4.Tunnistada otsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.
5.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Menetluskulude kindlaksmääramine Menetlusosaline ei või nõuda kulude hüvitamist TsMS § 174 lg-tes 1-3 sätestatud korras, välja arvatud juhul, kui käesolev kohtulahend tühistatakse (TsMS § 405 lg 1 p 3, § 1741 lg 4). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hageja nõue ja põhjendused Elisa Mobiilsideteenused AS (Elisa) ja Evelin Nõmme (kostja) sõlmisid 18.01.2007 liitumislepingu nr 1594780 mobiiltelefoniteenuse tarbimiseks ja soodushinnaga müügilepingu (liitumislepingu nr 1594780 lisa) mobiiltelefoni Samsung D520 Aqua Black ostmiseks. Kostja
kohustus saadud telekommunikatsiooniteenuse eest tasuma vastavalt esitatud arvetele, kuid ei täitnud oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt. Elisa loovutas 20.12.2012 oma nõude kostja vastu OÜ-le Aktiva Finants (hageja) põhinõudes 213,57 eurot koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Hageja selgitab, et Elisa on väljastanud kostjale arveid miinimumarve kasutamata summadele 15,98 eurot (250 krooni). Miinimumarve esitamise õigus tuleneb liitumislepingust. Arve nr 2002596190 on esitatud koos käsitlustasuga 63,91 eurot, mille nõudmise õigus tuleneb soodushinnaga müügilepingust. Kostja võlgneb hagejale 427,09 eurot, millest 213,57 eurot on põhinõue ja 213,52 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Hageja on arvestanud viiviseid vastavalt lepingus kokkulepitud viivise määrale 0,15% päevas alates arvete maksetähtajast kuni hagi koostamise päevani. Hageja palub hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 427,09 eurot. Menetluskulu (riigilõiv 75 eurot ja lepingulise esindaja tasu 178,95 eurot) palub hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna 253,95 eurot ja viivise menetluskulult alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega arvete väljastamata jätmise ja/või tagantjärgi koostamise osas. Kuivõrd Elisa eesmärgiks on sideteenuste osutamiselt tulu teenida, ei ole nende huvides jätta arved väljastamata. Arve väljastatakse kliendile kas liitumislepingus märgitud postiaadressil paberkandjal või kliendi vastava sooviavalduse alusel elektroonilisel kujul. Arve mittekättesaamine ei vabasta klienti arve tasumise kohustusest. Hageja märgib, et kui arved ei jõudnudki kostjani elukoha vahetuse, välismaal viibimise või muu põhjuse tõttu, oli kostja kohustatud arvete summad ise välja selgitama ja arved tasuma. Kuna kostja seda ei teinud, öeldi leping üles võlgnevuse tõttu. Hageja ei nõustu viiviste vähendamisega nullini. Hageja arvates on viivis õiguskaitsevahend ja sanktsioon kohustuse täitmata jätnud võlgniku suhtes. Hageja on tulu teenimise eesmärgil loodud ettevõte ning kostja poolt kohustuse täitmata jätmise tõttu on hageja pikemat aega jäänud ilma võimalusest osutatud teenuste eest tasu saamiseks. Samuti ei ole hageja nõus kostja poolt pakutud kompromissiga. Hageja lisas avaldusele koopiad 18.01.2007 liitumislepingust ja soodushinnaga müügilepingust koos arvega mobiiltelefoni eest tasumise kohta sularahas, Elisa Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimustest, kostjale esitatud arvetest, teatisest nõude loovutamise kohta, menetluskulude nimekirjast koos 24.01.2014 arvega (tl 16-49, 55-56). Kostja vastus hagile Kostjale on arusaamatu, mida hageja tõendab liitumislepingu ja soodushinnaga müügilepingu esitamisega. Kostja märgib, et liitumisleping oli kohustuslik 18 kuud ja soodushinnaga müügilepingu arve tasuti sularahas arvel näidatud kuupäeval. Kohustusliku 18 kuu jooksul on