Otsuse tegemise aeg ja koht 29. jaanuar 2015.a Tallinn Tartu maantee kohtumaja Tsiviilasja number
2-14-54447
Tsiviilasi
XXX hagi Nordea Bank AB Eesti filiaali vastu käenduslepingust tulenevate kohustuste puudumise tuvastamise nõudes 3500 eurot
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: XXX(isikukood XXX, XXX); Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Margus Lentsius (Advokaadibüroo Lentsius & CASUS, Lõõtsa 8a, Tallinn 11415; telefon: 6612700; e-post: [email protected]); Kostja: Nordea Bank AB Eesti filiaal (registrikood 12608043, Liivalaia 45, Tallinn 10145); Kostja lepinguline esindaja: Paul XXX (Liivalaia 45, Tallinn 10145; e-post: [email protected]).
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Lugeda tuvastatuks, et hagejal XXX puuduvad kohustused tulenevalt 12.06.2008.a Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali ja hageja vahel sõlmitud käenduslepingust. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja Nordea Bank AB Eesti filiaali kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse
põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 12. juunil 2008.a sõlmisid käenduslepingu XXXAS ja panga vahel 04. detsembril 2006.a sõlmitud laenulepingust nr XXX, 05. jaanuaril 2007.a sõlmitud laenulepingust nr XXX ja 26. jaanuaril 2007.a sõlmitud laenulepingust nr XXX tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks. Käendaja vastutuse rahaliseks ülempiiriks on käenduslepingu kohaselt 1 142 993 eurot. 03. märtsil 2010.a ütles kostja laenulepingud üles.
2.Käenduslepingu punkt 6 sätestas: „Käendusleping on tähtajaline, olles seotud käendatava laenulepingu tähtajaga. Pangal on õigus esitada käendaja vastu nõue hiljemalt ühe aasta jooksul arvates laenulepingu lõppemisest. Nõude esitamiseks loetakse käendaja teavitamine tema maksekohustuses. Käendaja suhtes nõudeõiguse säilimiseks ei ole vajalik tema vastu eelnimetatud tähtaja jooksul hagi esitamine.“ Hageja esitas 21. aprillil 2014.a kostjale nõudekirja, milles palus kinnituskirja väljastamist selle kohta, et kostjal puuduvad hageja vastu nõuded. Kostja keeldus 15. mai 2014.a vastusega kinnituskirja väljastamisest ja märkis, et panga ja kostja vahel sõlmitud lepingu alusel on toimunud ettevõtte üleminek ja kostja on 01. aprillil 2014.a üle võtnud kõik panga õigused ja kohustused, sh käenduslepingust tuleneva nõude hageja vastu.
3.Hagejal on õiguslik huvi tuvastamaks, et tal puuduvad käenduslepingust tulenevad kohustused. Hagejal on õigustatud huvi käenduslepingust tulenevate kohustuste puudumise tuvastamiseks ka tulenevalt vajadusest tõendada kolmandatele isikutele käenduslepingust tulenevate kohustuste puudumist. Väidetav käenduslepingust tulenev kohustus takistab hageja majanduslikku tegevust. Pangad ei anna hagejale laenu ega soovi temale finantsteenuseid osutada, sest puudub selgus, kas hagejal on käenduslepingust tulenev 1 142 993 euro suurune võlgnevus või mitte. Andmed väidetava võlgnevuse kohta on üleval ka krediidiinfos, mistõttu hagejal ei ole ilma kohustuste puudumise tuvastamiseta kohtu poolt võimalik kolmandate isikute ees käenduslepingust tulenevate kohustuste puudumist tõendada.
4.Hageja leidis, et käenduslepingust tulenevad kohustused lõppesid 3. märtsil 2011, sest käenduslepingu punkti 6 kohaselt oli käendusleping tähtajaline, olles seotud laenulepingu tähtajaga. Käenduslepingu punkti 6 kohaselt on pangal õigus esitada käendaja vastu nõue hiljemalt ühe aasta jooksul arvates laenulepingu lõppemisest. Seega on käenduslepingu punkti 6 kohaselt käenduslepingu tähtajaks üks aasta alates laenulepingu lõppemisest. Laenulepinguks olid võlgniku ja panga vahel 04. detsembril 2006.a sõlmitud laenuleping nr XXX, 05. jaanuaril 2007.a sõlmitud laenuleping nr XXX ja 26. jaanuaril 2007.a sõlmitud laenuleping nr XXX koos ja eraldi.
