Hageja FREM TRANS OÜ (registrikood 11906809), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ilja Santašev Kostja RA (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Vladimir Kolga
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 26.02.2016 otsus muutmata ja FREM TRANS OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta FREM TRANS OÜ kanda.
3.Välja mõista FREM TRANS OÜ-lt menetluskulude hüvitis summas 400 eurot RA kasuks.
4.Alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvalt summalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või
riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.FREM TRANS OÜ (hageja) esitas 02.07.2013 Harju Maakohtule hagiavalduse RA (kostja) vastu, paludes kostjalt välja mõista põhinõude 6000 eurot ja viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude tasumiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt allkirjastas kostja 21.02.2013 hageja kasuks võlatunnistuse, milles märkis, et sai hagejalt 6000 eurot trahvide tasumiseks ja kohustub selle tagastama 20 kuu jooksul. 01.02.2013 trahviti kostjat Poolas ning trahvide tasumiseks palus tol ajal hageja juures töötanud kostja hagejalt nimetatud summas laenu. Hageja kandis kostjale vastava summa üle ning koostas selle kohta võlatunnistuse. Kostja ei tasunud makseid, vaid keeldus sellest ja teatas 10.04.2013, et ei tunnista võlatunnistust. 16.04.2013 ütles hageja laenulepingu üles ja palus kostjal tagastada laenusumma hiljemalt 30.04.2013. Kuna võlatunnistus on iseseisev abstraktne kohustus, mis ei vaja võlaõiguslikku alust, ei oma tähendust asjaolud, mis olid võlatunnistuse andmise aluseks. Võlatunnistus ei ole tühine, kostja väited pettuse ja ähvarduse kohta on paljasõnalised. Kostja juhitud veokis olevat seadet viaBOX (teemaksu tasumiseks kasutatav seade, mis võimaldab kasutada tasuliste teede võrgustikku) pidi kostja ise käsitsi seadistama vastavalt veose kaalule. Seadme ümberlülitamiseks oli kostjale antud õpetus (mh vene keeles), mis oli alati tema käes, kuidas on vaja teha ja kelle poole vajadusel seadme ümberlülitamiseks või häälestamiseks pöörduda. Samuti olid kostjal selleks kõik vajalikud dokumendid ja kirjalikud volitused, kuna just kostja sõlmis volikirja alusel Poolas lepingu seadme viaBOX paigaldamiseks. Jättes viaBOX-i seadistamata rikkus kostja oma kohustust ja on selles süüdi. Tallinnas asuv hageja ei saanud Poolas pärast laadungi laadimist korraldada seadistamist vastavalt veose kaalule. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja töötas hageja juures töölepingu alusel kaubaveoauto juhina, tööülesannete täitmise käigus Poolas peatati kostja politsei poolt ning autosse paigaldatud seadme „viaBOX“ kontrollimise käigus selgus, et nimetatud seadme programm on valesti seadistatud, s.o alama registrimassiga veoki kategooria all. Trahviotsused kirjutati hagejale kui tööandjale, kuid kuna kostja oli Poolas ainuke isik, kes esindas tööandjat, siis kirjutati seetõttu trahviotsus kostja nimele. Hageja on kaubaveoauto ja sellesse paigaldatud seadmete omanik ning kogu tehniline hooldus ja varustamine oli hageja kohustus. Seadet sai muuta vaid klienditeeninduspunktis, kostja ei saanud muuta midagi. Kostjal oli üksnes võimalik kontrollida, kas seade on töökorras ja kas selle kasutamiseks on piisavalt ette makstud raha. Võlatunnistus on tühine, kuna kostja kirjutas selle hageja ähvarduse ja pettuse mõjul, samuti vastuolus heade kommetega. Hageja kasutas kostja suhtes psühholoogilist survet, mis seisnes kostja tööle mitte lubamises ja töölt vallandamises. Kostja on kokkuleppe tühistanud, tuginedes asjaolule, et sõlmis selle pettuse tõttu. Võlakiri ei väljenda kostja tegelikku kohustust hageja ees.
