2-12-44330/50 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 31.10.2012 esitas Saare Kinnisvara OÜ (hageja) Harju Maakohtule hagi AL (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevuse 9000 eurot, intressi 156,53 eurot, viivised 499,87 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuvad viivised seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt palus hageja juhatuse liikme KS kinnitusel kostja laenu oma õele ALle, kelle volitatud esindajana sõlmis kostja samal ajal laenulepingu krediidiasutusega ja notariaalse müügilepingu, mille esemeks oli korteriomand. Kostja kinnitas hageja juhatuse liikmele KS-le, et tema õel AL-l puudub korteriomandi ostmiseks krediidiasutuse poolt nõutav omafinantseeringu osa summas 9000 eurot. Hageja eeldas, et laenulepingu pooleks ja laenusaajaks oli AL-l. Hageja kandis 17.03.2011 kostja arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXX Swedbankis 9000 eurot suulise kokkuleppe alusel, märkides maksekorraldusel selgitusena: „Laen AL-l“. 21.02.2012 saatis hageja AL-le meeldetuletuse võlgnevuse kokkuleppeliseks tasumiseks. 21.02.2012 vastuses eitas AL-l laenu saamist ja laenulepingu sõlmimist ning väitis, et makse saajaks on kostja. Hageja saatis 26.04.2012 kostjale nõudeavalduse alusetult saadu väljaandmise ja seadusjärgse intressi ning viivise tasumiseks. Kostja 30.04.2012 vastuses hagejale väidab kostja, et tema arvelduskontole kantud summa ei olnud laen ei kostjale ega ka AL-lahesoole. Kostja väitis, et tegemist oli laenu tagastusega, mille kostja oli väidetavalt andnud hagejale sularahas suusõnalise kokkuleppe alusel. Hageja oli seisukohal, et tegemist on kostja paljasõnalise väitega. Hagi õigusliku alusena tugines hageja VÕS §-le 1027, § 1035 lg 3 p-le 2 ja § 113 lg-le 1. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et 9000 eurot oli hageja võlg kostja ees, kes laenas selle raha oma õelt, kui andis hagejale laenu. Kostja märkis, et esitas 2009. aastal Sõrve Puit OÜ juhatuse liikmena täitmisavalduse ühelt võlgnikult 500 000 krooni sissenõudmiseks. Võlgnevuse täitmiseks müüs kohtutäitur enampakkumisel Saare maakonnas Torgu vallas XXXXX külas asuvat XXXXXXXX kinnistut, mille ostmisest oli huvitatud ka kostja ja kes pöördus seetõttu hageja juhataja KS poole, et ta korraldaks XXXXXXXX kinnistu ostu kohtutäituri enampakkumiselt. KS oli kostja ettepanekuga nõus. Kostjale endale tundus osalemine ostjana ebamugav, sest kostja oli firma poolt esitanud kohtutäiturile nõude võlgnevuse täitmiseks selle kinnistu arvel. Osa raha kinnistu ostuks oli kostjal endal olemas ja osa laenas kostja oma õelt AL-lt. Kostja andis KS-le XXXXXXXX kinnistu ostmiseks 200 000 krooni üle sularahas kahel korral, öeldes ka talle, et laenas raha oma õe käest. Ühel korral viibis raha üleandmise juures VF, kes võib seda fakti tunnistajana tõendada. Ka kostjat 2012. aasta alguses läbirääkimistel esindanud AK võib tunnistajana kinnitada, et KS kinnitas kinnistu ostuks sularaha saamist kostja käest ning et kostjale ei ole

raha tagastatud. Kostja leidis, et 17.03.2011 tagastas hageja kostja kontole kostja õelt laenatud 9000 eurot. Poolte vahel ei ole sõlmitud ühtegi laenulepingut, mistõttu on nõue alusetu. Maakohtu otsus 11.06.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse kogusummas 10 563,80 eurot, millest põhivõlg on 9000 eurot, laenuintress 156,53 eurot ja viivised otsuse tegemise aja seisuga 1407,27 eurot. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad viivised VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt 9000 eurot alates 12.06.2014 kuni põhinõude kohase täitmiseni. Lisaks parandas kohus käesolevas tsiviilasjas toimunud teise kohtuistungi protokollis istungi toimumise kuupäevana ebaõigesti märgitud 21.05.2013 ja luges teise kohtuistungi toimumise õigeks kuupäevaks 02.07.2013. