lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
Kohtulahendid/2-13-32019/16

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 04.12.2014

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-13-32019/16
Asja liik
Tsiviilasi
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
04.12.2014
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2778
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Seotud ettevõtted

nimistu.ee
FREM TRANS OÜ11906809(Hageja)

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tsiviilasi nr: 2-13-32019

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Reet Allikvere, Ülle Jänes, Kaupo Paal

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.12.2014.a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-13-32019

Tsiviilasi

FREM TRANS OÜ hagi RA ́i vastu võla saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12.03.2014.a otsus

Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses

6510 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

RA ́i apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): FREM TRANS OÜ (registrikood: 11906809, asukoht: Tallinn), tehinguline esindaja v.adv Ilja Santašev Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): RA (isikukood: XXXXXXXXXXX; elukoht: Tallinn)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1.Harju Maakohtu 12.03.2014.a otsus tühistada. Saata tsiviilasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel

1(7)

Tsiviilasi nr: 2-13-32019 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1.02.07.2013.a esitas hageja Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhinõude 6000 eurot ja viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt allkirjastas kostja 21.02.2013.a hageja kasuks võlatunnistuse, milles märkis, et sai hagejalt 6000 eurot trahvide tasumiseks ja kohustub selle tagastama 20 kuu jooksul, esimese makse kohustus kostja teostama 10. märtsiks 2013.a (t lk 7-8). Nimelt tehti 01.02.2013.a kostja suhtes Poolas trahviotsused ning trahvide tasumiseks pöördus tol ajal hageja juures töötanud kostja hageja poole palvega laenata vastav summa. Hageja kandis kostjale vastava summa üle ning koostas 21.02.2013.a eelnevalt märgitud võlatunnistuse. Kostja ei tasunud makseid tähtaegselt ega ka hiljem, vaid teatas hagejale, et kostja ei pea hagejale midagi tagastama. 04.04.2013.a esitas hageja kostjale hoiatuse 21.02.2013.a laenulepingu ülesütlemise kohta (t lk 9). 10.04.2013.a teatas kostja, et ei tunnista 21.02.2013.a kirjutatud võlatunnistust (t lk 10-11). 16.04.2013.a ütles hageja laenulepingu üles ja palus kostjal tagastada laenusumma hiljemalt 30.04.2013.a (t lk 12-13). Hageja leidis, et kuna võlatunnistus on iseseisev abstraktne kohustus, mis ei vaja võlaõiguslikku alust, ei oma tähendust asjaolud, mis olid võlatunnistuse andmise aluseks. Võlatunnistus ei ole tühine, kostja väited pettuse ja ähvarduse kohta on paljasõnalised. Seadet ViaToll pidi kostja käsitsi seadistama vastavalt laadungi kaalule, seadme kodulehel on venekeelne kasutusjuhend. Hageja, olles Tallinnas, ei saanud Poolas pärast laadungi laadimist seadistada vastavalt kaalule. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei nõustunud kostja hagejaga, et tähtsust ei oma asjaolud, mis olid võlatunnistuse andmise aluseks. Kostja töötas hageja juures kaubaveoautojuhina, tööülesannete täitmise käigus Poolas peatati kostja politsei poolt ning autosse paigaldatud seadme „viaBOX“ kontrollimise käigus selgus, et nimetatud seadme programm on valesti seadistatud so alama registrimassiga veoki kategooria all. Trahviotsused kirjutati hagejale kui tööandjale, kuid kuna kostja oli Poolas ainuke isik, kes esindas tööandjat, siis kirjutati seetõttu trahviotsus kostja nimele. Hageja on kaubaveoauto ja sellesse paigaldatud seadmete omanik ning kogu tehniline hooldus ja varustamine oli hageja kohustus. Seadet sai muuta vaid klienditeeninduspunktis, kostja ei saanud muuta midagi. Kostja hinnangul on vaidlusalune võlatunnistus tühine, kuna kostja kirjutas selle hageja ähvarduse ja pettuse mõjul. Hageja kasutas kostja suhtes psühholoogilist survet, mis ilmnes kostja tööle mitte lubamises ja töölt vallandamises. Samuti on võlatunnistus vastuolus heade kommetega. Kostja on kokkuleppe tühistanud, tuginedes asjaolule, et sõlmis selle pettuse tõttu. Esimese astme kohtu otsus
3.Maakohus tegi 12.03.2014.a otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja 6000 eurot ja viivise 350,63 eurot ning viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates otsuse tegemisest kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda.

