Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

2(13)

alates 01.10.2011 igakuine hüvitis 730,40 eurot ning lisaks tööõnnetusega seotud kulutuste hüvitamist vastavalt kuludokumentidele summas 237,43 eurot. 07.01.2013 esitatud nõude täpsustuses palus hageja 2011 oktoobrikuu eest hüvitist 730,40 eurot ning perioodi eest 01.11.2011 kuni 31.12.2012 hüvitist summas 7669,20 eurot (muutus töövõime kaotuse protsent 60%-le) ning alates 01.01.2013 igakuist hüvitist 547,80 eurot. Seisuga 01.02.2014 on hageja kogunõude suurus 24 484,10 eurot (IV kd tl 56-57). Täiendava hagiavalduse kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista kooskõlas TTOS § 14 lg 5 p-ga 6 ja VÕS § 128 lg-tega 1 ja 5 mittevaralise kahju. Tuginedes VÕS § 134 lg-le 2, võib tervise kahjustamise korral mittevaralist kahju eeldada ning sellisel juhul kuulub tõendamisele tervise kahjustamise fakt ning põhjuslik seos. Hagejal oli töökoht ja kindel sissetulek, mis tagas kogu perele kvaliteetse toimetuleku, kuid pärast tööõnnetust on hagejal põhimõtteliselt võimatu töökohta leida, kuna tööandjad soovivad töötajat, kes on võimeline nii füüsiliste kui ka vaimsete piiranguteta täistööajal töötama. Hageja on olnud peale töövõimekaotuse kindlakstegemist Töötukassas arvel tööotsijana, kuid sobilikku tööd pole saanud. Ka tunneb hageja, et on kogukonnast välja heidetud ega tunne ennast pärast tööõnnetust täisväärtusliku abikaasa ja isana. Kui varasemalt andis hageja omapoolse panuse koduste majapidamistööde tegemisele, siis pärast tööõnnetust on see minimaalne. Hageja ei saa hakkama elementaarsete majapidamistöödega, rääkimata suurematest töödest, tema liikumine jala ja jalgrattaga on välistatud ning raskendatud on autosse sisenemine ja väljumine. Praeguseks on olukord kujunenud selliseks, et hageja vajab lähedastelt pidevat kõrvalist abi, nagu näiteks sokkide jalgapanemisel ja jalgade pesemisel. Tarvitada tuleb valuvaigisteid väljakannatamatu seljavalu tõttu. Hageja vaba aeg oli varasemalt sisustatud sõpradega ajaveetmisele, kuid nüüdseks on sõbrad tema elust kaugenenud, hagejale on välistatud valu tõttu osalemine ühisüritustel, mis nõuavad aktiivset liikumist. Arvesse võttes seda, et hageja elas enne tööõnnetust täisväärtuslikku elu ja tööõnnetuse tagajärjel on toimunud hageja elukvaliteedi ja heaolu pöördumatu langus, kaasnenud on psüühilised ja füüsilised kannatused ja pinged ning samuti arvesse võttes hagejale tekitatud tervisekahjustust, selle iseloomu ning püsivust, palus hageja kostjalt välja mõista mittevaralise kahjuna 30 000 eurot. Kostja vastuväited Kostja ei ole tööõnnetuses süüdi. Töö teenindusplatvormil ei kuulunud hageja töölepingus sätestatud tööülesannete hulka. Hageja abi vajati erakorraliselt platvormilaudade vahetamiseks ning elektrimootori mahatõstmisel. Konkreetsel juhul oli hageja ülesandeks vahetada platvormi lauad ning pakkuda füüsilist abi elektrimootori mahatõstmisel. Enne platvormile minemist arutati tehtavat tööd ja analüüsiti valitsevaid ohte, kusjuures peamiseks ohuks arvati vanad platvormilauad, mille osas leiti, et astuda laudadele tuleb vaid kohas, kus lauad toetavad tugitaladele ning ei tohi astuda laudadele, mis ei toeta tugitaladele. Õnnetuse põhjustas just nimelt hageja eksimus nimetatud juhise täitmisel. Hageja tõendina esitatud tööõnnetuse uurimiskokkuvõte ei oma õiguslikus süü küsimuses tõendina ettemääratud jõudu. Kostja ei ole rikkunud TTOS § 13 lg 1 p 14 sätteid, kuna enne platvormile siirdumist viidi läbi tegevuse riskianalüüs, tuvastati ohud ning anti juhiseid ohtude vältimiseks. TTOS § 42 sätestab, et ohualal töötajate kaitseks tuleb rakendada asjakohaseid abinõusid. Enne platvormile siirdumist sellega kaasnevate ohufaktorite tuvastamine, teadvustamine ning ohu vältimiseks juhiste andmine oligi antud olukorras maksimaalne, mida mõistlikult võis tööandjalt eeldada. Kui hageja pidas riskianalüüsi ja juhiseid ebapiisavaks ja ohtu liiga suureks, oleks võinud TTOS

3(13)

