Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

TsiviilasiOsaliselt jõustunudTallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 28.01.2014

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number: 2-11-19699/53
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Muud kasutuslepingud
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 28.01.2014
Staatus: Osaliselt jõustunud
Sõnade arv: 6096

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Seotud ettevõtted

nimistu.ee

Suitor OÜ11502452

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Mare Merimaa, liikmed Gaida Kivinurm ja Margo Klaar

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.01.2014, Tallinn

Tsiviilasja number

2-11-19699

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses

Suitor OÜ hagi Foorum SPA OÜ vastu lepingust tuleneva võlgnevuse 44 731,76 euro saamiseks või kasutuseelise hüvitamiseks 44 731,76 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Suitor OÜ apellatsioonkaebus

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22.04.2013 otsus

Kohtuistungi toimumise aeg

08.01.2014, avalik kohtuistung

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (hageja) Suitor OÜ (end ärinimi OÜ Plentiful, registrikood 11502452, asukoht Haaviku põik 5, Tallinn), lepinguline esindaja vandeadvokaat Merilin Valdmaa, seaduslik esindaja Tarvo Öng Vastustaja (kostja) Foorum SPA OÜ (registrikood 11193060, asukoht Tartu mnt 80d, Tallinn), lepinguline esindaja Kaspar Kamsakann

RESOLUTSIOON:

1.Jätta Harju Maakohtu 22.04.2013 otsus muutmata osas, milles põhinõue jäeti rahuldamata, arvestades ringkonnakohtu otsuses olevaid põhjendusi. Tühistada otsus osaliselt alternatiivnõude rahuldamata jätmises kostja valduses olevate vallasasjade väärtuse hüvitamiseks ja teha selles osas uus otsus. Ülejäänud nõuete osas jätta maakohtu otsus muutmata.

1.Sõnastada Harju Maakohtu 22.04.2013 otsus alljärgnevas redaktsioonis:

1.1.

Sarnased lahendid

Võlaõigus

2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulu jaotus Maakohtu ja apellatsioonimenetluse kulud jätta 33,62% ulatuses kostja kanda ja 66,38 % ulatuses hageja kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud Plentiful OÜ (nüüd Suitor OÜ) esitas 27.04.2011 Harju Maakohtusse hagi Foorum SPA OÜ vastu lepingust tuleneva võlgnevuse või alternatiivselt kasutuseeliste hüvitamiseks. Take Me Home OÜ ja kostja vahel sõlmiti koostöökokkulepe, millega Take Me Home OÜ andis kostja valdusesse kokkuleppes nimetatud koguse inventari ning osutas ka inventari puhastusteenust. 30.05.2008 andis Take Me Home OÜ kokkuleppe hagejale üle ning hageja jätkas kostjale puhastusteenuse osutamist. Kostja jätkas teenuse tarbimist. Kostja tasus hagejale ühe esitatud arvetest, kuid jättis teised arved tasumata. 27.06.2008 edastas hageja kostjale kokkuleppe ülesütlemise avalduse ning leppetrahvi nõude. Kostja ei tagastanud tema valduses olevat hageja inventari. Kokkuleppe ülesütlemise seisuga oli kostja võlgnevus hageja ees kokku 80 656,43 krooni (5154,89 eurot). Lisaks esitas hageja leppetrahvi nõude 80 732,62 krooni (5159,75 eurot) ning inventari soetusmaksumuse hüvitamise nõude 502 570,26 krooni (32 120,09 eurot) ning tasumata arvetelt viiviste nõude 35 940,69 krooni (2297,03 eurot). Alternatiivselt, juhul kui kohus leiab, et hageja ei olnud lepinguid kehtivalt üle võtnud, palus hageja hüvitada ära kasutatud inventari hariliku väärtuse 190 582 krooni (12 180 eurot), välja mõista osutatud teenuse eest tasu 80 656,43 krooni (5154,89 eurot), tagastamata inventari soetusmaksumuse 235,324,86 krooni (15 040 eurot) ning hüvitada kasutuseelise 164 289,30 krooni (10 500 eurot). Lepingupoolel on võimalik anda oma lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle kolmandale isikule temaga sõlmitud lepingu alusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kostja

