Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ülle Jänes ja Imbi SidokToomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.01.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-11-19699
Tsiviilasi
Suitor OÜ hagi Foorum SPA OÜ (likvideerimisel) vastu lepingust tuleneva võlgnevuse 44 731,76 euro saamiseks või kasutuseelise hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.04.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Suitor OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
15 040 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Suitor OÜ (registrikood 11502452, asukoht Haaviku põik 5, Tallinn), esindajad juhatuse liige Tarvo Õng ja vandeadvokaat Merilin Valdmaa Kostja Foorum SPA OÜ (likvideerimisel, registrikood 11193060, asukoht Tartu mnt 80d, Tallinn)
Kohtuistungi toimumise aeg
12.01.2015
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 22.04.2013 otsus osas, millega jäeti rahuldamata hageja alternatiivselt esitatud nõuded kostja valduses olevate vallasasjade väärtuse vähenemise hüvitamiseks ja inventari kasutuseeliste eest hüvitise saamiseks ning teha selles osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja kostja valduses olevate vallasasjade väärtuse vähenemise hüvitamiseks 2256 (kaks tuhat kakssada viiskümmend kuus) eurot ning ajavahemikus 18.01.200927.04.2011 saadud kasutuseeliste hüvitamiseks 10 500 (kümme tuhat viissada) eurot. Muus osas jätta hageja nõuded rahuldamata.
2.Lugeda Harju Maakohtu 22.04.2013 otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:
Tsiviilasi nr 2-11-19699
2.1.Jätta rahuldamata Suitor OÜ hagi Foorum SPA OÜ (likvideerimisel) vastu tasumata arvete 5154,89 eurot, viivise 2297,03 eurot, inventari soetusmaksumuse 27 220,42 eurot, leppetrahvi 5159,75 eurot väljamõistmiseks ning alternatiivselt esitatud nõue hävinenud inventari kompenseerimiseks 12 180,41 eurot, tasumata teenuste eest 5154,89 eurot ja sellelt arvestatud viivise 1796,26 eurot väljamõistmiseks.
2.2.Välja mõista Foorum SPA OÜ-lt (likvideerimisel) Suitor OÜ kasuks kostja valduses olevate vallasasjade väärtuse vähenemise hüvitamiseks 2256 (kaks tuhat kakssada viiskümmend kuus) eurot ning ajavahemikus 18.01.200927.04.2011 saadud kasutuseeliste hüvitamiseks 10 500 (kümme tuhat viissada) eurot.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Menetluskulud jätta 28,5% ulatuses kostja Foorum SPA OÜ (likvideerimisel) kanda ja 71,5 % ulatuses hageja Suitor OÜ kanda.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Kohtu selgitused: Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.27.04.2011 esitas Suitor OÜ (varasema ärinimega Plentiful OÜ) (hageja) Harju Maakohtule Foorum SPA OÜ (kostja) vastu hagi. Hageja palus mõista kostjalt enda kasuks välja koostöölepingust tuleneva võlgnevuse 5154,89 eurot. Lisaks esitas hageja leppetrahvi nõude 5159,75 eurot, inventari soetusmaksumuse hüvitamise nõude 32 120,09 eurot ning tasumata arvetelt viivise nõude 2297,03 eurot. Menetluse käigus esitas hageja ka alternatiivse nõude (juhul kui kohus leiab, et hageja ei olnud koostöö- ja muid lepinguid kehtivalt üle võtnud) hüvitada ära kasutatud inventari hariliku väärtuse 12 180 eurot, kostjalt hageja kasuks välja mõista osutatud teenuse eest tasu 5154,89 eurot, tagastamata inventari soetusmaksumuse 15 040 eurot ning hüvitada saadud kasutuseelis 10 500 eurot.
Take Me Home Osaühing (HOME) ja kostja sõlmisid 17.01.2007 kahe aasta pikkuse koostöölepingu (kokkulepe), millega HOME (lepingus nimetatud teenindajana) andis kostja (lepingus nimetatud rentnikuna) valdusesse kokkuleppes nimetatud koguse
Tsiviilasi nr 2-11-19699 inventari (hommikumantlid, rätikud, saunalinad, sussid, jalamatid) ning osutas ka inventari puhastusteenust. 30.05.2008 andis HOME kokkuleppe hagejale üle ning hageja jätkas kostjale puhastusteenuse osutamist. Kostja jätkas puhastusteenuse tarbimist. Kostja tasus hagejale ühe esitatud arvetest, kuid jättis teised arved tasumata. 27.06.2008 edastas hageja kostjale kokkuleppe p 14.1 alusel kokkuleppe erakorralise ülesütlemise avalduse ja tasu, leppetrahvi ning inventari tagastamise nõude. Kostja ei tagastanud tema valduses olevat hageja inventari.
Kostja andis oma käitumisega heakskiidu kokkuleppe ülevõtmisele. Kokkuleppe ülesütlemiseks andis aluse nelja arve tasumata jätmine (5154,89 euro ulatuses). Viivise ja leppetrahvi suurus tulenes kokkuleppes märgitud määradest. Kokkuleppe p 5.1 kohaselt olid pooled kokku leppinud, et inventar on teenindaja omand ning kostjale võimaldatakse valdus lepingus sätestatu kohaselt. Kokkuleppe p-s 12.4 on pooled väljendanud oma tahet, et lepinguperioodi lõppemisel tuleb inventar teenindajale tagastada. Kostja on nimetatud kohustust rikkunud ja sellega hagejale kahju põhjustanud.
Alternatiivselt tuleb hageja nõue rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel, kuna kostja on saanud hageja omandis oleva inventari kasutamise tõttu kasutuseeliseid. Hagejal on õigus tagasi saada kokkuleppe alusel üleantud inventar, selle kasutamisest saadud kasu või inventari hävimise korral inventari harilik väärtus tagasinõudmise õiguse tekkimise aja seisuga. Kostja on saanud eelduslikult kasutuseeliseid hagejale kuuluva inventari kasutamisest ning on seeläbi hoidnud kokku kulusid. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostja valduses 144 hommikumantlit, 300 väikest näorätikut, 99 näorätikut, 113 käterätikut, 264 saunalina, 149 paari susse ning 97 jalamatti.
Juhul kui kohus leiab, et hageja ei olnud kokkulepet kehtivalt üle võtnud, siis tulenevalt kokkuleppe eritingimuste p-st 5 tuleb kokkulepe lugeda lõppenuks alates 17.01.2009. Seega toimus hagejale kuuluvate esemete alusetu omandamine 2009 ning esemete hävimise korral tuleb inventari väärtus hüvitada 2009 seisuga.
HOME ja kostja olid kokkuleppe eritingimustes leidnud, et miinimumarve suurus on 798,90 eurot. Hiljemalt 17.01.2009 lõppes leping ning alates sellest hetkest tuli inventar hagejale tagastada. Kuivõrd inventari hagejale ei tagastatud, siis tuleb eeldada, et alates nimetatud kuupäevast sai kostja kasutuseeliseid. Arvestades eelnevat, on kostja praeguseks hetkeks viivituses 27 kuud. Seega on kostja saadud kasutuseelised kokku 798,90 × 27 ehk 21 570,30 eurot. Hageja vähendas kasutuseeliste nõuet 10 500 euroni.