kõik arved tasutud. Arvete esitamise seisuga 2011. aasta ei ole need enam kostjale siduvad. Hageja ei ole esitanud lepingu lõpetamise kohta ühtegi dokumenti, mis tooks kaasa käsitlustasu nõudmise õiguse. Avaldusele lisatud Elisa arvete osas selgitab kostja, et ta pole neid kätte saanud, kuigi need võisid olemas olla. Välistada ei saa ka võimalust, et arved on koostatud tagantjärgi, kui nõue loovutati inkassofirmale. Kostjani jõudsid arved 2011. aastal väga kaootiliselt. Elisal oli sellel ajal pidevalt probleeme arvete koostamise, väljastamise ja õigeaegsusega mingite programmivigade, arvestusvigade jne tõttu, mistõttu tuli tihti võtta Elisaga ühendust ja küsida ise arvete väljastamise kohta. Kostja palub kohaldada aegumist kõigile arvetele millele võimalik, vähemalt kuni maksetähtajani 23.01.2011 esitatud arvetele. Kostja on nõus tasuma arvete nr 2002043984 ja järgnevate eest (va arve nr 2002596190 eest summas 79,89 eurot) kokku 103,62 eurot (29,64 + 25,28 + 32,72 + 15,98). Kostja palub kohtul sõlmida kompromiss 103,62 euro tasumiseks selliselt, et kostja tasub ühes kuus 20 eurot ja viiviseid ning muid tasusid ei lisandu. Kostja palub viiviseid vähendada nullini, kuna ta on varatu, töötu ja kodutu ning haginõude rahuldamine paneks teda väga raskesse majanduslikku olukorda, mis ei võimaldaks minimaalset toimetulekut. Hageja väidab hagis, et oli sunnitud viimase vahendina oma õiguste kaitseks pöörduma kohtu poole. Samas pole avaldusele lisatud 2(6)
tõendusmaterjali (võlateatist, -nõuet või muud dokumenti), et hageja oleks kostjat teavitanud võlgnevusest. Kuna hageja ei ole kasutanud kohtuvälise kokkuleppe sõlmimise võimalust, tuleb kõik menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja ei saa aru, mida mõtleb hageja oma seisukohas öelduga, et on tulu teenimise eesmärgil loodud ettevõte ja et kostja poolt kohustuse täitmata jätmise tõttu on hageja pikemat aega jäänud ilma võimalusest osutatud teenuste eest tasu saamiseks. Hageja nõue kostja vastu tekkis nõude loovutamise teel – hageja ise pole kostjale mingeid teenuseid osutanud – seega on see hageja riisiko, millised nõuded (aegunud, lootusetud vms) ta omandas ja millised edulootused tal nendega on. Kostja ei tunnista hageja poolt esitatud esindustasu, pidades skeemitamiseks seda, kui ühe äriühingu erinevad üksused volitavad teineteist esindama. Samuti vaidleb kostja vastu esindajatasu suurusele. Kostja märgib, et hageja nõue on massnõue, mille tarbeks on välja töötatud blanketne hagi põhi. Sellise hagi kohtule esitamine ei võta üle poole tunni aega. Kui kohus ei jäta kogu menetluskulu hageja kanda, palub kostja menetluskulu vähendada vähemalt poole võrra ja ajatada menetluskulude tasumine ühe aasta peale, kuna kostja on vähekindlustatud isik. Pangakontode väljavõttest on näha, et enamus sissetulekust on läinud krediitkaardi võlgnevuste tasumiseks. Kostja on Järvamaa Kutsehariduskeskuse vastuvõetud õpilaste nimekirjas ja õppetöö algab 2015. aasta jaanuaris. Kostja lisas vastusele koopia pangakontode väljavõtetest (tl 85-88). Kohtu põhjendused
1.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 alusel menetleb kohus antud hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (tl 78-79). Pooltele on kätte toimetatud 10.10.2014 kohtumäärus hagi menetlemise kohta lihtsustatud korras. Pooled ei ole kohtule teatanud enda ärakuulamise soovist, mistõttu asub kohus seisukohale, et pooled ei soovi enda isiklikku ärakuulamist. Samuti ei ole pooled esitanud kohtule kinnitamiseks nende poolt allkirjastatud kompromissilepingut ja seetõttu lahendab kohus antud asja sisuliselt.
