Osaühingu Marginorm hagi Aktsiaseltsi TKE GRUPP (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo ning Cranbrook Holding OÜ vastu nõude tunnustamiseks Aktsiaseltsi TKE
Harju Maakohtu 13. augusti 2014 määrus menetluskulude kindlaksmääramiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Osaühingu Marginorm määruskaebus Menetlusosalised esindajad
Menetluse liik
ja
nende Hageja: Osaühing Marginorm (registrikood 10704728, asukoht Kentmanni 8b, 10116 Tallinn), seaduslik esindaja juhatuse liige Riho Viik Kostja: Aktsiaseltsi TKE GRUPP (pankrotis, registrikood 10540683) pankrotihaldur Ly Müürsoo, lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Tälli Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 13. augusti 2014 määrus osas, milles Osaühingult Marginorm mõisteti Aktsiaseltsi TKE GRUPP (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo kasuks välja menetluskulud 810 eurot ületavas osas. Jätta selles osas Aktsiaseltsi TKE GRUPP (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata.
2.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
3.Kohtumääruse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:
3.1 Rahuldada Aktsiaseltsi TKE GRUPP (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt. 3.2 Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ja mõista Osaühingult Marginorm välja Aktsiaseltsi TKE GRUPP (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo kasuks menetluskulud 810 (kaheksasada kümme) eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Asjaolud ja menetluse käik
1.Harju Maakohus jättis 18.12.2012 otsusega Osaühingu Marginorm (hageja) hagi Aktsiaseltsi TKE GRUPP (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo (kostja I) ning Cranbrook Holding OÜ (kostja II) vastu rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 21.06.2013 otsusega maakohtu otsuse ning saatis asja tagasi uueks lahendamiseks samale maakohtule. Harju Maakohus jättis 25.11.2013 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28.02.2014 otsusega maakohtu otsuse muutmata ning apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda. Riigikohus jättis 18.06.2014 määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata ning kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.
2.Kostja I esitas 09.07.2014 kohtule avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Avalduse kohaselt koosnevad kostja I menetluskulud lepingulise esindaja kuludest summas 867,50 eurot (käibemaksuta). Kostjale I osutati õigusabi 6,75h ulatuses tunnihinnaga 120-130 eurot. Kostja I kinnitas, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega.
3.Hageja esitas kostja I avaldusele vastuväite, mille kohaselt on tsiviilasja hinnaks 0 eurot ning sellest tulenevalt lepingulise esindaja kulude hüvitamise piirmäär 320 eurot. Riigikohtu praktika kohaselt on menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel määrava tähtsusega kulude suuruse ettenähtavuse põhimõte, lähtuda tuleb sellest, millises suuruses õigusabikulusid said pooled mõistlikult ette näha kohtusse pöördumisel. Viidatud põhimõttest ei ole alust kõrvale kalduda ka juhul, kui pärast vaidluses lõpplahendi jõustumist muutub sellekohane kohtupraktika ja/või õiguslik regulatsioon (sh ka tagasiulatuvalt), millest pooled õiguspäraselt lähtusid. Hageja ei pidanud mõistlikuks kasutada asja menetluses esindajat, kuna eeldas, et hagi rahuldamise korral ei saaks hageja õigusabi kulud hüvitatud rohkem kui 320 euro ulatuses, kuid sellise summa piires kvaliteetse advokaadi õigusabi saamine oli selgelt ebareaalne. Samas on võimalik, et hageja poolt advokaadi õigusabi saamise korral olnuks kohtuvaidluse tulemus teistsugune. Seetõttu, kui kostja I menetluskulude kindlaksmääramisel jätaks kohus arvestamata kulude ettenähtavuse põhimõtte ja poolte poolt oma käitumise kujundamisel aluseks võetud regulatsiooni, oleks riigi käitumine hageja suhtes eksitav. Kostja I taotleb menetluskuludena ka 275 euro hüvitamist, mida ta kandis nn esimeses apellatsioonimenetluses seoses hageja 18.01.2013 apellatsioonkaebuse menetlemisega, mis Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2013 otsusega täies ulatuses rahuldati. Kuigi ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis poolte menetluskulude jaotust ei lahendatud, tuleb lähtuda kohtumenetlusõiguse üldpõhimõttest, et menetluskulud jäävad üldjuhul
selle poole kanda, kelle kahjuks kohus vastavas astmes vaidluse lahendab (TsMS § 171 lg 1). Seega peaksid hoopis kostjad hüvitama hagejale Harju Maakohtu 18.12.2012 otsuse vaidlustamisel apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud. Igal juhul ei ole tehtud ühtegi kohtulahendit, millega oleksid kostjate menetluskulud jäetud hageja kanda. Maakohtu määrus ja selle põhjendused
4.13.08.2014 määrusega maakohus rahuldas avalduse ning mõistis Osaühingult Marginorm välja Aktsiaseltsi TKE GRUPP (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo kasuks menetluskulud summas 867,50 eurot.