§ 14 lg 5 p 4 alusel tööst keelduda ning sellele võimalusele viidatakse ka tööõnnetuse uurimiskokkuvõttes. Hageja on vääralt tõlgendanud TTOS § 13 lg 1 p 14. TsÜS § 3 järgi seaduse sätet tõlgendatakse koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest. Hageja on ajanud segamini kaks täiesti erinevat mõistet: ohutegurite tuvastamine ja riski ennetusmeetmete rakendamine. TTOS § 13 lg 1 p 14 kohaselt on tööandja kohustatud koostama ja kinnitama ohutusjuhendi tehtava töö ja kasutatava töövahendi kohta. Seaduseandja on pidanud silmas lepingulise töö spetsiifikaga seonduva töövahendi kasutamist. Vahendid, mida võib kvalifitseerida kui tarbeesemeid, ei eelda mõistlikkuse printsiipi arvestades eraldi kirjaliku dokumendina tööohutusjuhendi koostamist. Õige ei ole hageja väide, et tööandja ei viinud „Töötervishoiu- ja tööohutuse väljaõppe ja täiendõppe korra“ § 7 lg 1 p 6 alusel täiendjuhendamist läbi, kuna kostja viis hageja juhendamise suuliselt läbi. Uurimiskokkuvõte ei täpsusta, milles nähakse hageja TTOS § 4 ja VV määruse nr 13 § 2 lg 2 järgset rikkumist. Platvormile siirdutigi selleks, et see ohutustada erandolukorras tekkinud töö teostamise vajaduseks. Hageja ei ole sisustanud väidet, et tööandja ei kujundanud ja sisustanud töökohta nii, et oleks võimalik vältida tööõnnetusi ja tervisekahjustusi. Töökoha nõuded töötamisel kõrgustes on reguleeritud Vabariigi Valitsuse 08.12.1999 määruse nr 377 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses“ §-s 36, mille kohaselt töökoht vastas nõuetele. Kukkumise vältimiseks olid platvormil kaitsepiirded. Ka leiab kostja, et hageja poolt esitatud 04.10.2010 otsus nr 665266 ja 27.04.2011 otsus nr 738406 püsiva töövõime tuvastamise kohta ei oma tõendina ettemääratud jõudu ning on informatiivselt napid. Nimetatud otsustest ei nähtu hageja kukkumisele eelnev tervislik seisund. Kostjale on teada fakt, et hageja on 21.04.2010 kukkumisele eelnevalt kukkunud ning vigastanud selga ning otsusest ei nähtu, kas on kaalutud ka eelnevate traumade mõju töövõimele. Otsustest ei nähtu, et oleks analüüsitud puidupingitöölise tööspetsiifikat ning millised sümptomid ja kuidas takistavad töö tegemist 80% ulatuses. Kuigi ekspert on märkinud, et AV ülekaalulisus omab mõju tervislikule seisundile-töövõimele, mis pole proportsionaalselt määratav, on õigeks ja õiglaseks õigusemõistmiseks vajalik määrata hageja üldise tervisliku seisundi (ülekaalulisuse) osakaal vaevustes ja töövõime languses. Kahju hüvitamise eesmärk ei saa olla õnnetusega mitteseotud põhjustest (näit ebatervislikust eluviisist või eelnevatest traumadest) tuleneva töövõime languse rahaline hüvitamine. Moraalse kahju nõude aluseks ei saa olla sissetuleku vähenemise asjaolud. Samuti on enesehinnang, suhted teiste inimestega subjektiivse kategooriana moraalse kahju alusena kõlbmatud. Vaidlust ei ole selles, et hageja on füüsiliselt võimeline suhtlema. Veelgi enam – hageja kandideeris kohalike volikogude valimisel. See asjaolu eeldab vähemalt normaalset enesehinnangut ja võimet istuda üle kahe tunni ning muul viisil endaga normaalselt hakkama saada. Kostjale teadaolevalt on AV sotsiaalselt igati aktiivne. Ka näiteks asjaolu, et hageja on avaldanud tahet kostja juures töösuhet jätkata, tõendab seda, et hageja on paranenud ning valmis ja võimeline õnnetuseelsega samaselt elama. Ekspertide arvamusest nähtub, et hageja kirjeldatud seljavaevused on põhjuslikus seoses hageja ebatervislikest eluviisidest tingitud ülekaalulisusega. Õnnetusest tuleneva moraalse kahju hüvitamise senine kohtupraktika on tunnistanud moraalse kahju alusena jäädavaid, objektiivselt ilmseid tervisekahjustusi, millega kaasneb ilmne ja objektiivne ning jäädav elukvaliteedi ja heaolu langus. Selliseid asjaolusid hageja puhul ei esine. Esimese astme kohtu otsus

4(13)

