Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

6 Maakohtus kantud menetluskuludest jätta 55% AS Maru Metall kanda ja 45% Mõõnikso OÜ kanda.

EDASIKAEBE KORD

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused:

seadmise leping võib olla vormistatud tagantjärgi antud kohtuvaidluse pidamiseks, st tegemist võib olla võltsitud dokumendiga. Sellele viitab kasutusvalduse lepingu tavapäratult täpne sõnastus antud vaidluse jaoks, samuti ei ole pooled kokku leppinud haagise kasutuse eest tasu maksmises, mis aga ei ole kooskõlas tulumaksu- ega käibemaksuseadusega. Lisaks veoleping DT051500, milles oli näidatud kauba mahalaadimise kohana kostja lao aadress Kesk tee 6, Ardu küla, reguleeris ja hõlmas ka nimetatud aadressil kauba mahalaadimist, seega oli hageja ise vastutav veose mahalaadimise eest, mistõttu tal ei ole õigust nõuda kostjalt kahju hüvitamist. Hageja veokijuht oli veose mahalaadimise juures ning jättis tõrjumata kahju tekkimise ohu ning tegemata toimingud, mis olid vajalikud ohutu mahalaadimise protsessi juhtimiseks. Ka ei ole hageja oma kahju tõendanud ja kahju ei ole tal ka tekkinud. Kostja poolt tellitud eksperthinnangu kohaselt on vaidlusaluse haagise turuväärtus 9500 eurot ja selle avariilise jäänuki hinnanguline maksumus 2500 eurot, mistõttu teoreetiliselt võiks hageja kahju olla 7000 eurot (tl 85-86,88-89,111-115). Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 12 500 eurot ning perioodi 24.10.-20.12.2013 eest sissenõutavaks muutunud viivise summas 168,84 eurot ning lisanduva viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Menetluskulude jättis kohus kostja kanda. Poolte vahel lepinguline suhe puudus ning hageja nõue on käsitletav lepinguvälisel e. deliktilisel vastutusel põhineva kahju hüvitamise nõudena (VÕS § 1043 jt). Pooled ei vaidle, et hageja kui vedaja ja kauba saatja (Läti äriühing Cutcentre) vahelise lepingu suhtes on kohaldatavad rahvusvaheliste maanteekaubavedude lepingu konventsiooni (CMR konventsioon 1956) sätted ning seetõttu küsimustes, mis ei ole reguleeritud CMR-ga, tuleb kohaldada VÕS kaubaveolepingu (VÕS § 774 jj) sätteid. VÕS §-st 774 tulenevalt ei ole kauba saaja lepingu pooleks (kaubaveolepingu poolteks on saatja ja vedaja), kuid tal on siiski veose suhtes teatud seadusest tulenevad õigused, mistõttu on tegemist nn ehtsa lepinguga kolmanda isiku (saaja) kasuks (VÕS § 80 lg 2). Eeltoodust tulenevalt tellija ja vedaja vahelises veolepingus DT0051500 sätestatud veose mahalaadimisega seonduvad vedaja kohustused (tl 13, 35 p 2), samuti VÕS § 779 lg-s 2 sätestatud vedaja kohustused, ei ole hageja ja kostja vahelistele suhetele kohaldatavad. Seega tuleb pooltevahelises vaidluses juhinduda deliktilise vastutuse sätetest (VÕS §§ 1043, 1045 lg 1 p 5). Kuigi hageja ei ole haagise omanik, on tal viimasega (FIE IŠ Mõõnikso Talu) sõlmitud kasutusvalduse lepingust tulenevalt õigus esitada kostja vastu deliktilisel vastutusel põhinevat kahjunõuet. Kohtu hinnangul on võimalik haagise omaniku ja Mõõnikso OÜ kui kasutusvaldaja vahel 20.01.2011 sõlmitud kasutusvalduse lepingu punkti 4.5. tõlgendada kui tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete loovutamisena (VÕS § 165), mille tulemusena on hagejal haagisele reg nr 104YHH tehasetähisega WSM00000003041243 kahju tekitamisel õigus esitada uue võlausaldajana (VÕS § 164 lg 2) nõue võlgniku vastu. Kostja vastuväide, et nimetatud kasutusvalduse leping võib olla sõlmitud tagantjärgi, spetsiaalselt käesoleva kohtuvaidluse pidamiseks ja selle puhul võib olla tegemist võltsitud tõendiga, on paljasõnalise, millega ei ole võimalik lahendi tegemisel arvestada. Hagis kirjeldatud asjaoludel haagisele kahju tekitamise puhul on täidetud deliktilise vastutuse üldised eeldused (delikti üldkoosseis) – teisele isikule kahju tekitamine, õigusvastasus ja süü. Asjas ei ole vaidlust, et kostja töötajate poolt haagiselt veose (torude) mahalaadimise käigus vallandus telfertõstukiga haagiselt ülestõstetud koorem, mis langes peale allseisvale haagisele, mille tulemusena sai haagis kahjustada, st leidis aset teisele isikule kuuluva omandi rikkumine. VÕS § 1054 lg 1 kohaselt kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandus - või kutsetegevuses, vastutab ta selle isiku poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamine oli seotud selle majandus- või kutsetegevusega. Kohtu hinnangul veose mahalaadimisel

