Kvaliteetinkasso OÜ hagi EG vastu 1000 euro saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20. juuni 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kvaliteetinkasso OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Kvaliteetinkasso OÜ (registrikood 11713631), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rivo Kaldvee Kostja: EG (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat Vladimir Sadekov ja advokaat Anna Solomko
Kohtuistungi toimumise aeg
09. detsember 2014, avalik kohtuistung
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 20. juuni 2014 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Kõik maakohtus ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jäävad hageja, Kvaliteetinkasso OÜ kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Kvaliteetinkasso OÜ esitas 17.07.2013 Harju Maakohtule hagi EG vastu võla 1000 eurot saamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Venture 22 OÜ ja Baltic Sales Management OÜ 17.04.2012 laenulepingu nr 17042012, mille alusel laenas Venture 22 OÜ Baltic Sales Management OÜ-le 21 600 eurot intressimääraga 11,5%. Raha kanti üle 17.04.2012. Laenu tagastamise tähtaeg oli 05.05.2012. Baltic Sales Management OÜ laenu selleks tähtajaks ei tagastanud ega tasunud intressi.
3.25.05.2012 digitaalselt allkirjastatud käenduslepinguga võttis kostja endale kohustuse vastutada Venture 22 OÜ ees Baltic Sales Management OÜ laenulepingust tulenevate kohustuste eest solidaarselt Baltic Sales Management OÜ-ga.
4.Venture 22 OÜ loovutas 18.07.2012 kõik oma nõuded EG ja Baltic Sales Management OÜ vastu Kvaliteetinkasso OÜ-le. Hageja palus kostjal täita lepingust tulenevad kohustused hiljemalt 24.07.2012. Laenusaaja ja kostja seda ei teinud.
5.Kuigi kostja vastustab põhivõla 21 600 euro ja intresside 2484 euro tasumise eest, palus hageja kostjalt välja mõista üksnes 1000 eurot, märkides, et ta ei loobu nõudest ülejäänud osas. Kostja vastuväited
6.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei ole kostja sõlminud hagejaga ega Venture 22 OÜ-ga lepinguid. Ka ei ole kostja volitanud kedagi enda nimel laenu- ja/või käenduslepinguid sõlmima ega saanud ka raha. Kostja ei ole kunagi hagejaga ega Venture 22 OÜ-ga kohtunud või suhelnud.
7.MV kui Baltic Sales Management OÜ juhatuse liige ja tema endine elukaaslane tunnistas kostjale, et kasutas lepingute sõlmimiseks kostja isikutunnistust kostja loata. Kostja tegi selle kohta avalduse politseile ja alustatud on kriminaalmenetlust nr 12230109463.
8.Kostja võttis oma ID-kaardi ja PIN-koodide salajas hoidmiseks kasutusele vajalikud turvameetmed. Ta hävitas koheselt turvaümbriku ja kirjutas PIN-koodid üles oma toiduretseptide märkmikku, mida ta hoiab ainult kodus. Ta ei ole kunagi kellelegi rääkinud, kus ta PIN-koode hoiab. Kuidas MV PIN-koodid tema märkmikust leidis, on selgusetu.
9.Laenuandja ei teinud mõistlikke jõupingutusi oma riskide minimaliseerimiseks, sest ta aktsepteeris käendajana isikut, keda ta pole kunagi näinud. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
10.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
11.Kohtu käsutuses olevate dokumentaalsete tõendite ja kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja MV-i ütlustega leidis asja sisulise arutelu käigus tõendamist, et 25.05.2012 käenduslepingut ei allkirjastanud kostja ise, vaid seda tegi tema eest MV, kasutades kostja ID-kaarti ja tema PIN-koode.
12.Kostja 06.07.2012 avaldus politseijaoskonnale, kostja kannatanuna ülekuulamise protokoll Põhja Politseiprefektuuris 18.07.2012 ja MV-i politseile antud tunnistus 27.07.2012 on omavahel kooskõlas ja kirjeldavad sündmusi, kuidas kostja sai teada, et tema ID-kaarti on kasutatud tehingute tegemisel, kuidas MV selle talle üles tunnistas ning kust MV elukaaslase ID-kaardi sai ja PIN-koodid leidis. Täpselt samamoodi ning üksikasjaliselt kirjeldas MV tema poolt toimepandut ka kohtuistungil vande all ütlusi andes. Selle kohta, et MV leidis kostja PIN-koodid just viimase toiduretseptide märkmikust, andis kostja ütlusi juba tema kannatanuna ülekuulamisel. Asjaolu, et hagejale tundub tunnistaja poolt räägitu ja kostja poolt avaldatu ebausutavana, ei saa olla aluseks nimetatud tõendite arvestamata jätmisele või nende usaldusväärsuses kahtlemisele.