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus märkis, et TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega tuleb kohtul kvalifitseerida haginõue sõltumata hageja taotlusest, st kohus kohaldab õigust omal algatusel (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-41-09, p 13; lahend nr 3-2-1-8-08, p 19). Ka hageja ise on märkinud, et nõuab raha küll alusetu rikastumise sätete järgi, kuid palub kohtul kohaldada mõnda muud alust, kui kohus nii leiab. Raha nõudmiseks peab poolte vahel olema mingi võlasuhe VÕS § 2 lg 1 mõttes, mis õigustaks hagejat nõudma kostjalt selle väljamõistmist. Seejuures tugines kohus VÕS §-le 3, § 8 lg-le 1 ja § 9 lg-le 1 ning leidis, et seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Hagiavalduses esitatud asjaoludel on hageja väitnud, et kostja on laenulepingu sõlminud justkui oma õe AL-l nimel, kuid antud asjaolu asjas kogutud tõendite alusel järeldada võimalik ei ole. Käesolevas tsiviilasjas on hageja juhatuse liige KS seletanud, et korteriomand, mille omandamiseks vajaliku omafinantseeringu tasumiseks kostja laenu palus, oli üürilepingu alusel kostja kasutuses ning kostja tahtis korteri ära osta (tl 121). Ka hageja teine juhatuse liige TT on seletanud, et 17.03.2011 tuli kostja hageja kontorisse ja palus hagejalt korteri ostmiseks laenu (tl 121). Kohtu hinnangul on hageja seaduslike esindajate vande all antud seletusega tõendatud, et pooled vahetasid vastastikku tahteavaldusi, et sõlmida leping, mille kohaselt hageja kohustus kostjale andma tähtajatult 9000 eurot laenu ja kostja vastavalt selle laenu tagasi maksma. Kohus leidis hageja seadusliku esindaja KS vande all antud seletustele viidates (tl 121), et kostja tahteavalduse andmist kinnitab ka hageja esile toodud kostja laenu saamise motiiv, et viimane soovis finantseerida õe nimele omandatava korteri müügitehingu omafinantseeringu osa. Kohus tuvastas kostja AS-i Swedbank arvelduskonto väljavõttega (tl 164), et 17.03.2011 on kostja kandnud OÜ-le Roheline Ring 7960 eurot selgitusega „Korteri makse AL-l eest“, milline asjaolu kinnitab hageja väiteid, et kostja vajas laenu korteri ostmise finantseerimiseks. Antud korteriomandi aadressil XXXXXXXXX X-X, Kuressaares kohta avatud kinnistusraamatu elektroonilisest registriosast nr XXXXXXX nähtub, et korteriomand kuulus enne AL-l nimele kandmist OÜ-le Roheline Ring. Seega sõlmiti poolte vahel VÕS § 396 lg 1 tähenduses laenuleping, millega hageja laenas kostjale 9000 eurot. Kohus tuvastas AS Swedbank 17.03.2011 maksekorraldusega nr 6389 (tl 5), et 17.03.2011 on hageja kandnud kostja arvelduskontole 9000 eurot selgitusega “Laen ALl“, millest saab järeldada, et hageja laenuandjana on oma kohustuse raha kostjale üle anda täitnud. Kohus jõudis järeldusele, et tegemist oli tähtajatu laenulepinguga, millise tagasimaksmise kohustus tekib pärast laenulepingu lõppemist VÕS § 398 lg 1 kohaselt selle

ülesütlemise tagajärjel. Viidatud sättele tuginedes märkis kohus, et seega toimub laenulepingu ülesütlemine ühepoolse tahteavalduse esitamisega teisele lepingupoolele ning tahteavalduse võib sarnaselt teiste võlaõiguslike lepingutega TsÜS § 68 lg-st 1 tulenevalt teha mis tahes viisil, poolte tahe peab olema äratuntavalt väljendatud ning kohtu hinnangul ka piisavalt määratletud. Kohus tuvastas, et 26.04.2012 on hageja tehinguline esindaja saatnud kostjale kirja, milles palutakse kostjal välja anda alusetult saadud 9000 eurot, intressid 26.04.2012 seisuga 110,29 eurot ja maksta viivis (tl 9). Kostja poolt nimetatud avalduse kättesaamist kinnitab