Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Käesolev otsus on kirjeldava ja põhjendava osaga. Menetlusabi taotlemise selgitus Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Hageja on Harju Maakohtule esitanud hagiavalduse XXX vastu võla nõudes. 26.07.2012 sõlmis kostja Placet Group OÜ-ga SMS kiirlaenulepingu 900 euro saamiseks (laenuperiood 360 päeva). 26.07.2012 rahuldas Placet Group OÜ laenutaotluse ning laenusumma 900 eurot kanti kostjale üle pangakontole nr XXX. Laenu tagastamise tähtpäevaks oli 21.07.2013. Laenu tagasimaksmise tingimused on sätestatud laenulepingu nr XXX üldtingimuste lisas 1. Maksegraafiku kohaselt kohustus kostja võetud laenu koos intressidega tagastama hiljemalt 21.07.2013 12 kuu jooksul osamaksetena, tasudes igakuiselt osamaksena 125 eurot, va esimene osamakse 107 eurot. Kokku kohustus kostja tasuma 1 482 eurot, sh. laenu põhiosa 900 eurot ja intressid 582 eurot. Enne laenusumma 900 eurot ülekandmist kostja arvelduskontole pidi ta käima talle sobivas postkontoris isikusamasust tuvastamas. Kostja isikusamasuse tuvastamine on toimunud 26.07.2012 Tallinna Pelgulinna postkontoris. Laenulepingu nr XXX alusel jättis kostja laenulepingu maksegraafiku alusel ettenähtud osamaksed perioodil 25.08.2012 kuni 21.07.2013 täies ulatuses tasumata ja viivitab tasumisega kuni käesoleva ajani. 25.10.2012 seisuga oli kostjal tasumata kolme kuu osamaksed, sh laenu põhiosa summas 163,65 eurot, laenuintressid 193,35 eurot ja võla sissenõudmise kulud (tasulised meeldetuletuskirjad) 54 eurot, millele lisandus teenustasu meeldetuletuskirja eest 12 eurot. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei asunud kostja oma võlgnevust likvideerima ega teatanud hagejale tasumist takistavatest asjaoludest. Kostjapoolsest tegevusetusest ütles laenuandja (hageja) 26.07.2012 sõlmitud laenulepingu nr XXX erakorraliselt üles 09.11.2014. Kostjal oli tasumata enam kui kolm kuud kokkulepitud osamaksed, sh kolme kuu intressid. Laenulepingu ülesütlemise päeva seisuga oli kostjal tasumata kolme kuu intressid 193,35 eurot (sh 2012. augustis 57 eurot, 2012. septembris 70,45 eurot ja 2012. oktoobris 65,90 eurot). Käesolevaga nõuab hageja kostjalt sissenõutavaks muutunud tasumata laenu põhiosa 900 eurot, intresse 193,35 eurot, lepingutasu 18 eurot ja viiviseid hagi esitamise seisuga 0,80 eurot. 14.10.2014 toimunud kohtuistungil täpsustas hageja oma nõuet ja teatas, et ta nõuab kostjalt laenu põhiosa 900 eurot, intresse 193,35 eurot ja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viiviseid 0,80 eurot. Samuti teatas hageja, et loobub ülejäänud intressidest, sissenõudekuludest ja lisanduvast viivisest. Seega hageja nõue kostja vastu on kogusummas 1 112,15 eurot. Hageja palub rahuldada hagiavaldus täies ulatuses ja jätta kõik kohtukulud kostja kanda. Kostja vastuväited hagile Kostja hageja nõuet ei tunnistanud ja vaidles hagile vastu. Kostja selgitab, et 26. juulil 2012 pöördusid tema poole noored inimesed, kes palusid abi, et kasutada tema pangaarvet. Noored selgitasid, et neil ei ole pangaarvet, aga tööandja tahab üle kanda neile töötasu. Kuna kostja on invaliid ja raha on tal vähe, oli ta nõus noori aitama. Ta palus noortel näidata oma dokumente-üks oli XXX. Teisel, Igoril dokumente ei olnud, aga ta andis oma telefoninumbri. Kostja andis neile oma ID-kaardi, sest nad soovisid kontrollida, kas tal võlgasid pole. Noormees läks

