2-14-19332/22 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

2 – 14 – 19332 või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. Kohus selgitab, et menetlusabi taotluse esitamise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse (TsMS §187 lg.6 ja §442 lg.6). Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja poolt esitatud asjaolud A O esitas 16.05.2014.a..a Viru Maakohtule hagiavalduse G Kvastu nõudega välja mõista G K 28123 eurot põhivõlgnevust A O kasuks. Samuti palus hageja välja mõista G K A O kasuks viivised seisuga 12.05.2014 997,75 eurot ja edaspidi 0,0219 % päevas kuni põhivõlgnevuse (28123 eurot) tasumiseni ning välja mõista kostjalt hageja kasuks kõik hageja menetluskulud hagi esitamisel kokku 970 eurot. Hagiavalduse kohaselt, hageja andis kostjale laenu 28123.00 eurot. Laenu tagastamise tähtaega on korduvalt pikendatud. Kostja kirjutas 10.01.2013 võlakirja (Расписка), mille kohaselt kohustus kostja tagastama kogu laenu 28123.00 eurot mitte hiljemalt kui 01.12.2013. Kahjuks on kostja jätnud võla tagasimakse kohustuse täitmata, st võlgnevuse tasumata. Hageja asus hagiavalduses seisukohale, et viiviste määra määratlemisel lähtus hageja mõistlikkuse põhimõttest ja rakendab viivise määraks 0,0219 % (8 % : 365 päevaga) päevas maksmisega viivitatud summalt. Kostja poolt koostatud võlakirja kohaselt oli kostja kohustatud kogu võlgnevuse tasuma 01-ks detsembriks 2013. Järelikult kuni hagiavalduse esitamiseni on kostja võla summa 28123 eurot tasumisega viivitanud 162 päeva (02.12.2013 kuni 12.05.2014). Seega on kostjal kohustus tasuda hagi esitamise päeva seisuga hagejale viivist 997,75 eurot (0,0219 : 100 x 162 x 28123). VÕS § 113 lg 1 kohaselt Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sisse nõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja rõhutas hagiavalduses, et VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 lg 1 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sisse nõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sisse nõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja rõhutas hagiavalduses, et kostja oma vastuses tunnistab hagi osaliselt väites, et võttis hagejalt võlgu 17000 eurot ja on paljude kuude jooksul maksnud 2,5% ehk 425 eurot. Samas pakub kostja kompromissi, mille kohaselt kostja tasub hagejale 20000 eurot 12 kuu jooksul alates 2014 aasta septembrist. Hageja kostja väidetega ei nõustu. Hageja kinnistab, et 06.12.2011 hageja tunnistaja N K juuresolekul andis kostjale laenuks 28123 eurot sularahas, mille kohta kostja koheselt samas koostas võlakirja. Seda laenatud raha ega mingeid intresse või muid summasid, mille tasumise kohustus tuleneks 06.012.2011 või 01.12.2013 võlakirjast, kostja ei ole hagejale tasunud. Palub hagi rahuldada.

2 – 14 – 19332 Kostja poolt esitatud vastuväited Kirjalikus vastuses kohtule 22.06.2014.a kostja, G K, haginõudega nõustus osaliselt ning pakkus hagejale kompromissi. Kirjaliku vastuse kohaselt tunnistas kostja, et ta võttis hagejalt võlgu 17 000 eurot ja paljude kuude vältel maksin 2,5 % võlasummalt 17 000 eurot, mis moodustas 425 eurot. Kostjale jäi arusaamatuks, miks hageja ei esitanud kohtusse avaldust peale seda, kui ei maksnud talle protsente, näiteks mitu kuud järjest? Miks lülitas hageja iseseisvalt sisse arvesti, šantažeeris ja ähvardas mind iga päev? Sundis kostjat surve ja ähvardustega anda asi kohtusse kirjutama võlakirju. Kostja kirjutas need võlakirjad alla lootuses lahendada meievaheline probleem. Kuid saanud kostja käest hagejale kasulikud võlakirjad, millele olid juurde arvestatud protsendid, pöördus hageja. Kostja ei keeldu kohustusest maksta hagejale võlasummat 17 000 eurot ja pakub välja kompromissi. Seoses sellega, et kostja oli firmas Paris-Extra käendajaks, mis ei suutnud oma võlausaldajatele võlga välja maksta, läksid need kohustused üle minule. Kostja palub kohut anda ajapikendust hagejale võla tagastamiseks 2014.aasta septembrini ning kostja garanteerib võlasumma 20 000 euro väljamaksmise 12 kuu jooksul alates 2014.a. septembrist. Hageja nõuded ja kostja vastuväited kohtuistungil 20.01.2015.a toimunud kohtuistungil pakkusid hageja, A O, mille kohaselt tasub kostja 29 665 aasta jooksul. Kuna kostja keeldus kompromissist, siis selgitas hageja lepinguline esindaja kohtuistungil, et 6.12.2011.a andis hageja kostjale laenu. Kohtule on esitatud kostja võlakiri. 