5.Hageja viitas VÕS § 153 lg 1 punktile 3. Käenduslepingu tähtaja möödumisel võib olla kahesugune tagajärg. Tähtaja möödumine võib esiteks lõpetada käendusepingu tuleviku suhtes ning VÕS § 153 lg-st 3 tulenevalt eeldatakse tähtajalise käenduse puhul, et käendaja vastutab edasi enne tähtaja möödumist tekkinud kohustuse eest. Teiseks võib tähtajaline käendus tähendada, et nõuded, millele käendus iseenesest laieneb, tuleb käendaja vastu maksma panna tähtaja jooksul; tähtaja möödumisel lõpeb käendaja vastutus nõuete eest, millest ei ole talle tähtaja saabumise hetkeks teavitatud.
6.Käenduslepingu punkt 6 kohaselt oli kostjal õigus esitada käendaja vastu nõue 1 aasta jooksul
arvates laenulepingu lõppemisest ning nõude esitamiseks loetase käendaja teavitamist tema maksekohustusest. Seega käendaja vastutas käendatava kohustuse täitmise eest üksnes juhul, kui pank oli teda hiljemalt ühe aasta jooksul pärast laenulepingute lõppemist kohustusest teavitanud. Käenduslepingu kohaselt ei olnud vajalik hagi esitamine, vaid piisas teavitamisest. Seega olid hageja ja kostja reguleerinud käenduslepingu lõppemise käenduslepingus erinevalt VÕS § 153 lg-s 3 sätestatust ning käenduslepingu tähtaja saabumisega lõppesid kostja nõuded hageja vastu. Laenulepingud lõppesid 03. märtsil 2010.a. Pank ega kostja ei ole käenduslepingust tulenevat nõuet hageja vastu senini esitanud ega hagejat nõudest teavitanud, mistõttu hageja käenduslepingust tulenevad kohustused lõppesid 03. märtsil 2011.a.
7.Alternatiivselt leidis hageja, et käenduslepingust tulenevad nõuded on aegunud. Kui käenduslepingu punktis 6 ei ole pooled leppinud kokku nõudeõiguse lõppemises, on hageja hinnangul tegemist aegumistähtaja lühendamise kokkuleppega, mille kohaselt aeguvad nõuded käendaja vastu ühe aasta jooksul arvates laenulepingute lõppemisest. Kuna pank ütles laenulepingud võlgnikuga üles 03. märtsil 2010.a, aegusid nõuded käendaja vastu 03. märtsil 2011.a.
8.Kostja nõuded hageja vastu on aegunud ka tulenevalt TsÜS § 147 lõikest 1 ja 2. VÕS § 399 lg 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu ülesütlemise korral nõuda koheselt kogu laenu tagastamist. Seega muutusid 03. märtsil 2010.a laenulepingute ülesütlemisega sissenõutavaks kõigist kolmest laenulepingust tulenevad laenujäägi tagastamise nõuded ning algas laenujäägi tagastamise nõuete aegumistähtaeg. Kuna nõuded käendaja ja põhivõlgniku vastu muutuvad sissenõutavaks samaaegselt, algas laenulepingute ülesütlemisega nõuete aegumistähtaeg ka käendaja suhtes. Vastavalt TsÜS § 146 lõikele 1 ja §-le 144 aegusid laenulepingute ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud laenujäägi tagastamise nõuded ning nendega seotud kõrvalkohustustest tulenevad nõuded 03. märtsil 2013.a.
9.Hageja viitas samuti TsÜS §-le 154, mille järgi algas enne laenulepingute ülesütlemist 2010.a sissenõutavaks muutunud laenu osamaksete tasumise aegumistähtaeg 1. jaanuaril 2011.a kell 00:00 ning lõppes 31. detsembril 2013.a kell 24:00. Laenulepingust tulenevad varasemad nõuded aegusid veelgi varem. Järelikult on kõik käenduslepingust tulenevad nõuded käendaja vastu aegunud. Hageja palus tuvastada, et 12. juunil 2008.a Nordea Bank Plc Eesti filiaali ja XXX vahelisest käenduslepingust tulenevad hageja XX Xkohustused puuduvad.
