Võlaõigus › Võõrandamislepingud

nii tööde tellijaks kui ka tööde eest tasujaks on kostja. Nimetatut on kostja omakäelise allkirjaga kinnitanud. Kostja on oma kohustust tööde eest kokkulepitud tasu maksta ka tunnistanud, tasudes arve nr 12107308 põhisumma täies ulatuses. Kostja ei ole vaidlustanud, et tööde teostamise aktis ja arvel kirjeldatud tööd on teostanud (tl 47). Samuti ei ole kostja esitanud ühtegi pretensiooni tehtud tööde kvaliteedi osas. Kostja kinnitab oma vastuses, et kostja on tehtud töö üle vaadanud ja vastu võtnud. Seega on hageja tasunõue muutunud sissenõutavaks. Kostja esitas vastuväited hageja tasunõudele alles peale arve nr 1207308 põhisumma tasumist ja tema vastu hagi esitamist, seega on kostja asunud tagantjärgi otsima õigustusi arvete osaliselt tasumata jätmisele. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused Kohus lahendab tsiviilasja TsMS § 405 sätteid kohaldades lihtmenetluses. Osundatud paragrahvi lg 1 kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagi hind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Käesolevas asjas võimaldab hagi hind - 544,38 eurot asja menetlemist lihtmenetluses. TsMS § 405 lg 1 p 9 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral teha asjas otsuse kirjeldava ja põhjendava osata. Vastavalt TsMS § 405 lg 2 on kohus menetlusosaliste esindajad 03.03.2014.a. toimunud kohtu eelistungil ära kuulanud, pooltele on tehtud samal istungil ettepanek kompromissi sõlmimiseks (tl.49). Kohus on taganud menetlusosalistele võimaluse esitada kirjalikus menetluses tõendeid ja taotlusi, määrates selleks tähtaja (tl.50). Hageja on esitanud kohtu poolt määratud tähtajaks menetluskulude nimekirja (tl.54-56). Kostja ei ole täiendavad seisukohti tähtaegselt esitanud, tema taotlus tunnistaja ärakuulamiseks saabus kohtusse 28.10.2014 (tl 59). Kostja ei ole taotluses põhistanud, millist asjaolu ta soovib tunnistaja ütlustega tõendada ega selgitanud, miks ei olnud võimalik varasemalt menetluse käigus taotleda tunnistaja ärakuulamist. Seetõttu on kohus jätnud kostja taotluse tunnistaja ärakuulamiseks TsMS § 66 alusel tähelepanuta. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 230 lõikest 2 tulenevalt esitavad tõendeid menetlusosalised. Kohus võib teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Vastavalt TsMS § 231 lg 2 ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Osundatud paragrahvi 4.lõike järgi eeldatakse omaksvõttu, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohtuotsuse tegemise õigusliku põhjendusena peab kohus vajalikuks märkida, et VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Tulenevalt VÕS § 635 lg 1 kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Osundatud paragrahvi 3.lõike järgi eeldatakse, et töövõtja ei pea täitma lepingust tulenevaid kohustusi isiklikult. Vastavalt VÕS § 637 lg 3 muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja kohustust rikkunud võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