5.TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust.
6.Avaldusest nähtub, et kostja I menetluskulud seisnevad lepingulise esindaja kuludest summas 867,50 eurot (käibemaksuta). Kostjale I on õigusabi osutatud 6,75 tunni ulatuses tunnihinnaga 120-130 eurot.
7.Hageja vaidleb kostja I menetluskuludele vastu muu hulgas põhjusel, et tsiviilasja hinnaks on 0 eurot, mistõttu saavat menetlusosaliselt maksimaalselt sissenõutav lepingulise esindaja kulu olla 320 eurot. Hageja eeltoodud vastuväide tuleb jätta tähelepanuta, kuna lepingulise esindaja kulude hindamisel ei ole tähtsust tsiviilasja hinnal, vaid lähtuda tuleb kulude põhjendatusest ja vajalikkusest. Riigikohtu üldkogu 26.06.2014 määrusega tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tunnistati TsMS § 175 lg 4 ja Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrus nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks. Seega ei kohaldata enam lepingulise esindaja kulude suuruse kindlaksmääramisel Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud piirmäärasid ning Riigikohus on muutnud oma seisukohta, minetades kulude ettenähtavuse põhimõtte. Eelnimetatud lahendi p-s 56 on Riigikohus selgitanud, et maakohtul tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel hinnata seda, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Kohtule on jäetud lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisel ulatuslik kaalutlusruum. Lahendi p-s 73 märgib Riigikohus, et lepingulise esindaja kulude hüvitamisele piirmäära kehtestamine riivab menetlusosalise omandipõhiõigust ja kohtusse pöördumise õigust ning võib riivata ka edasikaebepõhiõigust.
8.Hageja märgib vastuväites, et kostja I taotleb menetluskulude hüvitamist, mida ta kandis nn esimeses apellatsioonimenetluses seoses hageja 18.01.2013 apellatsioonkaebuse menetlemisega, kuivõrd aga ringkonnakohtu otsusega hageja apellatsioonkaebus rahuldati, peaksid hoopis kostjad hüvitama hagejale maakohtu 18.12.2012 otsuse vaidlustamisel apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud. Hageja eeltoodud väide ei ole põhjendatud. Harju Maakohus jättis 18.12.2012 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 21.06.2013 otsusega maakohtu otsuse ning saatis asja tagasi uueks lahendamiseks samale maakohtule. Kuivõrd tegemist ei olnud menetlust lõpetava lahendiga, siis menetluskulude jaotust ära ei märgitud, menetluskulude jaotus otsustatakse sellisel juhul asja uuel lahendamisel. Maakohus jättis 25.11.2013 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja
kanda. Nimetatud lahendiga otsustati ka kõigi varasemate menetluskulude jaotus ning lahend on jõustunud. Seega kuulub nimetatud kulu hageja poolt kostjale I hüvitamisele.
