JSH Kinnisvara OÜ hagi OÜ Noobel Maja (registrist kustutatud), LT ja HL vastu võla saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25.04.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Noobel Maja (registrist kustutatud), LT ja HL apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
148 057,72 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: JSH Kinnisvara OÜ (registrikood 10728607, asukoht Neeme 3-3, Neeme küla, 74226 Jõelähtme vald, Harju maakond), lepinguline eindaja vandeadvokaat Kaido Uduste Kostja I: OÜ Noobel Maja (registrikood 11920689, registrist kustutatud 15.08.2013) Kostja II: LT (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht
XXXX XXX X-X, XXX XXXXXX, XXXXX
XXXXXXXX XXXX, XXXXX XXXXXXX)
Kostja III: HL (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht
XXXXXXX, XXXXXXXXX XXXX, XXXXX XXXXX
XXXX, XXXXX XXXXXXX)
Kohtuistungi toimumise aeg
15.01.2015
RESOLUTSIOON:
Jätta Harju Maakohtu 25.04.2013 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud solidaarselt kostjate kanda. Edasikaebamise kord
Otsusele võivad pooled vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Vastust kassatsioonkaebusele ja menetluslikke taotlusi võib menetlusosaline Riigikohtule esitada ilma vandeadvokaadi vahenduseta. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.21.08.2012 esitas JSH Kinnisvara OÜ (hageja) Harju Maakohtule hagi OÜ Noobel Maja (kostja I, registrist kustutatud), LT (kostja II) ja HL (kostja III) vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista võlgnevuse 83 085,14 eurot, viivise 34 646,50 eurot perioodi 02.07.2011-21.08.2012 eest, alates 22.08.2012 viivise 0,1% päevas põhivõlgnevuselt kuni põhivõlgnevuse täitmiseni ning menetluskulud.
2.Hagiavalduse kohaselt oli hageja ja kostja I vahel pooltevaheline koostöö seoses 22.06.2010 sõlmitud ehituse töövõtulepinguga, mille alusel kostja I teostas hagejale korruselamu ümberehitustöid aadressil XXXXXXXXXX XX, Laagri alevik, Saue vald, Harju maakond. Kostja I ei täinud oma kohustusi nõuetekohaselt, millega rikkus töövõtulepingut, tekitas veekahjusid ja rikastus alusetult kahjustuste tekkimisest saadud kindlustushüvitise arvelt, kuna jättis puudused kõrvaldamata.
3.29.12.2010 allkirjastasid hageja ja kostjad läbirääkimiste tulemusena võlgniku võlatunnistuse ja käenduslepingu, millega kostja I andis konstitutiivse võlatunnistuse 1 300 000 krooni suuruse summa tasumiseks hiljemalt 01.07.2011 ja kostjad II ja III käendasid võlatunnistusest tulenevaid hageja nõudeid. Kostjad ei ole võlgnevust tasunud ega ole andnud nõusolekut alluda kohesele sundtäitmisele.
4.11.01.2011 esitasid kostjad hagejale võlatunnistuse tühistamisavalduse, millise hageja sai kätte 13.01.2011. 28.01.2011 esitas kostja III kui kostja I seaduslik esindaja hagejale 11.01.2011 võlatunnistuse tühistamisavalduse tühistamisavalduse. 07.02.2011 esitas kostja II kui kostja I seaduslik esindaja hagejale tühistamisavalduse tühistamisavalduse
5.Võlatunnistus on kõiki tõendeid kogumis hinnates allkirjastatud ka kostja I poolt, kuna kostjad II ja III on kostja I seaduslikud esindajad. Käenduslepingud ei ole tarbijakäenduslepingud. Kostjate vastuväited
6.Kostjad palusid jätta hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.Kostjad leidsid, et kostja I ei ole võlatunnistust allkirjastanud ja seega ei ole ka võlasuhet, mida kostjad II ja III saaksid käendada. Samuti olid kostjad seisukohal, et võlatunnistus on tühistatud 11.01.2011 tühistamisavaldusega, kuna võlatunnistus on käendajate poolt allkirjastatud ähvarduse mõjul. 28.01.2011 ja 07.02.2011 tühistamisavalduse tühistamisavaldustel ei ole õiguslikku tähendust. Kostjate hinnangul on võlatunnistus deklaratiivne, mitte konstitutiivne.
