Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-36-06 Otsuse kuupäev Tartu, 15. mai 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu Kohtuasi AS-i E (pankrotis) hagi Ü. K vastu kahju hüvitamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/916/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS-i E (pankrotis) ja Ü. K kassatsioonkaebused Menetlusosalised ja nende Hageja AS E (pankrotis, registrikood xxxxxxxx) ja tema esindaja esindajad Riigikohtus vandeadvokaat Karmo Kalk ning kostja Ü. K (isikukood xxxxxxxxxxx) ja tema esindaja vandeadvokaat Andres Hallmägi. Asja läbivaatamise kuupäev 10. aprill 2006. a Istungil osalenud isikud Hageja AS-i E (pankrotis) esindaja vandeadvokaat Karmo Kalk, kostja Ü. K ja tema esindaja vandeadvokaat Andres Hallmägi. Protokollis sekretär Ragne Rebane. Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2005. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Jätta AS-i E kassatsioonkaebus rahuldamata.
3.Ü. K kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Tagastada Ü. K kassatsioonkaebuselt 21. novembril 2005. a tasutud kautsjon, 1840 (üks tuhat kaheksasada nelikümmend) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS E (pankrotis) esitas 3. aprillil 2003. a Tallinna Linnakohtule hagi, milles palus Ü. K välja mõista tekitatud kahju 624 250 krooni. Hagiavalduse kohaselt kuulutati Tallinna Linnakohtu 23. septembri 2002. a otsusega välja hageja pankrot ja pankrotihalduriks nimetati Peeter Sepper. Pankrotimenetluse käigus ilmnes, et hageja maksejõuetuse põhjustas raske juhtimisviga. Nimelt sõlmis kostja kui hageja juhatuse liige
2.novembril, 7. novembril, 13. novembril, 17. novembril, 22. novembril ja 27. novembril 2000. aastal tagantjärele võlgniku majandustegevuseks tarbetud ja põhjendamatud töövõtulepingud Osaühinguga (OÜ) N kogusummas 532 250 krooni ja 1. detsembril 2000. a töövõtulepingu OSAÜHINGUGA (OÜ) F summas 92 000 krooni. Lepingute kohaselt pidi OÜ N arendama reklaamiprojekte ja tegema reklaamikampaaniaid, kuid esitatud arvetel on teenuseks märgitud konsultatsiooniteenus. Puuduvad aktid teenuste osutamise ja üleandmise kohta. Lepingute sõlmimine ei olnud põhjendatud ajal, mil võlgniku majandustegevus oli peaaegu lõppenud, tekkinud olid makseraskused ning majandustegevuseks vajalikud varad, autoriõigused väljatöötatud reklaamilahendustele ja kaubamärk olid 16. novembri 2000. a müügilepinguga võõrandatud 600 000 krooni eest OSAÜHINGULE (OÜ) V. Lepingute täitmise tõttu ei jätkunud võlgnikul rahalisi vahendeid Osaühingule (OÜ) L võlgnevuse tasumiseks ning selle tagajärjel kuulutati välja võlgniku pankrot. Hagejale tekitati lepingute sõlmimise ja arvete tasumisega kahju 624 250 krooni ning suurendati põhjendamatult tema kohustusi, mis põhjustas hageja maksejõuetuse.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt olid viidatud lepingud tavapärased
reklaamiteenuste ostutehingud, mis olid vajalikud ja põhjendatud. Teenuste sisseostmise tingis töötajate lahkumine. Seadus ei kohusta, et teenuste tegemise ja üleandmise kohta tuleb koostada aktid. Lepingute sõlmimise ja OÜ-le L võla tasumise vahel ei ole seost. Alates 13. novembrist 2000. a ei olnud kostja enam juhatuse liige. Juhatuse liikmeteks olid L.V ja M.M. Kuigi sellekohane kanne tehti äriregistrisse alles 12. jaanuaril 2001. a, ei vastusta kostja eelnimetatud ajast äriühingu tegevuse eest. Alates 16. novembrist 2000. a pidi laekuma kassasse 600 000 krooni, mis saadi kaubamärgi, varade ja õiguste müümise eest.
