Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
15.01.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-3849
Tsiviilasi
AS-i FEB hagi VN vastu võlgnevuse koos viivisega väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.06.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
VN apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
34 484.30 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/kostja VN (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXX XX-XXX XXXXX), esindaja Deniss Matvejev Vastustaja/hageja AS FEB (registrikood 10109270, asukoht Forelli 4, Tallinn), esindaja adv Kaarel Berg
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 11.06.2014 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi
saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.27.01.2014 esitas AS FEB (hageja) Harju Maakohtule VN (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista käenduslepingu alusel põhivõla 22 080.27 eurot ja viivise 16 238.73 eurot. Menetluskulud palus jätta kostja kanda.
2.Hageja ja OÜ Ultrastar (ostja) sõlmisid 02.01.2003 lepingu nr NRV3753C, mille alusel hageja müüjana müüs ostjale kehtivates hinnakirjades fikseeritud kaupu (müügileping). 17.10.2003 sõlmisid hageja ja ostja müügilepingule lisa nr 1. Hageja ja kostja sõlmisid 16.06.2009 käenduslepingu, mille punktidest 1.1 ja 3.1 tulenevalt kohustus kostja täitma kõik müügilepingust tulenevad ostja kohustused, kui ostja jätab need tähtaegselt ja nõuetekohaselt täitmata. Müügilepingu punkti 6.1 kohaselt pidi ostja tasuma kauba eest kas selle kättesaamisel või hiljemalt 30 päeva jooksul alates kaubapartii kättesaamisest. Hagi esitamise seisuga oli ostja jätnud tasumata 12 arvet ajavahemikus 28.12.2010 kuni 29.06.2012 (tasumise tähtajad 27.01.2011 kuni 09.07.2012) kogusummas 22 080.27 eurot. Hageja edastas kostjale 24.01.2013 e-kirjaga nõudekirja, milles palus kostjal kui käendajal tasuda võlgnevus 7 päeva jooksul, so hiljemalt 31.01.2013. Kuna võlgnevus jäi endiselt tasumata, edastas hageja 10.10.2013 uue nõudekirja koos pankrotihoiatusega. Kostja sai nõudekirja ja pankrotihoiatuse kätte 15.10.2013, kuid võlgnevust senini tasunud ei ole. Hageja on arvestanud ostja poolt tasumata arvetelt viivist müügilepinguga ettenähtud määras 0,1% päevas tasumata summalt (punkt 6.3), mis hagi esitamise seisuga moodustab kokku 19 256.07 eurot. Seega moodustab hageja nõue kokku 41 336.34 eurot (22 080.27 + 19 256.07). Võttes arvesse, et kostja kui ostja käendaja vastutab ostja täitmata kohustuste eest solidaarvõlgnikuna rahalises maksimummääras 38 319.31 eurot (599 567 krooni; käenduslepingu punkt 1.1.2), nõudis hageja kostjalt põhivõla 22 080.27 eurot ja viivise suuruses 16 238.73 eurot tasumist.
3.Hageja ei nõustunud kostja vastuväitega, et kuna 17.10.2003 muudeti müügilepingu punkti 6.1, millega suurendati ostja krediidipiiri 60 000 krooni, on sellest suuremas osas krediidi väljastamine olnud hagejapoolne müügilepingu rikkumine, mille eest hageja ise vastutab. 20.05.2009 sõlmisid hageja ja ostja lisakokkuleppe, milles ostja kinnitas võlgnevust summas 599 567 krooni, so 38 319.32 eurot, ning kohustus selle tasuma vastavalt kokkulepitud maksegraafikule. Ostja põhivõlgnevuse suurus vastab hagis toodud mahule – 22 080.27 eurot, mis kinnitab hageja ja ostja vahel sõlmitud kokkulepet müügilepingus sätestatud krediidipiiri suurendamises ning ostja põhivõlgnevuse olemasolu summas 22 080.27 eurot. Vastupidisel juhul ei oleks ostja lisakokkulepet sõlminud. Vahetult lisakokkuleppele järgnevalt, so 16.06.2009, sõlmiti käendusleping, millega kostja kohustus käendama müügilepingust tulenevaid ostja kohustusi 599 567 krooni, st 38 319.32 euro ulatuses ehk samas summas, milline oli lisakokkuleppe sõlmimise hetkel ostja põhivõlgnevuse summa. Ühtlasi puudub vaidlus, et kostja tegutses nii müügilepingu kui lisade, sh lisakokkuleppe, sõlmimisel ostja seadusliku esindajana. Järelikult tegutses kostja
mõlema kokkuleppe sõlmimisel täielikul teadmisel ja nõustumisel, et ostja põhivõlgnevus müügilepingu alusel moodustus eelnimetatud summas ning kostjal endal on käenduslepingust tulenevalt kohustus käendada ostja kohustusi, mis tulenevad müügilepingust.