2(9)
Menetluse edasine käik
4.Maakohus tegi 12.03.2014 otsuse, millega rahuldas hagi. Kohus leidis, et poolte vahel on sõlmitud VÕS § 30 lg-s 1 sätestatud konstitutiivne võlatunnistus, mistõttu ei saa kostja tugineda vastuväidetele, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest. Trahvid on tehtud konkreetselt sõidukijuhile, seega kostjale. Kostja on pettuse alusel tehingu tühistamise võimaluse minetanud. Kostja ei ole tõendanud, et võlatunnistus vastaks TsÜS § 86 lg-s 2 nimetatud tingimustele. Võlatunnistusest tulenev poolte vastastikuste kohustuste väärtus ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Võlatunnistus ei ole antud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel.
5.Ringkonnakohus tühistas 04.12.2014 otsusega kostja apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja uueks arutamiseks maakohtule. Vaidlusaluse dokumendi puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Kuna peale deklaratiivse võlatunnistuse andmist teatas kostja hagejale, et ta ei tunnista raha tagasimaksmise kohustust, tulnuks maakohtul kontrollida, kas hagejal on õigus kostjalt raha tagastamist nõuda. Asja uue arutamise käigus tuleb maakohtul anda hinnang ka kostja vastuväidetele. Seejuures tuleb maakohtul hinnata, kas, ja kui, siis millises osas, kostja ise peab talle määratud trahvide eest vastutama. Maakohtul tuleb tuvastada, kas hageja ja kostja vahel on mingi võlasuhe, mis annaks hagejale õiguse nõuda kostjalt raha maksmist. Juhul, kui see nii on, siis tuleb maakohtul kontrollida, kas kostjal on õigus nõuda hagejalt, et hageja võtaks TLS § 76 lg-st 1 tulenevalt trahvi maksmise kohustuse kostjalt üle. Kui kostjal selline õigus on, tuleb lähtuda eeldusest, et hagejal tuleb TLS § 76 lg-st 1 tulenevalt üle võtta kogu trahvi maksmise kohustus. Maakohtul tuleb asja uue arutamise käigus anda hagejale võimalus esitada TLS § 74 lg-s 1 või lg-s 2 sätestatud asjaolud ning neid asjaolusid tõendavad tõendid. Nimetatud asjaolude tõendamiskoormis lasub hagejal. See tähendab, et üksnes juhul, kui hageja suudab tõendada asjaolud, mille alusel tuleb järeldada, et kostja peaks kasvõi osaliselt vastutama TLS § 74 alusel trahvide eest, võiks tekkida küsimus sellest, et hagi võiks kuuluda kasvõi osaliselt rahuldamisele. Juhul, kui hageja ei suuda tõendada asjaolusid, mille alusel võiks kostja vastutust TLS § 74 lg 1 või lg 2 alusel järeldada, tuleb, eeldusel, et hagejal on kostja suhtes raha tagastamise nõue, lähtuda sellest, et kostjal on hageja suhtes TLS §-st 76 tulenev trahvi maksmise kohustuse ülevõtmise nõue, mille tõttu võib kostja VÕS § 110 alusel omapoolse kohustuse täitmisest keelduda. Selles olukorras tuleb maakohtul kontrollida, kas kostja soovib oma nõuet hageja nõudega tasaarvestada. Maakohtu lahend
6.Maakohus jättis asja uuel läbivaatamisel hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 375 eurot.
7.Võlatunnistuse eesmärk on mh võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Samuti on võlatunnistuse tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse.
8.Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormise ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Sisuliselt tähendab see käesoleva juhtumi asjaoludel, et kostjal oli võimalik näidata ja tõendada, et ta ei saanud hagejalt summat 6000 eurot laenuna, vaid sellise kohustuse täitmiseks, mille niigi pidanuks täitma hageja.