andis oma käitumisega heakskiidu kokkuleppe ülevõtmisele. Isegi kui kohus leiab, et hagejale ei ole kokkulepe kehtivalt üle läinud, siis on kokkulepe läinud üle seoses ettevõtte üleminekuga. Take Me Home OÜ müüs hagejale edasi majandusüksuse, mille vahendusel varasemalt osutas tekstiilitoodete rendile andmist ja nende toodete puhastusteenuse korraldamist. Kokkuleppe p 14.1 sätestab, et lepingu erakorraline ülesütlemine võib toimuda teise poole raske lepingutingimuste rikkumise tõttu. Lepingu kohaselt lugesid pooled raskeks lepingurikkumiseks olukorda, millega tuuakse kaasa oluline majanduslik kahju kokkuleppe poolele. Hageja hinnangul oli nelja tasumata arve kogusumma märkimisväärne, s.o 80 656,43 kroonine võlgnevus on käsitletav kui oluline majanduslik kahju. Tulenevalt kokkuleppe p-st 14.4 oli hagejal õigus lugeda leping ühepoolselt lõpetatuks ja nõuda täies ulatuses tehtud kulutuste ja leppetrahvi tasumist. Lepingu erakorraline ülesütlemine oli igati õigustatud ja seaduspärane ilma teisele lepingu poolele täiendavat tähtaega andmata. Tulenevalt kokkuleppe eritingimuste p-st 4 olid pooled kokku leppinud viivises 0,5% päevas. Kostjal on kohustus hüvitada hagejale osutatud teenuse eest väljastatud ning tasumata arved 5154,89 eurot (80 656,43 krooni) ja viivise 2297,03 eurot (35 940,69 krooni). Kokkuleppe p 14.3. kohaselt oli teenindajal õigus nõuda leppetrahvi, mille suurus oli võrdne kõigi poolte vahel esitatud arvete neljakordse keskmisega. Hageja leppetrahvi suurus oli 80 732,62 krooni ehk 5159,75 eurot. Kokkuleppe p 5.1. kohaselt olid pooled kokku leppinud, et inventar on teenindaja omand ning kostjale võimaldatakse valdus vastavalt lepingus sätestatule. Kokkuleppe p-s 12.4 on pooled väljendanud oma tahet, et lepinguperioodi lõppemisel kuulub inventar tagastamisele teenindajale. Kostja on nimetatud kohustust rikkunud ja sellega hagejale kahju põhjustanud. Kuivõrd hageja on käibemaksukohustuslane, kellel puuduvad piirangud sisendkäibemaksu maha arvamiseks, siis tuleb soetusmaksumuse hüvitamisel arvesse võtta inventari soetusmaksumus ilma käibemaksuta, s.o 27 220,41 eurot. Alternatiivselt kuulub hageja nõue rahuldamisele alusetu rikastumise sätete alusel, kuna kostja on saanud hageja omandi kasutamisest kasutuseeliseid. Kui kohustuse ülemineku aluseks on võlgniku ja kolmanda isiku kokkulepe, siis ei mõjuta kokkuleppe kui kohustustehingu kehtivust asjaolu, et võlgnik või kolmas isik ei küsinud võlausaldajalt nõusolekut. Seega, kui kokkuleppe ülevõtmine hageja poolt ei ole kehtiv, siis ei mõjuta see hageja ja Take Me Home OÜ vahelist tehingu kehtivust ning seda, et hageja on vaidlusaluse inventari omanik. Hagejal on õigus tagasi saada kokkuleppe alusel üleantud inventar, selle kasutamisest saadud kasu või inventari hävimise korral inventari harilik väärtus tagasinõudmise õiguse tekkimise aja seisuga. Kostja on saanud eelduslikult kasutuseeliseid hagejale kuuluva inventari kasutamisest ning on seeläbi hoidnud kokku kulusid. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostja valduses 144 hommikumantlit, 300 väikest näorätikut, 99 näorätikut, 113 käterätikut, 264 saunalina, 149 paari susse ning 97 jalamatti. Juhul, kui kohus leiab, et hageja ei olnud kokkulepet kehtivalt üle võtnud, siis tulenevalt kokkuleppe eritingimuste p-st 5 tuleb kokkulepe lugeda lõppenuks alates 17.01.2009. Seega toimus hagejale kuuluvate esemete alusetu omandamine 2009.a ning esemete hävimise korral kuulub inventari väärtus hüvitamisele 2009.a seisuga. Arvestades eelnevat ning kostja poolt ärakasutatud inventari kogust, on hagejal õigus nõuda asja hariliku väärtuse hüvitamist kokku 12 180,41 eurot. Kostja poolt tõenditena esitatud OÜ Montcom ja Puhastusteenistuse AS-i