2(7)

Tsiviilasi nr: 2-13-32019 Maakohus tuvastas, et 21.02.2013.a allkirjastas kostja hageja kasuks võlatunnistuse, milles kostja märkis, et sai hagejalt 6000 eurot trahvide tasumiseks ja kohustub selle tagastama 20 kuu jooksul (t lk 7-8). 04.04.2013.a esitas hageja kostjale hoiatuse 21.02.2013.a laenulepingu ülesütlemise kohta (t lk 9). 10.04.2013.a teatas kostja, et ei tunnista 21.02.2013.a kirjutatud võlatunnistust (t lk 10-11). 16.04.2013.a ütles hageja laenulepingu üles ja palus kostjal tagastada võetud laenu summa hiljemalt 30.04.2013.a (t lk 12-13). Poolte vahel on vaidlus, kas 21.02.2013.a sõlmitud võlatunnistus on kehtiv ning kas kostjal on kohustus hagejale 6000 eurot tagastada. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-21-06 p-s 13 ja lahendi nr 3-2-1-146-05 p-s 24 leidnud, et VÕS §-s 30 reguleeritakse iseseisva kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk nn konstitutiivset (abstraktset) võlatunnistust. Võlatunnistuse olemasolu korral ei ole vaja tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Sellise võlatunnistusega tagatakse esmajoones põhikohustuse täitmist ning see lihtsustab võla sissenõudmist. Sellisele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Kuna VÕS §-s 30 nimetatud võlatunnistus on abstraktne leping, ei saa sellest tulenevale nõudele esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest, mh ei saa tugineda võlatunnistuse aluseks oleva lepingu tühisusele (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-101-04, p 29). Kohus leidis, et kuna poolte vahel on sõlmitud VÕS § 30 lg-s 1 sätestatud konstitutiivne võlatunnistus, st et kostja lubas kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega loodi iseseisev kohustus, siis ei saa kostja tugineda vastuväidetele, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest. Seega ei oma asja lahendamisel tähendust asjaolud, mis olid võlatunnistuse andmise aluseks. Võlatunnistuse abstraktsusest tulenevalt ei ole oluline, kelle poolt ja milliste kohustuste rikkumise tulemusena määrati kostjale Poolas trahviotsused (t lk 35-53, 76-107) seadmesse ViaBox sõiduki klassi kohta sisestatud valeandmete tõttu. Kostja saab võlatunnistusele esitada üksnes neid vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistusest endast või vaidlustavad selle kehtivust. Samas märkis kohus lisaks, et trahvid on tehtud konkreetselt sõidukijuhile, seega kostjale. Kohtuistungil kostja selgitas, et ta ise valis marsruudi, seega ka tasulised kiirteed. Kostja hageja nõusolekul ja kulul ostis ja lasi paigaldada seadme ViaBox, millel oli vaja käsitsi reguleerida sõiduki kaalu vastavalt kas üle või alla 12 tonni. Seadme kasutusjuhend on vene keeles VIATOLLi kodulehel olemas. Seega oli kostjal seadme ostmisel võimalus saada venekeelset juhendit. Kiirteel sõidutasu sõltus sõiduki kaalust. Kohtuistungil selgus, et sõiduki tühimass on natuke üle 8 tonni. Seega sõiduki kaal kaubata ja kaubaga eeldab seadme ViaBox seadistamist. Kostja väide, et hageja kohustus oli seadistada, ei ole tõsiseltvõetav. Eeltoodu eeldab lisaks kostjale täiendava hageja esindaja kohalolekut kauba peale- ja mahalaadimisel väljaspool Tallinna. Kostja leiab, et võlatunnistus on tühine, kuna sõlmis selle ähvarduse ja pettuse mõjul. Kohus selgitas, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 90 lg-st 1 ja § 98 lg-st 1 tulenevalt, kui kohustatud isik leiab, et tehing on pettuse või ähvarduse mõjul sõlmimise tõttu tühine, tuleb kohustatud isikul esitada teisele poolele tehingu tühistamiseks vastav tahteavaldus TsÜS § 99 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Tehing ei muutu iseseisvalt tühiseks, vaid see tuleb kohustatud poole tahteavaldusega tühistada. TsÜS § 77 lg 3 kohaselt, seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuna VÕS § 30 lg 2 näeb võlatunnistusele ette kohustusliku kirjaliku vormi, oleks kostja pidanud esitama hagejale kirjaliku avalduse 21.02.2013.a võlatunnistuse tühistamiseks kuue kuu jooksul arvates ajast, mil ähvarduse mõju lakkas või kostja

