AK kaebus kohtutäitur Toomas Saarma 10.07.2014.a otsuse peale täiteasjas nr 194/2013/5008
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.11.2014.a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse AK määruskaebus liik Menetlusosalised ja nende Avaldaja (määruskaebuse esitaja): AK (isikukood esindajad XXXXXXXXXX, postiaadress XXXXXXX XXX XX,
XX XXXX, XXXXX XXXXXXX)
Puudutatud isik (vastustaja): Tallinna kohtutäitur Toomas Saarma (büroo asukoht Kotzebue 9, 10412 Tallinn) Puudutatud isik (vastustaja): Eesti Töötukassa (registrikood 74000085, asukoht Lasnamäe 2, 11412 Tallinn) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta määruskaebus läbi vaatamata osas, milles kaebuse esitaja palus puudutatud isikult välja mõista 267,80 eurot.
2.Harju Maakohtu 03.11.2014.a määrus tühistada ja teha uus määrus, millega kaebus rahuldatakse ning Tallinna kohtutäitur Toomas Saarma 10.07.2014.a otsus täiteasjas nr 194/2013/5008 tühistatakse ning kohustatakse kohtutäiturit AK 30.06.2014.a kaebust uuesti läbi vaatama.
4.Maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta kohtutäitur Toomas Saarma kanda.
5.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. 1(6)
Tsiviilasi nr: 2-14-55013
Asjaolud
1.20.11.2013.a algatas Tallinna kohtutäitur Toomas Saarma sissenõudja avalduse ja täitedokumendiks oleva Eesti Töötukassa 27.02.2013.a ettekirjutuse nr 6-7/10/17025 alusel AK suhtes täiteasja nr 194/2013/5008, mille nõude sisu on võlgnevus toetuse eest summas 403,72 eurot. Koos täitekuludega moodustab nõue 554,28 eurot (sealhulgas kohtutäituri tasu 131,40 eurot ja täitemenetluse alustamise tasu 19,16 eurot). Eesti Töötukassa 03.06.2014.a otsusega nr 314000117 määrati AK-le tööandja maksejõuetuse hüvitis summas 1332,90 eurot, mis koosnes töötasust 522 eurot, puhkusetasust 71,70 eurot ja töösuhte lõpetamisel saamata jäänud hüvitisest 739,20 eurot. Vastavalt kohtutäituri 26.05.2014.a rahalise nõude arestimise aktile kandis Eesti Töötukassa 04.06.2014.a määratud hüvitisest osa, s.o 554,28 eurot, kohtutäituri kontole. AK esitas 09.06.2014.a kohtutäiturile avalduse, milles taotles kinnipeetud summa osalist tagastamist põhjendusega, et tööandja maksejõuetuse hüvitise näol oli tegemist võlgniku sissetulekuga, millest ei kuulunud arestimisele ühe kuu palga alammäär, 1/3 seda ületav osa, ning 1/3 iga ülalpeetava kohta. Võlgnik lisas, et on töötu ning kahe lapse vanem. Kohtutäitur jättis võlgniku avalduse 17.06.2014.a koostatud vastusega rahuldamata. Avaldaja esitas 30.06.2014.a kaebuse kohtutäituri tegevuse peale sissetuleku arestimisel. Kohtutäitur jättis 10.07.2014.a otsusega kaebuse rahuldamata, leides, et võlgnikule määratud tööandja maksejõuetuse hüvitis ei ole sissetulek TMS § 130 ja 131 mõistes. 28.07.2014.a esitas AK Harju Maakohtule hagiavalduse, milles taotles kohtutäituri 10.07.2014.a otsuse tühistamist ning Eesti Töötukassalt 267,80 euro väljamõistmist. 18.08.2014.a määrusega jättis Harju Maakohus AK hagi Eesti Töötukassa vastu menetlusse võtmata, võttes sama kuupäeva määrusega menetlusse kaebuse kohtutäituri otsuse tühistamiseks. Kaebuses kohtutäituri otsuse peale leidis avaldaja, et kohtutäitur arestis avaldaja sissetuleku ebaõigesti. Avaldajale makstud tööandja maksejõuetuse hüvitise puhul on tegemist sissetulekuga ja sellele tuleb kohaldada TMS § 132 sätestatud erisusi, kuid täitur vabastas arestist vaid 355 eurot, mis on seadusjärgne miinimum. Avaldajale tuleb lisaks Eesti Töötukassa poolt juba üle kantud 467,12 eurole kanda veel üle 267,64 eurot, siis on arestimisel arvestatud ühe kuu palga alammääraga 355 eurot, laste ülalpidamiseks 236,44 eurot ja ühe kolmandikuga mittearestitavat summat ületava osaga 143,32 eurot. Täitur tõlgendas vaidlustatud otsuses ebaõigesti Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-3-08 punkti 17. Täitur ei arvestanud ka, et avaldaja on töötu ja kahe lapse isa. Täitur kandis täitemenetluses nõutud võlasumma 403,72 eurot sissenõudjale üle 13.06.2014.a.
