Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

-

-

-

tegu oli kahetsusväärse õnnetusjuhtumiga, kus kaks lahtist koera said omavahel kokku. Väiksemale koerale osutus saatuslikuks tema suur vanus, väiksed mõõtmed ning nõrk tervis; Hageja ei ole tõendanud, et koer suri just hammustuse tagajärjel. Tõendamata on koera ostuhind. Samuti oli koer selleks hetkeks 11,5 aastat vana ja seega tema väärtus oluliselt vähenenud võrreldes uue kutsika väärtusega. Samuti oleks koer vanuse tõttu niikuinii surnud. Notarikulude hüvitamise nõude seos antud kohtuasjaga on arusaamatu. Hageja rikkus Tallinna koerte ja kasside pidamise eeskirju. Hageja koer ei ole registreeritud Eesti Kennelliidus. Hageja ei ole saanud moraalset kahju, hageja ise ei viibinud intsidendi tekkimise juures.

Kohtu põhjendused

-

Tallinnas, XXX asuvas kortermajas, milles on asutatud korteriühistu, toimus 16.12.2013 I korruse trepikojas, liftist väljumisel intsident, mille käigus kostja Saksa lambakoer ründas hageja kääbusšnautserit vigastades viimast sel määral, et koer suri saadud vigastustesse 17.12.2013. Hageja koer oli intsidenti toimumise ajal koos hageja tütrega, kostja koer oli trepikojas üksi, suukorvita ja jalutusrihmata. Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 14.03.2014 otsusega väärteoasjas nr 410114000203 on kostjat karistatud rahatrahviga selle eest, et olles koera omanik, ei taganud ta üldkasutatavas kohas inimeste ja teiste loomade ohutust või kahju mitte tekitamist seoses Tallinnas XXXtrepikojas toimunud juhtumiga, mille tagajärjel hageja koer suri.

-

Loomade Kiirabi Kliiniku erakorraline vastuvõtt, operatsioonid, ravimid ja hageja koera krematsioon kokku läksid maksma 363.60 eurot ning see on 16.12.2013 sündmuse tagajärjel hagejal tekkinud kahju.

Hageja kahjuks on koera soetamismaksumus 2 061.64 eurot; hageja kahjuks on notari teenuste maksumus koera soetamisel 28.85 eurot; hagejal on tekkinud moraalne kahju ja kas selle hüvitamine summas 300 eurot on asjakohane.

-

Hagejale kuulus 29.06.2002 sündinud emane must-hõbedane kääbusšnautser, mille hageja ostis XXX 2000 USD ehk 2 061.64 eurot eest. Koer oli registreeritud Läti Kennelliidus, koerale oli väljastatud pass ning ta oli regulaarselt ja nõuetekohaselt vaktsineeritud. Kostjale kuulus Saksa lambakoer. 16.12.2013 ründas kostja koer hageja koera Tallinnas XXX I korruse trepikojas. Kostja koer oli trepikojas peremeheta, suukorvita ja jalutusrihmata. 16.12.2013 saadud vigastuste tõttu viidi hageja koer Loomade Kiirabi Kliinikusse, kus koera püüti ravida, kuid tulutult ning 17.12.2013 kl 16:00 koer suri saadud vigastustesse. Ravikulud 303.60 eurot (toimik lk 11-13; 15-17) 17.12.2013 koer tuhastati (tuhastamisleping nr 1962, toimik lk 14). Maksumus 60 eurot.

Kohus käsitleb käesoleval juhul kostjat suurema ohu allika valdajana, kes vastutab süüst olenemata talle kuuluva koera riskikäitumise eest. (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend kohtuasjas nr 3-2-1-85-08: /.../“VÕS § 1056 lg 1 esimese lause järgi vastutab kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. VÕS § 1056 lg 1 teise lause järgi vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 1056 lg 1 esimesest lausest järeldub, et VÕS § 1060 alusel järgneb loomapidaja riskivastutus üksnes juhul, kui VÕS § 1056 lg 1 teises lauses nimetatud kahjustused tekkisid loomapidamisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski tagajärjel (realiseerumise tõttu). Kuna koera saab pidada suurema ohu allikaks selle tõttu, et ta võib rünnata inimest ja teda hammustada, siis praegusel juhul on hageja saanud kehavigastusi kostja koerale kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski tagajärjel.“/.../)

d) Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega peaks kahju hüvitamine toimuma selliselt, et hageja on sarnases olukorras, milles ta oleks enne kahju põhjustamist. e) Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos) (VÕS § 127 lg 4). Kohus loeb selle seose tuvastatuks – kui kostja poleks oma koera üksi, ilma jalutusrihma ja suukorvita trepikotta jätnud, ei oleks hageja koera rünnatud ega surmavalt vigastatud. Kohus märgib ka, et Tallinna Linnavolikogu 10.02.2005 määrusega nr 12 kehtestatud Tallinna linna koerte ja kasside pidamise eeskirja (Eeskiri) § 5 kohaselt on looma lubatud pidada hoones ja piiratud territooriumil selle territooriumi omaniku loal või muu õigustatud isiku nõusolekul ja viisil, et loom sellelt territooriumilt omal tahtel välja ei pääseks. Loomapidajal tuleb välistada looma ärajooksmine ja inimestele või teistele loomadele kallaletungimise võimalus. Eeskirja p 6 kohaselt ei tohi loomapidamine häirida avalikku korda ega teisi loomi. Eeskirja p 8 kohaselt korterelamu üldkasutatavates ruumides ja territooriumil loomaga viibides on loomapidaja kohustatud järgima korteriomanike kokkuleppel kehtestatud korda ja avalikku korda. Eeskirja p 10 kohaselt tohib koera viia avalikku kohta jalutusrihma otsas tagades kaaskodanike ja loomade ohutuse. Eeskirja p 13 kohaselt tohib koera jätta suukorviga ja lahtipääsemist välistaval moel kinniseotult hoone juurde ajaks, mil loomapidaja viibib selle hoone ruumides, kui seejuures ei ohustata avalikku korda, teisi isikuid, liiklust ega koera tervist. Kohus ei ole küll tuvastanud, et XXX korteriomanike vahel oleks sõlmitud kokkuleppeid loomapidamise korra kohta, kuid muul viisil on kostja kõiki eeltoodud Eeskirja punkte rikkunud, kui ta jättis korterelamu üldkasutatavasse trepikotta avalikku kohta viimise ootele oma koera ilma suukorvi, jalutusrihma ja igasuguse järelevalveta.

Seega kostja vastutab hagejale tekitatud kahju eest ning on kohustatud selle hüvitama. f) VÕS § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks (VÕS § 128 lg 3). g) VÕS § 132 kohaselt asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. VÕS § 132 lg 2 kohaselt kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, kuulub hüvitamisele hävinud või kaotsiläinud asja väärtus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 49 lg 3 kohaselt loomadele kohaldatakse asjade suhtes kehtivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega tuleb hagejale hüvitada: - Koera ravikulud ja matusekulud (kremeerimine) summas 363.60 eurot, mis kostja on ka omaks võtnud; - Samaväärse koera soetamiseks vajalikud kulud ehk sarnase koera harilik turuväärtus. Seadusest tulenevalt ei oma kahju hüvitamise korral deliktivastutuse alusel asja soetamismaksumus ja asja soetamisega seotud kulud määravat tähtsust, sest need kulutused oleks hageja kandnud ka siis, kui kahju põhjustanud sündmust poleks toimunud. Seega pole 16.12.2013 toimunud intsident otseses põhjuslikus seoses koera soetamiseks tehtud kulutustega ehk need kulud pole kantud seoses kahju põhjustamisega. Seetõttu ei asu kohus ka hindama tõendeid, mis on hageja poolt esitatud koera ostmisega seotud kulutuste kohta notari teenuste kasutamisel jms. Samaväärse koera ehk musta-hõbedase kääbusšnautseri harilikku turuväärtust tema surma hetkel ei ole hageja tõendanud. Kostja on esitanud ostu-müügikuulutuste lehe Kuldne Börs väljavõtte musta kääbusšnautseri müügikuulutuse kohta seisuga 06.11.2014, mille kohaselt sellise koera kutsikad, mis on vaktsineeritud, kiibistatud ning veterinaarpassiga varustatud, maksavad 600 eurot (toimik lk 68).

Hageja on selgitanud, et tema koer oli teist värvi ja et sellist värvi ja tõugu koer oli selle soetamise ajal Eestis haruldane ja seetõttu oluliselt kallim. Nüüd, kui koera soetamisest on möödunud üle 10 aasta, on selline koer muutunud tavalisemaks ja ka hind on langenud. Kuna kohtul puuduvad andmed konkreetselt musta-hõbedase kääbusšnautseri turuväärtuse kohta, siis loeb kohus piisavaks mõistlikuks summaks samaväärse koera soetamise eest 600 eurot. Seega hagejale hüvitamisele kuuluva varalise kahju suurus on 363.60 + 600 = 963.60 eurot. Kohus märgib veel, et tähtsust ei ole sellel, et hageja koer ei olnud Eesti Kennelliidus registreeritud - seadusest ei tulene kohustust registreerida oma koera Eesti Kennelliidus ning hagejal kahju tekkimine ei ole sõltuvuses sellest, kas ja kus oli hageja koer registreeritud. MTÜ Eesti Kennelliidu põhikirja p 1.2 kohaselt on tegemist mittetulundusühinguga, mis on eraõiguslik juriidiline isik, kes juhindub oma tegevuses Eesti Vabariigi seadustest. Liidu tegevuse eesmärk on muuhulgas tõukoerte kasvatamisele ja aretamisele kaasaaitamine ja füüsiliste ja juriidiliste isikute ühendamine, kelle tegevus või harrastus on seotud tõukoertega. Liidu tegevuse põhimõte on liikmelisuse vabatahtlikkus.