4.Samuti ei nõustunud hageja, et viivisenõue oleks vastuolus võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lõigetest 1 ja 2 tuleneva hea usu põhimõttega. Kui viivisenõue esitatakse aegumistähtaja jooksul, on see üldjuhul kooskõlas hea usu põhimõttega. Ka on ebaõige kostja vastuväide, nagu ei oleks hageja enne 10.10.2013 viivist nõudnud. Hageja esitas 24.01.2013 kostjale ja ostjale nõudekirja, milles nõudis võlgnevuse ja viivise tasumist hiljemalt 31.01.2013 (t lk 94-97). Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ja ostja vahelise müügilepingu punktis 6.2 on kokku lepitud, et ostja krediidilimiit alates 02.01.2003 on 30 000 krooni (1917.35 eurot), mida 17.10.2003 suurendati kuni 60 000 kroonini. Müügilepingu punktist 6.1 tuleneb, et ostjale ei väljastata uut kaupa, kui ostjal on eelnevate kaupade tasumisel võlgnevus või krediidilimiit on ületatud. Antud juhul hageja ise rikkus müügilepingu punktis 6.1 toodud kokkulepet, kuna olukorras, mil ostja oli võlgnevuses ja oli ületanud krediidilimiidi, jätkas hageja uue kauba väljastamist, suurendades sellega ostja põhivõlgnevust kuni 22 080.27 euroni ja viivisenõuet kuni 19 256.07 euroni. Lähtudes hea usu põhimõttest oleks hageja pidanud müügilepingu alusel lõpetama ostjale uue kauba väljastamise ja sellega oleks ta piiranud ostja võlgnevust summaga 3834.70 eurot ning oleks ühtlasi taganud endale oma kaupade säilivuse. Müügilepingu nõuetekohase täitmisega oleks hageja välistanud talle endale tekitatud kahju 18 245.57 eurot (põhivõlgnevus 22 080.27 eurot - krediidilimiit 3834.70 eurot = 18 245.57 eurot), kuid hageja jätkas ostjale kaupade väljaandmist, võimaldades viimase võlgnevuse kasvamist kuni ebamõistliku suuruseni 22 080.27 eurot. Müügilepingu punktis 6.2 küll on kokku lepitud, et krediidilimiidi kasutamisel erandina võidakse poolte vahel kokku leppida teisiti, kuid hageja poolt ostjale väljastatud arved ja kaubad kinnitavad, et tegemist ei ole erandiga, vaid hageja rikkus süstemaatiliselt müügilepingu kokkulepet krediidilimiidi kasutamise kohta. Tulenevalt VÕS § 139 lõikest 1 tuleks hageja nõutavat kahjuhüvitist vähendada. Tulenevalt hea usu põhimõttest (VÕS § 6) ei ole hagejal õigust viivist nõuda, kuna kuni pankrotihoiatuse esitamiseni 10.10.2013 hageja ostjale ega kostjale viivisenõuet ei esitanud. 20.05.2009 lisaga müügilepingule (maksegraafikuga) ei suurendatud ostjale müügilepinguga ettenähtud krediidilimiiti võlgnevuse suuruseni 38 319.32 eurot (t lk 106-107). Esimese astme kohtu otsus
6.Harju Maakohus rahuldas 11.06.2014 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja põhivõla 22 080.27 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 16 238.73 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda.
7.Hageja nõue on suunatud kostja poolt raha maksmise kohustuse täitmisele (VÕS § 108). Võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist tuleneb VÕS § 2 lõikest 1, § 8 lõikest 2 ja § 76 lõikest 1. Kohustuse täitmise nõude esmane eeldus on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole nõuetekohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Kohus viitas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 5.