nende kõrval asuvasse autosse ja kontrollis seal, mis vaja. Tööandja oli nõus raha kandma kostja arvele ja seda ta ka tegi. Raha said nad pangaautomaadist kätte. Septembris tegi kostja pangakontost väljavõtte sotsiaalosakonna palvel ja siis selgus, et tema kontole oli kantud erinevatest krediidiasutustest raha. Kostja pöördus politseisse ja politseis algatati kriminaalasi. Praeguseks on juba tulnud kostjale nõue Pärnu Maakohtust, mis rahuldati (maksekäsk) ja see anti täitmiseks kohtutäiturile. Samuti tuli nõudekiri ettevõttest „Elion“. Kostja ei ole saanud ise mingit raha ega kaupu. Vastavalt Politsei- ja Piirivalveameti teatele 28.05.2014 on politseis algatatud nendes episoodides kriminaalasi. Kostja käis ise postkontorites isikusamasust tuvastamas ja allkirjastas vastavad taotlused omakäliselt, kuid ta ei teadnud, et tegemist on laenudega. Ka olid kõik allkirjastatud dokumendid eesti keeles, aga ta eesti keelest aru ei saa. Kostja käis politseis tuvastamas isikuid ja tal on olemas ka ühe isiku nimi ja isikukood, kes raha väljapetmises osales. Kostja on invaliid. Käesoleva aasta alguses oli tal infarkt ja 2 operatsiooni. Käesoleval ajal on tal 90 % töövõimetust. Kostja palub viivist vähendada või jätta viivis välja mõistmata. Kostja palub kõigepealt arvestada tema majanduslikku olukorda. Käesoleval ajal juba on asutud tema pensionist tegema kinnipidamisi ühe võlanõude ( kus tema raha ei ole saanud ) katteks ja tal on majanduslikult väga raske. Kostja palub kohtul arvestada tema kõrget vanust, tervislikku seisu (90 % töövõimetust) ja asjaolu, et ta on langenud kuriteo ohvriks. Noorte inimeste abistamine on tekitanud olukorra, kus kostja saab iga päev kuskilt kirju mingite nõuetega ja see kõik on ta tervisele mõjunud nii laastavalt, et tal oli juba infarkt. Kostja palus jätta hagiavalduse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused Kohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 kohaselt võib asja lahendada lihtmenetluses, kuna hageja põhinõue ei ületa summat, mis vastab 2 000 eurole, koos kõrvalnõuetega ei ületa summat, mis vastab 4 000 eurole. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 26.07.2012 sõlmisid hageja Placet Group OÜ ja kostja XXXSMS kiirlaenulepingu nr XXX, millega kostja sai laenu 900 eurot (tl 35-38, 41). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-41-05 jõudnud seisukohale, et kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Seega on kohus asja lahendamisel seotud küll hageja esitatud asjaoludega, kuid mitte tema antud õigusliku kvalifikatsiooniga (lisaks Riigikohtu lahend 3-2-1-8004). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt oli laenu tagastamise tähtpäevaks 21.07.2013 (tl 38, 41, 43). Laenu tagasimaksmise tingimused on sätestatud laenulepingu nr XXX üldtingimuste lisas 1 (tl 38). Maksegraafiku kohaselt kohustus kostja võetud laenu koos intressidega tagastama hiljemalt 21.07.2013 12 kuu jooksul osamaksetena, tasudes igakuiselt osamaksena 125 eurot, va esimene osamakse 107 eurot. Kokku kohustus kostja tasuma 1 482 eurot, sh laenu põhiosa 900 eurot ja intressid 582 eurot. 14.10.2014 toimunud kohtuistungil täpsustas hageja oma nõuet ja teatas, et ta nõuab kostjalt laenu põhiosa 900 eurot, intresse 193,35 eurot, lepingutasu 18 eurot ja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viiviseid 0,80 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista ka menetluskulud (riigilõiv ja õigusabikulud). Samuti teatas hageja, et loobub ülejäänud intressidest, sissenõudekuludest ja lisanduvast viivisest. Riigikohus on korduvalt märkinud, et kohus ei saa lahendada asja tehingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnista, ning seetõttu saab kohus tuvastada tehingu tühisuse, sh hinnata tehingu heade