3(9)
9.Ringkonnakohtu otsuse p-s 11 esitatud käsitlusest tuleneb, et kui töötaja täidab kolmanda isiku ees tööandja kohustuse, mille täitmine ei olnud otseselt ette nähtud tööülesandega, siis tuleb seda õiguslikult hinnata samal viisil või vähemalt sarnaselt nagu kolmandale isikule kahju tekitamist. TLS § 76 lg 1 sätestab, et kui töötaja vastutab kolmandale isikule tööülesannete täitmise käigus tekitatud kahju eest, peab tööandja vabastama töötaja kahju hüvitamise ja vajalike kohtukulude kandmise kohustusest ning need kohustused ise täitma. Koosmõjus ringkonnakohtu tõlgendusega tähendab see käesoleval juhul, et vaidluse põhjustanud trahv peaks jääma hageja kanda, kui selle põhjustas tööülesannete täitmine, aga kostja oma kohustusi ei rikkunud või ei ole rikkumises süüdi. Sellisel juhul on edukas kostja vastuväide, et võlatunnistusega kinnitatud kohustust tegelikult ei olnud.
10.Kostjale ette heidetav rikkumine väljendub selles, et kostja juhitud veokis ei olnud viaBOX seadistatud õigesti. Hageja väitel sai kostja seadet nii ise seadistada kui ka seadeid kontrollida. Kostja väitel pidi seadistamine toimuma teeninduspunktis ja kontrollivõimalus piirdus sellega, kas seade üldse töötab ja kas selle abil makstavate tasude jaoks on veel piisavalt raha. Pooled esitasid kõnealuse seadme kohta erinevad tõendid: hageja esitas fotod viaTOLL süsteemis kasutatavast seadmest nr 698769675474 ja väljavõtte juhendist (II kd tl 67–70); kostja esitas väljavõtte viaBOX-i kasutusjuhendist (II kd tl 78–80). Kostja vaidles vastu hageja esitatud fotodele väitega, et kostja juhitud autos oli fotol kujutatust erinev seade. Kostja vastuväide selles osas on põhjendatud, sest trahviotsuste järgi oli veoautos viaBOX nr 011177027C. Hageja ei vaidlustanud kostja väidet, et kostja esitatud kasutusjuhend käsitleb sama seadet, mis oli kostjale ette heidetava rikkumise ajal autos. Seega saab kostja esitatud kasutusjuhendi põhjal tuvastada, et viaBOX võimaldas juhil üksnes saada teavet, kas seade on töökorras ja kas tasumiseks on piisavalt raha. Tõendatud ei ole hageja väide, et kostja autojuhina oleks saanud kontrollida, millise täismassiga sõitmiseks ja kas haagisega või ilma sõitmiseks on viaBOX seadistatud. Puuduvad tõendid selle kohta, et juht oleks saanud seadeid ise muuta. Sama järeldust kinnitab ka 25.07.2013 vastuskiri (I kd tl 54–55). Viidatud vastuse kohaselt saab veokis oleva viaBOX seadme kasutust alla või üle 12 tonnise kogumassiga veoki jaoks muuta üksnes teeninduspunktides. Lisaks peab tööandja spetsiifiliste seadmete töötaja kasutusse andmisel tagama töötajate piisava teavitamise ja juhendamise. Kostja esitatud kasutusjuhendist ei nähtu, et juhend olnuks piisav viaBOX-i seadete muutmiseks või ka veose ja sõiduki massi käsitleva seadistuse kontrollimiseks.
11.ViaBOX on seotud konkreetse sõidukiga. Kostja juhitud veoki täismass oli 18 t, koos haagisega kuni 53 t. ViaBOX oli seadistatud tasumäärale alla 12 t ja lisahaagis oli välja lülitatud. Seega olid seaded sedavõrd erinevad tegelikust sõidukist ja kostja juhtida antud veokist koos haagisega, et seda pidi hageja enne kostjale tööülesande andmist kas ise kontrollima või vähemalt andma kostjale selge juhise vastava kontrolli tegemiseks. Kuna hageja seda ei teinud, siis ei saa ta trahviotsustega tuvastatud rikkumist ette heita kostjale kui tema kohustuse rikkumist.