tema 30.04.2012 e-kiri, milles kostja avaldab, et hageja kirjas märgitud raha, mis laekus kostja kontole, ei olnud laen ei A-ile ega AL-le (tl 11). Kohtu hinnangul saab hageja 26.04.2012 kirjas sisalduvat avaldust käsitleda laenulepingu ülesütlemise avaldusena, kuna seal on piisavalt kirjeldatud laenulepinguga seotud asjaolusid ning nõutud konkreetselt raha tagastamist. Ka kostja 30.04.2012 vastukirjas avaldatust saab teha järelduse, et kostja mõistis nagu nõutaks temalt laenu tagasi. Seega pidi hageja 26.04.2012 avaldus olema kostjani jõudnud hiljemalt 30.04.2012, mil hakkas kulgema VÕS § 398 lg 1 teises lauses sätestatud tähtaeg ning laenu tagasimaksmise kohustus tekkinuks seega laenulepingu lõppemisel 30.06.2012. TsÜS § 136 lgle 8 tuginedes märkis kohus, et kuna 30.06.2012 oli laupäev, tekkis laenu tagasimaksmise kohustus 02.07.2012 kell 24.00. Seoses hageja intressinõudega summas 156,53 eurot tugines kohus VÕS § 397 lg-le 1 ning märkis et seega eeldatakse antud sättest tuleneva põhimõtte kohaselt, et teistsuguse kokkuleppe puudumise korral on laenuandja poolt majandus- ja kutsetegevuses antud laen on tasuline ning laenult tuleb arvestada intressi. Hageja tehinguline esindaja ei osanud küll vastata küsimusele, kas laenu andmine oli hageja jaoks tavapärane majandustegevus (tl 81), kuid õiguskirjanduses väljendatud seisukohtade järgi tuleks arvestades VÕS § 397 lg 1 eesmärki tõlgendada laialt st selliselt, et see hõlmab kõiki juhtumeid kus laenuandja sõlmib laenulepingu majandus- ja kutsetegevuses sõltumata sellest, kas nimetatud majandus- või kutsetegevus seondub laenude andmisega. Hageja ei ole hagiavalduses küll esile toonud, et laenulepingus oleks kokku lepitud ka laenuintressi määr, kuid kohtule esitatud hageja tehingulise esindaja vahendusel kostjale adresseeritud 26.04.2012 nõudekirjas on märgitud intressimäärana 10% aastas. Kohtu hinnangul saaks seda iseenesest käsitleda VÕS § 397 lg 2 tähenduses hariliku määrana, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, kuivõrd see oleks eelduslikult kostjale soodsam arvestades, et tegemist oli tagatiseta antud laenuga. Kohus leidis, et kuivõrd hageja nõuab hagiavalduses kostjalt intressi summas 156,53 euro väljamõistmist, tuleb intress kostjalt hageja kasuks välja mõista selles summas, s.o. 156,53 eurot. Analüüsides kostja 03.12.2012 kohtule esitatud vastuses (tl 29-3), 15.01.2013 menetlusdokumendis (tl 72) ja kostja esindaja 21.05.2013 eelistungil esitatud vastuväiteid märkis kohus, et esmalt pidi kostja tõendama, et kostja ja KS vahel on kehtiv leping, mille kostja on laenuandjana täitnud ning et hageja on täitnud KS eest laenu tagastamise kohustuse. Kohtu hinnangul ei ole asjas tõendamist leidnud, et kostja ja KS vahetasid vastastikku tahteavaldusi, et sõlmida leping, mille kohaselt kostja kohustus andma KS-le laenu ja viimane kohustus antud rahasumma tagastama. Tunnistaja VF-i ütlustest ei ole võimalik teha usaldusväärset järeldust, et enne raha väidetavat üleandmist vahetasid kostja ja KS vastavaid tahteavaldusi, sest tunnistaja on küll öelnud, et on näinud sularaha üleandmist KS-le (tl 121 pöördel), kuid neist ei selgu, et raha anti kostja ja KS vahelise laenulepingu täitmiseks. Kohus juhtis kostja tähelepanu vajadusele tõendada kostja ja KS vahelise laenulepingu sõlmimist (tl 81). Õige on hageja väide, et kostja ei ole laenatavate summade suuruse osas olnud järjekindel, sest algselt 03.12.2012 menetlusdokumendis väidetu kohaselt andis kostja KS-le täitemenetluses müüdava XXXXXXXX kinnistu ostmiseks sularahas 200 000 krooni, hiljem on väidetud, et