kommete vastasust ka omal algatusel (vt nt Riigikohtu 21. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-111-08, p 23; 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 12). Eeltoodust tulenevalt peab kohus kontrollima omal algatusel, kas sõlmitud SMS kiirlaenuleping võib olla tühine. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lg 3 kohaselt kui käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud krediidi kulukuse määra igakuise avaldamise korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Laenulepingu tühisuse tuvastamiseks heade kommete vastasuse tõttu peab kohus TsÜS § 86 lg 2 p-st 2 ja lg-st 3 tulenevalt esmalt tuvastama, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollima, kas kostja tegi tehingu sundolukorras. VÕS § 406 lg 1 kohaselt on krediidi kulukuse määr krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et 26.07.2012 sõlmitud SMS kiirlaenulepingus sätestatud krediidi kulukuse määraks oli 177,93 % (tl 38). Lepingu sõlmimise perioodil oli tarbimislaenude kulukuse määr Eesti Panga kodulehel avaldatud andmete kohaselt 34,57 %. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-133-14 jõudnud seisukohale, et kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, õigustab see tehingu heade kommete vastaseks lugemist ka krediidisaaja sundolukorda hindamata TsÜS § 86 lg 1 alusel. Vähemalt eelduslikult on sellise olukorraga tegemist siis, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda (vt Riigikohtu 12. novembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-14, p 19; Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Eesti Panga poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse kuuekordne määr oleks sellisel juhul olnud 207,42 %. Seega ei olnud 26.07.2012 sõlmitud SMS kiirlaenulepingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Järgnevalt peab kohus kontrollima, kas kostja tegi tehingu sundolukorras.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-186-13 jõudnud seisukohale, et tehingu tühisuseks TsÜS § 86 lg 2 järgi peab lisaks soorituste väärtuste vahe tasakaalust väljas olekule olema üks tehingu pooltest selle teinud tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (sundolukord). Tühisusele tuginev pool peab nimetama ja tõendama vähemalt ühe sundolukorda iseloomustava asjaolu ning mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või mida ebasoodsamad on tehingu tingimused, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud. Seega tuleb kindlaks teha, kas isik tegi tehingu sundolukorras ning kas tehingu teine pool teadis või pidi teadma lepingupartneri sundolukorrast (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend 3-2-1-83-13). Kostja on märkinud, et kostja ei ole saanud ise mingit raha ega kaupu. Kostja selgitab, et 26. juulil 2012 pöördusid tema poole noored inimesed, kes palusid abi, et kasutada tema pangaarvet. Noored selgitasid, et neil ei ole pangaarvet, aga tööandja tahab üle kanda neile töötasu. Kuna kostja on invaliid ja raha on tal vähe, oli ta nõus noori aitama. Ta palus noortel näidata oma dokumente-üks oli XXX. Teisel, Igoril, dokumente ei olnud, aga ta andis oma telefoninumbri. Kostja andis neile oma ID-kaardi, sest nad soovisid kontrollida, kas tal võlgasid pole. Noormees läks nende kõrval asuvasse autosse ja kontrollis seal, mis vaja. Tööandja oli nõus raha kandma kostja arvele ja seda ta ka tegi. Raha said nad pangaautomaadist kätte. Septembris tegi kostja pangakontost väljavõtte sotsiaalosakonna palvel ja siis selgus, et tema kontole oli kantud erinevatest krediidiasutustest raha. Kostja pöördus politseisse ja politseis algatati kriminaalasi (tl 123, 126). Praeguseks on juba tulnud kostjale nõue Pärnu Maakohtust, mis rahuldati (maksekäsk) ja see anti täitmiseks kohtutäiturile. Samuti tuli nõudekiri ettevõttest „Elion“. Uurija on oma 15.10.2014 vastuses teatanud, et prognoos menetluse lõpuleviimise aja kohta pole teada, ehk õnnestub kahtlustatavale kahtlustus esitada veel aasta viimaste kuudega (tl 156-157). 