3(12)

kostja töötajad ei järginud käibes vajalikku hoolt (VÕS § 104 lg 3) ning kahju tekkimisel ei saa rääkida hageja omavastutusest (VÕS § 139). Tunnistaja AK ütlustest nähtuvalt otsustasid kostja töötajad tõsta veose (metalltorud) maha küll troppide abil, kuid tõstsid troppide panekuks raudtorude paki üles torude ümber seotud traatide abil, mis aga ülestõstmisel purunesid (tl 128-129). Kostja töötajad oleksid pidanud selle võimalusega arvestama, sest mahalaadimistöö teostamine on kostja puhul tavaline töö (vt AK-i ütlused lk 129). Paljasõnaline on kostja väide, et kahjujuhtum toimus seetõttu, et hageja autojuht veose mahalaadimisel kostja töötajaid ei juhendanud ega taganud mahalaadimise ohutust. AK-i ütlustest nähtuvalt olid kostja töötajad koorma ohutu mahalaadimise viisist teadlikud (teadsid et tuleks kasutada troppe), kuid lootsid ekslikult, et torude transportimiseks nende ümber seotud traadid peavad torude ülestõstmisel torude raskusele vastu (kuna ka eelnevate pakkide mahalaadimisel troppe ei kasutatud ja torud tõsteti maha traadikimpude abil, kuid siis traadid ei purunenud). Seega haagise purunemine mahalaaditavate torude allakukkumise tõttu haagisele leidis aset kostja süül. Hageja poolt esitatud Schmitz Cargobull Eesti OÜ hinnapakkumise kohaselt on kahjustunud haagise remonttööde maksumuseks koos käibemaksuga 29 822,36 eurot (tl 23). Võttes arvesse, et nimetatud summa ületab tunduvalt samaväärse haagise turuväärtust, on hageja VÕS § 132 lg-st 3 tulenevalt arvestanud kahjusummana samaväärse haagise turuväärtust, mis internetiportaali Auto24 müügikuulutuste kohaselt jääb keskmiselt suurusjärku 12 500 eurot (keskmine hinnavahemikus 10 000-15 000 eurot (tl 24-26)). Sarnase haagise turuhinna väljaselgitamise puhul ei tuleks eelistada AL ekspertarvamust, milles on analoogselt hagejaga kasutatud samuti internetiportaalides avaldatud müügikuulutusi. Muu hageja väidetud kahju (389,52 eurot = kütusekulu, töötasu autojuhile 12 tööseisaku tööpäeva eest ja saamata jäänud kasutuseelis 7719,30 eurot =saamata jäänud äritulu perioodilt 22.10.20.12.2013) ei ole põhjendatud. Ainult hageja seadusliku esindaja poolt koostatud õiendite alusel ei saa lugeda usaldusväärselt tõendatuks vastava kahju iseloomu ja suurust (tl 28, 70-71). Eeltoodu alusel on tõendatud hagejale tekitatud kahju suurus 12 500 eurot, milline summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS §-st 367 tulenevalt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on arvestanud viivist alates kostjale saadetud pretensiooni järgnevast päevast, so 24.10.2013 kuni hagi esitamiseni 58 päeva eest, seega viivis kuni hagi esitamiseni moodustab 168,84 eurot (12500 x 0,085 / 365 x 58). Alates hagi esitamisest kuulub viivist väljamõistmisele lisanduv viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest (27.12.2013) kuni põhinõude 12 500 eurot täieliku täitmiseni. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus hagi rahuldas ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 1045 lg 1 p 5, milles on üheselt sedastatud, et deliktilise vastutuse võib kaasa tuua kannatanu omandi või selle sarnase õiguse või valduse rikkumine. Valitseva õigusteooria kohaselt tuleb sarnasteks õigusteks lugeda nt piiratud asjaõigusi ja muid