10.Kostja vastuväidetega hageja ei nõustunud. Kostja väitis, et hageja käendatud kohustusest on tagastamata 1 002 992.93 eurot. Kuna käenduslepingust tulenevad kohustused lõppesid
03.märtsil 2011.a, ei ole oluline, millises summas on laenukohustus jäänud täitmata. Seetõttu ei oma tähtsust küsimus, milline on laenusaaja XXXAS (endise nimega XXXAS; kustutatud) laenuvõlg kostja ees. Kostja ei ole hagejale laenukohustuse kohta enamat informatsiooni edastanud, mistõttu ei oska hageja võtta seisukohta küsimuses, mis summas on XXXAS-l jäänud kostjale laen tagastamata.
11.Hageja ei nõustunud kostja väitega, nagu ei omaks tähtsust see, kas käenduslepingust tulenevad nõuded on aegunud või mitte. Aegumise korral ei ole kostja võimalikud nõuded lõppenud, kuid hageja võib keelduda oma kohustuse täitmisest ehk ka aegumise korral puudub hagejal kohustus käenduslepingu täitmiseks. Õige on kostja seisukoht, et aegumistähtaja saabumine ei tähenda nõuete automaatset lõppemist, kuid pärast aegumistähtaja saabumist puudub võlgnikul kohustus nõude täitmiseks TsÜS § 142 lg 1 alusel.
12.Hageja ei nõustunud, et ta on 2012. a jaanuaris võlga tunnistanud ning pakkunud kompromisslahendusena 10 000 euro tasumist. Tegemist on kostja tõendamata väitega. Liiati olid käenduslepingust tulenevad nõuded 2012.a jaanuariks aegunud, mistõttu ei ole kostja poolt esile toodud väidetav suhtlus relevantne. Isegi juhul kui kompromiss-summa pakkumine oleks
nõude tunnustamine, ei tekita nõude tunnustamine pärast aegumistähtaja möödumist uut aegumist ega kõrvalda toimunud aegumist (3-2-1-122-02, p 11). Kostja ei ole vastanud hageja väidetele seoses käenduse lõppemisega.
13.Lõplikes seisukohtades 29.12.2014.a pidas hageja ebaõigeks kostja väidet, et käenduslepingu kehtivuse tähtaeg ei olnud täpselt määratletud ja puudus selge juhis selle väljaarvutamiseks. Käenduslepingu punktist 6 tuleneb selgelt, et käenduslepingu tähtajaks on üks aasta alates laenulepingute lõppemisest. Kuna laenulepingud lõppesid kostjapoolse ülesütlemisega
03.märtsil 2010.a, lõppes käendusleping 03. märtsil 2011.a.
14.Hageja ei nõustunud kostja seisukohaga justkui oleks käenduslepingu punktist 6 loogiliselt arusaadav, et tegemist on aegumistähtaja kitsendamisega. Käenduslepingu punkt 6 reguleerib käenduslepingu tähtaega ning selle saabumise korral käendaja vastu nõuete esitamise korda. Punktis 6 ei ole kordagi nimetatud nõude aegumist. Hageja on hagiavalduses aegumise käsitluse esitanud alternatiivsena. Kostja tõlgendus aegumistähtaja kitsendamise kohta on segane ning jääb hagejale arusaamatuks. Samas on kostja ise on nõustunud, et aegumise korral on võlgnikul õigus keelduda kohustuse täitmisest elik tal puudub kohustus nõude täitmiseks.
KOSTJA VASTUVÄITED
15.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu. Käendatavast laenukohustusest on ainuüksi põhisummat tagastamata 1 002 992,93 eurot, millist asjaolu ei ole hageja kostjaga varasemas suhtluses vaidlustanud. Juhul, kui hageja seab kahtluse alla nõude olemasolu, siis esitab kostja koheselt tõendid nõude olemasolu kohta. Kostja leidis, et seetõttu ei ole hageja oma kohustusi kostja eest täitnud.