Maakohus rahuldas hagi ja tunnistas hagejaga 21.04.2010 toimunud tööõnnetuses 100% süüdi OÜ A.Jalander Eesti, mõistis OÜ-lt A.Jalander Eesti AV kasuks välja tööõnnetusega tekitatud varalise kahju ajavahemiku 04.10.2010-31.01.2014 eest ühekordse hüvitisena 24 484,10 eurot ja alates 01.02.2014 igakuise hüvitisena 547,80 eurot kuni kutsehaigusest tingitud töövõimekaotuse 60% muutumiseni. Mittevaralise kahju nõude rahuldas kohus osaliselt ja mõistis OÜ-lt A.Jalander Eesti AV kasuks välja 10 000 eurot. Varalise nõude osas jättis kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja mittevaralise nõude osas TsMS § 163 lg 1 alusel 2/3 ulatuses hageja kanda ja 1/3 ulatuses kostja kanda. Lepingulisest suhtest tuleneva kahjuhüvitise nõude puhul tuleb tuvastada lepingu rikkumine, kahju olemasolu ning põhjusliku seose olemasolu lepingurikkumise ja tekkinud kahju vahel. TLS § 28 lg 2 p 6 kohaselt kohustub tööandja tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused; p 7 kohaselt tutvustama töötajale tema töölevõtmisel, samuti töötamise ajal tuleohutuse, tööohutuse ja töötervishoiu nõudeid ning tööandja kehtestatud töökorralduse reegleid. TTOS § 12 lg 1 esimese lause kohaselt tööandja tagab töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras, § 3 lg 5 kohaselt, kui õnnetuse või haigestumise ohtu ei ole võimalik vältida või kui töökeskkonna ohuteguri parameetrit ei ole võimalik viia vastavusse kehtestatud piirnormidega tehnilisi ühiskaitsevahendeid või töökorralduslikke abinõusid kasutades, annab tööandja töötajale isikukaitsevahendid. Isikukaitsevahendite valiku ja kasutamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus ning Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määrusega nr 12 on kinnitatud isikukaitsevahendite valimise ja kasutamise kord. Viimatinimetatud määruse § 4 lg-te 1 ja 2 kohaselt peab tööandja tagama, et isikukaitsevahendit kasutataks valmistaja antud kasutusjuhendi kohaselt, alates ohtliku töö algusest kuni töö lõpetamiseni ning kontrollima selle kasutamist. Tööandja määrab isikukaitsevahendite kasutamise korra ja kestuse ohu suuruse, ohuga kokkupuute sageduse, töötamiskoha eripära ja isikukaitsevahendi omaduste põhjal. TTOS § 4 lg 5 kohaselt tegevusalade töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus. VV määrusega 08.12.1999 nr 377 kinnitatud Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded § 36 lg-d 1-3 määravad suurema kui 2-meetrise kukkumiskõrguse puhul kohustuse rakendada ohutusabinõusid nagu kaitsepiirded, ohutusvõrgud jt analoogsed kaitsevahendid. Kui töö laadi tõttu on nende kasutamine võimatu, tuleb ohutuse tagamiseks anda töötajale ohutusvöö või –rakmed ning kinnitada need ohutustrosside või –köitega või kasutada teisi julgestusmeetodeid. Tööinspektsiooni Lääne Inspektsiooni tööinspektori MM 11.05.2010 koostatud uurimiskokkuvõtte kohaselt olid tööõnnetuse põhjusteks töötervishoiu ja tööohutusnõuete rikkumine, mis seisnes selles, et tööandja poolt puudus remont- ja hooldustööde teostamiseks ohutusjuhend, töötaja oli nendeks töödeks juhendamata ning töökoht ei olnud kujundatud ja sisustatud nii, et oleks võimalik vältida tööõnnetusi ja tervisekahjustusi. Töötajale heideti ette, et ta oleks võinud TTOS § 14 lg 5 p 4 alusel tööst keelduda ja teatada sellest viivitamatult tööandjale või tema esindajale ning eiras kohustust osaleda TTOS § 14 lg 1 p 1 alusel ohutu töökeskkonna loomisel, järgides töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Nimetatud tööandjapoolseid rikkumisi on AA OÜ A.Jalander tootmisjuht-töökeskkonnaspetsialistina kui ettevõtte töötervishoiu ja tööohutusalase töö üldise juhtimise eest vastutav isik ka tunnistanud ning teda on väärteokorras karistatud TTOS § 13 lg 1 p 14 ja § 4 ning Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määruse nr 13 „Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 2 lg 2 rikkumise eest.

5(13)

