MP ́i hagi TL ́i vastu kaasomandi lõpetamiseks ja TL-i avaldus kasutuskorra kindlaksmääramiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 08.05.2014 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
TL ́i apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): MP (isikukood: XXXXXXXXXX; elukoht: XXXXXXX), tehinguline esindaja v.adv Armand Reinmaa Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): TL (isikukood: XXXXXXXXXXX; elukoht: XXXX XXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja v.adv Vahur Krinal
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Pärnu Maakohtu 08.05.2014.a otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.
Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu TL-i kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt 1(6)
Tsiviilasi nr: 2-13-13743 määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.25.03.2013.a esitas hageja Pärnu Maakohtule kostja vastu hagi kaasomandi lõpetamiseks. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja kaasomandis vallasasjana ehitis, mis asub Tallinnas aadressil XXXXXXXX XXX XXXX (ehitusregistri kood XXXXXXXXXX). Hagejale kuulub ehitisest 3⁄4 ja kostjale 1⁄4 mõttelist osa. Kaasomandiosad on hageja ja kostja omandanud pärimise teel. 24.04.2008.a surnud EP pärandvara pärisid JP, LK, kostja ja hageja võrdsetes 1/16 osades ja AP 4/16 osas. 29.03.2011.a surnud AP-i pärandvara pärisid JP, LK, kostja ja hageja võrdsetes osades. JP ja LK on oma kaasomandiosade omandiõiguse andnud hagejale. Eeltoodust tulenevalt on hageja kaasomandiosa 3⁄4 ja kostjal 1⁄4. Kaasomandis oleva ehitise väärtuseks on ekspert hinnanud 15 000 eurot, seega on 1⁄4 kaasomandi väärtuseks 3750 eurot. Hageja palus lõpetada kaasomand XXXXXXXX XXX XXXX asuvale ehitisele selliselt, et ehitis jääks hageja ainuomandisse ning hageja maksab kostjale tema osa rahas välja summas 3750 eurot. Hageja tugines nõude esitamisel asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg-le 2 ja oli seisukohal, et kõik kaasomandi lõpetamise viisid vaidlusaluse kaasomandi puhul võimalikud ei ole. Ehitist ei ole võimalik jagada reaalosadeks, võttes arvesse kaasomandiosade suurust ning ehitise projektlahendust. Sellest tulenevalt tuleks kaasomand lõpetada muul viisil, kui seda on reaalosadeks jagamine. Järelikult jääb antud juhul kaasomandi lõpetamise viisina üle võimalus anda asi ühele kaasomanikule või müüa asi enampakkumisel. Hageja leidis, et ehitis tuleks tervikuna anda tema omandisse ning hageja hüvitaks kostjale viimase osa kaasomandist. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Domus Kinnisvara on hinnanud vaidlusaluse vallasvara turuväärtuseks 15 000 eurot. Juhul, kui kostja pakutava kompensatsiooni vastu võtaks ja hageja saaks 100% omanikuks, kannaks hageja vallasasja hoonestusõigusena kinnistusregistrisse ja XXXXXXXX XXX XXXX turuväärtus oleks 79 000 eurot, mis ei oleks õiglane kostja suhtes, seda enam, et kostja on kodutu ja elab telgis. Hageja ei luba kostjal XXXXXXXX XXX majas isegi ööbida. XXXXXXXX XXX XXXX on kostja lapsepõlvekodu ja kostja ei soovi sellest loobuda ning rõhutas, et hageja on teinud omal ajal kõik selleks, et nende isa majast eemale saada ning kostjalt majaosa välja petta. Kostja avaldus
