GA hagi TA vastu tehingu osalise tühisuse tuvastamiseks ja võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20.03.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
GA apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
224 335,50 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: GA (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht
XXXXXX XXX XX-X, XXXXXX, XXXXXXXX),
lepinguline esindaja advokaat Ilja Santašev Kostja: TA (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXX XX-XXX XXXXX XXXXXXX), lepinguline esindaja Marina Smirnova
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 20.03.2014 otsus lõppjärelduses muutmata, arvestades otsuse põhjendamisel ka ringkonnakohtu otsuse motiive.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud GA kanda. Edasikaebamise kord Otsusele võivad pooled vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Vastust kassatsioonkaebusele ja menetluslikke taotlusi võib menetlusosaline Riigikohtule esitada ilma vandeadvokaadi
vahenduseta. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.08.02.2012 esitas GA (hageja) Harju Maakohtule hagi TA (kostja) vastu, milles palus tuvastada ühisvara osalise jagamise lepingu p-i 2.2 tühisus, tuvastada õigus saada kostjalt õiglast hüvitist omandi kaotamise eest summas 222 740,50 eurot ja kostja kohustus maksta hagejale antud hüvitist ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 222 740,50 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 23.12.2008 ühisvara osalise jagamise lepingu, mille tõestas Tallinna notar Kätlin Aun-Janisk. Lepingu p-i 1.2.1. kohaselt oli lepingu esemeks Tallinnas XXXX XX XX/XXXXX XX XX asuv kinnistu. Lepingu p-i
2.1.1.kohaselt leppisid abikaasad kokku, et kinnistu jääb kostja lahusvaraks. Lepingu ps 2.2. on pooled avaldanud, et neil ei ole käesoleva lepinguga jagatava vara jagamise osas teineteise suhtes mingeid pretensioone ega nõudmisi ning teineteisele seoses vara jagamisega mingeid kompensatsioone ega hüvitisi ei maksta. Lepingu sõlmimine oli tingitud asjaolust, et 2008. aasta majanduskriisi ajal olid hagejal raskused äriga. Hageja kartis, et juhul, kui ta kriisiga hakkama ei saa, siis jääb ta ilmselt ilma oma majast, mis oli tol ajal hageja ja kostja ühisvara ja ühine elamu. Kostja hageja abikaasana tegi hagejale ettepaneku sõlmida ühisvara jagamise leping eesmärgiga päästa võlausaldajate käest abikaasade vara. Kuna hagejal ei olnud teist võimalust, oli ta sunnitud nõustuma kostja pakkumisega ja 23.12.2008 vormistati leping. Kohe pärast lepingu sõlmimist teatas kostja hagejale üllatuslikult, et tal on juba ammu abieluväline suhe ja ta kavatseb uue elukaaslasega edaspidi elada oma majas, aga hageja peab kostja majast viivitamatult lahkuma. Kostja nõudis abielu lahutamist, milleks esitati 2009 jaanuaris avaldus ning 10.02.2009 poolte abielu lahutati. Juba 13.03.2009 sõlmiti kostja ja DA abielu ning seejärel vormistas kostja kinnistu kiiresti oma uue abikaasa DA nimele.
3.Hageja leidis TsÜS §-le 85 viidates, et tühine ei ole mitte terve leping, vaid ainult selle p
2.2.Lepingu p 2.2. on tühine, kuna on vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 lg 2 p-i 1 mõttes. Ühisvara osalise jagamise leping on tehtud hageja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, kuna hageja on jäänud võimaluseta saada hüvitist kaotatud omandi ees. Kuna hageja usaldas kostjat, nõustus ta sellega, et tehing peab olema sõlmitud nendel tingimustel, milliseid pakkus kostja. Hageja hinnangul on ebamoraalne, olles abielus, omada suhet teise meesterahvaga ja vaikida sellest. Samuti on ebamoraalne sundida abikaasat tasuta ümber vormistama tema nimele ühisvara ja seejärel teatada talle sellest, et kostjal on teine meesterahvas, kellega ta nüüd hakkab selles majas elama. Ebamoraalne on jätta endine abikaasa ilma hüvitiseta kaotatud ühisomandi eest, arvestades ka seda, et maja oli ehitatud hageja kulul.
4.Omandi kaotamise eest hüvitise saamise õiguse tuvastamise nõudes tugines hageja TsMS § 368 lg-le 1 ja PKS § 37 lg-le 3 ning leidis, et õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Vastavalt eksperthinnangule 24.07.2007 seisuga (s.o. peaaegu omandi kaotamise aja seisuga) oli ühisomandi turuväärtus 6 970 000 krooni ehk 445 481 eurot. Seega on hagejal õigus saada õiglase hüvitisena 1⁄2 turuväärtusest ehk 222 740,50 eurot. Kostja vastuväited
5.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Kostja ei nõustunud hageja väitega, et ühisvara osalise jagamise lepingu p 2.2. on tühine, kuna on vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 lg 2 p 1 mõttes. Kinnistu ostmiseks ja
maja ehitamiseks võtsid hageja ja kostja 127 823,30 eurot pangalaenu. 19.09.2006 sõlmiti hageja ja kostja ning Danske Bank A/S vahel laenuleping nr EEL-190906GA. Kuna alates 2008 olid hagejal raskused äris, tekkisid võlad ja hageja pangakontod olid arestitud, siis alates 2008 juunist kuni 2010 juunini tasus laenumaksed kostja. Väär on hageja väide, et lepingu sõlmimisel jäi kostjale hüpoteegiga koormatud kinnistu, mille väärtuseks 23.12.2008 seisuga oli 445 482 eurot. 23.12.2008 poolte vahel sõlmitud ühisvara osalise jagamise lepingu objektiks oli ainult kinnistu. Kinnistu jäi kostjale lahusvarana ja oli koormatud hüpoteegiga ning kostjale jäid poolte ühised kohustused Danske Bank A/S ees laenulepingu nr EEL-190906GA täitmise osas. Hageja poolt esitatud eksperthinnangus on märgitud kinnistu turuväärtuseks 445 464 eurot 24.07.2007 seisuga. Kostja leidis, et 2008. aasta lõpus oli turusituatsioon oluliselt muutunud ja vaidlustatud kinnistu turuväärtuseks oli tol ajal mitte rohkem kui 200 000 eurot. Ühisvara osalise jagamise lepingu p-s 4.1. avaldasid pooled, et kinnistu väärtuseks on 1 300 000 krooni. Arvestades, et kinnistu oli koormatud hüpoteegiga summas 166 170 eurot ja seda, et ühisvara osalise jagamise lepingu sõlmimise momendiks oli laenulepingu tasumata põhivõla jääk umbes 107 000 eurot, siis ei saa arvata, et tehing oli tehtud hageja jaoks äärmistel ebasoodsatel tingimustel.