arved ei ole usaldusväärsed, kuna kumbki väidetav müüja ei ole tekstiilitoodete tootja. Esimene nimetatud ettevõte on solaariumi teenuse osutaja ning viimane juriidiline isik on tegutsev ehitise üldpuhastuse valdkonnas. Pooled olid kokkuleppe eritingimustes leidnud, et miinimumarve suurus on 12 500 krooni, s.o 798,90 eurot. Hiljemalt 17.01.2009 lõppes leping ning alates sellest hetkest kuulus inventar hagejale tagastamisele. Kuivõrd inventari ei tagastatud, siis tuleb eeldada, et alates nimetatud kuupäevast sai kostja kasutuseeliseid. Arvestades eelnevat on kostja käesolevaks hetkeks viivituses 27 kuud. Seega moodustavad kostja poolt saadud kasutuseelised kokku 798,90×27 ehk 21 570,30 eurot. Hageja vähendas kasutuseeliste nõuet 10 500 euroni. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei nõustunud hageja seisukohaga, et hageja on Take Me Home OÜ-lt lepingu üle võtnud. Isegi juhul, kui kostja oleks lepingu üle võtnud, ei tuleneks sellest hagejale õiguslikke järelmeid, kuivõrd sellekohane tehing oleks tulenevalt VÕS § 179 lg-s 1 sätestatud piirangust ning tulenevalt TsÜS §-st 87 sisalduvast printsiibist tühine. Kostja ei ole oma nõusolekut lepingu ülevõtmiseks andnud ning sellekohast nõusolekut ei saa ega ole võimalik tuletada ka tema käitumisest. Asjaolu, et kostja tasus ekslikult hageja poolt esitatud ühe arve, ei saa tähendada aktsepti andmist lepingulisse suhtesse astumiseks. Kostja oli Take Me Home OÜ-ga seotud õigussuhtes rendi- ja puhastusteenuse kasutaja, mitte aga osutaja. Sellest tulenevalt ei saa kostjat pidada tehingute tegijaks või teenuse osutajaks. Lepingu osaks olevate üldtingimuste p 16.4. sisu välistas üheselt lepingu tingimuste muutmise (milleks on kahtlemata lepingu osapoole osas muudatuste tegemine) muul viisil, kui üksnes kirjalikult poolte vahel täiendava kokkuleppe sõlmimisega. Hagejal puudus subjektiivne õigus lepingulist suhet, mille osapooleks ta ei ole, üles öelda ning samale lepingulise suhtele ja selle ülesütlemisele tuginevaid nõudeõigusi realiseerida. Isegi juhul, kui hagejal nimetatud lepingu erakorralise ülesütlemise õigus oleks olnud, on lepingu sedavõrd viivitamatu ja ilma rikkumise kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega andmata ülesütlemine vastuolus seadusega ja lepingu üldtingimuste p-ga 14.1, mis võimaldab lepingu erakorralise ülesütlemise üksnes teise poolte raske lepingutingimuste rikkumise tõttu, millega põhjustati teisele poolele oluline majanduslik kahju. Ka sellisel juhul oleks ülesütlemine jõustunud alles ühe kuu jooksul alates vastava teate saamisest. Võttes arvesse ülesütlemise teate dateeringut 27.06.2008, ning asjaolu, et selleks hetkeks oli hageja väitel nähtuvalt ülesütlemise avaldusest kostja viivituses üksnes nelja arve tasumisega, millest ühega oldi viivituses üksnes üks päev ning teisega alles kaks päeva ning kolmanda ja neljaga vähem kui kuu - on ilmne, et sellekohane rikkumine ei saanud olla lepingu erakorralise ülesütlemise aluseks. Muuhulgas ei ole hageja nõude kooslusest tõendanud valdavat rahalist osa, s.o inventari soetusmaksumuse nõuet, mille deklareeritava maksumuse tegelikkusele vastavust ei ole hageja tõendanud. Niisamuti on tõendamata ka teenuse osutamine kostja poolt hagejale. Kostja ei ole kasutanud oma valduses olnud asju pärast 2008. aastat. Niisamuti ei ole kostja võtnud omaks asjaolu, et tema valduses on sellises koguses asju, nagu hageja on väitnud ning hageja ei ole oma väiteid tõendanud. Asjaolu, et hageja on väidetavalt omandanud kostja kasutuses olnud vara omandiõiguse, ei muuda olematuks ega lõpeta kostja lepingulist suhet Take Me Home OÜ-ga ja kostja õiguslikku alust vara kasutamiseks. Niisamuti ei saa pidada heade kommetega kooskõlas olevaks omandi riivele tugineva nõude realiseerimist olukorras, kus hageja oma omandile ei ole enne kohtumenetlust kordagi tuginenud, vaid on tuginenud

üksnes ja ainult lepingu ülevõtmisele Take Me Home OÜ-lt. Teisisõnu nõuab hageja kostjalt alusetu rikastumise sätete alusel oma omandi kasutamisest saadud eeliste hüvitamist olukorras, kus kostjat ei ole hageja omandist kunagi teavitatud. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus jättis 22.04.2013 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vaidlus puudus selle üle, et Take Me Home OÜ (pankrotis) ja kostja sõlmisid 17.01.2007 üldtingimustest ja eritingimustest koosneva koostöölepingu nr 1-2007 inventari (hommikumantlid, rätikud, saunalinad, sussid, jalamatid) rentimiseks ja vahetamiseks. Hageja leidis, et võttis 30.05.2008 koostöölepingu üle Take Me Home OÜ-lt ning jätkas kostjale puhastusteenuse osutamist. Kostja leidis, et hageja sellekohane väide on tõendamata. Kostja ei ole oma nõusolekut lepingu ülevõtmiseks andnud ning sellekohast nõusolekut ei saa ega ole võimalik tuletada ka tema käitumisest. Lepingu ülevõtmine kujutab endast enamat, kui kõigi lepingust tulenevate nõuete loovutamist ning kõiki lepingust tulenevate kohustuste ülevõtmist. Lepingu ülevõtmiseks on vajalik senise lepingupoole ja lepingut üle võtta sooviva isiku vaheline leping ning teise lepingupoole nõusolek. Lepingu ülevõtmise tagajärjeks on kõigi lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleminek lepingu ülevõtjale. Sisuliselt on lepingu ülevõtmise tagajärjeks senise lepingupoole asendumine teise isikuga, mis ei too iseenesest kaasa mingeid muudatusi lepingulise suhte sisus. Eeltoodust tulenevalt peab lepingu ülevõtmiseks olema senise lepingule ja lepingut üle võtta sooviva isiku vaheline leping ning teise poole nõusolek. Kohus leidis, et kostja ei ole oma nõusolekut koostöölepingu ülevõtmiseks andnud. 30.06.2008 teatas kostja hagejale selgesõnaliselt, et kostjal puuduvad hagejaga mistahes lepingulised suhted. Samuti palus kostja viivitamatult tagasi maksta raamatupidamise poolt valesti tasutud arve nr 280004 - 12 150,20 krooni. Asjaolu, et kostja tasus ekslikult hageja poolt esitatud ühe arve, ei tähenda aktsepti andmist lepingulisse suhtesse astumiseks. Samuti ei saa hageja ja Take Me Home OÜ poolt kostjale kirjade edastamisega ja edastatud kirjadele mittevastamist käsitleda kostja poolt nõustumuseks Take Me Home poolt koostöölepingu üleandmiseks hagejale. Kostja oli Take Me Home OÜ-ga seotud õigussuhtes rendi- ja puhastusteenuse kasutaja, mitte osutaja. Sellest tulenevalt ei saa kostjat pidada VÕS § 20 lg 3 esimeses lauses nimetatud tehingute tegijaks või teenuse osutajaks. Kohus leidis, et koostöölepingu osaks olevate üldtingimuste p 16.4. sisu välistas üheselt koostöölepingu tingimuste muutmise, milleks on ka koostöölepingu osapoole osas muudatuste tegemise, muul viisil, kui üksnes kirjalikult poolte vahel täiendava kokkuleppe sõlmimisega. Samade üldtingimuste punktis sisaldus ka imperatiivne välistus, mille kohaselt ei ole võimalik koostöölepingu tingimusi muuta ühepoolsete tahteavalduste tegemisega juhul, kui need ei ole ette nähtud koostöölepingus endas. Koostöölepingus endas võimalust ühepoolse tahteavalduse alusel koostöölepingu osapoolt muuta ei sisaldu. Kostja ei ole isikuks, kelle vaikimist võis hageja või Take Me Home OÜ VÕS § 20 lg 3 alusel pidada vaikiva isiku nõusolekuks koostöölepingu üleminekuks. Take Me Home OÜ kui ka kostja välistasid koostöölepingu sõlmimisel mistahes ühepoolse tahteavalduse alusel koostöölepingu muutmise võimaluse. Kohus leidis, et 17.01.2007 sõlmitud koostööleping nr 1-2007 ei läinud hagejale üle, kuna kostja ei ole koostöölepingu üleandmise osas oma kirjalikku nõusolekut andnud, samuti on muul juhul (heakskiit kõnes või käitumuslikult) koostöölepingu üleandmine välistatud. Koostöölepingu üldtingimuste punkt 14.1 võimaldab lepingu erakorralise ülesütlemise üksnes teise poolte raske lepingutingimuste rikkumise tõttu, millega põhjustati teisele poolele oluline