16.Käenduslepingu sätet käsitles kostja aegumistähtaega kitsendava sättena. Hageja nõude rahuldamise seisukohalt ei ole tähtsust sellel, kas käenduslepingust tulenevad nõuded on aegunud või mitte. TsÜS § 142 lg 1 järgi ei tähenda aegumistähtaja saabumine nõuete automaatset lõppemist. Nõue jääb alles ning õigustatud isik võib selle täitmist nõuda. Üksnes juhul, kui kohustatud isik tugineb aegumise vastuväitele, ei saa õigustatud isik oma õigust enam maksma panna. Hageja kohustused kostja ees ei ole kadunud ning hageja nõuet ei saa rahuldada.
17.Hageja tunnistas 2012. jaanuaris oma võlgnevust ning pakkus kostjale kompromisslahendusena 10 000 euro tasumist tingimusel, et kostja loobub ülejäänud nõudest. Kostja pidas seda summat tookord liiga väikeseks ning kokkuleppele ei jõutud. Vastavalt TsÜS § 158 lg 1 tähendab aga see, et aegumine katkes ning algas uuesti ning seega pole tänasel päeval saabunud hageja jaoks TsÜS § 142 lg 1 teises lauses sätestatud võimalus.
18.28.11.2014.a seisukohtades leidis kostja, et hageja viidatud käenduslepingu punkt sätestab hoolimata mõnevõrra segasest sõnastusest nõude aegumise kitsendava tähtaja. Sellises sõnastuses ei ole võimalik määrata lepingu kehtivuse tähtaega. Lepingu kehtivuse tähtaeg peab olema täpselt määratletud või selgelt sõnastatud juhise abil välja arvutatav. Antud lepingu punkti puhul see nii ei ole. Käenduslepingu kehtivuse tähtaeg ei saa olla aasta laenulepingu kehtivusest, sest see tähendaks, et aasta möödumisel lepingulised suhted igal juhul lõppeksid. On näha, et antud punkti esimeses lauses soovitud tagajärg ei saabu juhul, kui võlausaldaja teavitab käendajat kohustusest. Seega mõlemapoolselt kohustused jätkuksid, kuid pole aru saada millise ajani.
19.Kostja hinnangul oli loogiliselt arusaadav, et tegemist oli seadusest tulenevat üldist aegumistähtaega kitsendava aegumistähtajaga. Kuna kostja toetub oma väites lepingule ja selle sõnastusele, siis ei ole tal esitada täiendavaid tõendeid. Hageja tõlgendusega aegumise olemusest
kostja ei nõustunud. Ka pärast aegumistähtaja möödumist eksisteerivad edasi nii kohustus kui kohustatud isik.
KOHTU PÕHJENDUSED
20.Arvestades hageja ja kostja seisukohti ning hinnates kõiki kogutud tõendeid, leiab kohus, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.
21.Käesolevas asjas ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: 1) hageja ja Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal sõlmisid 12. juunil 2008.a käenduslepingu XXXAS ja panga vahel 04. detsembril 2006.a sõlmitud laenulepingust nr XXX, 05. jaanuaril 2007.a sõlmitud laenulepingust nr XXX ja
26.jaanuaril 2007.a sõlmitud laenulepingust nr XXX tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks; 2) hageja oli käenduslepingu järgi käendaja ning kostja on võlausaldaja Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali õigusjärglane; 3) hageja kui käendaja vastutuse rahaliseks ülempiiriks oli käenduslepingu kohaselt 1 142 993 eurot; 4) 03. märtsil 2010.a ütles kostja käenduslepinguga tagatud laenulepingud üles; 5) hageja saatis kostjale 21.04.2014.a nõudekirja, milles palus kostjalt kinnitust, et tal puuduvad kohustused kostja ees; 6) kostja vastas hagejale 15.05.2014.a ega nõustunud hageja kohustuste lõppemisega.
22.Pooled vaidlevad käesolevas asjas selle üle, kas hageja käenduslepingust tulenevad kohustused kostja ees on lõppenud või mitte ning kuidas tõlgendada käenduslepingu punkti 6.