laenu anti 250 000 krooni, mis kahandab kostja väidete usutavust. Kostja on rõhutanud, et raha anti KS-le täitemenetluse enampakkumiselt XXXXXXXX kinnistu ostmiseks, kuid kohtu hinnangul ei ole kostja veenvalt selgitanud, mis takistas tal sissenõudja esindajana ise soovitava kinnisasja osas enampakkumisel osalemise korraldamist või osalemist. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 87 lg 1 teise lause kohaselt võivad kaasa pakkuda ka võlgnik ja sissenõudja. Kohtu hinnangul ei ole ka kostja veenvalt selgitanud kaalutlusi, miks anti laen isiklikult KS-le XXXXXXXX kinnisasja ostmiseks, kui kinnisasja pidi omandama OÜ Meikara, pärast mida pidi viimane müüma pool mõttelist osa kostja omandisse olukorras (vt tl 81), kus kostjal oli olemas raha soovitava kinnisasja omandamiseks ning tema juhitav äriühing saanuks sissenõudjana enampakkumisel osaleda tagatisraha maksmata juhul, kui tema nõue nõutava tagatisraha kattis (TMS § 83 lg 4 p 2). Kuigi pooltel ei ole iseenesest vaidlust, et OÜ Meikara omandas kõnealuse XXXXXXXX kinnisasja kordusenampakkumiselt hinnaga 200 100 krooni, ei ole kohtu hinnangul antud asjaolu võimalik seostada selliselt, et sellest oleks võimalik järeldada kostja ja KS vahelise laenulepingu sõlmimist. Kui kostja leiab, et tal on KS vastu mingi nõue, on tal õigus see kohtulikult maksma panna. Seega leidis kohus, et kostja vastuväited ei ole leidnud tõendamist. Seoses hageja viivisenõudega märkis kohus, et kohus on jõudnud järeldusele, et laen muutus sissenõutavaks 02.07.2012, mistõttu on hagejal õigus arvestada sellest ajast ka viiviseid vastavalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatule. Tulenevalt TsMS §-st 367 arvestas kohus viivised välja alates laenu sissenõutavaks muutumisest, s.o 02.07.2012, kuni kohtulahendi tegemiseni ja leidis, et seega kuuluvad kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele seaduses sätestatud määras viivised alates laenu sissenõutavaks muutumisest kuni kohtulahendi tegemiseni kogusummas 1407,27 eurot. Lisaks kuulub rahuldamisele hageja nõue kostjalt välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuvad viivised seaduses sätestatud määras laenusummalt 9000 eurolt alates 12.06.2014 kuni kogu laenusumma kohase täitmiseni. Apellatsioonkaebus 26.07.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja saata asja tagasi lahendamiseks maakohtule või alternatiivselt tühistada maakohtu otsuse ja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsus on kostja jaoks üllatav, sest menetluses ei ole käsitletud laenulepingu sõlmimist hageja ja kostja vahel, vaid laenulepingut AL-l ja hageja vahel. Hagi on esitatud kostja alusetule rikastumisele tuginedes, kusjuures hageja väidab laenulepingu sõlmimist AL-lga. Seega on kohus jätnud täitmata selgituskohustuse ja on oluliselt rikkunud menetlusnorme (TsMS § 442 lg 8), mistõttu tuleb maakohtu lahend täies ulatuses tühistada. Lisaks on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid ja teinud seetõttu väära lahendi. Kuigi hageja lepingulised esindajad on vande all kinnitanud, et tahtsid laenu anda AL-le, kes vajas laenu korteriostu finantseerimiseks ja laenu võtmisel esindas AL-ld kostja, on kohus ootamatult leidnud, et laenulepingu pooleks on hoopis kostja. Kohus ei ole asjas kaasanud omal algatusel AL-ld kolmanda isikuna, kuid on hinnanud kostja poolt AL-l nimel tehtud korteriomandi finantseerimise makset kostja laenu vajaduse seisukohalt. Kostja jääb kõigi esimeses kohtuastmes väljendatud seisukohtade juurde ja neid täiendavalt apellatsioonkaebuses ei korda. Kostja osundab, et vaidlus puudub selles, et 17.03.2011 on hageja kandnud kostja arvelduskontole 9000 eurot selgitusega “Laen AL-l“, mis on tõendatud AS Swedbank 17.03.2011 maksekorraldusega nr 6389 (tl 5). Samas on kohus pidanud vajalikuks tuvastada, et 17.03.2011 on kostja kandnud OÜ-le Roheline Ring 7960 eurot selgitusega “Korteri makse ALl eest“, mis on tõendatud kostja AS Swedbank arvelduskonto väljavõttega (tl 164). Viidatud