8.Vaidlustamata asjaolude ja esitatud tõendite alusel luges kohus tuvastatuks järgmised asjaolud:
1) hageja ja OÜ Ultrastar (ostja) sõlmisid 02.01.2003 lepingu nr NRV3753C, mille alusel hageja müüs ostjale kehtivates hinnakirjades fikseeritud kaupu, lepingu punkti 6.3 kohaselt maksetähtaegadest mittekinnipidamisel tasub ostja müüjale viivist 0,1% iga viivitatud päeva eest kogu kaubapartii maksumusest (t lk 7-9); 2) 17.10.2003 sõlmisid hageja ja ostja müügilepingu lisa nr 1, millega muutsid lepingu punkti 6.1, mille kohaselt ostja pidi ostja tasuma kauba eest kas selle kättesaamisel või hiljemalt 30 päeva jooksul alates kaubapartii kättesaamisest, samuti suurendati krediidilimiiti 60 000 kroonini, so 3834.70 euroni (t lk 11); 3) 20.05.2009 sõlmisid hageja ja ostja lisana lepingu nr NRV3753C juurde võlgnevuse tasumise kokkuleppe (maksegraafiku), mille kohaselt ostja kohustub tasuma 38 319.32 eurot (599 567 krooni) alates juulist 2009 kuni juunini 2010 (t lk 99); 4) 16.06.2009 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu, mille punktidest 1.1 ja 3.1 tulenevalt kohustub käendaja täitma kõik müügilepingust tulenevad ostja kohustused, kui ostja jätab need tähtaegselt ja nõuetekohaselt täitmata, punkti 1.1.2 kohaselt sätestati käendaja rahalise vastutuse maksimummäär 599 567 krooni, so 38 319.32 eurot (t lk 12-16); 5) hagi esitamise seisuga (27.01.2014) oli ostja jätnud tasumata 12 arvet ajavahemikus 28.12.2010 kuni 29.06.2012 (tasumise tähtajad 27.01.2011 kuni 09.07.2012) tarnitud kauba eest tasumata kogusummas 22 080.27 eurot (t lk 17-59); 6) hageja edastas kostjale 24.01.2013 e-kirjaga nõudekirja, milles palus tasuda ostja võlgnevus 7 päeva jooksul, so hiljemalt 31.01.2013. Nõudekirjas juhiti tähelepanu, et maksetähtpäeva ületanud arvetelt arvestatakse lepingujärgset viivist kuni võlgnevuse lõpliku tasumiseni (t lk 61); 7) 10.10.2013 edastas hageja kostjale uue nõudekirja võlgnevuse tasumiseks, seekord ühes pankrotihoiatusega (t lk 62-65); 8) kostja sai 10.10.2013 nõudekirja ja pankrotihoiatuse kätte 15.10.2013 (t lk 66).
9.Asjas ei ole poolte vahel vaidlust, et tulenevalt hageja ja ostja vahel sõlmitud müügilepingust ja hageja ning kostja vahel sõlmitud käenduslepingust on hagejal õigus nõuda kostjalt kui ostja käendajalt ja solidaarvõlgnikult ostjale müüdud kauba eest ostuhinna tasumist põhivõlgnevuse summas 22 080.27 eurot (VÕS § 208 lõige 1, § 213, § 100, § 101 lõike 1 punkt 1, § 108 lõige 1, § 142, § 145 lõige 1, § 65), samuti ei vaidlusta kostja hageja poolt müügilepingu punkti 6.3 alusel tehtud viivisearvestuse 19 256.07 eurot õigsust (VÕS § 94 lõige 1, § 113 lõige 1).
10.Vaidlus on poolte vahel selles, kas asjaolu, et hageja oli müünud ostjale kaupu üle müügilepingus sätestatud krediidilimiidi (summas 3834.70 eurot = 60 000 krooni), mis andis hagejale õiguse keelduda uue kauba väljastamisest kui ostjal on eelnevate kaupade tasumisel tekkinud võlgnevus või on tema poolt krediidilimiiti ületatud (müügilepingu punktid 6.1 ja 6.2), annab kostjale hea usu põhimõttest (TsÜS § 138, VÕS § 6) tulenevalt õiguse nõuda võlgnevuse vähendamist 18 245.57 euro võrra (= 22 080.27 - 3834.7). Samuti kas kostjal on tulenevalt VÕS § 139 lõikest 1 õigus nõuda põhivõlgnevuse vähendamist ja kas hageja viivisenõue on kooskõlas hea usu põhimõttega, kuna enne kostjale nõude ja pankrotihoiatuse esitamist 10.10.2013 (t lk 62-65) hageja kostjale arvete tasumisega viivitamisest tulenevaid nõudeid ei esitanud.
