Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib kaebust menetleda kirjalikus menetluses, kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid AS SEB Liising ja OÜ XXX (registrist kustutatud): 1) 23.04.2008 liisingulepingu nr XXX (edaspidi liisinguleping 1), mille eesmärgiks oli anda OÜ XXX kasutusse tema poolt väljavalitud ese TOYOTA Corolla 1.6 Linea Sol sedaan, registrimärgiga XXX; 2) 21.02.2007 liisingulepingu nr XXX (edaspidi liisinguleping 2), mille eesmärgiks oli anda OÜ XXX kasutusse tema poolt väljavalitud ese roomikekskavaator JCB 220LR, ehitusaasta 2006; 3) 21.02.2007 liisingulepingu nr XXX (edaspidi liisinguleping 3), mille eesmärgiks oli anda OÜ XXX kasutusse tema poolt väljavalitud ese kivipurustusmasin EXTEC IMPACTOR, ehitusaasta 2003. 23.04.2008 andis kostja kui käendaja hagejale käenduse (edaspidi käendus 1) tagamaks liisingulepingust 1 tulenevate OÜ XXX kohustuste täitmise solidaarselt summas 14 124,99 EUR. 12.08.2009 saatis hageja OÜ XXX teatise, et hageja loeb liisingulepingu 1 ühepoolselt ülesöelduks ja liisinguese 1 tuleb hagejale tagastada. 09.12.2009 müüs hageja liisingueseme 1 oksjonil hinnaga 122 595,71 EEK/ 7835,29 EUR. 16.02.2010 saatis hageja kostjale nõudekirja võlgnetava summa tasumiseks. 28.10.2011 seisuga ei ole võlgnevust kustutatud. 21.02.2007 andis kostja kui käendaja hagejale käenduse (edaspidi käendus 2) tagamaks liisingulepingust 2 tulenevate OÜ XXX kohustuste täitmise solidaarselt.12.08.2009 saatis hageja OÜ-le XXX teatise, et hageja loeb liisingulepingu 2 ühepoolselt ülesöelduks ja liisinguese 2 tuleb hagejale tagastada. 16.09.2009 tekkis hagejal kohustus tasuda liisingueseme 2 kindlustusteenuse eest 587,70 EUR (selles tasumata 206,48 EUR) ning teavitas sellest ka OÜ XXXi. 16.12.2009 müüs hageja liisingueseme 2 hinnaga 42 000 EUR (hind käibemaksuta). Müügihinnast arvati maha komisjonitasu ja nimekirja kandmise tasu. Liisingueseme kaks müügist laekus hagejale 716 113,58 EEK/ 45 768 EUR (hind käibemaksuga) (käibemaksuta müügihind 38 140 EUR). 28.10.2010 seisuga ei ole võlgnevust kustutatud. 21.02.2007 andis kostja kui käendaja hagejale käenduse (edaspidi käendus 3) tagamaks liisingulepingust 3 tulenevate OÜ XXX kohustuste täitmise solidaarselt. 10.02.2009 saatis hageja OÜ-le XXX hoiatuse, et hageja loeb liisingulepingu 3 ühepoolselt ülesöelduks ja liisinguese 3 tuleb hagejale tagastada alates 23.02.2009, kui OÜ XXX ei tasu oma võlgnevusi. 16.12.2009 müüs hageja liisingueseme 3 hinnaga 61 000 EUR (hind käibemaksuta). Müügihinnast arvati maha komisjonitasu ja nimekirja kandmise tasu. Liisingueseme 3 müügist laekus hagejale 1 039 622,69 EEK/ 66 444 EUR (hind käibemaksuga) (käibemaksuta müügihind 55 370 EUR). 28.10.2011 seisuga ei ole võlgnevust kustutatud. Hageja palub välja mõista XXX ́ilt 67 420,22 EUR hageja AS-i SEB Liising kasuks. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. 10.02.2009 saatis hageja kostjale teatise lepingute lõpetamise kohta, milles nõudis OÜ-lt XXX liisingulepingutest 1, 2 ja 3 tulenevate võlgnevuste tasumist