kahest väljavõttest nähtuvad erinevad summad, kuid kohus on teinud sellest arusaamatul viisil järelduse, nagu oleks kostja vajanud laenu. Seejuures on kohus jätnud tähelepanuta, et mõlemad hageja juhatuse liikmed on väitnud laenu andmist AL-le ja kinnitanud kohtuistungil vande all, et kostja oli AL-l lepinguline esindaja ja hageja juhatuse liikmed teadsid volituse olemasolust. Seega ei ole kohus asjaoludest ja tõenditest lähtuvalt hinnanud, kas tegemist oli esindusega (TSÜS § 115, § 117). Kohus on seejuures otsuses väitnud, et hagiavalduses nõuab hageja kostjalt raha väljamõistmist. Kuigi kohus on lahendis märkinud, et TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega, ei anna see menetlusnorm kohtule alust hageja nõude põhiseisukohtade muutmiseks ega asendada menetlusosalise seisukohti lähtuvalt menetlusosalise esindaja vande all antud ütlustest. Hageja ei ole menetluses väitnud, et laenuleping sõlmiti kostjaga. Seega ei saa kohus hakata selliseid väiteid hageja eest esitama. Tegemist on olulise menetlusnormide rikkumisega (TsMS § 5, § 436, § 442). Eeltoodust tulenevalt on asjakohatu kohtu väide, et hageja seaduslike esindajate vande all antud seletusega on tõendatud, et pooled vahetasid vastastikku tahteavaldusi, et sõlmida leping, mille kohaselt hageja kohustus kostjale andma tähtajatult 9000 eurot laenu ja kostja vastavalt selle laenu tagasi maksma.“ Kostja rõhutab, et hageja on soovinud hageja seaduslike esindajate ülekuulamist tõendamaks väidet, et laenuleping sõlmiti kostja õega. Kohus on väljunud hagi piiridest. Kostja leiab VÕS § 2 lg-le 1, §-le 3, § 8 lg-le 1 ja § 9 lg-le 1 viidates, et seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud kokkuleppe. Käesolevas tsiviilasjas ei ole poolte kokkulepet laenu võtmiseks kostja poolt tuvastatud ja seda väidet ei ole esitanud ka hageja. Kohus on väitnud, nagu kinnitaks kostja tahteavalduse andmist hageja poolt esile toodud kostja laenu saamise motiiv, et viimane soovis finantseerida õe nimele omandatava korteri müügitehingu omafinantseeringu osa. Kohus ei ole samas hinnanud, et hageja seaduslikud esindajad ei ole väitnud kostja soovi saada laenu, vaid seda, et kostja olevat taotlenud oma õe huvides laenu. Need on täiesti erineva sisuga väited. Kohus on seega moonutanud hageja seaduslike esindajate poolt vande all antud tunnistuse sisu. Tegemist on olulise menetlusnormi rikkumisega. Leides, et seega sõlmiti poolte vahel VÕS § 396 lg 1 tähenduses laenuleping, millega hageja laenas kostjale 9000 eurot, ei ole kohus selgitanud ega põhjendanud, kuidas sõlmiti poolte vahel laenuleping, kui hageja väite kohaselt soovis kostja laenu õe nimel. Seejuures on kohus alusetult tuvastanud, et sellest, et 17.03.2011 on hageja poolt kostja arvelduskontole tehtud 9000 eurot ülekanne selgitusega “Laen AL-l“, saaks järeldada, et hageja on laenu andmise kohustuse kostja ees täitnud. Samuti on kohus jõudnud arusaamatule järeldusele, et tegemist on tähtajatu laenulepinguga hageja ja kostja vahel, millest tulenevalt on hagejal õigus saada rahalt intressi. Kostja märgib, et laenulepingu sõlmimist ei saa tuvastada üksnes ühe asjast huvitatud poole väidetega. Samuti ei ole võimalik kohaldada intressi maksmise kohustust kostjale, kui hageja väite kohaselt on laen antud AL-le kostja vahendusel. Tegemist on ka olulise materiaalõigusnormi rikkumisega, sest laenuintress on lepingu komponent ja selleks peab olema tuvastatud poolte tahe sõlmida intressiga