7.Arvestades, et kostja tasus Danske Bank A/S-le laenu tagasimaksmiseks 121 160,84 eurot, jääb arusaamatuks, millisel alusel nõuab hageja kostjalt hüvitist omandi kaotamise eest 224 740,50 eurot ajal, mil hageja kohustuseks on 50% laenumaksetest 60 580,42 eurot ulatuses. Hageja väitega, et kuna kinnistu jäi tervikuna kostja omandisse, tuleb hagejale maksta hüvitist omandi kaotamise eest, kostja ei nõustunud, kuna pooled leppisid lepingus kokku, et kinnistu jääb kostjale kui lahusvara ning pooled teineteisele seoses vara jagamisega mingeid kompensatsioone ega hüvitisi ei maksa. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et poolte vahel sõlmitud ühisvara osalise jagamise lepingu tingimused ei vastanud hageja tahtele ning kostjale jääb arusaamatuks, miks hageja rohkem kui 3 aastat pärast ühisvara jagamist ja kostjapoolse võlakohustuste panga ees täitmist järsku otsustas, et tehing oli tehtud tema jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel.
8.Kostja palus kohtul kohaldada aegumist, kuna hageja esitas hagi 08.02.2012, s.o. pärast nõude aegumist. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Kuna leping on sõlmitud poolte vahel 23.12.2008, siis on aegumistähtaeg lõppenud 24.12.2011. Maakohtu otsus
9.20.03.2014 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt Eesti Vabariigi kasuks hagejale antud menetlusabi kulud (riigilõiv) 7988,96 eurot riigituludesse.
10.Seoses hageja nõudega 23.12.2008 sõlmitud ühisvara osalise jagamise lepingu p-i 2.2. tühisuse tuvastamiseks vastuolu tõttu heade kommetega TsÜS § 86 lg 2 p-i 1 mõttes viitas kohus alates 01.05.2009 kehtiva TsÜS § 86 lg-le 2 ja märkis, et nimetatud säte jõustus 01.05.2009, s.o. pärast vaidlusaluse lepingu sõlmimist ja seega ei saa TsÜS § 86 lg-t 2 kohaldada. Tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 97 sätestas, et tehingu teinud füüsiline isik võib tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. Samuti viitas maakohus TsÜS § 98 lg-le 1, § 99 lg 1 p-le 1, § 99 lg-le 2. Kohus märkis, et hageja ei ole tehingut tühistanud. Hageja on kohtuistungil kinnitanud, et ta ei ole rahalise nõudega kostja poole pöördunud, sest tal ei ole olnud rahalisi nõudeid ja hageja tahtis suulise kokkuleppe täitmist, milleks ta on korduvalt kostja poole pöördunud. Suuline kokkulepe oli hageja väitel vahetult enne notariaalset tehingut, et maja müüakse ja raha jagatakse pooleks. Isegi kui lugeda hagiavalduse kostjale kätte toimetamisega 23.12.2008 lepingu p 2.2 tühistamisavaldus kostjale kätte
toimetatuks TsÜS § 98 kohaselt, on hageja siiski korduvalt kinnitanud, et esitas nõude kehtiva TsÜS § 86 lg 2 p 1 alusel, mida käesolevas tsiviilasjas kohaldada ei saa ja seepärast ei saa kohus rahuldada ka hageja nõuet 23.12.2008 ühisvara osalise jagamise lepingu p-i 2.2 tühisuse tuvastamiseks.
11.TsÜS § 86 kohaldub eeldusel, et sättes toodud eeldused olid täidetud lepingu sõlmimise ajal. Lähtuvalt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-126-06 p-s 16 väljendatud seisukohast tuleneb õiguse üldpõhimõtetest, et tehingu, asjaolu ja toimingu suhtes kohaldatakse nende tegemise ajal kehtinud materiaalõigust. Tehingu ja toimingu tegemisest hiljem jõustunud materiaalõiguse kohaldamine varem tehtud tehingu ja toimingu suhtes on võimalik ainult erandkorras, kui selline tagasiulatuv jõud on selgelt väljendatud seaduse rakendussätetes. Käesoleval juhul ei nähtu võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadusest (VÕSRS), et 01.05.2009 jõustunud TsÜS §-le 86 oleks kõnealune tagasiulatuv jõud ette nähtud. Seega tuleb hageja ja kostja vahel 23.12.2008 sõlmitud lepingu p 2.2 tühisuse tuvastamise küsimuses lähtuda lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse redaktsioonist.