2.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et Elisa ja kostja on 18.01.2007 sõlminud liitumislepingu nr 1594780 mobiiltelefoniteenuse tarbimiseks (tl 16) ja soodushinnaga müügilepingu (liitumislepingu nr 1594780 lisa) mobiiltelefoni Samsung D520 Aqua Black ostmiseks (tl 18). Kohtu hinnangul on nimetatud liitumislepingu näol tegemist tüüptingimustel sõlmitud teenuste osutamise lepinguga. Samuti on tüüptingimustel sõlmitud mobiiltelefoni müük soodushinnaga. VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Kohtu arvates vastavad kostjaga sõlmitud viidatud lepingud oma väliste tunnuste poolest tüüptingimustega lepingu tunnustele. Lepingutest nähtuvalt kasutab Elisa klientide (füüsiline või juriidiline isik) suhtes eelnevalt välja töötatud tingimustega lepinguid kavatsusega kasutada neid tingimusi tulevikus sõlmitavates liitumis- ja soodushinnaga müügilepingutes ning sellest tingituna puudub kliendil lepingu tingimuste üle läbirääkimise võimalus. Tüüptingimustel sõlmitud lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS § 39 lg-st 1, mille esimese lause kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Vaidlust ei ole selles, et Elisa tegutses lepinguid sõlmides oma majandustegevuse raames ja kostja oli Elisaga lepinguid sõlmides tarbijaks VÕS § 34 tähenduses (18.01.2007 kehtinud redaktsioon). Järelikult tuleb vaidlusaluseid lepinguid tõlgendada selliselt, nagu mõistlik tarbija sellest aru pidi saama. Viidatud sätte teise lause kohaselt tõlgendatakse kahtluse korral tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks.
3(6)
Kohus märgib, et tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud.
3.Hageja on esitanud kostja vastu lepingu rikkumisest tulenevad nõuded. Kohustuse rikkumine on VÕS §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1, 4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, öelda lepingu üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Sama paragrahvi 2. lõike järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Vaidlust ei ole selles, et kostja rikkus oma lepingulist põhikohustust tasuda teenuste eest vastavalt esitatud arvetele õigeaegselt ja regulaarselt.
4.VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 näevad ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja on võtnud hagi õigeks põhinõude osas 103,62 eurot, olles nõus tasuma arvete nr 2002043984, 2002182157, 2002326856 ja 2002457646 alusel (29,64 + 25,58 + 32,72 + 15,98) (tl 40-47). TsMS § 440 lg 1 sätestab, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Kuivõrd kostja on võtnud hagi õigeks summas 103,62 eurot, tuleb hageja hagi nimetatud osas rahuldada õigeksvõtuga ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 103,62 eurot põhinõude katteks.
5.Kostja hinnangul on hageja nõue osaliselt aegunud, mistõttu ei ole ta nõus tasuma 2010. aastal osutatud teenuste eest arvete nr 2001635967 (periood 01.11.2010 kuni 30.11.2010 – tl 36-37) ja nr 2001897418 (periood 01.12.2010 kuni 31.12.2010 – tl 38-39) alusel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on taotlenud aegumise kohaldamist. Vastavalt TsÜS § 142 lg-le 1 aegub nõudeõigus seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Liitumislepingus kokku lepitud mobiiltelefoniteenuste kasutamisest tulenev tasunõue on tehingust tulenev nõue, mille aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on kolm aastat. Kohus on seisukohal, et aegumise algusele tuleb nimetatud nõude korral kohaldada TsÜS § 147 lg-t 1 ja lg 3 teist lauset. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 3 (mis reguleerib eelkõige kokkulepitud lepingulise tasu maksmise nõude aegumist) teise lause kohaselt, kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Toimiku materjalide kohaselt esitati vaidlusalused arved kostjale 04.12.2010 (maksetähtaeg 18.12.2010) ja 09.01.2011 (maksetähtaeg 23.01.2011). Seega algas liitumislepingus kokku lepitud mobiiltelefoniteenuste kasutamisest tuleneva tasunõude aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg 3 teise lause alusel arve nr 2001635967 järgi 2010. aasta lõppemisest ja arve nr 2001897418 järgi 2011. aasta lõppemisest. Kuna nõude aegumistähtaja alguseks peab TsÜS § 147 lg 3 teise lause kohaselt kalendriaasta olema lõppenud, algas hageja liitumislepingust tuleneva mobiiltelefonteenuste kasutamise eest makstava tasu nõude aegumine vastavalt 01.01.2011 kell 00.00 ja 01.01.2012 kell 00.00. Aegumistähtaeg lõppeb TsÜS § 146 lg-t 1 arvestades vastavalt 31.12.2013 kell 24.00 ja 31.12.2014 kell 24.00. TsÜS § 160 lg 1 sätestab, et aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p 3 järgi on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses või muus hagita menetluses. Käesolevas asjas on maksekäsu kiirmenetluse avaldus kohtule esitatud 07.08.2013, seega tähtaegselt, mistõttu ei saa kohustatud isik (kostja) aegumisele tuginedes keelduda oma kohustuse täitmisest. Kuivõrd põhikohustusest tulenev nõue ei ole aegunud, ei ole aegunud ka hageja viivisenõue (TsÜS § 144, § 154).