23.Hageja väitis, et ta on õiguslik huvi tuvastamaks tema käenduslepingust tulenevate kohustuste puudumist, sest väidetav kohustus takistab tema majandustegevust. Pangad ei soovi hagejale anda laenu ega osutada finantsteenuseid, sest puudub selgus hagejal 1 142 993 euro suuruse võlgnevuse olemasolu osas. Hageja oli seisukohal, et poolte vahelise käenduslepingu punkt 6 nägi ette käenduslepingu tähtaja, sest kostjal oli õigus esitada hageja vastu käenduslepingust tulenevaid nõudeid ühe aasta jooksul alates laenulepingute lõppemisest. Kuivõrd laenulepingud lõppesid ülesütlemisega 03.03.2010.a, oleks kostja pidanud hagejat oma nõudest teavitama hiljemalt 03.03.2011.a, mida kostja ei teinud, mistõttu on hageja käenduslepingust tulenevad kohustused lõppenud.
24.Alternatiivselt leidis hageja, et käenduslepingust tulenevad kostja nõuded on aegunud, sest kui käenduslepingu punktis 6 ei nähtud ette käendaja kohustuste tähtaega, reguleeris see nõuete aegumist. Kuna pank ütles laenulepingud võlgnikuga üles 03. märtsil 2010.a, aegusid nõuded käendaja vastu 03. märtsil 2011.a. Aegumise tõttu on hagejal õigus keelduda käenduslepingust tulenevate kohustute täitmisest. Hageja eitas kostjale kompromisspakkumise tegemist 2012.a jaanuaris ning rõhutas, et laenusaaja täitmata kohustuste ulatus kostja ees ei oma käenduslepingust tulenevate kohustuste olemasolu tuvastamisel tähtsust.
25.Kostja leidis, et hagejal on käenduslepingust tulenevad kohustused tema ees, sest laenulepingute alusel on tagastamata 1 002 992,93 eurot. Käenduslepingu punkt 6 oli aegumistähtaega kitsendab kokkulepe, kuid aegumistähtaja saabumine ei tähenda nõude lõppemist, mistõttu ei saa hagi rahuldada. Kuna hageja tunnistas nõuet 2012.a jaanuaris, aegumine katkes ja algas uuesti. Käenduslepingu punkt 6 ei reguleerinud käenduslepingu kehtivuse tähtaega, sest tähtaeg oleks pidanud olema selgelt määratletud ja välja arvutatav. Käenduslepingu kehtivuse tähtaeg ei saa olla aasta laenulepingu kehtivusest, sest see tähendaks, et aasta möödumisel lepingulised suhted igal juhul lõppeksid
26.Kohus leiab, et kostja vastuväited ei anna alust jätta hageja nõuet rahuldamata. VÕS § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 142 lg 3 näeb ette, et käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Seega sätestab VÕS § 142 lg 3 erandi, mille alusel võib käendaja vastutust piirata. Pooled võivad kokku leppida, et käendaja vastutus lõpeb teatud tähtaja saabumisel.
27.VÕS § 153 lg 1 p 3 järgi lõpeb tähtajaline käendus tähtaja möödumisega. Eeltoodust tulenevalt võib erandlik käenduse lõppemine tuleneda tähtaja möödumisest. Tähtajalise käenduse puhul lepitakse reeglina kokku, et käendus lõpeb, kui võlausaldaja ei ole teatud tähtajaks esitanud nõuet käendaja vastu. Kohus nõustub hageja väidetega, et tähtaja möödumisel võivad olla kahesugused tagajärjed. Tähtaja möödumine esmalt lõpetab käenduslepingu tuleviku suhtes (VÕS § 153 lg 3). Nõuetele, mis on tekkinud pärast käenduse lõppemist, käendaja vastutus ei laiene. Teiseks võib tähtajaline käendus tähendada, et nõuded, millele käendus laieneb, tuleb maksma panna tähtaja jooksul. Tähtaja möödumisel lõpeb käendaja vastutus nõuete eest, millest ei ole talle tähtaja saabumise hetkeks teatatud. Milline toime tähtajal on, peab nähtuma käenduslepingust.
28.VÕS § 29 lg 1 näeb ette, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.