2.Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, jäädes 10.07.2014.a otsuses toodud seisukohtade juurde. Võlgnikule tehtava väljamakse arestimisel juhindus kohtutäitur nõuete arestimist reguleerivatest sätetest. Rahalise nõude arestimise aktiga oli küll kohustatud isikule, Eesti Töötukassale, antud korraldus arvestada kinnipidamise teostamisel mittearestitava elatusmiinimumiga, kuid tegemist on tüüpvormiga, mida kohustatud isikutele edastatakse. Nõude arestimise tulemi vastuvõtmisel ja nõuete katteks tulemi jaotamisel juhindus kohtutäitur täitemenetluse seadustiku sätetest, milliseid kohaldatakse nõuete arestimisel (TMS §-d 110-129). Nimetatud sätetest ei tulene kohustust jätta nõue arestimata mittearestitava elatusmiinimumi ulatuses. TMS §-des 130 ja 131 sätestatust ja Riigikohtu praktikast tulenevalt saab asuda seisukohale, et sissetulekuna 2(6)
Tsiviilasi nr: 2-14-55013 käsitletakse rahalisi summasid, mida võlgnik saab regulaarselt, kas tööandjalt või riigilt. Sissetulekuks nende sätete mõistes ei saa pidada igat summat, mida võlgnik saab või võlgnikul on õigus saada. Tulenevalt Riigikohtu poolt tsiviilasjas 3-2-1-3-08 tehtud lahendist, kui mittetöötava (TMS § 130 jj kohast sissetulekut mittesaava) võlgniku kontol on või sinna laekub täitemenetluse ajal selline ühekordne summa, mida ei ole võimalik jaotada arestitavaks ja mittearestivaks osaks TMS § 132 alusel (st see summa on suurem kui ühe kuu palga alammäär), siis seda ei saa lugeda sissetulekuks TMS § 130 jj mõttes. Sellisel juhul ei ole mittetöötava võlgniku korral võimalik kindlaks määrata, mitme kuu peale ette tuleks kontole laekunud summast jätta võlgnikule alles mittearestitav summa. Kui tegemist on töötava (TMS § 130 jj kohast sissetulekut saava) võlgnikuga, siis tuleb eelistada sissenõudja huvisid, viidatud laadi ühekordsed summad ei kuulu § 132 kohaldamisalasse. Lähtuda tuleb võlgniku töötasust ja jätta sellest töötasust võlgniku käsutusse §-s 132 ettenähtud summad. Sellistel juhtudel on aga vajaduse korral sobiv kohaldada TMS § 110 kaudu TMS § 66 lg 1 p 3 ja 12. Need sätted annavad võlgnikule õiguse esitada kohtutäiturile avaldus ja paluda arestimine teatud ulatuses tühistada, kuna kogu summa arestimine ei jätaks võlgnikule raha üheks kuuks vajalike toiduainete ostmiseks ja üheks kütteperioodiks vajamineva küttevaru soetamiseks (TMS § 66 lg 1 p 3) või oleks vastuolus heade kommetega (TMS § 66 lg 1 p 12). Arvestades peale kinnipidamist kaebajale kohustatud isiku poolt väljamakstud summat, piisas sellest üheks kuuks vajalike toiduainete ostmiseks ja üheks kütteperioodiks vajamineva küttevaru soetamiseks (TMS § 66 lg 1 p 3) ja see ei olnud vastuolus heade kommetega (TMS § 66 lg 1 p 12). Kohtutäituri ametialasele kontole laekunud 554,28 eurost arvestas kohtutäitur maha täitemenetlusega seotud kulud kokku summas 150,56 eurot ning ülejäänud summa 403,72 eurot kandis kohtutäitur sissenõudjale üle 13.06.2014.a.