majanduslik kahju. Ka sellisel juhul oleks ülesütlemine jõustunud alles ühe kuu jooksul alates vastava teate saamisest. Hageja ei ole tõendanud kostja poolt erakorralise ülesütlemise teate kättesaamist. Ülesütlemise avaldusest nähtuvalt oli kostja viivituses nelja arve tasumisega, millest ühega oldi viivituses üksnes üks päev ning teisega kaks päeva ning kolmanda ja neljaga vähem kui kuu. Sellekohane rikkumine ei saanud olla lepingu erakorralise ülesütlemise aluseks, rääkimata lepingu erakorralise ülesütlemise aluseks ilma mistahes rikkumise kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega andmata või lepingu ülesütlemisega seotud kahju hüvitamise nõude esitamise aluseks. Kohus leidis, et hageja ei ole arvete 28001 ja 280005 osas täpsustanud, millisele konkreetsele lepingu punktile nimetatud nõue tugineb. Arvetelt 28003 ja 29007 nähtub üksnes viide renditeenusele ja ajavahemikule, mistahes tooteühikuid ning hindasid nendelt ei nähtu, mistõttu jääb käesoleval juhul selgusetuks, mida hageja arvetega tõendada soovib. Teenuse osutamist kinnitavateks tõenditeks ei saa olla üksnes teenuse osutamise eest esitatavad arved, vaid tõendada tuleb ka vastava teenuse saamine tellija poolt. Kohus nõustus kostja seisukohaga, mille kohaselt ei ole hageja esitanud ainsatki tõendit selle kohta, et hageja poolt väidetud koguses Take Me Home OÜ inventari oleks kunagi kostjale üle antud. Asjaolu, et hageja ja Take Me Home OÜ vahel sõlmitud lepingus on ära näidatud inventari kogused, ei tähenda seda, et kogu lepingus nimetatud inventar ka hageja valduses oleks olnud või oleks pidanud olema, kuivõrd asjas puudus vaidlus selles osas, et hageja poolt valitud ettevõtja teostas inventari osas ka jooksvalt pesuteenust, mille käigus inventari transporditi pesumajja, pesti seal ja transporditi siis tagasi. Toimiku materjalidest nähtuvalt esitas kostja arved Montcom OÜ-lt ja Kopli Pesumaja OÜ-lt. Montcom OÜ-lt omandas kostja inventari, mille võttis kasutusse Take Me Home OÜ-ga sõlmitud lepingu alusel kasutuses olnud inventari asendamiseks. Kopli Pesumaja OÜ-lt tellis kostja inventari pesuteenust. Montcom OÜ arve on allkirjastatud nii Montcom OÜ kui ka Foorum Spa OÜ juhatuse liikme AM poolt 25.07.2008. Kohus leidis, et ettevõtete omavaheline seotus, kelle vahel on dokumenteeritud majandustehing vastavasisulise arvega, ei muuda arvet ebausaldusväärseks. Tõendamist leidis asjaolu, et kostja ostis inventari ja teenuseid kolmandalt isikult. Hageja leidis, et kui hagejale ei ole koostööleping kehtivalt üle läinud VÕS § 179 alusel, siis on kokkulepe läinud üle seoses ettevõtte üleminekuga. Kostja leiab, et hageja viited ettevõtte üleminekule VÕS § 180 lg 1 tähenduses on paljasõnalised ning tõendamata. Riigikohus leidis lahendis 3-2-1-113-11, et ettevõtte üleandmise aluseks on VÕS § 180 lg 1 esimese lause järgi selleks kohustav võlaõiguslik leping ettevõtte üleandja ja omandaja vahel. Ettevõtte üleandmisel kehtib üldiselt spetsiaalsuspõhimõte, s.t VÕS § 182 lg 1 esimese lause järgi antakse ettevõttesse kuuluvad asjad omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi. Riigikohus leidis lahendis 3-2-1-129-11, et TsMS § 230 lg 1 järgi on hageja kohustuseks tõendada, et ettevõte on üle läinud. Ettevõtte üleminekuga võib olla tegemist nt siis, kui hageja tõendab käsutustehinguid, poolte kokkuleppeid, lepingute üleandmist jms. Lisaks on Riigikohtu tsiviilkolleegium lahendis 3-2-1-41-11 jõudnud seisukohale, et ettevõtte üleminekuga on tegemist juhul, kui üle läheb majandusüksus, mis säilitab oma identiteedi, s.t ressursside organiseeritud grupeeringu, mille eesmärk on tegeleda majandustegevusega, sõltumata sellest, kas see on tema pea- või kõrvaltegevus.