hiljemalt 20.02.2009. Ühtlasi teavitas hageja OÜ-t XXX, et loeb liisingulepingud ennetähtaegselt lõpetatuks alates 23.02.2009 juhul, kui OÜ XXX ei tasu eelnimetatud lepingutest tekkinud võlgnevused ülalmärgitud tähtajaks. Ka hagiavaldusest nähtub, et teatise näol oli tegemist hageja avaldusega liisingulepingute ülesütlemisest alates 23.02.2009. Kuna OÜ XXX jättis teatises märgitud võlgnevused tasumata hageja poolt antud täiendava tähtaja jooksul, siis saabus teatises avaldatud tagajärg, ehk toimus liisingulepingute lõppemine alates 23.02.2009. Eeltoodu alusel ei nõustu kostja hagis esitatud väitega, et liisingulepingute ülesütlemine toimus hageja 12.08.2009 teatisega. Hagiavalduse lisast 6 nähtub, et OÜ-le XXX Toyota Corolla eest väljastatud arvete summad ületasid hagiavalduse lisaks 1 olevas maksegraafikus märgitud rendimakseid. Sellest järeldab kostja, et pärast liisingulepingu 1 lõppemist jätkas hageja liisinguvõtjale Toyota Corolla eest arvete esitamist nii rendimaksete kui ka intresside osas. Sama olukord nähtub ka liisingulepingute 2 ja 3 objektideks olnud eritehnika osas. Kostja peab hageja arvetes toodud intressinõuet alusetuks. Hageja ei ole hagiavaldusele lisanud ühtegi arvet, mistõttu kostjal puudub võimalus arvutada hageja poolt alusetult nõutavat intresside summat. Kostja ei pea hageja nõudeid leppetrahvide osas põhjendatuks. Arusaamatuks jääb, millisel õiguslikul alusel on esitatud lepingu lõpetamise teatise tasunõue summas 7,67 eurot. Kostja on seisukohal, et nimetatud nõuded on ebaselged ning hagile ei ole lisatud dokumente, mis võimaldaks kontrollida nende nõuete põhjendatust. Kostja on seisukohal, et hageja nõue seoses liisingueseme 1 osalise poleerimisega ei ole põhjendatud, kuna sõiduki remondikulude näol ei saa olla tegemist liisingulepingu ülesütlemisest tingitud lisakuludega VÕS § 367 lg 4 mõttes. Hagiavaldusest jääb arusaamatuks hageja viide liisingueseme 2 kindlustuspoliisile, mis jõustus pärast liisingulepingu ülesütlemist. Kostja ei saa nõustuda hagiavalduses esitatud viivisenõudega liisingulepingu 1 osas. Hagi lisast 17 nähtub, et viivisenõuet oli hageja arvestanud nii põhi- kui ka intressinõudelt, mis on aga vastuolus VÕS § 113 lg-ga 6. Kostja on seisukohal, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjatelt tagastus- ja transporditeenusega, sõiduki pesuga, parkimisega, müügiplatsil hoidmisega ning kütuse ja jahutusvedeliku soetamisega seotud kulude hüvitamist koos käibemaksusummaga, kuna hageja on temale laekunud arvetel kajastatud käibemaksusummalt arvestanud maha enda poolt tasumisele kuuluva käibemaksusummaga ning maksusumma osas ei saanud hagejal kahju tekkida. Hagiavalduses nõuab hageja kostjalt roomikekskavaatori tagastus- ja puksiirteenusega seotud kulude hüvitamist summas 584,41 eurot tuginedes hagiavalduse lisana 25 esitatud arvele, millest aga ei nähtu, et tegemist oleks liisingueseme 2 tagastamisega ja/või pukseerimisega. Lisaks nõuab hageja ka kivipurustusmasina tagastusteenuse kulude hüvitamist summas 341,29 eurot. Kostja on seisukohal, et tagastusteenuse maksumus ülaltoodud summas on ilmselt ülepaisutatud, kuna kivipurustusmasin asus vaid 2 km kaugusel XXXplatsilt. Kostja tagastas hagejale kivipurustusmasina 09.09.2009 ja roomikekskavaatori 15.09.2009. Hageja võõrandas mõlemad objektid 16.12.2009 e-oksjonil hindadega, mis olid oluliselt väiksemad kui liisingulepingute järgsed jääkmaksumused (roomikekskavaatorit hinnaga 42 000 eurot ja kivipurustusmasinat 61 000 eurot). Kostja leiab, et nii roomikekskavaator kui ka kivipurustusmasin olid hageja poolt võõrandatud turuhinnast oluliselt madalama hinnaga. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub seega osalisele rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Kohtu hinnangul on esitatud hagi lubatud ja õiguslikult põhjendatud. Kohustus tuleneb lepingutest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Kohus on tuvastanud ning poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ja OÜ XXX (registrist kustutatud) sõlmisid: 1) 23.04.2008 kasutusrendilepingu nr XXX (edaspidi liisinguleping 1), mille eesmärgiks oli anda OÜ XXX kasutusse tema poolt väljavalitud ese TOYOTA Corolla 1.6 Linea Sol sedaan, registrimärgiga XXX. Liisinguleping 1 sõlmiti tähtajaga 20.04.2013 (I kd tl 17-23). Sõiduauto Toyota Corolla ostu finantseerimiseks sõlmis hageja 23.04.2008 XXXAS-iga müügilepingu nr XXX, millega omandas sõiduauto ja tasus sõiduauto eest XXXAS-ile 276 847,99.- EEK/ 17 693,81 EUR (I kd tl 25-26). Liisinguvõtja sai Toyota Corolla oma valdusesse 29.04.2008 (I kd tl 27); 2) 21.07.2007 kapitalirendilepingu nr XXX (edaspidi liisinguleping 2), mille eesmärgiks oli anda OÜ XXX kasutusse tema poolt väljavalitud ese roomikekskavaator JCB 220LR, ehitusaasta 2006. Liisinguleping 2 sõlmiti tähtajaga 15.02.2012 (I kd tl 45-51). Roomikekskavaatori ostu finantseerimiseks sõlmis hageja 21.02.2007 XXXOÜ-ga müügilepingu nr XXX, millega omandas roomikekskavaatori ja tasus roomikekskavaatori eest XXXOÜ-le 2 714 000.- EEK/ 173 456,21 EUR (I kd tl 53-54). Liisinguvõtja sai roomikekskavaatori oma valdusesse 23.02.2007 (I kd tl 55). 13.02.2008 sõlmiti hageja ja liisinguvõtja vahel liisingulepingu 2 lisakokkulepe 1, millega võimaldati OÜ-le XXX maksepuhkust (I kd tl 56-57); 3) 21.07.2007 kapitalirendilepingu nr XXX (edaspidi liisinguleping 3), mille eesmärgiks oli anda OÜ XXX kasutusse tema poolt väljavalitud ese kivipurustusmasin EXTEC IMPACTOR, ehitusaasta 2003. Liisinguleping 3 sõlmiti tähtajaga 15.02.2012 (I kd tl 76-82). Kivipurustusmasina ostu finantseerimiseks sõlmis hageja 21.02.2007 XXXOÜga müügilepingu nr XXX, millega omandas kivipurustusmasina ja tasus kivipurustusmasina eest XXXOÜ-le 4 012 000.- EEK/ 256 413,53 EUR (I kd tl 84-85). Liisinguvõtja sai kivipurustusmasina oma valdusesse 07.03.2007 (I kd tl 86). 13.02.2008 sõlmiti hageja ja liisinguvõtja vahel liisingulepingu 3 lisakokkulepe 1, millega võimaldati OÜ-le XXX maksepuhkust (I kd tl 86-87). Kohus on seisukohal, et hageja on antud juhul sõiduauto Toyota Corolla, roomikekskavaatori JCB 220LR ja kivipurustusmasina EXTEC IMPACTOR omandamist finantseerinud VÕS §-s 361 sätestatud liisingulepingu tüüpiliste tunnuste kohase lepingu järgi, seega on poolte vahel sõlmitud lepingute näol tegemist liisingulepingutega. Kasutusrendi tüüpi liisingulepinguga on tegemist juhul, kui liisingulepingust ei tulene liisinguvõtja kohustust liisinguese liisingulepingu lõppedes omandada, reeglina antakse liisinguvõtjale kasutusrendi tüüpi liisingulepinguga siiski liisingueseme väljaostmise õigus kokkulepitud väljaostuhinna tasumise vastu, väljaostuhinna määramisel arvestatakse seejuures tasutud liisingumakseid. Erinevalt kapitalirendist ei eksisteeri kasutusrendi puhul seega liisinguvõtjapoolset liisingulepingu objekti omandamise kohustust, muus osas ei pruugi praktikas kasutatavad kapitali- ja kasutusrendi tüüpi liisingulepingud üksteisest sisuliselt erineda. VÕS § 142 lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral

vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Kohus on tuvastanud ja poolte vahel puudub vaidlus, et kostja on liisingulepingutest tulenevate rahaliste kohustuste tagamiseks sõlminud 23.04.2008 käenduslepingu liisingulepingust nr XXX tulenevate nõuete tagamiseks maksimummääras 221 008 krooni s.o 14 124,99 eurot (I kd tl 24); 21.02.2007 käenduslepingu liisingulepingust nr XXX tulenevate nõuete tagamiseks maksimummääras 500 000 krooni s.o 31 955,82 eurot (I kd tl 52) ning 21.02.2007 käenduslepingu liisingulepingust nr XXX tulenevate nõuete tagamiseks maksimummääras 500 000 krooni s.o 31 955,82 eurot (I kd tl 83). Hageja on 28.09.2009 kostjale esitanud liisingulepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks nõude (I kd tl 34, 63, 93). Liisingulepingu üldtingimuste p 3.1 tulenevalt oli hageja põhikohustuseks liisingueseme omandamine ning selle liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse andmine (I kd tl 19, 47, 78). Liisinguvõtja põhikohustuseks oli p 6.1 tulenevalt lepingus fikseeritud maksete (s.h kindlustusmaksete) tasumine (I kd tl 21, 48, 79). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus asjaolus, et liisinguvõtja rikkus liisingulepingutest tulenevaid maksekohustusi (I kd tl 29-30, 58-59, 88-89). VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise eest on sätestatud VÕS §-s 101. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4 alusel võib võlgniku poolt kohustuse rikkumise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja lepingu üles öelda. Kohus on seisukohal, et antud juhul on tegemist kestvuslepinguga. Liisingulepingu kui kestvuslepingu ülesütlemisele kohaldub üldiselt VÕS § 195 ning ülesütlemisavalduse tegemisele ei ole erisätteid ka liisingulepingut reguleerivates VÕS §-des 361-367. VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Ülesütlemine on kujundusõigus, mis on teostatav ühepoolse tahteavaldusega, kui ülesütlemise materiaalsed eeldused on täidetud. VÕS § 196 lg 1 alusel võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). VÕS § 196 lg 3 kohaselt võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Liisingulepingu 1 p 11.1.1 kohaselt on liisinguandjal õigus liisinguleping üles öelda ja liisinguese liisinguvõtja valdusest välja nõuda juhul, kui liisinguvõtja ei maksa ükskõik millist liisingumakset täielikult või osaliselt kahel järjestikusel maksepäeval või ei maksa mistahes muud ettenähtud summat ühe kuu jooksul alates vastava summa tasumise tähtpäevast. Liisingulepingute 2 ja 3 p 12.1.1 kohaselt on Ühisliisingul õigus lõpetada leping ennetähtaegselt ja nõuda rendiobjekt liisinguvõtja valdusest välja, kui rentnik ei maksa ükskõik millist makset maksegraafikus toodud suuruses ja/või ajal kahel järjestikusel maksepäeval või ei maksa mistahes muud ettenähtud summat ühe kuu jooksul alates vastava summa tasumise tähtpäevast. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja väljastanud liisinguvõtjale 10.02.2009 teatise liisingulepingute lõpetamise kohta (I kd tl 28). Teatise kohaselt hoiatas hageja, et juhul, kui liisinguvõtja ei tasu liisingulepingutest tulenevaid võlgnevusi hiljemalt 20.02.2009 on AS-il SEB Liising õigus lepingud alates 23.02.2009 ennetähtaegselt lõpetatuks lugeda. Lisaks nähtub

