Kaebuse esitaja ja kaebuse A.K.apellatsioonkaebus liik 1732,97 eurot
Tsiviilasja hind Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): KÜ Kivi 4A (registrikood: 80111802; asukoht: XXXXXXXXX XXXX), tehinguline esindaja Urmas Mardi Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): A.K. (isikukood:
XXXXXXXXXXX;
elukoht: XXXXXXXXX XXXX), tehinguline esindaja Madis Truber
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Keelduda A.K. apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastada kaebus peale käesoleva kohtumääruse jõustumist apellatsioonkaebuse esitajale.
Jätta maakohtu menetluskulud 91% ulatuses A.K. kanda ja 9% ulatuses KÜ Kivi 4 A kanda. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta A.K. kanda.
4.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta 1(4)
Tsiviilasi nr: 2-14-13840 seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud
1.25.06.2014.a esitas hageja maakohtule hagi kostjalt kui korteriühistu liikmelt 2013.a jaanuari kuni 2014.a mai majandamiskulude 1732,97 euro väljamõistmiseks. Hageja tegeleb elamu haldamisega. Elektriküttele üleminek ei vabasta kostjat kohustustest ühistu ees. Hageja põhikiri ega üldkoosoleku otsused ei võimalda kostjale majandamiskulude tasumise osas erandeid, 24.03.2013.a üldkoosoleku otsuse järgi peab kostja kandma küttekulusid täies ulatuses.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ehitas korteri elektriküttele ümber 1996.a, ametlikku luba ehitamiseks ei olnud. Üldkoosolekutel on kostja saanud hagejaga kokkuleppele, et maksab kütte eest 25% ulatuses ja hiljem muudeti see 10%-le. Kostja ei pea maksma teenuse eest, mida ta ei saa. Lisaks tasus kostja majas kõige rohkem ampritasu.
3.Maakohus tegi 10.11.2014.a otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hagejale välja majandamiskulude võlgnevuse perioodil 2013.a jaanuar kuni 2014.a mai, summas 1582,33 eurot. Kohus leidis, et kostja oli õigustatud kuni 23.03.2013.a tasuma kütte eest 10% ulatuses, kuid alates 24.03.2013.a tuli kostjal tasuda kütte eest 100% ulatuses. Üldkoosoleku otsuse täitmine on kostjale kui hageja liikmele kohustuslik. Kostja väited, et ta on pidanud tasuma rohkem ampritasu elektriküttele ülemineku eest, on tõendamata. Isegi, kui kostjal tuli tasuda suuremat ampritasu, pidi kostja elektriküttele üleminekul arvestama, et tema kulutused elektrile võivad kasvada seoses elektri suurenenud tarbimisega. Elektriküttele üleminek oli kostja vaba valik. Ühes korteris küttesüsteemi muutmine ja eraldamine end kogu maja keskküttesüsteemist viib kogu maja küttesüsteemi tasakaalust välja, mistõttu on oluline, et vastavaks tegevuseks oleks teiste korteriomanike nõusolek. Kostja on märkinud, et vastavat nõusolekut tal ei olnud. Hageja ei ole kohtule esitanud 2013.a jaanuari majandamiskulude arvet, mistõttu ei ole hageja nõue vastavas ulatuses tõendatud ega kontrollitav. 2013.a veebruari ja märtsi majandamiskulude arvete eest pidi kostja tasuma 400,73 eurot. 2013.a aprillist kuni 2014.a maini tuli kostjal tasuda majandamiskulude arvete eest 3223,19 eurot. Seega kokku tuli kostjal vaidlusalusel perioodil tasuda 3623,92 eurot. Kostja on nimetatud perioodil tasunud kokku 2041,59 eurot. Seega on kostja tasunud vähem 1582,33 eurot, milline summa tuleb kostjalt välja mõista.
4.Kostja maakohtu otsusega ei nõustunud ja esitas selle peale 29.12.2014.a apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Maakohus ei ole selgitanud välja kõiki asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid, samuti ei ole hageja oma nõuet põhistanud ega toonud välja asjaolusid, mille alusel peaks kostja tasuma küttekulusid 100% ulatuses ning täiendavalt veekulude eest. Kohus on hinnanud vääralt tõendeid. Kohus on keskendunud ainult nõude õiguslikele alustele, jättes tuvastamata tegelikud asjaolud, millistel toimus kostja üleminek elektriküttele ning et selleks oli hageja sisuline nõusolek. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas, et kõigi kaasomanike nõusolekul elamu ühisest küttesüsteemist eraldunud korteriomanikult, kellel on välja ehitatud individuaalne küttesüsteem, nõutakse küttekulude tasumist arvestatuna korteri pindala suurusest võrdselt teiste korteriomanikega, kellel puudub individuaalne küttesüsteem. Kohus ei ole põhjendanud, miks peab kostja kanda kulutusi, kui ta keskkütteteenust reaalselt ei
2(4)
Tsiviilasi nr: 2-14-13840 kasuta ja on isoleerinud korteri vastavalt hageja nõudmistele. Üüriteatistel tasumisele kuuluvad summad vee eest on osaliselt põhjendamatud. Kohtuotsuse p-s 16 toodud nõude määramise arvutus on vigane. Määruse põhjendused
5.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et kooskõlas TsMS § 638 lg-ga 1, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda. TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Hageja esitas maakohtusse raha maksmisele suunatud hagi, milles nõudis majandamiskulude 1732,97 euro tasumist. Kuna hageja põhinõue ei ületa 2000 eurot ning kõrvalnõudeid hageja ei esitanud, siis oli tegemist lihtmenetluses menetletud asjaga TsMS § 405 lg 1 tähenduses. TsMS § 637 lg 21 sätestab, et sama seadustiku § 405 lg-s 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus ei ole otsuses kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 10 märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses. Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, milliste puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole ka välistatud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud alustel. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesolevas asjas TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Asjaolu, et apellant maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna vastupidise väitmiseks alust. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.