3(7)

Tsiviilasi nr: 2-13-32019 väidetavast pettusest teada sai. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks seda teinud, mistõttu kostja on vastavatel alustel tehingu tühistamise võimaluse minetanud. Vaatamata sellele pidas kohus vajalikuks märkida, et kostja väited selle kohta, et ta kirjutas võlatunnistuse ähvarduse ja pettuse mõjul, on paljasõnalised ja tõendamata. Asjaoludest ei nähtu, et hageja oleks tahtlikult kostjat eksimusse viinud temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel ja kallutanud sellega kostjat võlatunnistust allkirjastama. Puuduvad tõendid ka selle kohta, et hageja oleks kostjat vaimselt või füüsiliselt ähvardanud. Nähtuvalt kostja kirjalikest ja kohtuistungil antud selgitustest valis kostja ise talle kõige sobivamana tundunud variandi tekkinud olukorra lahendamiseks seoses kostjale kirjutatud trahviotsustega. Väide, et kostja ei saanud aru, mida ta tegi, ei ole veenev. Kostja pidi aru saama, et allkirjastades dokumendi, millega ta lubab hagejale tagastada 6000 eurot 20 kuu jooksul, tuleb kostjal see kohustus täita. Kostja on lisaks leidnud, et võlatunnistus on tühine heade kommetega vastuolu tõttu. Kostja ei ole tõendanud, et võlatunnistus vastaks TsÜS § 86 lg-s 2 nimetatud tingimustele. Puudub vaidlus, et hageja andis kostjale 6000 eurot ning kostja kohustus selle tagastama. Eeltoodu tõttu ei saa väita, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Puudub alus ka väita, et võlatunnistus oleks antud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Võlatunnistusest nähtuvalt oli kostjal võimalus tasuda 6000 eurot 20 kuu jooksul. Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et täiendava suulise kokkuleppe kohaselt kohustus ta 6000 eurot tagastama igakuiste maksetena, so 300 eurot kuus. Seega võis kostja tasuda võla osamaksete kaupa. Lisaks ei tulnud kostjal tasuda vastavalt summalt intressi. Eeltoodust tulenevalt ei esine kohtu hinnangul aluseid, millest tulenevalt oleks vaidlusalune võlatunnistus heade kommetega vastuolus olev. Ei esine ka muid TsÜS §-des 84–89 sätestatud tehingu tühisuse aluseid. Seega, kuna 21.02.2013.a antud võlatunnistus on kehtiv, on kostjal kohustus võlatunnistusest tulenev kohustus täita ning tasuda hagejale 6000 eurot. Maakohus leidis, et kuna kostja teatas hagejale 10.04.2013.a, so peale hageja poolt täiendava tähtaja andmist, et ei kavatse võlatunnistust täita, esines hagejal VÕS § 116 lg 2 p-st 5 ja VÕS § 196 lg-test 1 ja 2 tulenev alus võlatunnistusest tulenev leping üles öelda ning nõuda kogu kohustuse täitmist. Eeltoodust tulenevalt on hageja põhinõue põhjendatud ja tõendatud ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele 6000 eurot. Hageja on palunud mõista kostjalt välja viivis seadusjärgse viivisemäära alusel põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Kohus leidis, et hageja viivisenõue on põhjendatud. Kostja, olles maksekohustusega viivituses, pidi arvestama viivise tasumise kohustusega, mis tuleneb seadusest. Hagiavaldus on esitatud 02.07.2013.a. Ajavahemikul 02.07.2013.a kuni 31.12.2013.a oli vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 ja § 94 lg-le 1 seadusjärgne viivisemäär 8,5% aastas ja alates 01.01.2014.a on seadusjärgne viivisemäär 8,25% aastas. Alates 02.07.2013.a kuni kohtuotsuse tegemiseni, so 11.03.2014.a, on 253 päeva. Seega on hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni tekkinud viivise suurus 350,63 eurot, so 8,5/365/100 x 6000 eurot x 183 päeva + 8,25/365/100 x 6000 eurot x 70 päeva. Seega kuulub kostjalt kohtuotsuse tegemise päeva seisuga väljamõistmisele viivis 350,63 eurot ning edasi viivis põhinõudelt 6000 eurolt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 12.03.2014.a kuni põhinõude tasumiseni. Apellatsioonkaebus

4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja 11.04.2014.a apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jäetakse hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4(7)

