AS FEB hagi XXXvastu põhinõude 22080,27 euro ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
38319,31 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: aktsiaselts FEB (registrikood 10109270, asukoht Forelli 4, 10621 Tallinn, lepinguline esindaja advokaat Kaarel Berg, e-post [email protected]); Kostja: XXX(isikukood XXX, elukoht XXX, e-post XXX;
XXX);
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista XXX(ik XXX) aktsiaseltsi FEB (rk 10109270)kasuks põhinõudena 22080,27 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis summas 16238,73 eurot, so kokku 38319 (kolmkümmend kaheksa tuhat kolmsada üheksateist) eurot. Menetluskulude jaotus
Jätta hageja menetluskulud kostja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse ärakirja kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud ja hageja nõue
2-14-3849
1.Harju Maakohtusse aktsiaseltsi FEB (hageja) poolt XXX(kostja) vastu esitatud hagi kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ XXX (ostja) 02.01.2003 lepingu nr. XXX, mille alusel hageja müüs ostjale hageja kehtivates hinnakirjades fikseeritud kaupu (müügileping). 17.10.2003 sõlmisid hageja ja ostja sellele müügilepingule lisa nr 1. Hageja ja kostja sõlmisid 16.06.2009 käenduslepingu (käendusleping), mille punktidest 1.1 ja 3.1 tulenevalt kohustub kostja täitma kõik müügilepingust tulenevad ostja kohustused, kui ostja jätab need tähtaegselt ja nõuete-kohaselt täitmata. Müügilepingu punkti 6.1 kohaselt pidi ostja tasuma kauba eest kas selle kätte-saamisel või hiljemalt 30 päeva jooksul alates kaubapartii kättesaamisest. Hagi esitamise seisuga oli ostja jätnud tasumata 12 arvet ajavahemikus 28.12.2010 kuni 29.06.2012 (tasumise tähtaeg 27.01.2011 kuni 09.07.2012) kogusummas 22080,27 eurot. Hageja edastas kostjale 24.01.2013 e-kirjaga nõudekirja, milles palus kostjal kui käendajal tasuda ostja võlgnevus 7 päeva jooksul, s.o. hiljemalt 31.01.2013. Kuna võlgnevus jäi endiselt tasumata, edastas hageja 10.10.2013 kostjale uue nõudekirja võlgnevuse tasumiseks, seekord ühes pankrotihoiatusega. Kostja sai 10.10.2013 nõudekirja ja pankrotihoiatuse kätte 15.10.2013, kuid ei ostja ega kostja ei ole käesoleva ajani võlgnevust tasunud. Hageja on arvestanud ostja poolt tasumata arvetelt viivist müügilepinguga ettenähtud määras 0,1 % päevas tasumata summalt (müügilepingu p 6.3.), mis hagiavalduse esitamise seisuga moodustab kokku summa 19256,07 eurot. Seega moodustab hageja nõue ostja vastu kokku summa 41336,34 eurot (22080,27 + 19256,07). Võttes arvesse, et kostja kui ostja käendaja vastutab ostja täitmata kohustuste eest solidaarvõlgnikuna rahalises maksimummääras 38319,31 eurot (=599567 krooni käenduslepingu p 1.1.2), nõuab hageja kostjalt põhivõla 22080,27 eurot ja viivise summas 16238,73 eurot tasumist.
2.Hageja ei nõustu kostja vastuväitega, et kuna 17.10.2003 on muudetud müügilepingu punkti 6.1, millega suurendati ostja krediidipiiri summani 60 000 krooni (3834,70 EUR), on sellest suuremas osas krediidi väljastamine olnud hagejapoolne müügilepingu rikkumine, mille eest hageja on ise vastutav. 20.05.2009 sõlmisid hageja ja ostja müügilepingule lisa (lisakokkuleppe), milles ostja kinnitab oma võlgnevuse suurust summas 599 567 EEK, s.o. 38 319,32 EUR ning kohustub selle tasuma samas lepingu lisas toodud maksegraafikule vastavalt. Ostja põhivõlgnevuse suurus vastab hagiavalduses toodud mahule - 22 080,27 eurot, mis kinnitab hageja ja ostja vahel sõlmitud kokkulepet müügilepingus sätestatud krediidipiiri suurendamises ning ostja põhivõlgnevuse olemasolu summas 22 080,27 eurot. Vastupidisel juhul ei oleks ostja lisakokkulepet sõlminud. Vahetult lisakokkuleppele järgnevalt, s.o. 16.06.2009 sõlmiti käendusleping, millega kostja kohustus käendama müügilepingust tulenevaid ostja kohustusi 599 567 EEK, st 38 319,32 euro ulatuses ehk samas summas, milline oli lisakokkuleppe sõlmimise