Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

ta on apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunud (TsMS § 448 lg 41 ja lg 42, § 632 lg 1).

ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

Poolte vahel oli sõlmitud kasutusrendi tüüpi liisingulepingu nr 0192848L, mille esemeks oli sõiduauto Opel Vectra Caravan 3,0 (ehitusaasta 2004) ning millega hageja finantseeris vara kasutamise võimaldamiseks liisinguvõtjale vajalikku tehingut. Kostja poolt valitud vara ostis hageja ning andis selle 10.03.2008 kostjale üle liisingulepingu nr 0192848L alusel. Leping lõppes 15.03.2013. Pooltevahelise lepingu punkti 14.1 kohaselt oli lepingu kohase ja tähtaegse täitmise korral liisinguvõtjal õigus pärast lepingu tähtaja lõppemist liisinguese eesõigusega välja osta, kui kolm kuud enne lepingu tähtaja lõppu liisinguvõtja teatab, et ta soovib väljaostu eesõigust kasutada. Kuna liisinguvõtja sellisest soovist ei teatanud oli lepingu kohaselt hagejal õigus lugeda väljaostu eesõigus kehtetuks. Kostja ei soovinud liisingueseme väljaostu eesõigust kasutada ja tagastas lepingutingimustele mittevasta liisingueseme. Sõiduki ülevaatamisel igapäevaselt antud marki sõidukite müügi, hoolduse ja remondiga tegeleva ettevõtte poolt koostatud hinnapakkumise kohaselt tuli liisinguesemel teostada parandusi summas 2281,32 eurot. Liisingulepingu punktist 14.3 tulenevalt oli liisinguvõtjal kohustus kanda kõik liisingueseme võõrandamisega seonduvad kulutused, s.h kulutused, mis liisinguandja teeb liisingueseme viimiseks liisingulepinguga ettenähtud tehnilisse seisukorda või kahjustuste likvideerimiseks. Ka liisingulepingu üldtingimused sätestasid, et liisinguandjale liisinguvõtja poolt tagastatav liisinguese peab olema samas komplektsuses, sisaldama liisinguesemega kaasa antud või sellele paigaldatud lisaseadmeid ja liisinguandjale kuuluvaid parendusi, liisinguesemel ei tohi olla kahjustusi. Kui liisinguese ei vasta antud tingimustele, on liisinguvõtja kohustatud viima omal kulul liisingueseme vastavusse seisu. Hageja teavitas kostjat lepingut tulenevast võlgnevusest ning palus kostjal kokkuleppe saavutamiseks ühendust võtta. Hageja teavitas, et kui kokkulepet ei saavutata, võõrandab hageja vabaturutingimustes. Hageja ja Intertrade OÜ vahel oli nimetatud sõiduki osas sõlmitud tagasimüügileping nr 0192848L, mille kohaselt kohustus tagasiostja ostma vaidlusaluse liisingueseme hagejalt tagasi hiljemalt 22.03.2013 hinnaga 38 983,05 Eesti krooni, kui kostja on oma hagejaga sõlmitud lepingust nr 0192848L tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitnud. Et kostja tagastas puudustega sõiduki, ei olnud Intertrade OÜ-l kohustust sõidukit tagasi osta. Hageja suunas sõiduki müüki 1.08.2013 hinnaga 3400 eurot (s.h käibemaks). Sellise hinnaga sõidukit müüa ei õnnestunud ning hageja alandas septembris hinda 3100 euroni (s.h käibemaks). Ka sellise hinnaga ei leidunud ostjat ning hageja alandas novembris hinda 2900 euroni (koos käibemaksuga). Detsembris määras hageja hinnaks 2700 eurot (koos käibemaksuga). Jaanuaris 2014 määras hageja sõiduki hinnaks 2500 eurot (koos käibemaksuga). Kõikidest hinna alandamistest teavitas hageja ka kostjat. Sõiduk võõrandati 2400 euroga (s.h käibemaks). Hageja hinnangul oligi see sõiduki tegelik väärtus. Hageja palub kostjalt välja mõista 499,97 eurot, millest 8,51 eurot on kindlustusmaksete võlgnevus ja 491,46 eurot hagejale tekitatud kahju (sõiduki jääkväärtus 2491,47 eurot miinus sõiduki müügist saadu 2000); samuti viivis VÕS § 113 lg-d 1 sätestatud määras 499,97 eurolt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.