3.19.09.2013.a esitas kostja kohtule avalduse kinnistu kasutuskorra kindlaksmääramiseks. Kohus võttis avalduse menetlusse tsiviilasjana nr 2-12-44104 ja ühendas selle ühiseks läbivaatamiseks põhihagiga, lugedes tsiviilasja numbriks 2-13-13743. Avalduse kohaselt ei soovi kostja hagejale oma 1⁄4 osa ära kinkida ega müüa. Ta soovib talle kuuluvat 1⁄4 ise kasutada ja seega palus kohtul kindlaks määrata kasutuskord selliselt, et kostja ainukasutusse jääks I korrusel asuv küttekoldega tuba ja tualettruum ning ühiskasutusse jääksid ruumid, kustkaudu kostja pääseks oma ainukasutuses olevasse tuppa. Sellega oleks tagatud kaasomanike maksimaalne eraldatus ja see koormaks kaasomanikke kõige vähem (põhiasi t lk 165). Hageja vastuväited
4.Hageja vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kasutuskorra kindlaksmääramine ei ole võimalik juba ainuüksi põhjusel, et pooled ei saa omavahel läbi ja
2(6)
Tsiviilasi nr: 2-13-13743 seega ei ole mõeldav samas majas koos elamine. Kostja on varasemalt XXXXXXXX XXX XXXX asuvas majas samaaegselt hagejaga elanud. Sel ajal ei maksnud kostja arveid kommunaalteenuste tarbimise eest ja keeldus tema poolt tarbitud teenuste maksumust hagejale hüvitama. Samuti on kostja pikka aega ladustanud kinnistule suurel hulgal prügi ning keeldunud selle äraviimisest, mistõttu on hageja pidanud korduvalt kinnistut koristama ning on olnud sunnitud kandma kulutusi prügi äravedamise eest. Kulutusi kostja hagejale hüvitanud ei ole ning on hoopis jätkanud krundile prügi vedamist. Hageja viitas poolte vahel nüüdseks lõppenud kohtuvaidlusele tsiviilasjas nr 2-11-47801, milles hageja nõuab kostjalt kulutuste hüvitamist. Kui kohus määraks kindlaks kasutuskorra kostja nõutud viisil, hakkaks kostja vedama prügi nii ainukasutuses olevasse tuppa kui ka ühiskasutuses olevatesse ruumidesse, samuti jätkaks prügi ladestamist kinnistule ning keelduks hagejale hüvitama tarbitud kommunaalteenuste maksumust. Selline olukord oleks probleemne ning äärmiselt ebamugav, normaalne igapäevaelu hageja kodus muutuks võimatuks. Hageja peaks pidevalt kostjaga vaidlema ning tõenäoliselt tekiks vajadus uute nõuete esitamiseks kohtusse. Kostja on oma käitumisega näidanud, et ta ei lähtu kaasomandi kasutamisel seadusest ega arvesta teise kaasomaniku õigusega. Antud juhul on kasutuskorra kindlaksmääramine välistatud, mistõttu tuleb lahendada vaidlus kaasomandi lõpetamise teel. Hageja leidis, et kasutuskorra kindlaksmääramine oleks vastuolus nii hea usu kui ka mõistlikkuse põhimõttega, ei arvestaks kaasomanike huve ning oleks pooltevahelisi halbu suhteid arvestades ka võimatu. Täpsustavalt on hageja selgitanud, et XXXXXXXX XXX XXXX elamu on ühepereelamu ning ei ole mõeldav selle „jagamine“ kaheks eraldi osaks. Kui kaasomanikud, kelle eluviisid on erinevad ja suhted halvad, peavad jätkuvalt kasutama eluruume ühiselt, siis ei ole tagatud kaasomanike normaalne igapäevaelu ja kaasomanike huvid ja õigused oleks hoopis liigselt koormatud. Esimese astme kohtu otsus
5.Maakohus tegi 08.05.2014.a otsuse, millega rahuldas hagi ning lõpetas hageja ja kostja kaasomandi selliselt, et XXXXXXXX XXX XXXX asuv ehitis (ehitusregistri kood XXXXXXXXXX) jääb hageja ainuomandisse ja hageja kohustub tasuma kostjale tema kaasomandi osa eest 3750 eurot. Kohus jättis rahuldamata kostja avalduse kõnealuse ehitise kasutuskorra kindlaksmääramiseks. Menetluskulud jäid kostja kanda. Hageja ja kostja kaasomandis on vallasasjana ehitis (ehitusregistri kood XXXXXXXXXX), mis asub Tallinnas, aadressil XXXXXXXX XXX XXXX. Seda, et hageja kaasomandiosa on vaidlusalusest ehitisest 3⁄4 ja kostja osa 1⁄4, tõendavad pärimistunnistused ja pärandvara ühisuse mõtteliste osade tasuta võõrandamise lepingud (põhitoimik lk 4-5; 6-7; 8-11). Antud juhul AÕS § 76 lg 1 kohast kaasomanikevahelist kokkulepet kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistamise kohta ei ole. AÕS § 77 sätestab, kuidas kaasomandi lõpetamine saab toimuda. Kuivõrd kaasomanikud ei ole saavutanud kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustas kohus AÕS § 77 lg 2 kohaselt hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosadeks, anda ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Hageja seisukoht on, et ehitist ei ole võimalik jagada reaalosadeks, võttes arvesse kaasomandiosade suurust ning ehitise projektlahendust. Sellest tulenevalt tuleks kaasomand lõpetada muul viisil, kui seda on reaalosadeks jagamine. Kostja on palunud jätta kaasomand lõpetamata ning määrata kindlaks kasutuskord tema poolt pakutud viisil. Kohus nõustus hagejaga selles, et kasutuskorra kindlaksmääramine ja kaasomandi lõpetamata jätmine ei
3(6)
Tsiviilasi nr: 2-13-13743 lahendaks olemasolevaid probleeme ning tekitaks lisapingeid. Pooled ei vaidle selle üle, et samaaegselt XXXXXXXX XXX XXXX asuvas majas elades olid probleemid ehitise korrashoiu ja kulutuste hüvitamisega pidevad, mida kinnitab ka kohtulahend tsiviilasjas nr 211-47801. Kohtu arvates kostja käsitlus ka kohtuistungil kaasomandiga kaasnevate kulutuste, selle remondi, korrashoiu jm seonduvaga välistab kostja koostöö teise kaasomanikuga ning kostja poolt nõutud kasutuskord ei lahenda kaasomanike probleeme kaasomandi valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel. Olukorras, kus kaasomanike eluviisid on erinevad ning suhted halvad, peavad nad jätkuvalt kasutama eluruume ühiselt, mis ei taga kaasomanike normaalset igapäevaelu. Kohus võib jätta kaasomandi lõpetamata, kui lõpetamine või taotletav lõpetamise viis on vastuolus hea usu põhimõttega ega oleks õiglane. Käesoleval juhul kohtu arvates selliseid asjaolusid ei esine. Kohus ei eitanud, et kostjal on XXXXXXXX XXX XXXX koduga emotsionaalse side, kuid ta ei ole seal ise elanud, vähemalt pidevalt, pikka aega mitte. Kostjal on olemas oma elukoht ning puuduvad muud asjaolud ja tõendid, mis annavad alust väita, et kaasomandi lõpetamine oleks kostja jaoks ebaõiglane. Riigikohus on lahendites (nt nr 3-2-1-12-08; 3-2-1-151-10) selgitanud, et kohus lähtub kasutuskorra kindlaksmääramisel mh hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ja arvestab kaasomanike ühiste huvidega, pooltevaheliste suhetega jm oluliste asjaoludega. Eeltoodust lähtudes ei arvestaks kostja poolt pakutud kasutuskord kaasomanike huve ning oleks pooltevahelisi halbu suhteid arvestades ka võimatu. Kostja ei ole esitanud ka ühtki sisulist tõendit, mh ehitusasjatundja arvamust, mis võimaldaks ehituslikult lubataval viisil kasutuskorra määramist kostja poolt nõutud viisil. Kostja on leidnud ka, et kompensatsioon, mis talle pakutakse, on ebaõiglane. Hageja on lähtunud kompensatsiooni määramisel XXXXXXXX XXX XXXX kui vallasvara väärtusest vastavalt eksperthinnangule nr 0480-11 (põhitoimik lk 12-39). Hageja on põhjendatult osundanud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-33-12 selle kohta, et hoone(te) kui vallasasja(de) ja kinnisasja kaasomandi lõpetamise haginõue ei ole sama, sest tegemist on erinevate asjadega. Kuna tegemist on vallasasjaga, tuleb lähtuda vallasaja turuväärtusest, milleks on hindamisakti järgi 15 000 eurot. Kohus ei saa vallasasja turuväärtusena arvestada 79 000 eurot, mis on hindamisakti kohaselt turuväärtus eeldusel, et hinnatavaks objektiks on hoonestusõigus kui kinnisasi, kuna objekt pole kinnisi. Kinnistamine eeldab palju toiminguid, mis nõuavad kulutusi ning kostja ei ole oma väiteid võimaliku muu hinna kohta tõendanud. Hindamisakti õigust ei ole kostja vaidlustanud ning ka pärandvara ühisuse mõtteliste osade tasuta võõrandamise lepingu kohaselt on hinnatud lepingu eseme väärtuseks 10 000 eurot (põhitoimik lk 9). Seega leidis kohus, et hageja on põhjendatult lähtunud teisele kaasomanikule tema osa arvestamisel 15 000 eurost. Tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-61-12 tuleb kaasomand lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke kõige vähem. Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama poolte huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest. Eeltoodust lähtudes asus kohus seisukohale, et kaasomandi lõpetamine hageja poolt pakutud viisil on õiglane, mõlema poole huvides ning koormab kaasomanikke kõige vähem. Kohus nõustus hagejaga, et kasutuskorra kindlaksmääramine kostja soovitud viisil aga ei oleks eesmärgipärane ning tekitaks juurde tarbetuid probleeme ja vaidlusi. Seega leidis kohus, et põhjendatud on hageja nõue kaasomandi lõpetamiseks ning rahuldamata tuleb jätta kostja avaldus kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramiseks. Apellatsioonkaebus
4(6)
Tsiviilasi nr: 2-13-13743
6.Maakohtu otsuse peale esitas kostja 06.06.2014.a apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada osaliselt, so hagejalt kostjale välja mõistetud hüvitise suuruse osas ning teha selles osas uus otsus, millega mõista hagejalt kostjale välja hüvitis kostja kaasomandiosa eest 19 750 eurot. Kaebuses leiab kostja, et kui kohus juba otsustas, et vaidlusalune ehitis jääb hageja ainuomandisse, siis oleks pidanud kostjale välja mõistma hüvitise summas, mis lähtuks kinnistu väärtusest ja oleks õiglane. Kostja jääb oma varasemalt esitatud seisukoha juurde, et XXXXXXXX XXX XXXX ehitise kui vallasasja väärtuseks on küll keskmiselt 15 000 eurot, kuid on selge, et kohe kui hageja saab kõnealuse ehitise ainuomandisse, kannab ta selle kinnistusregistrisse ning siis oleks kinnistu keskmiseks turuväärtuseks 79 000 eurot, millisest summast lähtudes tuleks määrata ka õiglane hüvitis kostjale. Arvestades kostja kaasomandiosa tuleks hüvitise summaks 19 750 eurot. Sellise summa eest oleks kostjal vähemalt võimalik soetada endale mõni muu elukoht Tallinnas, 3750 euro eest ei tuleks see kõne allagi. Vastustaja seisukoht
7.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
8.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust üksnes osas, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus. Kostja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis kostja poolt esitatud kasutuskorra kindlaksmääramise avalduse rahuldamata. Samuti ei vaidlustanud kostja maakohtu otsust osas, milles maakohus rahuldas hagi ja leidis, et kaasomand tuleb lõpetada viisil, et hageja peab saama kaasomandi eseme ainuomanikuks. Kostja ei vaidlustanud maakohtu otsust ka menetluskulude osas. Otsust ei vaidlustanud ka hageja. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse üksnes osas, milles maakohus määras, et hageja poolt kostjale omandist ilmajäämise hüvitis peaks olema 19750 euro asemel 3750 eurot. Seejuures ei vaidlustanud kostja apellatsioonkaebuses maakohtupoolset asjaolude tuvastamist osas, milles maakohus leidis, et vaidlusaluse ehitise keskmine turuväärtus tervikuna on 15000 eurot. Kostja leidis pelgalt, et käesoleval juhul ei tuleks hüvitise suuruse määramisel lähtuda mitte ehitise kui vallasasja väärtusest, vaid sellest, milliseks kujuneks väärtus siis, kui vaidlusalune ehitis muutuks hoonestusõiguse oluliseks osaks.