3.Tallinna Linnakohus rahuldas 17. veebruari 2005. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 184 000 krooni. Linnakohus tuvastas, et hageja (endise ärinimega Aktsiaselts A) registrikaardi väljavõtte kohaselt on kostja kantud juhatuse liikmena registrikaardile 30. detsembril 1996. a ja kanne juhatuse liikme kohta on kehtetu alates 26. jaanuarist 2001. a. Aktsiaseltsi nõukogu 8. novembri 2000. a otsusega juhatuse liikme tagasikutsumise kohta, Tallinna Linnakohtu registriosakonnale esitatud avaldusega ja L. V
13.novembri 2000. a nõusolekuga juhatuse liikmeks valimise kohta on tõendatud, et kostja kutsuti juhatuse liime kohalt tagasi 13. novembril 2000. a. Samast päevast lõppesid kostja volitused äriühingut esindada ja juhtida. Äriregistrisse 26. jaanuaril 2001. a tehtud kanne juhatuse liikmete muutmise kohta omab tähendust kolmandate isikute suhtes, mitte aktsiaseltsi ja juhatuse liikmete omavahelistes suhetes. Uueks juhatuse liikmeks valiti 13. novembril 2000. a L. V. Kehtinud pankrotiseaduse (PankrS) § 60 lg 2 sätestab, et kui kohus on otsuses või määruses märkinud või pankrotimenetluses ilmneb, et võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on võlgniku raske juhtimisviga, on haldur kohustatud esitama kahju hüvitamise nõude raskes juhtimisveas süüdioleva isiku vastu. Pankrotiseaduse § 60 lg-te 3 ja 5 järgi on raske juhtimisviga pankrotiseaduse tähenduses juriidilise isiku vara või võetud laenu kasutamine juriidilise isiku huvide vastaselt enda või mõne teise isiku huvides või juriidilise isiku kohustuste põhjendamatu suurendamine. Kostja saab vastutada eeltoodud pankrotiseaduse sätete ning äriseadustiku (ÄS) § 306 ja § 315 lg 1 alusel kuni tema juhatuse liikme kohalt tagasikutsumiseni 13. novembril 2000. a. Kostja sõlmis hageja esindajana 2. novembril ja 7. novembril 2000. a OÜ-ga N turu-uuringut ja reklaamialast tegevust puudutavad lepingud. Nende lepingute alusel esitatud arved summas 87 000 krooni ja 97 000 krooni tasuti vastavalt 2. novembril ja 9. novembril 2000. a. Esitatud tõenditest järeldub, et OÜ N lepingutes nimetatud töid ei teinud ja ta sai hagejalt raha põhjendamatult. Hagejale tekitatud kahju on pangakonto väljavõtte kohaselt kokku 184 000 krooni. Lepinguid allkirjastades ei olnud kostja hoolas ja otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud, sest ta ei selgitanud välja, kas lepingutes märgitud tööd tehti ja anti üle hagejale või kolmandatele isikutele, kelle jaoks väidetavalt tööd olid tellitud. Hageja dokumentatsiooni hulgas pole OÜ N koostatud reklaamialaseid projekte, arvamusi reklaamiturul toimuva kohta, reklaamiga seotud uuringuid ja reklaamiprojekte ning hageja pangakontole ei ole kolmandatelt isikutelt laekunud tasu tellitud tööde eest. Samuti võttis kostja aktsiaseltsile suuri ja põhjendamatuid rahalisi kohustusi ajal, kui äriühingu majandustegevus ja töötajatega sõlmitud töölepingud olid lõppemas ning tegevuseks vajalikud varad (autoriõigused
väljatöötatud reklaamilahendustele ja kaubamärk) võõrandamisel OÜ-le V. Äriseadustiku § 315 lg 1 kohaselt vastutavad juhatuse liikmed seaduse ja põhikirja nõuete rikkumise ning oma kohustuste täitmata jätmisega aktsiaseltsile või aktsionäridele süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt. Sama põhimõte on sätestatud ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 46 lg-s 1. Vastavalt ÄS § 306 lg-le 2 on juhatus kohustatud tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 108 lg 1 kohaselt oli juhatuse liikmel kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel heas usus. Kostja ei tegutsenud juhatuse liikmena hoolsusega, mida tavaline mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, ja teda