8.Hagejal on võlgnevused kostja I ees, millise likvideerimist nõudsid kostjad hagejalt ka tehingu tühistamise avalduses. Hageja võlgnevuse tõttu kostja I ees ongi kostjal I tekkinud raskusi võlausaldajate nõuete rahuldamisega, mistõttu on hageja poolt kohtule hagi esitamine pahauskne.
9.Kostjad leidsid, et käenduslepingud on tarbijakäenduslepingud, mis on tühised VÕS § 143 lg 2 alusel, kuna puudub käenduse maksimumsumma. Maakohtu otsus
10.25.04.2013 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja võlgnevuse 83 085,14 eurot, viivise perioodi 02.07.2011-21.08.2012 eest 34 646,50 eurot ja alates 22.08.2012 viivise 0,1% päevas võlgnevuselt kuni võlgnevuse
kohase täitmiseni, kuid mitte suuremas summas kui 48 438,64 eurot. Hageja menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 3 kohaselt 100% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja kostjate menetluskulud nende endi kanda.
11.Pooled vaidlevad selle üle, kas 29.12.2010 võlatunnistus on konstitutiivne või deklaratiivne, kas võlatunnistus on allkirjastatud kostja I poolt, kas võlatunnistus ja käendusleping on tühistatud 11.01.2011 tühistamisavaldusega ja kas käenduslepingud on tarbijakäenduslepingud.
12.Kohus leidis võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg-s 1 sätestatud võlatunnistuse mõistele tuginedes, et kokkulepe vastab õiguslikult võlatunnistuse tunnustele. Võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu 24.04.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13). Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt eelviidatud otsuse p 15, kokkuvõtvalt Riigikohtu 06.02.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20 teine lõik). Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole siinkohal määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Poolte tahet luua abstraktne võlatunnistus ei saa eeldada (vt Riigikohtu 17.03.2009 otsus tsiviilasjas 32-1-15-09, p 19). Abstraktse võlatunnistuse puhul peavad pooled olema väljendanud selget tahet sellise võlatunnistuse sõlmimiseks (vt Riigikohtu 17.01.2012 otsus tsiviilasjas 3-2-1146-11, p 10). Võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (vt Riigikohtu 06.02.2012 otsus tsiviilasjas 3-2-1-149-11, p 22).
13.29.12.2010 võlatunnistuse tõlgendamisel pidas kohus võimalikuks lähtuda VÕS lepingu tõlgendamise reeglitest, viidates seejuures VÕS § 29 lg-le 4. Kohus loetles võlatunnistuses (I kd tlk 10-11, 71-72, originaal tlk 195-196) arvesse võetud asjaolud. Puudub vaidlus, et poolte vahel oli sõlmitud 22.06.2010 töövõtuleping, millega kostja I kohustus teostama ehitustöid hagejale aadressil Veskitammi II, Laagri alevik, Saue vald, Harju maakond, et tööde teostamisel tekkisid veekahjustused ning et veekahjustuste tekkimisel maksti kostjale I kindlustuse poolt kindlustushüvitis, milline asjaolu on tõendatud seaduslike esindajate vande all antud seletustega (I kd tlk 182, 186, 190). Seega leidis kohus, et hinnataval võlatunnistusel on deklaratiivse võlatunnistuse tunnused, sest võlatunnistusega kostja I sisuliselt kinnitab, et tal on pooltevahelisest töövõtulepingust tulenevad rahalised kohustused hageja ees.