Hageja on kohtule esitanud 30.05.2008 sõlmitud vara üleandmise akti, mis tõendab vallasasjade valduse üleminekut Take Me Home OÜ-lt hagejale, mitte aga majandusüksuse üleminekut hagejale. Muid tõendeid, millest nähtuks ettevõtte üleminek hagejale, ei ole esitatud. Ettevõtte üleminekut ei ole samuti kajastatud hageja 2008. aasta majandusaasta aruandes. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud ettevõtte Take Me Home OÜ, sh koostöölepingu, üleminekut hagejale. Kohus leidis, et vallasasjade omandi üleminek erinevalt kinnisasjade omandi üleminekust ei vii asjaga uuele omanikule kaasa asjaga seotud kasutuslepinguid, vaid need jäävad kestma endiste lepingupoolte vahel. 30.05.2008 vara üleandmise akti kohaselt kinnitab Take Me Home OÜ, et Plentiful OÜ on täitnud 30.05.2008 müügilepingust tulenevad kohustused ja seega on Plentiful OÜ-le üle läinud vara omand, mis on rendile antud Foorum SPA OÜ-le 17.01.2007 koostöölepingu nr 1-2007 alusel. Kohus leidis, et kohtule on esitatud 30.05.2008 sõlmitud müügilepingu täitmise kviitung, mitte aga omandi üleminekut tõendav kokkulepe. Hageja 2008. a majandusaasta aruandest nähtub, et 2008. a äriregistrisse kantud ja tegevust alustanud hagejal oli materiaalset põhivara 353 824 krooni väärtuses, põhivara koosneb 393 136 kroonise soetusmaksumusega masinatest ja seadmetest, mille akumuleeritud kulumit arvesse võttev jääk 353 824 krooni on bilansis sisalduv põhivara maksumus. Kohus leidis, et isegi juhul, kui hageja poolt Take Me Home OÜ-lt soetatud varad bilansiväliste varadena ei kajastunud hageja bilansis, tuli nimetatud varade soetamiseks tehtud tehing hageja 2008. a majandusaasta aruandes ettevõtte bilansist ja kasumiaruandest läbi kanda ning muuhulgas tuli soetustehing kajastada hageja ettevõttel ka rahavoogude aruandes. Kuna hageja seisukoha järgi on hageja soetanud vara Take Me Home OÜ-lt ostu-müügilepingu alusel, millele on iseloomulik ka ostetud vara eest tasumine, pidid tasutud vahendid nähtuma muutusena ka rahavoogude aruandest. Aruandest ei nähtu, et hageja poolt oleks Take Me Home OÜ-le mistahes vahendeid tasutud. Kohus leidis, et avalikus registris olevast ning hageja 2008. a majandusaasta aruandest ei nähtu, et hageja oleks omandanud mingit muud vara peale masinate ja seadmete. Kohus leidis, et koostöölepingu üldtingimuste p-ga 14.4. lepiti Take Me Home OÜ ja kostja vahel kokku Take Me Home OÜ poolse lepingu ühepoolse lõpetamise ning sellega kaasneva leppetrahvi tasumise ühes aluses ning tehtud kulutuste hüvitamise alustes. Asjaolu, et koostöölepingu üldtingimuste pooled viitasid nende vahel sõlmitud lepingu alusel kasutatud esemete seotusmaksumusele, ei tähenda antud juhul, et see oleks samastatav hageja viidatud kasutuseelise rahalise väärtusega (hagejale kuuluvate esemetega sarnaste esemete kasutamise eest tavaliselt makstav tasu). Kohus leidis, et hageja kasutuseelise nõue tugineb asjade soetusmaksumusele (asjade soetamiseks tehtud kulutustele), mis ei ole mitte kasutuseelis, vaid eseme väärtus TsÜS § 65 alusel. Olukorras, kus kohus ei tuvastanud, et hagejale oleks Take Me Home OÜ ja kostja vahel sõlmitud koostööleping üle läinud, on koostööleping jätkuvalt kehtiv Take Me Home OÜ ja kostja vahel, millest tulenevalt ei saanud kostja kasutada hageja omandit viisil, mis tooks kaasa hageja alusetu rikastumise nõude tekkimise kostja vastu. Samuti ei ole hageja omandanud kostja kasutuses olnud vara omandiõigust. Kostja ei saa alusetult rikastuda vara kasutamise arvelt, mille kasutamiseks on tal kehtiv koostööleping. Kasutuseelisele tuginev nõue saab tekkida aja eest, mil asja omaniku tahte vastaselt omandit rikutakse. Eelmärgitu saab tekkida hetkest, mil isik omapoolsest õigusliku aluse puudumisest asjade kasutamiseks teada saab. Ülalmärgitud põhjendustel kohus leidis, et hageja nõue ei ole põhjendatud.

Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada, uue otsusega mõista kostjalt välja võla tasumata arvete osas 5154,89 eurot, viivise 2297,03 eurot, inventari soetusmaksumuse 27 220,42 eurot, leppetrahvi 5159,57 eurot või alternatiivselt hävinenud inventari hariliku väärtuse 12 180,41 eurot, kostja valduses oleva inventari hariliku väärtuse 15 040 eurot, inventari kasutusest saadud kasutuseelise hüvitise 10 500 eurot, tasumata teenuste eest 5154,89 eurot. Apellandi hinnangul on maakohus oluliselt rikkunud TsMS § 232 lg-t 1, § 435 lg-t 1, § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8. Ekslik on maakohtu seisukoht, et koostöökokkulepe ei ole hagejale üle läinud, selles osas on otsus motiveerimata ja otsusest ei nähtu, kuidas on kujunenud kohtu siseveendumus. Apellant on selgitanud, et kostja andis oma käitumisega heakskiidu kokkuleppe ülevõtmisele. TsÜS § 68 lg 2 alusel väljendub kaudne tahteavaldus justnimelt teos. Maakohus asus üllatuslikule seisukohale, et kuna kostja tasus ekslikult ühe arve, siis ei saa seda käsitleda nõustumuse andmisega lepingu ülevõtmiseks. Eelkõige on maakohus oma otsuses käsitlenud ja järelikult ka arvestanud ainult kostja poolt menetluses esitatud tõendeid ja paljasõnalisi väiteid ning jätnud sisuliselt täiesti tähelepanuta hageja esitatud tõendid. Apellandi hinnangul ei olnud kostja poolt arve tasumine ekslik. Kostja oli teadlik, et hageja oli lepingu üle võtnud ning ei omanud lepingu ülevõtmisele vastuväiteid. Väärib rõhutamist, et pärast koostöölepingu hageja poolt ülevõtmist asusid kostja esindajad saatma pesumaja tellimusi hageja e-posti aadressile, mis samuti kinnitab üheselt hageja seisukohta, et kostja oli lepingu ülevõtmisest teadlik ning aktsepteeris seda. E-posti aadress, millele kostja tellimusi esitama asus, oli märgitud hageja 30.05.2008 teates, et hageja on üle võtnud koostöökokkuleppe. Varasemalt saadeti tellimusi koostöökokkuleppe eritingimuste p-s 3 nimetatud aadressil [email protected]. Lisaks kinnitavad ka kostja poolt esitatud tõendid, et kostja alustas pesumaja teenuse tellimist koostöölepingu ja käesoleva vaidluse osapooleks mitte olevalt teenusepakkujalt alles juulis 2008. a. Kostja ei ole suutnud tõendada, et juunis 2008. a oleks teenust ostetud mujalt. Arvestades eelnevat on apellant seisukohal, et tsiviilasjas esitatud tõenditest nähtub üheselt, et kostja ostis pesumaja teenust hagejalt vaidlusalusel perioodil (s.o kuni juulikuuni 2008). Seetõttu jääb apellandile arusaamatuks, millistele tõenditele tuginedes kujundas kohus oma siseveendumuse koostöökokkuleppe mitteülemineku osas. Kohus ei ole selgitanud, millele tuginedes on võimalik käsitleda kostja poolt hagejalt teenuse tellimist üksnes vaikimisena, mitte aga kaudse tahteavaldusena, anda oma nõusolek koostöölepingu hagejale ülemineku osas. Kostja on oma käitumisega (mis ei ole samastatav vaikimisega) andnud nõusoleku koostöökokkulepe üleminekule ning maakohtu vastupidised järeldused on ilmselgelt vastuolus asjas kogutud tõenditega. Alternatiivselt oli hageja seisukohal, et kui kohus leiab, et kostja tegevus ei ole käsitletav kaudse tahteavaldusena, siis on koostöökokkulepe hagejale üle läinud seoses ettevõtte üleminekuga. Apellandile läks üle majandusüksus, mis jätkas tekstiilitoodete rentimist ja pesumaja teenuse vahendamist kostjale. Samuti läksid hagejale üle kliendi- ja hankijasuhted, kuna apellant osutas sama teenust samale kliendile ja ostis puhastusteenust samalt pesumajalt ning töösuhted endiste töötajatega. Ettevõtte omandamisega läksid hagejale üle ka selle vara soetamiseks Take Me Home OÜ poolt sõlmitud laenukohustused. Võttes arvesse eelnevat, on hageja seisukohal, et täidetud on kõik olulised ettevõtte ülemineku hindamise kriteeriumid, mistõttu puudub vaidlus, et Take Me Home OÜ majandusüksus on hagejale üle läinud ning seetõttu on ka koostöökokkulepe VÕS § 180 lg 2 alusel kehtivalt hagejale üle läinud.