KOSTJA VASTUS

Liisingueseme jääkväärtus oli liisingulepingu lõppemisel võrdne sõiduki turuväärtusega ja Intertrade OÜ-l ei olnud kasulik seetõttu sõidukit tagasi osta. Sõidukile tehti kolm ülevaatust, kusjuures iga ülevaatuse käigus ilmnes uusi puudusi. Pärast esimest kahte ülevaatust kõrvaldas

kostja kõik vead. Komanda ülevaatuse ajal ei olnud liisinguese tehnoülevaatuse juureski ja esitatud hinnapakkumises puudus üks oluline viga, mis sõidukil tegelikult oli. Lisaks lähtub hageja „Sõidukite loomuliku ja ebaloomuliku kulumise määramise juhendist“, mis on hageja veebilehel kättesaadav ja kus on kirjas, et mootorit ja teisi tehnosõlmi puudutava kulumi hindamisel võetakse arvesse Maanteeameti (ARK) tehnoülevaatuse tulemused. Kostja käis vahetult enne lepingu lõppemist ARK ülevaatusel, ülevaatus on kehtiv novembrini 2014. Kostja on kasutanud vara heaperemehelikult ja seda parendanud. Kostja lasi paigaldada veokonksu ja toonklaasid. Need jäid liisingueseme külge ja müügikuulutusel on neid ka kajastatud. Kostjale pärast liisingulepingu lõppemist saadetud kindlustusmaksed on alusetud.

KOHTUISTUNG

Hageja märkis, et jääb esitatud hagiavalduse juurde. Sõiduki kulumise määramise juhend, mida ARK puuduste hindamisel arvestab, on informatiivse tähendusega, oluline on, et sõiduk oleks liikluses ohutu. Opeli esinduse standardid on kõrgemad. Sõidukit parandanud osaühingu juhatuse liige on kostja ise, esitatud tõendid tehtud tööde kohta ei ole usaldusväärsed. Hageja märkis, et kompromissi võimalusena saab pakkuda nõutava summa kolme osamaksena tasumist. Kohus tegi ettepaneku sõlmida kompromiss poolele nõutavast summast. Kostja märkis, et ei olnud kohustust parandada auto kindlas ettevõttes, kui kostjal olid olemas oskused, võis ta seda ka ise teha. Liisingulepingu sõlmimisel ei olnud sõidukil garantiid, nüüd tahab hageja praktiliselt uut autot tagasi. Kostja märkis, et ei näe põhjust kompromissi sõlmimiseks, sest on teinud kõik vastavalt lepingule.

KOHTU SEISUKOHT

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 alusel menetleb kohus antud hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid. Poolte vahel puudub vaidlus liisingulepingu sõlmimise ja lõppemise osas, samuti selles, et kostjal oli kohustus tagastada sõiduk hagejale sellises seisus, nagu see oli liisingulepingu sõlmimisel (välja arvatud sõiduki loomulik kulumine sihtotstarbelisel kasutamisel), kui ta ei soovinud teostada ostueesõigust. Ka ei vaidle pooled nõutavate summade suuruse üle sisuliselt. Pootle vahel on tekkinud vaidlus selles, kas sõiduki seisukord selle liisinguandjale tagastamise hetkel vastas kokkulepitud tingimustele või mitte ning kas kostjal on kohustus tasuda hagejale 499,97 eurot. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 363 sätestab, et liisinguvõtja on kohustatud: 1) kasutama liisingueset hoolikalt ja vastavalt sihtotstarbele, millest lähtuti liisingulepingu sõlmimisel, kokkuleppe puudumisel aga tavalisel otstarbel; 2) säilitama liisingueset sellisena, nagu see temale üle anti, välja arvatud muutused, mis tekivad liisingueseme sihtotstarbelise kasutamise tulemusena; 3) lepingu lõppemisel tagastama liisingueseme liisinguandjale käesoleva paragrahvi punktis 2 nimetatud seisundis, välja arvatud juhul, kui ta kasutab talle lepingu järgi kuuluvat liisingueseme omandamise õigust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab hagimeneltuses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