14.Andes hinnangu sellele, kes on 29.12.2010 „võlgniku võlatunnistus ja käendusleping“ allkirjastanud, märkis kohus, et võlatunnistuse kohaselt on võlausaldajaks hageja (seaduslik esindaja, juhatuse liige RT) ja võlgnikuks kostja I (seaduslikud esindajad juhatuse liikmed LT ja HL), käendajaks I LT (kostja II) ja käendajaks II HL (kostja III). Võlatunnistuse ja käenduslepingule on alla kirjutanud hageja seaduslik esindaja RT ning kostjad II ja III. Võlatunnistuse teisel lehel võlgniku kostja I koha peal allkiri puudub. Kostjad märkisid 20.03.2013 kohtuistungil, et kostja I ei ole võlatunnistust allkirjastanud, mistõttu ei ole võlatunnistus kostjale I siduv. Võlatunnistus on kostjate II ja III poolt allkirjastatud kui käendajate poolt. E-äriregistrist nähtuvalt on kostjad II ja III kostja I juhatuse liikmed alates 28.06.2010 (I kd tlk 47-48). Puudub vaidlus, et kostja I juhatuse liikmed on võlatunnistuse allkirjastanud ning et mõlemal isikul on kostja I esindamise õigus. Kohus nõustus hagejaga, et ei oma tähtsust, millisel real allkirjad on, vaid oluline on
see, et kõigi tehinguga seotud isikute allkirjad on võlatunnistusel. Lisaks on sellisel seisukohal olnud ka kostjad ise, kuna oma 11.01.2011 dateeritud tühistamisavalduses tühistavad 29.12.2010 võlatunnistuse kostja I, kostja II ja kostja III, samas on tühistamisavalduse allkirjastanud üksnes kostja I juhatuse liikmed ning esmases vastuses on kostjad tunnistanud, et kostjad allkirjastasid 29.12.2010 võlatunnistuse (I kd tlk 65).
15.Seega, väita vande all, et kostja II ja kostja III allkirjastasid võlatunnistuse füüsiliste isikutena (I kd tlk 187), ei ole usutav, kuna varasemalt on kostjad II ja III olnud seisukohal, et võlatunnistus on allkirjastatud kõikide kostjate poolt, vastasel juhul ei oleks võlatunnistust tühistanud ka kostja I ning esmases vastuses ei oleks kostjad tunnistanud, et kostjad allkirjastasid võlatunnistuse. Asjaolu, kelle käes on lepingud, ei tõenda seda, kes on lepingud allkirjastanud. Kostjad II ja III, olles kostja I juhatuse liikmed, pidid olema teadlikud, et allkirjastavad lepingu ka kostja I nimel, milline asjaolu tuleneb lepingu sisust. Lisaks on võlatunnistusel märgitud kostja I seaduslikuks esindajaks kostja II, kes on samuti võlatunnistuse allkirjastanud. Seega tuleb asuda seisukohale, et võlatunnistuse on allkirjastanud ka kostja I, millest kostjad olid teadlikud.
16.Seoses kostjate seisukohaga kostjatega II ja III sõlmitud käenduslepingute kui tarbijakäenduslepingute tühisusest VÕS § 143 lg 2 alusel märkis kohus nimetatud sättele viidates, et võlatunnistuse kohaselt käendaja I ja käendaja II võtavad endale kohustuse vastutada võlgniku kõigi võlatunnistusest tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise eest. Käendaja I ja käendaja II käendus ei ole piiratud tähtaja ega rahasummaga. Käendaja I ja käendaja II vastutus kehtib sõltumata sellest, kas võlgnik on esitanud võlale ükskõik milliseid vastuväiteid. Seega on tõendatud, et käenduslepingus puudub rahalise vastutuse maksimumsumma.
17.Analüüsides, kas käendus on tarbijakäendus või mitte, tugines kohus VÕS § 143 lg-le 1, tarbija mõistet sätestavale tarbijakaitseseaduse § 2 lg-le 1 ja märkis, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu omanikust juhatuse liikmel (vt Riigikohtu 05.11.2008 otsus tsiviilasjas 3-2-1-89-08, p 11). Osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija (vt Riigikohtu 08.12.2009 otsus tsiviilasjas 3-2-1-126-09, p 12). Puudub vaidlus, et käesoleval juhul on kostjad II ja III käendanud kostja I kohustust, kelle juhatuse liikmed ja osanikud kostjad II ja III on. Seega leidis kohus, et tegemist on tavalise käendusega, mitte tarbijakäendusega. Kostjad II ja III ei ole tõendanud, et nad ei tegutsenud käenduslepingut sõlmides majandus- või kutsetegevuses. Samuti ei ole tõendatud, et kostjad II ja III oleksid allkirjastanud käenduse ka siis, kui nad ei oleks kostja I osanikud ja juhatuse liikmed. Kostja III on oma vande all antud seletustes märkinud, et tema ei oleks vastavasisulist käendust muidu andnud (I kd tlk 191). Seega on käenduslepingud kehtivad ning kostjad II ja III vastutavad kostjaga I solidaarselt.