10.01.2013.a kostja kirjutas teise võlakirja. Hiljemalt 01.12.2013.a lubas kostja tasuda summa. Kostja ei ole kohustust täitnud. Põhivõlg: 28 123 eurot, viivis 8% aastas, 0,0219% päevas. Hageja lähtub VÕS-is sätestatud viivise määrast. Kuni hagiavalduse esitamiseni on kostja võla summa järgmine: 28 123 eurot pluss tasumisega viivitanud 162 päeva alates 02.12.2013. kuni 12.05.2014.a. TsMS § 367 lubab viiviste nõuet arvestada kuni põhinõude täitmiseni. Viivis seisuga 12.05.2014.a moodustab 997,75 eurot. Hagiavalduselt oli tasutud riigilõiv summas 850 eurot. Õigusabi kulu moodustab 120 eurot. Raha üleandmine hagejalt kostjale toimus 2011.a. Võlakirjas kostja kirjutas, et maksab osade kaupa. Kuna raha ei laekunud, 2013.a anti kostja poolt uus võlakiri, milles kostja tunnistas võlga. Teises võlakirjas juttu intressidest ei ole. Hageja palus tasuda põhivõlga. Nõude aluseks on esimene võlakiri. Viivist nõutakse esimese võlakirja alusel. Pooled leppisid kokku, et uueks tasumise tähtajaks on 01.12.2013.a. Laenulepinguks on esimene võlakiri, teine võlakiri on võlatunnistus. Teise võlakirjaga kostja tunnistas põhivõlga ja lubas tasuda. Teises võlatunnistuses kostja kinnitas võlga, pooled leppisid kokku uue tähtaja. Hageja läks kostja juurde ja leppis kokku konkreetse tasumise päeva. Hageja esindaja palub hagi rahuldada hagiavalduses toodud asjaoludel ja õiguslikul alusel. Kostja, G K, vaidles 20.01.2015.a toimunud kohtuistungil hagile vastu ja ei võta hagi õigeks täies ulatuses. G K tunnistab kohtuistungil, et hageja poolt pakutud kompromiss ei ole võimalik. Käesoleval ajal tekkis kostjal raske materiaalne olukord. Kostja on nõus tasuma hagejale 17 000 eurot+3 000 eurot raha kasutamise eest. Kostja ei tunnista hagi osaliselt. Kostja ei ole nõus hagis toodud summaga. Kostja tunnistab võlga hageja ees summas 17 000 eurot +3 000 eurot raha kasutamise eest. Kostja selgitab kohtule, et ta allkirjastas kaks võlakirja hageja pressingul, sest hageja lubas, et ta ei pöördu kohtusse võla sissenõudmiseks. Hageja väljapressimine seisnes selles, et nõudis võla tasumist tanklas, kui kostja tankis bensiini, aga samuti kais hageja töö juures kostjale võlga meelde tuletamas. Kostja asus kohtuistungil seisukohale, et tunnistaja kohtuistungil valetas. Palub võtta tunnistaja kriminaalvastutusele. Kostja väidab kohtuistungil endiselt, et alguses andis hageja temale 10 000 eurot . See toimus Narva-Jõesuus. Hiljem andis hageja kostjale veel 7 000 eurot osade kaupa. Kostja tasus raha kahe aasta jooksul. Kostja lubab maja ära müüa ja hagejale raha tagastada. Kostja ei tea, kust hageja võttis võlasumma 28 123 eurot. Kohus selgitab hagejale ja kostjale, et kohtul puuduvad andmed tunnistaja N K poolt valeütluste andmise kohta. Tunnistajat on hoiatatud ja ta peab rääkima tõtt. Täiendavalt selgitas kohus, et tsiviilkohtumenetluses ei anta mitte kellgi käitumisele karistusõiguslikku hinnangut. Tsiviilasja