11.Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et hageja poolt võlgnevuse tasumise nõuet üle müügilepingus sätestatud krediidilimiidi saaks käsitleda hea usu põhimõttega vastuolus oleva käitumisena või lepingu rikkumisena. Kohtu hinnangul asjaolust, et hageja kui müüja ei rakendanud ostja suhtes oma õigust katkestada ostjale uue kauba väljastamine kui ostja võlgnevus on ületanud krediidilimiidi (müügilepingu punkt 6.1), ei saa järeldada, et hageja
käitumine oleks olnud vastuoluline või et see oleks olnud seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast vastuvõetamatu või oli hageja eesmärgiks sellega ostja kahjustamine, samuti, et hageja selline käitumine põhjustas omakorda ostja poolt lepingu rikkumise (ostuhinna tasumata jätmise). Kohus leidis vastupidiselt kostjale, et hageja käitus ostja suhtes heauskselt, kui ta vaatamata võimalusele katkestada ostjale kaupade tarnimine, siiski eeldades, et ostja täidab oma lepingulised kohustused ja likvideerib oma võlgnevuse, jätkas kaupade tarnimist. Kohtu hinnangul ostja poolt kauba eest ostuhinna (arvete) tasumata jätmine oli tingitud siiski ostjast endast ja temast sõltuvatest asjaoludest, mitte sellest, et hageja võimaldas ostjal uut kaupa saada vaatamata viimase võlgnevusele ja krediidilimiidi ületamisele. Samuti on kohtu hinnangul kohane hageja osundus, et ostja on 20.05.2009 võla tasumise kokkuleppes/maksegraafikus oma võlgnevust hageja ees summas 38 319.32 eurot tunnistanud (t lk 99). Kuigi kohus ei leidnud, et seda asjaolu tuleks käsitleda ühtlasi müügilepingus sätestatud krediidipiiri suurendamisena summani 38 319.32 eurot, on nimetatud kokkulepe käsitatav nn deklaratiivse võlatunnistusena, millega ostja kui võlgnik tunnistas oma võlgnevust hageja ees ja millega ostjale läks üle tõendamiskoormis tõendada vastupidist (et ta ei ole sellises summas hagejale võlgu). Kohtu hinnangul kostja kui solidaarvõlgnik ei ole seda tõendanud.
12.Seoses kostja vastuväitega vähendada võlgnevust vastavalt VÕS § 139 lõikele 1, leidis kohus TsMS § 436 lõikest 7 tulenevalt, et selle asemel tuleks kostja vastuväite lahendamisel juhinduda VÕS § 101 lõikest 3, mille kohaselt võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Hageja ei ole esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõuet (VÕS § 115), vaid täitmisnõude (VÕS § 101 lõike 1 punkt 1). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-36-06 märkinud (punktis 14), et kui lepingute alusel tehtud tööde eest ei olnud isikutelt, kelle huvides neid tehti, raha laekunud, ei saa seda automaatselt käsitada hageja kahjuna. Võlgniku kohustuste rikkumise korral on võlausaldaja õigustatud kasutama seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, sh nõudma kohustuse täitmist. Seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt kui solidaarvõlgnikult rahalise kohustuse täitmist. Nagu kohus eelnevas punktis märkis, ei leidnud kohus, et hageja käitumine müügilepingu täitmisel (kaupade müügi jätkamine vaatamata ostja poolt võlgnevuse krediidilimiidi ületamisele) tingis ostja poolt lepingu rikkumise (ostuhinna tasumata jätmise). Ostjal endal oleks olnud võimalik võlgnevus ja selle suurenemine ära hoida, kui ta oleks õigeaegselt arved tasunud või oleks loobunud uute kaupade võlgu (krediidi alusel) ostmisest. Seega kohtu hinnangul puudub alus hageja tegevuse tõttu kostja võlgnevuse vähendamiseks.