3.Sissenõudja märkis kaebusele esitatud vastuses, et arestimisakt on võlgniku suhtes kohustatud kolmandale isikule täitmiseks kohustuslik ning kolmandal isikul puudub pädevus hinnata aktis toodud sissenõutava summa suurust või omaalgatuslikult täita arestimisakti muus ulatuses, kui arestimisaktis märgitud.
4.Harju Maakohus jättis 03.11.2014.a määrusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Asja lahendamisel tuleb lahendada küsimus, kas pankrotihüvitise puhul on tegemist sissetulekuga TMS § 130 mõttes ja kas pankrotihüvitisele tuleks kohaldada TMS § 132 sätestatud reegleid. Töötuskindlustuse seaduse (TKindlS) § 20 lg 1 p 1-3 kohaselt on pankrotihüvitise (tööandja maksejõuetuse hüvitise) eesmärk hüvitada töötajale tööandja maksejõuetuse tõttu saamata jäänud töötasu, puhkusetasu ja töölepingu ülesütlemisel saamata jäänud hüvitised, mis on ette nähtud töölepingu seaduses. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-3-08 p-s 11 märkinud, et TMS § 130 tuleneb üheselt, et sissetuleku mõiste hõlmab muu hulgas võlgnikule töö eest makstavat tasu, olenemata sellest, kas seda makstakse töölepingu või muu võlaõigusliku lepingu alusel või teenistussuhte alusel. Üldjuhul makstakse töö eest tasu igakuiste perioodiliste maksetena ning sellistel juhtudel on TMS §-s 132 sätestatud reeglite järgi leitav see summa, mis tuleb igas kalendrikuus võlgniku sissetulekust (töötasust) jätta arestimata. Siiski ei ole välistatud töötasu maksmine ka ühekordse maksena ning ka sel juhul on võimalik kohaldada muu hulgas TMS § 132 reegleid. Samuti on praktikas võimalik, et sissetulek TMS § 130 jj tähenduses makstakse võlgnikule
3(6)
Tsiviilasi nr: 2-14-55013 ühekordse maksena n-ö etteulatuvalt või tagasiulatuvalt, nt ettemaks töövõtulepingu korral, üüri ettemaks mitme tulevase kuu eest, lõpparve maksmine töölepingu lõpetamisel jms. Eesti Töötukassa 03.06.2014.a otsusega nr 314000117 määrati avaldajale ühekordne tööandja maksejõuetuse hüvitis summas 1332,90 eurot, millest töötasu on 522 eurot, puhkusetasu 71,70 eurot ja töösuhte lõppemisel saamata jäänud hüvitis 739,20 eurot. Seega saab avaldajale makstud summat jaotada arestitavaks ja mittearestitavaks osaks TMS § 132 alusel, sest summa sisaldab töötasu. 26.05.2014.a rahalise nõude arestimise aktiga kohustas täitur Eesti Töötukassat avaldajale mitte välja maksma summat 554,28 eurot, mis sisaldab kohtutäituri tasu 131,40 eurot ja täitemenetluse alustamise tasu 19,16 eurot. Avaldajale määratud tööandja maksejõuetuse hüvitisest moodustas töötasu 522 eurot. Ülejäänud summa 810,90 eurot ei kuulu töötasu hulka. Ka ei ole alust pidada seda summat töötasuga sarnaseks sissetulekuks, sest ei ole võimalik kindlaks määrata, mitme kuu peale ette tuleks kontole laekunud summast jätta võlgnikule alles mittearestitav summa. Kuna summa 810,90 euro puhul ei ole tegemist sissetulekuga TMS § 130 mõttes, ei kuulu selle summa osas kohaldamisele ka TMS § 132 sätestatud piirangud. Täitur ei rikkunud selle summa arestimisel seadust. Kuivõrd summale 810,90 eurot TMS § 132 sätestatud piirangud ei kehti, oli täituri tegevus 554,28 euro arestimisel seaduspärane. Asjaolu, et täitur märkis arestimise akti, et arestimisele ei kuulu igakuiselt ühe kuu palga alammäär, ei muuda arestimist ebaõigeks. Tegemist on TMS § 132 lg 1 tuleneva piiranguga, mis tuleb arestimisakti märkida, sest kohtutäitur ei tea harilikult, millisest allikast on pärit summad, mis tema koostatud arestimisakti alusel arestitakse.