kohtule, et hageja on saatnud teistkordse teate liisingulepingute lõpetamise kohta liisinguvõtjale 12.08.2009, milles teatas, et loeb liisingulepingud lõpetatuks alates 12.08.2009 (I kd tl 31, 60). Kostja on seisukohal, et liisingulepingute ülesütlemine toimus 23.02.2009, mitte hageja poolt väidetud 12.08.2009. Hageja selgitustest nähtuvalt tuleb liisingulepingute ülesütlemisajaks lugeda 12.08.2009, kuna liisinguvõtja pöördus peale 23.02.2009 ülesütlemisavalduste (I kd tl 28, 60) väljastamist hageja poole ja palus mitte lepinguid lõpetada, liisinguvõtja kinnitusel oli tegemist ajutiste makseraskustega. Poolte vahel on seega vaidlus liisingulepingute erakorralise ülesütlemise aja osas. Kohus on tuvastanud, et liisinguvõtja on peale liisingulepingu lõpetamise teate (10.02.2009) väljastamist tasunud liisinglepingu 1 võlgnevuse katteks arveid järgmiselt: 13.02.2009 4104,34 EEK, 24.03.2009 4221,15 EEK, 24.04.2009 3421,25 EEK, 22.05.2009 3537,76 EEK ning 14.07.2009 3518,25 EEK (I kd tl 29, II kd tl 120-122). Kohus on seisukohal, et arvestades poolte esitatud seisukohti ja 13.02.2009 4104,34 EEK, 24.03.2009 4221,15 EEK, 24.04.2009 3421,25 EEK, 22.05.2009 3537,76 EEK ning 14.07.2009 3518,25 EEK (I kd tl 29, II kd tl 120-122) laekumisi saab asuda seisukohale, et liisingulepingu 1 erakorraline ülesütlemine on toimunud 12.08.2009. Hageja on liisingulepingu 2 kohta selgitanud, et 13.02.2009 tasus OÜ XXX peale liisingulepingu lõpetamise teate (10.02.2009) väljastamist liisinglepingu 2 võlgnevuse katteks 4799,40 EEK s.o 306,74 eurot (I kd tl 58). Kohus on seisukohal, et arvestades 13.02.2009 4799,40 EEK laekumist saab asuda seisukohale, et ka liisingulepingu 2 erakorraline ülesütlemine on toimunud 12.08.2009. Samas, liisingulepingu 3 viimane laekumine on toimunud 01.09.2008 arve katteks 30.09.2008 ja 03.10.2008, seega enne liisingulepingu lõpetamise teate (10.02.2009) väljastamist (I kd tl 8889). Kuivõrd kohtule nähtuvalt ei ole liisinguvõtja tasunud peale 10.02.2009 liisingulepingu ülesütlemisteate saamist ühtegi liisingumakset, siis tuleb liisingulepingu 3 ülesütlemisajaks lugeda 23.02.2009. Hageja on lepingud üles öelnud liisingulepingu 1 üldtingimuste p 11.1.1 ning liisingulepingud 2 ja 3 üldtingimuste p 12.1.1 alusel (I kd tl 31, 60, 21, 49, 79) liisinguvõtja poolt maksekohustuse rikkumise tõttu. Liisingulepingu p 11.2 kohaselt lepingu ülesütlemisel ükskõik millises punktis 11.1 toodud alusel maksab liisinguvõtja liisinguandjale kõik lepingu lõpetamise päevani maksmiseni kuuluvad summad. Kui liisinguandja saab seoses lepingu ülesütlemisega lepingu p 11.1 alusel kahju, kohustub liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ka tekkinud kahju. Liisingulepingute 2 ja 3 p 12.2 kohaselt lepingu ülesütlemisel ükskõik millises punktis 12.1 toodud alusel maksab rentnik Ühisliisingule kõik lepingu lõpetamise päevani maksmiseni kuuluvad summad ja hüvitab Ühisliisingule kõik lepingu lõpetamisest tulenevad kahjud, s.h saamata jäänud tulu. Kohus leiab, et tegemist on tüüptingimustega VÕS § 35 lg 1 alt 2 alusel. Lepingupooled (hageja ja OÜ XXX) ei ole vastavaid lepingupunkte eraldi läbi rääkinud ja hageja kasutas tingimust OÜ XXX suhtes. Hageja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, mille alusel saaks kohus järeldusele jõuda, et vastavad tingimused räägiti eraldi läbi ja OÜ-l XXX oli reaalselt võimalik tingimuse sisu mõjutada. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-156-13 asunud seisukohale, et juhul, kui pooled vaidlevad selle üle, millist hüvitist on hagejal kui liisinguandjal õigus liisingulepingu alusel nõuda, tuleb kohtutel omal algatusel kontrollida, kas lepingupunktid on tüüptingimused või mitte ning kas jaatava vastuse korral on see lepingupunkt tüüptingimusena kehtiv. Selline kohustus on kohtutel sõltumata poolte taotlustest.

Lahendis nr 3-2-1-33-08 on Riigikohus asunud seisukohale, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Kuna liisingulepingu 1 p 11.2 ja liisingulepingute 2 ja 3 p 12.2 kohaselt lähtutakse vara võõrandamisest saadud summast, sõltumata hinnast ning sellest kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Selliselt vastab see tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p-le 5, kuna liisingulepingut rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse VÕS § 44 kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul. Lähtudes VÕS § 39 lg-st 2 ja § 42 lg-st 1 on liisingulepingu 1 p 11.2 ja liisingulepingute 2-3 p 12.2 tühised ning nende asemel tuleb VÕS § 41 kohaselt lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Lepingu ülesütlemise korral jäävad kehtima lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud kohustused (VÕS § 195 lg 2). Hageja on kostja vastu esitanud nõude liisingulepingust 1 tuleneva võlgnevuse 3508,58 euro tasumiseks, mis koosneb tasumata rendimaksetest 347,75 eurot, müügikahjust 1981,46 eurot, lepingu lõpetamise teatise tasust 7,67 eurot, leppetrahvist 319,56 eurot (I kd tl 181) ja müügiteenusega seotud kuludest tagastusteenus 191,73 eurot (I kd tl 32-33), keemiline pesu/poleerimine 129,99 eurot (I kd tl 35), parkimistasu 174,48 eurot (I kd tl 41), lisaks palub hageja kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise 355,94 eurot ( I kd tl 42). Hageja liisingulepingust 1 tulenev müügikahju nõue on 1981,46 eurot, mis kujuneb järgmiselt: liisingueseme soetamismaksumus 14 994,76 eurot km-ta – põhiosana kostja tasutud 4919,36 eurot – liisingueseme müügist laekunud 7835,29 eurot – rendimaksete võlg 258,65 eurot= 1981,46 eurot (I kd tl 9). Kohtu hinnangul on hageja arvutuskäik kooskõlas VÕS § 367 lg-ga 1 (s.h on arvestatud kõiki kostja poolt tasutud makseid, I kd tl 29-30). Hageja on kostja vastu esitanud nõude liisingulepingust 2 tuleneva võlgnevuse 80 041,97 euro tasumiseks, mis koosneb tasumata rendimaksetest 24 173,71 eurot, müügikahjust 36 354,79 eurot, leppetrahv 319,56 eurot (I kd tl 182), kindlustuse arve 206,48 eurot, vara tagastus- ja puksiirteenus 584,41 eurot (I kd tl 61-62), diiselkütus 30 l 28,58 eurot (I kd tl 66), diiselkütus 40 l ja jahutusvedeliku kontsentraat 5 l 53,33 eurot (I kd tl 69), müügiplatsi hoiutasu 239,29 eurot (I kd tl 72), lisaks palub hageja kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise 18 081,82 eurot ( I kd tl 73). Hageja liisingulepingust 2 tulenev müügikahju nõue on 36 354,79 eurot, mis kujuneb järgmiselt: liisingueseme soetamismaksumus 146 996,79 eurot km-ta – põhiosana kostja tasutud 52 391,62 eurot – liisingueseme müügist laekunud 38 140 eurot km-ta – rendimaksete võlg 20 110,38 eurot= 36 354,79 eurot (I kd tl 9). Kohtu hinnangul on hageja arvutuskäik kooskõlas VÕS § 367 lg-ga 1 (s.h on arvestatud kõiki kostja poolt tasutud makseid, I kd tl 5859). Hageja on kostja vastu esitanud nõude liisingulepingust 3 tuleneva võlgnevuse 131 804,34 euro tasumiseks, mis koosneb tasumata rendimaksetest 43 522,87 eurot, müügikahjust 52 866,05 eurot, leppetrahv 319,56 eurot (I kd tl 183), vara tagastus- ja puksiirteenus 341,29 eurot (I kd tl 90-91), diiselkütus 60,97 eurot 60 l (I kd tl 96), jahutusvedeliku kontsentraat 25,36 eurot 10 l (I kd tl 97), müügiplatsi hoiutasu 259,99 eurot (I kd tl 99), transpordikulu 21,61 eurot (I kd tl 98), lisaks palub hageja kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise 34 386,64 eurot ( I kd tl 100).