hetkel ostja põhivõlgnevuse summa. Ühtlasi puudub vaidlus selles, et kostja tegutses nii müügilepingu kui ka selle lisade, sh. lisakokkuleppe sõlmimisel ostja seadusliku esindajana. Järelikult tegutses kostja mõlema kokkuleppe sõlmimisel täielikul teadmisel ja nõustumisel, et ostja põhivõlgnevus müügilepingu alusel moodustus eelnimetatud summas ning kostjal endal on käenduslepingust tulenevalt kohustus käendada ostja kohustusi, mis tulenevad müügilepingust. Samuti hageja ei nõustu, et viivisenõue oleks vastuolus võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lõigetest 1 ja 2 tuleneva hea usu põhimõttega. Kui viivisenõue esitatakse aegumistähtaja jooksul, on see üldjuhul kooskõlas hea usu põhimõttega. Ka on ebaõige kostja vastuväide, nagu ei oleks hageja enne 10.10.2013 viivist nõudnud. Hageja esitas 24.01.2013 kostjale ja ostjale nõudekirja, milles hageja nõudis võlgnevuse ja viivise tasumise hiljemalt 31.01.2013 (tl 9497). Kostja vastus hagile ja täiendavad vastuväited
3.Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu (tl 80-83). Kostja märgib, et hageja ja ostja vahelise müügilepingu punktis 6.2 on kokkulepitud, et ostja krediidilimiit alates 02.01.2003 on 30000 Eesti krooni (1917,35 eurot), mida 17.10.2003 suurendati kuni 60000 Eesti kroonini (3834,70 eurot). Müügilepingu punktist 6.1 tuleneb, et ostjale ei väljastata uut kaupa, kui ostjal on eelnevate kaupade tasumisel võlgnevus või krediidilimit on ületatud. Antud juhul hageja ise rikkus müügilepingu punktis 6.1 toodud kokkulepet, kuna olukorras, mil ostja oli võlgnevuses ja oli
2-14-3849 ületanud krediidiliimidi, jätkas hageja talle siiski uue kauba väljastamist, suurendades sellega ostja põhivõlgnevust kuni 22080,27 euroni ja viivisenõuet kuni 19256,07 eurot. Lähtudes hea usu põhimõttest oleks hageja pidanud müügilepingu alusel lõpetama ostjale uue kauba väljastamise ja sellega oleks ta piiranud ostja võlgnevust summaga 3834,70 eurot ning oleks ühtlasi taganud endale oma kaupade säilivuse. Müügilepingu nõuetekohase täitmisega oleks hageja välistanud talle endale tekitatud kahju summas 18245,57 eurot (põhivõlgnevus 22080,27 EUR – krediidilimiit 3834,70 EUR = 18245,57 EUR), kuid hageja jätkas ostjale kaupade väljaandmist, võimaldades viimase võlgnevuse kasvamist kuni ebamõistliku suuruseni 22080,27 eurot. Müügilepingu punktis 6.2 küll on kokkulepitud, et krediidilimiidi kasutamisel erandina võidakse poolte vahel kokku leppida teisiti, kuid hageja poolt ostjale väljastatud arved ja kaubad kinnitavad, et siin ei ole tegemist erandina, vaid hageja rikkus süstemaatiliselt müügilepingu kokkulepet krediidilimiidi kasutamise kohta. Kostja leiab, et tulenevalt VÕS § 139 lg 1 tuleks hageja poolt nõutavat kahjuhüvitist vähendada. Kostja leiab samuti, et tulenevalt hea usu põhimõttest (VÕS § 6) ei ole hagejal õigust viivist nõuda, kuna kuni pankrotihoiatuse esitamiseni 10.10.2013 hageja ostjale ega kostjale viivisenõuet ei esitanud.
4.Kostja samuti ei nõustu, et 20.05.2009 lisaga müügilepingule (maksegraafikuga) oli suurendatud ostjale müügilepinguga ettenähtud krediidiliimiti võlgnevuse suuruseni 38319,32 eurot (tl 106-107). Kohtuotsuse põhjendused
5.Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja vastuse koos poolte täiendavate seisukohtadega, ning uurinud asjas esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
6.Hageja nõue on suunatud kostja poolt raha maksmise kohustuse täitmisele (VÕS § 108). Võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist tuleneb VÕS § 2 lg 1, § 8 lg 2 ja § 76 lg 1. Kohustuse täitmise nõude esmane eeldus on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole nõuetekohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 5 kohaselt tsiviilõigused ja - kohustused tekivad tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja - kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest.