Tsiviilasi nr: 2-13-32019 Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus vääralt kohaldanud materiaal- ja menetlusõigust ning ei ole arvesse võtnud kostjapoolseid argumente ja tõendeid. Kostja jääb oma maakohtu menetluses esitatud seisukohtade juurde, märkides täiendavalt järgmist. Kohus jättis vääralt tähelepanuta, et hageja ei ole tõendanud, et pooltel oli tahe luua konstitutiivne ehk iseseisev kohustus. Samuti jättis kohus tähelepanuta kostja väited, milliste kohaselt on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Seega ei saanud kostja hinnangul kohus jätta hindamata vaidlusaluse võlatunnistuse tekkimise aluseks olevaid asjaolusid. Vastustaja seisukoht

5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada ja tsiviilasi tuleb saata uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
7.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtupoolse materiaalõiguse kohaldamisega ning järeldustega, mida maakohus asjas esitatud tõendite alusel tegi.
8.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et kostja poolt antud kinnitust, et ta sai hagejalt 6000 eurot trahvi tasumiseks, ja et ta kohustub tagastama selle raha 20 kuu jooksul (t lk 7-8), tuleb käsitleda konstitutiivse võlatunnistusena. Konstituiivse võlatunnistusega luuakse iseseisev, võlatunnistuse andmise alusest sõltumatu kohustus. Kuid kehtiv õigus tunneb konstitutiivse võlatunnistuse kõrval ka deklaratiivset võlatunnistust, mille õiguslik tähendus seisneb selles, et kohustuse olemasolu või võlatunnistuses märgitud asjaolude tõendamiskoormis pööratakse ümber. Käesoleval juhul viitas kostja vaidlusaluses dokumendis selgelt asjaoludele, mille tõttu ta raha sai ning põhjustele, miks ta raha tagastama kohustub. Kostja ei märkinud, et tal oleks abstraktne, võlatunnistuse andmise alusest sõltumatu kohustus, mille ta kohustub täitma põhjusest sõltumatult. Kostja kinnitas kõnealuses dokumendis pelgalt seda, et ta sai hagejalt kindlal eesmärgil (trahvi tasumiseks) raha ning ta kohustub selle raha hagejale teatud ajaperioodi jooksul tagastama. Kostja kinnitas ka ise, et tema tahe ei olnud suunatud sellele, et võtta endale kohustus maksta hagejale 6000 eurot põhjusest sõltumata. Abstraktse võlatunnistuse andmise tahtele ei viita ei kõnealuse dokumendi tekst, kostja tahe ega muud tsiviilasja raames kohtu ette toodud asjaolud. Seega tuleb asuda seisukohale, et vaidlusaluse dokumendi puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mille õiguslik tähendus on see, et see on üks tõend tõendamaks, et kostja sai hagejalt 6000 eurot kindlal otstarbel, ning et kostja lubas raha hagejale tagastada. Käesoleva vaidluse raames ei vaidle pooled selle üle, et kostja hagejalt 6000 eurot trahvi maksmise eesmärgil sai, ning et hageja ei ole ei raha andmisel ega pärast seda kostjale lubanud, et kostja võiks jätta raha hagejale tagastamata.
9.Samas tuleb käesoleva vaidluse lahendamisel arvestada sellega, et peale deklaratiivse võlatunnistuse andmist teatas kostja hagejale, et ta ei tunnista raha tagasimaksmise kohustust. Samuti ei tunnistanud kostja tema suhtes esitatud raha tagastamise hagi ning vaidles raha tagastamise kohustusele vastu ka käesoleva kohtumenetluse raames. Seega tulnuks maakohtul kontrollida, kas hagejal on õigus kostjalt raha tagastamist nõuda. Raha maksmise fakt iseenesest raha tagastamise kohustust ei loo. Raha maksmisele suunatud nõude esitamiseks peaks hageja tooma kohtu ette asjaolud, mille alusel saaks tuvastada, et hageja ja kostja vahel

5(7)

Tsiviilasi nr: 2-13-32019 on mingi õigussuhe, millest tuleneb hagejal õigus nõuda kostjalt konkreetse rahasumma maksmist.