18.Järgmisena analüüsis kohus kostjate väidet, et 29.12.2010 võlatunnistus on tühistatud 11.01.2011 dateeritud tühistamisavaldusega (I kd tlk 69-70), milline on hagejale kättetoimetatud 13.01.2011. Seejuures viitas kohus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 90 lg-le 1, § 96 lg-le 1 ja § 98 lg-le 1. Puudub vaidlus, et kostjad on 11.01.2011 dateeritud tühistamisavaldusega tühistanud 29.12.2010 võlgniku võlatunnistuse ja käenduslepingu, kuna tehing oli tehtud õigusvastase ähvarduse mõjul. Tühistamisavalduse on hageja kätte saanud 13.01.2011. Seega on võlatunnistuse tühistamise formaalsed eeldused täidetud. See aga siiski veel ei tähenda, et tühistamisavaldus oleks automaatselt kehtiv, kuna lisaks tühistamise formaalsetele eeldustele peavad tühistamise puhul olema
täidetud ka materiaalsed eeldused (vt Riigikohtu 08.05.2006 otsus tsiviilasjas 3-2-1-32-6, p 21). Kostjad on näinud tühistamisavalduse alusena õigusvastast ähvardust, asjaolu, et kohtumisel, kus hageja seaduslik esindaja käskis allkirjastada võlatunnistuse, viibisid ka kaks tundmatut isikut, kes andsid mõista, et dokumendi allkirjastamata jätmine toob kaasa vägivalla kostjale II ja kostjale III või nende perekonnaliikmete suhtes (I kd tlk 69-70). Tühistamisavalduse esitaja peab tõendama, et ta on tühistamiseks õigustatud TsÜS § 96 lgs 1 nimetatud alusel, seega ta peab tõendama põhjusliku seose ähvarduse ja tahteavalduse vahel ning ka TsÜS § 96 lg-s 2 nimetatud asjaolude esinemise, mis põhjustasid ähvarduse õigusvastasuse. Õigusvastase ähvarduse tulemusel tehtud tehingu tühistamise võimalus kaitseb tahteavalduse teinud isiku vaba otsustamisõigust ning seega tuleb põhjusliku seose juures subjektiivselt kontrollida, kas ähvardatut on tahteavalduse tegemisel mõjutatud. Tühistamine on lubatud ka juhul, kui ähvardajaks olid kolmandad isikud (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-11-08, p 13).
19.Kohus leidis, et tõendamist ei ole leidnud, et kostjaid on ähvardatud võlatunnistusele allkirjade saamiseks, mistõttu ei ole täidetud tühistamise materiaalsed eeldused ning võlatunnistus on kehtiv. Kostjate tühistamisavalduses ja vande all antud seletused on vastuolulised. Tühistamisavalduses märgivad kostjad, et allkirjastamise juures viibinud tundmatud isikud ähvardasid kostjaid II ja III ja nende perekonda. Vande all antud ütlustes aga märgib kostja II (I kd tlk 186-188), et hageja seaduslik esindaja ähvardas kostja II perekonda tema maja ees ning kostja II tundis üksnes tundmatute meeste poolt ohtu, kuid tundmatud mehed ei ähvardanud ega survestanud kostjat II võlatunnistuse allkirjastamisel. Kostja III vande all antud seletuste (I kd tlk 190-192) kohaselt ähvardas hageja seaduslik esindaja kostjat III 28.06.2012 kirvega Maardu Maxima ees, varasemalt ei ole kostjat III ähvardatud, kuid kostja III viibis juures, kui ähvardati kostjat II. Kohus leidis, et väited ei ole usutavad, märkides, et iga mõistlik inimene, saades ähvardusi enda ja oma perekonna osas, pöördub enda ja oma perekonna kaitseks politsei poole, mida kostjad II ja III käesoleval juhul ei ole teinud. Asjaolud, et võlatunnistuse juures viibisid väidetavalt tundmatud mehed, ei saa pidada ähvarduseks, kuna tõendamata on, et väidetavad tundmatud mehed kostjat II ja III ähvardasid või kuidagi survestasid. Kostjad ei ole esitanud ühtegi tõendit, peale enda väidete, ähvarduse toimumise kohta. Kostjate väited, et hageja soovis ähvardusega sundida kostjad allkirjastama võlatunnistust, kuna soosiv vabaneda enda kohustustest kostja I ees, on alusetud ja tõendamata, kostjad ei ole esitanud ühtegi tõendit, et kostjal I on hageja vastu nõue. Samuti märkis kohus, et tähtsust ei oma, kes võlatunnistuse teksti koostas, vaid tähtsust omavad allkirjad.