Hageja liisingulepingust 3 tulenev müügikahju nõue on 52 866,05 eurot, mis kujuneb järgmiselt: liisingueseme soetamismaksumus 217 299,61 eurot km-ta – põhiosana tasutud 73 470,10 eurot – liisingueseme müügist laekunud 55 370 eurot km-ta – rendimaksete võlg 35 593,46 eurot= 52 866,05 eurot (I kd tl 10). Kohtu hinnangul on hageja arvutuskäik kooskõlas VÕS § 367 lg-ga 1 (s.h on arvestatud kõiki kostja poolt tasutud makseid, I kd tl 88-89). Kostja vastuväite kohaselt ületavad OÜ-le XXX Toyota Corolla eest väljastatud arvete summad hagiavalduse lisaks 1 olevas maksegraafikus märgitud rendimakseid. Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei kajastu maksegraafikus intressi- ja kindlustusmakseid, samuti käibemaksu (kuivõrd need on muutuva suurusega, siis lisatakse need igakuiselt rendimaksetele), rendimaksete osas on maksegraafikust nähtuvad maksed vastavuses hageja poolt tõendina esitatud liisingulepingute 1, 2 ja 3 arvetega (perioodi kohta märts 2009 kuni august 2009 k.a nähtuvad selgelt rendimaksed, millele lisanduvad intressid, kindlustusmaksed, rendimaksed ja käibemaks I kd tl 163-180). Vastavalt VÕS § 367 lg 3, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-77-08). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt liisingueseme tagastamisel liisingueseme väärtust kindlaks ei määratud. Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole siiski hageja poolt väidetud liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Tsiviilasjas tuleb kindlaks teha, milline oli sõidukite väärtus hagejale tagastamise ajal. Eseme väärtuseks loetakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 alusel selle harilik väärtus, mis on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja seisukohal, et liisinguesemete turuhinnaks oli nende tagastamise ajal liisinguesemete tegelik müügihind s.o Toyota Corolla 7835,29 eurot, roomikekskavaator 38 140 km-ta eurot ja kivipurustusmasin 55 370 km-ta eurot. Hageja on esitanud Toyota Corolla turuväärtuse tõendamiseks hinnakomitee 05.10.2009 otsuse 11 823,65 eurot (I kd tl 36-37), seoses ostuhuvi puudumisega alandati liisingueseme müügihinda 11.11.2009 11 184,54 euroni (I kd tl 38). Kuna liisingueset ei õnnestunud jätkuvalt müüa, pandi sõiduk 09.12.2009 kell 15.00 www.autobid.de oksjonile (I kd tl 39) hindamisakti alusel määratud hinnavahemikus 7000-8000 eurot, mille käigus sõiduk võõrandati lõpphinnaga 7835,29 eurot (I kd tl 40, 190-192). Kostja ei ole vastuväiteid Toyota Corolla turuväärtusele esitanud, seega loeb kohus Toyota Corolla turuväärtuseks selle müügihinna s.o 7835,29 eurot. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja realiseerinud sõiduauto müüki andmise ajahetkest s.o 16.09.2009 kuni 09.12.2009 ca 2,5 kuu jooksul, seega võib liisingueseme võõrandamise aega pidada põhjendatuks ja mõistlikuks. Kohtu hinnangul on hageja asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks täitnud ning ajavahemik, mille jooksul liisinguese võõrandati oli põhjendatud ja mõistlik, arvestades m.h liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Poolte vahel on vaidlus roomikekskavaatori ja kivipurustusmasina turuväärtuse üle. Hageja on esitanud roomikekskavaatori turuväärtuse tõendamiseks hinnakomitee 01.10.2009 otsuse 45 377,27 eurot km-ta (I kd tl 64-65), seoses ostuhuvi puudumisega alandati liisingueseme müügihinda 04.12.2009 42 181,69 euroni km-ta (tl 67-68). Kuna liisingueset ei õnnestunud jätkuvalt müüa, pandi roomikekskavaator 16.12.2009 www.ironplanet.com oksjonile (I kd tl 70) hindamisakti alusel määratud hinnavahemikus 35 000 kuni 45 000 eurot, mille käigus sõiduk võõrandati hinnaga 42 000 eurot km-ta ja hagejale laekus peale komisjonitasu ja nimekirja kandmise tasu mahaarvamist 38 140 eurot km-ta (I kd tl 71, 193194). Kostja on seisukohal, et hageja võõrandas roomikekskavaatori 16.12.2009 e-oksjonil hinnaga, mis oli oluliselt väiksem kui liisingulepingujärgne jääkmaksumus.