Kostja vastuväited
7.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei nõustunud hageja seisukohaga, et hageja on HOMElt lepingu üle võtnud. Isegi juhul, kui kostja oleks lepingu üle võtnud, ei tuleneks sellest hagejale õiguslikke järelmeid, kuivõrd sellekohane tehing oleks tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 179 lg-s 1 sätestatud piirangust ning tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 87 sisalduvast printsiibist tühine. Hagejal puudus õigus öelda üles leping, mille pooleks ta ei ole. Esimese astme kohtu otsus
8.Harju Maakohus jättis 22.04.2013 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
Tsiviilasi nr 2-11-19699
Maakohtu otsuse põhjenduste järgi peab lepingu ülevõtmiseks olema sõlmitud ühe lepingpoole ja lepingut üle võtta sooviva isiku vaheline leping ning antud teise poole nõusolek. Kostja ei ole oma nõusolekut koostöölepingu ülevõtmiseks andnud. 30.06.2008 teatas kostja hagejale sõnaselgelt, et kostjal puuduvad hagejaga mistahes lepingulised suhted. Maakohus leidis tõendeid hinnates, et 17.01.2007 sõlmitud koostööleping ei läinud hagejale üle, kuna kostja ei ole koostöölepingu üleandmisele oma kirjalikku nõusolekut andnud, samuti on muul viisil (heakskiit kõnes või käitumuslikult) koostöölepingu üleandmine välistatud.
10.Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud ettevõtte, sh koostöölepingu, üleminekut hagejale. Hageja on kohtule esitanud 30.05.2008 sõlmitud vara üleandmise akti, mis tõendab vallasasjade valduse üleminekut HOME-lt hagejale, mitte aga majandusüksuse üleminekut hagejale. Muid tõendeid, millest nähtuks ettevõtte üleminek hagejale, ei ole esitatud. Ettevõtte üleminekut ei ole samuti kajastatud hageja 2008 majandusaasta aruandes.
11.Vallasasjade omandi üleminek erinevalt kinnisasjade omandi üleminekust ei vii asja uuele omanikule kaasa asjaga seotud kasutuslepinguid, vaid need jäävad kestma endiste lepingupoolte vahel. 30.05.2008 vara üleandmise akti kohaselt kinnitab HOME, et hageja on täitnud 30.05.2008 müügilepingust tulenevad kohustused ja seega on hagejale üle läinud vara omand, mis on rendile antud kostjale 17.01.2007 koostöölepingu alusel. Kohtule on esitatud 30.05.2008 sõlmitud müügilepingu täitmise kviitung, mitte aga omandi üleminekut tõendav kokkulepe. Maakohus leidis, et avalikus registris olevast ning hageja 2008 majandusaasta aruandest ei nähtu, et hageja oleks omandanud mingit muud vara peale masinate ja seadmete.
12.Hageja kasutuseelise nõue tugineb asjade soetusmaksumusele (asjade soetamiseks tehtud kulutustele), mis ei ole mitte kasutuseelis, vaid eseme väärtus TsÜS § 65 järgi. Olukorras, kus kohus ei tuvastanud, et hagejale oleks HOME ja kostja sõlmitud koostööleping üle läinud, on koostööleping jätkuvalt kehtiv HOME ja kostja vahel, millest tulenevalt ei saanud kostja kasutada hageja omandit viisil, mis tooks kaasa hageja alusetu rikastumise nõude tekkimise kostja vastu. Samuti ei ole hageja omandanud kostja kasutuses olnud vara omandiõigust. Kostja ei saa alusetult rikastuda, kui ta kasutab vara, mille kasutamiseks on tal kehtiv koostööleping. Kasutuseelisele tuginev nõue saab tekkida aja eest, mil asja omaniku tahte vastaselt omandit rikutakse. Eelmärgitu saab tekkida hetkest, mil isik saab teada asjade kasutamise õigusliku aluse puudumisest. Ülalmärgitud põhjendustel maakohus leidis, et hageja nõue ei ole põhjendatud. Apellatsioonkaebus
13.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada, uue otsusega mõista kostjalt välja võlg tasumata arvete osas 5154,89 eurot, viivised 2297,03 eurot, inventari soetusmaksumus 27 220,42 eurot, leppetrahv 5159,57 eurot või alternatiivselt hävinenud inventari harilik väärtus 12 180,41 eurot, kostja valduses oleva inventari harilik väärtus 15 040 eurot, inventari kasutamisest saadud kasutuseelise hüvitis 10 500 eurot, tasumata teenuste eest 5154,89 eurot ja viivised kokku 1796,26 eurot. Hageja palub jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Maakohus on oluliselt rikkunud TsMS § 232 lg-t 1, § 435 lg-t 1, § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8.
14.Ekslik on maakohtu seisukoht, et koostöökokkulepe ei ole hagejale üle läinud, selles osas on otsus motiveerimata ja otsusest ei nähtu, kuidas on kujunenud kohtu siseveendumus.
Tsiviilasi nr 2-11-19699 Kostja andis oma käitumisega heakskiidu kokkuleppe ülevõtmisele. TsÜS § 68 lg 2 alusel väljendub kaudne tahteavaldus justnimelt teos. Maakohus asus üllatuslikule seisukohale, et kuna kostja tasus ekslikult ühe arve, siis ei saa seda käsitleda nõustumuse andmisena lepingu ülevõtmiseks. Maakohus on käsitlenud ja arvestanud ainult kostja esitatud tõendeid ja paljasõnalisi väiteid, jättes tähelepanuta hageja esitatud tõendid.
15.Kostja poolt arve tasumine ei olnud ekslik. Kostja oli teadlik, et hageja oli lepingu üle võtnud ning ei omanud lepingu ülevõtmisele vastuväiteid. Pärast hageja poolt koostöölepingu ülevõtmist asusid kostja esindajad saatma pesumaja tellimusi hageja eposti aadressile, mis kinnitab üheselt, et kostja oli lepingu ülevõtmisest teadlik ja aktsepteeris seda. E-posti aadress, millele kostja tellimusi esitama asus, oli märgitud hageja 30.05.2008 teates koostöökokkuleppe ülevõtmise kohta. Varasemalt saadeti tellimusi koostöökokkuleppe eritingimuste p-s
16.Lisaks kinnitavad kostja esitatud tõendid, et kostja alustas pesumaja teenuse tellimist koostöölepingu ja käesoleva vaidluse osapooleks mitte olevalt teenusepakkujalt alles juulis 2008. Kostja ei suutnud tõendada, et juunis 2008 oleks teenust ostetud mujalt. Seega nähtub tsiviilasjas esitatud tõenditest, et kostja ostis pesumaja teenust hagejalt vaidlusalusel perioodil (s.o kuni juulini 2008). Arusaamatuks jääb, millistele tõenditele tuginedes kujundas kohus oma siseveendumuse koostöökokkuleppe mitteülemineku osas. Kohus ei selgitanud, millele tuginedes on võimalik käsitleda kostja poolt hagejalt teenuse tellimist üksnes vaikimisena, mitte aga kaudse tahteavaldusena, anda oma nõusolek koostöölepingu hagejale ülemineku osas. Kostja on oma käitumisega (mis ei ole samastatav vaikimisega) andnud nõusoleku koostöökokkulepe üleminekule ja maakohtu vastupidised järeldused on vastuolus asjas kogutud tõenditega.
17.Alternatiivselt, kui kohus leiab, et kostja tegevus ei ole käsitletav kaudse tahteavaldusena, siis on koostöökokkulepe hagejale üle läinud seoses ettevõtte üleminekuga. Hagejale läks üle majandusüksus, mis jätkas tekstiilitoodete rentimist ja pesumaja teenuse vahendamist kostjale. Samuti läksid hagejale üle kliendi- ja hankijasuhted, kuna hageja osutas sama teenust samale kliendile ja ostis puhastusteenust samalt pesumajalt ning töösuhted endiste töötajatega. Ettevõtte omandamisega läksid hagejale üle ka selle vara soetamiseks HOME poolt sõlmitud laenukohustused. Kuna täidetud on kõik olulised ettevõtte ülemineku hindamise kriteeriumid, puudub vaidlus, et HOME majandusüksus on hagejale üle läinud. Seetõttu on ka koostöökokkulepe VÕS § 180 lg 2 alusel kehtivalt hagejale üle läinud.