võib pidada hoolsuskohustust rikkunuks. Kostjat ei vabasta vastutusest asjaolu, et lepingute sõlmimise ja nende alusel raha ülekandmisega tegeles volituse alusel L. V. Kehtinud TsÜS § 95 lg 1 esimene lause sätestas, et tehing, mille esindaja on teinud esindatava nimel volituse piires, tekitab, muudab või lõpetab tsiviilõigusi ja -kohustusi vahetult esindatavale. Nõustudes enda juhatuse liikmeks valimisega, võttis kostja kohustuse juhtida ja esindada aktsiaseltsi ja tegutseda sealjuures majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Kostja ei ole seda kohustust täitnud. Kostja ei ole tõendanud, et ta pole kahju tekkimises süüdi. Ka ei ole kostja tõendanud, et tal olid raske haiguse tõttu mõjuvad põhjused anda aktsiaseltsi juhtimine üle L. V. Hageja ei ole tõendanud, et võlgniku maksejõuetuse põhjustas kostja raske juhtimisviga. Vaidlust ei ole selles, et hageja võõrandas 16. novembril 2000. a OÜ-le V kaubamärgi, varad ja õigused 600 000 krooni eest. Tallinna Linnakohtu 23. septembri 2002. a otsusest hageja pankroti väljakuulutamise kohta nähtub, et võlgniku põhivõlg 8. augustil 2000. a lepingu alusel OÜ-le L oli 104 611 krooni 10 senti, millele lisandus viivis 0,25% tähtaegselt tasumata summalt. Pankroti väljakuulutamise ajaks oli põhivõlg koos viivistega kasvanud 209 456 krooni 74 sendini. Kohtuotsuses kajastatud ajutise halduri arvamuse kohaselt koosnesid võlgniku varad 31. detsembri 2000. a seisuga kassas ja pangakontodel olevast rahast summas 654 171 krooni ja võlgnik oleks pankroti väljakuulutamise ajal suutnud rahuldada OÜ L nõude. Seega ei ole hageja pankrotti põhjustanud kostja sõlmitud lepingute ühepoolne täitmine OÜ-le N summas 184 000 krooni, mistõttu ei ole hagi sel alusel põhjendatud. Kostjal tuleb juhatuse liikmena vastutada tekitatud kahju eest ÄS § 315 lg 1 alusel sõltumata sellest, et tema tegu pole vaadeldav raske juhtimisveana PankrS § 60 lg 2 ja lg 3 p-de 3 ja 5 tähenduses.
4.Nii hageja kui kostja esitasid linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Hageja palus tühistada linnakohtu otsuse osas, millega jäeti hagi rahuldamata, ning teha selles osas uus otsus ja mõista kostjalt täiendavalt välja 348 250 krooni. Kostja palus tühistada linnakohtu otsuse hagi rahuldavas osas ning jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. oktoobri 2005. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus linnakohtuga, et OÜ-ga N sõlmitud lepingud olid vastuolus hageja huvidega, sest nendega võeti põhjendamatuid kohustusi. Tõendeid selle kohta, et nimetatud lepingutega oleks tellitud töid, mida hageja vajas, kohtule esitatud ei ole. Kostja poolt
apellatsioonimenetluses esitatud dokumendid tööde tellimise majanduslikku põhjendatust ei kinnita. Nimetatud tõenditest ei ole võimalik järeldada, et töö tehti hageja huvides. Hageja poolt ringkonnakohtule esitatud pangakonto väljavõttest ei nähtu, et tööde eest oleks isikutelt, kelle huvides uuringuid tehti, raha laekunud. Pankrotihalduri seletuse kohaselt ei ole hageja arvele nende tööde eest raha laekunud. Seda, et tööd ei olnud vajalikud, kinnitab ka asjaolu, et sel ajal oli hageja majanduslik tegevus praktiliselt lõppenud. Seda kinnitab ka kostja seletus, mille kohaselt tekkis tal soov ettevõtte tegevus lõpetada ning ta volitas selleks tegutsema L. V. Samuti kinnitab seda asjaolu, et
16.novembril 2000. a võõrandati hageja majandustegevuseks vajalik vara, õigused ja kaubamärk OÜ-le V. See, et linnakohus keeldus kostjalt tõenditena vastu võtmast dokumente, tõendamaks OÜ N tehtud töid, ning tugines vaid asjaolule, et neid dokumente hageja dokumentatsiooni hulgas ei olnud, ei muuda kohtu järeldusi ebaõigeks. Varem märgitud põhjendustel ei ole nende tõenditega võimalik tuvastatud asjaolusid ümber lükata. Linnakohus järeldas õigesti, et kostja ei ole juhatuse liikmena täitnud äriseadustikust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt. Asjaolu, et kostja oli ajavahemikus