9.Kohus, kontrollinud kõiki kostja I menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik kostja I menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Kokku tuleb kostja I lepingulise esindaja kulusid lugeda põhjendatuks 6,75 tunni ulatuses ning summas 867,50 eurot, milline summa tuleb hagejalt kostja I kasuks välja mõista. Määruskaebus
10.Hageja palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
11.Maakohtu kaevatavas määruses puuduvad konkreetsed põhjendused kostja I õigusabikulude suuruse vajalikkuse ja põhjendatuse osas. Kohtumääruse põhjendav osa koosneb viidetest õigusaktidele ja üldist laadi selgitustest, kohtu vastustest hageja vastuväidetele ning kokkuvõtva iseloomuga punktidest. Maakohtu määruse põhjendused on ka vastuolulised, kuna maakohus on määruses ise otsesõnu pidanud kostja I lepingulise esindaja kulude põhjendatuse analüüsi vajalikuks, jättes samas analüüsi tegemata.
12.Kostja I lepingulise esindaja kulude, sh esindaja poolt tehtud toimingute ja iga toimingu peale kuulutatud aja vajalikkuse ja põhjendatuse, hindamata jätmist ei õigusta ka asjaolu, et hageja ei ole oma 07.08.2014 menetlusdokumendis esitanud üksikasjalikke vastuväiteid kostja I lepingulise esindaja iga toimingu ning esindaja poolt kulutatud aja vajalikkuse ja põhjendatuse kohta. Riigikohus selgitas lahendi nr 3-2-1-107-13 p-s 15, et TsMS § 175 lg 1 tõlgendamisel tuleb arvestada muu hulgas TsMS § 231 lg-tega 2 ja 4, mis reguleerivad asjaolude omaksvõttu ning et TsMS § 175 lg 1 esimene lause võimaldab jätta menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse kontrollimata vaid siis, kui avaldus on omaks võetud. Riigikohtu eeltoodud põhjendus anti olukorra puhul, kus menetluskulude kandmiseks kohustatud isik ei ole üldse menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastuväiteid esitanud. Käesolevas menetluses hageja esitas kostja I avaldusele vastuväited. Maakohtu poolt oma kõnealuse kohustuse täitmata jätmine on seda enam lubamatu olukorras, kus lepingulise esindaja kulude suuruse piirmäärad ei ole enam kohaldatavad.
13.Eeltoodust tulenevalt kuulub maakohtu määrus tühistamisele TsMS § 656 lg 1 p 5 (koostoimes TsMS §-ga 659) alusel. Riigikohus on selgitanud, et õiguskindluse põhimõtte kohaselt on analoogsetes olukordades vastuoluliste kohtulahendite tegemine üldjuhul lubamatu (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-66-05 p 20). Seega tuleb käesoleva määruskaebuse lahendamisel arvestada senise kohtupraktikaga analoogsetes asjades. Õiguskindluse aspektist on oluline kohtupraktika kostja I enda pankrotimenetlusega seotud kohtuvaidlustes. Tallinna Ringkonnakohtu 27.02.2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-08-12590 apellatsioonikohus tühistas maakohtu määruse menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks põhjusel, et viidatud menetluses vaidlustatud määruses ei olnud maakohtu seisukohad menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse osas piisavalt motiveeritud. Kuna Tallinna Ringkonnakohus pidas vajalikuks tühistada oma 27.02.2014 määrusega tsiviilasjas nr 208-12590 tehtud maakohtu määruse ebapiisava motiveerimise tõttu ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks, oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega teha teistsugune otsustus käesolevas asjas vaidlustatud maakohtu määruse suhtes.