18.Vara üleandmist saab ettevõtte üleandmisena hinnata sõltumata sellest, kas pooled ise sama silmas peavad või kuidas nad oma suhted juriidiliselt kujundavad. Riigikohus leidis otsuses nr 3-2-1-41-11, et ettevõtte üleminekuga on tegemist juhul, kui üle läheb majandusüksus, mis säilitab oma identiteedi, st ressursside organiseeritud grupeeringu, mille eesmärk on tegeleda majandustegevusega, sõltumata sellest, kas see on tema peavõi kõrvaltegevus. Kohtud on ettevõtte ülemineku tuvastamisel pidanud oluliseks just nimelt ettevõtte tegevusala kattumist (praegusel juhul siis tekstiilitoodete rentimine). Asjaolu, et ettevõtte üleminekut ei ole kajastatud hageja majandusaasta aruandes, võib viidata üksnes puudujääkidele hageja raamatupidamises, mitte ei tõenda, et ettevõte üleminekut ei ole toimunud.
19.Maakohus omistas liiga suurt tähtsust koostöökokkuleppe p-le 14.1. Koostöökokkuleppest tulenes selge võimalus lugeda leping lõpetatuks, kui rentija (kostja)
Tsiviilasi nr 2-11-19699 on jätnud vähemalt kaks arvet tasumata. Koostöökokkuleppe ülesütlemise seisuga oli kostja viivituses enam kui 80 000 krooni ulatuses, mis on sellises suuruses kohustus, mille tõttu võib tekkida olulisi majanduslikke raskusi alles alustavale ettevõttele ja on käsitatav kui oluline majanduslik kahju koostöökokkuleppe mõistes.
20.Maakohus asus ekslikule seisukohale, et hageja alternatiivne nõue tugineb asjade soetusmaksumusel. Hageja selgitas, et soetusmaksumuse peab kostja hüvitama siis, kui on asja ära tarvitanud või asi on hävinenud. Tulenevalt kostja kaaskirjas esitatud inventari loetelust, on kostja valduses inventari oluliselt väiksemas koguses, kui koostöölepingu alusel kostjale esialgu üle anti. VÕS § 1032 lg 2 alusel, kui saadu väljaandmine ei ole saadu olemuse tõttu või muul põhjusel võimalik, peab saaja hüvitama saadu hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal. Eelnevat on kinnitanud ka Riigikohus otsuses nr 3-2-1-136-05. Saadu väärtust hinnatakse ajahetke seisuga, mil vastav alusetu rikastumise nõue tekkis. Kui kohus leiab, et hagejale ei ole koostöökokkulepe üle läinud, siis lõppes leping tähtaja saabumisega 17.01.2009. Seega toimus hagejale kuuluvate esemete alusetu omandamine 2009, mistõttu kuulub esemete hävimise korral inventari väärtus hüvitamisele 2009 seisuga. Kuna kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ülejäänud osas oleks inventar säilinud, tuleb käesoleva vaidluse lahendamisel lähtuda eeldusest, et ka kostjal väidetavalt alles olev inventar on tegelikult hävinenud või muutunud kasutuskõlbmatuks.
21.Koostöölepingu alusel kostja kasutusse antud ja nüüdseks hävinenud kogu inventari harilik väärtus on kokku 27 220,41 eurot (15 040 + 12 180,41) ning nimetatud summa kuulub VÕS § 1032 lg 2 alusel hagejale hüvitamisele.
22.Maakohus asus ebaõigesti seisukohale, et hageja nõue ei ole kasutuseelis. Juhul kui kostja oleks tagastanud inventari, oleks hagejal olnud võimalik inventari mõnele teisele ettevõttele rentida ja seeläbi saada koostöölepingus kokku lepitule sarnast tulu. Kuna kostja ei tagastanud inventari, siis on inventar jätkuvalt kostja valduses ilma õigusliku aluseta. Riigikohus leidis otsuses nr 3-2-1-136-05, et võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, mh hoitakse ise kokku sellega seotud kulusid. Riigikohtu positsioonist nähtub üheselt, et mõiste kasutuseelised hõlmab kõiki asja kasutusest saadavaid eeliseid ning üldreeglina saadakse neid just asja valduse abil. Poolte vahel oli kokkulepitud igakuine miinimumarve 798,90 eurot. Kuna inventari ei ole tagastatud, tuleb eeldada, et alates 17.01.2009 sai kostja kasutuseeliseid. Arvestades eelnevat, oli kostja hagi esitamise hetkeks viivituses 27 kuud. Kostja poolt saadud kasutuseelised moodustavad kokku 798,90×27 ehk 21 570,30 eurot. Kuna kostja ei ole endiselt inventari valdust üle andnud, on tegelikkuses saadud kasutuseeliste summa suurem eelnevalt kajastatust. Arvestades hagis esitatud nõude suurust, on hageja vähendanud kasutuseeliste nõuet 10 500 euroni.
23.Maakohus leidis, et HOME ja kostja vahel on jätkuvalt kehtiv koostööleping ja seetõttu ei saanud hagejal tekkida alusetu rikastumise nõuet kostja vastu. Selline seisukoht eirab vaidluse faktilisi asjaolusid ning esitatud tõendeid.
24.Tulenevalt koostöölepingu eritingimuste p-st 5 oli tegemist tähtajalise koostöölepinguga. Koostöölepingu tähtajaks leppisid pooled kokku kaks aastat, seega hiljemalt 17.01.2009 leping lõppes. Kumbki menetlusosaline ei ole kordagi menetluses väitnud, et koostööleping oleks endiselt kehtiv. HOME osas on juba 2008 välja kuulutatud pankrot
Tsiviilasi nr 2-11-19699 ja hiljem on ettevõte äriregistrist kustutatud. Seda arusaamatum on kohtu järeldus, et koostööleping on kehtiv.
25.Maakohus leidis, et hageja ei tõendanud kostja poolt erakorralise ülesütlemise teate kättesaamist. Hageja esitas kohtule väljastusteated, millega oli tõendatud erinevate dokumentide saatmine kostja juriidilisel aadressil erinevatel kuupäevadel. Kostja tugines menetluses üksnes asjaolule, et talle ei ole dokumente kätte toimetatud, kuid samaaegselt ei esitanud kostja ühtegi tõendit vastuväidete kinnituseks. Arusaamatutel põhjustel on kohus pidanud piisavaks kostja paljasõnalisi väiteid. Samuti ei nähtu otsusest, millistel kaalutlustel jättis maakohus analüüsimata hageja tõendid.
26.Maakohus jõudis ekslikule seisukohale, et hageja ei tõendanud, et kostja oleks tellinud hagejalt teenust. Teenuse tarbimine oli tõendatud pesumaja saatelehtedega, millelt nähtusid nii tellija, tellimuse kuupäevad, kogused kui ka pesumajast saabuva pesu kogus. Täiendavalt esitas hageja tõendina kirjavahetuse, kus kostja esindaja (koostöökokkuleppes märgitud kontaktisik) selgesõnaliselt kinnitas pesumaja teenuse saamist. Nimetatud tõendid tagastas maakohus 05.09.2012 määrusega, kuna asus seisukohale, et hageja taotlusest ei nähtu, millise asjas tähtust omava asjaolu tõendamiseks nimetatud tõendid vajalikud on. Otsuses märkis kohus üllatuslikult, et hageja ei tõendanud teenuse osutamist.
