Kohtuotsuse tegemise aeg ja 06.11.2014, Rakvere koht Tsiviilasja number
2-13-54532
Tsiviilasi
BTA Insurance Company SE Eesti filiaal hagi V K vastu 1 551,70 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
1 551,70 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja: BTA Insurance Company SE Eesti filiaal, rk 11223507, asukoht Lõõtsa 2B, Tallinn, Harjumaa, esindaja Ülle esindajad Velling
Viimase kohtuistungi aeg
Kostja: V K, ik xxxx, elukoht xxxx, lepinguline esindaja Monica Meristo 15.10.2014
RESOLUTSIOON:
1.Rahuldada hagiavaldus.
2.Välja mõista V Kult BTA Insurance Company SE Eesti filiaali kasuks välja 1 551,70 (üks tuhat viissada viiskümmend üks euro ja 70 senti) eurot.
3.Jätta hageja menetluskulud kostja kanda. Jätta kostja menetluskulud tema enda kanda. Edasikaebamise kord: Otsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättetoimetamisele järgnevast päevast. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 ja § 633 lg 7).
Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.BTA Insurance Company SE Eesti filiaal esitas 19.11.2013 maksekäsu kiirmenetluse avalduse V K vastu põhinõude summas 1 349,30 eurot ja kõrvalnõude summas 202,40 eurot, kokku 1 551,70 euro väljamõistmiseks. V. K esitas 16.12.2013 vastuväite maksekäsu kiirmenetluses ja 21.01.2014 määrusega anti hageja nõue kostja vastu üle maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 05.02.2014 esitatud hagiavalduse kohaselt toimus 25.07.2011 xxxx juures liiklusõnnetus, milles sai vigastusi sõiduk xxxx (registreerimismärk xxxx). Kahju tekitati V. Kule kuuluva sõidukiga xxxx (registreerimismärk xxxx). Liiklusõnnetuse toimumise momendil oli xxxx üle antud isikule H R, kellel puudus vastava kategooria juhiluba. Hageja ja kostja vahel on sõlmitud kohustuslik liikluskindlustuseleping, mille alusel xxxx valdaja tsiviilvastutus oli liiklusõnnetuse hetkel kindlustatud hagejal. Hageja tunnistas 03.08.2011 otsusega sõidukile xxxx tekkinud kahju liikluskahjuks ja luges liikluskahju põhjustajaks xxxx juhi H. R. Hageja hüvitas xxxx taastusremondi maksumuse summas 1 349,30 eurot. Märgitud summale lisandus hageja kuluna juhtumi käsitluse kulu summas 202,40 eurot. Seega moodustavad hageja kantud kulud kokku 1 551,70 eurot (1 349,30 eurot + 202,40 eurot). 29.07.2013 esitas hageja kostjale tagasinõude summas 1 551,70 eurot. Kostja ei ole märgitud summat hagejale maksnud. Hageja esitas tagasinõude kostja kui sõiduki omaniku vastu, sest ta oli andnud sõiduki juhtimisõiguseta isikule üle. Andes sõiduki juhtimise üle isikule, kellel puudus juhtimisluba, rikkus kostja seaduses sätestatud keeldu. Kui hagejal on võimalik üheaegselt esitada tagasinõue mitme isiku vastu, on hageja otsustada, kelle vastu ta oma nõude esitab. Hageja palub mõista kostjalt välja xxxx omanikule väljamakstud sõiduki taastusremondi hüvitise summas 1 349,30 eurot ja kindlustusjuhtumi käsitluse põhjendatud kulu summas 202,40 eurot, kokku 1 551,70 eurot. Hageja tugineb oma nõudes LKindlS § 48 lg 2 p-le 4 (kehtinud perioodil 01.07.2011 – 30.06.2013) ja § 48 lg-le 3 (kehtinud perioodil 01.07.2011 – 30.06.2013).