14.Maakohtu seisukohad on ekslikud ka sisuliselt. Tsiviilasja nr 2-12-6961 hinnaks on 0 eurot. Sellest tulenevalt on hagiavalduse esitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt
sissenõudmise piirmäärad" (01.01.2011 redaktsioonis) § 1 lg-s 1 toodud tabeli kohaselt lepingulise esindaja menetluskulude hüvitamise piirmäär käesoleval juhul 320 eurot. Riigikohtu praktika kohaselt on menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel määrava tähendusega kulude suuruse ettenähtavuse põhimõte. Viidatud põhimõttest ei ole alust kõrvale kalduda olenemata sellest, et TsMS § 175 lg 4 ja selle alusel vastuvõetud Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrus nr 137 on Riigikohtu 26.06.2014 määrusega tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tunnistatud tagasiulatuvalt kehtetuks põhiseadusega vastuolu tõttu. Poolte õiguspärase ootusega nende kulude hüvitamise osas tuleb arvestada ka juhul, kui pärast vaidluse lõpplahendi jõustumist muutub sellekohane kohtupraktika ja/või õiguslik regulatsioon, millest pooled õiguspäraselt lähtusid põhimenetluse ajal oma menetluskulude ja menetlusliku käitumise kujundamisel. Maakohtu järeldus, et Riigikohus on muutnud oma seisukohta, minetades kulude ettenähtavuse põhimõtte, on ekslik, kuna Riigikohtu 26.06.2014 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 põhjendustest ei ole võimalik tuletada seisukohta, et uues õiguslikus olustikus ei peaks enam kohtud arvestama menetluskulude ettenähtavuse põhimõttega.
15.Kuna maakohus jättis täitmata oma kohustuse hinnata sisuliselt kostja I lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust, ei oleks antud menetluslikus olukorras põhjendatud tegeleda sellekohaste hinnangute andmisega esmakordselt ringkonnakohtus määruskaebemenetluse raames. Selline olukord oleks vastuolus määruskaebemenetluse olemusega, milleks on esimese astme kohtu järelduste seaduslikkuse kontrollimine, mitte aga esimese astme kohtu poolt täiel määral täitmata jäetud ülesannete täitmine apellatsioonikohtu enda poolt. Seetõttu tuleb maakohtu kaevatava määruse tühistamise korral saata asi maakohtule tagasi kostja I lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja põhjendatuse esmakordseks sisuliseks hindamiseks. Vastus määruskaebusele
16.Vastuses määruskaebusele leidis kostja I, et määruskaebus ei ole põhjendatud ja palus jätta selle rahuldamata. Edasine menetluse käik
17.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
18.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse osas, millega maakohus mõistis hagejalt välja kostja I kasuks menetluskulu 810 eurot ületavas osas (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 2). Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse esitaja väide, et maakohus on vaidlustatud määruses jätnud kostja I õigusabikulu analüüsimata ja hindamata, on osaliselt põhjendatud. Hagita asjana menetluskulude kindlaksmääramise avalduse lahendamisel otsustab kohus muu hulgas TsMS § 175 lg 1 alusel teiselt menetlusosaliselt väljamõistetava lepingulise esindaja kulu põhjendatuse ja vajalikkuse üle diskretsiooniõiguse alusel. Kõrgema astme kohus kontrollib sel juhul kaebuse alusel üksnes seda, kas alama astme kohus ei ole ületanud diskretsiooni piire. Kaalutlusõigus eeldab kohtu kohustust oma lahendit nõutavas ulatuses põhjendada, sest vastasel korral ei oleks kohtu otsustuse kujunemine jälgitav ega ka kontrollitav. Otsustamaks väljamõistmisele kuuluva lepingulise esindaja kulu põhjendatust ja vajalikkust peab kohus analüüsima ja hindama menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute ajakulu ja tunnihinna põhjendatust nii konkreetselt õigusabitoimingute kaupa kui ka
