Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
31.10.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-18340
Tsiviilasi
AR hagi SR vastu võla saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
973.39 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25.02.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
SR apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/kostja SR (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX XXX-XX XXXXXXX), eestkostja Tallinna linn Põhja-Tallinna Valitsuse kaudu, esindajad Anne Nurk ja Helina Haljasmets Vastustaja/hageja AR (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht
XXXXXXXXX
XXXX,
XXXXXXXX
XXXXXXXXXX, XXXXX XXXX, XXXXXXXX),
määratud esindaja riigi õigusabi korras v/adv Piret Simm
Kohtuistungi toimumise aeg
22.10.2014
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 25.02.2014 otsus tühistada osas, milles kohus rahuldas hagi 383.47 euro (6000 krooni) ja selle tasumisega viivitamise aja eest viivise väljamõistmise osas. Tühistatud osas võtta vastu hageja loobumine hagist ja lõpetada menetlus. Ülejäänud osas (võlgnevuse 512.43 eurot ja sellelt arvestatud viivise väljamõistmine) jätta maakohtu otsus muutmata. Muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas.
2.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Lõpetada tsiviilasja nr 2-13-18340 menetlus 383.47 euro osas; 2) Hagi rahuldada osaliselt; 3) Mõista SR-lt välja AR kasuks võlgnevus ja viivis kokku 574.23 eurot;
4) Määrata otsuse täitmise kord selliselt, et SR peab võlgnevuse tasuma alates kohtuotsuse jõustumise kalendrikuule järgnevast kuust vastava kuu 8. kuupäeval, kandes AR arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXX 35 kuu jooksul igakuiselt 15.95 eurot ja 36. kuul 15.98 eurot; 5) Vabastada AR ja SR kohustusest tasuda riigituludesse riigilõiv, mille tasumisest oli hageja vabastatud menetlusabi korras hagi esitamisel, samuti mille tasumisest oli SR vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel, lisaks ka hagejale maa- ja ringkonnakohtus antud riigi õigusabi tasu ja kulude tasumisest; 6) Eelmises resolutsioonipunktis nimetamata menetluskulud maaja ringkonnakohtus jätta kummagi poole enda kanda.
3.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud ja hageja nõue
1.24.04.2013 esitas AR (hageja) Harju Maakohtule SR (kostja) vastu hagi, milles pärast nõude täpsustamist palus kostjalt välja mõista 895.90 eurot ja lisanduva viivise. Menetluskulud palus jätta kostja kanda.
2.Hageja ja kostja sõlmisid 19.06.2009 kinkelepingu, isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu. Lepinguga kinkis kostja hagejale korteriomandi XXXXX XXX-XX Tallinnas. Kinkeleping sõlmiti seetõttu, et kostja ei olnud võimeline korteri eest hoolt kandma ja seda ülal pidama. Enne kinkelepingu sõlmimist oli korteri kommunaalvõlg üle 5000 krooni. Hageja tasus võlgnevuse AS-ile Nisurem 22.04.2010. Pärast kinkelepingu sõlmimist kohustus hageja tasuma kõik edasised kommunaalkulud. Hageja ise elas korteris vaid ühe kuu 2011. aasta oktoobris. Lisaks eeltoodule tegi hageja korterile parendusi, paigaldas uued aknad summas 512.43 eurot. Kostja on hageja arvelt alusetult rikastunud.
3.Harju Maakohtu 30.10.2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-17650 kohustati hagejat andma nõusolek kustutada senine kinnistusraamatu kanne hageja kohta ja omanikuna kanti sisse kostja. Kohus leidis, et kinkeleping on tühine ja tühisuse tõttu pidi hageja korteri tagastama. Kuna kohus tuvastas kinkelepingu tühisuse ja hageja peab korteri tagastama, on kostja hageja arvel alusetult rikastunud. Hageja tasus kostja eest üüri 2010. aastal 510 + 6000 krooni (416.06 eurot), 2011. aastal 360 eurot. Akende paigalduse eest tasus hageja 512.43 eurot. Hageja nõudis kostjalt alusetu rikastumise alusel 1289.03 euro tagastamist. 2011.
aastal tegi hageja maksed läbi oma ema. Hageja viitas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lõikele 1.
