4.Jätta poolte menetluskulud Peeter Rapuri kanda. Kohtu selgitused TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 4 kohaselt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus
Tsiviilasi nr 2-14-58636
menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. TsMS § 177 lg 2 kohaselt kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Edasikaebamise kord Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
1.Hageja nõue ja põhjendused (tl 2-5) Ahti Käsi (hageja) laenas Peeter Rapurile (kostjale) 31.10.2012 laenulepingu alusel 8000 eurot, mille kostja kohustus tagastama hiljemalt 31.03.2013 hageja pangakontole. Hageja tasus laenulepingu järgi laenu kostja pangakontole nr XXXX. Poolte vahelisel kokkuleppel oli laen intressita, kuid tagasimakse tähtaja ületamisel tuli võlgnikul tasuda võlajäägilt viivist 0,5% päevas kuni võla tasumiseni. Kostja pole käesoleva ajani põhivõlga ega viiviseid tasunud, võlgnik on asunud ennast peitma. 08.01.2014 andis kostja hagejale täiendava kinnituse, mille järgi pidanuks laekuma põhivõlast pool, 4000 eurot 24. jaanuariks 2014. Laekumist ei ole toimunud. Hageja asus laenulepingu järgset võlga tagasi nõudma, mille käigus kevadel 2014. a selgus, et kostja on andnud valeandmeid oma elukoha kohta (XXXX) ning vahetanud välja oma mobiiltelefoni numbri. Meilidele kostja ei vastanud. Hageja väljastas lepingulisele esindajale 19. märtsil 2014 volikirja, mille alusel esitas lepinguline esindaja kirjaliku võlanõude/pankrotihoiatuse, mille on kostja tähitud kirjaga kätte saanud. Nimetatud hoiatusele järgnes kostja poolne ühenduse võtmine ning uuesti rida lubadusi, mida kostja ei täitnud.
2.Kostja vastuväited hagile (tl 38) Kostja tunnistab osaliselt esitatud nõudeid. Kostja on 04.07.2014 hageja lepingulise esindaja kontole AS SEB Pank üle kandnud 1000 eurot. Kostja avaldab, et menetluskulud tuleks jaotada pooleks.
Hagi suurendamise taotlus (tl 42-45)
Hageja esitas kohtule algselt hagiavalduse vaid põhivõla nõudes, kuid kuna kostja ei ole ilmutanud vähimatki soovi laenu tagastamiseks hagejale, siis suurendas hageja hagi, taotledes kostjalt viiviste summas 8000 eurot väljamõistmist. Laenulepingu p 5 kohaselt oli laen intressita, kuid tagasimakse tähtaja ületamisel tuli võlgnikul tasuda võlajäägilt viivist 0,5% päevas kuni võla tasumiseni (p 9). Kostja on jätnud laenusumma tagastamata laenulepingus kokkulepitud tähtajaks 31.03.2013, mistõttu on hageja nõue kostja vastu muutunud sissenõutavaks 31.03.2013 ning hagejal on õigus nõuda laenu tagastamist. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Laenulepingu p 9 kohaselt maksab laenuvõtja viivist 0,5% päevas kõigilt tasumata maksetelt v.a viivis. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni
Tsiviilasi nr 2-14-58636
kohase täitmiseni. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Siinkohal tuleb pidada silmas asjaolu, et laenuleping oli intressita, kuid nõuete tagamiseks tavapärasest suurema viivisemääraga. Viivise arvestus on järgmine: 31.03.2013 kuni 26.11.2014, s.o 606 päeva x 0,5% x põhivõlga 8000 = 24 240 eurot. Arvestades laekumist ja kohtute praktikat kõrvalnõuete osas, vähendas hageja viivise nõuet 24 240 eurolt 8000 euroni. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlg summas 8000 eurot ja viivis summas 8000 eurot.