12.04.2001 on toimunud AV esmane juhendamine – töötamiseks järkamissael ja sissejuhatav juhendamine. Ka nähtub töökaitsealase juhendamise kaardist, et 11.08.2005 on toimunud AV esmane juhendamine ja märgitud tööohutusjuhend nr 1,2,3,4,5,6 ja 8. Tööõnnetuse uurimiskokkuvõttest nähtub, et eelnimetatud ohutusjuhendid puudutavad töötamist erinevate seadmetega, mitte aga töötamist remont– ja hooldustöödel. Kostja on esitanud OÜ A.Jalander Eesti töökeskkonna riskianalüüsi, mis on koostatud 26.01.2005. Nimetatud riskianalüüsi p 3.10.2 kohaselt on suure riskiga ohuks töötamine maapinnast oluliselt kõrgemal, millega kaasneb kukkumisoht. Abinõuks nimetatud ohu puhul on märgitud riskianalüüsi põhjal ohutute töövõtete õpetamine, õigete jalanõude kasutamine ja ehitiste regulaarne kontroll. Nimetatud riskianalüüsi punktist lähtudes on kostja pidanud piisavaks tööandja poolt antud suulist juhist olla teenindusplatvormil ettevaatlik ning mitte astuda laudade, vaid talade peale. TTOS § 13 lg 1 p-st 14 tuleneb aga kohustus koostada ja kinnitada ohutusjuhend tehtava töö ja kasutatava töövahendi kohta. Ka töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe korra § 8 näeb ette, et töötaja juhendamine, väljaõpe ja iseseisvale tööle lubamine registreeritakse päevikus või andmebaasis, kuhu märgitakse juhendamise või väljaõppe kuupäev ja kestus, juhendaja nimi ja amet, struktuuriüksus, kuhu on töötaja tööle suunatud, täiendjuhendamise põhjus, töötajatele tutvustatud juhendite ja õigusaktide nimetused jne. Sellist juhendamist AV-le läbi ei viidud. AV-le endale on platvormil tekkinud olukord tulnud ootamatult, see nähtub ka tema 21.04.2010 antud kirjalikust seletusest õnnetusjuhtumi kohta. Tunnistaja RN ütluste kohaselt selgus juba õnnetuse päevale eelnenud päeva õhtuks, et lisaks elektrimootori remontimisele on vaja ka teenindusplatvormi parandada, kuid tunnistaja ütluste alusel järgmisel päeval toimunud tegevuste kohta nähtub, et teenindusplatvormile minnes oli esmane eesmärk vahetada elektrimootor. Antud tööde järjekord nähtub ka väärteomenetluse dokumentidest ja tööõnnetuse uurimiskokkuvõttest. Seega oli AV õnnetuse päeval ettenähtud töö tegemiseks juhendamata, mis oli ka üks õnnetuse põhjustest. TTOS § 13 lg 1 p-st 3 tuleneb tööandja kohustus korraldada töökeskkonna riskianalüüs, mille käigus selgitatakse välja töökeskkonna ohutegurid, mõõdetakse vajaduse korral nende parameetreid ning hinnatakse riske töötaja tervisele ja ohutusele, arvestades tema ealisi ja soolisi iseärasusi, sealhulgas eririske käesoleva seaduse §-des 10 ja 101 nimetatud töötajatele ning töökohtade ja töövahendite kasutamisega ja töökorraldusega seotud riske. Riskianalüüsi tulemused vormistatakse kirjalikult ja neid säilitatakse 55 aastat. Eeltoodust nähtub, et riskianalüüsi üks põhilisemaid eesmärke on välja selgitada konkreetsetel töökohtadel esinevad töökeskkonna ohutegurid ja hinnata nende võimalikke mõjusid antud töökohtadele. Kostja esitatud töökeskkonna riskianalüüsis on võimalikud ohutegurid loetletud, kuid kes töötajatest, millistel töökohtadel ja milliste ohuteguritega ohustatud on, on jäänud välja selgitamata. Kuna riskianalüüs on pealiskaudne, ei ole võimalik tööandjal täita ka nõuet, et töövahendi osad, platvormid, trepid ja muud alad, kus töötaja töö ajal viibib, peavad olema ohutust tagavate piiretega ning ei tohi põhjustada libisemist, komistamist ega kukkumist. Tunnistaja RN ütluste alusel oli kõnealusel teenindusplatvormil küll piire, kuid arvestades platvormi suurust, ei olnud sellega võimalik ära hoida platvormist läbikukkumist. TTOS § 13 lg 1 p 4 alusel kohustub tööandja töökeskkonna riskianalüüsi alusel koostama kirjaliku tegevuskava, milles nähakse ette ettevõtte kõikidel tegevusaladel ja juhtimistasanditel korraldatavad tegevused töötajate terviseriski vältimiseks või vähendamiseks, nende ajakava, teostajad, ning eraldama selleks vajalikud vahendid. OÜ A.Jalander Eesti tegevuskavast nähtuvad küll töökeskkonna ohutegurid, kuid muud tegevuskava olulised andmed on pealiskaudsed. Tegevuskavas ei ole mainitud ega kavandatud meetmeid terviseriskide vältimiseks ja vähendamiseks sellise suure riskiga kavandatud ohu nagu töötamine maapinnast oluliselt kõrgemal (riskianalüüsi p 3.10.2) osas.

6(13)

Seega kinnitavad tsiviilasjas kogutud tõendid, et AV oli sellises kõrguses tehtava ohtliku töö tegemiseks juhendamata ning tööandja polnud teostanud töökeskkonna riskianalüüsi saepuru ärastussõlme hooldus- ja remonditöödel valitsevate ohtude ning nende ennetamise osas. See, et teised koos AV-ga teenindusplatvormile läinud töötajad ei kukkunud läbi platvormi, ei mõjuta tööandja tegevust/tegevusetust hageja suhtes. Antud juhul kõrgtööde korral oleks pidanud tööandja arvestama allakukkumise ohuga, kuna platvorm oli pehkinud ja nägema ohutusjuhendis ette selliste tööde korral isikukaitsevahendite kasutamist allakukkumise vältimiseks, kasutades kasvõi kõige elementaarsemaid ettevaatusabinõusid (näit prusse või laudu jalgealuse tugevdamiseks). Töötajad oleksid pidanud olema nõuetekohaselt juhendatud, töötajad oleksid olnud teadlikumad ohtudest ning tööandja poolt kavandatavatest abinõudest terviseriskide vältimiseks. Kuigi kostja on väitnud, et on rakendanud kõiki võimalikke abinõusid, mis olid ette nähtud riskianalüüsis, nähtub tsiviilasjas kogutud tõenditest, et ei asutud koheselt platvormi põrandalaudu vahetama. Käesoleval juhul ohtude vältimiseks antud juhistest ei piisanud, allakukkumisoht oli reaalne ning nii ka juhtus. Kohus ei ole tuvastanud kostja käitumises vabandatavust VÕS § 103 järgi. Kuigi töötajal lasub kohustus osaleda ohutu töökeskkonna loomisel, järgides töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid (TTOS § 14 lg 1 p 1) ja õigus keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema ja teiste isikute tervise või ei võimalda täita keskkonnaohutuse nõudeid, puuduvad tõendid, mis annavad alust kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 lg-te 1 ja 3 alusel hageja enda tahtluse või raske hooletuse tõttu. Kostja töövõimetus on tuvastatud Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti Tallinna büroo 04.10.2011 otsuse nr 665266 alusel, millega tunnistati hageja osaliselt töövõimetuks töövõime kaotuse protsendiga 80% ning töövõime kaotuse põhjuseks on 21.04.2010 saadud töövigastus. Sama suur töövõimekaotuse protsent on hagejale määratud ka Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti Tallinna büroo 28.042011 otsuse nr 738406 alusel. Vastavalt 24.05.2011 Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti Tallinna büroo 24.05.2011 otsusele nr 748434 tuvastati muuhulgas, et hagejal esineb keskmisele raskusastmele vastav kehadefekt (suur struktuurimuutus). 03.11.2011 Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti Tallinna büroo otsuse nr 798395 alusel tunnistati hageja osaliselt töövõimetuks töövõime kaotuse protsendiga 60% ning töövõime kaotuse põhjuseks on märgitud jätkuvalt töövigastus ning nimetatud ulatuses on AV-le töövõimetuse kaotuse protsent ka antud tsiviilasja lahendamise ajal. Puuduvad tõendid, mille alusel saaks kahelda AV töövõimetuse määramise otsuste õigsuses ning seda ei ole ümber lükanud ka AV-le teostatud ambulatoorne ekspertiis. Ekspertiisist nähtub, et AV püsiv töövõimekaotus on kogu ulatuses põhjustatud temaga 21.04.2010 toimunud tööõnnetusest. Ekspertide arvates on õige, et AV-l on olnud enne 21.04.2010 toimunud traumat õnnetusjuhtumid ja muud asjaolud, mis mõjutasid ajutiselt tema tervislikku seisundit ja töövõimet, kuid need ei ole olnud seotud talle pärast 21.04.2010 toimunud traumat määratud puude ja töövõimetuskaotusega. Seega puuduvad tõendid, mille alusel saaks väita, et AV tööõnnetuse ja sellest tingitud vigastusi oleks põhjustanud tema kehakaal. Kuigi ekspertiisi teostanud arstid on täpsustavalt leidnud, et lihaskonna tugevdamisega ja kaalu alandamisega jääb võimalus, et AV tervis paraneb, nähtub ekspertiisi materjalidest, et anamneesist lähtudes ei taasta lihaskonna tugevdamine ja kaalu alandamine AV lülisamba traumaeelset olukorda, mistõttu puudub ka alus kahjuhüvitise vähendamiseks ainuüksi sellel põhjusel. TTOS § 14 lg 5 p 6 järgi on töötajal õigus saada tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist võlaõigusseaduses sätestatud ulatuses. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 130 lg