Vara üleandmist saab ettevõtte üleandmisena hinnata sõltumata sellest, kas pooled ise sama silmas peavad või kuidas nad oma suhted juriidiliselt kujundavad. Riigikohus leidis otsuses nr 3-2-1-41-11, et ettevõtte üleminekuga on tegemist juhul, kui üle läheb majandusüksus, mis säilitab oma identiteedi, s.t ressursside organiseeritud grupeeringu, mille eesmärk on tegeleda majandustegevusega, sõltumata sellest, kas see on tema pea- või kõrvaltegevus. Kohtud on ettevõtte ülemineku tuvastamisel pidanud oluliseks just nimelt ettevõtte tegevusala kattumist (praegusel juhul siis tekstiilitoodete rentimine). Apellant on seisukohal, et asjaolu, et ettevõtte üleminekut ei ole kajastatud hageja majandusaasta aruandes, võib viidata üksnes puudujääkidele hageja raamatupidamises, mitte aga tõenda, et ettevõte üleminekut ei ole toimunud. Maakohus on omistanud liiga suurt tähtsust koostöökokkuleppe p-le 14.1. Koostöökokkuleppest tulenes selge võimalus lugeda leping lõpetatuks, kui rentija (s.o kostja) on jätnud vähemalt kaks arvet tasumata. Koostöökokkuleppe ülesütlemise seisuga oli kostja viivituses enam kui 80 000 krooni ulatuses, mis on sellises suuruses kohustus, mille tõttu võib tekkida olulisi majanduslikke raskusi alles alustavale ettevõttele ning on käsitatav kui oluline majanduslik kahju koostöökokkuleppe mõistes. Maakohus asus ekslikule seisukohale, et hageja alternatiivne nõue tugineb asjade soetusmaksumusel. Hageja selgitas, et soetusmaksumuse peab kostja hüvitama siis, kui on asja ära tarvitanud või asi on hävinenud. Tulenevalt kostja kaaskirjas esitatud inventari loetelust, on kostja valduses inventari oluliselt väiksemas koguses, kui koostöölepingu alusel kostjale esialgu üle anti. VÕS § 1032 lg 2 alusel, kui saadu väljaandmine ei ole saadu olemuse tõttu või muul põhjusel võimalik, peab saaja hüvitama saadu hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal. Eelnevat on kinnitanud ka Riigikohus otsuses nr 3-2-1-136-05. Saadu väärtust hinnatakse ajahetke seisuga, mil vastav alusetu rikastumise nõue tekkis. Kui kohus leiab, et hagejale ei ole koostöökokkulepe üle läinud, siis lõppes leping tähtaja saabumisega 17.01.2009. Seega toimus hagejale kuuluvate esemete alusetu omandamine 2009. a, mistõttu kuulub esemete hävimise korral inventari väärtus hüvitamisele 2009. a seisuga. Täiendavalt leiab apellant, et kuna kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ülejäänud osas oleks inventar säilinud, tuleb käesoleva vaidluse lahendamisel lähtuda eeldusest, et ka kostjal väidetavalt alles olev inventar on tegelikult hävinenud või muutunud kasutuskõlbmatuks. Seetõttu leiab apellant, et koostöölepingu alusel kostja kasutusse antud ja nüüdseks hävinenud kogu inventari harilik väärtus on kokku 27 220,41 eurot (15 040 + 12 180,41) ning nimetatud summa kuulub VÕS § 1032 lg 2 alusel apellandile hüvitamisele. Maakohus on asunud ebaõigesti seisukohale, et hageja nõue ei ole kasutuseelis. Apellant on seisukohal, et kui kostja oleks tagastanud inventari, oleks apellandil olnud võimalik inventari mõnele teisele ettevõttele rentida ning seeläbi saada koostöölepingus kokku lepitule sarnast tulu. Kuivõrd kostja ei tagastanud apellandile inventari, siis on inventar jätkuvalt kostja valduses ilma õigusliku aluseta. Riigikohus leidis otsuses nr 3-2-1-136-05, et võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse ise kokku sellega seotud kulusid. Riigikohtu positsioonist nähtub üheselt, et mõiste kasutuseelised hõlmab kõiki asja kasutusest saadavaid eeliseid ning üldreeglina saadakse neid just asja valduse abil. Poolte vahel oli kokkulepitud igakuine miinimumarve 798,90 eurot. Kuivõrd inventari ei ole senini tagastatud, siis tuleb eeldada, et alates 17.01.2009 sai kostja kasutuseeliseid. Arvestades eelnevat, oli kostja hagiavalduse esitamise hetkeks viivituses 27 kuud. Seega moodustavad kostja poolt saadud kasutuseelised kokku 798,90×27 ehk 21 570,30 eurot. Kuivõrd kostja ei ole käesolevaks hetkeks endiselt inventari valdust hagejale üle andnud, siis on tegelikkuses saadud