30.oktoobrist kuni 20. novembrini 2000. a ajutiselt töövõimetu, ei vabasta teda vastutusest sel perioodil tehtud toimingute eest. Kostjat kui juhatuse liiget ei vabasta vastutusest ka see, et kostja seletuse kohaselt koostas lepingud ja esitas need talle allakirjutamiseks L. V, kes äriühingu juhtimisega vahetult tegeles. Kostja ei olnud lepingute allkirjastamisel hoolas ega selgitanud välja, milliseid töid kelle tarvis tehti ning kas nende tööde eest on kliendid tasunud. Kui haigus takistas kostjal lepingute vastu huvi tundmast, tuli jätta need sõlmimata. Nõustuda ei saa kostja apellatsioonkaebuse väitega, et asjas ei ole tõendatud, milles hageja kahju seisnes. See, et OÜ L võla tasumiseks oli võlgnikul vara, ei võimalda teha järeldust, et kahju puudus. Korrektne ei ole väide, et vaidlusaluste lepingute sõlmimise ja hageja pankroti vahel ei ole põhjuslikku seost. Põhjendamatute rahaliste väljamaksetega suurendati hageja rahaliste kohustuste mahtu, mis viis hageja pankrotistumiseni. See, et asjas ei ole tuvastatud konkreetse põhjendamatu väljamakse vahetut mõju äriühingu maksejõule, ei tähenda, et see võlgniku varalist seisundit ei mõjutanud. Hageja kohustused ületasid pankroti väljakuulutamisel varasid. Seega leidis linnakohus õigesti, et igasugune kohustuste põhjendamatu suurendamine mõjutas võlgniku maksevõimet. Rahuldada ei tule ka hageja apellatsioonkaebust, sest alates aktsiaseltsi nõukogu koosoleku toimumisest 13. novembril 2000. a, oli L. V teadlik kostja tagasikutsumisest ja enda juhatuse liikmeks nimetamisest. Kuigi hageja kahtles nõukogu koosoleku toimumises sel kuupäeval, ei ole kohtule sellekohaseid tõendeid esitatud. See, et L. V, kellele kostja oli andnud tegutsemiseks volituse, võttis lepingutele kostja allkirjad, ei võimalda teha nende tehingute tagajärgede eest vastutavaks kostjat. Asja materjalidest nähtub üheselt, et L. V teadis, et kostja ei ole alates 13. novembrist 2000. a juhatuse liige ning juhatuse liikmeks on sellest ajast alates tema. Linnakohus leidis õigesti, et nõukogu otsusest alates ei ole võimalik teha kostjat ainuvastutavaks toimunu eest. Asjaolu, et juhatuse liikmeks olev isik kasutas kostjat kui endist juhatuse liiget tehingute tegemisel, ei vabasta teda vastutusest sama äriühingu ees, s.o sisesuhetes. Vaid see, et juhatuse liige võttis allkirjad lepingutele endiselt juhatuse liikmelt, kes oli sel ajal äriregistrisse kantud, ei võimalda teha hageja
soovitud järeldust. Tõendeid selle kohta, et kostja seletus äriühingu juhtimises osalenud isikute tegevuse kohta ei vasta tõele, asjas esitatud ei ole. Eeltoodud põhjendustel ei olnud linnakohtul võimalik ka 13. novembril 2000. a sõlmitud lepingu osas hageja soovitud järeldust teha. Ebaõiged on apellatsioonkaebuse väited, et linnakohus mõistis kostjalt põhjendamatult välja kohtukulu 263 krooni 20 senti (millest 50 krooni oli eelnevalt tasutud). Toimikust nähtuvalt saadeti posti teel kohtudokumente ja kutsuti asjaosalisi kohtusse kokku 14 korral ning väljastusteatega saadetise maksumus on 18 krooni 80 senti (14 * 18,80). Linnakohtu otsuses ei olnud postikulu arvestust küll märgitud, kuid see ei anna alust otsuse muutmiseks.