5.18.11.2014.a esitas avaldaja määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse ja kohtutäituri otsuse tühistada ning mõista Eesti Töötukassalt välja alusetult saadud 267,80 eurot ning jätta menetluskulud kohtutäituri kanda. Maakohus leidis ekslikult, et hüvitise summast, s.o 1332,90 eurost, on töötasu 522 eurot ning ülejäänu, s.o 810,90 eurot, ei ole töötasu ega ka sellega sarnanev tasu ning seetõttu ei saa seda lugeda sissetulekuks. Vaidlus on Riigikohtu lahendi 3-2-1-3-08 tõlgendamise üle ning selle üle, kas pankrotihüvitis on sissetulek või nõue. Avaldaja leiab, et tegemist on sissetulekuga. Ka eelnimetatud Riigikohtu lahendi punktis 17 on märgitud, et hüvitised ja toetused, nii ühekordsed kui ka perioodilised, on sissetulekud. Avaldajale makstud hüvitisest 71,70 eurot oli puhkuse hüvitis ja 739,20 eurot oli koondamishüvitis (lisa nr 1), mis on vastavalt töölepingu seadusele ühe kuu keskmine tasu, millest võib selgelt järeldada, et tegu on järgmisel kuul kasutatava rahaga. Tavapraktikas, kui kohtutäitur saadab tööandjale arestimisakti ja hiljem töötaja koondatakse, siis ei tööandja ega ka kohtutäitur ei ole koondamishüvitist tervenisti arestinud, vaid analoogselt töötasuga. Seega on arestimispraktikas koondamishüvitis võrdne töötasuga. Sama kehtib ka puhkusehüvitisele. Kohtutäitur on märkinud, et nõude puhul võib kohtutäitur vabastada aresti alt summa, et võlgnik saaks muretseda endale ühe kuu toiduained ja ühe kütteperioodi jaoks vajamineva küttevaru. Kohtutäitur ei ole selgelt põhjendanud, miks selleks on piisav just 355 eurot. Võlgnik on kahe alla kolmeaastase lapse isa ning prioriteediks peaks olema laste huvid. Heade kommete vastaselt (TMS § 66 lg 1 p 12) ei ole kohtutäitur sellega arvestanud.
4(6)
Tsiviilasi nr: 2-14-55013
6.Puudutatud isikud vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
7.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
8.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus ja kohtutäituri otsus tuleb tühistada täitemenetlusõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ja kohtutäituril tuleb avaldaja kaebus uuesti läbi vaadata.
9.Määruskaebuses taotleb avaldaja maakohtu määruse ja kohtutäituri otsuse tühistamist ja Eesti Töötukassalt alusetult saadu, s.o 267,80 euro, tagastamist.
10.Ringkonnakohus vaatab tulenevalt TsMS § 12 ja § 630 lg 1 määruskaebuse läbi üksnes maakohtu poolt lahendatud ulatuses, s.o osas, milles taotletakse maakohtu 03.11.2014.a määruse ja kohtutäituri 10.07.2014.a otsuse tühistamist. Eesti Töötukassalt 267,80 euro väljamõistmise taotluse osas jätab ringkonnakohus määruskaebuse läbi vaatamata, kuna selles osas ei ole maakohus lahendit teinud.