laenuleping ja kokkulepe intressi suuruse kohta. Pelgalt ülekanne kellegi kontole ei anna õigust nõuda laenuintressi. Seega on kohus vääralt kohaldanud materiaalõigust. Olukorras, kus makse sooritus on suunatud kostja õele, ei saa hageja nõuda raha tagastamist kostjalt. Kostjal puudub esinduse korral hagejaga lepinguline suhe, samuti ei ole kostja soorituse saajaks VÕS §-de 1029 ja 1028 tähenduses. Sooritus on tehtud sellisel juhul kostja õele ja kostja on üksnes soorituse füüsiline adressaat. Makse füüsiliseks adressaadiks olemine ei tee kostjat hageja ja kostja õe vahelises suhtes võlgnikuks. Eeltoodut kinnitab selgelt ka VÕS § 1029

sõnastus ja samuti õiguskirjanduses esitatud seisukohad VÕS § 1029 tõlgendamise kohta. Seega on tegemist vale kostjaga menetluses ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebusele rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 11.06.2014 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme ning on kohaldanud õigesti materiaalõigust. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-11-08 asunud järgmisele seisukohale: „Kolleegium peab vajalikuks korrata oma varasemates lahendites väljendatud seisukohta, et kohus ei ole seotud õigusliku kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab. Nõude kvalifitseerimisel on kohus seotud nende hagi aluseks olevate asjaoludega, millele pool on viidanud (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-07, 25. aprilli 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-02 ja 7. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-03). Juhul, kui laenuleping ei osutu tõendatuks, on samade asjaolude alusel võimalik hageja nõue kvalifitseerida alusetust rikastumisest tuleneva nõudena“. Seega ei ole maakohus ületanud nõudepiire, kui tuvastas, et hagiavalduses esitatud asjaolude alusel oli poolte vahel sõlmitud laenuleping. Nõustuda ei saa ka kostja väitega, nagu oleks maakohus hinnanud tõendeid vääralt ja asunud materiaalõigust valesti kohaldades seisukohale, et pooltel oli laenuleping. Maakohtu põhjendustest nähtub selgelt, milliste tõendite alusel luges maakohus laenusuhte tuvastatuks, menetlusõiguse normide rikkumist tõendite hindamisel ei ole ringkonnakohus tuvastanud. Ainuüksi asjaolust, et pooltel ei olnud kirjalikku laenulepingut, millest nähtuks kummagi poole sõnaselge tahe sõlmida laenuleping, ei saa järeldada laenulepingu puudumist. TsÜS § 68 lg 1 järgi võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Tahteavaldus võib mh olla kaudne, väljendudes teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 3). Hinnanud poolte vastastikust käitumist ja asja esitatud tõendeid, leidis maakohus põhjendatult, et sellest saab järeldada laenulepingu sõlmimist just kostjaga. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-57-13 taas rõhutanud: „Riigikohus on asjas nr 3-2-1-11-08 leidnud, et kui laenuandja on tõendanud raha ülekandmise, siis tuleb laenusaajal tõendada, et laenuandjal ei ole õigust raha tagasi saada, ning kohtuasjas nr 3-2-1-96-11 leidis Riigikohus, et laenusaajal on kohustus tõendada, et ta on võlausaldajale laenu tagasi maksnud. Olukorras, kus hageja tõendas raha ülekandmise fakti, oleks pidanud kostja tõendama, et laenuna ülekantud summad on tagasi makstud või et hagejal ei ole muul põhjusel õigust seda raha tagasi saada“. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole tõendanud sellist asjaolu, millest nähtuks, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada, kuna ta on selle tagasi maksnud või muul põhjusel pole õigust seda saada. Maakohus on otsuse p-s 20 kõigile kostja vastuväidetele hinnangu andnud ja