7.Poolte poolt vaidlustamata asjaolude ja esitatud tõendite alusel loeb kohus tuvastatuks järgmised asjaolud:
1.hageja ja OÜ XXX (ostja) sõlmisid 02.01.2003 lepingu nr. XXX, mille alusel hageja müüs ostjale hageja kehtivates hinnakirjades fikseeritud kaupu, lepingu p 6.3. kohaselt maksetähtaegadest mittekinnipidamisel tasub ostja müüjale viivist 0,1 % iga viivitatud päeva eest kogu kaubapartii maksumusest (tl 7-9);
2.17.10.2003 sõlmisid hageja ja ostja müügilepingu lisa nr 1, millega muutsid müügilepingu p 6.1. mille kohaselt ostja pidi ostja tasuma kauba eest kas selle kättesaamisel või hiljemalt 30 päeva jooksul alates kaubapartii kättesaamisest, samuti suurendasid ostja krediidiliimiti 60 000 kroonini,so 3834,70 euroni (tl 11);
3.20.05.2009 sõlmisid hageja ja ostja lisana lepingu nr XXX juurde võlgnevuse tasumise kokkuleppe (maksegraafiku), mille kohaselt ostja kohustub tasuma 38319,32 eurot (599567 krooni) alates juulist 2009 kuni juunini 2010 (tl 99);
4.16.06.2009 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu, mille punktidest 1.1 ja 3.1 tulenevalt kohustub käendaja täitma kõik müügilepingust tulenevad ostja kohustused, kui ostja jätab need tähtaegselt ja nõuetekohaselt täitmata, p 1.1.2. kohaselt sätestati käendaja rahalise vastutuse maksimummäär 599567 krooni, so 38 319,32 eurot (tl 12-16);
5.hagi esitamise seisuga (27.01.2014) oli ostja jätnud tasumata 12 hageja arvet ajavahemikus 28.12.2010 kuni 29.06.2012 (tasumise tähtaeg 27.01.2011 kuni 09.07.2012) tarnitud kauba eest tasumata kogusummas 22080,27 eurot (tl 17-59);
2-14-3849
6.hageja edastas kostjale 24.01.2013 e-kirjaga nõudekirja, milles palus kostjal kui käendajal tasuda ostja võlgnevus 7 päeva jooksul, s.o. hiljemalt 31.01.2013. Nõudekirjas juhiti tähelepanu, et maksetähtpäeva ületanud arvetelt arvestatakse lepingujärgset viivist kuni võlgnevuse lõpliku tasumiseni (tl 61);
7.10.10.2013 edastas hageja kostjale uue nõudekirja võlgnevuse tasumiseks, seekord ühes pankrotihoiatusega (tl 62-65);
8.kostja sai 10.10.2013 nõudekirja ja pankrotihoiatuse kätte 15.10.2013 (tl 66).
8.Asjas ei ole poolte vahel vaidlust, et tulenevalt hageja ja ostja vahel sõlmitud müügilepingust ja hageja ning kostja vahel sõlmitud käenduslepingust on hagejal õigus nõuda kostjalt kui ostja käendajalt ja solidaarvõlgnikult ostjale müüdud kauba eest ostuhinna tasumist ostja põhivõlgnevuse summas 22080,27 eurot (VÕS §§ 208 lg 1, 213, 100, 101 lg 1 p 1, 108 lg 1, 142 , 145 lg 1, 65), samuti vaidlusta kostja hageja poolt müügilepingu p 6.3. alusel tehtud viivisearvestuse 19256,07 eurot õigsust (VÕS § 94 lg1, 113 lg 1). Vaidlus on poolte vahel selles, kas asjaolu, et hageja oli müünud ostjale kaupu üle müügilepingus sätestatud krediidilimiidi (summas 3834,70 eurot = 60000 krooni), mis andis hagejale õiguse keelduda uue kauba väljastamisest kui ostjal on eelnevate kaupade tasumisel tekkinud võlgnevus või on tema poolt krediidilimiiti ületatud (müügilepingu p 6.1., 6.2.), annab kostjale hea usu põhimõttest (TsÜS § 138, VÕS § 6) tulenevalt õigust nõuda võlgnevuse vähendamist 18245,57 euro võrra (=22080,27 - 3834,7), samuti kas kostjal on tulenevalt VÕS § 139 lg 1 nõuda põhivõlgnevuse vähendamist ja kas hageja viivisenõue on kooskõlas hea usu põhimõttega, kuna enne kostjale nõude ja pankrotihoiatuse esitamist 10.10.2013 (tl 62-65) hageja kostjale arvete tasumisega viivitamisest tulenevaid nõudeid ei esitanud.