kaotusest traumeeritud ning ema andis talle rahusteid ja psühholoogilist abi, kuna ema on hariduselt psühholoog. Samuti oli tunnistaja sedavõrd häiritud koera kaotusest, et ta ei suutnud õpingutele keskenduda ning seetõttu jäid eksamid õigeaegselt tegemata. Tunnistaja kirjeldas ka juhtumit, mil 18.10.2014 ähvardati teda ja tema ema, sama kortermaja liftis, käimasoleva kohtuasjaga seoses. Kostja möönab hageja tütrel moraalse kahju olemasolu, kuid hageja puhul seda eitab. Samuti eitab kostja enda seoses väidetava ähvardamisega 18.10.2014. Kohus leiab, et koer lemmikloomana on käsitatav teatud mõttes pereliikmena, kelle olemasolu 11 aasta jooksul muutub sedavõrd oluliseks, et looma surm olukorras, mida oleks saanud hõlpsasti vältida (kui kostja poleks oma koera järelevalveta jätnud), on kahtlemata emotsionaalselt raske taluda. Hageja emotsionaalsed läbielamised on kohtu arvates isiklikeks erandlikeks asjaoludeks, mis annavad aluse moraalse kahju hüvitamise nõude tekkimiseks. Kohtu hinnangul ei saa arvestada sellega, et koer oli vana ja oleks vanuse tõttu mõne aja pärast tõenäoliselt paratamatult surnud, sest käesoleval juhul oli koer väga hästi hooldatud ja hea tervise juures, mistõttu pole välistatud, et ta oleks elanud veel palju aastaid. Isegi kui koer oleks mõne aja pärast surnud kõrge ea tõttu, ei õigusta see hageja ja tema tütre kannatusi, mis tekkisid just kostja käitumise tulemusena. Lisaks märgib kohus, et suuliselt vabandas kostja hageja ees alles pärast kohtu korduvat küsimist, teisel kohtuistungil 19.01.2015. b) Kohus viitab ka asjakohasele Riigikohtu praktikale: -

-

-

Kohtuasjas nr 3-2-1-73-13 märgitakse, et mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav hagejal nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p-d 11–13). Kohtuasjas nr 3-2-1-159-09 märgitakse, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda, et kohus mõistaks mittevaralise kahju eest omal äranägemisel välja õiglase hüvitise. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Kohtuasjas nr 3-2-1-85-08 märgitakse, et mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust".

c) Küll aga arvestab kohus sellega, et hageja kirjeldab enda moraalse kahjuna ka neid kannatusi, mida elas läbi tema tütar. Tütar aga ei ole nõuet esitanud. Seega vähendab kohus moraalse kahju hüvitisena väljamõistetavat summat poole võrra.

d) Kohus ei arvesta sellega, et kostja väitel oli ka hageja ise kahju tekkimises süüdi, kuna hageja koer oli agressiivne ja tihti ilma jalutusrihmata. Kohus ei arvesta viimasega seetõttu, et tunnistajad XXX ja XXX ei kinnitanud asjaolu, et 16.12.2013 oleks hageja koer olnud jalutusrihmata. Samuti puudub hageja koera käitumise ja tekkinud kahju vahel põhjuslik seos – koera ei rünnatud ja ta ei surnud seetõttu, et tal polnud jalutusrihma või et ta oleks agressiivne, vaid seetõttu, et kostja suukorvi ja jalutusrihmata omapäi jäetud koer ründas teda. Jalutusrihma olemasolu või puudumine ei mõjutanud hagejal kahju tekkimist. Lisaks märgib kohus, et tunnistaja Birgit Randmaa ütluste kohaselt on kostja koer ka varasemalt kaaskodanikke rünnanud (kuigi see oli teistsugune olukord ja teistsugune intsident). Seda enam oleks kostja pidanud olema hoolsam loomaomanik. Seetõttu leiab kohus, et VÕS § 139 rakendamiseks puudub alus. e) Kohus arvestab VÕS § 140 lg 1 teise lause alusel kostja selgitusega, et lisaks Munitsipaalpolitsei Ameti trahvile täiendavata summade tasumine on talle majanduslikult raske. f) Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et moraalse kahju eest tuleb kostjal hagejale hüvitada 150 eurot. g) VÕS § 136 lg 1 kohaselt kahju tuleb hüvitada ühekordselt makstava rahasummana, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine perioodiliste maksetena. h) Seega kokku kuulub hagi rahuldamisele varalise kahju hüvitamiseks 963.60 eurot ja moraalse kahju hüvitamiseks 150 eurot = 1 113.60 eurot.

Menetluskulude jaotus

/allkirjastatud digitaalselt/ Helina Luksepp kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.