VÕS § 113 lg 1 sätestab, et viivist võib nõuda arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on taotlenud viivise väljamõistmist 0,15% päevas tasumata põhinõudest kuni võlgnevuse tasumiseni. Hagi esitamise ajaks oli sissenõutavaks muutunud viivis 182,26 eurot, sealhulgas 95,56 eurot arve nr. 1207308, summas 342,50 tasumisega viivitamise eest ajavahemikul 21.09.2012 kuni 25.03.2013 ning 86,70 eurot arve nr.1207396, summas 234 eurot tasumisega viivitamise eest ajavahemikul 15.10.2012 -18.06.2013 (s.o maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamiseni (tl 14). TsMS § 367 alusel taotleb hageja viimatinimetatud arve tasumisega viivitamise eest viivise väljamõistmist kuni nõude tasumiseni 0,15 % päevas s.o 0,351 eurot päevas. Kohus on seisukohal, et viivise nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Kostjalt tuleb viivistena välja mõista 95,56 eurot võla summas 342,50 tasumisega viivitamise eest. Kuna kohtuotsusega on rahuldatud hageja nõue arve nr.1207396 alusel tasumisele kuuluva summa – 234 eurot väljamõistmiseks, tuleb nimetatud nõude tasumisega viivitamise eest välja mõista ka viivis. Kuni kohtuotsuse tegemiseni moodustab viivis 268,87 eurot. Kuna kohtupraktikas on asutud seisukohale, et viivise väljamõistmine põhivõlgnevust ületavas ulatuses ei ole vastavuses hea usu põhimõttega, vähendab kohus põhinõude, summas 234 eurot tasumisega viivitamise eest väljamõistmisele kuuluvat viivist põhinõude ulatuseni. Seega kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivise katteks 329,56 eurot (95,56 + 234). Lisanduva viivise nõude jätab kohus rahuldamata eeltoodud põhjendusel – viivis ületaks sel juhul põhivõlgnevust. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lõigete 1 ja 3 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 405 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral määrata kindlaks menetluskulude suuruse menetlust lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt menetluskulude nimekirjad. Kirjaliku menetluse määramisel 26.09.2014 andis kohus menetlusosalistele tähtaja ka menetluskulude nimekirja esitamiseks hiljemalt 24.10.2014. Hageja esitas menetluskulude nimekirja (tl 54-56) tähtaegselt, kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud. Seega on võimalik kindlaks määrata kostja poolt hagejale hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, vastavalt osundatud paragrahvi 2.lõikele on üheks kohtukuluks riigilõiv. Hageja on menetluskulude kindlaksmääramise avalduses taotlenud kostjalt menetluskuluna hagi esitamisel tasutud riigilõivu summas 100 eurot väljamõistmist (tl 55). Hageja on tasunud maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel riigilõivu 45 eurot (tl 7) ja hagiavalduse esitamisel 55 eurot (tl 21). Riigilõivu suurus tuleneb hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseadusest.

TsMS § 175 lg 1 sätestatust tuleneb, arvestades asjaolu, et osundatud paragrahvi 4.lõige on tunnistatud Riigikohtu üldkogu kohtumäärusega 26.06.2014.a. põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, kontrollib kohus lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust vaid juhul, kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu tehinguga määratud esindaja. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest nähtub, et lepingulise esindaja poolt hagiavalduse koostamise, kohtule esitamisega, seisukohtade koostamisega ja kohtuistungil osalemisega on kaasnenud hagejale õigusabikulu 1710 eurot. Hageja esindajad on kulutanud õigusabi osutamiseks käesolevas asjas 14,25 tundi tunnihinnaga 120 eurot. Hageja ei nõua kostjalt õigusabikuludele lisanduva käibemaksu hüvitamist (tl 55-56). Kohus on seisukohal, et hageja lepingulise esindaja kulud on olnud vajalikud ja põhjendatud. TsMS § 163 lg 2 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Käesolevas asjas soovis hageja sõlmida kompromissi 600 euro tasumiseks kostja poolt, kostja sellega ei nõustunud, vaid pakkus kompromissina 500 euro tasumise, millega ei olnud nõus omakorda hageja (tl.49). Kuna kohtu poolt rahuldatud nõue (563,56 eurot) on lähedane nii hageja kui kostja poolt pakutud kompromissile, jätab kohus hageja menetluskulud kostja kanda 60 % ulatuses. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja mõista 1086 eurot (1710+100 x 60%). TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. See tähendab, et kui kostja ei tasu hagejale kohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulu- 1086 eurot, on kostjal õigus nõuda viivist VÕS §-s 94 sätestatud intressimääras, millele lisandub 8 % aastas. Viivist tuleb tasuda väljamõistetud ja tasumata menetluskulude summalt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. TsMS § 405 lg 1 p 10 kohaselt tunnistab kohus lihtmenetluses tehtud otsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Epp Tombak /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.