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha uue otsuse ning mõista kostjalt täiendavalt linnakohtu otsusega väljamõistetud summale hageja kasuks välja 348 250 krooni. Ringkonnakohus kohaldas ja tõlgendas ebaõigesti ÄS § 34, 306 ja 315, kui leidis, et kostja ei kanna vastutust 13., 17., 22. ja 27. novembril 2000. a OÜ-ga N sõlmitud lepingute ning arvete alusel hagejale tekitatud kahju eest. Viidatud lepingud sõlmis ja allkirjastas kostja. Suhetes kolmandate isikutega oli ta hageja esindaja ja kannab vastutust põhjendamatute lepingute sõlmimisega hagejale tekitatud kahju eest. Teisele isikule (L. V) ei saa panna vastutust kostja tegevuse eest. Ringkonnakohtu vastupidine järeldus on õiguslikult põhjendamata. Samuti rikkus ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 330 lg-t 6, kui jättis apellatsioonkaebuse sellekohased väited tähelepanuta. Ka juhul, kui kostja ei kanna vastutust pärast tema tagasikutsumist 13. novembril 2000. a sõlmitud lepingute alusel tekkinud kahju eest, on ta ikkagi vastutav nimetatud tagasikutsumise päeval sõlmitud lepinguga tekitatud kahju eest. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, miks jättis kohus hüvitatavast summast välja 13. novembril 2000. a sõlmitud ning kostja allkirjastatud lepingu alusel ülekantud 93 000 krooni suuruse summa. Apellatsioonkaebuse eeltoodud väitele ringkonnakohus ei vastanud.
7.Vastuses hageja kassatsioonkaebusele vaidles kostja sellele vastu ja palus jätta kaebuse rahuldamata.
8.Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus hindas asjas tõendeid ebaõigesti, kui leidis, et lepingud olid vastuolus äriühingu huvidega. Ringkonnakohus eeltoodud järeldust ei põhjendanud. Ringkonnakohus tegi vale järelduse ka kostja tervisliku seisundi kohta. Kostja oli alates 30. oktoobrist kuni 20. novembrini 2000. a töövõimetu ning tema tervislik seisund ei võimaldanud tal otsuseid teha. Ringkonnakohus rikkus ÄS § 315 lg-t 1, kui leidis, et kostja on tekitanud hagejale süüliselt kahju. Vaidlusaluste lepingute sõlmimine hageja pankrotti ei põhjustanud. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et linnakohtu otsus on õige kõigi postikulude kostjalt väljamõistmise osas. Toimikust ei nähtu, et kohtudokumente oleks saadetud kokku 14 korral, nagu märgib ringkonnakohus. Kohtusse on kutsutud ka näiteks täiturit, kellel ei ole asjaga seost. Kohus pidanuks kasutama posti asemel odavamaid sidevahendeid. Kõigi postikulude jätmine kostja kanda
on alusetu ka seetõttu, et hagi rahuldati osaliselt.
9.Vastuses kostja kassatsioonkaebusele vaidles hageja sellele vastu ja leidis, et kaebus on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata.
10.Riigikohtu istungil jäid hageja esindaja ning kostja ja tema esindaja kassatsioonkaebustes esitatud väidete juurde.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
12.Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt kahju hüvitamist, mis tekkis kostja kohustuste väidetava rikkumise tõttu hageja juhatuse liikmena. Nõude õigusliku alusena on hageja märkinud ÄS § 306 ja § 315 lg 1, samuti PankrS § 60 lg 2 ning lg 3 p 3 ja 5. Hageja leidis, et majandustegevuse soikumise ja makseraskuste ajal põhjendamatute töövõtulepingute sõlmimisega 2000. aasta novembris ja detsembris ning sellega hageja maksejõuetuse põhjustamisega tegi kostja raske juhtimisvea PankrS § 60 mõttes. Linnakohus rahuldas hagi osaliselt, leides, et kostjal tuleb juhatuse liikmena vastutada tekitatud kahju eest enne 1. juulit 2002. a kehtinud ÄS § 315 lg 1 alusel sõltumata sellest, et tema tegu pole vaadeldav raske juhtimisveana PankrS § 60 mõttes. Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata, nõustudes selle põhjendustega. Pooled ei vaidlusta kassatsioonkaebustes kohtute järeldust, et hagi tuleb jätta PankrS § 60 lg 2 ning lg 3 p-de 3 ja 5 alusel rahuldamata. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on teinud juhtimisvea ning on vastutav hagejale väidetavalt tekkinud kahju eest ÄS § 315 lg 1 alusel.