12.Kuna tuvastatud ei ole kostja kohustuse rikkumist, siis kostja ei võlgnenud tegelikult hagejale 21.02.2013 võlatunnistuses märgitud summat 6000 eurot, vaid trahvide tasumise kohustus lasus TLS § 76 lg 1 järgi hagejal. Deklaratiivse võlatunnistusega kinnitatud kohustuse puudumise korral jääb võlatunnistuse alusel esitatud hagi rahuldamata. Põhinõude ebaedu tõttu jääb rahuldamata ka viivise nõue.
4(9)
13.Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohtutoimikust nähtuv kostja menetluskulu on apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 375 eurot, mis tuleb hagejal kostjale hüvitada. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
14.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud jätta vastustaja kanda.
15.Maakohus ei tegelenud hagi rahuldamise eelduste väljaselgitamisega, vaid asjaolude väljaselgitamisega, mis võimaldaks jätta hagi rahuldamata (TsMS § 3 lg 1 ning PS § 15). Maakohus pidanuks kõigepealt tuvastama, kas hageja tsiviilõigused on rikutud ning kas rikkumine annab aluse hagi rahuldamiseks.
16.Võlanõudele vastuvaidlemise korral peab võlgnik tõendama, et võlga ei ole. Sellest lähtuvalt pidi lasuma tõendamiskoormus kostjal ja kohus jagas valesti tõendamiskoormuse.
17.Olukorda tuli käsitleda nii, et pooled, olenemata süüst trahvide määramisel, leppisid kokku, et kostja tunnistas oma viga ja nõustus raha summas 6000 eurot hagejale kompenseerima. Peale võlatunnistuse andmist ei ole õige kontrollida, kas olid alused võlatunnistuse andmiseks või mitte.
18.Isegi kui TLS § 76 alusel pidi tööandja ise trahvid tasuma, tunnistas kostja võlatunnistusega võlga, seda tehti poolte kokkuleppel ja kostja tahtel. Sisuliselt lepiti kokku kohustuse ülevõtmises. Kostja vastutab enda trahvimise eest. Kui kostja oleks pööranud tähelepanu seadme töötamisele ja paigaldamisele, siis ei oleks teda trahvitud. Seega oli kostja nõus sellega, et ta ise kannab vastutust temale määratud trahvide eest. Vastasel juhul kaotab võlatunnistus, mis on antud VÕS § 30 alusel, oma mõtte. Võlatunnistuse andmine ei olnud ei seadusega vastuolus ega õigusvastane.
19.Maakohus on märkinud, et kohus saab ringkonnakohtu otsuse p-s 11 esitatud käsitlusest aru eelkõige viisil, et kui töötaja täidab kolmanda isiku ees tööandja kohustuse, mille täitmine ei olnud otseselt ette nähtud tööülesandega, siis tuleb seda õiguslikult hinnata samal viisil või vähemalt sarnaselt nagu kolmandale isikule kahju tekitamist. Maakohus ei ole põhjendanud, miks on maakohus saanud ringkonnakohtu otsuse p-s 11 esitatud käsitlusest aru just nimelt sel viisil. Arusaamatuks jääb, mis “tööandja kohustust” peab maakohus silmas.
20.Maakohus ei ole piisaval määral põhjendanud oma järeldust, et TLS § 76 lg 1 tulenevalt peaks vaidluse põhjustanud trahv jääma hageja kanda. Jääb arusaamatuks, kuidas viidatud säte saab olla kohaldatud trahvide suhtes, mis on määratud liikluseeskirjade rikkumise eest, kusjuures autojuhile kui füüsilise isikule. Kohtupraktikas ei ole levinud seisukoht, et kolmandatele isikutele kahju tekitamisena tuleb käsitleda ka töötajale tööülesannete täitmisel tehtud avalik-õiguslikke trahve. Jääb selgusetuks, keda sellisel juhul tuleb pidada kolmandaks isikuks ja mis alusel ning kes on trahvide määramisel kahju tekitaja ja kes on kahju saaja. Kuna kostja ei esitanud tõendeid, et tööandja oleks palunud töötajat rikkuda seadust viisil, et valesti programmeerida seadet viaBOX, st see ei olnud kostja tööülesandeks, siis ei ole maakohtu viide TLS §-le 76 asjakohane. Seda enam, et TLS § 76 järgi vastutab töötaja töökohustuste täitmise käigus kolmandale isikule tekitatud kahju eest, kuid antud juhul puudub kolmas isik, kellele töötaja (kostja) kahju tekitas.