4(12)

omandisarnaseid õigusi. Omandisarnaseks õiguseks ei saa lugeda tingimuslikku nõudeõigust. Vastupidisel tekib küsimus, miks on VÕS § 1045 lg 1 p 5 sõnastus justnimelt seotud kannatanu omandi ja valduse mõistega. Käesoleval juhul on ilmne, et VÕS § 1045 lg 1 p 5 ei ole võimalik tõlgendada nii laialt, et see hõlmaks mistahes õigusi. Juhul, kui ringkonnakohus peaks asuma seisukohale, et hagejal on VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel siiski kostja vastu nõudeõigus, tuleb antud juhul kohaldada muuhulgas vedaja vastutuse osas VÕS § 779 lg-t 2, mis sätestab vedaja kohustuse tagada veose ohutuks mahalaadimiseks vajalikud võimalused ja tingimused. Kuna antud asjas on tõendatud tunnistaja AK ütlustega, et kahju tekkis vähemalt osaliselt selle tõttu, et hageja ei loonud tingimusi veose ohutuks mahalaadimiseks (autojuht ei osalenud erinevalt välja kujunenud praktikast veose mahalaadimisel), siis tuleb jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Lisaks tähendab eeltoodu, et kostja ei ole tekkinud kahjus süüdi, mistõttu ei saa tekkida kostja vastutust VÕS § 1043 ja § 1050 § 1 regulatsioonist tulenevalt. Isegi kui kostjal võiks mingisugune süü lasuda, siis kuulub kahjuhüvitis vähendamisele VÕS § 139 lg-test 1 ja 2 tulenevalt hageja nö kaassüü tõttu. Lisaks on kohus ebaõigesti hinnanud AK tunnistajana antud ütlusi ja jätnud põhjendamata, miks on jäetud osad AK olulised ütlused täielikult tähelepanuta. Nii on kohus ebaõigesti hinnanud tunnistaja ütlusi, et kostja tegi kõik endast oleneva, et veos haagiselt ohutult maha tõsta, mistõttu ei ole kostja tekkinud kahjus süüdi. Kohus on ebaõigesti jätnud hindamata ja põhjendamata kostja esitatud AL ekspertarvamuse kahju kohta ning alusetult lähtunud vaid hageja esitatud paljasõnalisest kahjuarvestusest ja portaalist Auto24.ee tehtud väljavõtetest. Üldteada asjaoluna ei kajasta nimetatud portaal tehtud tehingute hindasid, vaid kõigest müügipakkumisi. Teiseks on kajastatud auto24.ee müügikuuluste kolme müügipakkumist, mille keskmine hind käibemaksuta (hageja on käibemaksukohuslane) ei ole mitte 12 500 eurot vaid 10 500 eurot. Kolmandaks on kohus jätnud põhjendamata, miks ta on jätnud kostja esitatud AL ekspertarvamuse täielikult tähelepanuta, kuigi nimetatud ekspertarvamuses kahju kohta on lähtutud neljast Eestis pakkumisel olevast haagisest ja lisaks arvesse võetud Lääne-Euroopa kasutatud haagiste järelturu keskmist pakkumise hinda ning arvestatud ka avariilise jäänuki hinnangulist maksumust ja kasutatud haagiste hinna kaubeldavust (5%-10%). Seega on kohus jätnud täielikult tähelepanuta põhjalikuma ja usaldusväärsema ehk eksperdi poolt koostatud dokumendi tekkinud kahju kohta ning täiesti alusetult ja põhjendamatult lähtunud vaid hageja paljasõnalistest väidetest temale tekkinud kahju kohta. Kostja tegi hagejale ekspertarvamuses toodud kahjusumma ulatuses (7000 eurot) kompromissettepaneku, mille hageja tagasi lükkas. Juhul, kui kohus rahuldab hagi kostja poolt välja pakutud kompromissisummaga sarnases summas, siis tuleb menetluskulud tervikuna või suuremas osas jätta hageja kanda. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebus Hageja vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis rahuldamata kahjuhüvitisnõude kütusekulu, tööseisaku aja eest autojuhile makstud töötasu ja saamata jäänud kasutuseelise osas. Hageja palub teha hagi rahuldamata osas uue otsuse, millega välja mõista kostjalt hageja kasuks kahjuhüvitisena kokku 8108,82 eurot, viivis 109,53 eurot ning viivis hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 sätestatud määras. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta kostja kanda.

5(12)