13.Kostja vastuväite osas, et hageja viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega, jagas kohus hageja poolt väljendatud seisukohta, mis tuleneb ka mitmetest Riigikohtu lahenditest (nr 32-1-70-03, punkt 13 jt), et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sisse nõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel. See tähendab, et kui viivisenõue on esitatud aegumistähtaja jooksul (nagu see käesoleval juhul on), on see esitatud üldjuhul kooskõlas hea usu põhimõttega. Erandlikke asjaolusid, millest võiks järeldada, et hageja soovib viivisenõuet maksma panna vastuolus hea usu põhimõttega, ei ole kostja kohtu hinnangul välja toonud. Samuti arvestas kohus hageja osundusega, et hageja on ligikaudu aasta enne hagiavalduse esitamist, st 24.01.2013, saatnud kostjale e-kirjaga nõudekirja, milles mh juhiti tähelepanu, et maksetähtpäeva ületanud arvetelt arvestatakse lepingujärgset viivist kuni võlgnevuse lõpliku tasumiseni (t lk 61). Seega ei saanud hageja poolt kostjale viivisenõude esitamine 10.10.2013 pankrotihoiatuses olla üllatuslik. Eeltoodust tulenevalt
leidis kohus, et nii hageja põhinõue kui viivisenõue on seaduslikud ning põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele. Apellatsioonkaebus
14.16.07.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse osaliselt ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi 3834.70 euro põhinõude väljamõistmise osas ja muus osas jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud maakohtus jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ja menetluskulud ringkonnakohtus jätta hageja kanda.
15.Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et asjaolu kohta, et hageja edastas kostjale 24.01.2013 e-kirjaga nõudekirja, milles palus kostjal kui käendajal tasuda ostja võlgnevus 7 päeva jooksul, so hiljemalt 31.01.2013, pooltel vaidlust ei ole. Selles osas ei ole maakohtu otsus seaduslik ega põhjendatud. Kohus ei nõustunud kostja vastuväitega, et hageja poolt võlgnevuse tasumise nõuet üle müügilepingus sätestatud krediidilimiidi saaks käsitleda hea usu põhimõttega vastuolus oleva käitumisena või lepingu rikkumisena. Otsusest ei ole aru saada, milliste tõendite põhjal maakohus vastava järelduse tegi. Kohus ei ole täitnud ka selgitamiskohustust (vaatamata kohtu 19.05.2014 e-kirjale). Samuti ei ole kostjale selge, miks kohus leidis, et kokkuleppega võlgnevuse ajatamiseks näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, aga mitte konstitutiivse võlatunnistusega, millega hageja ja ostja võiksid võla ümber vormistada. Kohus oleks pidanud oma järeldust deklaratiivse võlatunnistuse kohta põhjendama uuritud tõenditega ja väljendama oma järelduse nii, et pooltele on selge, kuidas kujunes kohtu seisukoht deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu kohta.
16.Seoses kostja vastuväitega vähendada võlgnevust VÕS § 139 lõike 1 järgi on maakohus järelduste tegemisel kohaldanud vääralt VÕS-i. Kui kohus arvab, et antud vaidluses ei ole tegemist kahju hüvitamise nõudega, vaid täitmisnõudega VÕS § 101 lõike 1 punkti 1 järgi, siis pidi kohus rakendama VÕS § 139 lõike 1 asemel VÕS § 101 lõiget 3. Kuigi kohus leidis, et hageja käitumine müügilepingu täitmisel tingis ostja poolt lepingu rikkumise, rõhutab kostja, et maakohtu vastav järeldus ei ole põhjendatud uuritud tõenditega.
17.Maakohtu järeldus viivisenõude vastuolu kohta hea usu põhimõttega ei ole õige ega põhjendatud, kostja hinnangul ei pea aegumistähtaja eksisteerimine olema seotud hea usu põhimõtte rikkumisega. Samuti on kostja 04.04.2014 seisukoha punktis 5 väitnud, et viivisenõude esitamine ei vastanud viivise kohaldamise eesmärgile. Viivis on seaduses sätestatud selleks, et stimuleerida võlgnikku kohustuse nõuetekohaseks täitmiseks ja kohustuse rikkumise juhul ergutada võlgnikku kohustuse kiiremaks täitmiseks. Hageja ei ole pikema aja jooksul viivist nõudnud. Seega tal puudus tahe ergutada võlgnikku kohustuse kiiremaks täitmiseks. Hageja on oma käitumisega loonud ostjal arusaamise, et hageja ostjalt viivist ei nõua. Seega ei ole hageja käitumine viivisenõude esitamisel heauskne ja isegi juhul, kui kohus rahuldab hagi põhinõude osas, tuleb viivisenõue jätta rahuldamata ja sellisel juhul mõista viivis välja kohtulahendi jõustumisest. Kohus on kostja vastavaid väiteid eiranud ja jätnud põhjendamata, miks ta nendega ei nõustu. Veel on kohus viivise osas eiranud kostja 29.05.2014 seisukoha punktides 4–6 toodut. Seega on kaevatav otsus põhjendamatu ja ebaseaduslik.