7(13)

1 kohaselt isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikult või osaliselt töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. VÕS § 130 lg 1 mõttes täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahjuks loeb seadus töövõimetusest tingitud sissetulekute vähenemist. Sissetulekuks on antud sätte mõttes kõik inimese töö eest saadavad tasud. Seega on hageja kahjuks VÕS § 130 lg 1 mõttes töötasust ilmajäämine, mis moodustab keskmise palga näol 18 118 Eesti krooni. Hageja on lähtunud keskmise palga arvutamisel oma viimase 12 kuu töötasust enne õnnetust, millest kuulub töövõimetushüvitis mahaarvestamisele. Seega kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele ühekordse hüvitisena perioodi eest alates 04.10.2010 kuni 01.02.2014 24 484,10 eurot. Sealt edasi kuulub kostjalt väljamõistmisele igakuine hüvitis 547,80 eurot. Töövõimekaotuse määra muutumisel arvestatakse igakuuline hüvitis ümber, arvestades töövõimekaotuse protsenti. AV püsiva töövõimetuse kindlakstegemise otsustest tuleneb ka terviskahjustusest tingitud lisakulude hüvitamise vajadus. Hageja on taotlenud tööõnnetusega kaasnenud hageja poolt kantud kulutuste hüvitamist summas 237,43 eurot. Nimetatud kulutused hõlmavad kulutusi abivahenditele, lamamistoolile, taastusravile ja voodipäevatasu SA-s Põhja-Eesti Regionaalhaigla, mis on hageja poolt kantud. Kulutused on põhjendatud ja tuleb VÕS § 130 lg 1 alusel kostjal hüvitada. VÕS § 128 lg 5 alusel võib hageja nõuda lisaks varalisele kahjule ka mittevaralist kahju. Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. Lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest võib mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju (VÕS § 134 lg 1). Hagejale kahju tekitamisel rikkus tööandja töölepingust tulenevat kohustust ja ei taganud ohutuid töötingimusi. Antud kohustuse eesmärk on üheselt ära hoida töötaja tervise kahjustamine. Seega on hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue VÕS § 134 lg-st 1 tulenevalt lubatav. VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isiku tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta mõistlik rahasumma ning hüvitise määramisel arvestatakse VÕS § 134 lg 5 kohaselt rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kohus on leidnud, et kostja on vastutav hagejal tekkinud kehavigastuse eest 100% ulatuses. Tõendamiskoormise osas mittevaralise kahju nõudmisel on Riigikohus selgitanud, et kui varalise kahju nõudmisel tuleb hagejal tõendada kahju olemasolu ja selle suurus, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esitamisega seob seadus mittevaralise kahju nõude. Mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb aga kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti nendest negatiivsetest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-85-08; 3-2-1-7313). Seega antud juhul ei pea hageja iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama muud peale kehavigastuse tekkimise ning hageja huvides on tõendada seda, kui tõsine on talle tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus.