põhjendatult jõudnud järeldusele, et kostja ei ole oma vastuväited tõendanud. Oma vastuväiteid kinnitavatele tõenditele ei ole viidatud apellatsioonkaebuses. Ka ringkonnakohtu istungil ei toonud kostja esile tõendeid, mis tema vastuväiteid tõendaks. Kostja vaid kinnitas, et ta oli teises firmas ainus juhatuse liige ja oleks sealt saanud laenu võtta. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Alates 01.01.2015.a kehtiva protsessiõiguse kohaselt saab menetlusosaline taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende menetluskulude osas, mis tsiviilasja toimikust ei kajastu (nagu näiteks tehingulise esindaja tasu), üksnes siis, kui menetlusosaline on esitanud igas kohtuastmes, kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kohase menetluskulude nimekirja. Ka käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 2014.a lõppu ning lähtudes kehtivast menetlusseadustikust ei küsinud menetlusosaliste käest menetluskulude nimekirja ning märkis kohtuotsusesse, et menetlusosalistel on õigus esitada menetluskulude summaarse kindlaksmääramise taotlus asjas lõpplahendi teinud maakohtule 30 päeva jooksul asjas tehtud lõpplahendi jõustumisest alates. See seadusesäte, mis andis menetlusosalistele õiguse esitada menetluskulude nimekiri kuni 31.12.2014.a kehtinud TsMS-i redaktsiooni kohaselt peale lõpplahendi jõustumist (kuni 31.12.2014.a kehtinud redaktsioonis TsMS § 174 lg 1 lause 1), alates 01.01.2015.a enam ei kehti. See tähendaks aga seda, et menetlusosaline ei saagi nõuda maakohtu menetluses kantud kulude hüvitamist. Siinkohal on oluline rõhutada, et nii enne 31.12.2014.a kehtinud kui ka peale seda tähtpäeva kehtiva TsMS § 174 lg 7 kohaselt ei või menetlusosaline nõuda menetluskulude hüvitamist väljaspool menetluskulude kindlaksmääramise menetlust ega muul õiguslikul alusel. Seega on seadusandja seadust muutes jätnud menetlusosalised ilma õigusest nõuda menetluskulude hüvitamist. Õigus nõuda kahju hüvitamist on aga konstitutsiooniline põhiõigus, mida ei saa seadusandja seadusi muutes isikutelt ära võtta. TsMS-i muutmisel seadusandja rakendussätteid ette ei näinud. Oluline on tagada ka see, et ühe ja sama tsiviilasja puhul toimuks erinevate kohtuastmete menetluskulude kindlaksmääramine samade põhimõtete järgi – kas siis selliselt, et kulusid kajastavad dokumendid tuleb esitada igas kohtuastmes ja neid hiljem esitada ei saa või selliselt, kulude väljamõistmise taotluse saab kõikide menetluskulude osas esitada peale asjas tehtud lõpplahendi jõustumist. Arvestades seda, et isikutele tuleb tagada põhiõiguste kaitse ja seega tagada ka õigus nõuda enne 01.01.2015.a tehtud kohtuotsuste puhul menetluskulude hüvitamine, leiab ringkonnakohus, et kuni 31.12.2014.a kehtinud TsMS § 174 lg 1 lauset 1 ja TsMS §-i 6 tuleb põhiseaduskonformset tõlgendusmeetodit rakendades tõlgendada selliselt, et nendes tsiviilasjades, kus esimene lõpplahend (maakohtu otsus või maakohtu poolt menetlust lõpetav määrus) tehakse enne 01.01.2015.a, tuleb kõikide menetluskulude osas kohaldada TsMS-i kuni 31.12.2014.a kehtinud redaktsiooni. Sellisel juhul on tagatud menetlusosalisele põhiseadusega kaitstud õigus nõuda kahju hüvitamist. Juhul, kui seadusesätet on võimalik tõlgendada mitmel viisil, millest üks viiks isikute põhiõiguste rikkumiseni, tuleb alati eelistada sellist seaduse tõlgendust, millega isikute põhiõigusi ei kahjustada. Eespool toodust tulenevalt ei määranud ringkonnakohus käesolevas tsiviilasjas menetlusosalistele apellatsioonimenetluse kulude nimekirjade esitamiseks tähtpäeva ning määrab käesolevas kohtuotsuses kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse ning selgitab menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korda selliselt nagu seda nägi ette kuni