Vastustaja seisukoht
18.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
Tsiviilkolleegiumi seisukoht
19.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Edasikaevatud osas on apellant jäänud maakohtus esitatud seisukohtade ja tõendite juurde. Kuna maakohus on neile asjakohaselt ja piisavas ulatuses vastanud, siis ringkonnakohus samu põhjendusi TsMS § 654 lõike 6 alusel ei korda. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist, mis saaks olla lahendi tühistamise aluseks. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. TsMS § 651 lõike 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesolevas asjas on vaidlustatud maakohtu otsust osas, millega rahuldati hagi suuremas ulatuses kui põhivõlg suuruses 3834.70 eurot ja viivise väljamõistmise osas. Seega ei vaidlusta kostja temalt OÜ Ultrastar põhivõla väljamõistmist krediidilimiidi ulatuses, milles hageja ja OÜ Ultrastar leppisid kokku 17.10.2003 (t lk 11). Alljärgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse seisukohtadele.
20.Maakohtu menetluses esitatud materjalidest (hagiavaldus ja kostja vastus, poolte täiendavad hilisemad seisukohad) ei nähtu, et kostja oleks vaidlustanud hagiavalduses hageja poolt esile toodud väidet, et hageja edastas 24.01.2013 e-kirja teel ostja, mille juhatuse liikmeks oli kostja, aadressile nõudekirja maksetähtaja ületanud arvete kohta. Oma väite tõendamiseks esitas hageja väljatrüki kirja saatmise kohta koos nõudekirjaga (t lk 60, 61). Üheski menetlusdokumendis ei esitanud kostja väiteid sellise kirja mittesaamise kohta. Vastupidi – 07.03.2014 vastuses hagiavaldusele (punktis 9) viitas kostja esindaja otseselt ise hagiavalduse lisale 10 kui enne pankrotihoiatuse tegemist hageja poolt tehtud nõudekirjale. Sellises menetluslikus olukorras oli maakohtul alus lugeda 24.01.2013 ekirjaga nõudekirja edastamine hageja poolt kostjale tuvastatuks ja kostja vastavad etteheited maakohtule ei ole põhjendatud. TsMS § 230 lõikes sätestatud üldisest tõendamiskoormusest tuleneb, et hagejal oleks tekkinud kohustus tõendada oma väidet kostja poolt nõudekirja kättesaamise kohta alles siis, kui kostja oleks maakohtus esitanud vastuväite kirja kättesaamise kohta.
21.Apellatsioonkaebuses heidetakse mh maakohtule ette selgitamiskohustuse täitmata jätmist. Kolleegium apellandiga ei nõustu. Kaebusest ei ole selgelt aru saada, mille (tõendamiskoormuse vmt) selgitamata jätmist kaebaja kohtule ette heidab, mis omakorda oleks toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise. Kaebusest võib aru saada etteheite seostamist maakohtu hinnanguga kostja poolt ostja juhatuse liikmena allkirjastatud müügilepingu lisale - võlgnevuse tasumise kokkuleppele/maksegraafikule 20.05.2009 (t lk 99), milles ta kinnitas ostja võlgnevust müüja ees summas 599 567 krooni. Kuna kumbki menetlusosaline ei püüdnudki väita ega tõendada, et tegemist oleks poolte tahtega luua uus kohustus senise asemel, vaid ostja üksnes kinnitas müügilepingu alusel tekkinud võlgnevust, siis asus maakohus asjakohaselt seisukohale, et tegemist oli deklaratiivse võlatunnistusega. Asjaolu, et kostja ei vaidlustanud maakohtus ostja võlgnevuse suurust, on sõnaselgelt kirjas kostja vastuväidetes 04.04.2014: “... Antud asjas ei ole vaidlust selles, et OÜ-l Ultrastar oli võlgnevus hageja ees. Vaidlus on selles, kas kostja vastutab selle võlgnevuse eest täies ulatuses...“
22.Arusaamatuks jääb kaebuse väide, nagu oleks maakohus leidnud, et hageja käitumine müügilepingu täitmisel tingis ostja poolt lepingu rikkumise. Sellist järeldust maakohtu otsuse põhjendav osa ei sisalda. Vastupidi – otsuse punktis 9 teises lauses sedastas maakohus selgelt, et asjaolust, et hageja müüjana ei rakendanud temal lepingust tulenenud