Kuivõrd pooled vaidlesid roomikekskavaatori ja kivipurustusmasina turuväärtuse üle ja kostja esitas 25.10.2012 taotluse ekspertiisi määramiseks, siis rahuldas kohus 01.11.2012 määrusega kostja taotluse ekspertiisi määramiseks ja andis pooltele tähtaja kuni 30.11.2012 isikute nimetamiseks, kes võiks turuväärtuse ekspertiisi läbi viia. Kostja esitas 30.11.2012 kohtule taotluse XXXja hageja esitas 03.12.2012 kohtule taotluse XXX`i eksperdiks määramiseks.10.05.2013 saatis kohus nii XXX ́le kui ka XXX`ile kirja, milles palus ekspertidel teatada 14 päeva jooksul menetlusdokumendi kättesaamisest, kas nad annavad nõusoleku ekspertiisi teostamiseks tsiviilasjas nr 2-11-52506 roomikekskavaatori JCB 220LR ja kivipurustusmasina EXTEC IMPACTOR turuhinna määramiseks nende tagastamise hetkel. Samuti palus kohus ekspertidel teatada ekspertiisi tegemiseks kuluva aja ja maksumuse kohta. Kuna eksperdid ei esitanud kohtule vastuseid, pöördus kohus 27.06.2013 kirjaga poolte poole ja küsis juhindudes TsMS § 5, kas pooltel on täiendavaid ettepanekuid ekspertide määramisel. 04.07.2013 edastas kostja kohtule XXXkirjaliku nõusoleku ekspertiisi läbiviimiseks. 16.07.2013 kohtumäärusega tegi kohus ekspertiisi tegemise ülesandeks Soome Vabariigi eksperdile XXX ́le. Ekspert XXXesitas kohtule ekspertarvamuse 06.03.2014. Kuna ekspert XXXpoolt 06.03.2014 esitatud ekspertarvamus oli esitatud oluliste puudustega, andis kohus 30.06.2014 kirjaga eksperdile TsMS § 293 lg 1 alusel tähtaja TsMS § 301 lg-le 1 ja TsMS § 302 lg-le 1 kohase eksperdiarvamuse esitamiseks kuni 30 päeva käesoleva menetlusdokumendi kättesaamisest. Kohus selgitas 30.06.2014 menetlusdokumendis eksperdile, et ekspertiisi tegemise tulemusena koostatakse ekspertiisiakt, milles kajastatakse lähteandmed, objekti kirjeldus, tehniline hindamine ning tehtud järeldused. Ekspertiisiakt koosneb sissejuhatavast osast, põhiosast ja järelduste osast. 03.09.2014 saatis ekspert XXXkohtule vastuse, milles teatas, et ei saa 30.06.2014 menetlusdokumendis osundatud vormis ekspertarvamust esitada. 15.09.2014 teatas ekspert täiendavalt, et tal ei ole kohtule 06.03.2014 esitatud andmetele midagi lisada. 28.10.2014 kohtumäärusega jättis kohus XXXpoolt kohtule 06.03.2014 esitatud ekspertarvamuse TsMS § 238 lg 5 alusel tsiviilasja nr 2-11-52506 lahendamisel arvestamata, kuna tegemist oli ilmselt ebausaldusväärse tõendiga. Kuivõrd antud tsiviilasjas ei ole kohtul õnnestunud vaatamata korduvale püüdlusele teostada vara turuväärtuse hindamiseks ekspertiisi, siis peab kohus põhjendatuks arvestada tsiviilasja lahendamisel hageja poolt tõendina esitatud 09.04.2014 XXX OÜ hindamisakti. Hindamisakti kohaselt oli roomikekskavaatori turuväärtuseks 44 099,04 eurot km-ta (II kd tl 109-118). Kuna kostja ei ole oma vastuväiteid roomikekskavaatori turuväärtusele TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendanud, siis loeb kohus roomikekskavaatori turuväärtuseks 44 099,04 eurot. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-33-08 on asunud seisukohale, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb hüvitamiskohustuse määramisel juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on mõistlik ja lubatav kui liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks täitnud ning ajavahemik, mille jooksul liisinguese võõrandati oli põhjendatud ja mõistlik, arvestades m.h liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja realiseerinud roomikekskavaatori müüki andmise ajahetkest s.o 15.09.2009 kuni 16.12.2009 ca 3 kuu jooksul, seega võib liisingueseme võõrandamise aega pidada põhjendatuks ja mõistlikuks. Kohus asub seisukohale, et juhul, kui turuväärtuseks oli 44 099,04 eurot (km-ta) ja müügihinnaks oli 42 000 eurot (km-ta) on hinnavahe 4,7%. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja liisingueseme võõrandamisel kasutanud müügiportaale (auto24.ee I kd tl 186-189) ja erinevate spetsialistide abi, kohus asub seisukohale, et hageja on oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks täitnud ning ajavahemik, mille jooksul liisinguese võõrandati oli põhjendatud ja mõistlik, arvestades m.h liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes.