21.Maakohus jättis tähelepanuta ringkonnakohtu juhised, et maakohtul tuleb hinnata, kas, ja kui, siis millises osas kostja ise peab talle määratud trahvide eest vastutama. Maakohus ei ole piisavalt
5(9)
põhjendanud, miks kostja süü ja vastutus on välistatud. Maakohus välistas oma otsuses isegi võimaluse, et autojuht peaks ka kontrollima, et autos paigaldatud seadmed töötaksid korrapäraselt. Maakohus pani kohustuse tööandjale, jättes seletamata, kuidas peab tööandaja kontrollima autoseadmeid, olles välismaal ja autost eemal.
22.Maakohus ei ole võtnud seisukohta hageja järgmiste väidete suhtes: kostja (autojuhi) kohustuseks on kontrollida, mis teetariif on kasutusel; seadme ümberlülitamiseks oli kostjale antud õpetus, mida on vaja teha ja kelle poole vajadusel seadme ümberlülitamiseks või häälestamiseks pöörduda; kostja 05.10.2015 menetlusdokumendis kinnitas, et seadme õpetus oli kogu aeg tema käes ja ta oli kursis, kuidas seade töötab; kostjal olid seadme häälestamiseks kõik vajalikud dokumendid ja kirjalikud volitused, kuna just nimelt kostja sõlmis Poolas lepingu seadme viaBOX paigaldamiseks; teadmata põhjusel ei lülitanud kostja seadet ümber (või ei kontrollinud, et seade oleks seadistatud õigesti), mille tulemuseks oligi kostjale karistuse määramine; kostja ise kinnitas, et kaaluklassi muuta oli siiski võimalik; kuna seda saab muuta jaotuspunktides, mis asuvad Poolas, siis keegi teine peale kostja ei saanud midagi seadmes muuta, samuti ei saanud keegi teine kontrollida, mis tariif oli kasutusel; autojuhist kostja pidi tegema kõik võimaliku, et välistada sõiduki vale teetariifiga liikuma hakkamist ning sellega välistama selle rikkumise eest trahvi määramist; selleks aga pidi autojuht veenduma, et seade viaBOX on seadistatud õigesti ning et see ei ole kahjustatud; kostja pidi ette nägema, et jättes seadme viaBOX õigesti ümber lülitamata, rikub ta sellega liikluseeskirju, mille eest võib olla määratud vastav karistus; tegemist on tööülesannete täitmisel hooletusega kostja poolt.
23.Trahviotsused on tehtud kostjale, mis tähendab, et kostjal on tekkinud kohustus trahviotsuseid täita, sõltumata sellest, kas trahviotsused olid tehtud tööülesannete täitmise ajal või mitte. Kui isik rikub seadust ja saab selle eest karistuse, peab ta ise selle eest karistust kandma. Analoogia järgi peaks tööandja võtma enda kanda ka karistused, mis on määratud autojuhile nt kiiruse ületamise eest.
24.Kostja autojuhina oleks saanud kontrollida, millise täismassiga sõitmiseks ja kas haagisega või ilma sõitmiseks on viaBOX seadistatud. Olles töölähetuses vastutab autojuht selle eest, et sõiduk, mis on temale üle antud tööülesannete täitmiseks, oleks nii sõidu- kui kasutuskorras. See hõlmab ka kohustust kontrollida, mis teetariif on kasutusel ja kas vastavad seadmed töötavad korrapäraselt. On välistatud, et autojuht ei tea, kuidas viaBOX pidi olema seadistatud.