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohus lähtus hüvitise suuruse määramisel õigesti täna olemasoleva asja tänasest väärtusest. AÕS § 77 lg-st 2 tuleneb, et lähtuda tuleb sellest väärtusest, mis asjal on jagamise ajal, mitte sellest, milliseks võib kujuneda asja väärtus tulevikus, kui asja suhtes tehakse täiendavaid toiminguid ja kulutusi. See, et ehitis muutub hoonestusõiguse oluliseks osaks, ei ole lõpuni kindel. Ehitise hoonestusõiguse oluliseks osaks muutmine eeldab täiendavaid kulutusi ja toimingute tegemist. Juhul, kui kostja oleks soovinud vastavaid toiminguid teha, oleks kostja võinud kaasomanikuna neid teha ning nõuda hagejalt AÕS § 72 lg 5 alusel, et hageja neis toimingutes osaleks. Kostja ei ole käesoleva vaidluse raames muutnud usutavaks, et kaasomandis olev ehitis on lähiajal kindlasti hoonestusõiguse
5(6)
Tsiviilasi nr: 2-13-13743 oluliseks osaks muutumas, ning et kõik vajalikud toimingud on tehtud ja kulutused on kantud. Kostja esitas üksnes väite, et on piisavalt tõenäoline, et hageja peale ehitise ainuomanikuks saamist viib vastava protsessi läbi. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui ehitise hoonestusõiguse oluliseks osaks muutumine ja seeläbi vaidluse asja väärtuse oluline tõus oleks lähiajal reaalne, oleks võinud kaalumisele tulla kaasomandi lõpetamise nõude ajutine vastuolu hea usu põhimõttega (põhjusel, et lähitulevikus asetleidvate protsesside tagajärjel asja väärtus oluliselt tõuseb ja praegusel ajahetkel asja väärtusest lähtuva hüvitise alusel asja jagamine oleks kostja jaoks äärmiselt ebaõiglane, viimast siiski eeldusel, et kostja oleks ära näidanud, et ta kavatseb astuda samme selleks, et asja väärtuse tõustuks vajalikud toimingud teha), kuid maakohus otsustas kaasomandi lõpetamise hagi rahuldada, kostja ei ole maakohtu otsust selles osas vaidlustanud ja hagilises menetluses on ringkonnakohus seotud kaebuse piiridega.
11.Kostja ei vaidlustanud maakohtu otsust ka osas, milles maakohus määras jätta kõik maakohtu menetluskulud kostja kanda. Kuivõrd ringkonnakohus maakohtu otsust ei muuda ja apellatsioonkaebust ei rahulda ning kuivõrd maakohtu menetluskulude jaotust ei ole eraldi vaidlustatud, ei ole ringkonnakohtul alust muuta ka maakohtu poolt määratud maakohtu menetluskulude jaotust.
12.Kuivõrd apellatsioonkaebuse esitas kostja ja hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud, ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust osas, kas maakohus tegi otsuse, mille abil on hagejal võimalik ainuomanikuks saamine lõpule viia. Menetluskulude jaotus
13.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust (vt kohtuotsuse p 11). Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Jänes /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.