kasutuseeliste summa suurem eelnevalt kajastatust. Arvestades hagiavalduses esitatud nõude suurust, on hageja vähendanud oma kasutuseeliste nõuet 10 500 euroni. Kohus leidis, et Take Me Home OÜ ja kostja vahel on jätkuvalt kehtiv koostööleping ning seetõttu ei saanud hagejal tekkida alusetu rikastumise nõuet kostja vastu. Selline seisukoht eirab vaidluse faktilisi asjaolusid ning esitatud tõendeid. Tulenevalt koostöölepingu eritingimuste p-st 5 oli tegemist tähtajalise koostöölepinguga. Nimetatud koostöölepingu tähtajaks leppisid pooled kokku kaks aastat, seega hiljemalt 17.01.2009 leping lõppes. Kumbki menetlusosaline ei ole kordagi menetluses ka väitnud, et koostööleping oleks endiselt kehtiv. Take Me Home OÜ osas on juba 2008. a välja kuulutatud pankrot ning hiljem on ettevõte äriregistrist kustutatud. Seda arusaamatum on kohtu järeldus, et koostööleping on kehtiv. Kohus on otsuses asunud seisukohale, et hageja ei ole tõendanud kostja poolt erakorralise ülesütlemise teate kättesaamist. Hageja esitas kohtule väljastusteated, millega oli tõendatud erinevate dokumentide saatmine kostja juriidilisel aadressil erinevatel kuupäevadel. Kostja tugines menetluses üksnes asjaolule, et talle ei ole dokumente kätte toimetatud, kuid samaaegselt ei esitanud kostja ühtegi tõendit oma vastuväidete kinnituseks. Apellandile arusaamatutel põhjustel on kohus siiski pidanud piisavaks vastustaja paljasõnalisi väiteid. Samuti ei nähtu kohtuotsusest, millistel kaalutlustel jättis maakohus analüüsimata hageja esitatud tõendid. Maakohus jõudis ekslikule seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks tellinud hagejalt teenust. Teenuse tarbimine oli tõendatud pesumaja saatelehtedega, millelt nähtusid nii tellija, tellimuse kuupäevad, kogused kui ka pesumajast saabuva pesu kogus. Täiendavalt esitas hageja tõendina kirjavahetuse, kus kostja esindaja (koostöökokkuleppes märgitud kontaktisik) selgesõnaliselt kinnitas pesumaja teenuse saamist. Nimetatud tõendid tagastas maakohus 05.09.2012 määrusega, kuna asus seisukohale, et hageja taotlusest ei nähtu, millise asjas tähtust omava asjaolu tõendamiseks nimetatud tõendid vajalikud on. Olles eelnevalt asunud seisukohale, et neid tõendeid ei võeta tsiviilasja materjalide juurde, leidis kohus otsuses üllatuslikult, et hageja ei ole tõendanud teenuse osutamist. Tõendite ühekülgset hindamist tõendab täiendavalt asjaolu, et kohus on lugenud OÜ Montcom arve usaldusväärseks ning jätnud täielikult tähelepanuta hageja vastuväited seoses inventari soetamisega. Hinnates esitatud tõendeid kogumis, on apellant jätkuvalt seisukohal, et kostja ja OÜ Montcom poolt esitatud arved inventari soetamise osas ei ole usaldusväärsed ning tuleb jätta tähelepanuta. Seejuures ei saa jätta tähelepanuta, et väidetavalt omandas OÜ Montcom inventari ettevõttelt (Puhastusteenistuse AS-ilt), kes majandustegevuse registriandmetel osutab puhastusteenust. Maakohus on hageja seisukohtadele viidanud, kuid ei ole neid arvestanud. Juhul kui eeldada, et arved tegelikkuses kajastasid inventari soetamist, siis märkimisväärselt omandas Montcom OÜ inventari väiksemas koguses kui hiljem kostjale edasi müüs. Kostja esitas kolm arvet (arved nr 2008348, nr 2008449 ja nr 2008629), millel on näiteks märgitud, et froteerätikuid suurusega 50×100 cm osteti 3 × 33 ehk kokku 99 rätikut. Edasi aga müüdi 100 tk samas mõõdus rätikut. Seega müüdi edasi asju, mida Montcom OÜ-l ei olnud olemas. Kirjeldatud asjaolud viitavad arve ebausaldusväärsusele ning tekitavad küsitavusi majandustehingu tegelikus toimumises. Kostja ei ole nimetatud ebakõla esitatud arvetes kõrvaldanud ning kohus on selle ebakõla tähelepanuta jätnud ja asunud seisukohale, et esitatud tõenditest nähtub inventari soetamine.

valduses 30.05.2008. Eelnimetatud asjaolu tõendamiskoormis oli hagejal TsMS § 230 lg 1 järgi. Kolleegium ei nõustu maakohtuga selles, et kuivõrd hageja raamatupidamisdokumendid ei kajasta müügilepingu toimumist, siis ei saa ka 30.05.2008 vara üleandmise akti lugeda usaldusväärseks. Asjaolu, et juriidiline isik peab raamatupidamist pidama seaduse nõuete kohaselt, on õige, kuid see ei anna alust esitatud dokumentaalse tõendi arvestama jätmiseks. Toimikust ei ilmne, et eelnimetatud tehingut oleks vaidlustatud ning Take Me Home OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses kehtetuks tunnistatud. Sellist tõendit esitatud ei ole. Ka on õige apellandi väide selles, et kui Take Me Home OÜ( pankrotis) on likvideeritud, siis ei saa rääkida koostöölepingu kehtimisest. Apellatsioonkaebuse kohaselt hageja alusetu rikastumise nõue inventari osas koosnes mitmest nõudest, sh kasutuseelisest ja soetusmaksumuse väärtuse hüvitamisest. Kolleegium tuvastas, et kostja on omaks võtnud tema valduses olevat inventari. Kuivõrd puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et kostja valduses on faktiliselt ka teisi vaidlusaluseid Take Me Home OÜ-lt saadud vallasasju ning suuremates kogustes, siis tuleb lähtuda kostja omaksvõtus märgitud inventari loetelust. Kolleegium nõustub apellandiga, et kuivõrd hageja tõendas, et kostjal puudub õiguslik alus Take Me Home OÜ toodete valdamiseks ning hagejal on kostja valduses oleva vara osas väljanõudeõigus, siis on hageja alternatiivne nõue VÕS § 1027 alusel põhjendatud. Apellatsioonimenetluses ilmnes, et kostja valduses olev vara ei ole kasutamiskõlblik, seetõttu on hageja õigustatud nõudma VÕS § 1032 lg 2 alusel kahjustatud vara väärtuse hüvitamist. Kolleegium nõustub apellandiga, et alusetult saadud asjade väärtust tuleb hinnata ajahetke seisuga, mil vastav rikastumise nõue tekkis (VÕS § 1032 lg 2). Apellant on hinnanud seda ajahetke 2009.a. seisuga. Hageja on nõudes tuginenud toodete soetusmaksumusele, mille osas ei ole kostja hageja poolt märgitud maksumust ümber lükanud. Koostöölepingu nr 1-2007 eritingimustes, mille on ka kostja allkirjastanud, on inventari soetusmaksumus märgitud (I kd lk 13). Nendele hindadele ongi hageja oma nõudes tuginenud. Kostjapoolsest omaksvõtust tulenevalt tuleks hagi rahuldada alljärgnevast arvestusest lähtudes: Toodete nimetus Hommikumantel Froteerätik 30x30 Käterätik 50x100 Saunalina 70x140 Sussid