2.V. K vaidles hagile vastu. Vastuses märgitakse, et kui kostja andis autot kasutada H. R, siis ta teadis, et viimasel on juhtimisõigus. Seda kinnitas H. R ise. Kostja poleks kunagi autot andnud juhtimisõiguseta isikule ja tema teada sõitis H. R tihti autodega. Kuna H. R kasutas tihti autot, siis ei saanud kostja eeldada, et tal puudub juhtimisõigus.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
3.Kohus, tutvunud hagiavalduse, esitatud tõendite ja poolte seisukohtadega, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohus on tuvastanud, et 27.07.2011 xxxx juures toimus liiklusõnnetus, milles sai vigastusi sõiduauto xxxx (lk 20 – 21, 24). Avarii põhjustas sõiduautot xxxx juhtinud H. R (lk 22 – 23), kellel puudus sõiduauto juhtimisõigus (lk 49). Sõiduauto xxxx omanikuks on V. K (lk 25). Hageja luges liiklusõnnetuse tagajärjel sõiduautole xxxx tekkinud kahju liikluskahjuks (lk 31) ja hüvitas vigastada saanud sõiduki omanikule auto taastusremondi maksumuse summas 1 349,30 eurot (lk 27 – 28). Seoses toimunud avariiga kandis hageja juhtumi käsitluse tasu summas 202,40 eurot. Hageja esitas tagasinõude kostja vastu 1 551,70 euro (1 349,30 eurot + 202,40 eurot) hüvitamiseks. Kostja ei ole nõutud summat hagejale maksnud. Kohtumenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal on õigus esitada tagasinõue kostja vastu. Hageja väidab, et temal on õigus esitada tagasinõue kostja kui sõiduauto omaniku vastu, kes andis sõiduki juhtimise üle isikule, kellel puudus vastava kategooria sõiduki juhtimise õigus. Kostja väidab seevastu, et tema ei pidanud kontrollima H. R sõiduki juhtimise õiguse olemasolu ja temal puudus ka võimalus seda teha. Samuti leiab kostja, et hageja oleks pidanud pöörduma oma nõudega H. R poole, kes sõidukit juhtides põhjustas kahju toonud liiklusõnnetuse.
4.Kuna autoavarii toimus 25.07.2011, tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada perioodil 01.07.2011 – 30.06.2013 kehtinud liikluskindluse seadust ja edaspidi viitab kohus otsuses läbivalt kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtinud liikluskindlustuse seadusele.
5.LKindlS § 48 lg 2 p 4 järgi on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja või omaniku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või sõidukijuhtimise õigus oli peatatud või sõiduki juhtimine oli üle antud vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-35-14 p-s 15 väljendanud seisukohta, et „LKindS § 48 lg 2 p 4 ei sätesta kindlustusandja kasuks tagasinõuet sellise isiku vastu, kes ise deliktiõiguslikult ei vastutaks selle tegevuse/tegevusetuse eest, millega viidatud säte seostab tagasinõude. Nt juhul, kui sõiduki juhtimise üleandmine vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule ei tooks kaasa deliktiõiguslikku vastutust üleandjale, ei oleks võimalik üleandja vastu tagasinõuet LKindS § 48 lg 2 p 4 alusel esitada.“ Praeguses asjas tulenes kostja teo õigusvastasus võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p-st 7 ja lg-st 3 ning liiklusseaduse (LS) § 202 lg-st 1, mis näeb ette rahatrahvi mh mootorsõiduki
omanikule või valdajale vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguseta isiku mootorsõidukit juhtima lubamise eest. Hageja esitatud Maanteeameti vastusega on tõendatud, et H. R pole sõiduki juhtimise õigust (lk 49), samas puudub poolte vahel vaidlus, et kostja andis H. R sõiduki juhtimise üle ja viimane põhjustas kostjale kuuluvat sõidukit juhtides kahju toonud liiklusõnnetuse. Liiklusseadus paneb mootorsõiduki omanikule keelu lubada mootorsõidukit juhtima isikut või anda juhtimist üle isikule, kellel puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning sätestab vastutuse märgitud keelu rikkumise eest (LS § 90 lg 2 ja § 202 lg 1). Seega rikkus kostja temale seadusega pandud keeldu ja andis sõiduki juhtimise üle isikule, kellel puudus vastava kategooria juhtimise õigus. Kostja tunnistas kohtuistungil ka, et tema on süüdi selles, et ei kontrollinud H. R loa olemasolu. Asjaolu, et kostja ei teadnud H. R juhtimisõiguse puudumisest