üldiselt kohtuasja keerukuse astet ja menetluslikku mahtu arvestades. Käesoleval juhul on maakohus piirdunud määruse p-des 13 ja 14 üksnes kokkuvõtliku hinnanguga menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute ajamahu (kokku 6,75 tundi) põhjendatuse osas, jättes õigusabitoimingud konkreetselt hindamata. Samas leiab ringkonnakohus, et käesoleva asja asjaolusid arvestades ei oleks menetlusökonoomilistel põhjustel õigustatud asja tagasisaatmine maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus hindab ise täiendavalt taotletava õigusabikulu põhjendatust ja vajalikkust nimekirjas märgitud toimingute kaupa. Kostja I poolt esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avalduses sisalduva menetluskulude nimekirja järgi on kostjale I osutatud õigusabi kokku 5 toimingu näol. Ringkonnakohus hindab põhjendatuks ja vajalikuks hagiavalduse ja materjalide analüüsi ning hagile vastuse koostamise ajakulu kokku 1 tund, kuna seda võib pidada minimaalseks ajakuluks nimetatud toimingute eest. Samuti hindab ringkonnakohus põhjendatuks 18.01.2013 apellatsioonkaebuse analüüsi ja vastuse koostamise ajakulu kokku 1,75 tundi, mida ei saa pidada kuidagi ülemääraseks nimetatud toimingute puhul. Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, et kostjal I ei ole õigust nõuda 18.01.2013 apellatsioonkaebuse menetlusega seotud kulude hüvitamist, kuna Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 21.06.2013 otsusega apellatsioonkaebuse. Kolleegium märgib, et Tallinna Ringkonnakohus saatis 21.06.2013 otsusega asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Selles otsuses ei määranud ringkonnakohus kindlaks menetluskulude jaotust. Harju Maakohus jättis 25.11.2013 otsusega menetluskulud hageja kanda. Tallinna Ringkonnakohus 28.02.2014 otsuses menetluskulude jaotust ei muutnud. Seega on kostjal I õigus nõuda menetluskulude hüvitamist, mis on tehtud seoses hageja 18.01.2013 apellatsioonkaebusega. Ringkonnakohtu arvates on põhjendatud 08.11.2013 kohtuistungiks ettevalmistumise ja istungil osalemise ajakulu kokku 0,75 tundi, mida on raske pidada ülemääraseks. Suureks ei saa pidada ka maakohtu otsuse analüüsi, nn teise apellatsioonkaebuse analüüsi ja sellele vastuse koostamise ajakulu kokku 3 tundi. Samuti saab ringkonnakohtu hinnangul pidada põhjendatuks 28.02.2014 ringkonnakohtu otsuse analüüsi ajakulu 0,25 tundi. Seega on ringkonnakohtu hinnangul kõik kostja I menetluskulude nimekirjas märgitud lepingulise esindaja toimingud vajalikud ning neile kulunud aeg 6,75 tundi põhjendatud.
19.Õige on maakohtu seisukoht, et käesoleval juhul ei saa lähtuda Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrusega kehtestatud piirmääradest, kuna nimetatud määrus on tunnistatud Riigikohtu 26.06.2014 määrusega tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks. See ei tähenda siiski, et menetlusosalise menetluskulude suurus ei peaks olema vastaspoolele ettenähtav. Riigikohus on 13.11.2013 lahendis nr 3-2-1115-13 märkinud, et üldjuhul ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu 2.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). Käesoleval juhul on menetluskulude nimekirja järgi ühe toimingu osas tunnihinnaks 120 eurot ja ülejäänud toimingute osas 130 eurot. Kostja I ei ole selgitanud ega põhistanud, miks oli mõnede toimingute puhul vajalik 120 eurot ületav tunnitasu. Seega ei saa lugeda tunnitasu 120 eurot ületavas osas põhjendatuks. Eeltoodule tuginedes asub
ringkonnakohus seisukohale, et vajalikuks ja põhjendatud tunnitasuks on 120 eurot (käibemaksuta) ning hagejalt väljamõistmisele kuuluvaks menetluskuluks 810 eurot.
20.TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata käesoleva määruskaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulusid.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.