14.10.2014 toimunud istungil on kostja täiendavalt selgitanud, et kokkuleppe kohaselt pidi kostja noortel oma arvet kasutada laskma ning kostja pidi selle eest 40 eurot tasuks saama. Kokkuleppeid laenude võtmiseks ei olnud. Hageja leiab, et kostja esitatud väited on paljasõnalised ja tõendamata. Hageja on tõendanud laenusumma 900 eurot ülekandmise kostja kontole. Seega juhul, kui kostja asub seisukohale, et ta ise ei ole tegelikult laenu saanud, siis peab ta tõendama, et tal ei ole laenuandja ees mingit kohustust. Hagejale teadaolevalt ei ole aga kostja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tal ei ole laenuandja, seega hageja ees mingit kohustust. Poolte vahel ei ole vaidlust, et 26.07.2012 sõlmiti SMS kiirlaenuleping ja hageja kandis kostja pangakontole üle laenusumma 900 eurot. Toimiku materjalidest nähtuvalt käis kostja oma isikusamasust tuvastamas 26.07.2012 Tallinna Pelgulinna postkontoris (tl 44-45). Isikusamasuse tuvastamise ankeedi peale on märgitud Placet Group OÜ. Samuti on kostja oma allkirjaga kinnitanud, et on tutvunud laenulepingu üldtingimustega ja nõustub nende täitmisega. Enne laenu saamist 26.07.2012 esitas kostja hagejale enda maksevõime hindamiseks oma AS Swedbank pangakonto väljavõtte 6 viimase kuu kohta perioodil 26.01.2012 kuni 26.07.2012 (tl 164-175). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja pidi 26.07.2012 lepingu sõlmimisel aru saama, et tegemist on laenulepinguga. Lisaks on kostja laenutaotluses märkinud, et keegi ei sundinud kostjat krediiti võtma (tl 40). Laenu võtmise eesmärgiks oli olmekulude katmine (tl 40). Laenutaotlusest selgub, et laenu võtmise ajal töötas kostja ehitajana XXXAS-is, ülalpeetavaid kostjal ei olnud, netosissetuleku suuruseks oli 900 eurot ja igakuiste väljaminekute suuruseks oli 400 eurot ning kostjal puudusid eelmised laenukogemused (tl 39). Seega ei ole tuvastamist leidnud, et kostja sõlmis hagejaga SMS kiirlaenulepingu tulenevalt enda erakorralisest vajadusest või sõltuvussuhtest. Õiguskirjanduses on leitud, et üldjuhul peetakse kogenematuteks noori inimesi, pikaajaliselt vangis viibinuid, vaimselt piiratud (aga mitte piiratud teovõimega) isikuid, immigrante, kellel on kohalikest tingimustest

puudulikud teadmised (Varul. P, Kull. I, Kõve. V ja Käerdi. M, Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2010, lk 278). Eeltoodust tulenevalt on kohus ka seisukohal, et kostja ei olnud SMS kiirlaenulepingut sõlmides kogenematu. Muid asjaolusid kostja esile toonud ei ole, millest nähtuks kostja kogenematus SMS kiirlaenulepingu sõlmimisel. Kostja on käinud enne laenulepingu sõlmimist isikut tuvastamas, andes selle kohta oma allkirja. Lisaks on kostja edastanud hagejale enne laenulepingu sõlmimist oma viimase kuue kuu konto väljavõtted. Asjaolu, et peale laenu ülekandmist kostjale on kostja võimaldanud teistel isikutel laenu kasutada (kas pangakaardi ja PINkoodide või ID-kaardi andmine teiste isikute valdusesse) ei tõenda seda, et kostja oleks hagejaga SMS kiirlaenulepingu sõlmimisel olnud sundolukorras. Kuna kohus on tuvastanud, et kostja ei olnud laenulepingu sõlmimisel sundolukorras, ei pea kohus hakkama hindama seda, kas hageja oli kostja sundolukorrast teadlik. Siiski peab kohus vajalikuks täiendavalt märkida, et isegi juhul, kui tõendamist oleks leidnud, et kostja oli SMS kiirlaenulepingu sõlmimise ajal sundolukorras, ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et hageja oleks selleks teadlik olnud. Kohus on seisukohal, et hageja ja kostja vahel 26.07.2012 sõlmitud SMS kiirlaenuleping ei ole tühine TsÜS § 86 alusel. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Juhindudes VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Lähtuvalt hagejaga sõlmitud SMS kiirlaenulepingust sai kostja laenu summas 900 eurot. Seega oli tagastamata laenusummaks 900 eurot. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 punktide 1, 4 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist; taganeda lepingust või öelda leping üles; rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus leiab, et hageja põhinõue summas 900 eurot on põhjendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud tasumata intressi summas 193,35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised summas 0,80 eurot. Vastavalt VÕS § 397 lg 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 94 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi suuruseks on 193,35 eurot (sh 2012. augustis 57 eurot, 2012. septembris 70,45 eurot ja 2012. oktoobris 65,90 eurot). Kohus on seisukohal, et intressinõue 193,35 eurot on põhjendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele.

Hageja nõuab lepingu sõlmimise tasu 18 euro väljamõistmist, millisele nõudele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Vastavalt SMS kiirlaenulepingule kohustus kostja tasuma lepingutasu 18 eurot (tl 38). Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista lepingu sõlmimise tasu 18 eurot. VÕS § 415 lg 1 alusel tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega on antud juhul viivisemääraks lepinguga kokku lepitud intress vastavalt SMS kiirlaenulepingu alusel 2,17 % päevas. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis summas 0,80 eurot. Kostja on palunud viivist VÕS § 162 alusel vähendada või jätta viivis välja mõistmata. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus ei ole käesolevas tsiviilasjas tuvastanud hageja sellist käitumist, millest võiks järeldada, et hageja on viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi või et tema eesmärgiks oli tekitada kostjale kahju. Hageja viivisenõue ei ületa põhivõlgnevust. Samuti on kostjal tagastamata krediidisumma. Kohus on seisukohal, et kuna kostja on olnud viivituses võlgnevuse tasumisega, siis on põhjendatud kostjalt viivise väljamõistmine. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et hageja esitatud viivisenõue on põhjendatud hageja poolt taotletuna. Ülalmärgitud põhjendustel on kohus kokkuvõtvalt kõiki eelmärgitud asjaolusid arvestades seisukohal, et hageja nõue on põhjendatud ja hagi tuleb rahuldada. Menetluskulude jaotuse määramisel lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1, mille kohaselt kannab hagimenetluses kulud isik, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus on seisukohal, et antud juhul tuleb menetluskulud (va riigi õigusabi kulud) jätta täies ulatuses kostja kanda. Riigi õigusabi kulud jätab kohus riigi kanda. Lähtuvalt TsMS § 174 lg-st 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt lisatakse avaldusele detailne menetluskulude nimekiri. /allkirjastatud digitaalselt/ Geete Lahi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.