4(6)
Kuna kostja ei ole arvetest nr 2001635967 ja nr 2001897418 tulenevatele nõuetele esitanud muid vastuväiteid peale aegumise ning kohus tuvastas, et hageja nõue ei ole aegunud, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka 39,75 eurot (16,55 + 23,20).
6.Kostja ei ole nõustunud tasuma arve nr 2002596190 alusel, olles vaidlustanud üksnes käsitlustasu nõudmise õiguse. Arvest nr 2002596190 (tl 48-49) nähtuvalt sisaldab see nii miinimumarvet 15,98 eurot kui käsitlustasu 63,91 eurot.
6.1.Liitumislepingu tingimused näevad ette, et juhul, kui klient kasutab kõnepaketti, mille osas kehtib miinimumarve, siis miinimumarve nõue kehtib ka perioodil, mil kliendile on mobiiltelefoniteenuste kasutamise võimalus ajutiselt piiratud. Klient ei saa nimetatud perioodil mobiiltelefoniteenuseid osaliselt kasutada, kuid kohustub tasuma Elisale miinimumarveid kuni mobiiltelefoniteenuste kasutamise peatamiseni või liitumislepingu lõpetamiseni või peatamiseni. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja kasutas paketti Elisa 250, mille osas kehtis miinimumarve 15,98 eurot (250 krooni) kuus. Seega oli kostjal miinimumarve maksmise kohustus ka aja eest, mil teenuse tarbimine võis temale olla ajutiselt piiratud. Kohus leiab, et teenuse tarbimise piiramine tähtajaga üks kuu on sanktsiooni kasutamiseks mõistlik aeg (eelduslikult on leping Elisa poolt üles öeldud, sest rohkem arveid ei ole kostjale väljastatud), kahjustades tarbijast kliendi huve minimaalselt. Kuivõrd vaidlusalune piirang on proportsionaalne abinõu teenuse osutaja õiguste kaitseks, on kostjal miinimumarve tasumise kohustus arve nr 2002596190 alusel summas 15,98 eurot.
6.2.Hageja on hagiavalduses (tl 12) selgitanud, et käsitlustasu nõudmise õigus tuleneb soodushinnaga müügilepingust. Soodushinnaga müügilepingu kohaselt tulenes kostjale sellest kohustus olla lepinguga seotud 18 kuud. Soodushinnaga müügilepingust nähtuvalt oli soodushinnaga mobiiltelefoni müügi eelduseks, et soodushinnaga müügilepingus märgitud mobiiltelefoninumbriga seotud SIM-kaart peab olema avatud 18 kuu kestel pärast soodushinnaga mobiiltelefoni ostmist ning klient kohustub nimetatud perioodi kestel mitte muutma kasutatavat teenuspaketti väiksema miinimumarvega teenuspaketi vastu. Juhul, kui soodushinnaga müügilepingus märgitud mobiiltelefoninumbriga seotud SIM-kaart suletakse ennetähtaegselt, on klient kohustatud Elisale tasuma lepingu lõpetamise, peatamise, SIM-kaardi sulgemisega seotud kulude katteks käsitlustasu 3000 krooni ehk 191,73 eurot. Hagiavalduse kohaselt nõutakse kostjalt käsitlustasu 63,91 eurot ehk 1000 krooni, mis on kooskõlas vaidlusaluse arvega. Kohtu arvates puudub hagejal käsitlustasu nõudmise õigus, kuivõrd asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks viidatud lepingu tingimust rikkunud – liitumisleping ja soodushinnaga müügileping on sõlmitud 18.01.2007, samal kuupäeval on tasutud telefoni eest sularahas ja kaup on vastu võetud (tl 35), soodushinnaga müügilepingus märgitud mobiiltelefoninumbriga XXXXX seotud SIM-kaart on avatud veel 2011. aastal ning kasutatavat teenuspaketti ei ole muudetud väiksema miinimumarvega teenuspaketi vastu. Kuna SIM-kaarti ei ole ennetähtaegselt suletud lepingutingimuste rikkumise tõttu, ei ole hageja õigustatud kostjalt käsitlustasu nõudma. Isegi kui kostja oleks viidatud lepingu tingimust rikkunud, tuleks hageja käsitlustasu (sisuliselt