13.Hageja eksib, kui väidab, et kostja ootas 4 nädalat pärast Venture 22 OÜ kirja kättesaamist kuriteoteate esitamisega. Kostja sai Venture 22 OÜ kirja kätte 25.06.2012, mida kinnitab saadetiste aruanne. Avalduse politseile tegi ta 06.07.2012. Asjaolu, et kostja ei pöördunud pärast Venture 22 OÜ teate kättesaamist võlausaldaja, vaid politsei poole, ei lükka ümber kostja väiteid selle kohta, et tema lepingule alla ei kirjutanud. Samamoodi ei lükka eelpooltoodud kostja väiteid ümber ka see, et kostja tegi MV-ile rahalise ülekande 2012.a juunikuu lõpus. Nagu nähtub kostja pangakonto väljavõttest AS-s Swedbank, oli kostjal ja MV-il teineteisele rahaliste ülekannete tegemine tavapärane tegevus.
14.Asjaolu, et MV on väidetavalt kostja ID-kaardiga allkirjastanud veel 10 analoogset lepingut, ei muuda käesoleva vaidluse aluseks olevat lepingut kostja poolt allkirjastatuks ega saa olla seetõttu ka hagi rahuldamise aluseks olevaks asjaoluks. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
15.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
16.Harju Maakohus jättis asjassepuutuva materiaalõiguse kohaldamata. Olukorda, kus isik väidab, et tema nimel allkirjastas ID-kaardiga lepingu tema teadmata kolmas isik, reguleerib digitaalallkirja seadus (DAS). Selle asemel lähtus esimese astme kohus üksnes VÕS regulatsioonist. Hageja nõue tuleb DAS normistiku (§ 3 lg-d 3-5) alusel rahuldada.
17.Kostja ei ole tõendanud, et käenduslepingu digitaalallkirjastas MV. Seega tuleb lugeda, et käenduslepingu on allkirjastanud kostja ja hagejal on õigus saada raha lepingu alusel. Kui möönda, et MV digitaalallkirjastas käenduslepingu, pidi see toimuma kostja teadmisel ja soovil või siis tuleb pidada kostjat raskelt ettevaatamatuks. Sellisel juhul tuleb hagetud summa välja mõista kahjuhüvitisena.
18.Maakohus rikkus selgitamiskohustust. Menetluse käigus ei selgitatud välja asjas tähtsust omavaid asjaolusid ega seda, milliseid asjaolusid peaksid pooled põhistama ning milliseid tõendeid esitama. Kohus oleks pidanud juhtima kostja tähelepanu sellele, et ta rakendas ID-kaardi ja PIN-koodide hoidmisel vajalikku hoolt ja ei olnud raskelt ettevaatamatu. Kohus seda ei teinud.
19.Kohus oleks pidanud MV-i tunnistajana ülekuulamisel küsima, kuidas õnnestus tal kostja nimel niivõrd lihtsalt 4 kuu jooksul allkirjastada enam kui 10 erinevat käenduslepingut, kuidas MV PIN-koodid leidis ja tundis ära, et tegemist on just ID3
kaardi PIN-koodidega ja kas kostja oli märkmikku selgesõnaliselt kirjutanud, et tegemist oli tema ID-kaardi koodidega. Kohtule esitatud asjaolude ja tõendite põhjal saab järeldada, et juhul kui vaidlusaluse käenduslepingu allkirjastas tõesti MV, siis tegi ta seda kas kostja teadmisel ja soovil või siis oli kostja äärmiselt hooletu.
20.Kohus rikkus TsMS § 442 lg-t 8. Kuigi otsuses on kirjas, et ükski hageja väide ei ole hagi rahuldamiseks piisav, ei ole otsusest võimalik mõista, miks see nii on ja seega on kohtuotsus põhjendamata.