Kohus nõustub kostja väitega, et liisingueseme jääkväärtus liisingulepingu lõppemisel võiski olla sõiduki tegelik turuhind, kuid kuna kostja ei ole seda tõendanud, on esitatud väide paljasõnaline. Kohus möönab, et sõidukite müügiga tegelevates ettevõtetes on hinnamuutused olulised turgu mõjutavad tegurid, kuid vaatamata sellele on kostja väide, et just hinna tõttu ei olnud Intertrade OÜ-l kasulik sõidukit tagasi osta, asjassepuutumatu ja paljasõnaline. Hageja ei ole vaidlustanud kostja väidet, et hageja kodulehel avaldanutd informatsiooni kohaselt sõiduki mootori ja teiste tehnosõlmede kulimise määramisel lähtub hageja Maanteeameti (ARK) tulemustest (juhendi lk 11, tlk 73). Piiranguid sellele, millises töökojas sõidukite remontimist hageja aktsepteerib, ei ole antud menetluses tuvastatud. Kostja on märkinud, et käis sõidukiga vahetult enne lepingu lõppemist ülevaatusel ning sõidukil oli kehtiv tehnoülevaatus novembrini 2014. Hageja ei ole seda vaidlustanud. Seega on kohtu hinnangul kostja väide sõiduki kehtiva tehnoülevaatuse osas tõendatud. Hageja ise on märkinud, et Opeli esinduses (AS Carring) kasutatavad standardid on kõrgemad neist, millele hageja oma kodulehel viitab ja mida kasutab ARK ning hageja kodulehel märgitud standardid on informatiivse tähendusega. Kohus sellise väitega ei nõustu. Hageja ei ole kostjaga sõlmitud lepingus või selle lisas täpsustanud, millistest dokumentidest tulenevatest nõuetest hageja sõiduki tehnilise seisukorra ja kahjustuste tuvastamisel lähtub. Samas on hageja kodulehel olemas viide kasutatavatele standarditele. Kohus leiab, et iga isik, kes soovib kasutusrendi lõppemisel tagastada sõiduki, peab saama arvestada selliste nõuetega, mis hageja kodulehel viidatud dokumendis sisalduvad ega pea teadma, et ettevõttel, kes sõiduki liisinguandja nõudel üle kontrollib, kehtivad kõrgemad standardid. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostja on kolmel korral käinud sõidukil esinevaid puudusi tuvastamas (5.02.2012, 15.03.2013 ja 7.05.2013). Esimese ja teise ülevaatuse vahel (kolm kuud) on sõiduk läbinud vaid 1017 kilomeetrit, samas tuvastatud puudusi on oluliselt rohkem kui esimesel korral. Kohus leiab, et arvestades asjaolu, et sõidukil oli kehtiv ARK tehnoülevaatus, pidi sõiduk olema sellises seisukorras, et võis liikluses osaleda. Värvikahjustusi, mõlke, puuduvaid detaile vms kerel ei tuvastatud ka sõiduki tagastamise hetkel. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud lepingu ja VÕS §-s 363 sätestatud kohustuste rikkumisi kostja poolt. Vara ülevaatuse ja tagastamise akti kohaselt oli üheksast kontrollitud vara tehnilise seisukorra näitajast üks väga heas seisus, neli rahuldavas seisukorras ja nelja näitaja osas on märgitud, et vajab remonti, vahetamist (s.h rehvid, pidurid, salong ja istmed, mootori töö ja käivitamine). Hageja väide, et sõidukil esinevad puudused parandas kostja ise, olles ise selles puudusi kõrvaldanud ettevõttes juhatuse liikmeks ja seetõttu ei ole selle ettevõtte poolt esitatud dokument tuvastatud puuduste osas usaldusväärne, ei ole tõendatud. Ka ei ole hageja esitnaud tõendeid, mis annaksid aluse arvata, et kostja ei omanud sõiduki remontimiseks vajalikke piisavaid teadmisi. Kostja esitatud tõenditest nähtub, et kostja on 2013. aasta veebruaris ja märtsis vähemalt osaliselt kõrvaldanud puudused, mille AS Carring on 7.05.2013 väidetavalt tuvastanud. Kostja on märkinud, et on sõidukile omal kulul paigaldanud veokonksu ja toonklaasid ega ole hagejalt selleks tehtud kulutuste hüvitamist nõudnud. Pooltevahelise liisingulepingu punkt 12.1 sätestab, et liisinguvõtjal on õigus liisingueset parendada, kooskõlastades selle eelnevalt kirjalikult liisinguandjaga. Kooskõlastamist ei vaja pisiparendused, mida on võimalik liisinguesemele teha, eeldusel, et neid on võimalik liisingueset kahjustamata ära võtta. Punkti 12.2 kohaselt on liisinguandjal õigus lugeda liisingueseme parendused tasuta liisinguandja omandiks, kui liisinguvõtja on parendanud liisingueset ilma liisinguandja kooskõlastuseta. Kuna kostja ei ole tõendanud, et on kooskõlastanud veokonksu ja toonklaaside paigaldamise hagejaga, on kohus seisukohal, et hagejal oli õigus parendused tasuta enda omaks lugeda ning kostjal ei saa selles osas hageja vastu nõuet olla. Ka on tõendamata kostja väide, et sõiduk ei viibinud AS Carring poolt teostatud ülevaatuse juures.

Kostja väide, et pärast lepingu lõppemist esitatud kindlustusmaksed on esitatud alusetult, on õige. Sõiduk jäi küll kostja valdusesse ka pärast lepingu lõppemist, kuid kolmanda isikuna ei olnud kostjal kohustust kindlustada hagejale kuuluvat sõidukit. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi ei ole tõendatud ja tuleb jätta rahuldada. TsMS § 162 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Zakaria Nemsitsveridze Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.