13.Enne 1. juulit 2002. a kehtinud ÄS § 315 lg 1 järgi vastutasid juhatuse liikmed seaduse ja põhikirja nõuete rikkumise ning oma kohustuste täitmata jätmisega aktsiaseltsile või aktsionäridele süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt. Sama põhimõte sisaldus ka enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 46 lg-s 1. Juhatuse liikme kohustus tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil on sätestatud ÄS § 306 lg-s 2. Enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 108 lg 1 kohaselt oli juhatuse liikmel kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel heas usus. Riigikohus on korduvalt selgitanud juhatuse liikme eeltoodud kohustuste sisu (vt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 (RT III 2005, 17, 181); 2. juuni 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6703 (RT III 2003, 21, 206); 30. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-03 (RT III 2003, 17, 164) jt). Samuti selgitati nimetatud lahendites, kuidas jaguneb ÄS § 315 lg-st 1 (enne 1. juulit 2002. a kehtinud sõnastuses) lähtuvalt poolte vahel tõendamiskoormis. Nii tuli juhatuse liikme poolt äriühingule tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks hagejal tõendada, et kostja ei tegutsenud juhatuse liikmena majanduslikult otstarbekalt ning põhjustas sellega hagejale kahju. Kostjal oli vastutusest vabanemiseks vaja tõendada, et ta ei olnud oma kohustuste rikkumises süüdi.
14.Kohtud tuvastasid, et kostja ei täitnud oma juhatuse liikme kohustusi nõuetekohaselt, kui sõlmis põhjendamatud töövõtulepingud. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole esitatud tõendeid selle kohta,
et lepingutega oleks tellitud töid, mida hageja vajas (mida oleks hageja huvides kasutatud). Samuti pole tõendatud, et lepingute alusel tehtud tööde eest oleks isikutelt, kelle huvides neid tehti, raha laekunud. Tööde tellimise vajaduse puudumist kinnitab ringkonnakohtu arvates ka see, et hageja majandustegevus oli sel ajal praktiliselt lõppenud. Ringkonnakohus märkis veel, et kuigi lepingute sõlmimisega ei põhjustatud hageja pankrotti, siis mõjutati kohustuste põhjendamatu suurendamisega hageja maksevõimet. Kolleegium nõustub kostja kassatsioonkaebusest tuleneva etteheitega, et ringkonnakohus pole põhjendanud, miks olid kostja sõlmitud lepingud vastuolus hageja huvidega. Kostja esitas ringkonnkohtule tööd ja uurimused hageja ja OÜ N vahel 2., 7. ja 13. novembril 2000. a sõlmitud töövõtulepingute täitmiseks (Reklaam ja turundus. Turuuuring Eesti ettevõtetes; Reklaamistrateegia läbiviimine internetiportaalides; Brandi väärtusindeksi uuring. Toiduõlide reklaamiprojekt). Ringkonnakohus märkis, et esitatud dokumentidest ei ole võimalik järeldada, et tööd tehti hageja huvides. Ringkonnakohus ei ole oma järeldust kooskõlas enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 330 lg-ga 4 põhjendanud ega poolte väidete ja vastuväidete alusel analüüsinud, kas valminud tööde tellimine oli majanduslikult põhjendatud või mitte. Ka asjaolu, et lepingute sõlmimise ajal oli hageja majandustegevus soikunud, ei näita iseenesest, et tööde tellimine oli ebavajalik ja majanduslikult põhjendamatu. Samuti nõustub kolleegium kostja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ei ole õigesti hinnanud, kas hagejal tekkis kostja tegevuse tagajärjel (lepingute sõlmimise tõttu) kahju. Kohtud tuvastasid, et lepingute sõlmimisega ei teinud kostja rasket juhtimisviga, mis oleks põhjustanud hageja maksejõuetuse. Ringkonnakohus märkis, et lepingute sõlmimisega mõjutati hageja maksevõimet, kuid otsusest ei nähtu, milles seisnes kostja käitumisega hagejale tekitatud kahju. Kui lepingute alusel tehtud tööde eest ei olnud isikutelt, kelle huvides neid tehti, raha laekunud, ei saanud seda automaatselt käsitada hageja kahjuna. Võlgniku kohustuste rikkumise korral on võlausaldaja õigustatud kasutama seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, sh nõudma kohustuse täitmist (vt ka Riigikohtu 25. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-06). Vaidlusaluse kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb hinnata seda, kas kostja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et lepingute rikkumisest tuleneda võivat kahju ära hoida või vähendada. Kui hagejal on või oli kõrvuti kostjalt kui väidetavalt kohustuste rikkujalt võimalus nõuda võlgnevust kolmandalt isikult, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada.