11.Avaldaja leiab, et talle määratud hüvitise näol on tegemist sissetulekuga, mille suhtes tuleb kohaldada TMS § 132 sätteid. Kohtutäitur on seisukohal, et tegemist ei ole sissetulekuga TMS § 130 mõistes ja seetõttu ei kohaldu TMS § 132 sätestatud piirangud. Samuti leiab kohtutäitur, et TMS § 132 piirangud ei kehti nõude arestimise puhul.
12.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et avaldajale määratud hüvitise summast on töötasuna ehk sissetulekuna käsitatav ainult 522 eurot, ning et ülejäänud 810,90 eurot ei ole sissetulek TMS § 130 mõttes, mistõttu selle summa suhtes ei kohaldu TMS § 132 sätestatud piirangud. TKindlS § 5 p 3 sätestab hüvitise tööandja maksejõuetuse korral. TKindlS § 20 lg 1 p 1 - 3 järgi hüvitatakse töötajale tööandja maksejõuetuse korral enne tööandja maksejõuetuks tunnistamist saamata jäänud töötasu, puhkusetasu ja töölepingu ülesütlemisel saamata jäänud hüvitised, mis on ette nähtud töölepingu seaduses. TMS § 130 sätestab võlgniku sissetuleku arestimise erisusi, kusjuures sissetulekuna määratleb nimetatud sätte lõige 1 töötasunõude või muu sellesarnase sissetuleku. Täitemenetluse seadustik ei määratle sissetuleku mõistet, kusjuures sissetulekuna käsitatakse peale otsese töötasu ka muid võimalikke laekumisi (näiteks sotsiaaltoetusi TMS § 131 järgi). Ringkonnakohus leiab, et TKindlS § 20 lg 1 sätestatud tasud on kõik, kaasa arvatud ka p-s 2 ja 3 sätestatud puhkusetasu ja töölepingu ülesütlemise hüvitis, käsitatavad sissetulekutena TMS § 130 mõttes, sest need tasud tulenevad töölepingulisest suhtest ja täidavad sisuliselt sama eesmärki nagu otsene töötasu tehtud töö eest, s.o kindlustada isikule elatusvahendid. Seetõttu tuleb TKindlS § 20 lg 1 sätestatud hüvitiste arestimisel arvestada ka TMS § 132 sätestatud piiranguid. Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu arvates ka kohtutäituri käsitlus, et kuna tegemist oli nõude arestimisega, siis juba seetõttu ei kohaldu TMS § 132 sätestatud piirangud. Raha laekumise või arestimise kanalist ei sõltu laekumise määratlemine sissetulekuna TMS § 130 mõistes, sest ka näiteks konto arestimisel tuleb tegelikult järgida TMS § 133 ja selles lõikes 1 viidatud § 132 sätestatud piiranguid juhul, kui kontole laekub sissetulekuna käsitatav raha. Maakohtu seisukoht, et hüvitise summast 810,90 eurot ei saa pidada töötasuga sarnaseks sissetulekuks, sest ei ole võimalik kindlaks määrata, mitme kuu peale ette tuleks kontole laekunud summast jätta võlgnikule alles mittearestitav summa on aga vastuolus TMS § 133 lg 11 teise lausega, mille kohaselt kui võlgniku kontole kantud sissetuleku kasutamise perioodi ei ole võimalik
5(6)
Tsiviilasi nr: 2-14-55013 kindlaks määrata, tagab kohtutäitur võlgnikule ühe kuu kohta arestimisele mittekuuluva sissetuleku.