12.Kohus märkis, et enne 01.05.2009 kehtinud TsÜS § 86 näeb ette tehingu tühisuse, kui see on vastuolus heade kommetega, kattes sisuliselt ka TsÜS §-s 97 sätestatud koosseisu. Tõenäoliselt ei saa heade kommetega kooskõlas olevaks pidada isiku poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingut, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. Sama kehtib ka näiteks TsÜS § 92, § 94 ja § 96 sätestatud juhtudel. Kui asuda seisukohale, et TsÜS § 92, § 94, § 96 ja § 97 toodud tehingu vaidlustamise aluseid saaks esitada ka tühisuse alusena TsÜS § 86 kohaselt, kaotaksid § 92, § 94, § 96 ja § 97 sisuliselt oma mõtte, kuna tehingu vaidlustamise tähtaja möödumisel võiks kohtus ometi tuvastada tehingu tühisuse § 86 alusel ka pärast vaidlustamistähtaja möödumist ning lisaks poleks kohus seotud TsÜS § 92, § 94, § 96 ja § 97 toodud koosseisuliste tunnustega. Sarnasele seisukohale on Riigikohus asunud kohtuasjas nr 3-2-1-108-02 (p 11) tehingu tegemise ajal, 1998 kehtinud TsÜS vastavaid sätteid analüüsides. Riigikohus on samas kohtulahendis ka märkinud, et see oleks vastuolus tehingu vaidlustamise erisätete mõtte ja eesmärgiga. Seetõttu tuleb TsÜS § 3 lähtudes käesoleval juhul kohaldada TsÜS § 97 erinormina TsÜS § 86 suhtes, s.t. et vaidlused raskete asjaolude ärakasutamise tõttu äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingute kehtivuse üle tuleb lahendada TsÜS §-le 97 tuginedes. Riigikohus on korduvalt toonitanud, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu. Riigikohtu arvates on lepingu tühistamise avaldus võimalik põhimõtteliselt lugeda vastaspoolele esitatuks, kui see avaldus sisaldub hagis, mis toimetatakse kätte kostjale ja kostja võib aru saada hageja soovist tehing tühistada (lahend nr 3-2-1-140-07). TsÜS § 86 kohaldamine tuleb kõne alla neil juhtudel, mis ei ole olemuslikult kaetud TsÜS §-dega 92, 94, 96 ja 97, kuid millega on moraalinorme jämedalt eiratud muul põhjusel.
13.Hageja on hagis kinnitanud, et ta ei taotle 23.12.2008 ühisvara osalise jagamise lepingu tühisuse tuvastamist tervikuna, vaid ainult p 2.2 tühisuse tuvastamist. Seega ei ole hageja tegelikuks tahteks hagiavalduse kättetoimetamisega kostjale esitada 23.12.2008 ühisvara osalise jagamise lepingu tühistamise avaldus. Tuginedes tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS §-le 86 ja samuti TsÜS § 90 lg-le 3 märkis kohus, et poolte vahetul ärakuulamisel antud selgituste põhjal on võimalik asuda seisukohale, et 23.12.2008 ühisvara osalise jagamise leping ei ole osadeks jagatav ning tehingut ei oleks tehtud ilma lepingu p-s 2.2 sätestatud kokkuleppeta. Kuivõrd kinnistule oli seatud hüpoteek ja sellega oli seotud reaalne ühine laenukohustus, siis ei ole eluliselt usutav, et pooled oleksid jätnud kokku leppimata lepingu p-s 2.2 sätestatud hüvitamiskohustuses ning tehing oleks tehtud ilma
selleta nii, et kostjale oleks ühisvara osalise jagamise tulemusena jäänud hüpoteegiga koormatud kinnistu koos vaikimisi kohustusega tasuda laenumakseid ning samal ajal oleks hagejal säilinud võimalus nõuda kinnistu saanud poolelt abikaasale kinnistu väärtuse osalist hüvitamist, seda enam, et pooled ei võtnud kinnistu jagamisel lepingus seisukohta kinnistuga seotud laenukohustuse osas. Hageja ei ole kogu tehingu tühisuse tuvastamist nõudnud ning kohus leidis, et 23.12.2008 ühisvara osalise jagamise lepingut osaliselt tühistada ei saa.
14.Kohus märkis, et isegi kui hinnata hageja väiteid tsiviilseadustiku üldosa seaduse kehtivate sätete alusel, siis ei annaks need alust pidada 23.12.2008 ühisvara osalise jagamise lepingu p-i 2.2 tühiseks. Maakohus tugines heade kommete vastasust käsitlevatele Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-158-05 ja 3-2-1-111-08 ning märkis, et heade kommete vastane on üldjuhul tehing, mille sisu on suunatud üldiselt hukkamõistetud tegevusele või mis piirab suurel määral teist lepinguparterit tema isiklikus või majanduslikus vabaduses, samuti tehing, mille üks pool on sõlminud oma positsiooni ebaausalt ära kasutades. Tuvastatud asjaolude järgi ei saa väita, et üks lepingupool oleks teise suhtes ebaõiglaselt käitunud. Kui leping oli sõlmimise ajal kooskõlas heade kommetega, siis asjaolude hilisem muutumine ei tingi lepingu heade kommete vastasust. Kaaludes 23.12.2008 ühisvara osalise jagamise lepingu p-i 2.2 heade kommete vastasust, tuleb kõrvuti hageja ettekujutustele, ajenditele ja eesmärkidele hinnata ka kostja kaalutlusi lepingu sõlmimisel.
15.Kohus leidis, et hageja esitatud asjaolud ei andnuks tõenäoliselt alust vaidlusaluse müügilepingu lugemiseks vastuolus olevaks heade kommetega. Need asjaolud puudutavad kostja eraelu, s.h. tema tutvumist oma järgmise abikaasaga, abiellumist ning kostja ja tema uue abikaasa rahalisi suhteid abielu ajal. 23.12.2008 ühisvara osalise jagamise lepingu sõlmimise ajal kehtinud PKS § 18 lg 1 kohaselt oli võimalik ühisvara jagada ka abielu ajal, mida pooled on 23.12.2008 lepingu sõlmimisega teinud.