27.Tõendite ühekülgset hindamist tõendab ka asjaolu, et kohus on lugenud Osaühingu Montcom arve usaldusväärseks ning jätnud täielikult tähelepanuta hageja vastuväited seoses inventari soetamisega. Hinnates esitatud tõendeid kogumis ei ole kostja ja Osaühingu Montcom poolt esitatud arved inventari soetamise osas usaldusväärsed ning tuleb jätta tähelepanuta. Seejuures ei saa jätta tähelepanuta, et väidetavalt omandas Osaühing Montcom inventari ettevõttelt (Puhastusteenistuse AS-ilt), kes majandustegevuse registriandmetel osutab puhastusteenust. Maakohus on hageja seisukohtadele viidanud, kuid ei ole neid arvestanud.
28.Juhul kui eeldada, et arved tegelikkuses kajastasid inventari soetamist, siis märkimisväärselt omandas Osaühing Montcom inventari väiksemas koguses kui hiljem kostjale edasi müüs. Kostja esitas kolm arvet (arved nr 2008348, nr 2008449 ja nr 2008629), millel on nt märgitud, et froteerätikuid suurusega 50×100 cm osteti 3×33 ehk kokku 99 rätikut. Edasi aga müüdi 100 tk samas mõõdus rätikut. Seega müüdi edasi asju, mida Osaühingul Montcom ei olnud olemas. Kirjeldatud asjaolud viitavad arve ebausaldusväärsusele ja tekitavad küsitavusi majandustehingu tegelikus toimumises. Kostja ei ole nimetatud ebakõla esitatud arvetes kõrvaldanud ning kohus on selle ebakõla tähelepanuta jätnud. Vastus apellatsioonkaebusele
29.Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluse käik
30.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28.01.2014 otsusega maakohtu otsuse osaliselt alternatiivnõude rahuldamata jätmises kostja valduses olevate vallasasjade väärtuse hüvitamiseks ja tegi selles osas uue otsuse. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kostja valduses oleva ja kasutuskõlbmatuks muutunud vallasasjade väärtuse hüvitamiseks 15 040 eurot. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, milles hageja põhinõue jäi rahuldamata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
Tsiviilasi nr 2-11-19699
31.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse. Kostja palus Riigikohtul teha uue otsuse, millega jätta maakohtu otsus muutmata ja hagiavaldus rahuldamata.
32.Riigikohus tühistas 22.10.2014 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2014 otsuse tsiviilasjas TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, milles ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu otsuse ja mõistis uue otsusega kostjalt hageja kasuks välja 15 040 eurot, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas jäi ringkonnakohtu otsus muutmata. Riigikohus saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus rahuldas kostja kassatsioonkaebuse.
33.Riigikohtu otsuse järgi on madalama astme kohtud hageja kui inventari väidetava omaniku rahalisi nõudeid ebaõigesti kvalifitseerinud. Riigikohtu otsuses sisalduvate juhiste kohaselt peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel koos pooltega analüüsima, kas hageja esitatud asjaolud võivad anda alust kvalifitseerida hageja nõue AÕS § 84 lg 1 (või lg 4) ja VÕS § 1043 jj järgi esitatavaks kahju hüvitamise nõudeks (või tuleb kohaldada AÕS § 84 lg-t 3). Samuti peab pooltele olema tagatud õigus esitada kahju hüvitamise nõude kohta tõendeid, kui kohtu selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu ei ole pooled seda senises menetluses teha saanud. Kohus peab kolleegiumi hinnangul selgituskohustusest tulenevalt mh välja selgitama hageja seisukoha alternatiivsete alusnormide kohta juhul, kui materiaalõiguse järgi on võimalik sama nõuet esitada sama elulise juhtumi korral erinevatel õiguslikel alustel. Lisaks võib Riigikohtu otsuse järgi hageja nõue tuleneda ka AÕS § 85 lg-st 1 koostoimes VÕS § 1037 lg-ga 1. AÕS § 85 lg 1 kohaselt vastutab valdaja omaniku ees asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest VÕS §-de 1037−1040 kohaselt. Kasuna AÕS § 85 lg 1 ja TsÜS § 62 tähenduses saavad kõne alla tulla asja viljad ja kasutuseelised; praeguse vaidluse iseloomu arvestades ilmselt vaid kasutuseelised. Viite tõttu VÕS §-le 1037 on aga hõlmatud ka kõikvõimalikud nõuded VÕS § 1037 (rikkumiskondiktsioon) alusel. Praegusel juhul saab kostja kasutuseeliseks olla kasu, mida ta võis saada seetõttu, et ei pidanud rentima inventari teistelt isikutelt. Rikkumise teel saadu harilikku väärtust tuleb hinnata rikkumise aja seisuga (VÕS § 1037 lg 3 esimene lause). Hariliku väärtuse tõendamiskoormus on hagejal. Seejuures võib praegusel juhul olla asjakohane hageja tuginemine 17.01.2007 lepingus kokkulepitud miinimumarve suurusele, sest miinimumarve hagejale kuuluva inventari kasutamise eest võib olla vähemalt üheks tõendiks selle kohta, milline võis olla inventari väärtus siis, kui kostja oleks pidanud seda rentima mõnelt teiselt isikult.
34.08.01.2015 ringkonnakohtule esitatud täiendavas seisukohas leiab hageja, et hagi aluseks olevad asjaolud annavad aluse kvalifitseerida hageja nõue AÕS § 84 lg 1 ja VÕS § 1043 jj järgi esitatavaks kahju hüvitamise nõudeks. Hageja väitel on vaidlusaluse inventari majanduslik väärtus oluliselt vähenenud, inventar on kasutuskõlbmatuks muutunud. Arvestades, et nii HOME kui ka hageja teavitasid kostjat juba 30.05.2008 koostöölepingust tulenevatest õiguste ja kohustuste üleminekust, ei saa olla hageja hinnangul kahtlust, et kostja näol on tegemist pahauskse valdajaga. HOME lõpetas kostjale teenuse osutamise mais 2008.a, pärast seda, kui oli teavitanud kostjat lepingu ülesandmisest hagejale. HOME poolt teenuse osutamise lõpetamist tõendab asjaolu, et pärast vastavasisulise teate saamist hakkasid kostja esindajad saatma pesumaja tellimusi hageja e-posti aadressile (seda kuni juunini 2008.a, kui hageja lepingu üles ütles). Seega
Tsiviilasi nr 2-11-19699 olenemata sellest, et käesolevas asjas on kohus asunud seisukohale, et hagejale ei ole teenuse osutamise leping üle läinud, ei ole lepingut HOME poolt täidetud alates maist 2008.a. Lisaks on kostja ise esitanud tõendid selle kohta, et alustas pesumaja teenuse tellimist koostöölepingu ja käesoleva vaidluse osapooleks mitte olevalt teenusepakkujalt juulis 2008.a. Sellega on kostja selgelt näidanud oma teadlikkust asjade omaniku vahetumisest. Seega kostja pidi olema teadlik, et hagejale on omand vara osas üle läinud ning kostja valdusel puudus õiguslik alus. Hageja on seisukohal, et antud juhul tuleb koostöölepingu poolte poolt lepingu täitmise lõpetamist mõista võlasuhte lõpetamisena poolt kokkuleppel VÕS § 186 p 4 alusel. Vastavasisulised tahteavaldused on pooled vahetatud konkludentselt. Seega on käesolevas menetluses leidnud tõendamist, et koostööleping lõppes mais 2008.a, mistõttu pidi kostja mõistma, et alates sellest hetkest puudub tema valdusel õiguslik alus. Isegi kui leping ei lõppenud mais 2008.a, tuleb arvestada, et Harju Maakohtu 01.10.2008 kohtuotsusega (tsiviilasjas nr 2-08-54842) kuulutati välja HOME pankrot. Pankrotiseaduse (PankrS) § 46 järgi võib pankrotihaldur loobuda võlgniku kohustuste täitmisest. Puudub vaidlus, et pankrotihaldur ei jätkanud vastavalt PankrS §-le 46 HOME poolt teenuse osutamist, st loobus sellest. Pankrotihalduri loobumist võib pidada lepingu lõpetamiseks ning võlasuhte lõppemiseks VÕS § 186 p 9 alusel (s.o muul seaduses või lepinguga ettenähtud juhul). Seega lõppes HOME ja kostja vaheline koostööleping hiljemalt 01.10.2008, pärast mida puudub kostja valdusel õiguslik alus ning ta teadis või pidi teadma seda. Hageja arvates ei saa olla vaidlust selles, et isik, kes jätkab asja valdamist peale lepingu lõppemist, peab mõistma, et teeb seda ilma õigusliku aluseta. Isegi kui koostööleping ei lõppenud mais 2008.a ega ka oktoobris 2008.a, lõppes see lepingu tähtaja saabumisega 17.01.2009. Praegusel juhul on ka oluline, HOME on teavitanud kostjat koostöölepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmisest hagejale, mistõttu oli kostjale juba 2008.a mais teada, kellele tuleb inventar lepingu lõppedes tagastada.