25.Õige ei ole maakohtu järeldus, et kostja ei pidanud või ei saanud pöörduda teeninduspunkti viaBOXi seadistamiseks. Tööandja kindlasti ei saa seda teha, kuna ei viibi ei autos ega Poolas. Kostjal olid selleks volitus ja juhised.
26.Põhjendatud ei ole maakohtu etteheide, et tööandja peab spetsiifiliste seadmete töötaja kasutusse andmisel tagama töötajate piisava teavitamise ja juhendamise. Kostja puhul on tegemist kogenud autojuhiga, kes sõidab Poolas juba mitu aastat, mistõttu on välistatud, et ta ei tea kuidas seade viaBOX töötab. Samuti oli kostjal õpetus, kuidas viaBOXi kasutada ning just nimelt autojuht on see isik, kes paigaldab seadme autosse ja kontrollib seadme töötamist.
27.Hagejal puudus võimalus kontrollida, kas viaBOXi seaded on õiged. Keegi teine peale kostja ei saanud kontrollida, mis teetariif on kasutusel, sest on välistatud, et tööandaja, olles välismaal ja autost eemal, saab seda teha. Maakohus pidi võtma arvesse, et tööandja, andes autojuhile volikirja ja juhised seadme viaBOX paigaldamiseks, delegeeris temale ka kohustuse kontrolli teostamiseks.
6(9)
28.Maakohus on jätnud tähelepanuta fakti, et just autojuht paigaldas seadme autosse ja oli seetõttu kohustatud kontrollima, et kõik on paigaldatud ja seadistatud õigesti. Asjaolu, et autojuht ei viitsinud kontrollida, kas seade viaBOX on seadistatud korrektselt, ei saa üle kanda vastutust teisele isikule. Vastasel juhul saab tulla ka järeldusele, et autojuht ei pea kontrollima, kas on töökorras sõiduki pidurid või mootor või tuled. See viib olukorrani, kus autojuhilt on ära võetud vastutus hoida sõidukit ohutus ja töökorras seisundis. Vastus apellatsioonkaebusele
29.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
30.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks alus puudub (TsMS § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, järgib neid ning ei korda (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
31.Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse üldsõnaline etteheide maakohtule, et viimane tegeles asjaolude väljaselgitamisega, mis võimaldasid jätta hagi rahuldamata. Maakohus on piisavalt põhjendanud oma järeldust, et TLS § 76 lg 1 kohaselt peaks vaidluse põhjustanud trahv jääma hageja kanda ja viidatud säte ei saa kohalduda trahvide suhtes, mis on määratud liikluseeskirjade rikkumise eest autojuhile kui füüsilisele isikule. Asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis võimaldaksid asuda seisukohale, et kostja võttis sisuliselt hageja kohustuse üle (VÕS § 175 lg 1) nagu hageja seda apellatsioonkaebuses väidab.
32.Hageja vaidlustab sisuliselt ringkonnakohtu tõlgenduse TLS § 76 lg 1 osas. Maakohtu otsuse p-s 11 silmas peetud tööandja kohustus on kohustus hüvitada töötaja poolt kolmandatele isikutele tööülesannete täitmisel tekitatud kahju (TLS § 76 lg 1 mõttes). Ringkonnakohtu tõlgenduse kohaselt tuli kolmandatele isikutele kahju tekitamisena ja vastavate kulutustena, mis tuleb tööandjal TLS § 76 lg 1 tähenduses enda kanda võtta, käsitsda ka töötajale tööülesannete täitmisel tehtud avalikõiguslikke trahve. Maakohus on seotud ringkonnakohtu seisukohtadega õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel (TsMS § 658 lg 2), seega ei ole maakohus nimetatud osas menetlusnorme rikkunud.
33.TLS § 76 lg 2 kohaselt võis tööandja omakorda nõuda töötajalt vastava kahju hüvitamist TLS § 74 alusel, kusjuures tahtlikult tekitatud kahju eest vastutanuks töötaja piiramatult, hooletusest tekitatud kahju eest piiratult ja teatud juhtudel võib kahju olla ka välistatud. Maakohtul tuli kontrollida, kas kostjal on õigus nõuda hagejalt, et hageja võtaks TLS § 76 lg-st 1 tulenevalt trahvi maksmise kohustuse üle.