4.21.06.2013 esitas hageja täpsustatud nõude. Hageja esitas kviitungi 6000 krooni tasumise kohta. Harju Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-11-5563 seati kostja suhtes eestkoste tähtajaga 5 aastat. Harju Maakohtu 30.10.2012 otsus, millega tuvastati kinkelepingu tühisus, jõustus 19.04.2013. Hageja viitas võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lõikele 1 ja palus kostjalt välja mõista 383.47 eurot (6000 krooni) ja 512.43 eurot ehk kokku 895.90 eurot. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista viivise alates hagi esitamist.
5.Kostja vastuväidetega hageja ei nõustunud. Hageja ei ole kunagi kostja raha käsutanud. Hageja kasvatas kostja poega ja kostja elukohas viibimine ei pea tähendama üüri maksmist. Kooselu puhul sõlmitakse vaikimisi seltsinguleping. Kostja kandis raha hageja arveldusarvele, sest tal oli probleeme kohtutäituritega. Selle raha sai kostja enda valdusesse tagasi ja seda hageja ei kasutanud. Kostja esitatud lastekaitsetöötaja tõend on emotsionaalne ega tõenda midagi. Kostja tervislik seisund ei võimalda tal asjadest adekvaatselt aru saada.
6.16.12.2013 seisukohtades selgitas hageja, et sularaha 6000 krooni tasumise kviitungil on hageja kui maksja allkiri. Kostja oli hageja elukaaslane alates aastast 2000. Umbes pool aastat enne kinkelepingu sõlmimist nende kooselu lõppes. Hageja elas siis ja pärast kinkelepingu sõlmimist ema juures Valgamaal. 05.08.2009 ei ole hageja kostja raha automaadist välja võtnud. Tõrva lähedal elab hageja ema. Kostja käis sageli hageja juures külas. Hageja ei tea kostja koode ja kostja kaart ei olnud tema käes. 2010. aastal kandis kostja oma raha hageja kontole, et kohtutäitur summasid ära ei võtaks. Hageja ema tegi kostjale pangakaardi ja ta võttis ise ema arvelt need summad välja. Hageja ema VR tasus XXXXX tänava kommunaalkulude eest enda rahaga. Kostja vastuväited
7.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Harju Maakohtu 12.04.2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-11-5563 seati kostja suhtes eestkoste. Kostjale on määratud ka keskmine puue ning töövõime kaotus 80%. Tema ainus sissetulek on töövõimetuspension 214.69 eurot ja sotsiaaltoetus 37.33 eurot kuus.
8.Hageja ja kostja kooselu kestis umbes 10 aastat. 19.06.2009 sõlmisid hageja ja kostja kinkelepingu, milline tunnistati kohtu poolt tühiseks. Ebaselgetel põhjustel laekus kostja töövõimetuspension ja sotsiaaltoetus perioodidel 01.02.2010–31.05.2010 ning 01.08.2010– 31.08.2010 hageja ema kontole. Kokku laekus hageja ema kontole 1158.50 eurot ja hageja ning tema ema kasutasid summat omal äranägemisel.
9.Hageja väide, et ta elas kingitud korteris ainult oktoobris 2011, ei vasta tõele. Hageja elas selles korteris alaliselt, mida tõendab Põhja-Tallinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna lastekaitse töötaja poolt 16.03.2012 perega koostatud kokkuvõte. Lisaks eelnevale võttis hageja 05.08.2009 AS-i Swedbank Tõrva linna kontoris kostja kontolt välja 191.73 eurot. Samal ajal viibis kostja oma kodus ning teda külastasid sotsiaaltöötajad. Seega on alust arvata, et hageja kasutas kostja pangakontot ja seal olevaid rahalisi vahendeid omavoliliselt. Kokku omastas hageja 1350.13 eurot, mis ületab hageja poolt korteri kommunaalkuludeks ja parendusteks tasutud summad. Kuna hageja elas ja kasutas XXXXX XXX-XX eluruumi, siis oli tal kohustus anda panus korteri haldamisse ja teha seal vajalikke parendusi. Korteris elamise ajal ei tasunud hageja kostjale üüri ja säästis seega igakuiselt summa, mis oleks üürile kulunud. Eluruumile akende paigaldamises 512.43 euro eest vaidlust ei ole, kuid arusaamatu on, miks hakkas hageja eluasemesse panustama pärast selle omandamist 2009. Eelnevalt lasi hageja korteri kommunaalvõlal kasvada ega teinud ühtegi parendust.