35.Koostöölepingu alusel anti kostja kasutusse inventari, mille soetusmaksumus oli kokku 27 220,41 eurot (käibemaksuta). Kostja on käesolevas menetluses võtnud omaks, et tema käes on inventari koguses, mille soetusmaksumus on 15 040 eurot. Kuna kostja 03.12.2012 kaaskirjas esitatud inventari loetelu kohaselt on käesoleval ajal kostja valduses inventari oluliselt väiksemas koguses, kui koostöölepingu alusel kostjale esialgu üle anti, tuleb lugeda ülejäänud inventar täielikult hävinenuks. Hävinenud inventari soetusmaksumus oli 12 180,41 eurot. Eelduslikult on kostja hävinenud inventari minema visanud. Hageja hinnangul võis inventari väärtus asjade tagastamise kohustuse tekkimise hetkeks olla mõnevõrra (mitte oluliselt) vähenenud. Kuna inventari puhul oli tegemist väga luksusliku ning kvaliteetse kaubaga, on väärtuse vähenemine marginaalne ning hageja hinnangul mitte rohkem kui 5% soetusmaksumusest. Hageja nägi koostöölepingu raames viimati kostja valduses olevat inventari 2008.a mais ning sellel hetkel oli inventar väga vähe kasutatud ning heas seisukorras. Seega leiab hageja, et kostjal tuleb hüvitada kahju summas 25 859,38 eurot (s.o 95% inventari soetusmaksumusest). Kahjunõudega seoses viitab hageja, et kuna käesolevas menetluses ei ole võimalik teha täpselt kindlaks inventari väärtus lepingu lõppemise seisuga, tuleb kahjuhüvitise suurus määrata kindlaks kohtu õiglase hinnangu järgi (TsMS § 233 lg 2).
36.Lisaks on kostja saanud eelduslikult kasutuseeliseid hagejale kuuluva inventari kasutamisest ning on seeläbi hoidnud kokku kulusid (nt hommikumantlite, rätikute ja susside soetusmaksumuse). Kostja jätkas inventari kasutamist ka pärast koostöölepingu lõppemist. Kostja vastupidised väited on väheveenvad ning sellekohased tõendid ebausaldusväärsed. Muu hulgas tõendab inventari kasutamist asjaolu, et käesoleval ajal
Tsiviilasi nr 2-11-19699 on kostja valduses väiksemas koguses inventari kui hageja algselt üle andis. Seda eelduslikult põhjusel, et kostja poolt inventari jätkuva kasutamise tulemusel on osa sellest täielikult hävinenud. Kasutuseeliste arvutamisel lähtub hageja koostöölepingust, kuna see kajastab kõige paremini vaidlusaluse inventari kasutamisest saadavate eeliste väärtust. Kuna kostja on selle lepingu osapooleks, ei saa tõusetuda küsimust lepingu tingimuste (sh rendi hinna) mõistlikkuse ja põhjendatuse osas. Poolte vahel oli kokku lepitud igakuine miinimumarve summas 798,90 eurot. Lähtudes kõige konservatiivsemast käsitlusest, mille kohaselt lõppes koostööleping hiljemalt 17.01.2009, oli kostja hagiavalduse esitamise hetkeks inventari tagastamisega viivituses 27 kuud. Seega moodustavad kostja poolt saadud kasutuseelised kokku 798,90*27 ehk 21 570,30 eurot. Arvestades hagiavalduses esitatud nõude suurust, on hageja vähendanud oma kasutuseeliste nõuet 10 500 euroni.
37.Kokkuvõttes palub hageja 08.01.2015 menetlusdokumendis tühistada maakohtu 22.04.2013 otsuse alternatiivnõude osas ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis hävinenud inventari eest summas 25 859,38 eurot ja inventari kasutamisest saadud kasutuseeliste hüvitis kokku summas 10 500 eurot.
38.Kostja ei ole hageja 08.01.2015 menetlusdokumendi osas seisukohta esitanud ning ringkonnakohtu 12.01.2015 istungile kostja esindajaid ei ilmunud. Ringkonnakohtu seisukoht
39.Kolleegium märgib, et käesolevas asjas maakohtu, ringkonnakohtu ning Riigikohtu poolt tehtud otsuste sisu arvestades, on maakohtu 22.04.2013 otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõuded tasumata arvete 5154,89 eurot, viivise 2297,03 eurot, inventari soetusmaksumuse 27 220,42 eurot ja leppetrahvi 5159,75 eurot väljamõistmiseks ning alternatiivselt esitatud nõue hävinenud inventari kompenseerimiseks 12 180,41 eurot, tasumata teenuste eest 5154,89 eurot ja sellelt arvestatud viivise 1796,26 eurot väljamõistmiseks.
40.Kolleegium leiab, et esitatud ja kogutud tõendite põhjal saab rahuldada hageja nõude inventari kasutuseelise hüvitise summas 10 500 eurot väljamõistmiseks, nõude kostja valduses olevate vallasasjade väärtuse vähenemise hüvitamiseks saab rahuldada 2256 euro ulatuses. Maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel vastavas osas tühistada ning teha uus otsus, millega hagi osaliselt rahuldada. Sellega seonduvalt tuleb jaotada teisiti ka menetluskulud. Muus osas ei ole kolleegiumi hinnangul võimalik apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt (TsMS § 652) teha esimese astme kohtu otsusest erinevat otsust. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
41.TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Seonduvalt hageja poolt 08.01.2015 esitatud täiendava seisukohaga märgib kolleegium esmalt, et kuivõrd ringkonnakohtu 28.01.2014 otsuse vaidlustas üksnes kostja osas, millega ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistas, jõustus juba nimetatud ringkonnakohtu lahendiga maakohtu otsus osas, milles hageja nõuded jäeti 15 040 eurot ületavas ulatuses rahuldamata. Juba seetõttu ei ole võimalik kolleegiumi hinnangul hageja nõudeid asja uuel läbivaatamisel 15 040 eurot ületavas ulatuses rahuldada.