Hageja on esitanud kivipurustusmasina turuväärtuse tõendamiseks hinnakomitee 18.09.2009 otsuse 102 258,64 eurot km-ta (I kd tl 92), seoses ostuhuvi puudumisega alandati liisingueseme müügihinda 29.10.2009 89 476,31 euroni km-ta (tl 94-95). Kuna liisingueset ei õnnestunud jätkuvalt müüa, pandi kivipurustusmasin 16.12.2009 www.ironplanet.com oksjonile (I kd tl 70) hindamisakti alusel määratud hinnavahemikus 50 000 kuni 90 000 eurot, mille käigus sõiduk võõrandati hinnaga 61 000 eurot km-ta ja hagejale laekus peale komisjonitasu ja nimekirja kandmise tasu mahaarvamist 55 370 eurot km-ta (I kd tl 71, 195-196). Kostja on seisukohal, et hageja võõrandas kivipurustusmasina 16.12.2009 e-oksjonil hinnaga, mis oli oluliselt väiksem kui liisingulepingujärgne jääkmaksumus. Kostja on oma vastuväidete tõendamiseks esitanud kohtule väljavõtted XXX internetiportaalist (I kd tl 146), millest nähtuvalt müüdi 13.02.2012 vanemat s.h restaureeritud kivipurustusmasinat hinnaga 174 186 eurot. Kohus nõustub siinjuures hagejaga, et liisinguesemete jääkväärtus ei ole sama, mis liisingueseme turuhind. Kostja poolt tõendina esitatud XXX väljavõttelt nähtuv vara ei ole kohtu hinnangul võrreldav vaidlusaluse kivipurustusmasinaga, tegemist on erineva mudeliga, remonditud ja heas töökorras olnud varaga, samas käesolevas kaasuses on tegemist remonti vajava masinaga. Kohus peab ka kivipurustusmasina turuväärtuse kindlakstegemisel põhjendatuks arvestada hageja poolt tõendina esitatud 09.04.2014 XXX OÜ hindamisakti. Hindamisakt on koostatud professionaalsete erialaspetsialistide poolt, nii roomikekskavaatori kui ka kivipurustusmasina turuväärtus on aktis kindlaks tehtud vara tagastamise aja seisuga september 2009. Kohtul puudub mõistlik alus kahelda hindamisakti õigsuses. Hindamisakti kohaselt oli kivipurustusmasina turuväärtuseks 67 107,23 eurot km-ta (II kd tl 109-118). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja realiseerinud roomikekskavaatori müüki andmise ajahetkest s.o 18.09.2009 kuni 16.12.2009 ca 3 kuu jooksul, seega võib liisingueseme võõrandamise aega pidada põhjendatuks ja mõistlikuks. Kohus asub seisukohale, et juhul, kui turuväärtuseks oli 67 107,23 eurot (km-ta) ja müügihinnaks oli 61 000 eurot (km-ta) on hinnavahe 9,1%. Kohus, juhindudes eeltoodud Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-33-08 asub seisukohale, et hageja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks täitnud ning ajavahemik, mille jooksul liisinguese võõrandati oli põhjendatud ja mõistlik, arvestades m.h liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. VÕS § 367 lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Liisingulepingu 1 üldtingimuste p 11.4 ja liisingulepingute 2-3 p 12.4 kohaselt oli liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemisel kohustatud vara viivitamatult hagejale tagastama. Hageja palub kostjalt välja mõista liisingulepingu 1 vara tagastamise- ja realiseerimisega seotud kulud kogusummas 496,20 eurot (km-ga, I kd tl 32-33, 35, 41), liisingulepingu 2 vara realiseerimisega seotud kulud kogusummas 905,61 eurot (I kd tl 61-62, 66, 69, 72) ja liisingulepingu 3 vara realiseerimisega seotud kulud kogusummas 709,22 eurot (km-ga, I kd tl 90-91, 96-99). Kostja nimetatud vara tagastamisteenuse nõuet ei tunnista, kuna tagastas vara vastavalt hageja poolt nõutud asukohta, roomikekskavaatori ja kivipurustusmasina tagastamine ei olnud kostjale jõukohane. Kohus on seisukohal, et vara tagastamisteenus, realiseerimisel hoiutasu, diiselkütus, jahutuskontsentraat, transpordikulu ja pesu on VÕS § 367 lg 4 mõttes mõistlikud ja põhjendatud kulud. Hageja on krediidiasutusena õigustatud liisinguesemete võõrandamiseks tegema koostööd vastavate teenusepakkujatega. Kohus ei nõustu kostjaga, et sõiduauto poleerimine on remonditeenus, kohtu hinnangul on tegemist iluviga korrigeeriva hooldusteenusega. Hagiavalduse lisa 25 esitatud arvele esitatud vastuväide jääb kohtule arusaamatuks, arvest nähtub selgelt, et tegemist on lepingu nr XXX vara tagastus- ja transporditeenusega. Lisaks märgib kohus, et kostja ei ole vaatamata 08.04.2014 kohustavale kohtumäärusele esitanud kohtule TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendeid oma vastuväidete (m.h sõiduki tagastamise) tõendamiseks. Kui kostjale jäi vara tagastamise korras midagi ebaselgeks,