8(13)

Hageja on taotlenud mittevaralise kahju hüvitist 30 000 eurot. Mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad. Hagiavalduse kohaselt on hagejal põhimõtteliselt võimatu töökohta leida, kuna tal esinevad nii vaimsed kui füüsilised piirangud. Toiminguid, mille tegemine ei valmistanud hagejale enne õnnetust raskusi, ei suuda ta käesoleval ajal üldse teha või saab teha ainult teiste abiga, seda ka igapäevaste toimingute juures. Hageja vaba aeg oli varasemalt sisustatud sõpradega ajaveetmisele, kuid nüüdseks on sõbrad tema elust kaugenenud, hagejale on välistatud valu tõttu osalemine ühisüritustel, mis nõuavad aktiivset liikumist. Iga kehavigastusega kaasnevad kannatanule füüsiline valu ja kannatused. Seetõttu ei kahtle kohus selles, et hagejal toimunud tööõnnetuse tagajärjel saadud rasked kehavigastused (I, II ja IV nimmelüli murrud) põhjustasid hagejale füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. Hagejal tuvastati püsiv töövõimetus (80%). Kahtlematult kaasnes saadud vigastustega piiratud liikumisvõime, ebamugavustunne, heaolu langus ning muutus üldine elukorraldus. Samas ei ole antud juhul kaasnenud tööõnnetusega püsivat kehalise terviklikkuse kaotust ega väljanägemise muutust. Ei ole esitatud tõendeid ka olulise psüühika ja närvitegevuse häire või põhjendatult loodetud normaalse elatustaseme mittetagamise kohta. Hageja on küll väitnud, et ta on tegevusest väljaspool kodu kaugenenud, kuid ometi on ta osalenud kohalikel valimistel. Ka on hageja väitnud, et töövõimetusega 60% ei ole ta sobilikku tööd leidnud, kuid tõendeid töö otsimise kohta esitatud ei ole. Hageja ei ole tõendanud, kuivõrd ta liikumisvõime piiratuse tõttu kõrvalisest abist sõltub. Samuti ei selgu, kas ja kuivõrd on hageja olnud sunnitud kehavigastusest või selle tingitud negatiivsetest tagajärgedest millestki loobuma (nt käimine, rattaga sõitmine, autosse istumine jne), kuivõrd tema elukorraldus sellest kannatas ning kuivõrd suur osa on selles tal kaasuvatel haigustel. Samas on hageja olnud valmis tööle minema. Seega pole hageja tõendanud, kuivõrd tõsised on kehavigastusest tingitud tagajärjed tema elukorraldusele ja millised muutused on kaasnenud. Lähtudes eeltoodust ning arvestades ka senist kohtupraktikat, pidas kohus mõistlikuks mittevaralise kahju suuruseks 10 000 eurot. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi jätta rahuldamata või alternatiivselt rahuldada hagi osaliselt, arvestades kostja süü osakaaluks mitte üle 50% ning hinnata väiksemaks mittevaralise kahju suurus. Kohus on vääralt kohaldanud TTOS § 13 lg 1 p 13 ja 14, heites ette remont- ning hooldustööde ohutusjuhendi puudumist ja väljaõppe registreerimata jätmist. Kostja hinnangul ehitustehniliselt nõuetele vastavas saepurusõlmes riske mitte kätkevaid sooritusi eeldava põrandalaudade ja/või elektrimootori vahetuse tööks ei olnud kostja kohustatud koostama eraldi dokumenti: põrandalaudade ja/või elektrimootori vahetuse (remont- ning hooldustööde) ohutusjuhendit ning läbiviidud sisulise juhendamise formaalset registreerimise protseduuri. TTOS § 13 lg 1 p-te 13 ja p 14 tuleb tõlgendada koos TTOS § 4 lg-ga 42, mille kohaselt tuleb ohualal töötajate kaitseks rakendada asjakohaseid abinõusid. Argisooritused ja töövahendid, mida võib kvalifitseerida kui tarbeesemeid (mutrivõti, hari, haamer, kruvikeeraja, viil, näpitsad jms), ei eelda mõistlikkuse printsiipi arvestades eraldi kirjaliku dokumendina ohutusjuhendi koostamist. Maakohus on eraldi asjaoluna välja toonud kõrguses tehtava ohtliku töö aspekti, kuid kostja leiab, et ka kõrguse aspekti arvestades ei olnud formaalse dokumendina ohutusjuhendi koostamine nõutav ning oleks ebamõistlik. See oleks vastuolus ka VV 11.01.2000 määruse nr. 13 § 12 lg-ga 1 ning VV 08.12.1999 määruse nr 377 §-ga 36, mis mõlemad eeldavad igakordset eraldi hinnangut tehtava töö laadile ja töövahendi liigile. Konkreetsel juhul hinnati platvormi

9(13)