16.Järgnevalt hindas kohus kehtiva TsÜS § 86 lg 2 p 1 sätestatud alust, et tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, mistõttu on lepingu p 2.2 vastuolus heade kommetega. Kohus loetles otsuses asjaolud, mille kohus luges menetluses tõendatuks. Kohus leidis, et käesolevas kohtumenetluses ei ole tõendatud, et mõnel äriühingul, milles kostja osales osaniku või aktsionärina või juhatuse liikmena, oleks 2008. aastal olnud niisugune majanduslik olukord, mis oleks lõpptulemusena tinginud võlausaldajate nõuete rahuldamise hageja isikliku vara ja selle mittepiisavuse korral poolte ühisvarasse kuuluva kinnistu arvel. Samuti ei ole kohtule esitatud andmeid, et hageja enda võimekus täita oma isiklikke rahalisi kohustusi oleks 2008. aastal olnud nii madal, et oleks tekkinud vajadus füüsilise isiku pankroti väljakuulutamiseks. Hagiavalduse kohaselt olid 2008. aastal hagejal raskused äris. Raskete asjaolude ulatust ei saa määrata, kuna raskusi ei ole kirjeldatud, võlgade suurust ei ole avaldatud ja nõudeid esitanud võlausaldajaid ei ole nimetatud. Kohtule esitatud andmete põhjal ei olnud tegemist püsiva maksejõuetusega, mis oleks tinginud abikaasade ühisvaraks oleva kinnistu jagamise 23.12.2008 sõlmitud abikaasade ühisvara osalise jagamise lepingus kokkulepitud tingimustel vastu hageja kindlat tahet. Menetluses on tõendatud, et seoses 19.09.2006 sõlmitud laenulepingu nr EEL-190906GA alusel laenumaksete tasumisega Danske Bank A/S hageja vastu nõuet ei esitanud ja teiste võlausaldajate olemasolu, kelle nõuete tõttu oleks hageja olnud sunnitud sõlmima 23.12.2008 ühisvara osalise jagamise lepingu, ei ole tõendatud. Hageja on kohtuistungil kinnitanud, et ta sai majanduskriisi ajal hakkama ja mitte ühtegi võlanõuet tema vastu ei ole esitatud. Seega ei ole tõendatud ka niisuguse olukorra tekkimine, mille korral oleks kostjal olnud võimalik ära kasutada hageja isiklikus või äritegevuses tekkinud rahalisi probleeme.
17.Seoses kinnistu väärtusega märkis kohus, et kohtul puudub alus arvata, et hageja ja kostja oleksid avaldanud notarile 23.12.2008 ühisvara osalise jagamise lepingu sõlmimisel
valeandmeid kinnistu hariliku väärtuse kohta, seega järeldas kohus, et pooled olid selle aja jooksul, mis oli möödunud 24.07.2007 eksperthinnangu andmisest, kohandanud oma hinnangut kinnistu väärtuse osas vastavalt turusituatsiooni muutumisele. Samas on 24.03.2009 sõlmitud kinnistu müügilepingu kohaselt müüdud Tallinnas XXXX XX XX/XXXXX XX XX asuv kinnistu hinnaga 2 000 000 krooni (127 823,30 eurot), mis näitab, et kolm kuud pärast 23.12.2008 ühisvara osalise jagamise lepingu sõlmimist oli kostja hinnanud nimetatud kinnistu väärtuslikumaks kui ta seda pidas 2008 detsembris. Kohus möönis, et notarile tehinguväärtuste avaldamine on sõltuv notariaaltoimingut taotlevate isikute hinnangust asjale, kuid ei pidanud võimalikuks, et notarid loeksid korduvalt tehinguväärtuseks oluliselt väiksema asja väärtuse kui on asja harilik väärtus ja tõestaksid tehingud valede tehinguväärtustega. Lähtudes eeltoodust ei lugenud kohus tõendatuks, et 23.12.2008 ühisvara osalise jagamise lepingu sõlmimisel oli Tallinnas XXXX XX XX/XXXXX XX XX asuva kinnistu turuväärtus 6 970 000 krooni (445 481 eurot). Kohus luges 24.03.2009 sõlmitud kinnistu müügilepinguga tõendatuks, et 24.03.2009 oli nimetatud kinnistu turuväärtus 2 000 000 krooni (127 823,30 eurot).
18.Kohus ei pidanud usutavaks hageja väidet, et ta ei saanud 23.12.2008 ühisvara osalise jagamise lepingu sõlmimisel aru notariaalse lepingu p-s 2.2 sisalduvat lausest. Ühisvara osalise jagamise lepingu p 4.2 kohaselt on notariaalakt osalejatele akti tõestaja, Tallinna notari Kätlin Aun-Janiski poolt suuliselt tõlgitud eesti keelest vene keelde, antud enne heakskiitmist osalejatele läbivaatamiseks ning seejärel osalejate poolt heaks kiidetud ja akti tõestaja juuresolekul omakäeliselt alla kirjutatud. Kuivõrd hageja osales aktiivselt äritegevuses, siis ei ole kohtu hinnangul tõenäoline, et hageja ei teinud endale üheselt selgeks selle lepingu, kuhu ta isiklikult alla kirjutas, sisu ja tagajärgi. Kohus ei pidanud tõenäoliseks, et hageja usaldas kostjat pimesi, tegemata endale selgeks oma varalist seisundit pärast lepingu sõlmimist. Kuivõrd hageja on hagiavalduses väitnud, et soovis teha ennast varatuks võlausaldajate nõuete rahuldamise vältimiseks, siis ei saanud talle olla teadmata, et kinnistu hakkab ainuomandina kuuluma kostjale ning et teineteisele seoses vara jagamisega mingeid kompensatsioone ega hüvitisi ei maksta.