Tsiviilasi nr 2-11-19699
42.Sarnaselt ringkonnakohtu 28.01.2014 lahendis märgitule leiab kolleegium, et vallasasjade puhul ei olnud 30.05.2008 nõutav müügilepingu sõlmimine kirjalikus vormis. AÕS § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. AÕS § 93 kohaselt kui asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale. Kolleegiumi hinnangul tõendab asja materjalide hulgas olev 30.05.2008 vara üleandmise akt (I kd, tl 149), et hageja on täitnud müügilepingust tulenevad kohustused ning talle on üle läinud vara omand, mis oli rendile antud kostjale 17.01.2007 koostöölepingu alusel. Omand on üle läinud kõigi õigustega, sh vara väljanõudmise õigusega kostja valdusest (AÕS § 93).
43.Kolleegium ei nõustu maakohtuga selles, et kuivõrd hageja raamatupidamisdokumendid ei kajasta müügilepingu toimumist, siis ei saa ka 30.05.2008 vara üleandmise akti lugeda usaldusväärseks. Asjaolu, et juriidiline isik peab raamatupidamist pidama seaduse nõuete kohaselt, on õige, kuid see ei anna alust esitatud dokumentaalse tõendi arvestama jätmiseks. Pooled ei ole menetluses väitnud, et kõnealust tehingut oleks vaidlustatud ning HOME pankrotimenetluses kehtetuks tunnistatud. Selliseid asjaolusid ei nähtu ka asja materjalidest.
44.AÕS § 84 lg 1 järgi on pahauskne valdaja kohustatud hüvitama omanikule asja või selle päraldiste hävimise või väärtuse vähenemise tõttu tekkinud kahju võlaõigusseaduse kahju õigusvastase tekitamise sätete kohaselt. AÕS § 84 lg 1 eeldab esmalt asja hävimist või väärtuse vähenemist. Vastavalt käesolevas asjas Riigikohtu poolt tehtud otsuses väljendatud seisukohale tuleb asja hävimiseks AÕS § 84 lg 1 tähenduses lugeda ka asja majandusliku väärtuse olulist/olemuslikku vähenemist pahauskse valduse perioodil. AÕS § 35 lg 2 kohaselt on valdus pahauskne, kui valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata. Seega tuleb nõude rahuldamise eeldusena tuvastada, kas üldse ja mis hetkest alates saab kostjat pidada hageja poolt omandatud inventari pahauskseks valdajaks.
45.Kolleegium leiab, et HOME ja kostja vahel 17.01.2007 sõlmitud koostööleping andis iseenesest õiguse vallata inventari (vallasasju), mille omand on hiljem HOME-lt hagejale üle läinud. Inventari valdamise õigus tuleneb otseselt koostöölepingu punktist 5.1. Seda, et koostööleping inventari valdamise õiguse andis, on möönnud ka hageja esindajad 12.01.2015 toimunud ringkonnakohtu istungil. Seega oli kostjal kuni lepingu lõppemiseni õiguslik alus inventari vallata. Vallasasjade omandiõiguse üleminek ei lõpetanud asjade suhtes varem sõlmitud kasutuslepingut, see jäi võlasuhtena kehtima lepingu sõlminud poolte vahel (VÕS § 2 lg 1). Küsimus valduse hea- või pahausksusest saab eeltoodut arvestades tekkida alles koostöölepingu lõppemisele järgneva ajaperioodi osas.
46.Kolleegiumi arvates ei võimalda asjas esitatud ja kogutud tõendid järeldada, et koostööleping oleks lõppenud enne 17.01.2009, kui lõppes koostöölepingu eritingimuste (I kd, tl 13-15) punktis 5 märgitud 2-aastane lepingu kehtivusperiood.
47.Hageja käsitluse kohaselt lõppes koostööleping varem, 2008.a mais või vähemalt 01.10.2008. Kolleegiumi hinnangul on tõendamata ja väheveenvad hageja väited, et võlasuhe lõppes 2008.a mais poolte kokkuleppel (VÕS § 186 p 4), kuivõrd sellest ajast lõpetasid pooled faktiliselt lepingu täitmise. Olemasolevatest tõenditest ei nähtu koostöölepingu poolte piisavalt selgeid tahteavaldusi, sh kaudseid tahteavaldusi (TsÜS §
Tsiviilasi nr 2-11-19699 68 lg 3), lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks. Sellest, et kumbki lepingupool ei ole pärast 2008.a maid lepingust tulenevate kohustuste täitmist väidetavalt nõudnud, ei saa veel järeldada kokkulepet lepingust tulenevate võlasuhete puudumise kohta. Hageja käsitletava õigusliku positsiooni vastu räägib ka asjaolu, et kostja ei ole senises menetluses tuvastatu põhjal koostöölepingu alusel tema valdusse jäänud inventari tagastanud. Lisaks välistas koostöölepingu üldtingimuste (I kd, tl 7-12) punkt 16.4 lepingu tingimuste muutmise muus vormis kui kirjalikult poolte vahel täiendava kokkuleppe sõlmimisega, v.a lepingust endast tulenevatel juhtudel. Kolleegiumi hinnangul tulnuks seetõttu ka võimalik lepingu ennetähtaegse lõpetamise kokkulepe sõlmida kirjalikus vormis. Sellises vormis sõlmitud kokkuleppe olemasolule ei ole menetlusosalised tuginenud. VÕS § 13 lg 3 sätestatu rakendamiseks vajalikud asjaolud ei ole kolleegiumi hinnangul tõendamist leidnud.
48.Samuti on hageja ise menetluses varasemalt väitnud, et koostööleping tuleb kokkuleppe eritingimuste punkti 5 järgi lõppenuks lugeda alates 17.01.2009 ning esemete hävimise korral kuulub inventari väärtus hüvitamisele 2009.a seisuga (nt III kd, tl 37). Lisaks on hageja väitnud, et jätkas kostjale pärast koostöölepingu ülevõtmist puhastusteenuse osutamist ja kostja jätkas teenuse tarbimist. Selle kinnituseks on hageja esitanud muu hulgas arve 29007, mis kajastab tasunõuet väidetavalt 2008.a juulis osutatud renditeenuse eest (II kd, tl 47). Taolised väited on sisult vasturääkivad väitele koostöölepingu lõppemise kohta 2008.a mais.
49.Kolleegium ei nõustu ka sellega, et koostööleping lõppes HOME pankroti väljakuulutamisega 01.10.2008. Esiteks tuleks koostöölepingu esemeks oleva inventari renti puudutavas osas lähtuda eeskätt PankrS § 50 lg-st 1, mille kohaselt ei ole üürilevõi rendileandja pankrot üüri- või rendilepingu lõpetamise aluseks, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti. Kui üüri- või rendilepingu järgi on pankrot selle lõpetamise aluseks, võib haldur lepingu ühekuulise või lepingus ettenähtud lühema ülesütlemistähtajaga üles öelda. Koostöölepingust ei tulene, et HOME pankrot oleks lepingu lõpetamise aluseks. Teiseks ei tulene ka PankrS §-st 46, et koostööleping lõppenuks HOME pankroti väljakuulutamisega seaduse alusel (ipso iure) alates 01.10.2008. Asja materjalidest tõepoolest ei nähtu, et HOME haldur oleks koostöölepingu täitmist jätkanud. Samas puuduvad tõendid ka selle kohta, et kostja oleks teinud haldurile PankrS § 46 lg 2 kohase ettepaneku paragrahvi lõikes 1 nimetatud valikuõigust (võlgniku kohustuse täitmiseks või sellest loobumiseks) kasutada. Kokkuvõttes ei saa seega lugeda hageja käsitlust koostöölepingu lõppemisest HOME pankroti väljakuulutamisega 01.10.2008 tuvastatud asjaoludel õiguslikult põhjendatuks.
