2-14-55013/25 - Võlaõigus - Alusetu rikastumine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.20.11.2013.a algatas Tallinna kohtutäitur Toomas Saarma sissenõudja avalduse ja täitedokumendiks oleva Eesti Töötukassa 27.02.2013.a ettekirjutuse nr 6-7/10/17025 alusel AK suhtes täiteasja nr 194/2013/5008, mille nõude sisu on võlgnevus toetuse eest summas 403,72 eurot. Koos täitekuludega moodustab nõue 554,28 eurot (sealhulgas kohtutäituri tasu 131,40 eurot ja täitemenetluse alustamise tasu 19,16 eurot). Eesti Töötukassa 03.06.2014.a otsusega nr 314000117 määrati AK-le tööandja maksejõuetuse hüvitis summas 1332,90 eurot, mis koosnes töötasust 522 eurot, puhkusetasust 71,70 eurot ja töösuhte lõpetamisel saamata jäänud hüvitisest 739,20 eurot. Vastavalt kohtutäituri 26.05.2014.a rahalise nõude arestimise aktile kandis Eesti Töötukassa 04.06.2014.a määratud hüvitisest osa, s.o 554,28 eurot, kohtutäituri kontole. AK esitas 09.06.2014.a kohtutäiturile avalduse, milles taotles kinnipeetud summa osalist tagastamist põhjendusega, et tööandja maksejõuetuse hüvitise näol oli tegemist võlgniku sissetulekuga, millest ei kuulunud arestimisele ühe kuu palga alammäär, 1/3 seda ületav osa, ning 1/3 iga ülalpeetava kohta. Võlgnik lisas, et on töötu ning kahe lapse vanem. Kohtutäitur jättis võlgniku avalduse 17.06.2014.a koostatud vastusega rahuldamata. Avaldaja esitas 30.06.2014.a kaebuse kohtutäituri tegevuse peale sissetuleku arestimisel. Kohtutäitur jättis 10.07.2014.a otsusega kaebuse rahuldamata, leides, et võlgnikule määratud tööandja maksejõuetuse hüvitis ei ole sissetulek TMS § 130 ja 131 mõistes. 28.07.2014.a esitas AK Harju Maakohtule hagiavalduse, milles taotles kohtutäituri 10.07.2014.a otsuse tühistamist ning Eesti Töötukassalt 267,80 euro väljamõistmist. 18.08.2014.a määrusega jättis Harju Maakohus AK hagi Eesti Töötukassa vastu menetlusse võtmata, võttes sama kuupäeva määrusega menetlusse kaebuse kohtutäituri otsuse tühistamiseks. Kaebuses kohtutäituri otsuse peale leidis avaldaja, et kohtutäitur arestis avaldaja sissetuleku ebaõigesti. Avaldajale makstud tööandja maksejõuetuse hüvitise puhul on tegemist sissetulekuga ja sellele tuleb kohaldada TMS § 132 sätestatud erisusi, kuid täitur vabastas arestist vaid 355 eurot, mis on seadusjärgne miinimum. Avaldajale tuleb lisaks Eesti Töötukassa poolt juba üle kantud 467,12 eurole kanda veel üle 267,64 eurot, siis on arestimisel arvestatud ühe kuu palga alammääraga 355 eurot, laste ülalpidamiseks 236,44 eurot ja ühe kolmandikuga mittearestitavat summat ületava osaga 143,32 eurot. Täitur tõlgendas vaidlustatud otsuses ebaõigesti Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-3-08 punkti 17. Täitur ei arvestanud ka, et avaldaja on töötu ja kahe lapse isa. Täitur kandis täitemenetluses nõutud võlasumma 403,72 eurot sissenõudjale üle 13.06.2014.a.