19.Kohus leidis, et käesolevas menetluses ei ole leidnud tõendamist hageja väide, et kostja on abielu ajal olnud abieluvälises suhtes oma järgmise abikaasa DA-ga ja on koos DAga kavandanud ja kasutanud ära asjaolu, et hageja oli väidetavalt sunnitud tegema tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja raskete asjaolude kokkusattumise mõjul. Samuti leidis kohus, et kostja isiklik elu ja kinnisvaratehingud pärast abielulahutust ei ole asjassepuutuvad, samuti ei pidanud kohus põhjendatuks hageja soovi saada andmeid kostja abikaasa sissetuleku kohta. Mõlemad pooled on kohtus ärakuulamisel kinnitanud, et 23.12.2008 abikaasade ühisvara osalise jagamise lepingu sõlmimise ajal oli teisel abikaasal abieluväline suhe. Lähtudes poolte avaldatust leidis kohus, et kostja on usutavalt selgitanud tema poolt maja müümist tinginud asjaolusid.
20.Kohtu hinnangul ei tõenda hagejale ebasoodsat olukorda ka asjaolu, et kostja on ajavahemikul 16.06.2008 kuni 27.06.2010 tasunud laenulepingu nr EEL-190906GA alusel laenumakseid 231 923,18 krooni (14 822,59 eurot) ning 09.09.2010 seisuga laenulepingu lõpetamisel on kostja tasunud Danske Bank A/S-ile panga 12.02.2013 teatise nr KO-1 kohaselt 1 886 370,90 krooni (120 561,07 eurot). Hageja ei ole kohtule tõendanud alates 16.08.2008 mitte ühegi laenumakse tasumist.
21.Tuginedes PKS § 37 lg-le 3 leidis kohus, et seetõttu ei ole iseenesest veel heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ega ühele abikaasale äärmiselt ebasoodne abikaasade kokkulepe, kus abikaasade osad ühisvara jagamisel ei ole võrdsed. Pooled leppisid kokku, et 23.12.2008 ühisvara osalise jagamise lepinguga jagatakse ainult Tallinnas XXXX XX XX/XXXXX XX XX asuv kinnistu ja muu abikaasade vara on endiselt poolte ühisvara ning arvestades ka laenukohustust, ei olnud lepingu sõlmimisel võimalik ühelt
väita, et 23.12.2008 ühisvara osalise jagamise lepingu p 2.2. sisalduva vastastikuse kohustuse väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ning kokkulepe oleks hagejale äärmiselt ebasoodne. Vastastikuste soorituste väärtuse heade kommete vastaselt tasakaalust väljasolekut ei ole hageja usutavalt selgitanud ja tõendanud. Samuti ei ole täidetud TsÜS § 86 lg-s 2 sätestatud tingimused, kuna käesolevas menetluses ei ole tõendatud, et hageja oleks sõlminud lepingu erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse vms erakorralise asjaolu tõttu.
22.Kohus, hinnanud hageja nõuet tuvastada 23.12.2008 sõlmitud ühisvara osalise jagamise lepingu p 2.2. tühisus selle väidetava vastuolu tõttu heade kommetega lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS alusel, leidis, et hageja nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna vaidlused raskete asjaolude ärakasutamise tõttu äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingute kehtivuse üle tuleb lahendada, tuginedes TsÜS § 97, mida hageja ei ole hagiavalduses taotlenud. Samuti oli kohus seisukohal, et asjaolu, et ühte osapoolt tehing rahuldas ja rahuldab siiani, aga teist osapoolt 3 aastat pärast lepingu sõlmimist enam mitte, ei ole aluseks tehingu tühisusele. Hageja ei ole tehingu tühistamist tervikuna soovinud, kuid tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 86 kohaselt on heade kommetega vastuolus olev tehing tühine tervikuna. Hinnanud hageja nõuet tuvastada 23.12.2008 sõlmitud ühisvara osalise jagamise lepingu p 2.2. tühisus selle väidetava vastuolu tõttu heade kommetega alates 01.05.2009 kehtinud TsÜS § 86 lg 2 p 1 alusel, leidis kohus, et hageja nõue tuleks ka sellel alusel jätta rahuldamata, kuna ei ole tõendatud, et hageja sõlmis 23.12.2008 sõlmitud ühisvara osalise jagamise lepingu tema jaoks äärmiselt ebasoodsates tingimustes ning et kostja kasutas lepingu sõlmimisel hageja suhtes ära raskeid asjaolusid. Kostja on tõendanud, et ta teise poole tehingu tegemise aluseks olnud väidetavast sundolukorrast ei teadnud ega pidanudki teadma. Apellatsioonkaebus
23.16.04.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostja kanda.