Kohus luges tuvastatuks, et 06.12.2011.a sõlmisid A O ja G K laenulepingu, mille kohaselt laenas G K A O 28 123.00 eurot. Laenu tagastamise tähtaega ei olnud kindlaks määratud, kuid G K kohustus laenu kasutamise eest maksma A O igakuulise protsendina 686.00 eurot kuus. 10.01.2013.a. väljastas G K A O uue võlakirja 28 123.00 euro laenamiseks kohustudes laenu tagastama A O 2013.a jooksul, kuid mitte hiljem kui 01.september 2013.a.. Sama võlakirjaga leppisid G K ja A O kokku, et varasemalt väljastatud võlakirjad tuleb lugeda kehtetuks. Poolte vahel puudub vaidlus ka selle üle, et laenu tagastamise tähtaeg oli hagiavalduse kohtule esitamise hetkel saabunud (tagastamise tähtaeg hiljemalt 01.12.2013.a), võlg oli muutunud sisse nõutavaks ning G K vabatahtlikult võlga ei tagastanud, mille tõttu pöördus A O hagiga G K vastu kohtusse. VÕS §396 lg.2 sätestab, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kohus luges tuvastatuks asjaolu, et pooled vaidlevad laengu tagastamise üle. Poolte vahel on õiguslik vaidlus selle üle, kas G K võlgneb A O 28 123.00 eurot, millele lisanduvad VÕS §113 kehtestatud määras viivised, nagu A O väidab hagiavalduses või on G K poolt A O võlg osaliselt tasutud, mille tõttu võlgneb G K A O ainult 20 000.00 eurot, nagu G K väidab kirjalikus vastuses kohtule. Samas on A O tõendanud kohtule laenu andmist G K nii G K poolt allkirjastatud laenukohustustega kui ka tunnistaja N K ütlustega. Kohus asus seisukohale, et nimetatud tõendid on asjakohased, mille tõttu kuulub hagi rahuldamisele. Enne poolte vahelise vaidluse laenu tasumise üle lahendamisele tasumist pidas kohus vajalikuks pöörduda Riigikohtu vastava praktika poole selleks, et selgitada poolte tõendamiskoormust. Riigikohus 17.novembri 2011 otsuse, tsiviilasjas nr. 3-2-1-96-11, p.12 asus seisukohale, et tuginedes enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 233 lg-le 3 ja enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 91 lg-le 1, on kolleegium varasemas praktikas asunud seisukohale, et võla tasumise tõendamise kohustus on võlgnikul. Kohustuse täitmise üldisest mõttest tulenevalt peaks võlgnik varustama end tõendiga kohustuse täitmise kohta. Samas on kolleegium rõhutanud ka

2 – 14 – 19332 seda, et võlgnik saab kooskõlas kehtinud TsMS §-ga 93 oma kohustuse täitmist tõendada üksnes TsK § 233 lg-s 3 märgitud tõenditega (tagastatud võladokument, pealdis võladokumendil või võlausaldaja allkiri) (vt Riigikohtu 17. veebruari 1999. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-99; 4. märtsi 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-02, p 16). Kolleegium märgib, et ka kehtiva õiguse kohaselt on laenusaajal kohustus tõendada, et ta on võlausaldajale laenu tagasi maksnud. VÕS § 95 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitung). Võlgnik võib nõuda kviitungi andmist muus vormis, kui tal on selleks õigustatud huvi. VÕS § 96 lg 1 järgi, kui võlgnik on kohustuse kohta välja andnud kohustuse olemasolu tõendava dokumendi (võladokument), võib ta kohustuse täitmisel lisaks kviitungile või selle asemel nõuda võladokumendi tagastamist. Kui võlausaldaja võladokumenti ei tagasta, võib võlgnik nõuda võlausaldajalt kohustuse lõppemise kohta kirjalikku tunnistust. Seega on võlgnikul õigus nõuda võlausaldajalt tõendit täitmise vastuvõtmise kohta. VÕS § 95 lgs 1 ja § 96 lg-s 1 nimetatud dokumentide väljaandmisel eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning tõendamiskoormus selle tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale (vt nt ka Riigikohtu 19. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-11, p 9; 18. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-07, p 10). Järelikult juhul, kui võlgnikul ei ole kviitungit, tagastatud võladokumenti või võlausaldaja kirjalikku tunnistust esitada, tuleb eeldada, et võlgnik ei ole oma kohustust täitnud. Samas leiab kolleegium, et VÕS § 95 lg-st 1 ja § 96 lg-st 1 ei tulene, et võlgnik võib oma kohustuse täitmist tõendada ainult nendes sätetes nimetatud tõenditega. Pool on tõendi liigi ja vormiga seotud üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või poolte kokkuleppest (TsMS § 238 lg 2). TsMS § 229 lg 1 järgi on tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Hagimenetluses võib sama paragrahvi teise lõike kohaselt tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et lisaks VÕS § 95 lg-s 1 ja § 96 lg-s 1 nimetatud tõenditele võib võlgnik võla tasumist tõendada ka muude kirjalike dokumentidega, samuti tunnistajate ütlustega. Võlakohustuse täitmise tõendi liigi- ja vormivabadus tuleneb praegusel juhul ka sellest, et seadus ei sätesta laenulepingu kohustuslikku vormi. Põhjendatud ei ole piirata laenulepingu täitmise tõendamist üksnes kirjaliku tõendiga, kui laenulepingu võib sõlmida mis tahes vormis (VÕS § 11 lg 1). Kuna pooled vaidlevad eelkõige laenu tagasimaksmise üle, siis hindab kohus kõigepealt kuidas G K laenusaajana on täitnud oma tõendamiskoormist ja tõendanud kohtule G K poolt laenu tagastamist A O. Kohus luges tuvastatuks, et A O laenas G K kokku 28 123.00 eurot. Laenu tasumist G K kohtule mitte kuidagi tõendanud ei ole. VÕS § 95 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitungi). Võlgnik võib nõuda kviitungi andmist muus vormis, kui tal on selleks õigustatud huvi. Kohus asus seisukohale, et G K ei ole kohtule mitte mingis vormis tõendanud, et ta on nõudnud A O täitmise kviitungit võla tagasimaksmise kohta või nõudnud temalt võlakirja tagasi, millega luges kohus tuvastatuks asjaolu, et G K ei olegi võlga A O tagastanud ning G K vastuväited hagile tuleb lugeda mitteasjakohasteks ja paljasõnalisteks. VÕS § 96 lg 1 järgi, kui võlgnik on kohustuse kohta välja andnud kohustuse olemasolu tõendava dokumendi (võladokument), võib ta kohustuse täitmisel lisaks kviitungile või selle asemel nõuda võladokumendi tagastamist. Kui võlausaldaja võladokumenti ei tagasta, võib võlgnik nõuda

2 – 14 – 19332 võlausaldajalt kohustuse lõppemise kohta kirjalikku tunnistust. Seega on võlgnikul õigus nõuda võlausaldajalt tõendit täitmise vastuvõtmise kohta. Kohus luges tuvastatuks, et G K ei ole A O nõudnud laenu tasumise tõendamiseks pealdist võladokumendil, võladokumendi tagastamist ega ka nõudnud võlausaldajalt kohustuse lõppemise kohta kirjalikku tunnistust. VÕS § 95 lg-s 1 ja § 96 lg-s 1 nimetatud dokumentide väljaandmisel eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning tõendamiskoormus selle tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale. Kohus asus seisukohale, et sellist tõendamiskoormuse üleminekut, ei ole toimunud ja käesolevas asjas peab G K ise tõendama võla A O tagasimaksmist. Hinnates G K vastuväidet, et tegelikult laenas A O temale vähem raha, kui võlakirjadel kirjas ning et tunnistaja N K valetas pidas kohus vajalikuks pöörduda Riigikohtu praktika poole. Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11 17.01.2012.a tehtud otsuse p.9 selgitas, et kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et VÕS § 30 kohaldamisel ei pea kohus hindama, kas võlatunnistuse andnud isik oli võlatunnistuse saajale tegelikult võlgu võlatunnistuses märgitud rahasumma (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-04, p 29). VÕS § 30 järgi peab võlatunnistuse andud isik võlatunnistusega võetud kohustusest vabanemiseks esitama hagi VÕS § 1028 jj alusel (vt Riigikohtu 23. jaanuari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-05, p 23 ja 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13). Sama lahendi p.10 selgitab Riigikohus järgmist. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et abstraktse võlatunnistuse puhul peavad pooled olema väljendanud selget tahet sellise võlatunnistuse sõlmimiseks (vt selle kohta Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-21-06, p-d 13 ja 17; 1. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 15; 7. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09, p 12). Kokkuleppe tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitega. Juhul kui kokkulepe oli konstitutiivne võlatunnistus, tuleb hagi rahuldada, kuna kostja ei ole esitanud hagi VÕS § 1028 lg 1 jj alusel hagejale võlatunnistusega antud nõudeõiguse tagasisaamiseks. Juhul kui kokkulepe oli deklaratiivne võlatunnistus, peab ringkonnakohus hindama kostja vastuväiteid selle kohta, et kostja ei olnud kohustatud hagejale kokkuleppes märgitud summat maksma. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et juhul, kui konstitutiivses võlatunnistuses lepitakse kokku intressis ja viivises, siis selles osas sõlmitud kokkulepete kehtivuse ja viivise vähendamiseks ei pea kostja esitama hagi VÕS § 1028 jj alusel, vaid ta saab esitada kohtumenetluses vastuväite. Maakohus nõustus riigikohtu ja ka hageja seisukohtadega ning kvalifitseerib 10.01.2013.a G K poolt allkirjastatud võlakirja abstraktse võlatunnistusena VÕS §30 lg.1 ja lg.2 mõttes. Poolte selget tahet luua uus iseseisev kohustus väljendas G K ja A O kokkulepe selle kohta, et kuni 10.01.2013.a väljastatud võlakirjad loevad pooled kehtetuks. Kohus asus seisukohale, et VÕS § 30 kohaldamisel ei pea kohus hindama, kas võlatunnistuse andnud isik, G K, oli võlatunnistuse saajale, A O, tegelikult võlgu võlatunnistuses märgitud rahasumma 28123.00 eurot. VÕS § 30 järgi peab võlatunnistuse andud isik, G K, võlatunnistusega võetud kohustusest vabanemiseks esitama hagi VÕS § 1028 alusel. Kohtule teadaolevalt G K A O vastu kohtule sellist hagi esitanud ei ole, mille tõttu kuulub hagi rahuldamisele. Kohtul on VÕS §396 lg.2 kohaldamiseks alus eelkõige selle tõttu, et G K on kohtule korduvalt esitatud avaldustes võtnud omaks, et ta on ka tegelikult A O võlgu. Ainult mitte nii suure summa.

2 – 14 – 19332 Abstraktse võlakohustuse olemasolu tõttu pöördub tõendamise koormus ümber ning G K oli kohustatud kohtule tõendama, et tehingut selles mahus poolte vahel tegelikult ei toimunud. G K seda ei teinud, mille tõttu kuulub hagi rahuldamisele. Hinnates hageja kõrvalnõudeid nõustus kohus hagejaga ja pidas kõrvalnõudeid põhjendatuks. Kostja poolt koostatud võlakirja kohaselt oli kostja kohustatud kogu võlgnevuse tasuma 01.12.2013. Järelikult kuni hagiavalduse esitamiseni on kostja võlasumma (28123 euro) tasumisega viivitanud 162 päeva (02.12.2013 kuni 12.05.2014). Seega on kostjal kohustus tasuda hagi esitamise päeva seisuga hagejale viivist 997,75 eurot (0,0219 : 100 x 162 x 28123). VÕS § 113 lg 1 kohaselt Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sisse nõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kõrvalnõuete osas hagi rahuldamisel arvestas kohus asjaoluga, et G K kõrvalnõuete vastu ei vaielnud. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sisse nõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eeltoodu alusel pidas kohus vajalikuks hagi rahuldada ning mõista G K välja A O kasuks 28 123.00 eurot põhivõlga ning hagiavalduse esitamisega sisse nõutavaks muutunud viivised, summas 997.75 eurot. Samuti mõistan kohus G K välja A O kasuks viivis protsendina põhinõudelt (28 123.00 eurot) määras 0,0219% päevas, alates hagiavalduse esitamisest so alates 16.05.2014.a. kuni täitmiseni. Kohus pidas vajalikuks teha kohtuotsus avalikult teatavaks 18.02.2015.a Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantselei kaudu. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus hagi tehti. TsMS §173 lg.1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses. Kuna kohus rahuldas A O hagi, siis pidas kohus vajalikuks panna kõik menetluskulud G K kanda. TsMS §174 lg.2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kohus tuvastas, et hageja taotles menetluskuludena riigilõivu summas 850.00 euro väljamõistmist, mis hageja maksis maksekorraldusega nr.292 14.05.2014.a Rahandusministeeriumi kontole viitenumbriga nr 2900072136. Samuti taotles hageja õigusabikulude kostjalt väljamõistmist, summas 120.00 eurot, mille kohta esitas TÜ Soter arve nr.019 09.05.2014..