põrandat piisavavalt tugevaks ning piisavaks ohutusmeetmeks peeti astuda platvormi kandvatele taladele, seni kuni töökoht üle vaadatakse ja lauad vahetatakse. Kostja on seisukohal, et tegevuskava peab TTOS § 13 lg 1 p 4 järgi eelkõige tagama riskianalüüsil põhinevate ning ettevõttes tehtavate tööoperatsioonidega seonduvate riskide monitoorimise ja ennetamise tegevuskava. Erandkorras tekkivate tööde riskide ennetamiseks, mida riskianalüüs eraldi välja ei too, tuleb järgida riskianalüüsis ettenähtud ennetusmeetmeid, ilma et neid peaks tegevuskavaga monitoorima. Kostja täitis kõiki ennetusmeetmeid. Kokkuvõtvalt leiab kostja, et toimunud õnnetusel ei ole põhjuslikku seost formaalse dokumendi, ohutusjuhendi, koostamata jätmisega ja/või sisuselt läbi viidud juhendamise formaalse registreerimata jätmisega või puudustega tegevuskavas. Kohus on vääralt jätnud kohaldamata TTOS § 14 lg 5 p 4 ja § 14 lg 1 p 1, kui ei ole arvestanud hageja osalust ohutu töökeskkonna loomisel, riski hindamisel ja ohutusmeetme osas otsuse vastuvõtmisel ning vastavalt jaganud vastutust ja süüd. Hageja töötajana ei ole passiivne, otsustamisõigust mitteomav subjekt. Hageja õiguseks ja ka otseseks kohustuseks on mõelda ning otsustada, kas nõuda või soovitada asjakohaste meetmete kohaldamist konkreetses olukorras ning seega osaleda otsustamisprotsessis. Hageja võis nõuda kasutada laudu või prusse ning ohutusrihmasid või keelduda tööst. Kui hageja koos kostjaga pidas valitud töövõtet piisavaks, oli ja pidi olema vastav otsus hageja ja kostja ühine otsus. Osalusega otsustamises peab kaasnema ka osalus vastutuses, mis otsuse tagajärjel saabub. Antud juhul juhtus õnnetus põhjusel, et hageja ignoreeris juhist astuda lauda kandavale talale ning mitte astuda tala vahele, hageja ja kostja koos hindasid ebaõigesti platvormi põrandat piisavavalt tugevaks ning ekslikult valiti ohutusmeetmeks töömeetod astuda platvormi kandvatele taladele ja hoiduda astumisest talade vahele. Sellega seoses otsustati mitte kasutada toestamiseks prusse või laudu või ohutustada end ohutusrihmade ja köitega. Seega, esimesel juhul on süüdi hageja. Teisel juhul peab süü jagunema hageja ja kostja vahel ning ei ole õige jagada vastus tekkinud õnnetuse eest ainult kostjale. Asjakohatu ja seondamata poolte väidetega on otsuses esitatud järeldus, et puuduvad tõendid, mille alusel saaks väita, et AV tööõnnetuse ja sellest tingitud vigastusi oleks põhjustanud tema kehakaal. Kohus jättis tähelepanuta, et kahju hüvitamise nõude aluseks ei ole mitte vigastus kui selline, vaid vigastusega seonduv töövõime langus. Seega ei ole oluline, kas lihaskonna tugevdamine ja kaalu alandamine AV lülisamba traumaeelset olukorda taastab või mitte. Oluline on, kas ebatervislikul eluviisil ja ülekaalul on mõju töövõime langusele ja kas tervislikud eluviisid ja kaalu alandamine omavad mõju töövõime taastumisele. Siinkohal on tõenditest nähtuvalt selge, et ebatervislikul eluviisil ja ülekaalul on õnnetuse kõrval mõju töövõime langusele. Samuti on tõendamist leidnud, tervislikud eluviisid ja kaalu alandamine toovad kaasa töövõime taastumise. Kohtu väljamõistetud mittevaralise kahju summa ei vasta tuvastatud asjaoludele ning ei ole kooskõlas varasema kohtupraktikaga, sh kohtu poolt viidatud lahenditega nr 3-2-1-85-08 ja 32-1-73-13. Vastupidiselt on kohus tuvastanud, et hageja on sotsiaalselt igati aktiivne, kandideeris kohalike volikogude valimisel ning avaldas soovi kostjaga töösuhet jätkata. Samuti nähtub kohtu viidatud lahenditest, et mittevaralise kahju nõuetes peab hageja tõendama isikukahju tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, s.t tema eeldatavat "valu suurust" (3-2-1-8508 p 13). Ekspertiisiaktis toodud haigusloost nähtub, et hageja viibis statsionaarsel ravil 21.04.2010-07.05.2010 ning füüsiline koormus on uuesti lubatud 4 kuu möödudes. Viidatud

10(13)

lahendeid arvestades ei ole 10 000 euro suurune kompensatsioon võrdsuspõhiõiguse alusel võrreldav ja peab olema väiksem. Samuti on kohus jätnud arvestamata kostja enda ettevaatamatuse. Kostja ignoreeris juhist astuda lauda kandavale talale ning mitte astuma tala vahele ja hindas ebaõigesti platvormi põranda tugevust. Samuti ei avaldanud ta mõtet ja soovi kasutada toestamiseks prusse või laudu või ohutustada end ohutusrihmade ja köitega. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, ära kuulanud pooled ning tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõigust. Apellatsioonkaebuses on apellant esitanud samad väited, mis ta esitas maakohtule, ja maakohus on otsuses neid käsitlenud. See, et apellant maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohtu järeldused oleksid ebaõiged. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et maakohus on õigesti kohaldanud TTOS 13 lg 1 p-des 3, 4, 13 ja 14 sätestatut. Eeltoodud sätetest tuleneb tööandja kohustus töötajaid tööohutusalaselt instrueerida, koostada vastavad instrueerimisjuhendid ja korraldada riskianalüüs ning selle alusel koostada tegevuskava. Vastavate juhendite alusel töötajate instrueerimine on üks abinõudest, mis tagab ohutu töökeskkonna, mille loomise kohustus on tööandjal tulenevalt TLS § 28 lg 1 p-st 6. Kolleegium nõustub apellandiga, et iga erandkorras tehtavat tööd ei ole tööandjal võimalik ette näha ja selle kohta vastavat juhendit koostada. Kuid arvestades seda, et hageja oli instrueeritud ainult töötamiseks järkamissael, aga tööõnnetus juhtus remont- ja hooldustööde tegemisel, mis ei olnud seotud tema otseste tööülesannetega, siis nende tööülesannete täitmiseks oleks tulnud hagejat juhendada. Eriti oluline on see, et töö pidi toimuma maapinnast ca 4 meetri kõrgusel asuval platvormil, mille lauad olid pehkinud, ja see asjaolu oli tööandjale teada. Seda, et tööandja pidas võimalikuks mootorit remontida viisil, kus töötajad astuvad taladele, vältides astumist pehkinud laudadele, ja nii ka tööandja töötajatele selgitas, ei saa pidada juhendamiseks, veel vähem aga ohutu töökeskkonna loomiseks. Ohtliku olukorra täpsel kaardistamisel oleks tööandjal olnud võimalik rakendada meetmeid, mis oleks taganud ohutuse ja ennekõike oleks tulnud pehkinud lauad vahetada ja seejärel alles mootor remontida. Kolleegium märgib, et tööandja süüd hindas maakohus kogumis ja TTOS § 13 lg 1 p-de 3, 4, 13 ja 14 rikkumine oli osa asjaolude kogumist, mille maakohus tuvastas. Oluline oli see, et tööandja ei olnud taganud ohutuid töötingimusi, s.t täitmata oli tööandja poolt TLS § 28 lg 1 ps 6 sätestatud kohustus. Maakohtu poolt tuvastatud tööandja kohustuste rikkumise ja hagejale saabunud kahjuliku tagajärje vahel oli põhjuslik seos. Juhul, kui tööandja oleks kindlustanud ohutud töötingimused ja teinud