20.Kohus nõustus, et 28.01.2011 ja 07.02.2011 tühistamisavalduse tühistamisavaldused ei ole kehtivad. Kohus viitas seejuures TsÜS § 100 lg-tele 1 ja 2. Käesoleval juhul on kostjad kinnitanud tehingut peale selle tühistamist ning 28.01.2011 ja 07.01.2011 avaldused on kirjutatud hageja mõjutusel, mida kinnitab hageja seaduslik esindaja oma vande all antud ütlustega (I kd tlk 183), et hageja lubas avalikustada kostja I kindlustusrahade kadumise juhtumi ja lubas, mitte kostjat I rünnata avalikult seoses kindlustusrahade juhtumiga, kui kostjad kirjutavad tühistamisavalduse tühistamisavalduse, mida kostjad ka tegid. Nimetatu aga ei tähenda, et võlatunnistus ei ole kehtiv, kuna ei ole tõendamist leidnud 11.01.2011 tühistamisavalduse materiaalsed eeldused.
21.Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21 esimene ja teine lõik). Käesoleval juhul ei ole kostjad tõendanud, et võlatunnistuse aluseks olev võlgnevus puudub. Kohus viitas otsuses VÕS § 76 lg-le 1, §-le 100, § 101 lg 1 p-le 1, § 108 lg-le 1 ja 65 lg-le 1 ning märkis, et kostjad ei ole tõendanud, et võlgnevus on tasutud, mistõttu kuulub kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele võlgnevus summas 83 085,14 eurot.
22.Hageja viivisenõude rahuldamisel tugines kohus VÕS §-le 113 ja märkis, et kostjad ei ole viivise nõudele eraldi vastuväiteid esitanud. Samuti märkis kohus, et Riigikohtu senise praktika põhjal ei pea kohus põhivõlga ületavat viivise nõuet üldjuhul põhjendatuks, kuna hageja ei ole toonud esile erilisi asjaolusid, mis sellist nõuet õigustaksid. Põhivõla ja väljamõistetava viivise vahe on 48 438,64 eurot, millise summaga kohus piiras edasiulatuva viivise arvutamise. Apellatsioonkaebus
23.27.05.2013 esitatud apellatsioonkaebuses paluvad kostjad tühistada Harju Maakohtu 25.04.2013 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
24.Kostjate hinnangul on kohus ebaõigesti hinnanud menetluses kogutud tõendeid ja jätnud põhjendamatult tähelepanuta mitmed kostjate poolt esitatud asja lahendamise seisukohast tähtsust omavad tõendid ja selgitused. Kostjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, justkui ei omaks tähtsust asjaolu, et kostja I nimel ei ole keegi 29.12.2011 võlatunnistust allkirjastanud. Kohtu vastav seisukoht on vastuolus asjas esitatud tõenditega ning kummastav muuhulgas põhjusel, et hageja ise pidas rollide eristamist võlatunnistuse allkirjastamisel oluliseks. Võlatunnistusele allakirjutanud isikute roll allakirjutamise hetkel on käesoleva asja puhul määrava tähendusega, millest sõltub otseselt, kas võlatunnistus on kehtiv või mitte. Olukorras, kus lepingust nähtuvalt on ilmne, et võlatunnistuse on allkirjastanud kaks füüsilist isikut üksnes käendajana, ei saa nende poolt antud allkirjasid tõlgendada sedavõrd laiendavalt nagu seda on teinud kohus, kuna see oleks vastuolus võlatunnistuse tekstiga ning poolte tahtega võlatunnistuse koostamisel ja allkirjastamisel. Juhul kui kostja II või kostja III oleks allkirja andnud üksnes kostja I nimel, siis ei saaks sellest mõistlikult järeldada kostjate II ja III tahet anda isiklikku käendust. Seega on meelevaldne kohtu järeldus, justkui saaks allkirjade õiguslikku tähendust tõlgendada vastupidiselt ning lugeda allkirjad antuks ka isikute nimel, kelle allkiri lepingust ei nähtu.