Hageja esitatud kahjuarvestusõiend ja õiend töötaja keskmise töötasu kohta on lubatavaks tõendiliigiks TsMS § 229 tähenduses ning taolised äriühingu sisekäivet fikseerivad dokumendid on ainsaks võimalikuks kohtulikuks tõendusväljundiks. Asjaolu, et õienditele on alla kirjutanud äriühingu juhatuse liige, ei väära nende dokumentide tõendusväärtust, sest äriühingul puuduvad teised allkirjaõiguslikud isikud taolise dokumendi pädevaks väljastamiseks, samuti pole taoline dokument tõendusväärtuselt samastatav menetlusosalise seadusjärgse esindaja seletusega TsMS tähenduses. Ka väljakujunenud kohtupraktika (nt töövaidlused jne.) kohaselt on tööandja poolt kohtule väljastatud töötaja keskmise töötasu õiend kohaseks ja lubatavaks tõendiks töötasu (käesolevas kaasuses kahjunõude) suuruse kindlakstegemisel. Lisaks kahjuarvestusõiendile on hageja kasutuseelise nõude tõendamiseks kohtule esitanud ka veoseveolepingud (sh kahjujuhtumi päevaks sõlmitud), millistest nähtuvad kahjuarvestusõiendi koostamisel aluseks võetud summalised lähteandmed ning kahjujuhtumi toimumispäevaks sõlmitud veoseveolepingu täitmata jätmise tõttu hagejal tekkinud kahju suurus. Vastus vastuapellatsioonkaebusele Kostja palub jätta vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega ning vastuapellatsioonkaebusega, leiab, et maakohtu otsus tuleb kostjalt hageja kasuks väljamõistetud summa osas TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada, samuti tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtul on võimalik teha tühistatud osas uus otsus. Vaidluse lahendamisel ei olnud poolte vahel vaidlust selles, et:

6(12)

käsitlus, et kohaldada tuleb veolepingut reguleerivaid sätteid. Poolte vahel ei ole sõlmitud veolepingut, mistõttu ei kuulu veolepingu regulatsioon kohaldamisele. Kolleegium ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, et hagejal ei ole õigus nõuda kahju, kuna haagis kuulus Mõõnikso talule ja eeltoodu tõttu on maakohus kohaldanud ebaõigesti ka VÕS § 1045 lg 1 p 5. Vaidlust ei ole selles, et haagis, mis sai kahjustada, ei kuulunud hagejale, vaid Mõõnikso talule, millise ärinime all tegutseb FIE IŠ. Kohtule on esitatud Mõõnikso talu ja hageja vaheline leping (lk 10-11), mis kannab pealkirja veoauto haagise kasutusvalduse leping ja on allkirjastatud 20.01.2011. Lepingu p 1, 4.1 ja 4.4 järgi on hageja õigustatud valdama ja kasutama haagist ning omandama selle kasutamisel saadud vilju ja p 4.5 järgi on valdajal õigus nõuda kolmandatelt isikutelt lepingu esemele tekitatud kahjude hüvitamist. Kolleegium märgib, et hageja ja Mõõnikso talu on 20.01.2011 lepingu pealkirjastanud küll kasutusvalduse lepinguna, kuid AÕS § 201 lg 1 järgi saab kasutusvaldusega koormata ainult kinnisasja. Tulenevalt tehingu sisust, mille kohaselt antakse haagis hageja kasutusse tasuta, on kolleegiumi arvates tegemist tasuta kasutamise lepinguga (VÕS § 389395). Eeltoodu aga ei tähenda seda, et hageja ja haagise omanik ei võiks haagise tasuta hageja kasutusse andmise lepingus kokku leppida, et hageja võib kolmandate isikute vastu esitada nõudeid haagisele tekitatud kahju hüvitamiseks. Käesoleval juhul on haagisele tekkinud kahju hüvitamise osas maakohus õigesti leidnud, et hageja on nõudeõiguse saanud 20.01.2011 lepingu p 4.5 järgi ja tegemist on VÕS §-s 165 sätestatud tulevikus tekkiva nõude loovutamisega. Kostja apellatsioonkaebuse väide, et tegemist võib olla võltsitud dokumendiga, on oletuslik ja maakohus on õigesti pidanud seda kostja väidet ebaveenvaks. VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Kuna hagejal oli õigus nõuda Mõõnikso talule kuulunud haagisele tekkinud kahju hüvitamist, siis Mõõnikso talule kuulunud haagise kahjustamisega on täidetud VÕS § 1045 lg 1 p 5 tingimus, et lugeda kahju tekitamine õigusvastaseks. Ebaõige on apellandi käsitlus, et maakohus on õiguseks, mida rikuti, pidanud hageja tingimuslikku nõudeõigust. Rikuti FIE IŠi ärinimega Mõõnikso talu omandit, kuid nõude kahju hüvitamiseks saab hageja esitada tulenevalt FIE IŠi ärinimega Mõõnikso talu poolt talle nõude loovutamisest. Hageja nõudis lisaks haagisele tekkinud kahjule ka kulusid, mida ta kandis seoses haagisele tekitatud kahjuga ja saamata jäänud äritulu. Hageja oli haagise valdaja AÕS § 32 mõttes. Seoses hageja valduses olnud haagise hävimisega kandis hageja kulusid ja tal ei olnud võimalik saada haagise kasutamisest äritulu. Kolleegium leiab, et ka eeltoodud asjaoludel oli kostja tegevus kahju tekitamisel VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi õigusvastane. Pooled ei vaidle selles, et kostja töötajate poolt haagisel oleva kauba mahalaadimisel tõsteti kostja töötajate poolt tõstukiga koorem üles, koormat kinnihoidvad traadid purunesid ja haagisele tagasivajaunud koorem (metalltorud) purustas haagise konstruktsioonid. Kostja vastutab VÕS § 1054 lg 1 järgi oma töötajate, keda ta kasutab oma majandustegevuses, poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest. Seega on hagejale tekkinud kahju kostja töötajate tegevuse tulemusel. VÕS § 1050 § 1 järgi kahju tekitaja ei vastuta kahju eest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi. Kolleegium leiab, et kostja ei ole esitanud kohtule asjaolusid, millest saaks järeldada, et ta ei ole süüdi hagejale kahju tekitamises. Kostja töötajad korraldasid hageja poolt kohaletoodud metalldetailide mahalaadimise. Kauba mahalaadimisel pidid nad tegutsema viisil, mis välistaks haagisele kahju tekkimise. Seega pidid nad hindama, kuidas on muuhulgas ka ohutu kaupa laadida. Kolleegiumi arvates käitusid kostja töötajad hooletult, kuna nad ei veendunud, kas kauba kinnituseks olevad traadid on piisava tugevusega, et nende abil torusid koormast maha tõsta.