34.Vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, kes on see konkreetne isik, kellele tekitatakse kahju sellega, kui sõiduk ei maksa oma tonnaažile vastavat teemaksu. Maakohus on põhjendatult viidanud, et kahju tekitamist tuleb hinnata sarnaselt nagu kolmandale isikule kahju tekitamist.
35.Samuti on maakohus jaotanud õigesti tõendamiskoormuse. Õige on apellandi käsitlus võlatunnistusega seonduvast üldisest tõendamiskoormusest. Riigikohtu praktika kohaselt on kausaalse võlatunnistuse ülesandeks olemasoleva kohustuse kinnitamine ning võla sissenõudmise lihtsustamine. Võlatunnistuse andmine toob põhitagajärjena kaasa tõendamiskoormuse muutumise võlgniku kahjuks ning kõrvalmõjuna võlgniku loobumise võimalikest vastuväidetest (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-21-06, 3-2-1-58-06). VÕS § 396 lg-s 2 nimetatud kokkulepet saab sõlmida senise
7(9)
kohustuse tunnustamise kokkuleppena (deklaratiivne võlatunnistus). Deklaratiivse võlatunnistusega ei looda uut kohustust, vaid üksnes kinnitatakse olemasolevat kohustust. Käesoleva vaidluse kontekstis tuli kohtul tuvastada, kas kostja töökohustuseks oli veokis olnud viaBOX seadme seadistamine ja kontrollimine. Töötaja väitis ja tõendas, et kostja poolt väidetud tööülesanded ei kuulunud tema kohustuste hulka. Vastupidise tõendamiskoormus oli hagejal. Hageja pidi TLS § 74 lg-test 1 ja 2 tulenevalt tõendama, et kostja rikkus töölepingust tulenevaid kohustusi, sellest tulenevalt tekkis vaidlusalune kahju ja et kostja oli kahju tekitamises süüdi tahtluse või hooletuse vormis. Kuna maakohus tuvastas, et kostjal oli üksnes võimalus saada teavet, kas seade on töökorras ja kas tasumiseks on piisavalt raha, tõendamata jäi hageja väide, et seade võimaldas kontrollida, millise täismassiga sõitmiseks ja kas haagisega või ilma sõitmiseks on viaBOX seadistatud, ei saanud hageja poolt märgitud viaBOX seadistamise kohustus olla juba tulenevalt selle võimatusest töötaja tööülesandeks. Kuivõrd kostja ei saanud viaBOX-i seadistada, ei saanud ta selle seadistamata jätmisega ka oma töökohustusi rikkuda. Tulenevalt asjaolust, et puudus kahju hüvitamise esimene eeldus – töökohustuste rikkumine – ei pidanud maakohus hakkama tuvastama kostja süüd ja selle vormi.
36.Maakohus ei ole üldistavalt välistanud võimalust, et autojuht peaks kontrollima, et autos paigaldatud seadmed töötaksid korrapäraselt, kuid see peaks sõltuma konkreetsetest tööülesannetest, vastavast instrueerimisest ning ka kontrolli võimalikkusest. Käesoleva juhtumi eripärast tulenevalt tuvastas maakohus, et selline kontroll autojuhi poolt ei olnud võimalik, kuna seade seda ei võimaldanud. Seega on põhjendamatu apellandi arvamus, et autojuht peab igal juhul teadma, kuidas viaBOX oli seadistatud.
37.Maakohus ei ole hagi rahuldamata jätmisel tuginenud üksnes asjaolule, et töötaja kohustus oli samuti kontrollida seadistuste õigsust. Maakohus leidis, et tööandja peab spetsiifiliste seadmete töötaja kasutusse andmisel teda instrueerima ja juhendama seadmega ümber käima. Kohtu sedastus, mis seondub konkreetse sõiduki täismassi ja haagise ning seadistatud tonnaaži suure erinevusega, et seda pidi hageja ise kas kontrollima enne kostjale tööülesande andmist või vähemalt andma kostjale selge juhise, ei muuda iseenesest kohtu otsust valeks, kuna näitab kohtu siseveendumuse kujunemist. Põhjendamatud on hageja väited, et ta ei saanud kontrollida autoseadmeid, olles ise Eestis. Juhise andmine enne seadme soetamist on võimalik ka olukorras, kus kostja pole veel oma tööülesannet täitma asunud ning viibib kodumaal või hiljem kommunikatsioonivahendite kaudu.