Kommunaalvõlgnevuse tekkimises oli süü hagejal, kes oli korteri alaline elanik ja kellel oli kommunaalkulude tasumise kohustus. Hageja kommunaalkulude võlgnevuse tasumise kohustus oli tema enesestmõistetav kohustus. Hageja ei ole tõendanud, et kostja sai enda kasutusse hageja ema pangakontole laekunud töövõimetuspensioni ja sotsiaaltoetuse 1158.40 eurot. Väited selle kohta, et VR tegi kostjale pangakaardi, on meelevaldsed ja paljasõnalised. Hageja väited VR-i vahenditega korteri kommunaalkulude tasumise kohta on ainetud. Kostja esitatud tõenditest nähtub, et 05.08.2009 võttis hageja enda valdusesse kostja pangakaardi. Väljavõte dokumendist „Peretöö toimik SR kohta“ näitab, et kodukülastus kostja juurde toimus 05.08.2009. Kostja ei saanud ise oma kontolt Tõrvas raha välja võtta. Esimese astme kohtu otsus
10.25.02.2014 otsusega rahuldas maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 895.90 eurot ja viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras võlgnevuselt alates hagi esitamisest 24.04.2013 kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni.
11.Käesolevas asjas ei vaielnud pooled järgmiste asjaolude üle: 1) hageja ja kostja olid elukaaslased; 2) 19.06.2009 sõlmisid hageja ja kostja kinkelepingu, isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, millega kostja kinkis hagejale korteriomandi XXXXX XXX-XX Tallinnas; 3) hageja tasus pärast kinkelepingu sõlmimist korteriga seotud kommunaalvõlgnevuse; 4) Harju Maakohtu 30.10.2012 otsusega ja Tallinna Ringkonnakohtu 15.03.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-17650 tunnistati kinkeleping tühiseks ja kohustati hagejat andma nõusolek senise kinnistusraamatu kande kustutamiseks; 5) Harju Maakohtu 12.04.2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-11-5563 seati kostja suhtes sisse eestkoste.
12.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab kinkelepingu tühisuse tõttu tagastama hagejale korteri kommunaalvõlgnevuse eest tasutud 6000 krooni (383.47 eurot) ja kas kostja peab hagejale hüvitama korterile akende paigaldamisega seotud kulu 512.43 eurot.
13.Kuigi kostja vastuväited on iseenesest tõendatud, ei saanud kohus ainuüksi nendele vastuväidetele tuginedes jätta hageja nõuet rahuldamata. Kostja ei ole esitanud vastuhagi ega menetluslikku tasaarvestuse avaldust. Harju Maakohtu 11.11.2013 eelistungil selgitas kohus kostjale võimalust esitada menetluslik tasaarvestuse avaldus (t I kd lk 146 pöördel). Vaatamata kohtu selgitustele ei esitanud kostja kohtule menetluslikku tasaarvestuse avaldust. Kommunaalkulude võlgnevuse katteks 6000 krooni tasumise faktile ja akende paigaldamisele hageja poolt kostja vastu ei vaielnud.
14.19.06.2009 sõlmitud korteriomandi kinkelepingust, isikliku kasutusõiguse seadmise lepingust ja asjaõiguslepingust (t I kd lk 141-145) nähtub, et kostja kinkis hagejale korteriomandi Kopli 50-26. Lepingu punktis 1.4.4 on märgitud, et korter on registreeritud hageja ja kostja elukohana. Lepingu punktis 2.2 on hageja ja kostja otsustanud koormata lepingu eseme tähtajatu ja tasuta isikliku kasutusõigusega kostja kasuks ning lepingu eseme kasutamisega seoses tasumisele kuuluvate kommunaalmaksete tasumise kohustus pidi jääma lepingu eseme omanikule. Lepingu punktis 2.3 on hageja ja kostja kinnitanud, et lepingu ese on nende kaasvalduses. Seega nähtub esitatud lepingust, et selle sõlmimise ajal elas hageja alaliselt vaidlusaluses korteris. Lepingu alusel võttis hageja endale kohustuse tasuda korteriga seotud kommunaalmaksed, võimaldades kostjal korterit tasuta kasutada.