7(12)

Kolleegium nõustub maakohtuga, et hagejale tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel oli põhjuslik seos. Juhul, kui hageja töötajad oleksid kauba mahalaadimiseks valinud viisi, kus koormat kinnitavad traadid ei oleks purunenud ja koorem poleks tagasi haagisele kukkunud, ei oleks hagejale kahju tekkinud. Järgnevalt tuleb tuvastada kahju suurus. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg-te 1 ja 2 järgi kuulub hüvitamisele varaline kahju, mis on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. TsMS § 230 lg 1 järgi peab hageja tõendama talle kahju tekkimist ja selle suurust. TsMS § 232 lg 1 järgi hindab kohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. TsMS § 442 lg 7 järgi peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Kolleegium leiab, et kahju suuruse kindlakstegemisel on maakohus hinnanud ebaõigesti tõendeid. Esiteks analüüsib kolleegium haagisele tekitatud kahju suurust. Vaidlust poolte vahel ei ole, et haagise kahjustused olid sellised, et taastamine on majanduslikult ebaotstarbekas. VÕS § 132 lg-te 13 järgi tuleb haagise kahjustamise eest tasuda hüvitis, mis vastab hävinud asja väärtusele. Maakohus on hüvitise suuruse määramisel lähtunud hageja poolt esitatud väidetest, et samaväärse haagise väärtus on 12 500 eurot, lähtudes müügiportaalides toodud müügipakkumistest (lk 24-26). Kostja väitis, et hävinud haagise väärtus on väiksem ja esitas oma väidete tõendamiseks AL kui eriteadmistega isiku arvamuse. Maakohus ei ole otsuses analüüsinud hageja poolt oma väidete tõendamiseks esitatud hinnapakkumisi ega AL arvamust. Kolleegium nõustub kostja apellatsioonkaebuse väidetega, et hageja poolt esitatud haagiste hinnapakkumised ei tõenda veenvalt haagise väärtust. Vastavalt registreerimistunnistusele on haagise esmaregistreerimise aeg 2006. Hageja esitatud müügikuulutustel on üks haagis esmaselt registreeritud 2008. a ja kaks 2007.a . Seega on tegemist uuemate haagistega. Lisaks märgib kolleegium, et hageja poolt esitatud pakkumiste järgi keskmine hind on 11 500 eurot ja sooduspakkumisi arvestades 10 500 eurot, mitte aga 12 500 eurot, nagu väitis hageja. AL on oma arvamuses, mis on TsMS § 272 lg 2 järgi dokumentaalne tõend, analüüsinud 15.10.2013 seisuga järelturul oleva nelja haagise pakkumishinda ja Euroopas müügis olevate sarnaste haagiste pakkumishinda ning leidnud, et keskmiselt on haagiste müügihind 9 500 eurot, arvestades sealjuures ka haagiste hinna kaubeldavust 5 kuni 10% ulatuses. Kolleegium peab AL arvamust usaldusväärseks, kuna ta on haagise väärtuse määramisel kasutanud suuremat hulka võrreldavaid müügipakkumisi ning samuti on AL isik, kellel on suured kogemused ja pikk staaž autoeksperdina. Seega leiab kolleegium, et tõendatud on, et haagise väärtus selle hävimise ajal oli 9 500 eurot. VÕS § 127 lg 5 järgi tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel. AL arvamusest tuleneb, et avariilise jäänuki maksumus on hinnanguliselt 2 500 eurot. Kostja on palunud seda hüvitise väljamõistmisel arvestada. Hageja ei ole kostja sellekohasele väitele vastu vaielnud. Kolleegium leiab, et haagisele põhjustatud kahju suuruse määramisel tuleb jäänuki maksumus haagise väärtusest maha arvata, kuna jäänuk on tavapäraselt võimalik kas maha müüa või kasutada selle terveid detaile tagavaraosadena. Eeltoodut kokku võttes on hagejale haagise hävimisega tekkinud kahju 7 000 eurot, mille peab hüvitama kostja. Ebaõiged on kostja apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt oleks maakohus pidanud vaidluse lahendamisel kohaldama VÕS § 779 lg 2, mille kohaselt peab vedaja looma võimalused ja tingimused veose ohutuks peale- ja mahalaadimiseks, väites, et hageja jättis selle veolepingust tuleneva kohustuse täitmata. Kolleegium selle väitega ei nõustu. Esiteks ei ole kostja veolepingu pooleks, mistõttu ei saa kostja tugineda hageja poolt veolepingu rikkumisele. Samas võiks eeltoodu olla aluseks VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 järgi kahju vähendamiseks. Kostja väidete kohaselt oleks pidanud