50.Nagu eelnevalt märgitud, tuleb koostöölepingu lõppemise ajaks pidada 17.01.2009, mil saabus lepingu eritingimuste punktis 5 märgitud tähtpäev. Kostja on menetluses muu hulgas väitnud, et koostööleping kehtib jätkuvalt ning osundanud lepingu üldtingimuste p-le 12.7, mille kohasel pikeneb leping pärast lepinguperioodi lõppu automaatselt ühe lepinguperioodi võrra peale iga järgnevat lepinguperioodi lõppu, kui sellest (lepingu lõpetamise soovist) ei ole kirjalikult teatatud vastavalt lepingu lõpetamise tingimustele. Need kostja väited ei ole kolleegiumi hinnangul siiski veenvad, kuna kostja on samaaegselt väitnud, et oli juba enne lepinguperioodi lõppu teenuste tellimise HOME-lt lõpetanud. Lisaks pole pärast 17.01.2009 kumbki koostöölepingu pooltest lepingu jätkamise vastu huvi tundnud. Muu hulgas ei nähtu asja materjalidest, et oleks toimunud koostöölepingu p 12.8 kohane vaheinventuur, mis oli lepinguperioodi pikenemise üheks eelduseks. Lisaks jääb ringkonnakohus 28.01.2014 otsuses väljendatud seisukoha juurde,
Tsiviilasi nr 2-11-19699 et kui 17.01.2009 seisuga oli otsustatud juba pankrotistunud HOME likvideerimine, siis ei saa rääkida koostöölepingu kehtimisest.
51.Seega muutus kostja valdus alates 18.01.2009 ebaseaduslikuks AÕS § 34 lg 1 tähenduses. Kostja ei ole menetluses väitnud, et tal olnuks koostöölepingu kõrval veel mingeid õiguslikke aluseid hageja poolt omandatud inventari valdamiseks. Jätkates inventari valdamist pärast lepingu lõppemist, pidi kostja mõistma, et teeb seda õigusliku aluseta. Eelmärgitut arvestades tuleb lugeda kostja valdust alates 18.01.2009 ka pahauskseks. Kolleegium märgib, et kostja pole oma vastuväidetes tuginenud asjaoludele, et ta oleks pärast koostöölepingu lõppu inventari tagastamist HOME-le või hagejale pakkunud või et polnud teada, kellele tuleb inventar tagastada.
52.Vastavalt Riigikohtu poolt antud juhisele tuleb kahju ulatuse kindlaksmääramisel kohaldada VÕS § 127 lg-t 1 ja § 132 lg 1 teist lauset koostoimes. Ringkonnakohus peab kahjuhüvitise suuruse määramisel lisaks põhjendatuks kasutada praegusel juhul ka TsMS § 233 lg-st 1 ja VÕS § 127 lg-st 6 tulenevat diskretsiooniõigust. Hagejale kuuluva inventari jätkuv valdamine kostja poolt on tõendite põhjal tuvastatud. Samas ei ole võimalik inventari väärtuse vähenemise ulatust pahauskse valduse perioodil enam täpselt kindlaks teha.
53.Kolleegium lisab, et põhimõtteliselt peab kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama hageja. See puudutab käesoleval juhul ka inventari väärtuse vähenemisega seonduvaid asjaolusid. Siiski võib seadusest või lepingust tuleneda mõne kahju hüvitamise eelduse jagatud tõendamiskoormus. Ka hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (vt nt Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). Ka praegusel juhul ei ole hagejal objektiivselt võimalik esitada kostja kaasabita tõendeid viimase valduses oleva inventari väärtuse kohta 18.01.2009 seisuga ega väärtuse vähenemise kohta pahauskse valduse perioodil. Kostja ise ei ole menetluse käigus kõnealuste asjaolude kohta tõendeid esitanud, viidates hageja tõendamiskoormisele.
54.Kolleegiumi hinnangul ei toeta asja materjalid hageja poolt välja toodud kahjuhüvitise suurust 25 859,38 eurot. Ringkonnakohus on jätkuvalt 28.01.2014 otsuses väljendatud seisukohal, et hageja ei ole menetluses tõendanud, millises koguses ja milline HOME inventar anti koostöölepingu alusel kostjale üle ja jäi lepingu lõppemisel kostja valdusesse. Ringkonnakohus on asja esmakordsel lahendamisel lähtunud kostja valduses oleva inventari koosseisu tuvastamisel kostja omaksvõtust. Kostja esitatud kassatsioonkaebuses ei ole tuginetud sellele, et ringkonnakohus rikkunuks inventari koosseisu tuvastamisel menetlusõiguse normi. Seega tuleb ka käesoleva lahendi tegemisel lähtuda kostjapoolsest omaksvõtust, et tema valduses on järgmine inventar: 89 hommikumantlit, 80 froteerätikut, 100 käterätikut, 198 saunalina, 100 paari susse. Tõendatuks ei saa lugeda hageja väidet, et ülejäänud osa koostöölepingu alusel kostja valdusse üle läinud inventarist (soetusmaksumusega kokku 12 180,41 eurot) on hävinud.
55.Puudub vaidlus selles, et kostja käes oleva inventari soetusmaksumus oli 15 040 eurot. VÕS § 127 lg-s 1 ja § 132 lg 1 teises lauses sätestatut arvestades ei saa soetusmaksumusest siiski lähtuda. Koostöölepingu lõppedes 17.01.2009 oli inventar
Tsiviilasi nr 2-11-19699 olnud eelduslikult kaks aastat kostja kasutuses ning asjade väärtus seetõttu võrreldes uute samaväärsete asjade väärtusega oluliselt vähenenud. Hageja väidab, et inventari puhul oli tegemist väga luksusliku ning kvaliteetse kaubaga, mistõttu oli väärtuse vähenemine marginaalne, mitte rohkem kui 5% soetusmaksumusest. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja sellesisulised väited tõendatud. Hageja on menetluses muu hulgas märkinud, et sarnase inventari eeldatav kasutusaeg intensiivse kasutamise korral ongi kaks aastat (I kd, tl 93). Ringkonnakohtu 12.01.2015 istungil täpsustas hageja esindaja, et kasutusiga sõltub eeskätt pesukordadest, mille kohta hagejal praegusel juhul info puudub. Arvestada tuleb kolleegiumi hinnangul ka seda, et inventari hulka kuuluvaid asju võidi koostöölepingu järgi lepingu kehtivusperioodi jooksul ka osaliselt uutega asendada. Kostja on väitnud, et inventar on senini kasutuskõlblik, samas ei ole kostja ühtegi tõendit oma väidete kinnituseks esitanud. Hageja on vaidlusaluse asjaolu tõendamiseks esitanud kostja valduses olevast inventarist 2014.a jaanuaris tehtud fotod (III kd, tl 198-199). Ülalmärgitud asjaolude ja tõendite pinnal leiab kohus, et 18.01.2009 seisuga oli inventaril siiski teatav majanduslik väärtus säilinud, kuid mitte hageja poolt väidetud ulatuses. Tõenäoliselt oli inventar juba selleks ajaks suurema osa oma soetusväärtusest kaotanud ning väärtuse edasine vähenemine pahauskse valduse perioodil oli mitte rohkem kui 15% soetusmaksumusest. Järelikult tuleb lugeda AÕS § 84 lg 1 kohaseks hüvitiseks inventari väärtuse vähenemise eest 2256 eurot (s.o 15 040*15%).