13.Arvestades eeltoodut ja avaldaja poolt kohtutäiturile esitatud taotlust arvestada hüvitis mittearestitavaks ühe kuu palga alammäära, kahele ülalpeetavale ettenähtud summa ja ühe kolmandiku ulatuses mittearestitavat summat ületavas osas, tuleb asjaolude järgi võlgnikule Eesti Töötukassa 03.06.2014.a otsusega määratud tööandja maksejõuetuse hüvitisest arvestada mittearestitav summa järgmiselt. Hüvitise brutosumma on 1332,90 eurot, millest tuleb TMS § 130 lg 4 alusel maha arvata tulumaks 271,51 eurot ja kogumispensioni maks 39,99. Seega hüvitise netosumma on 1021,4 eurot (1332,90 - 271,51 - 39,99). Kohtutäituril tuli nõude arestimisel arvestada TMS § 132 lg 1 sätestatud piirangut ja lugeda mittearestitavaks summat palga alammäära ulatuses, mis 2014. aastal oli 355 eurot. Kuna võlgnik pöördus 09.06.2014.a, s.o kolme tööpäeva jooksul alates Eesti Töötukassa nõude täitmiseks raha laekumisest kohtutäituri kontole (04.06.2014.a) avaldusega kohtutäituri poole, milles märkis muu hulgas, et tal on kaks ülalpeetavat, siis oleks kohtutäitur pärast avaldajalt ülalpeetavate kohta dokumentide nõudmist ja saamist pidanud arvestama veel TMS § 132 lg 2 sätestatud piiranguga ning lugema mittearestitavaks täiendavalt 1/3 palga alammäärast iga ülalpeetava kohta, s.o 118,33 eurot iga ülalpeetava kohta, kokku 236,66 eurot. Ringkonnakohus märgib ülalpeetavatega seoses, et asjas ei ole esitatud tõendeid avaldajal ülalpeetavate olemasolu kohta, kuid kohtutäitur oli 09.06.2014.a avaldust lahendades kohustatud seda kontrollima ja nõudma avaldajalt vastavate dokumentide esitamist. Seega oleks hüvitise netosummast mittearestitav osa 591,66 eurot (355 + 236,66) ja nõuete täitmiseks saaks kasutada 429,74 eurot. Lisaks eeltoodule tuli kohtutäituril arvestada nõude arestimisel TMS § 132 lg 3 sätestatud piiranguga, mille järgi võib mittearestitavat summat ületavast sissetuleku osast kuni viie palga alammäära suurusele summale vastavast osast arestida kaks kolmandikku ehk mittearestitav on üks kolmandik mittearestitavat summat ületavast sissetuleku osast. Seega oleks hüvitise netosummast mittearestitav osa kokku 734,91 eurot (355 + 236,66 + 143,25 (1/3 429,74)) ja nõuete täitmiseks saaks kasutada 286,49 eurot.
14.Asjaoludest nähtuvalt ei arvestanud kohtutäitur avaldaja 09.06.2014.a avalduses märgitut ja jättis selle 19.06.2014.a otsusega rahuldamata. 13.06.2014.a kandis kohtutäitur 403,72 eurot üle sissenõudjale, täites sellega sissenõudja nõude täies ulatuses. Lisaks sissenõudja nõudele arvestas kohtutäitur täitekuluna kokku 150,56 eurot (131,40 + 19,16). Seega on arvestuslikult avaldajale määratud tööandja maksejõuetuse hüvitisest kasutatud sissenõudja nõude täitmiseks ja täitekuludeks 267,79 eurot rohkem kui TMS § 132 lg 1, 2 ja 3 sätestatud arestimise piiranguid arvestades lubatud oli (554,28 - 286,49).
15.Eeltoodust järelduvalt ringkonnakohus leiab, et kohtutäitur ei ole toiminud avaldaja 09.06.2014.a avaldust ja 30.06.2014.a kaebust lahendades õiguspäraselt ja seetõttu tuleb koos maakohtu määrusega tühistada ka kohtutäituri 10.07.2014.a otsus. Kohtutäitur peab kaebuse uuesti läbi vaatama ja lahendama arvestades käesolevas määruses toodud juhiseid.
16.Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab avaldaja määruskaebuse ja tühistab maakohtu määruse, jäävad nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud kohtutäituri kanda. Sellest, et kaebuse esitaja taotles määruskaebuses lisaks kaebuse rahuldamisele ka puudutatud isikult raha väljamõistmist, ei tekkinud menetluskulusid juurde, mistõttu ei mõjuta sellise palvepunkti kaebusele lisamine ja selle läbivaatamata jätmine menetluskulude jaotust. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.