8(12)

hageja autojuht laadimisel osalema, kuid seda ta ei teinud. Kolleegiumi arvates ei saa eeltoodud asjaolust järeldada, et kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab. Tunnistaja AK ütluste kohaselt sõitis hageja autojuht mahalaadimisalale, avas haagise tagumised uksed ja katuse. Samuti võttis ta maha koormalt rihmad. Millised hageja autojuhi toimingud oleksid taganud ohutu mahalaadimise, kostja esile toonud ei ole. Kostja väitis, et hageja autojuht keeldus avamast haagise külge, mistõttu ei saanud kasutada kahveltõstukit. Tunnistaja AK ütluste kohaselt palusid nad avada autojuhil haagise külje, kuid autojuht ei saanud sellest korraldusest keelebarjääri tõttu aru (lk 238-129). Kolleegium leiab, et sellest, et hageja autojuht ei sekkunud aktiivselt mahalaadimisse, ei saa järeldada, et ta oleks oma kohustusi rikkunud. Samuti ei ole kostja esile toonud, kas haagise külje mahavõtmine oleks taganud koorma mahalaadimise viisil, mis oleks välistanud kahju tekkimise. Kolleegium märgib, et ka veolepingu p 2 järgi oli hageja autojuhil ainult kohustus kontrollida mahalaadimise protsessi ja garanteerida veose vastavus CMR-l märgitule. Seega vedaja poolt mahalaadimisest osalemise eesmärgiks on ennekõike tagada veose säilimine ja vastavus saatedokumentidele. Seega tuleb kostja apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada haagisele tekkinud kahju suuruse osas. Järgnevalt analüüsib kolleegium hageja vastuapellatsioonkaebuse väiteid. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis välja mõistmata hageja poolt nõutud kahjuhüvitise haagise kahjustamisega seotud lisakulude, mis on hageja otsene kahju, ja saamata jäänud tulu osas, kuna hageja ei olnud tõendanud selles osas kahju tekkimist. Esmalt analüüsib kolleegium hageja apellatsioonkaebuse väiteid lisakulude kohta. Hageja väidete kohaselt kandis ta otsest kahju seoses haagise purunemisega lisaks haagise maksumusele järgnevalt: haagise transpordil Ardust Valka bensiinikulu 116,28 eurot ja 12-päevase tööseisaku eest autojuhile makstud töötasu 273,24 eurot (lk 61). Kokku moodustavad lisakulud 389,52 eurot. Kahju suuruse kohta on hageja esitanud õiendi (lk 70) ja autojuht AL töötasu õiendi (lk 71), milledele on alla kirjutanud hageja juhatuse liige IŠ. Kostja leidis, et need tõendid ei ole piisavad, kuna hageja ei ole esitanud raamatupidamise algdokumente. Maakohus nõustus kostja seisukohaga, et hageja seadusliku esindaja poolt allkirjastatud tõendid ei ole usaldusväärsed. Kolleegium maakohtuga eeltoodu osas ei nõustu. TsMS § 272 lg 1 järgi on dokumentaalne tõend igasugune kirjalikult või muul viisil salvestatud dokument, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks vajalike asjaolude kohta ja mida on kohtuistungil võimalik esitada tajutaval kujul. Seega vastavad hageja õiendid dokumentaalsele tõendile esitatud nõuetele. Kostja sisulisi vastuväiteid, mis välistaksid hagejale lisakulude näol kahju tekkimise, esitanud ei ole. Arvestades eeltoodut, leiab kolleegium, et hageja poolt esitatud õiendeid lisakulude tekkimise kohta tuleb TsMS § 232 järgi hinnata. Kolleegiumi arvates on hageja poolt esitatud tõendid kooskõlas teiste asjas esiletoodud asjaoludega. Kuna hageja kasutuses olev haagis sai vigastada, siis on usutav, et hageja pidi selle oma asukohta Valka vedamiseks tegema kulutusi kütuse ostmiseks. Kütusekulu 90 liitrit 300 kilomeetri läbimiseks on usutav ja kostja sellele vastu vaielnud ei ole. Seega lisakulu 116,28 eurot tekkimine hagejale on tõendatud. Järgnevalt on hageja palunud välja mõista autojuhi 12 tööseisaku päeva eest välja makstud töötasu 273,24 eurot. Veolepingu järgi oli vedu teostavaks autojuhiks AL. Vastavalt hageja õiendile on AL keskmine päevatasu 22,77 eurot ja tööseisak kestis 12 päeva, mille eest on tasu 273,24. TsMS § 5 lg 1 järgi menetleb kohus hagi poolte poolt esitatud asjaolude ja taotluste alusel. Kostja vaidles vastu ainult tõendi vormile, kuid hageja poolt esiletoodud asjaoludele, mida esitatud tõendid tõendasid, kostja vastu vaielnud ei ole. Kolleegium leiab, et hageja poolt esitatud tõendite alusel tuleb lugeda tõendatuks, et hagejale tekkis kahju AL-le 12-päevase tööseisaku eest makstud tasu ulatuses, s.o 273,24 eurot. Kokku on hageja otsene varaline kahju seega 389,53 eurot. Tekkinud kahju ja kostja poolt hageja majandustegevuses kasutatava haagise kahjustamise vahel on põhjuslik seos, kuna haagise töökorras oleku korral ei oleks pidanud hageja selliseid kulutusi kandma.