24.Hagejale on arusaamatu, millist TsÜS-i redaktsiooni maakohus kohaldas ja miks. Kohus on kohaldanud kahte redaktsiooni, kusjuures mõnedele asjaoludele on kohaldatud nii vana kui uut redaktsiooni. Hageja hinnangul ei olnud vana redaktsiooni kohaldamine õigustatud, kuna kohaldada tuli 01.05.2009 jõustunud seadusemuudatusi, mille eesmärgiks oli lihtsustada tehingu kehtetuks tunnistamist. Kohus viitas sellele, et käesoleval juhul ei nähtu võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadusest (VÕSRS), et 01.05.2009 jõustunud TsÜS §-le 86 oleks kõnealune tagasiulatuv jõud ette nähtud. Hageja leiab, et kohtu viide VÕSRS-le ei ole asjakohane, kuna VÕSRS ei reguleeri 01.05.2009 jõustunud TsÜS redaktsiooni kohaldamist. 01.07.2002 jõustunud VÕSRS § 2 kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
25.Otsuse sisust ei ole selgelt arusaadav, miks on kohus siiski jätnud hagi rahuldamata. Hageja leiab, et maakohus jättis hagi rahuldamata eelkõige põhjusel, et hageja tugines hagiavalduses TsÜS uuele redaktsioonile, mis jõustus 01.05.2009. Kohus märkis otsuses, et kuna hageja on siiski korduvalt kinnitanud, et esitas nõude kehtiva TsÜS § 86 lg 2 p-i 1 alusel, mida käesolevas tsiviilasjas kohaldada ei saa, siis ei saa kohus rahuldada ka hageja nõuet 23.12.2008 ühisvara osalise jagamise lepingu p-i 2.2 tühisuse tuvastamiseks. Hagejale oli üllatav maakohtu seisukoht, et kohus on hinnanud hageja nõuet tuvastada 23.12.2008 sõlmitud ühisvara osalise jagamise lepingu p 2.2. tühisust selle väidetava vastuolu tõttu heade kommetega lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS alusel ja leiab, et hageja nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna vaidlused raskete asjaolude ärakasutamise tõttu äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingute kehtivuse üle
tuleb lahendada, tuginedes TsÜS § 97, mida hageja ei ole hagiavalduses taotlenud. Hageja leiab TsMS § 436 lg-le 7 ja § 438 lg-le 1 tuginedes, et asjaolu, et hageja ei ole hagiavalduses viidanud õigele õigusnormile, ei saa olla aluseks hagi rahuldamata jätmiseks. Kuna kohtu ülesandeks on tuvastatud asjaoludest lähtuvalt kohaldada õigust, siis on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, mis on aluseks maakohtu otsuse tühistamiseks. Samuti on maakohus rikkunud TsMS §-i 392, kuna ei ole selgitanud pooltele, millist õigusnormi maakohus asja lahendamisel kohaldab. Kui maakohus oli seisukohal, et kohaldamisele kuulub TsÜS redaktsioon, mis kehtis enne 01.05.2009, siis pidi ta sellest hagejale enne otsuse tegemist teada andma, et hagejal oleks võimalus eelmenetluse käigus täpsustada nõude õiguslikku alust ja võib- olla oma nõudeid. Sarnane seisukoht on avaldatud Riigikohtu poolt asjas nr 3-2-1-116-12.
26.Ekslik on maakohtu seisukoht, et kuna hageja on hagis kinnitanud, et ta ei taotle 23.12.2008 ühisvara osalise jagamise lepingu tühisuse tuvastamist tervikuna, vaid ainult p 2.2 tühisuse tuvastamist, siis ei ole hageja tegelikuks tahteks hagiavalduse kättetoimetamisega kostjale esitada 23.12.2008 ühisvara osalise jagamise lepingu tühistamise avaldus. Samuti on ekslik kohtu seisukoht, et kuna hageja arvates ei ole 23.12.2008 ühisvara osalise jagamise leping tervikuna vastuolus heade kommetega, vaid ainult selle p 2.2, siis väljendab kohtu arvates hageja valikulist suhtumist õiglustundesse ja heade kommetele vastavuse hindamisse. Kohus on jätnud tähelepanuta hageja 03.04.2012 määruskaebuse p-s 3.3 avaldatud seisukoha, mille kohaselt ei oleks võimalik esitada hagiavaldust terve tehingu tühisuse tuvastamise nõudes, kuna just sel juhul tekiks alus jätta hagiavaldus menetlusse võtmata TsMS § 372 lg 2 p-i 2 alusel, sest hagiga ei oleks taotletavat eesmärki võimalik saavutada, kuna maja, mis on jäänud vaidlusaluse lepingu alusel kostjale, on käesoleval ajal müüdud, mis teeks võimatuks tagasitäitmise TsÜS § 84 mõttes. Sellest lähtuvalt ei ole põhjendatud ka maakohtu seisukohad, et kuna hageja ei ole kogu tehingu tühisuse tuvastamist nõudnud, siis 23.12.2008 ühisvara osalise jagamise lepingut osaliselt tühistada ei saa ja et menetluses ei ole tuvastatud mõjuvad põhjused, mille tõttu oleks põhjendatud hagejal soovida lepingu tühistamist ühe punkti osas üle kolme aasta pärast lepingu sõlmimist. Hageja poolt oli veenvalt kohtule edastatud menetlusdokumendis selgitatud mis põhjusel hageja ei taotlenud terve lepingu tühistamist.
27.Viidates TsMS § 442 lg-le 8 märgib hageja, et maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja väidetega selle kohta, et ühisvara osalise jagamise leping on tehtud hageja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, sest hageja on jäänud võimaluseta saada hüvitist kaotatud omandi eest, et hagejal ei olnud võimalust mõjutada tehingut ja selle tingimusi, kuna hageja usaldas kostjat, mistõttu nõustus sellega, et tehing peab olema sõlmitud nendel tingimustel, milliseid pakkus kostja, et vastuolus heade kommetega on asjaolu, et kostja on saanud ainuomandisse maja turuväärtusega 6 970 000,00 krooni ehk 445 481 eurot, aga hageja, kes ehitas maja oma vahendite arvel, on saanud tehingu tulemusena nulli, et ebamoraalne on olles abielus omada suhet teise meesterahvaga ja vaikida sellest ja sundida abikaasat tasuta ümber vormistama kostja nimele ühisvara ja seejärel teatada talle sellest, et kostjal on teine meesterahvas, kellega ta nüüd hakkab selles majas elama.