56.Riigikohtu otsuses sisalduvatest juhistest lähtudes tuleb lahendada ka hageja nõue kasutuseeliste hüvitamiseks. AÕS § 85 lg 1 kohaselt vastutab valdaja asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest vastavalt VÕS §-dele 1037–1040. TsÜS § 62 lg-st 1 tulenevalt on esemest saadavaks kasuks ka kasutuseelised. Kohtupraktikast lähtuvalt saadakse võõrast asja kasutades eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse ise kokku sellega seotud kulusid (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 15, või otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 26). VÕS § 1037 lg 1 alusel nõude rahuldamise eelduseks on, et kostja on rikkunud hageja nõusolekuta eelkõige tema omandit või valdust, praegusel juhul eelkõige kasutamise või äratarvitamise teel, ning et ta on rikkumise abil hageja arvel rikastunud, st saanud midagi, millel on harilik väärtus. Kui ebaseaduslik valdaja kasutab teise isiku asja, on rikkumise teel saaduks rikkumisega omandatud kasutuseelised. Praegusel juhul saab kostja kasutuseeliseks olla kasu, mida ta võis saada seetõttu, et ei pidanud rentima inventari teistelt isikutelt. VÕS § 1037 lg 3 esimese lause järgi tuleb rikkumise teel saadu harilikku väärtust hinnata rikkumise aja seisuga.
57.Inventari ebaseadusliku valdajana on kostja saanud alates 18.01.2009 asjadest eelduslikult kasutuseeliseid. Kostja väide, et ta pole kõnealust inventari pärast koostöölepingu lõppemist kasutanud, on kolleegiumi arvates tõendamata ja eluliselt väheusutav. Kostja valduses oleva inventari mittekasutamist kui nn negatiivset asjaolu on hagejal endal objektiivselt äärmiselt keeruline tõendada. Asjaolud, et kostja on tellinud sarnast inventari ja selle puhastusteenuseid kolmandatelt isikutelt, ei välista iseenesest hagejale kuuluva inventari kasutamist.
58.Kasutuseeliste arvutamisel on võimalik lähtuda koostöölepingust. Kuivõrd muud asjakohased tõendid puuduvad, kajastab nimetatud leping kõige paremini vaidlusaluse inventari kasutamisest saadavate eeliste väärtust. Koostöölepingu eritingimuste punktis 4 oli kokku lepitud igakuine n-ö miinimumarve summas 12 500 krooni, s.o 798,90 eurot. Sellest summast lähtudes moodustavad inventari 27 kuu kasutuseelised 21 570,30 eurot (s.o 27*798,90€). Hageja on hüvitisnõude esitanud vähendatud kujul – 10 500 euro
Tsiviilasi nr 2-11-19699 ulatuses. Kolleegiumi hinnangul puudub mõistlik põhjus kahelda, et kostja 27 kuu jooksul inventarist 10 500 euro ulatuses kasutuseeliseid sai.
59.Ülalmärgitut arvestades tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kostja valduses olevate vallasasjade väärtuse vähenemise hüvitamiseks 2256 eurot ning ajavahemikus 18.01.2009-27.04.2011 saadud kasutuseeliste hüvitamiseks 10 500 eurot. Menetluskulude jaotus
60.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Alates 01.01.2015 kehtiva protsessiõiguse kohaselt saab menetlusosaline taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende menetluskulude osas, mis tsiviilasja toimikust ei kajastu (nagu näiteks tehingulise esindaja tasu), üksnes siis, kui menetlusosaline on esitanud igas kohtuastmes, kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kohase menetluskulude nimekirja. Ka käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 2014.a lõppu ning lähtudes kehtivast menetlusseadustikust ei küsinud menetlusosaliste käest menetluskulude nimekirja ning märkis kohtuotsusesse, et menetlusosalistel on õigus esitada menetluskulude summaarse kindlaksmääramise taotlus asjas lõpplahendi teinud maakohtule 30 päeva jooksul asjas tehtud lõpplahendi jõustumisest alates. See seadusesäte, mis andis menetlusosalistele õiguse esitada menetluskulude nimekiri kuni 31.12.2014.a kehtinud TsMS-i redaktsiooni kohaselt pärast lõpplahendi jõustumist (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis TsMS § 174 lg 1 lause 1), alates 01.01.2015 enam ei kehti. See tähendaks aga seda, et menetlusosaline ei saagi nõuda maakohtu menetluses kantud kulude hüvitamist. Siinkohal on oluline rõhutada, et nii enne 31.12.2014 kehtinud kui ka pärast seda tähtpäeva kehtiva TsMS § 174 lg 7 kohaselt ei või menetlusosaline nõuda menetluskulude hüvitamist väljaspool menetluskulude kindlaksmääramise menetlust ega muul õiguslikul alusel. Seega on seadusandja seadust muutes jätnud menetlusosalised ilma õigusest nõuda menetluskulude hüvitamist. Õigus nõuda kahju hüvitamist on aga konstitutsiooniline põhiõigus, mida ei saa seadusandja seadusi muutes isikutelt ära võtta. TsMS-i muutmisel seadusandja rakendussätteid ette ei näinud. Oluline on tagada ka see, et ühe ja sama tsiviilasja puhul toimuks erinevate kohtuastmete menetluskulude kindlaksmääramine samade põhimõtete järgi – kas siis selliselt, et kulusid kajastavad dokumendid tuleb esitada igas kohtuastmes ja neid hiljem esitada ei saa, või selliselt, et kulude väljamõistmise taotluse saab kõikide menetluskulude osas esitada pärast asjas tehtud lõpplahendi jõustumist.
61.Arvestades seda, et isikutele tuleb tagada põhiõiguste kaitse ja seega tagada ka õigus nõuda enne 01.01.2015 tehtud kohtuotsuste puhul menetluskulude hüvitamist, leiab ringkonnakohus, et kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS § 174 lg 1 I lauset ja TsMS §-i 6 tuleb põhiseaduskonformset tõlgendusmeetodit rakendades tõlgendada selliselt, et nendes tsiviilasjades, kus esimene lõpplahend (maakohtu otsus või maakohtu poolt menetlust lõpetav määrus) on tehtud enne 01.01.2015, tuleb kõikide menetluskulude osas kohaldada TsMS-i kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsiooni. Sellisel juhul on tagatud menetlusosalisele põhiseadusega kaitstud õigus nõuda kahju hüvitamist. Juhul, kui seadusesätet on võimalik tõlgendada mitmel viisil, millest üks viiks isikute põhiõiguste rikkumiseni, tuleb alati eelistada sellist seaduse tõlgendust, millega isikute põhiõigusi ei kahjustada.
62.Eespool toodust tulenevalt ei määranud ringkonnakohus käesolevas tsiviilasjas menetlusosalistele apellatsioonimenetluse kulude nimekirjade esitamiseks tähtpäeva ning määrab käesolevas kohtuotsuses kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse ning selgitab
Tsiviilasi nr 2-11-19699 menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korda selliselt nagu seda nägi ette kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS-i redaktsioon.
63.Lähtudes TsMS § 173 lg 3 esimesest lausest, muudab ringkonnakohus varasemat menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus peab põhjendatuks jaotada menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi võrdeliselt hagi lõpliku rahuldamise ulatusega. Hagihinnaks tuleb lugeda 44 731,76 eurot ning hageja nõuded rahuldatakse käesoleva otsusega 12 756 euro ulatuses, s.o ligikaudu 28,5% ulatuses. Seega tuleb menetluskulud jätta 28,5% ulatuses kostja kanda ja 71,5 % ulatuses hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis) järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis) kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.