9(12)

Järgnevalt analüüsib kolleegium vastuapellatsioonkaebuse väiteid saamata jäänud äritulu väljamõistmata jätmise osas. VÕS § 128 lg 4 järgi on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Hageja väitis, et kostja poolt haagise kahjustamise tõttu ei saanud ta oma äritegevuses haagist kasutada ja tal jäi 21.10.2013 saamata samal päeval sõlmitud veolepingu täitmata jätmise tõttu kasum 171,54 eurot ning ajavahemikul 22.10.2013-20.12.2013 jäi tal saamata 7547,76 eurot (44 tööpäeva x 171,54 eurot). Hageja on esitanud kahjuarvestuse õiendis arvutuse, mille kohaselt kuulus talle veo eest marsruudil Läti- Eesti- Läti tasumisele 470 eurot, millest tuleb maha arvestada kütusekulu 232,56 eurot ja muud ärikulud, töötasu, kindlustus, kulum jms kokku 65,90 eurot. Kostja ei ole hageja väidetele muid vastuväited peale väidete tõendamiseks esitatud tõendite mittelubatavuse ja selle, et hageja ärikasumist tuleb maha arvata kokkuhoitud kulud, esitanud. Hageja on esitanud 21.10.2013 sõlmitud veolepingu äriühinguga BALTREISS SIA (lk 27), mille kohaselt pidi 21.10.2013 lõhutud haagis Eestist peale võtma koorma, et see toimetada 22.10.2013 Riiga. Arvestades, et hageja osutas põhitegevusena transporditeenust, siis on kolleegiumi arvates usutav, et kasutatavad transpordivahendid, kaasaarvatud haagised, olid igapäevaselt kasutuses teenuse osutamisel ja hageja sai osutatud teenusest kasumit. Hageja poolt esitatud arvestuses on arvestatud saadavast veostasust maha kulud, mida ta peab tegema teenuse osutamiseks. Hageja esindaja selgitas kohtuistungil, et saamata jäänud tulu palub ta välja mõista kahe kuu eest seetõttu, et hageja ostis hiljem uue haagise (lk 127). Perioodil 22.10.2013 kuni 20.12.2013 on hageja arvestanud 44 tööpäeva eest saamata jäänud ärituluks 7547,76 eurot, arvestusega 171,54 eurot tööpäeva eest. Kolleegium peab äritegevuses kasutuses oleva töövahendi kahjustamise korral usutavaks, et hagejale tekkis kahju saamata jäänud tulu näol. Kuna maakohus pidas tulu saamise võimaluse kohta esitatud tõendeid mitteusaldusväärseteks, siis ta nende sisu ei hinnanud ega tuvastanud, kas tõendid kinnitavad hageja väidete paikapidavust. Hageja on väitnud, et ta sai ühes päevas haagisega veo teostamise eest tasu 470 eurot. Kolleegiumi arvates ei ole hageja väide kooskõlas esitatud tõenditega. 21.10.2013 sõlmitud veolepingu (lk 27) järgi oli tasuks 200 eurot ja koorem tuli peale võtta 21.10.2013 Eestis ja maha laadida 22.10.2013 Riias. Sellele eelneva 18.10.2013 sõlmitud veolepingu järgi pidi hageja kauba peale võtma Riiast 18.10.2013, mis oli reede, ja maha laadima 21.10.2013 ning veoraha suurus oli 270 eurot. Eeltoodust järeldub, et hagejal oli võimalik saada haagisega osutatud teenuse eest marsruudil Riia Tallinn Riia kahe päeva eest veoraha 470 eurot, mitte aga ühe päeva eest, nagu väitis hageja. Kolleegiumi arvates on usutav, arvestades sõidule ja laadimisele kuluvat aega, et hageja poolt väidetud marsruudil veose tegemiseks kulus mitte üks, vaid kaks päeva. Eeltoodu tõttu pole usutav hageja poolt esitatud saamata jäänud tulu arvestus. TsMS § 233 lg 1 sätestab, et kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Sama põhimõte tuleneb ka VÕS § 127 lg-st 6. Kuna kolleegium on eelnevalt tuvastanud, et hageja poolt esiletoodud asjaoludel jäi tal seoses haagise, mis oli transpordiettevõttele töövahendiks, purunemise tõttu saamata tulu ja selle tulu täpne määramine ei ole võimalik, siis määrab tulu suuruse kohus eelviidatud sätete järgi, pidades usutavaks saamata jäänud tuluks 45 tööpäeva eest, mil hageja oleks saanud haagist kasutada, 3 860 eurot. Kahju suuruse määramisel lähtus kolleegium sellest, et hageja arvestuses toodud ärikasum tööpäeva kohta on pigem saavutatav kahepäevase veoga. Kolleegiumi arvates umbkaudu sellise kasumi oleks hageja saanud, kui 21.10.2013 ei oleks tema kasutuses olev haagis kostja tegevuse tõttu purunenud.