38.Seoses sellega, et kostjal puudus võimalus viaBOX seadet ise seadistada või ei olnud teda selleks vastavalt instrueeritud, ei omanud vaidluse lahendamisel tähendust, et kostja pidi kontrollima teetariifi.
39.Apellatsioonkaebuse väited, et kostjale anti õpetust, mida on vaja teha ja kelle poole vajadusel seadme ümberlülitamiseks või häälestamiseks pöörduda, ei ole tõendatud. Vaidluse lahendamisel ei oma tähendust, et kostja seadme Poolast ostis ja selle ise autosse paigaldas või paigaldada lasi. Väited, et kostja sõlmis Poolas hageja volituse alusel lepingu seadme paigaldamiseks, ei lükka ümber tuvastatud asjaolu, et kostja ise seadistust kontrollida või muuta ei saanud. Seetõttu ei saanud hageja kostjale ka vastavaid kohustusi delegeerida. Kontrollivõimaluse puudumine ei oleks andnud kostjale ka suurema tähelepanu pööramisega seadme töötamisele ja paigaldamisele trahvimist vältida.
40.Maakohtu põhjendustes puudub seisukoht, et kostja ei pidanud või ei saanud pöörduda teeninduspunkti viaBOXi seadistamiseks. Kui apellant peab silmas, et maakohus oleks pidanud
8(9)
hageja väidete ja tõendite pinnalt sellise asjaolu tuvastama, siis hageja ei ole maakohtu menetluses väitnud, et kostjal oli selline tööülesanne, mistõttu maakohus ei saanudki nimetatud asjaolu kaaluda.
41.Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et võlatunnistuse allkirjastamisega kaotanuks justkui kostja võimaluse võlale vastuväiteid esitada ja tõendada, et tal tegelikult kohustust tasuda 6000 eurot ei olnud. Maakohtu järeldus, et TLS § 76 lg 1 tulenevalt tuleb jätta trahv hageja kanda, on seaduslik ja põhjendatud.
42.Eespool märgitud põhjendustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1).
43.Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
jäävad
apellatsioonkaebuse
44.Järgnevalt määrab ringkonnakohus TsMS § 174 lõikest 3 lähtudes vastavalt jaotusele kindlaks vastustaja poolt ringkonnakohtus kantud ja talle apellandi poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude põhjendatud ja vajaliku suuruse. Vastustaja on esitanud menetluskulude kindlaksmääramise taotluse, milles palub apellandilt välja mõista oma lepingulise esindaja kulude katteks 400 eurot. Vastustaja menetluskulude nimekirja kohaselt on vastustajale osutatud õigusabiteenust apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks (3 h) ja lõplike seisukohtade koostamiseks (1 h), kokku ajakuluga 4 tundi, tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta). Vastustaja palub märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vastustaja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Apellant vastustaja menetluskulude suurusele vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohus, tutvunud vastustaja esindaja õigusabitoimingute nimekirjaga ning vastavate materjalidega toimikus, leiab, et vastustaja esindaja toimingud tuleb hinnata vajalikeks ning nende ajakulu asja mahukust ja keerukust arvestades põhjendatuks. Osutatud õigusabiteenuse tunnihind 100 eurot (käibemaksuta) vastab turusituatsioonile ega ole ülepaisutatud. Lähtuvalt eeltoodust on vastustaja lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikud 400 (4 x 100) euro ulatuses. FREM TRANS OÜ-lt tuleb RA kasuks välja mõista lepingulise esindaja kulude hüvitamiseks 400 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.