15.22.04.2010 maksekviitungist (t I kd lk lk 6) nähtub, et 22.04.2010 on AS-ile Nisurem tasutud 6000 krooni. Hageja poolt täiendavalt esitatud kviitungis (t I kd lk 153) on maksjaks märgitud kostja. Hageja väidete järgi on kviitungil tema allkiri. Kostja ei vaielnud vastu, et tegemist on hageja poolt tehtud maksega. Seega on hageja tõendanud, et ta tasus korteri kommunaalkulude katteks 6000 krooni ning nimetatud makse on tehtud pärast kinkelepingu sõlmimist.
16.Harju Maakohtu 30.10.2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-17650 (t I kd lk 85-86) rahuldati kostja hagi ning tuvastati hageja kohustus anda nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 15.03.2013 otsusega samas asjas on varasem maakohtu otsus jäetud muutmata (t I kd lk 87-94). Kohus tuvastas, et hageja ja kostja vahel 19.06.2009.sõlmitud leping on tühine. Kuivõrd leping on tühine, tuleb selle alusel saadu kostja poolt hagejale tagastada. Hageja on tõendanud, et ta tasus pärast kinkelepingu sõlmimist lepingu alusel korteri kommunaalvõlgnevuse eest 6000 krooni (383.47 eurot).
17.Kostja pangakonto väljavõttest perioodil 01.06.2008–23.05.2011 (t I kd lk 113-116) nähtub, et antud ajavahemikul on kostja tasunud mitmeid korteriga seotud kommunaalkulusid ja teinud makseid AS-ile Nisurem. 05.03.2010 on kostja kontole laekunud poja sotsiaaltoetus summas 1260 krooni ning samal päeval on kontolt 1245 krooni kantud hageja emale VRile. Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti kirjast 23.02.2012 (t I kd lk 117) nähtub, et perioodil 01.02.2010–31.05.2010 ja 01.08.2010–31.08.2010 kanti kostja pension ja sotsiaaltoetus VR-i pangakontole. Samas ei nähtu kostja esitatud tõenditest, et kommunaalvõlgnevus summas 6000 krooni oleks tasutud kostja rahaliste vahendite eest. Kostja rahaliste vahendite omastamine hageja või hageja ema poolt ei anna kohtule iseenesest alust jätta hageja nõue 383.47 euro väljanõudmiseks kostja vastu rahuldamata. Kuigi hageja on kostja väidete kohaselt omandanud kostjalt rahalisi vahendeid suuremas summas, kui ta ise kostjalt nõuab, ei ole kostja kohtu selgitustele vaatamata esitanud tasaarvestuslikku vastunõuet.
18.Põhja-Tallinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna lastekaitsetöötaja kokkuvõttest (t I kd lk 118-122) nähtub, et 2009 augustis võttis hageja kostja arvelt välja 3000 krooni. 2010 juunis pöördus kostja lastekaitsetöötaja poole ja avaldas, et ei saa enam kodus elada, sest hageja korteri uue omanikuna palus tal välja kolida. Nimetatud avaldusest sai lastekaitsetöötaja teada, et kostja on oma korteri hagejale kinkinud. Kirjeldusest selgus, et hageja ei olnud nõus vabatahtlikult korterit kostjale tagastama. Toodud erinevate juhtumite pinnalt võib järeldada, et hageja ja kostja elasid koos vaidlusaluses korteris. Hageja keelas korduvalt kostjal korterit kasutada, rõhutades selle kuuluvust talle. Seega ei täitnud hageja kostjaga sõlmitud lepingut, mis andis kostjale õiguse korterit tasuta kasutada. Vaatamata eeltoodule ei anna lastekaitsetöötaja kokkuvõttes toodud andmed kohtule alust jätta hageja nõuet kostja vastu rahuldamata. Kostja arvelt välja võetud 3000 krooni osas ei ole kostja esitanud hagejale vastunõuet ega menetluslikku tasaarvestuse avaldust.