28.Hagejale ei ole arusaadav kohtu seisukoht, et heade kommete vastane on üldjuhul tehing, mille sisu on suunatud üldiselt hukkamõistetud tegevusele või mis piirab suurel määral teist lepingupartnerit tema isiklikus või majanduslikus vabaduses, samuti tehing, mille üks pool on sõlminud oma positsiooni ebaausalt ära kasutades. Hageja hinnangul vastavad kohtu poolt mainitud tunnused asjas olevatele asjaoludele. Kostja, olles salasuhetes teise mehega, sõlmis ühisvara jagamise lepingu ja omandas eramu tervikuna ilma kohustuseta maksta hagejale hüvitist. Hageja vande all kinnitas, et kui ta teaks, et kostjal on teine mees, siis ta ei sõlmiks temaga lepingut antud tingimustel, mis tähendab,
et kostja kasutas olukorda enda kasuks, oma abikaasa usaldust ebaausalt ära kasutades. Samuti ei ole hagejale arusaadav, miks kohtu arvamusel kostja isiklik elu ei ole asjassepuutuv. Hageja leiab, et kohtul ei olnud alust jätta kostja isiklikku elu kõrvale. Hageja ei nõustu ka maakohtu seisukohaga, et kinnisvaratehingud pärast abielulahutust ei ole asjassepuutuvad. Hageja märgib, et see, millise kiirusega olid kinnisvaratehingud tehtud, viitab sellele, et kostja väga kiirustas, mis iseenesest on väga kahtlane.
29.Maakohus analüüsis hooletult poolte vande all antud väiteid. Hageja kinnitas vande all, et temal polnud uusi naisi. Sellest lähtuvalt ei ole arusaadav, miks on maakohus otsustanud, et hagejal oli abieluväline suhe. Vaatamata sellele, et kostja menetluse jooksul eitas oma suhteid DA-ga, kinnitas kostja ise siiski, et tal olid suhted DA-ga enne ühisvara jagamise lepingu sõlmimist. Sellest tulenevalt ei ole arusaadav kohtu järeldus, et käesolevas menetluses ei ole leidnud tõendamist hageja väide, et kostja on abielu ajal olnud abieluvälises suhtes oma järgmise abikaasa DA-ga.
30.Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga., et hageja ei ole usutavalt selgitanud ja tõendanud vastastikuste soorituste väärtuse heade kommete vastaselt tasakaalust väljasolekut. Hageja leiab, et Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-83-13 valguses tuli suure tõenäosusega tunnistada ühisvara jagamise lepingu p-i 2.2. tühisust isegi ilma täiendavate tõendite esitamiseta, kuna on ilmselge, et kui kinnistu oleks jagatud seaduse alusel, siis hageja ilma raskusteta oleks kätte saanud vähemalt poole ühisvarast, aga arvestades, et eramu oli ehitatud hageja arvel, siis ei ole välistatud, et hageja osa oleks isegi suurem kui pool.
31.Hagejale jääb arusaamatuks, miks olukorras, kus üks abikaasadest on tehingu alusel jäänud ilma omandita ja rahata, ei kehti õiguspraktikas levinud seisukoht, et ühisvara jagamisel kinnisvara jätmine kohtuotsusega ühele abikaasadest riivab intensiivselt Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 32 lg-s 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet, kuna üks abikaasadest kaotab omandiõiguse ühisvarasse kuulunud asjale, mistõttu tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Arvestades, et tehing oli tehtud hageja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, pidi maakohus selgitama välja, kas kostja teadis või pidi teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Antud asjaolu väljaselgitamisel pidi kohus juhinduma ka TsÜS § 86 lg-st 3. Seega pidi hoopis kostja tõendama, et ta ei teadnud hageja erakorralisest vajadusest või kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Arvestades, et kostja on vastuses hagile nõustunud asjaoluga, et alates 2008 olid hagejal raskused äris, tekkisid võlad ja sellel põhjusel tema pangakontod olid arestitud, on raske aru saada, miks jättis maakohus antud olulise asjaolu tähelepanuta. Sellest lähtuvalt ei saa nõustuda maakohtu järeldusega, et kostja kui tehingu kehtivusest huvitatud isik on tõendanud, et ta teise poole tehingu tegemise aluseks olnud väidetavast sundolukorrast ei teadnud ega pidanudki teadma. Seejuures ei ole maakohus isegi nimetanud, milliste tõenditega on kostja tõendanud, et ta sundolukorrast ei teadnud. Hageja leiab, et kuna kostja nõustus, et hagejal olid raskused äris, tuli antud asjaolu lugeda kostja poolt omaksvõetuks, hageja ei pidanud seda täiendavalt tõendama ning maakohus pidi lugema antud asjaolu tõendatuks. Menetluse jooksul ei olnud arutatud, millises majanduslikus seisundis olid hageja äriühingud, mis tähendab, et maakohus on rikkunud muu hulgas TsMS § 436 lg 4 esimest lauset. Seoses maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei tõenda hagejale ebasoodsat olukorda ka asjaolu, et kostja on ajavahemikul 16.06.2008 kuni 27.06.2008 tasunud laenumakseid, märgib hageja, et hageja ei ole sellele asjaolule tuginenud ning maakohus on jätnud tähelepanuta olulise asjaolu, et kostja töötas hageja firmas ja just hageja oli isikuks, kes maksis kostjale palka. Seega on küsitav, kes tegelikkuses maksis laenumakseid.