15.Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et kohtud on jõudnud õigele järeldusele, et kostja saab vastutada enne 1. juulit 2002. a kehtinud ÄS § 315 lg 1 alusel (kui selle sätte järgsed nõude rahuldamise eeldused on täidetud) kuni tema juhatuse liikme kohalt tagasikutsumiseni 13. novembril 2000. a. Hageja teadis, et alates nõukogu koosoleku toimumisest
13.novembril 2000. a ei olnud kostja enam juhatuse liige ning uueks juhatuse liikmeks nimetati L. V. Hageja nõudes kostja kui endise juhatuse liikme vastu omab tähendust see, millal algasid ja/või lõppesid tema volitused äriühingut esindada. Seadusest ei tulene, et juhatuse volitused algaksid ja/või lõppeksid sellekohase kande tegemisega äriregistris. Juhatuse liikme kohta äriregistrisse tehtud kanne
on deklaratiivne, mitte õigustloov ning see kaitseb kolmandaid isikuid, kes võivad kandele tuginedes ÄS § 34 lg-te 2 ja 3 alusel lugeda sinna juhatuse liikmena kantud isiku õigustatuks äriühingu nimel tehinguid tegema. Samas ei tekita ega lõpeta äriregistri kanne juhatuse liikme volitusi (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-05 (RT III 2005, 22, 224)). Nõustuda tuleb aga hageja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ei põhjendanud, miks tuleb kostja hüvitatavast summast välja arvata 13. novembril 2000. a kostja sõlmitud lepingu alusel ülekantud summa. Tulenevalt enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 96 lg-st 2 määratakse seadusjärgse esinduse korral esindaja volitus seaduse alusel. Sama seaduse § 101 lg 3 järgi lõpeb seadusjärgse esinduse korral volitus seaduses ettenähtud alustel. Äriseadustiku § 306 lg 1 ja § 309 lgte 1 ning 2 kohaselt valib juhatuse kui aktsiaseltsi juhtimisorgani liikmed ja kutsub nad tagasi nõukogu. Vaadeldaval juhul kutsuti kostja juhatuse liikme kohalt tagasi 13. novembri 2000. a nõukogu otsusega ning selle otsuse vastuvõtmisest tuleb lugeda tema volitused lõppenuks. Ringkonnakohus ei ole esitatud tõendite ja poolte väidete ning vastuväidete alusel analüüsinud, kas
13.novembril 2000. a kostja allkirjastatud leping sõlmiti enne või pärast kostja kui juhatuse liikme volituste lõppemist.
16.Kolleegium märgib, et kostja võib vastutada hageja ees muul alusel kui ÄS § 315 lg 2 juhul, kui ta rikkus hageja lepingulise esindajana lepinguid sõlmides oma kohustusi.
17.Kostja kassatsioonkaebuse väidetel on ringkonnakohus temalt põhjendamatult välja mõistnud kõik postikulud. Kolleegium nõustub kostjaga selles, et tulenevalt enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 60 lg-st 1 tuli hagi osalise rahuldamise korral mõista kohtukulud (sh postikulud kui asja läbivaatamiskulud) hagejale võrdeliselt rahuldatud nõude suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Samas on kostja ekslikult leidnud, et kohtukulud on põhjendamatud. Toimikust nähtub, et esimese astme kohtu menetluses on linnakohus väljastanud kohtudokumente ja kutsunud asjaosalisi kohtusse 15 tähtkirjaga (tlk-d 51, 52, 53, 57, 58, 69, 71, 76, 77, 78, 103, 104, 105, 126, 127). Ringkonnakohus on põhjendanud, millest lähtudes on postikulu arvestatud. Kohtudokumentide saatmisele kehtestatud nõuded tulenesid enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikust, mistõttu on asjakohatu kostja väide, et kohtul tuli otsida dokumentide väljastamiseks odavamaid lahendusi. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.