25.Ebaõige on kohtu seisukoht, et kostjad on ise olnud mistahes ajahetkel seisukohal, et võlatunnistuse on allkirjastanud ka kostja I. Kostjad on 20.03.2013 istungil selgitanud oma arusaama võlatunnistuselt nähtuvate allkirjade osas. 11.01.2011 võlatunnistuse koostas kostjate lepinguline esindaja, mistõttu ei saa 11.01.2011 avalduse alusel tõlgendada kostjate II ja III tahet. Samuti märgivad kostjad, et käendus on lahutamatult seotud käendusega tagatava põhikohustusega ning kuna käendatavat põhikohustust ei ole olemas, ei ole täidetud VÕS § 145 lg-s 1 sätestatud eeldused nõuete esitamiseks käendajate vastu.
26.Ebaõige on ka kohtu seisukoht, mille kohaselt on käesolevas tsiviilasjas tegemist tavalise käendusega, mitte tarbijakäendusega. Maakohtu otsus on vastuolus VÕS § 143 lg-tega 1 ja
2.VÕS § 143 lg 1 kohaselt on tarbijakäendusega tegemist alati kui käendajaks on füüsiline isik. Seega ei saanud kostjad allkirjastada 29.12.2010 lepingut teisiti kui tarbijana, mistõttu kohalduksid lepingule selle kehtivuse korral tarbijakäenduslepingu sätted ning käenduslepingud oleksid tühised VÕS § 143 lg 2 alusel.
27.Kohus on jätnud tähelepanuta kostjate selgitused, et kostjate II ja III poolt antud käendusi ei saa käsitleda majandus- või kutsetegevuse raames antud käendustena, kuna kostjatel II ja III puudus mistahes majanduslik huvi põhilepingu ehk võlatunnistuse andmise suhtes kostja I poolt ning leping oli selgelt kõigi kostjate huvidega vastuolus. Vale on otsusest nähtuv, justkui oleks kostja III kinnitanud vande all antud seletusega, et tema ei oleks vastavasisulist käendust muidu andnud (juhul, kui ta ei oleks olnud kostja I osanik ja juhatuse liige). Kohtu vastav järeldus ei tulene asjas esitatud tõenditest. Kostja III selgitas vande all üksnes, et ei pidanud õigeks isikliku käenduse andmist sellisele lepingule ning et ainus põhjus, miks kostja III allkirja lepingule andis, oli hagejapoolne õigusvastane ähvardus.
28.Meelevaldne on kohtu seisukoht, justkui puuduks vaidlus selles, et kostjad II ja III on käendanud kostja I kohustust. Vastavas asjaolus on kogu menetluse vältel olnud poolte vahel vaidlus ning kostjad on selgitanud, et käendatavat põhikohustust ei ole olemas, mistõttu ei oma võimalikud käendused õiguslikku tähendust. Ühtlasi ei ole maakohus otsuse tegemisel arvestanud kostjate poolt korduvalt tähelepanu juhitud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-148-11 seisukohtadele, millest tuleneb, et üksnes isiklik seotus põhivõlgnikuga ei tähenda seda, et käendus anti majandus- või kutsetegevuse raames ning täiendavalt tuleb hinnata, kas käendajal oli vahetu majanduslik huvi põhilepingu ehk antud juhul võlatunnistuse sõlmimise vastu. Olukorras, kus kostjal I majanduslik huvi lepingu sõlmimise vastu puudus, on ilmne, et sellist huvi ei olnud ka kostjatel II ja III.