19.Kostja väited selle kohta, et hagejal oli enesestmõistetav kohustus tasuda korteri kommunaalkulud, sest ta elas nimetatud korteris, ei ole kohtu hinnangul põhjendatud. Korteri kommunaalkulude tasumiseks peab eksisteerima õiguslik alus ning ainuüksi korteris elamise või seal viibimise faktist ei tulene isiku kohustus kommunaalkulude tasumiseks. Korteriomandiseaduse (KOS) § 13 lõikest 1 tulenevalt lasub kommunaalkulude tasumise kohustus eeskätt korteriomanikul. Hageja kohustus tasuda korteri kommunaalkulud (sh võlgnevus) tulenes selgelt pooltevahelisest tühisest kinkelepingust. Kuivõrd tegemist oli tühise tehinguga, tuleb kostjal tühise tehingu alusel saadu tagastada.
20.05.10.2010 on hageja sõlminud AS-iga Plasto ostu-müügi lepingu nr 529040 (t I kd lk 33, kogu leping on lk 147-151). Lepingus on hageja enda elukohaks nimetanud XXXXX XXXXX. Lepingu kohaselt on ostetud 3 akent koos paigalduse ja veeplekkidega. Lepingulise tasu suuruseks on 8018 krooni ehk 512.43 eurot. Maksetingimuste järgi tuli tasuda kas 100% ettemaks või 50% ettemaks ning 50% kauba väljastamisel. Lepingule on lisatud paigalduse tellimus (t I kd lk 149), mille järgi on hageja 8. novembril vastu võtnud 3 akent. 05.10.2010 kassa sissetuleku orderi järgi tasus hageja akende eest 8018 krooni (t I kd lk 152). Akende paigaldamise vaidlusalusele korterile on kostja omaks võtnud.
21.Kohtu hinnangul ei ole korterile paigaldatud aknaid võimalik ära võtta ilma korterit kahjustamata. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud VÕS § 1042 lõikest 2 tulenevaid asjaolusid, mis välistaksid hageja nõude rahuldamise kostja vastu. Kostja on akende paigaldamise omaks võtnud ning leidnud, et parenduste tegemine korterile oli hageja enesestmõistetav kohustus. Millest selline kohustus õiguslikult tulenes, ei ole kostja välja toonud ega põhistanud. Kohus ei nõustunud kostja väidetega, et ainuüksi korteris kostja elukaaslasena elamise tõttu tekkis hagejal kohustus kanda akende vahetamisega seotud kulud. Hageja kandis kulusid ajal, mil ta pidas ennast tühise lepingu alusel korteri omanikuks. Seega tegi hageja korterile õigusliku aluseta kulutusi, pidades end korteri omanikuks. Tegemist on korterile kasulike kulutustega, millised tuleb kostja poolt hagejale hüvitada.
22.Eeltoodut kokku võttes leidis kohus, et hageja nõue kostja vastu kuulub rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kommunaalvõlgnevuse katteks tasutud 383.47 eurot ning akende paigaldamise kulu summas 512.43 eurot, kokku 895.90 eurot.
23.Lisaks põhinõudele palus hageja kostjalt välja mõista viivise alates hagi esitamisest 24.04.2013 seaduses sätestatud määras kuni võlgnevuse tasumiseni. Kuivõrd kohus rahuldas hageja põhinõude, kuulub rahuldamisele ka viivisenõue. Apellatsioonkaebus
24.26.03.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse. Maakohus on rikkunud menetlusnormi, kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning hinnanud ebaõigesti tõendeid.
25.Kohus on jätnud otsuse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lõike 1 punkti 5 tähenduses olulises osas põhjendamata. Kostja esindaja esitas asja sisulise lahendamise seisukohalt olulise väite, mille maakohus on ilma põhjendamata tähelepanuta jätnud. Kostja jääb oma varasemalt esitatud seisukoha juurde, et kuivõrd hageja elas alaliselt vaidlusaluses korteris, oli korteri kommunaalkulude tasumine hea usu põhimõttest tulenevalt hageja kohustus. Korteris elamise ajal ei tasunud hageja kostjale üüri, misläbi sai ta kasu VÕS § 127 lõike 5 mõttes, kuna hagejal tulnuks maksta lisaks kommunaalkuludele ka üüri, kui ta oleks Tallinnas korterit üürinud. Seega on hageja nõue kostja vastu välistatud lisaks kõigele järgnevale ka hageja poolt säästetud kulude tõttu.