21.Kohus ei ole otsuses andnud hinnangut hageja järgmistele väidetele: kostja ID-kaardiga allkirjastati 4 kuu jooksul enam kui 10 erinevat käenduslepingut; väide, et ID-kaarti on omaniku asemel kasutanud keegi teine, on võlgnike seas üks levinumaid; kostja töötab kiirlaene väljastavas äriühingus, mistõttu on ta oma igapäevase töö tõttu väga hästi kursis praktikaga, kuidas püütakse võlakohustustest kõrvale hoida; on arusaamatu, miks otsustas MV temale kalli inimese usaldust niivõrd äärmuslikult kuritarvitada; algselt selgitas MV, et allkirjastas kõik lepingud kostja ID-kaardiga autos, ent täpsustava küsimuse järgselt muutis oma ütlusi; enamus käenduslepingud on kostja allkirjastanud 10 minuti jooksul pärast nende saabumist MV-i e-posti aadressile, mis kinnitab, et kostja oli lepingute allkirjastamisest teadlik; ei ole tõendatud, et tegelikkuses eksisteeris toiduretseptimärkmikku; eluliselt ei ole usutav, et isik, kes töötab kiirlaenufirmas laenunõustajana, hävitas ainsa tema juttu kinnitava asitõendi, milles olid ka tema ema ja vanaema retseptid.
22.Kostja ja MV-i ütluste puhul on tegemist ebausaldusväärsete tõenditega, mis oleks tulnud jätta arvestamata. Kirjalikku dokumenti (käenduslepingut) ei saa ümber lükata asjast huvitatud isikute suuliste ütlustega. Kostja ja MV olid elukaaslased, mistõttu nad käituvad tüüpiliselt teineteise huvides. Nende ühistes huvides oli välja töötada hagi alusena kirjeldatud skeem.
23.MV tegi kostjale rahalisi ülekandeid. MV avaldas 21.01.2014 istungil, et KJ käendas tema 3-4 lepingut, mille eest ta sai ka tasu, kui lepingud lõppesid. Seega maksis MV käendamise eest tasu ka kostjale.
24.MV-i ütlused selle kohta, kus ta vaidlusaluse käenduslepingu allkirjastas, on vastuolulised. Samuti ei rääkinud ta 21.01.2014 istungil tõtt selle kohta, et teda kutsuti politseisse ja ta andis seal ütlusi. Tegelikult ei allutatud MV-it kriminaalasjas ühelegi menetlustoimingule ja teda ei kuulatud kahtlustatavana üle. Tunnistaja ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks.
25.Maakohtu otsus raskendab oluliselt tsiviilkäivet. See lihtsustab hagiavalduses kirjeldatud skeemile sarnaste skeemide elluviimist.
26.Kostja kohtu määratud tähtajaks apellatsioonkaebusele vastust ei esitanud. Ringkonnakohtu seisukoht
27.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.
28.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
29.Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt apellatsioonkaebuses viidatud menetlusõiguse normide rikkumist. Maakohus tegi asjas esitatud tõendite alusel põhjendatult järelduse, et kostja ei allkirjastanud vaidlusalust käenduslepingut. Selle digitaalallkirjastas MV, kes kasutas kostja ID-kaarti ja PIN-koode viimase nõusolekuta.
30.Ekslik on hageja seisukoht, et DAS alusel tuleb hageja nõue rahuldada. DAS § 3 lg 3 järgi ei too digitaalallkirja andmine kaasa sama paragrahvi lg-s 1 sätestatud tagajärgi, kui on tõendatud, et isiklikku võtit on kasutatud allkirja andmiseks ilma vastava sertifikaadi omaniku nõusolekuta. Antud juhul on see tõendatud. Kostja tahteavalduse puudumise tõttu ei saa VÕS § 8 lg 1 ja § 9 lg 1 ning TsÜS § 67 lg 1 järgi lugeda käenduslepingut sõlmituks ja sellest ei tekkinud kostjale kohustusi. Seega ei vastuta kostja 17.04.2012 laenulepingu täitmise eest solidaarselt Baltic Sales Management OÜ-ga.
31.TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hageja esitas kohtule lepingu täitmise nõude. Kahju hüvitamise nõuet hageja ei esitanud, sellise nõude aluseks olevaid asjaolusid ta hagiavalduses ei esitanud ja kohus sellist nõuet ka ei menetlenud. Seetõttu on alusetu etteheide, et maakohus oleks pidanud hagetud summa välja mõistma kahjuhüvitisena.