ja nägi kuidas viimane sõidab teiste autoga, ei vabasta teda vastutusest keelu rikkumise eest, mille kohaselt ei tohi mootorsõiduki omanik lubada mootorsõidukit juhtima isikut või anda juhtimist üle isikule, kellel puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus. Kui sõiduki omanik rikub keeldu ja lubab sõidukit juhtida isikul või annab juhtimise üle isikule, kellel puudub vastava kategooria juhtimisõigus, ja viimane põhjustab sõidukit juhtides kahju toonud liiklusõnnetuse, jääb sõiduki omaniku kanda risk vastutada kolmandale isikule tekitatud kahju eest. Seadus ei sätesta protseduuri/reegleid, kuidas sõiduki omanik peaks saama kontrollida enne sõiduki juhtumise üleandmist kolmandale isikule viimasel juhtimisõiguse olemasolu, mistõttu saab eeldada, et vastava kontrolli läbiviimise protseduur on jäetud iga autoomaniku enda otsustada. Seega toob käesoleval juhul kaasa sõiduki juhtimise üleandmine kostja poolt H. R, kellel puudub vastava kategooria juhtimisõigus, deliktiõigusliku vastutuse kostjale ning hagejal on õigus LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel nõuda kostjalt autoõnnetuses kannatada saanud sõiduki taastusremondi kulude summas 1 349,30 eurot hüvitamist. Hageja nõue on selles osas nõuetekohaselt tõendatud (lk 27 – 28). Samas on hagejal õigus nõuda kostjalt kindlustusjuhtumi käsitluse tasu summas 202,40 eurot hüvitamist LKindlS § 48 lg 3 alusel, mis sätestab, et käesolevas paragrahvis sätestatud tagasinõudega nõutakse sisse ka juhtumi käsitluse põhjendatud kulu.
6.Kohtu hinnangul ei ole veenev kostja esindaja kohtuistungil esitatud väide, et kostjal puudus kohustus kontrollida H. R sõiduki juhtimisõiguse olemasolu. Selline kohustus on kohtu hinnangul järeldatav LS § 72 lg-st 2. Märgitud sättest nähtub, et kui mootorsõiduki omanik annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel esitama järgmised andmed: 1) mootorsõidukit kasutanud isiku ees- ja perekonnanimi; 2) mootorsõidukit kasutanud isiku aadress; 3) mootorsõidukit kasutanud isiku sünniaeg või isikukood; 4) mootorsõidukit kasutanud isiku juhiloa number. Kuna LS 72 lg 2 paneb automanikule kohustuse säilitada ja esitada pädeva asutuse nõudmisel sõidukit juhtinud isiku tuvastamist võimaldavad andmed, mh juhiloa numbri, siis peaks sõiduki omanik veenduma enne sõiduki kolmandale isikule kasutada andmist selles, et kolmandal isikul on olemas juhiload.
7.Kohus ei nõustu kostja väitega, et hageja oleks pidanud pöörduma oma nõudega H. R poole, kes sõidukit juhtides põhjustas kahju toonud liiklusõnnetuse.
LKindlS § 48 lg 2 p 4 kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja või omaniku vastu. Kohus leiab, et sõiduki valdaja ja sõiduki omanik vastutavad kindlustusandja ees solidaarvõlgnikena VÕS § 65 mõttes. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Käesoleval juhul otsustas hageja pöörduda oma nõudega kostja vastu ja kostja väited, et kindlustusandja peaks esmalt nõudma kulude hüvitamist H. R on alusetu. Kohus juhib kostja tähelepanu sellele, et kui tema täidab hageja nõude, siis läheb VÕS § 69 lg 2 alusel kostjale üle hageja nõue H. R vastu ja tema saab nõuda hagejale makstud hüvitise väljamõistmist H. R.
MENETLUSKULUD
8.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Sama sätte lg-st 4 nähtuvalt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise koosseisu. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagiavalduse, jäävad hageja menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Pooltel on TsMS § 174 lg 1 kohaselt õigus nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. (digitaalselt allkirjastatud) Marika Leimann Kohtunik Tartu Ringkonnakohtu 18.12.2014 kohtumääruse
RESOLUTSIOON
Keelduda V Ku apellatsioonkaebuse Viru Maakohtu 6. novembri 2014 otsuse peale tsiviilasjas nr 2-13-54532 menetlusse võtmisest ja tagastada apellatsioonkaebus V Kule. Kohtuotsus jõustus 03. jaanuaril 2015. a Tartu Ringkonnakohtu kohtumäärusega. (digitaalselt allkirjastatud) Lea Herne referent
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.