6.Kuivõrd ringkonnakohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse, ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud maakohtu menetluskulude jaotust. Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud kaebuse esitaja kanda.
7.Alates 01.01.2015.a kehtiva protsessiõiguse kohaselt saab menetlusosaline taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende menetluskulude osas, mis tsiviilasja toimikust ei kajastu (nagu näiteks tehingulise esindaja tasu), üksnes siis, kui menetlusosaline on esitanud igas kohtuastmes, kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kohase menetluskulude nimekirja. Ka käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 2014.a lõppu ning lähtudes kehtivast menetlusseadustikust ei küsinud menetlusosaliste käest menetluskulude nimekirja ning märkis kohtuotsusesse, et menetlusosalistel on õigus esitada menetluskulude summaarse kindlaksmääramise taotlus asjas lõpplahendi teinud maakohtule 30 päeva jooksul asjas tehtud lõpplahendi jõustumisest alates. See seadusesäte, mis andis menetlusosalistele õiguse esitada menetluskulude nimekiri kuni 31.12.2014.a kehtinud TsMS-i redaktsiooni kohaselt peale lõpplahendi jõustumist (kuni 31.12.2014.a kehtinud redaktsioonis TsMS § 174 lg 1 lause 1), alates 01.01.2015.a enam ei kehti. See tähendaks aga seda, et menetlusosaline ei saagi nõuda maakohtu menetluses kantud kulude hüvitamist. Siinkohal on oluline rõhutada, et nii enne 31.12.2014.a kehtinud kui ka peale seda tähtpäeva kehtiva TsMS § 174 lg 7 kohaselt ei või menetlusosaline nõuda menetluskulude hüvitamist väljaspool menetluskulude kindlaksmääramise menetlust ega muul õiguslikul alusel. Seega on seadusandja seadust muutes jätnud menetlusosalised ilma õigusest nõuda menetluskulude
3(4)
Tsiviilasi nr: 2-14-13840 hüvitamist. Õigus nõuda kahju hüvitamist on aga konstitutsiooniline põhiõigus, mida ei saa seadusandja seadusi muutes isikutelt ära võtta. TsMS-i muutmisel seadusandja rakendussätteid ette ei näinud. Oluline on tagada ka see, et ühe ja sama tsiviilasja puhul toimuks erinevate kohtuastmete menetluskulude kindlaksmääramine samade põhimõtete järgi – kas siis selliselt, et kulusid kajastavad dokumendid tuleb esitada igas kohtuastmes ja neid hiljem esitada ei saa või selliselt, kulude väljamõistmise taotluse saab kõikide menetluskulude osas esitada peale asjas tehtud lõpplahendi jõustumist.
8.Arvestades seda, et isikutele tuleb tagada põhiõiguste kaitse ja seega tagada ka õigus nõuda enne 01.01.2015.a tehtud kohtuotsuste puhul menetluskulude hüvitamine, leiab ringkonnakohus, et kuni 31.12.2014.a kehtinud TsMS § 174 lg 1 lauset 1 ja TsMS §-i 6 tuleb põhiseaduskonformset tõlgendusmeetodit rakendades tõlgendada selliselt, et nendes tsiviilasjades, kus esimene lõpplahend (maakohtu otsus või maakohtu poolt menetlust lõpetav määrus) tehakse enne 01.01.2015.a, tuleb kõikide menetluskulude osas kohaldada TsMS-i kuni 31.12.2014.a kehtinud redaktsiooni. Sellisel juhul on tagatud menetlusosalisele põhiseadusega kaitstud õigus nõuda kahju hüvitamist. Juhul, kui seadusesätet on võimalik tõlgendada mitmel viisil, millest üks viiks isikute põhiõiguste rikkumiseni, tuleb alati eelistada sellist seaduse tõlgendust, millega isikute põhiõigusi ei kahjustada.
9.Eespool toodust tulenevalt ei määranud ringkonnakohus käesolevas tsiviilasjas menetlusosalistele apellatsioonimenetluse kulude nimekirjade esitamiseks tähtpäeva ning määrab käesolevas kohtuotsuses kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse ning selgitab menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korda selliselt nagu seda nägi ette kuni 31.12.2014.a kehtinud TsMS-i redaktsioon. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 (kuni 31.12.2014.a kehtinud redaktsioonis) järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 (kuni 31.12.2014.a kehtinud redaktsioonis) kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.