina kinnitatud kinnistu kasutuskord (I kd, tl 5-9) ei reguleeri selle sisust nähtuvalt kõiki pooltevahelisi õigusi ja kohustusi, mis puudutavad kaasomandi kasutamist. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et tsiviilasja nr 2-08-72439 menetluses oleks hageja nõudnud kostjalt hüvitist tema kasutusse jääva suurema omandiosa kasutamise eest ning määrusega kinnitatud kompromissis ei ole hüvitise küsimust käsitletud. Sellest võib järeldada, et tasus omandiosale vastavast osast suurema pinna kasutamise eest kaasomanike vahel seni kokkulepe puudub.
46.Ka muude poolte menetluses esile toodud asjaolude põhjal ei saanud kostjal tekkida mõistlikult võttes arusaama, et hageja on vaidlusalusest hüvitise nõudest üldse loobunud või ei kavatse AÕS § 71 lg-st 2 tulenevaid õigusi kunagi teostada. Muu hulgas ei ole hageja kolleegiumi hinnangul nõude esitamisega ebamõistlikult viivitanud, hagi käesolevas tsiviilasjas on esitatud ligikaudu kaks aastat pärast eelmärgitud kompromissi kinnitamist tsiviilasjas nr 2-08-72439.
47.Kostja on muu hulgas väitnud, et kasutuskorra kindlaksmääramisel jäid hageja kasutusse paremad pinnad nii keldris kui pesuköök-kuuris, samuti paremad õuealad. Kostja väidete kohaselt arvestas ta kasutuskorraga nõustumisel, et hageja enda kasutuseelised tasakaalustavad kostja poolt eluruumides ja laohoone-kuuris "ruutmeetrilise ülepinna" võrreldes omandiosa suurusega. Kolleegium leiab, et hagi lahendamisel ei saa aluseks võtta kostja subjektiivseid ettekujutusi kasutuskorra kindlaksmääramise asjaoludest. Asjas puuduvad tõendid, et hageja kostja väidetavat tegelikku tahet kompromissi sõlmimisel tsiviilasjas nr 2-08-72439 teadis või pidanuks teadma. Samuti on tõendamata kostja väited hageja kasutuses olevate pindade "paremusest".
48.Kostja hinnangul tuleb kasutuseeliste arvutamisel arvesse võtta seda, et tegemist ei ole vaba pinna üürimisega, nagu seda kinnisvaraportaalides pakutakse, vaid pinnaga, mida kasutavad mitu inimest, st kostja, tema abikaasa ja poeg. Samuti tuleks kasutuseeliste arvestamisel maha arvata ka kulutused, mida tuleb teha omanikul selle pinna kastutusse andmiseks. Kolleegiumi hinnangul ei toeta senine kohtupraktika osundatud kostja seisukohti. Ringkonnakohus leiab, et kõnealuseid asjaolusid ei pea hüvitise suuruse leidmisel käesolevas asjas arvesse võtma.
49.Asjaolu, et hageja on esitanud menetluse käigus hüvitise suuruse arvestamiseks erinevaid kalkulatsioone, ei anna iseenesest alust jätta hageja nõuet rahuldamata. Põhinõude suurendamine ja vähendamine on hageja menetluslik õigus (TsMS § 376 lg 4 p 2). Hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid ei ole hageja kolleegiumi hinnangul seejuures muutnud.
50.TsMS 639 lg 1 järgi kohaldatakse apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kohta kehtivaid sätteid, kui apellatsioonimenetluse kohta ei ole sätestatud teisiti või esimese astme kohtu menetluse kohta sätestatu ei ole vastuolus apellatsioonimenetluse olemusega. Vastavalt TsMS § 442 lg 5 esimesele lausele lahendab kohus otsuse resolutsiooniga ka menetlusosaliste seni lahendamata taotlused. Kostja on esitanud 06.02.2015 TsMS § 53 lg-le 2 tuginedes taotluse ringkonnakohtu 02.02.2015 istungi protokolli parandamiseks. Hageja on esitanud taotluse osas oma seisukoha, paludes jätta taotluse protokolli parandamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus protokolli parandamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul vastab protokoll TsMS § 50 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Ringkonnakohus osundab, et sama lõike 8. punktist tulenevalt ei ole vaja protokolli märkida kostja vastuväidete sisu, mis on kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. Kooskõlas TsMS § 53 lg 4 teise lausega lisatakse kostja protokolli parandamise taotluses esitatud vastuväited protokollile. Menetluskulude jaotus
51.Maakohus on enne 01.01.2015 kehtinud korra järgi otsustanud käesolevas tsiviilasjas vaid menetluskulude jaotuse. 01.01.2015 jõustusid TsMS-i muudatused, mis olulisel määral muutsid menetluskulude kindlaksmääramise korda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause uue redaktsiooni kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 uue redaktsiooni kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (p 1) või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (p 2). Seejuures nähakse TsMS § 176 lg 4 uues redaktsioonis ette menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme menetlusega seotud kulude kohta. TsMS-is ei sätestata enam võimalust pöörduda menetluskulude kindlaksmääramiseks kohtu poole § 174 lg 1 varasemas redaktsioonis sätestatud viisil. Samas ei olnud enne 01.01.2015 lahendatud asjades kohtutel võimalik menetluskulude jaotamisel ja kindlaksmääramisel lähtuda ka alates 01.01.2015 kehtivast korrast, st eelkõige kohustada menetlusosalisi esitama juba põhimenetluse käigus menetluskulude nimekirju. TsMS § 174 lg 4 teise lause kohaselt kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Seega ei ole tsiviilasjades, milles maa- või ringkonnakohtu lõpplahend on tehtud enne 01.01.2015, võimalik järgida TsMS § 176 kehtivas redaktsioonis menetluskulude dokumentide esitamiseks ja kättetoimetamiseks ettenähtud korda.
52.Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks tekkinud probleemi lahendada rakendussätete kaudu, tekitades sellega olulise õigusliku ebaselguse. Eespool nimetatud rakendusprobleemi ületamiseks tuleb tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 01.01.2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).
53.Lähtudes TsMS § 173 lg 3 esimesest lausest, muudab ringkonnakohus varasemat menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus peab põhjendatuks jätta hageja poolt hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivud ning hageja kantud dokumentaalse tõendi (P.Lill mõõdistusjoonised) saamise kulud TsMS § 163 lg 1 alusel 50% ulatuses kostja kanda ja 50% ulatuses hageja enda kanda. Muud menetluskulud peab kolleegium põhjendatuks jääta TsMS § 163 lg 1 viimase alternatiivi kohaselt poolte endi kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest
Ülle Jänes
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.