29.Kostjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on kostjate II ja III poolt tühistamisavaldustes ja vande all antud seletused vastuolulised. Kostjad II ja III on nii vande all antud ütlustes kui 11.01.2011 tühistamise avalduses kirjeldanud sarnaselt 29.12.2010 toimunud võlatunnistuse allkirjastamisele eelnenud sündmusi. Mistahes vastuolusid selles küsimuses kostjate hinnangul eelmainitud dokumentidest ei tulene. Kuivõrd kohus ei ole selgitanud, kuidas peaksid kostjad veelkordselt tõendama nende suunal tehtud ähvardusi, on kostjad seisukohal, et subjektiivne ohutunne kostjate II ja III poolt ning hageja juhatuse liikme varasem käitumine (kirvega ähvardamine) on piisavad selleks, et tõendada hagejapoolset surveavaldamist kostjatele II ja III eesmärgiga saavutada lepingute allkirjastamine. Kostjad tuginevad kaebuses Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-5-09 avaldatud seisukohtadele seoses karistusseadustiku §-s 120 sätestatud kuriteokoosseisuga. Kostjate hinnangul ei saa pidada õiguslikult lubatavaks seda, kui vaimse vägivallaga ning sellega ähvardades üritatakse sundida teist poolt enda huvides tegutsema.
30.Kostjad ei nõustu ka maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole tõendamist leidnud, et kostjaid on ähvardatud võlatunnistusele allkirjade saamiseks, mistõttu ei ole täidetud võlatunnistuse tühistamise materiaalsed eeldused. Kostjad leiavad, et tunnistajate ütlustega on tõendatud, et hageja seaduslik esindaja ähvardas kostja II perekonda kostja III juuresolekul ning hiljem ka kostjat III. Kuigi kostja III ähvardamine toimus pärast 29.12.2010 võlatunnistuse väidetavat sõlmimist, ilmestab see hageja seadusliku esindaja käitumist ning asjaolu, et hagejapoolne ähvardus kestis veel ka 2012 suvel, mil hageja juhatuse liige hr T kostjat III kirvega ähvardas. Pärast kostja II perekonna ähvardamist kutsus hr T kostjad kokkusaamisele, kuhu hr T ilmus isikutega, kelle kohaolek oli kostjatele üllatuslik ning hirmutav. Kostjate hinnangul on ilmne, et kõrvalised isikud olid kokkusaamisele kaasa võetud üksnes kostjate II ja III survestamise eesmärgil, mis kogumis eelnenud ähvardustega mõjus kostjatele ähvardavalt. Seda enam, et hageja ei ole tänaseni esitanud ühtegi selgitust, mis põhjusel ta saabus 29.12.2010 kokkusaamisele kostjatele tundmatute isikutega. Samuti on kostjate hinnangul ilmne, et hagejapoolse ähvarduseta ei oleks kostjad II ja III allkirjastanud lepingut, mis on selgelt kostjate huvidega vastuolus ning mille allkirjastamiseks puudus mistahes objektiivne vajadus. Võlatunnistus on tühine, sest võlatunnistus on saadud sunni teel vägivallaga ähvardamise tulemusena. Lisaks ei vasta võlatunnistus ning käenduslepingud VÕS-i nõuetele.
31.Samuti ei nõustu kostjad maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole kostjad tõendanud, et võlatunnistuse aluseks olev võlgnevus puudub. Kostjad on vande all antud seletustega tõendanud, et võlgnevust, mille olemasolu kostjad hageja hinnangul lepingus kinnitasid, ei ole olemas ning kostjad vabaneksid lepingus sätestatud väidetava võla tasumisest ka juhul, kui leping oleks kostja I poolt allkirjastatud ning kehtiv. Eeltoodut ei ole kohus otsuse tegemisel arvesse võtnud. Vastus apellatsioonkaebusele
32.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda.
Ringkonnakohtu seisukoht
33.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja poolt esiletoodud asjaolud ei anna alust hagi rahuldamiseks.
34.Apellatsioonkaebuses on kostjad korranud esimese astme kohtus esitatud seisukohti. Maakohus on käsitlenud vaidlusalusest võlatunnistusest ja käenduslepingustest tuleneva nõude rahuldamise eeldusi ning selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks tuleb nõue kostjate vastuväidetele vaatamata rahuldada. Maakohtu järeldused peavad paika nii võlatunnistuse kui käenduslepingute iseloomu ja kehtivuse kui ka nende sõlmimise aluseks väidetavalt olnud sunni ja ähvarduse paljasõnalisuse osas. Samuti on maakohtu otsuse arutluskäik kooskõlas kohtu poolt otsuses viidatud Riigikohtu lahenditega. Kuna esimese astme kohus on kõigile poolte seisukohtadele piisava selgusega vastanud ning ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata. Kostjate mittenõustumine maakohtu järeldustega ei ole iseseisvaks kohtuotsuse tühistamise aluseks.