26.Maakohus on ebaõigesti kohaldanud KOS § 13 lõiget 1, jättes sealjuures arvesse võtmata tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138. Hageja elas 10 aastat Kopli t korteris ning tarbis sellest tulenevalt kõiki korteriga seonduvaid kommunaalteenuseid, mistõttu on arusaamatu kohtu väide, et hagejal puudus kohustus eelnimetatud kulude tasumises osalemises. Antud juhul lasi hageja kommunaalkulude võlgnevusel kasvada, et hiljem survestada piiratud teovõimega isikut korterit endale kinkima. Hageja soovis oma teguviisiga tekitada kostjale kahju TsÜS § 138 lõike 2 mõttes ning selline tegevus on selgelt vastuolus hea usu põhimõttega.
27.Maakohtu otsusega kostjalt hagejale 859.90 euro väljamõistmisega on õigustatud hageja omakasupüüdlikku ja parasiitlikku eluviisi. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-7-10 (punktis 7) leidnud, et hea usu põhimõtte eesmärgiks on mh vältida olukordi, kus ebaõiglust õigustatakse näilise juriidilise korrektsuse argumendile tuginemisega. Hageja kasutas vaidlusalust korterit oma elukohana ning järeldus sellest, et tal ei lasunud sellega seoses ühtegi kohustust, on ebamõistlik. Lahendis nr 3-2-1-121-13 on Riigikohus asunud seisukohale, et üürilepingu tühistamise korral peab üürileandja üürnikule tagastama üürilepingu alusel tasutud üüri ja üürnik üürileandjale üürilepingu alusel saadud asja kasutamisõiguse hariliku väärtuse. Üürileping on kasutusleping ning ka hageja kasutas kostja korterit oma elukohana. Riigikohtu seisukohta arvestades tuleb eluruumi kasutamise eest tasuda selle kasutamisõiguse harilik väärtus, mida tuleks hagejal antud asja materjale arvestades tasuda kümne korteris elatud aasta eest. Seega ei ole põhjendatud kostjalt hagejale kommunaalkulude võlgnevuse väljamõistmine.
28.Maakohus on vääralt kohaldanud TsMS § 373 lõike 1 punkti 1. Kohus on peamise põhjendusena hagi rahuldamise kohta märkinud asjaolu, et kostja ei esitanud menetluslikku tasaarvestuse avaldust, ehkki vastavalt viidatud sättele on tasaarvestuse avalduse esitamine kostja õigus, mitte kohustus.
29.Seoses hageja poolt vaidlusalusele eluruumile kulutuste tegemisega on kohus hinnanud vääralt tõendeid. Kostja ei ole vastu vaielnud asjaolule, et hageja need kulutused tegi, kuid kuna hageja käsutas kostja rahalisi vahendeid 1350 euro ulatuses, ei ole tõendatud, et eeltoodud kulutused, mis hageja eluruumile tegi, on tasutud tema vahenditest, mitte kostja omadest. Seetõttu on põhjendamatu vastavate rahasummade kostjalt väljamõistmine.
30.Kohus leidis, et kostja ei ole esile toonud ega tõendanud VÕS § 1042 lõikest 2 tulenevaid asjaolusid, mis välistaksid hageja nõude rahuldamise kostja suhtes. Ka selles osas on kohus tõendeid vääralt hinnanud. Kostja viitab VÕS § 1042 lõike 2 punktile 3 leides, et kuna kostja on piiratud teovõimega isik ning oli seda ka kinkelepingu sõlmimise ajal, ei olnud ta ilmselgelt võimeline neid asjaolusid analüüsima ja hindama ning see fakt oli kohtule teada. Samuti oli hageja teadlik kostja tervislikust seisundist, mida ära kasutades ta kostjat korterit enesele kinkima survestas. Eesti õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et teist isikut teadlikult ilma õigusliku aluseta rikastanud isikul ei peaks tagasinõuet olema hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hageja pahatahtlik käitumine korteri endale saamise eesmärgil ning tema teadlikkus kostja tervislikust seisundist välistavad hageja õiguse nõuda kostjalt tagasi vaidlusalusele korterile tehtud parendustele kulunud rahasummat 512.43 eurot.