Tsiviilasi nr: 2-14-55013 käsitletakse rahalisi summasid, mida võlgnik saab regulaarselt, kas tööandjalt või riigilt. Sissetulekuks nende sätete mõistes ei saa pidada igat summat, mida võlgnik saab või võlgnikul on õigus saada. Tulenevalt Riigikohtu poolt tsiviilasjas 3-2-1-3-08 tehtud lahendist, kui mittetöötava (TMS § 130 jj kohast sissetulekut mittesaava) võlgniku kontol on või sinna laekub täitemenetluse ajal selline ühekordne summa, mida ei ole võimalik jaotada arestitavaks ja mittearestivaks osaks TMS § 132 alusel (st see summa on suurem kui ühe kuu palga alammäär), siis seda ei saa lugeda sissetulekuks TMS § 130 jj mõttes. Sellisel juhul ei ole mittetöötava võlgniku korral võimalik kindlaks määrata, mitme kuu peale ette tuleks kontole laekunud summast jätta võlgnikule alles mittearestitav summa. Kui tegemist on töötava (TMS § 130 jj kohast sissetulekut saava) võlgnikuga, siis tuleb eelistada sissenõudja huvisid, viidatud laadi ühekordsed summad ei kuulu § 132 kohaldamisalasse. Lähtuda tuleb võlgniku töötasust ja jätta sellest töötasust võlgniku käsutusse §-s 132 ettenähtud summad. Sellistel juhtudel on aga vajaduse korral sobiv kohaldada TMS § 110 kaudu TMS § 66 lg 1 p 3 ja 12. Need sätted annavad võlgnikule õiguse esitada kohtutäiturile avaldus ja paluda arestimine teatud ulatuses tühistada, kuna kogu summa arestimine ei jätaks võlgnikule raha üheks kuuks vajalike toiduainete ostmiseks ja üheks kütteperioodiks vajamineva küttevaru soetamiseks (TMS § 66 lg 1 p 3) või oleks vastuolus heade kommetega (TMS § 66 lg 1 p 12). Arvestades peale kinnipidamist kaebajale kohustatud isiku poolt väljamakstud summat, piisas sellest üheks kuuks vajalike toiduainete ostmiseks ja üheks kütteperioodiks vajamineva küttevaru soetamiseks (TMS § 66 lg 1 p 3) ja see ei olnud vastuolus heade kommetega (TMS § 66 lg 1 p 12). Kohtutäituri ametialasele kontole laekunud 554,28 eurost arvestas kohtutäitur maha täitemenetlusega seotud kulud kokku summas 150,56 eurot ning ülejäänud summa 403,72 eurot kandis kohtutäitur sissenõudjale üle 13.06.2014.a.

13.Arvestades eeltoodut ja avaldaja poolt kohtutäiturile esitatud taotlust arvestada hüvitis mittearestitavaks ühe kuu palga alammäära, kahele ülalpeetavale ettenähtud summa ja ühe kolmandiku ulatuses mittearestitavat summat ületavas osas, tuleb asjaolude järgi võlgnikule Eesti Töötukassa 03.06.2014.a otsusega määratud tööandja maksejõuetuse hüvitisest arvestada mittearestitav summa järgmiselt. Hüvitise brutosumma on 1332,90 eurot, millest tuleb TMS § 130 lg 4 alusel maha arvata tulumaks 271,51 eurot ja kogumispensioni maks 39,99. Seega hüvitise netosumma on 1021,4 eurot (1332,90 - 271,51 - 39,99). Kohtutäituril tuli nõude arestimisel arvestada TMS § 132 lg 1 sätestatud piirangut ja lugeda mittearestitavaks summat palga alammäära ulatuses, mis 2014. aastal oli 355 eurot. Kuna võlgnik pöördus 09.06.2014.a, s.o kolme tööpäeva jooksul alates Eesti Töötukassa nõude täitmiseks raha laekumisest kohtutäituri kontole (04.06.2014.a) avaldusega kohtutäituri poole, milles märkis muu hulgas, et tal on kaks ülalpeetavat, siis oleks kohtutäitur pärast avaldajalt ülalpeetavate kohta dokumentide nõudmist ja saamist pidanud arvestama veel TMS § 132 lg 2 sätestatud piiranguga ning lugema mittearestitavaks täiendavalt 1/3 palga alammäärast iga ülalpeetava kohta, s.o 118,33 eurot iga ülalpeetava kohta, kokku 236,66 eurot. Ringkonnakohus märgib ülalpeetavatega seoses, et asjas ei ole esitatud tõendeid avaldajal ülalpeetavate olemasolu kohta, kuid kohtutäitur oli 09.06.2014.a avaldust lahendades kohustatud seda kontrollima ja nõudma avaldajalt vastavate dokumentide esitamist. Seega oleks hüvitise netosummast mittearestitav osa 591,66 eurot (355 + 236,66) ja nõuete täitmiseks saaks kasutada 429,74 eurot. Lisaks eeltoodule tuli kohtutäituril arvestada nõude arestimisel TMS § 132 lg 3 sätestatud piiranguga, mille järgi võib mittearestitavat summat ületavast sissetuleku osast kuni viie palga alammäära suurusele summale vastavast osast arestida kaks kolmandikku ehk mittearestitav on üks kolmandik mittearestitavat summat ületavast sissetuleku osast. Seega oleks hüvitise netosummast mittearestitav osa kokku 734,91 eurot (355 + 236,66 + 143,25 (1/3 429,74)) ja nõuete täitmiseks saaks kasutada 286,49 eurot.