32.Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus selgitamiskohustust. Apellatsioonkaebuses ei ole märgitud, millised asjas tähtsust omavad asjaolud jäid hagejal välja toomata või põhistamata ning millised tõendid esitamata. Alusetu on ka etteheide, et kohus oleks pidanud esitama tunnistajana üle kuulatud MVile apellatsioonkaebuses märgitud küsimusi. Kohtuistungi protokollist (I kd lk 144 jj) nähtub, et tunnistaja ülekuulamise juures viibis kaks hageja esindajat – advokaat Oliver Nääs ja Kristi Rande, neil oli võimalik esitada tunnistajale küsimusi ja seda nad ka tegid. Kui hageja esindajatel jäi midagi nende jaoks olulist küsimata, ei saa selles süüdistada kohut.
33.Alusetu on ka etteheide, et kohtuotsus on põhjendamata. Kohus põhjendas, miks ei anna hagi rahuldamiseks alust asjaolu, et kostja ID-kaarti kasutades on allkirjastatud 10 erinevat käenduslepingut. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et kostja töötamine kiirlaene väljastavas äriühingus ja väidetav kursis olemine võlakohustustest kõrvalehiilimise praktikaga, sh võlgnike sagedaste väidetega selle kohta, et ID-kaarti on omaniku asemel kasutanud keegi teine, ei anna samuti hagi rahuldamiseks alust. Kostja on oma vastuväiteid hagile tõendanud ja hageja eelnimetatud väited ei võimalda teha teistsuguseid järeldusi.
34.MV selgitas nii politseile saadetud kirjas (I kd lk 165, 166) kui ka kohtus tunnistajana ütlusi andes (I kd lk 144-146) oma käitumist. Puuduvad tõendid kostja ja MV ühise tegutsemise kohta eesmärgiga vabastada kostja käenduslepinguga võetud kohustuste täitmisest. Hageja sellekohased väited on oletuslikud. Maakohus leidis põhjendatult, et MV-i poolt kostjale käendamise eest tasu maksmine on tõendamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga.
35.Asja lahendamisel ei oma määravat tähtsust asjaolu, et kostja hävitas retseptiraamatu. Kostja põhjendas usutavalt, miks ta seda tegi. Kuna sellise tõendi tekitamine või sisu muutmine ei oleks raske, ei omaks see ilmselt asja lahendamisel olulist kaalu.
36.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tunnistaja MV-i ütlused ebausutavad. Muu hulgas on tunnistaja andnud ütlusi selle kohta, kus, millal ja millistel asjaoludel oli tal võimalik kostja ID-kaarti kasutada. Muu hulgas andis ta ütlusi selle kohta, et kostja ise ID-kaarti ei kasutanud, mistõttu ei märganud kostja ka selle puudumist. Mõnikord oli kostja ID5
kaart tunnistaja käes päeva või kaks, mõnikord nädal aega. Eeltoodu selgitab, mil viisil oli tunnistajal võimalik lepinguid vajaduse korral kiiresti kostja nimel allkirjastada. Detailide täpsustamine ütlusi andes ei ole ütluste muutmine. MV ütluste usaldusväärsust kinnitab asjaolu, et hoolimata algatatud kriminaalmenetlusest andis ta käesolevas tsiviilasjas enda süüd kinnitavaid ütlusi. Hageja ei ole maakohtus esile toonud asjaolusid, millest tulenevalt saaks väita, et MV näol on tegemist isikuga, kellele ei oleks kriminaalkaristuse määramine oluline ja oluline oleks üksnes kostja vabastamine tsiviilõiguslikest kohustustest.
37.Ekslik on hageja seisukoht, et tunnistaja ütlusi ei saa käesoleva asja lahendamisel üldse arvestada, kuna vaidlus on kirjalikult sõlmitud lepingu üle. TsMS sellist piirangut ei sätesta. Tunnistaja ütlus on TsMS § 229 järgi tõend, mida kohus hindab koos teiste tõenditega. TsMS § 232 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Maakohtu otsus kajastab maakohtu siseveendumuse kujunemist tõendite hindamisel. Iseenesest asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamise ja kohtu tehtud järeldustega, otsuse tühistamiseks alust ei anna.
38.Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teistsuguse otsuse tegemiseks, jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Maakohtus kantud menetluskulud jäävad hageja kanda, nagu on määratud maakohtu otsuses. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
39.TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.