oli tal võimalus selgituste saamiseks hageja poole pöörduda. Asjaolu, et kivipurustusmasin asus vaid 2 km kaugusel XXX platsilt ei muuda antud juhul kohtu hinnangul tagastusteenuse hinda ülepaisutatuks, kuna tegemist oli 15 tonni kaaluva rasketehnikaga, mille transportimine ei ole võrreldav tavapärase sõiduauto teisaldamisega. Kostja on m.h seisukohal, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjatelt tagastus- ja transporditeenusega, sõiduki pesuga, parkimisega, müügiplatsil hoidmisega ning kütuse ja jahutusvedeliku soetamisega seotud kulude hüvitamist koos käibemaksusummaga. Käibemaksuseaduse (KMS) § 3 lg 1 kohaselt on käibemaksukohustuslane ettevõtlusega tegelev isik, kes on registreeritud või kohustatud end registreerima maksukohustuslasena (§ 19). KMS § 3 lg 4 kohaselt peab maksukohustuslane arvestama käibemaksu käesoleva seaduse § 1 lõikes 1 nimetatud tehingutelt ja toimingutelt. KMS § 1 lg 1 kohaselt on käibemaksu objektiks käive, välja arvatud maksuvaba käive, mille tekkimise koht on Eesti. Käibemaks on oma olemuselt tarbimismaks, mille maksab kokkuvõttes kauba omandaja, kes ei saa ostuhinnalt tasutud käibemaksu tagasi arvestada (vt ka nt Riigikohtu 2. mai 2001. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-18-01 (RT III 2001, 15, 155), p 3; 28. mai 2002. a otsus haldusasjas nr 33-1-21-02 (RT III 2002, 16, 187), p 18). Seda tuleb silmas pidada ka käibemaksu arvestamisel kahjuhüvitise hulka, aga ka lepingu lõpetamisega kaasnevate nõuete arvestamisel. Hageja on asja materjalidest nähtuvalt tasunud vara realiseerimisega seonduvatelt kuludelt käibemaksu, seega on hageja õigustatud esitama VÕS § 367 lg 4 kohase kulude hüvitamise nõude käibemaksuga. Kostja on esitanud vastuväite hageja kindlustusmakse nõudele. Hageja nõue liisingulepingu 2 kindlustusmakse väljamõistmiseks kuulub kohtu hinnangul rahuldamisele. Liisinguvõtja kohustuseks oli p 9.1 tulenevalt kindlustusmaksete tasumine. Lepingu p 9.4 kohaselt kohustus liisinguandja sõlmima kindlustuslepingud liisinguvõtja arvel. VÕS § 78 lg 4 kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelistest suhetest, muuhulgas alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Kohus leiab, et liisinguvõtjal oli liisingulepingust tulenevalt kohustus tagada kindlustuskaitse üksnes kuni liisingulepingu lõppemiseni s.o 12.08.2009, seega vastutab liisinguvõtja kindlustusmaksete eest üksnes nimetatud perioodile vastava tasu osas. Kuna hageja lõpetas liisingulepingu ülesütlemisel 12.08.2009 ka kindlustuslepingu, tagastas kindlustusandja (perioodi kohta 13.08.2009 kuni 23.02.2010) ettemakstud summa (381,22 EUR), kostjal tuleb tasuda kindlustuspoliisi nr XXX alusel hagejale üksnes kuni 12.08.2009 kindlustusmaksena võlgnetav summa 206,48 EUR (I kd tl 185). Kostja on esitanud vastuväite leppetrahvi ja lepingu lõpetamise teatise tasu nõudele. Hageja on esitanud leppetrahvi nõude tuginedes liisingulepingu 1 p 5.12 ja liisingulepingute 23 p 5.11 summas 319,56 eurot (I kd tl 181-183) ning lepingu lõpetamise teatise tasunõude liisingulepingu 1 puhul summas 7,67 eurot. Hageja selgituste kohaselt tulenevad nii lepingu lõpetamise teatise tasu kui ka leppetrahvi suurus hageja hinnakirjast (I kd tl 184). Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-120-08 asunud seisukohale, et lepingu ülesütlemise juhuks tüüptingimustes sisalduv leppetrahvi kokkulepe võib olla ebamõistlikult kahjustav VÕS 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi võib tühine olla ka tüüptingimus, millega krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajale ja käendajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulutuste hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi. Kohus on eelpool asunud seisukohale, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepingutega. Kohtu hinnangul olid täidetud VÕS § 37 loetletud eeldused ja tüüptingimused on lepingu osaks.

Kohus on seisukohal, et VÕS § 42 lg 3 p 5 ja VÕS § 44 järgi on tühised tüüptingimused, millega liisinguandjal on õigus nõuda liisinguvõtjalt leppetrahvi ja lepingu lõpetamise teatise tasu liisinguandja hinnakirja järgi, kohus jätab hageja leppetrahvi nõuded ja lepingu lõpetamise teatise tasunõude rahuldamata. Kostja on esitanud vastuväite ka viivise väljamõistmise ja viivisemäära suuruse kohta. VÕS § 113 lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Liisingulepingu 1 p 6.9 ja liisingulepingute 2-3 p 6.7 kohaselt on viivisemääraks 0,3% päevas. Viivisenõude aluseks olevad arvandmed on esitatud selgelt, metoodiline arvestuskäik on jälgitav ja seadusega kooskõlas (I kd tl 42, 73, 100). Kuivõrd kohus ei ole eelpool pidanud põhjendatuks hageja leppetrahvi nõudeid igakordselt summas 319,56 eurot ja lepingu lõpetamise teatise tasunõuet summas 7,67 eurot, siis tuleb vastavas osas hageja viivisenõudeid vähendada. Kohus on seisukohal, et hageja viivisenõuded tuleb rahuldada järgmiselt: liisinguleping 1 summas 234,17 eurot, liisinguleping 2 summas 17 938,98 eurot ja liisinguleping 3 summas 34 244,73 eurot. Kohus peab põhjendatuks hageja liisingulepingu 1 nõudeid 3059,58 euro ulatuses, liisingulepingu 2 nõudeid 79 579,57 euro ulatuses ja liisingulepingu 3 nõudeid 131 345,87 euro ulatuses. Kuivõrd antud juhul on VÕS §142 lg 3 kohaselt käendaja vastutust põhivõlgniku kohustuste täitmisel piiratud, siis tuleb hageja hagiavaldus rahuldada järgmiselt 23.04.2008 käenduslepingu liisingulepingust nr XXX tulenevate nõuete täitmiseks 3059,58 euro ulatuses; 21.02.2007 käenduslepingu liisingulepingust nr XXX tulenevate nõuete täitmiseks mitte rohkem, kui 31 955,82 euro ulatuses ning 21.02.2007 käenduslepingu liisingulepingust nr XXX tulenevate nõuete täitmiseks mitte rohkem, kui 31 955,82 euro ulatuses. Kostja on esitanud kohtule 02.05.2014 tasaarvestuse avalduse VÕS § 197 lg 1 alusel. VÕS § 197 lg 1 kohaselt juhul, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kuivõrd VÕS § 197 lg 1 kohast tasaarvestusolukorda ei esine, siis jätab kohus kostja 02.05.2014 avalduse rahuldamata. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga, seega antud juhul 162 530,49 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

Vajaduse korral määrab menetlusosaliste vahel.

kohus

kindlaks

menetluskulude

proportsionaalse

jaotuse

TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.