11(13)

vastavad riskianalüüsid ja juhendamised, oleks hagejale olnud kahju tekkimine viisil, nagu see juhtus 21.04.2010, välistatud. Kolleegium ei nõustu apellandi väidetega, mille kohaselt oleks maakohus pidanud arvestama ka hageja osalust ohutu töökeskkonna loomisel. See, et hageja ei keeldunud 21.04.2010 tööülesande täitmisest, ei tähenda, et hageja oleks rikkunud TTOS § 14 lg 5 p-s 4 sätestatut. TTOS § 14 lg 5 p 4 ainult annab töötajale õiguse keelduda tööst, mis seab ohtu tema tervise. Eeltoodu on ainult töötaja õigus ja sellest ei tulene töötajale kohustust kontrollimaks ja veendumaks enne tööülesande täitmist, kas töö on ohutu või mitte. Käesoleval juhul ei olnud hageja kohustus hinnata olukorra ohtlikkust mootori teenindamiseks rajatud platvormil. Seega pole alust väita, et hageja oli osaliselt ise süüdi talle kahju tekkimises. Maakohus on õigesti hinnanud kehakaalu mõju hagejale tekkinud vigastustele ja leidnud, et see ei anna alust, et vähendada väljamõistmisele kuuluvat hüvitist. Kolleegiumi arvates ei tulene ekspertide arvamusest ja selle täpsustusest (I kd lk 145-155, II kd lk 154 ja IV kd lk 46), et hageja kehakaalust võiks olla osaliseltki tingitud hageja lülisambakanali kitsenemine ning lihaskonna tugevdamine ja kaalu alandamine ei ole teguriteks, mis võiks taastada traumaeelse olukorra. Lihaskonna tugevdamine ja kaalulangetamine võivad ekspertide arvates ainult aidata parandada lülisamba probleemidega seonduvalt hageja elukvaliteeti ja tervist. Seda, et hageja töövõime võiks taastuda lihaskonna arendamise ja kaalulangetamise tulemusel, eksperdid ei väitnud. Kolleegiumi arvates ei anna apellatsioonkaebuse väited alust muuta maakohtu poolt väljamõistetud hüvitist mittevaralise kahju eest. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08 tehtud otsuse p-s 13 rõhutanud, et mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, s.t tema eeldatavat "valu suurust". Hageja kirjelduse kohaselt kannatab ta pärast õnnetust pidevalt valude käes, tema liikumisvõime on piiratud ja ta vajab igapäevastes toimetustes kõrvaliste abi. Hageja ei suuda valu tõttu osaleda ühisüritustel, mis nõuavad liikumist. Puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise 24.05.2011 otsuse nr 748434 (I kd lk 18-19) järgi hagejal tuvastatud puue takistab tema osalemist nii igapäevaelus kui ka ühiskondlikus elus. Vastavalt 30.09.2010 terviseseisundi kirjeldusele (I kd lk 137-138) ei tohtinud hageja istuda ja tema selg valutab ja väsib. 24.03.2011 terviseseisundi kirjelduse kohaselt (I kd lk 140-141) esineb hagejal krooniline valu, selg valutab ja väsib kiiresti ning on kange. Hageja on selgitanud, et ta ei või rattaga sõita ja joosta (II kd lk 2). Eeltoodust järeldub, et vigastuse tõttu on muutunud hageja elukvaliteet endisega võrreldes ning hageja peab kannatama valu. Need asjaolud annavad alust mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kolleegiumi arvates ei ole maakohus diskretsioonipiire ületanud ja hüvitis mittevaralise kahju eest on vastavuses ühiskonna heaolu tasemega. Maakohus on menetluskulud seoses varalise kahju hüvitamise nõudega õigesti jätnud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Mittevaralise kahju osas on maakohus jaganud menetluskulud tulenevalt nõude rahuldamise ulatusele. Kuna ringkonnakohus ei rahuldanud apellatsioonkaebust, siis TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi (kostja) kanda.

12(13)

Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/

Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/

Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.