Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-14-13748

2-14-13748 TsMS § 444 lg 3 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava osa ja esitab põhjendavas osas vaid õigusliku põhjenduse. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud. Hagimaterjalide kohaselt sõlmis kostja Elisa Eesti AS-iga 29.07.2011. a liitumislepingu ja järelmaksuga müügilepingu ning 28.08.2011. a liitumislepingu ja järelmaksuga müügilepingu. Lepingute alusel kohustus Elisa Eesti AS pakkuma kostjale mobiiliteenuset ja andis kostja kasutusse mobiiltelefonid. Kostja kohustus hagejale tasuma teenuste eest ja mobiiltelefonide järelmaksu osamakseid vastavalt esitatud arvetele. Kostja rikkus maksekohustust ja ei tasunud teenuste ning kauba eest nõuetekohaselt. Kostjal on tekkinud võlg summas 204,13 eurot. Elisa Eesti AS loovutas oma nõude kostja vastu hagejale. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 lubavad võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muuhulgas kohustuse täitmist ja viivist. VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Teenuse pakkuja/müüja ja kostja on lepingutes kokku leppinud viivise määras 0,15 % tasumata summalt päevas. Hageja on arvestanud kostja poolt tasumata summadelt viivist lepingus kokkulepitud määras hagi esitamise seisuga summas 125,27 eurot. Hageja taotleb alates hagi esitamisest, s.o alates 17.10.2014. a viivist 0,15 % põhinõudelt kuni selle täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 78,86 eurot. Kohus arvestas alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 24,30 eurot (204,13 eurot x 0,15 % x 81 päeva). Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 353,70 eurot, millest moodustab 204,13 eurot põhivõlg, 149,57 eurot 05.01.2015. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise alates 06.01.2015. a 0,15 % põhinõudelt (204,13 eurolt) päevas kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 54,56 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel, sama paragrahvi 3. lõike kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti. Kohus rahuldas hagi, seega tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 2 alusel kostja kanda. TsMS § 1741 lg 3 kohaselt määrab kohus hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kui hageja esitab kohtule menetluskulude nimekirja.

2-14-13748 Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja ja palunud kostjalt välja mõista nõude esitamisel tasutud riigilõiv summas 100 eurot. Kohus tegi kindlaks, et hageja tasus maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel 26.03.2014. a riigilõivu 45 eurot ja hagi esitamisel 15.10.2014. a täiendavat riigilõivu 55 eurot, kokku 100 eurot. Kohus leiab, et riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras ja see kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele. Lisaks taotles hageja kostjalt välja mõista hageja poolt lepingulisele esindajale makstud tasu õigusabi eest summas 178,95 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad sama paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. TsMS § 175 lg 4, mis nägi ette lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärade kehtestamise, on Riigikohtu üldkogu kohtumääruse alusel kehtetu alates 26.06.2014. a. Kostja ei ole esitanud hageja lepingulise esindaja kuludele vastuväiteid ja kohus leiab, et arvestades hageja esindaja eeldatavat töömahtu ja ajakulu on taotletav tasu mõistlik ja põhjendatud. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud kokku summas 278,95 eurot, millest moodustab nõudelt tasutud riigilõiv summas 100 eurot ja hageja lepingulise esindaja tasu summas 178,95 eurot. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ettenähtud määras (EKP intress + 8 % aastas). /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.