10.Maakohus ei ole tuvastanud, millise õigussuhte asjaoludele hageja tugineb. See, kas ja millise raha nõudmist võimaldava õigussuhte saab hageja ja kostja vahel kohtu ette toodud asjaolude ja esitatud tõendite alusel tuvastada, tuleb maakohtul asja uue arutamise käigus määratleda. Ringkonnakohus märgib, et hageja poolt kohtu ette toodud asjaolud viitavad sellele, et hageja võiks tugineda sellele, et tema ja kostja vahel oli laenuleping, millest tulenevalt hageja kostjalt raha tagastamist nõuab. See on üks võimalikest raha tagasinõudmise alustest (VÕS § 108 lg 1 koosmõjus § 396 lg 1 alternatiiviga 2), mille alusel võiks raha tagastamise kohustus kaalumisele tulla.
11.Asja uue arutamise käigus tuleb maakohtul anda hinnang ka kostja poolt kohtu ette toodud vastuväidetele. Maakohus ei ole senise menetluse käigus kostja poolt kohtu ette toodud olulistele vastuväidetele õiguslikku hinnangut andnud. Nimelt viitas kostja sellele, et ta sai trahvi põhjusel, et ta täitis hagejaga sõlmitud töölepingust tulenevaid ülesandeid – vedas hageja autoga hageja korraldusel kaupa. Järelikult võis esineda olukord, kus kostjal tekkis trahvi maksmise kohustus tööülesannete täitmise käigus aset leidnud asjaolude tõttu. TLS § 76 lg 1 kohaselt, kui töötaja vastutab kolmandale isikule tööülesannete täitmise käigus tekitatud kahju eest, peab tööandja vabastama töötaja kahju hüvitamise kohustusest ning need kohustused ise täitma. Kolmandatele isikutele kahju tekitamisena ja vastavate kulutustena, mis tuleb tööandjal TLS § 76 lg 1 tähenduses enda kanda võtta, tuleb käsitleda ka töötajale tööülesannete täitmisel tehtud avalik-õiguslikke trahve. Seega tuleb maakohtul asja uue arutamise käigus tuvastada, kas kostja poolt kohtu ette toodud asjaolusid tuleb hinnata selliselt, et kostjal on hageja suhtes kostjale määratud trahvide maksmise kohustus. Seejuures tuleb maakohtul hinnata, kas ja kui siis millises osas kostja ise peab talle määratud trahvide eest vastutama. TLS § 76 lg 2 kohaselt võib tööandja nõuda omakorda töötajalt vastava kahju hüvitamist TLS § 74 alusel. TLS § 74 lg 1 kohaselt vastutab töötaja tahtlikult tekitatud kahju eest piiramatult, täies ulatuses. TLS § 74 lg 2 kohaselt on töötaja poolt hooletusest tulenev vastutus piiratud. TLS § 74 lg-st 2 tulenevalt võib töötaja vastutus olla ka välistatud.
12.Eespool toodust tulenevalt tuleb asja uue arutamise käigus maakohtul tuvastada, kas hageja ja kostja vahel on mingi võlasuhe, mis annaks hagejale õiguse nõuda kostjalt raha maksmist. Juhul, kui see nii on, siis tuleb maakohtul kontrollida, kas kostjal on õigus nõuda hagejalt, et hageja võtaks TLS § 76 lg-st 1 tulenevalt trahvi maksmise kohustuse kostjalt üle. Kui kostjal selline õigus on, tuleb lähtuda eeldusest, et hagejal tuleb TLS § 76 lg-st 1 tulenevalt üle võtta kogu trahvi maksmise kohustus. Maakohtul tuleb asja uue arutamise käigus anda hagejale võimalus tuua kohtu ette TLS § 74 lg-s 1 või lg-s 2 sätestatud asjaolud ning neid asjaolusid tõendavad tõendid. Nimetatud asjaolude tõendamiskoormis lasub hagejal. See tähendab, et üksnes juhul, kui hageja suudab tõendada asjaolud, mille alusel tuleb järeldada, et kostja peaks kasvõi osaliselt vastutama TLS § 74 alusel trahvide eest, võiks tekkida küsimus sellest, et hagi võiks kuuluda kasvõi osaliselt rahuldamisele. Juhul, kui hageja ei suuda tõendada asjaolusid, mille alusel võiks kostja vastutust TLS § 74 lg 1 või lg 2 alusel järeldada, tuleb, eeldusel, et hagejal on kostja suhtes raha tagastamise nõue, lähtuda sellest, et kostjal on hageja suhtes TLS §-st 76 tulenev trahvi maksmise kohustuse ülevõtmise nõue, mille tõttu võib kostja VÕS § 110 alusel omapoolse kohustuse täitmisest keelduda. Selles olukorras tuleb maakohtul kontrollida, kas kostja soovib oma nõuet hageja nõudega tasaarvestada. Asja lahendamisel tuleb arvestada tööõigusnormide imperatiivse iseloomuga.

6(7)

Tsiviilasi nr: 2-13-32019

13.Menetluskulude jaotus kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Kaupo Paal

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.