4.Kohtu seisukoht Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Hageja nõue tuleneb poolte vahel 31.10.2012 sõlmitud laenulepingust. Vaidlust ei ole selle üle, et Peeter Rapur on saanud hagejalt laenu summas 8000 eurot. Nimetatud asjaolu on tõendatud vastava lepingu ja maksekorraldusega (tl 7, 8), samuti kostja poolt vastava väite omaksvõtuga (TsMS § 231 lg 2). Hageja on hagi muutmise avalduses esitanud nõude kostjalt viiviste väljamõistmiseks ning märkinud, et nõude kujunemisel on arvestanud kostja poolt teostatud laekumist ja kohtute praktikat kõrvalnõuete osas. Seega on hageja vähendanud viivise nõuet 24 240 eurolt 8000 euroni. Kostja tunnistab osaliselt esitatud nõudeid, kuid leiab, et hagiavalduses esitatud väide ei ole täpne. Samas ei täpsusta kostja, millega ta konkreetselt ei nõustu. Kostja poolt on 04.07.2014 üle kantud 1000 eurot hageja lepingulise esindaja kontole AS SEB Pank (dok. Nr 1077; selgitus A. Käsi laen 1 makse). Kohus on seisukohal, et hageja arvestus nõude kujunemise kohta on kooskõlas seadusega. Võlaõigusseadus (VÕS) § 88 lg 8 kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Riigikohus on lahendis nr 32-1-138-11 märkinud, et VÕS § 88 lg-s 8 nimetatud intress hõlmab ka viivist - sõna “viivis” on lühend sõnast “viivitusintress”. Seega on hageja arvestanud kostja poolt 04.07.2014 tasutud 1000 eurot viivitusintressi katteks ning põhivõlg on jäänud samaks (8000 eurot). VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingule oleks kostja pidanud võlgnevuse 8000 eurot tagastama 31.03.2014. a. Kostja seda teinud ei ole. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 on hageja kostja viivituse tõttu arvestanud viiviseid summas 24 240 eurot (perioodi 31.03.2014 - 26.11.2014 eest). Kostja on hagejale tasunud viiviseid summas 1000 eurot. Hageja on viivisenõuet vähendanud põhinõude suuruseni so. 8000 euroni. Kohus märgib siinkohal, et seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Sellistele seisukohtadele jõudis Riigikohus ka oma 22. oktoobri 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02. Võlausaldaja õigused oma lepingujärgse leppetrahvinõude sissenõudmisel ei ole aga siiski piiramatud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-43-13 asunud seisukohale, et hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad teha TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ja § 688 lg 2 kohaselt sõltumata poolte õiguslikest väidetest. Seega on Riigikohus asunud seisukohale, et kohus peab kontrollima tehingu vastavust headele kommetele menetlusosalise esitatud asjaolude
Tsiviilasi nr 2-14-58636
pinnalt ka omal algatusel, seega isegi juhul, kui pooled ei ole tehingu heade kommete vastasusele viidanud. Lahendis nr 3-2-1-100-07 on Riigikohus asunud seisukohale, et kuigi pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse, ei saa üldjuhul seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat uut tähtaega, mille jooksul isik võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid ainult erandlikud asjaolud. Lahendis nr 3-2-1-128-14 on Riigikohus märkinud, et aegumistähtaja jooksul saab nõude maksmapanekut pidada hea usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel asjaoludel (vt nt Riigikohtu
29.jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 23; 3. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-08, p 16; 15. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-09, p 12; 17. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 11). Eelkõige peaks selliseks erandlikuks asjaoluks olema võlausaldaja vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud (vt nt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 15). Käesoleval juhul selliseid erandlikke asjaolusid ei esine. Asja materjalidest nähtub, et hageja on jaanuaris 2014. a sõlminud kostjaga kokkuleppe, mille kohaselt kostja on lubanud tasuda hiljemalt 24.01.2014. a 4000 eurot (tl 9). Oma lubadust kostja täitnud ei ole. Lisaks sellele on hageja 04.06.2014 esitanud kostjale võlanõude ning pankrotihoiatuse. 07.10.2014 on hageja esitanud käesoleva hagi kohtule. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja ei ole võlgnevuse sissenõudmisega pahatahtlikult viivitanud. Seega on hageja viivise nõue kooskõlas hea usu põhimõttega ning kuulub rahuldamisele. Kohus on seisukohal, et hageja nõuded on põhjendatud ja kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlg summas 8000 eurot ja viivised summas 8000 eurot.
5.Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 4 kohaselt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. TsMS § 177 lg 2 kohaselt kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Seoses eeltooduga tuleb menetlusosalistel esitada menetluskulude nimekiri kolme tööpäeva jooksul arvates kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest, so 9.02.2015. a. Menetlusosalisel
Tsiviilasi nr 2-14-58636
tuleb kinnitada, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisega esitatud kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5). /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.