32.Samuti on maakohus hageja hinnangul valesti arvestanud hagihinna, lugedes 24.03.2009 sõlmitud kinnistu müügilepinguga tõendatuks, et 24.03.2009 oli nimetatud kinnistu turuväärtus 2 000 000 krooni (127 823,30 eurot). Sellest lähtuvalt oleks hagejal võimalus tuvastada õigus saada kostjalt õiglast hüvitist omandi kaotamise eest suuruses, mis on võrdne 63 911,65 euroga (127 823,30 : 2). Seega peaks hagi hinnaks olema mitte 224 335,50 eurot, vaid 63 911,65 eurot. Vastus apellatsioonkaebusele
33.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
34.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb siiski täpsustada maakohtu otsuse põhjendusi vaidluse lahendamisel kohalduva materiaalõigusliku käsitluse osas.
35.Hageja on esitanud nõude tuginedes väitele, et 23.12.2008 sõlmitud ühisvara jagamise lepingu p 2.2, mis nägi ette, et jagatud kinnistu kostjale jäämisel ei ole hagejal õigust kompensatsioonile, on heade kommetega vastuolu tõttu tühine. Nimetatud tehingu osa tühisusest tuletab hageja õiguse saada omandiosa kaotuse eest õiglast hüvitist, mille suuruseks hindab hageja 222 740,50 eurot. Hageja on samuti toonud hagiavalduses esile rasked asjaolud, mille tõttu ta väidetavalt tehingu tegi.
36.Kuna hageja poolt kahtluse alla seatud tehing tehti 23.12.2008, kohaldub vaidlusele TsÜS-i redaktsiooni, mis kehtis kuni 31.12.2008. Nimetatud redaktsiooni § 86 järgi on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Tehingu tühisus sõltumata alusest tähendab TsÜS § 84 lg 1 järgi seda, et sellisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Raskete asjaolude tõttu tehingu tegemise võimalikud tagajärjed olid reguleeritud TsÜS § 90 lg-s 1 ja §-s 97. Nimetatud sätete järgi võis tehingu, mis on tehtud raskete asjaolude ärakasutamise tõttu, seaduses sätestatud korras tühistada ning see tõi kaasa samuti tehingu kehtetuse algusest peale. Tehingu tühistamise korra sätestas TsÜS § 98 lg 1, mille järgi toimus tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. TsÜS § 99 lg 1 p 1 järgi võis tehingu tühistada raskete asjaolude ärakasutamise korral kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas ning lg 2 järgi lõppes tehingu tühistamise õigus tehingu tegemisest kolme aasta möödumisel.
37.Kuna hageja ei ole kostjale tehingule järgnenud kolme aasta jooksul tehingu tühistamise avaldust esitanud, on hageja tehingu tühistamise õiguse kaotanud. Ka hagiavalduse kostjale kätte toimetamist ei saa kõnealusel juhul pidada tehingu tühistamiseks, kuna tehing tehti 23.12.2008, kuid hagi esitati alles 08.02.2012. Tehingu tühistamise õiguse lõppemise tõttu ei pea kohus hageja poolt tühistamise alusena esile toodud asjaoludel vajalikuks pikemalt peatuda.
38.Hageja poolt tehingu tühisusele tuginemise osas jagab kolleegium maakohtu hinnangut, et sõlmitud ühisvara jagamise leping ei ole heade kommetega vastuolus ja on seetõttu kehtiv. Kolleegium nõustub maakohtu arutlusega põhjuste üle, miks ei ole tehing heade kommetega vastuolus ja seetõttu maakohtu seisukohti selle osas TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes ei korda. Kolleegium lisab kokkuvõtvalt, et tehtud tehing vastab hageja poolt hagiavalduses esile toodud tahtele. Hageja enda sõnul soovis ta võlausaldajate võimalikke nõudeid kartes luua olukorra, kus poolte ühisvaraks olnud kinnistut ei saaks sundvõõrandada. Kuna hageja soov oli, et võlausaldajad ei saaks kinnistu arvel oma võimalikke nõudeid mingil juhul realiseerida, on mõistetav hageja tahe vormistada ühisvara jagamise kokkulepe klausliga, mis on kirjas lepingu p-s 2.2, mille kohaselt ei oma hageja kinnistut kostjale jättes viimase vastu kompensatsiooni nõuet.
Kompensatsiooni maksmise kokkuleppe sõlmimise korral oleks võlausaldajatel olnud võimalus oma nõudeid täita kompensatsiooni arvel. Teiste sõnadega – lepingut sõlmides ja pidades silmas, et tänaseks on möödas ka PankrS § 112 lg-s 2 sätestatud tagasivõitmistähtaeg, on hageja saavutanud olukorra, kus poolte ühisvaraks olnud kinnistu on saanud kostja omandiks ilma, et hageja võimalikud võlausaldajad võiksid oma nõudeid realiseerida ühisvaraks olnud kinnistu või kostja poolt makstava võimaliku kompensatsiooni arvel. Tehtud tehingule võiks ette heita moraalset küsitavust võlausaldajate seisukohast, kuid hageja ja kostja vahelise suhte osas on tegemist eetiliselt neutraalse tehinguga ning häid kombeid see hageja suhtes ei riiva.
39.Hageja väide, et poolte vahel oli sõlmitud kompensatsiooni maksmiseks suuline kokkulepe on paljasõnaline ja vastuolus hageja enda väitega, et ta soovis olukorda, milles võlausaldajate võimalus võimalikke nõudeid ühisvaraks olnud kinnistu arvel maksma panna oleks igal viisil välistatud. Mõistetav on seejuures kostja vastuväide, mille kohaselt pidasid pooled tehingut tehes õigeks, et kompensatsiooni ei maksta ka põhjusel, et kostja kanda jäi kinnistuga seotud laenukohustus. Öeldu haakub ühisvara jagamisele järgnenud tegelikkusega, kuna vaidlust ei ole selles, et hageja ei ole alates ühisvara jagamisest laenukohuse täitmisel osalenud.
40.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Kolleegium selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.