31.Hageja tasus korteril lasunud kõrvalkulude võlgnevuse 22.04.2010, kohtule esitas hagi aga alles 21.06.2013. Hageja oli küll võlgnevuse tasumise ajal korteri omanik, kuid võlgnevus oli tekkinud ajal, mil omanikuks oli kostja. Seega jääb arusaamatuks, mis põhjusel nõudis hageja kommunaalkulude võlgnevuseks tasutud summa tagastamist alles 21.06.2013, kuigi hageja seisukohti arvesse võttes pidanuks hageja eeltoodud summat tagasi nõudma hetkel, mil tal tekkis tegelik nõudeõigus, so 22.04.2010. Eeltoodu tõttu on hageja nõue ka aegunud TsÜS § 146 lõike 1 järgi. Vastustaja seisukoht
32.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
33.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagist osalise loobumise alusel tuleb asja menetlus vastavas osas lõpetada ja maakohtu otsus vastavalt osaliselt tühistada. Ülejäänud osas ringkonnakohus maakohtu poolset menetlusõiguse normide rikkumist või materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist ei tuvastanud, mistõttu jääb selles osas maakohtu otsus muutmata. Seoses menetluse osalise lõpetamisega ja ringkonnakohtu otsuses täitmise viisi kindlaksmääramisega jaotab kolleegium uuesti menetluskulud ja täpsustab viivise arvestust.
34.Ringkonnakohus leiab, et hagist osaline loobumine (6000 krooni ulatuses) tuleb vastu võtta ja menetlus tsiviilasjas vastavas osas lõpetada. TsMS § 428 lõike 1 punkti 3 järgi lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. Vastavalt TsMS § 429 lõikele 1 võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni. TsMS § 429 lõike 4 alusel ei võta kohus hagist loobumist vastu, kui hagist loobumisega rikutaks olulist avalikku huvi. Antud tsiviilasjas ei riku hagist osaline loobumine olulist avalikku huvi ja seega puuduvad takistused selle vastu võtmiseks. Kuna käesolevas asjas leidis loobumine aset ringkonnakohtus, tuleb kooskõlas TsMS § 431 lõikega 2 maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja 383.47 eurot ja viivise selle summa tasumisega viivitamise eest.
35.Hageja jäi nõude juurde mõista kostjalt välja kulutused (akende ost koos paigaldusega), millised hageja tegi kostjale kuuluvale korteriomandile ajal, mil oli tühise tehingu alusel sisse kantud kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna. Maakohus rahuldas hagi VÕS § 1042 lõigete 1 ja 2 alusel ning ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. TsMS § 654 lõike 6 alusel ei korda kolleegium esimese astme põhjendusi. Kostja võttis selles osas hagi ringkonnakohtu istungil õigeks.
36.Põhivõla väljamõistmisel kuulub rahuldamisele ka sissenõutavaks muutunud viivisenõue VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras hagiavalduse esitamisest 24.04.2013 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni. Nimetatud sätte kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. VÕS § 94 lõike 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimise operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.jaanuari ja 1.juulit. Viidatud määraks perioodil 15.04.2013 kuni 30.06.2013 oli 0,75%, seega oli kehtivaks seadusjärgseks viivisemääraks 8,75% aastas ning kostjal tuleb 24.04.2013 kuni 30.06.2013 eest tasuda viivist 68 päeva eest 8.35 eurot (512.43x0,0875/365x68). 2013. aasta teisel poolaastal oli vastavaks määraks 8,5%, seega peab kostja tasuma 184 päeva eest 21.96 eurot (512.43x0,085/365x184). Käesoleva aasta esimesel poolaastal oli vastavaks määraks 8,25%, seega tuleb kostjal maksta viivist 181 päeva eest 20.96 eurot (512.43x0,0825/365x181). Käesoleva aasta teisel poolaastal on seadusest tulenevaks viivisemääraks 8,15% aastas, seega tuleb kostjal tasuda viivist 92 päeva eest 10.53 eurot (512.43x0,0815/365x92). Kokku on kostjalt väljamõistetava viivise suuruseks 61.80 eurot.