9.Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja poolt võlgnevuse tasumise nõuet üle müügilepingus sätestatud krediidiliimidi saaks käsitleda hea usu põhimõttega vastuolus oleva käitumisena või lepingurikkumisena. Kohtu hinnangul asjaolust, et hageja kui müüja ei rakendanud ostja suhtes oma õigust katkestada ostjale uue kauba väljastamine kui ostja võlgnevus on ületanud krediidilimiidi (müügilepingu p 6.1.), ei saa järeldada, et hageja käitumine oleks olnud vastuoluline või et see oleks olnud seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast vastuvõetamatu või oli hageja eesmärgiks sellega ostja kahjustamine, samuti et hageja selline käitumine põhjustas omakorda ostja poolt lepingu rikkumise (ostuhinna tasumata jätmise). Kohus leiab vastupidiselt kostjale, et hageja käitus ostja suhtes heauskselt, kui ta vaatamata võimalusele katkestada ostjale kaupade tarnimine, siiski eeldades, et ostja täidab oma lepingulised kohustused ja likvideerib oma võlgnevuse, jätkas kaupade tarnimist. Kohtu hinnangul ostja poolt kauba eest ostuhinna (arvete) tasumata jätmine oli tingitud siiski ostjast endast ja temast sõltuvatest asjaoludest, mitte sellest, et hageja võimaldas ostjal uut kaupa saada vaatamata viimase võlgnevusele ja krediidilimiidi ületamisele. Samuti on kohtu hinnangul kohane hageja osundus, et ostja on 20.05.2009 võla tasumise kokkuleppes / maksegraafikus oma võlgnevust hageja ees summas 38319,32 eurot tunnistanud (tl 99). Kuigi kohus ei leia, et seda asjaolu tuleks käsitleda ühtlasi müügilepingus sätestatud krediidipiiri suurendamisena summani 38319,32 eurot, on nimetatud kokkulepe kohtu hinnangul käsitatav nn deklaratiivse võlatunnistusena, millega ostja kui võlgnik tunnistas oma võlgnevust hageja ees ja millega ostjale läks üle tõendamiskoormis tõendada vastupidist (et ta ei ole sellises summas hagejale võlgu). Kohtu hinnangul kostja kui solidaarvõlgnik ei ole seda tõendanud.
10.Seoses kostja vastuväitega vähendada võlgnevust vastavalt VÕS § 139 lg1, kohus leiab TsMS § 436 lg 7 tulenevalt (kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega), et selle asemel tuleks kostja vastuväite lahendamisel juhinduda VÕS §-st 101 lg 3, mille kohaselt võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Kohus märgib, et hageja ei ole esitanud
2-14-3849 kostja vastu kahju hüvitamise nõuet (VÕS § 115), vaid täitmisnõude (VÕS § 101 lg 1 p 1). Riigikohus on lahendis 3-2-1-36-06 märkinud (p 14), et kui lepingute alusel tehtud tööde eest ei olnud isikutelt, kelle huvides neid tehti, raha laekunud, ei saa seda automaatselt käsitada hageja kahjuna. Võlgniku kohustuste rikkumise korral on võlausaldaja õigustatud kasutama seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, sh nõudma kohustuse täitmist. Seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt kui solidaarvõlgnikult rahalise kohustuse täitmist. Nagu kohus eelnevas punktis märkis (p 9), kohus ei leia, et hageja käitumine müügilepingu täitmisel (kaupade müügi jätkamine vaatamata ostja poolt võlgnevuse krediidilimiidi ületamisele) tingis ostja poolt lepingu rikkumise (ostuhinna tasumata jätmise). Ostjal endal oleks olnud võimalik võlgnevus ja selle suurenemine ära hoida, kui ta oleks õigeaegselt arved tasunud või oleks loobunud uute kaupade võlgu (krediidi alusel) ostmisest. Seega kohtu hinnangul puudub alus hageja tegevuse tõttu kostja võlgnevuse vähendamiseks.
11.Kostja vastuväite osas, et hageja viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega, jagab kohus hageja poolt väljendatud seisukohta, mis tuleneb ka mitmetest Riigikohtu lahenditest (3-2-1-70-03 p 13 jt), et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel. See tähendab, et kui viivisenõue on esitatud aegumistähtaja jooksul (nagu see käesoleval juhul on), on see esitatud üldjuhul kooskõlas hea usu põhimõttega. Erandlikke asjaolusid, millest võiks järeldada, et hageja soovib viivisenõuet maksma panna vastuolus hea usu põhimõttega, ei ole kostja kohtu hinnangul välja toonud. Samuti arvestab kohus hageja osundusega, et hageja on ligikaudu aasta enne hagiavalduse esitamist, st 24.01.2013, saatnud kostjale e-kirjaga nõudekirja, milles muuhulgas juhiti tähelepanu, et maksetähtpäeva ületanud arvetelt arvestatakse lepingujärgset viivist kuni võlgnevuse lõpliku tasumiseni (tl 61). Seega ei saanud hageja poolt kostjale viivisenõude esitamine 10.10.2013 pankrotihoiatuses olla üllatuslik. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et nii hageja põhinõue kui ka viivisenõue (on seaduslikud ning põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele.
Menetluskulude jaotus
12.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, siis jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.