õigust katkestada ostja poolt ostuhinna tasumata jätmise tõttu uue kauba väljastamine, ei saa järeldada, et sellega põhjustas hageja ise ostja rikkumise (ostuhinna tasumata jätmise) VÕS § 101 lõike 3 mõttes. Maakohus analüüsis nimetatud sätte rakendamist, kuid leidis, et selle rakendamiseks alus puudub ning ei ole alust vähendada ostja ja seeläbi ka kostja vastutust müügilepingus kokkulepitud krediidilimiidini. Müügilepingu punktist 6.1 nähtub, et võlgnevuse või krediidilimiidi ületamise korral oli müüjal õigus, mitte kohustus uut kaupa mitte väljastada ning et pooled võisid kokku leppida ka teisiti. Kostja ei ole vaidlustanud, et tegelikkuses võttis ostja vastu kaupa üle krediidilimiidi. Arvestades müügilepingu punktis 4 kokkulepitud kauba tellimise korda (ostja pidi esitama kirjaliku tellimuse), juunis 2009 kostja poolt ostja juhatuse liikmena antud kinnitust võlgnevuse tasumise, sh krediidilimiiti ületavas suuruses, kohta ning 16.06.2009 käenduslepingu sõlmimist vastutuse maksimummääraga, mis üks-üheselt ühtis kinnitatud võlgnevuse suurusega, saab mõistlikult järeldada, et faktiliselt leppisidki müügilepingu pooled kokku teisiti ja müüja nõustus andma kaupa üle krediidilimiidi. Asjaolust, et kostja oli alates 26.03.2002 ostja juhatuse ainuliige ja asutaja/ainuosanik, nähtub, et nimelt temal oli täielik kontroll ostja kui äriühingu igapäevase majandustegevuse üle. Eeltoodu alusel on kolleegium seisukohal, et kostja on kasutanud käesolevas kohtumenetluses oma õigust esitada vastuväiteid seonduvalt krediidilimiidiga hea usu vastaselt. TsÜS § 138 lõike 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel toimida heas usus.
23.Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ka selles, et kostja esitatud vastuväited ei anna alust lugeda viivisenõuet hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Asjaolusid, millised annaksid aluse rakendada viivise vähendamise alusena VÕS § 113 lõiget 8 ja § 162 lõiget 1, kostja ei esitanud. Viidatud sätete kohaselt kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus seda kohustatud isiku nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
24.Apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. TsMS § 173 lõike 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kolleegium ei määra käesolevas otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust, kuigi alates 01.01.2015 on vastav menetluskord muutunud. Kuna seadusandja ei näinud ette uue korra rakenduse sätteid ja enne 01.01.2015 lahendites maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, on kolleegium seisukohal, et uut korda saab rakendada vaid nendes tsiviilasjades, milles maakohus teeb lõpplahendi peale 01.01.2015. Vastasel korral ei saaks menetlusosaline nõuda maakohtu menetluses kantud kulude hüvitamist. TsMS § 174 lõike 7 kohaselt ei või menetlusosaline nõuda kulude hüvitamist väljaspool menetluskulude kindlaksmääramise menetlust ega muul õiguslikul alusel. Samuti on mõistlik tagada, et sama tsiviilasja raames toimuks erinevate kohtuastmete menetluskulude kindlaksmääramine samade põhimõtete järgi. Eeltoodust tulenevalt ei määra ringkonnakohus käesolevas tsiviilasjas menetlusosalistele apellatsioonimenetluse kulude nimekirjade esitamiseks tähtpäeva ning määrab käesolevas kohtuotsuses kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse apellatsiooniastmes ning selgitab menetluskulude kindlaksmääramise korda selliselt, nagu seda nägi ette kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS-i redaktsioon: TsMS § 174 lõige 1 (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis) järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lõike 2 (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis) kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude
nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.