37.Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele osas, milles need puudutavad nõuet, millest hageja ei loobunud. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse punktist 16 nähtuvate põhjendusega, et maakohus ei saanud kostja vastuväidetes esiletoodud asjaolule (hageja poolt väidetavat kostja raha omastamist) tuginedes jätta hagi rahuldamata, kuna kostja ei esitanud maakohtus menetluslikku tasaarvestusavaldust ega vastuhagi. Õige on kaebuse esitaja viide, et vastuhagi esitamine on kostja õigus. Kohtupraktika on asunud ühesele seisukohale, et kui kostjal on hageja vastu nõue, mida VÕS § 197 kohaselt on võimalik tasaarvestada, ei pea kostja esitama vastuhagi, vaid piisab menetlusliku tasaarvestusavalduse esitamisest. Samuti on ka tasaarvestus isiku kujundusõigus, mille kasutamine või mitte kasutamine on tema subjektiivne õigus. Samas vastavalt VÕS §-le 198
toimub tasaarvestus vastava avalduse tegemisega. Maakohus selgitas kostja esindajatele õigust esitada menetluslik tasaarvestusavaldus (t I kd lk 146 pöördel), kuid seda võimalust ei kasutatud. Ka kaebuses ei toodud esile menetlusdokumenti, mida saaks lugeda tasaarvestusavalduseks. TsÜS § 68 lõike 2 kohaselt peab otseses tahteavalduses sisalduma sõnaselge avaldus tahte kohta tuua kaasa konkreetne õiguslik tagajärg. Kostja viide TsMS §-le 373 seonduvalt tasaarvestusavaldusega ei ole asjakohane, sest vastuhagi ja tasaarvestusavaldus ei ole sünonüümid.
38.Kolleegium rahuldab kostja taotluse määrata otsuses kindlaks selle täitmise kord ja tähtaeg. TsMS § 445 lõike 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata mh otsuse täitmise viisi, korra ja tähtaja. Tsiviilasjas esitatud dokumentidega (t I kd lk 87-94; II kd lk 2-11, 13-20, 21-22) on tõendatud, et kostja on eestkoste all olev isik, kes kannatab väikelapseeast alates nõrgamõistuslikkuse all ja põeb epilepsiat, kellel on raske puudega alaealine laps ning kelle igakuise sissetuleku moodustavad töövõimetuspension (puue 80%) ja sotsiaaltoetus, kokku 252.02 eurot. Tema ainsaks varaks on remonti vajav korter, mille ta piiratud teovõime seisundis kinkis 19.06.2009 kostjale ja mille omandi sai ta tagasi 19.04.2013 jõustunud kohtuotsuse alusel ning millele kostja vaidlusalused aknad aastal 2010 paigaldas. Selle korteri näol on tegemist kostja alalise elukohaga. Hageja selgitas ringkonnakohtu istungil, et tema jaoks ei ole tähtis mitte niivõrd raha, kui põhimõtted ja et raha tahab ta saada korraga, kuna Tallinna linn saab selle kohe ära maksta. Lisaks tõi hageja maakohtu menetluses esile, et kostjal on tasuda võlgnevus panga ees, millist asjaolu kostja esindajad ringkonnakohtu istungil kinnitasid.
39.Eeltoodust tulenevalt on ilmne, et kostjal ei ole võimalik oma majandusliku olukorra tõttu tasuda võlgnevust ühekordse maksena ning sundtäitmine saaks eelduslikult toimuda vaid kostja elukohaks oleva korteriomandi arvel, mis aga oleks kolleegiumi arvates, arvestades kostja tervislikku seisundit ja alaealise raske puudega lapse olemasolu, tema suhtes äärmiselt ebaõiglane, võttes neilt ära kodu. Seega määrab kolleegium otsuse täitmise osamaksetena 36 kuu jooksul alates otsuse jõustumise kuule järgnevast kuust iga kuu 8. kuupäeval võrdsete osamaksetena (35 kuu jooksul 15.95 eurot ja viimasel kuul 15.98 eurot). Eestkostjal puudub kohustus kustutada eestkostetava võlgnevusi omavahendite arvelt.
40.Arvestades poolte varalist seisundit (mõlemad saanud menetlusabi vastavalt maa- ja ringkonnakohtus), vabastab ringkonnakohus nad TsMS § 190 lõike 7 alusel käesolevas tsiviilasjas mistahes menetluskulude tasumise kohustusest riigituludesse. Menetluskulud, millised ei kuuluks TsMS-i alusel tasumisele riigituludesse, jäävad nii maa- kui ringkonnakohtus TsMS § 163 lõike 1 alusel poolte endi kanda.
Ülle Jänes /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.