35.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hagis esiletoodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõigusenormidega ning hinnanud esitatud tõendeid seadusekohaselt. Samuti on maakohus jaganud vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamisel õigesti tõendamiskoormise. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Kolleegium lisab selgituseks, et TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Öeldu tähendab, et kostja võib kasutada hageja väite tõrjumiseks kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni tõendama kohustatud pool ei ole oma väiteid tõendanud. Kuna hageja tugines hagi esitades tõendina deklaratiivsele võlatunnistusele, tekkis kostjatel kohustus võla puudumist tõendada ehk tuua hageja väidete ja tõendite ümberlükkamiseks omalt poolt esile faktilised asjaolud võla puudumise kohta ning neid tõendada. Samuti lasus kostjatel kohustus tõendada väiteid lepingute sõlmimise aluseks väidetavalt olnud ähvarduse ja sunni kohta. Kuna kostjad ei ole tõendamiskoormist täitnud, on nende väited jäänud paljasõnalisteks ning maakohus on hagi õigesti rahuldanud. TsMS § 5 lg 1 sätestab, et vaidlust menetletakse poolte esitatud asjaolude ja tõendite alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma väiteid põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma väidete põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
36.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Alates 01.01.2015 kehtiva TsMS kohaselt saab menetlusosaline taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende menetluskulude osas, mis tsiviilasja toimikust ei kajastu (nagu näiteks tehingulise esindaja tasu) üksnes siis, kui menetlusosaline on esitanud igas kohtuastmes kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kohase menetluskulude nimekirja. Käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 2014.a lõppu ja lähtudes kehtinud TsMS-st ei küsinud menetlusosaliste käest menetluskulude nimekirja ning märkis kohtuotsusesse, et menetlusosalistel on õigus esitada menetluskulude summaarse kindlaksmääramise taotlus asjas lõpplahendi teinud maakohtule 30 päeva jooksul asjas tehtud lõpplahendi jõustumisest alates.
37.See seadusesäte, mis andis menetlusosalistele õiguse esitada menetluskulude nimekiri kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS redaktsiooni kohaselt peale lõpplahendi jõustumist (kuni
31.12.2014.a kehtinud redaktsioonis TsMS § 174 lg 1 lause 1), ei kehti alates 01.01.2015. TsMS muutmisel seadusandja rakendussätteid ette ei näinud. See tähendaks aga seda, et menetlusosaline ei saagi nõuda maakohtu menetluses kantud kulude hüvitamist, mida ei saa pidada õiguspäraseks.
38.Ringkonnakohus leiab, et menetlusosalistele tuleb tagada õigus nõuda ka enne 01.01.2015 tehtud kohtuotsuste puhul menetluskulude hüvitamist, mistõttu tõlgendab kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS § 174 lg 1 lauset 1 ja TsMS § 6 selliselt, et nendes tsiviilasjades, kus esimene lõpplahend (maakohtu otsus või menetlust lõpetav määrus) tehakse enne 01.01.2015, tuleb kõikide menetluskulude osas kohaldada TsMS kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsiooni.
39.Seetõttu määrab ringkonnakohus käesolevas otsuses kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse ning selgitab menetluskulude rahalise kindlaksmääramise korda selliselt, nagu seda nägi ette kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS redaktsioon.
40.Maakohus jättis menetluskulud hagi rahuldamise tõttu õigesti solidaarselt kostjate kanda. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb ka apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda.
41.TsMS § 174 lg 1 (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis) järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest ja TsMS § 174 lg 2 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm
/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
Otsus parandatud 26.01.2015 määrusega
RESOLUTSIOON:
Parandada Tallinna Ringkonnakohtu poolt 23.01.2015 tsiviilasjas nr 2-12-32259 tehtud otsuse põhjendava osa p 33 kolmandas lauses sisalduv ilmne ebatäpsus ja lugeda p 33 kolmas lause sõnastatuks selliselt, et: Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja poolt esiletoodud asjaolud annavad alust hagi rahuldamiseks.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.