29.Asjas kogutud tõenditest nähtub, et hageja ja kostja õiguseellane Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal sõlmisid 12.06.2008.a käenduslepingu (toimiku lk 7). Käenduslepingu punktis 1 olid loetletud kolm XXXAS laenulepingut, millest tulenevaid kohustusi pidi hageja käendajana vastutama lepingu punkti 3 järgi. Käenduslepingu punkt 4 nägi ette, et käendaja vastutab laenulepinguliste kohustuste täitmise eest solidaarselt koos laenusaajaga ning käendaja vastutuse rahaline ülempiir on 1 142 993 eurot.
30.Lepingu punkt 6 nägi ette, et käendusleping on tähtajaline, olles seotud käendatava laenulepingu tähtajaga. Pangal on õigus esitada käendaja vastu nõue hiljemalt ühe aasta jooksul arvates laenulepingu lõppemisest. Nõude esitamiseks loetakse käendaja teavitamist tema maksekohustusest. Käendaja suhtes nõudeõiguse säilitamiseks ei ole vajalik tema vastu eelnimetatud tähtaja jooksul hagi esitamine.
31.Kohtu hinnangul nähtub eelviidatud käenduslepingu punktist 6, et pooled leppisid kokku tähtajalise käenduslepingu sõlmimises viisil, kus võlausaldaja pidi käendaja vastu nõude esitama hiljemalt ühe aasta jooksul alates laenulepingute lõppemisest. Nõude esitamiseks piisas käendaja teavitamisest nõude olemasolust. Erinevalt kostja väidetest ei saaks käenduslepingu punkti 6 tõlgendada nii, et lepingupooltega sarnane isik oleks punktist 6 pidanud järeldama poolte tahet leppida kokku aegumistähtaja lühendamises. Käenduslepingu punktis 6 puuduvad igasugused viited nõuete aegumisele. Kohus ei nõustu ka kostja väidetega, et käenduslepingu punkti 6 sõnastus ei võimalda selle ebaselguse tõttu välja arvutada ega selgelt määratleda, millal pidi tähtaeg saabuma. Käenduslepingu punktist 6 tuleneb selgelt, et tähtaeg kostjale käendaja vastu nõude esitamiseks oli 1 aasta alates laenulepingute lõppemisest. Kohtu hinnangul on käenduslepingu punkt 6 kooskõlas VÕS § 153 lg 1 punktiga 3. Lepingu sõnastusest nähtuvalt oli poolte ühiseks tahteks piirata käenduslepingu kehtivust tähtajaliselt.
32.VÕS § 399 reguleerib, millistel juhtudel võib laenuandja laenulepingu erakorraliselt üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist. VÕS § 186 p 6 järgi lõpeb võlasuhe lepingu
ülesütlemisega. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et laenulepingu erakorralise ülesütlemise teadetega 03.03.2010.a (toimiku lk 8-10) ütles Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal üles XXXAS-ga sõlmitud laenulepingud. Seega lõppesid laenulepingud 03.03.2010.a ning kostja pidi võlausaldajana teatama hagejale käenduslepingu alusel esitatavast nõudest hiljemalt ühe aasta jooksul ehk hiljemalt 03.03.2011.a.
33.Kohus selgitas kostjale 31.10.2014.a pöördumises (toimiku lk 34) VÕS § 153 lg 1 p 3 ning VÕS § 29. Kohus selgitas kostjale, et kui kostja hinnangul oli poolte ühiseks tahteks käenduslepingus reguleerida aegumistähtaega ning pooled ei soovinud sõlmida tähtajalist käenduslepingut, tuleb kostjal oma väiteid tõendada. Samuti selgitas kohus kostjale, et viimasel tuleb välja tuua ning tõendada, millal ta hagejat kui käendajat oma nõudest teavitas ning millal ja kuidas on hageja kostja nõuet tunnistanud.
34.Vaatamata kohtu selgitustele ei esitanud kostja oma väidete tõendamiseks kohtule ühtegi tõendit. Kostja ei ole tõendanud, et vaatamata käenduslepingu punkti 6 sõnastusele oli poolte ühiseks tahteks reguleerida selles aegumistähtaega ning kostjal ei olnud kohustust teavitada hagejat käenduslepingust tulenevatest kohustustest hiljemalt 03.03.2011.a. Kostja ei ole ka tõendanud seda, et tema või kostja õiguseellane oleks enne 03.03.2011.a teatanud hagejale käenduslepingu alusel esitatavast nõudest.