leppetrahvi) nõue jätta rahuldamata põhjusel, et tegemist on tühise tüüptingimusega lepingu sõlmimise ajal 18.01.2007 kehtinud VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi, kuna on kostjat ebamõistlikult kahjustav. Kohtu hinnangul on tüüptingimus, millega pannakse tarbijast lepingupoolele kohustus tasuda lepingu lõpetamise, peatamise, SIM-kaardi sulgemise korral kindlas summas leppetrahvi eelnimetatud toimingutega teenuse osutajale kaasnevate kulude katteks, sõltumata selliste kulude tekkimise ja tegelike kulude suuruse tõendamisest, tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Kohus jätab hageja põhinõude käsitlustasu osas summas 63,91 eurot rahuldamata.
7.Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt on hagejal kostja vastu 149,66 euro suurune põhinõue (213,57 – 63,91).
8.VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 sätestavad, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks 5(6)
muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti ja alates 15.04.2013 kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kostja on lepinguid sõlmides nõustunud hageja poolt pakutud lepingutingimustega viivisemäära osas, so 0,15% päevas võlasummast iga viivitatud päeva eest. Kostja ei ole vaidlustanud viivisearvestust, kuid on taotlenud VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivise vähendamist nullini, viidates halvale majanduslikule olukorrale (tl 85-88). Samuti on kostja märkinud, et ta pole 2011. aastal temale saadetud arveid kätte saanud ning kui hageja ei tõenda arvete saatmist, tuleb tema viivisenõue jätta rahuldamata. Kohus juhtis hageja tähelepanu 10.10.2014 määruses kostja vastuväitele ja selgitas, et viivisenõude maksmapanekuks tuleb hagejal tõendada arvete saatmine kostjale ning määras tõendite esitamiseks tähtaja 27.10.2014 (tl 78-79). Kohus märkis, et arve mittesaamine ei ole õigustuseks jätta kasutatud teenuse eest tasumata. Ka teenuse eest, mida isik kasutas ajavahemikul, mille eest talle arveid ei ole esitatud, on isik kohustatud maksma. Kuid kui võlausaldaja arvete esitamist ei tõenda, ei ole tal ka lepingu järgi alust arvete esitamata jätmise tõttu isikult maksmisega viivitamise tõttu viivist nõuda. Kuna hageja viidatud tähtpäevaks tõendeid arvete saatmise kohta kas paberkandjal kostja postiaadressile või elektronkirja manusena ei esitanud, jätab kohus hageja viivisenõude kehtivale kohtupraktikale (vt 3-2-1-5-08 p 14) tuginedes rahuldamata.
9.Kokkuvõttes mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 149,66 eurot põhinõude katteks. Kohus märgib selgituseks kostjale, et ei sõlmi ise kokkuleppeid, kuid poolte kokkuleppel on võimalik ka kohtuotsuse täitmine osamaksetena (maksegraafiku alusel), et vältida sundtäitmisega kaasnevaid täitekulusid, kuid selleks peab kostja pöörduma hageja poole kokkuleppe sõlmimiseks.
10.TsMS § 405 lg 1 p 10 alusel tunnistab kohus otsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
11.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 1 näeb ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagi osalist rahuldamist arvestades on kohtu arvates antud juhul põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda. Menetluskulude jaotusest tulenevalt ei määra kohus käesolevas kohtulahendis kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust TsMS § 405 lg 1 p 3 alusel. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.