10(12)

Seega kuulub hagi rahuldamisele osaliselt ja hageja kasuks kuulub kostjalt väljamõistmisele 11 249,53 eurot ( 7 000+389,53+3 860). Hagi tuleb jätta rahuldamata põhivõla 9 359,29 eurot väljamõistmise osas. Hageja palus kostjalt välja mõista ka viivise alates 24.10.2013. kuni 20.12.2013 ja sealt edasi hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Kolleegium märgib, et hagi esitati 27.12.2013, kuid arvestades hageja nõuet, tuleb kindlaksmääratud summas viivis välja mõista hageja poolt hagis nõutud ajavahemiku eest ja alates hagi esitamisest VÕS § 113 lg 1 järgi. Viivise nõude alguse seostas hageja 23.10.2013 kostjale pretensiooni esitamisega ja leidis, et sellele järgnevast päevast oli muutunud hageja nõue sissenõutavaks. Kolleegiumi arvates ei saa viivist välja mõista alates 24.10.2013 saamata jäänud tulu hüvitamise nõudelt, kuna saamata jäänud tulu on arvestatud hilisema perioodi eest lõpuga 20.12.2013 ja see nõue ei olnud 24.10.2013 muutunud sissenõutavaks. Seega tuleb kostjalt välja mõista perioodi 24.10.2013 kuni 20.12.2013 eest viivis kahju hüvitise summalt 7 389,53 eurot. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. VÕS § 94 lg 1 sätestatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär oli enne 01.07.2013 0,50%, seega on viivise määraks 7,50% aastas. Ühe päeva viivis on 1,52 eurot ja 58 päeva eest tuleb välja mõista viivis 88,16 eurot. Hagi tuleb rahuldamata jätta viivise nõude 190,20 euro osas. Alates hagiga kohtusse pöördumisest on hageja palunud välja mõista viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Hagiavaldus esitati kohtusse 27.12.2013. Seega sellest päevast tuleb välja mõista võlalt 11 249,53 eurot kuni selle tasumiseni hageja poolt soovitud viivis. Alates hagi esitamisest tuleb kostjal tasuda viivist ka saamata jäänud tulu nõudelt, kuna see on selleks ajaks muutunud sissenõutavaks. Seoses hagi rahuldamisega ca 55% ulatuses, tuleb 55% maakohtu menetluskuludest TsMS § 163 lg 1 järgi jätta kostja kanda ja 45% hageja kanda. Ringkonnakohus rahuldas nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebuse osaliselt, mistõttu tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 sätestatud põhimõtte kohaselt poolte endi kanda.

Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/

Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/

Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/

Otsus tühistatud osaliselt Riigikohtu 06.05.2015 otsusega

RESOLUTSIOON

11(12)

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.