35.Kostja väited selle kohta, et laenulepingust tulenevad kohustused on seni täitmata, ei oma õiguslikku tähendust käenduslepingu alusel kohustuste olemasolu tuvastamisel. Kui käendusleping nägi ette tähtaja, mille jooksul pidi võlausaldaja käendajat oma nõudest teavitama, lõppesid tähtaja möödumisel käendaja kohustused võlausaldaja ees sõltumata sellest, kas põhivõlgnik oma laenulepingust tulenevad kohustused täitis või mitte. Asjakohatud on kostja väited, et käenduslepingu kehtivuse tähtaeg ei saanud olla aasta laenulepingu kehtivusest. Vastupidiselt kostja väidetele on pooled sellisel viisil käenduslepingu tähtaja piiramises kokku leppinud. Võlaõigusseadus võimaldab selliste kokkulepete sõlmimist ning tegemist ei ole seadusega vastuolus oleva kokkuleppega.
36.Kostja väited selle kohta, et hageja tunnistas oma nõuet kostja ees 2012.a jaanuaris, on jäänud tõendamata ning kohtu hinnangul on ka need väited käenduslepingust tulenevate kohustuste olemasolu tuvastamisel asjakohatud. Kostja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks hageja poolt nõude tunnistamine mistahes ulatuses 2012.a jaanuaris. Hageja ise on nõude tunnistamist eitanud. Üksnes kostja enda 15.05.2014.a vastuses hagejale (toimiku lk 14-15) väitis kostja, et hageja tunnistas oma võlgnevust 2012.a jaanuaris. Kohtu hinnangul ei ole kostja enda koostatud kiri nõude tunnistamise tõendamiseks piisav. Kuivõrd väidetav nõude tunnistamine leidis aset pärast seda, kui hageja käenduslepingust tulenevad kohustused olid juba lõppenud, ei oma see vaidluse lahendamisel kohtu hinnangul enam sisulist tähtsust.
37.Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et hageja nõue kostja suhtes kuulub rahuldamisele. Käenduslepingu punkt 6 reguleeris tähtaega, mille jooksul pidi kostja võlausaldajana hageja suhtes käenduslepingust tuleneva kohustuse maksma panema. Kuivõrd laenulepingud lõppesid ülesütlemisega 03.03.2010.a, pidi kostja või tema õiguseellane teavitama hagejat käenduslepingust tulenevast nõudest hiljemalt 03.03.2011.a. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud ega isegi väitnud, et ta teavitas hagejat käenduslepingust tulenevast nõudest enne 03.03.2011.a, on hageja käenduslepingust tulenevad kohustused tähtaja möödumise tõttu lõppenud. Seetõttu loeb kohus tuvastatuks, et hagejal XXX puuduvad kohustused tulenevalt 12.06.2008.a tema ja Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali vahel sõlmitud käenduslepingust.
38.TsMS § 442 lg 8 sätestab, et alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea kohus teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. Kuivõrd kohus pidas võimalikuks rahuldada hageja nõue esimesel alternatiivsel alusel, ei pea kohus vajalikuks hinnata, kas hageja väited nõude
aegumisest on põhjendatud või mitte.
39.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Alates 01.01.2015.a kehtiv TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Samas sätestab TsMS § 174 lg 2, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 näeb ette, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
40.TsMS § 177 lg 1 järgi määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuse või menetlust lõpetavas määruses või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. TsMS § 177 lg 2 sätestab, et kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt § 177 lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
41.Käesolevas asjas esitas hageja hagiavalduse kohtusse 15.07.2014.a, mil kehtis veel varasem tsiviilkohtumenetluse seadustiku regulatsioon, mille kohaselt määras kohus menetluskulud kindlaks pärast asjas tehtud sisulise lahendi jõustumist. Kuivõrd pooled ei ole käesolevas asjas esitanud menetluskulude nimekirju ega menetluskulude suurust tõendavaid tõendeid, takistaks menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine asja lõpetava kohtuotsuse tegemist, sest kohus peaks pooltele andma täiendavalt aega menetluskulude nimekirja esitamiseks. Seetõttu määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse käesolevas asjas kindlaks TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras pärast asja sisuliselt lahendava kohtuotsuse jõustumist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Anu Uritam kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.