OÜ Levadia Metall (pankrotis) pankrotihaldurite Toomas Saarma ja Eve Selbergi hagi AS Reverta vastu nõude tunnustamiseks OÜ Meridiaane (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10.04.2014.a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1595 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Reverta apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja I (apellatsioonimenetluses vastustaja I): OÜ Levadia Metall (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma, tehinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Peterson Hageja II (apellatsioonimenetluses vastustaja II): OÜ Levadia Metall (pankrotis) pankrotihaldur Eve Selberg, tehinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Peterson Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): AS Reverta (endine ärinimi AS Parex banka; registrikood: 40003074590; asukoht: Republikas laukums 2A LV-1522, Riia, Läti Vabariik) tehinguline esindaja vandeadvokaat Anton Sigal
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 10.04.2014.a otsus jätta muutmata.
2.
Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.
1(9)
Tsiviilasi nr: 2-12-8307
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.27.02.2012.a esitasid hagejad maakohtusse hagi, milles palusid tunnustada OÜ Levadia Metall (pankrotis) nõuet summas 12 500 000 eurot OÜ Meridiaane (pankrotis) pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 2 järgu nõudena. Hagiavalduse (täpsustatud 12.03.2012.a) kohaselt tuleneb OÜ Levadia Metall (pankrotis) (edaspidi ka võlausaldaja) nõue kahest laenulepingust: lepingust nr 1 ja lepingust nr 4 ja nende lisadest. 10.08.2004.a OÜ Levadia ja OÜ Meridiaane (võlgnik) vahel sõlmitud lepingu nr 1 punkti 1.1 alusel andis OÜ Levadia OÜ-le Meridiaane laenu summas kuni 5 000 000 krooni laenuintressiga 5% aastas. Lepingu punkti 1.2 kohaselt anti rahalised vahendid OÜ-le Meridiaane finantsabi korras. 10.08.2004.a lepingu nr 1 lisa nr 1 alusel täiendati lepingu nr 1 punkti 1.1 järgmiselt: „Lugeda laenusaaja poolt laenusaajale antavat protsendiga tähtajatut laenu arvelduslaenuks ning 10.08.2004.a sõlmitud lepingut arvelduslaenulepinguks. Kehtestada alates 06.09.2004.a laenusaaja võimaldatava arvelduslaenu limiidiks kuni 30 000 000 krooni aastas.“ Lepingu nr 1 lisa 1 allkirjastati 06.09.2004.a. 10.08.2004.a lepingut nr 1 muudeti 17.04.2006.a muudatustega järgmiselt: „Võttes arvesse, et laenusaaja plaanib osaleda enampakkumisel kinnistute soetamiseks ning edaspidi arendada ärikinnisvara, sh büroo- ja eluruumid, äri-, müügi- meelelahutus- ja spordikeskused jne, sõlmisid käesoleva muudatuse alljärgnevas: Laenusaaja ja laenuandja kokkuleppel võib laenusumma ületada 30 000 000 krooni aastas“. 01.07.2007.a sõlmiti OÜ Levadia Metall ja OÜ Meridiaane vahel leping nr 4. Lepingus on ekslikult märgitud laenuandjaks OÜ Meridiaane ning laenusaajaks OÜ Levadia Metall, kuid reaalselt oli laenuandjaks lepingu nr 4 alusel OÜ Levadia Metall ning laenusaajaks OÜ Meridiaane, nagu on märgitud lepingu nr 4 lisades 1-3. 01.07.2007.a lepingu nr 4 punkti 1 kohaselt laenuandja annab lepingu alusel laenusaajale protsendiga tähtajatut laenu. Laenuintress on 5% aastas, mille laenuandja arvutab välja iga jooksva kuu viimasel päeval. Lepingu punktis 1.1 kokkulepitud rahalised vahendid antakse laenusaajale finantsabi korras. OÜ-le Meridiaane anti laenu kokku 32 686 855,70 eurot. Ülevaade laenu andmisest ja summadest on antud pearaamatu väljavõtetes. Kuuludes ühte kontserni, esitati Maksu- ja Tolliametile deklaratsioonid ühiselt. Sellest tulenevalt tasus OÜ Levadia Metall OÜ Meridiaane eest käibemaksu ning vastupidi. OÜ Levadia Metall poolset käibemaksu tasumist käsitletakse kui laenuandmist ning OÜ Meridiaane poolset käibemaksu tasumist kui laenu tagastust. Laenu andmist tõendavad krediidiasutuste kinnitustega arvelduskontode väljavõtted, mis kinnitavad pearaamatus märgitud ülekannete tegemist OÜ-le Meridiaane või vastupidi. OÜ Meridiaane
2(9)
Tsiviilasi nr: 2-12-8307 tagastas laenu osaliselt sularahas, mida kajastatakse nii pearaamatu väljavõttes kui ka eraldi hagiavaldusele lisatud ülevaates. OÜ Meridiaane tagastas võlausaldajale laenu kokku 7 815 069,01 eurot. OÜ Levadia Metall esitas 14.06.2011.a OÜ Meridiaane pankrotimenetluses nõudeavalduse, milles palus tunnustada oma nõuet summas 37 699 267,97 eurot PankrS § 153 lg 1 p 2 järgu nõudena. Nõudeavalduses märkis võlausaldaja, et võlgnik võlgneb võlausaldajale põhinõude 24 871 786,63 eurot, viivise 7 761 011,73 eurot ja intressi 5 066 469,61 eurot. Viivist on arvestatud vastavalt lepingu nr 1 lisale nr 11, milles lepiti kokku laenu tagastamise tähtaeg 29.10.2010.a ning viivise määr 0,15 % päevas. Võlausaldaja vähendas intressi nõuet, nõudes intressi 5 066 469,61 eurot. 24.01.2012.a toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vaidles kostja võlausaldaja nõudele osaliselt vastu 12 500 000 euro osas. Võlausaldaja nõuet tunnustati summas 25 199 267,97 eurot PankrS § 153 lg 1 p 2 järgu nõudena. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Võlausaldaja pearaamatus on eksitud kannete kuupäevadega, osad summad ei lähe kokku kontode väljavõtetega, samad kanded on kajastatud nii deebet- kui ka kreeditkannetena. Kontoväljavõtetest nähtub, et võlausaldaja tegi võlgnikule 24.09.2008.a ainult ühe makse viitega laenulepingule 4 – selleks on makse summas 800 000 krooni ehk 51 129,32 eurot. Laenuleping 4 ei sisalda laenusummat ega tähtaega, üksnes intressimäära. Seega andis laenulepingu 4 alusel võlausaldaja võlgnikule laenu põhisummaga 51 129,32 eurot. Hagejad ei ole eristanud laenulepingu 1 ja laenulepingu 4 põhinõudeid, kuid on arvestanud nii laenulepingu 1 kui laenulepingu 4 alusel intressi. Intressimäär laenulepingu 1 ja laenulepingu 4 alusel on identne ning seda on muudetud alati samadel kuupäevadel ja samade suurusteni. Vastavalt laenulepingule 4 on võlgnik kohustatud tagastama võlausaldajale 24.09.2008.a välja makstud laenusumma 51 129,32 eurot. Võlgnik ei olnud laenulepingu 4 alusel viivituses, kuna laenuleping 4 oli sõlmitud tähtajatuna. Võlgniku pankroti väljakuulutamise kuupäeva seisuga moodustasid võlgniku laenulepingu 4 alusel sissenõutavaks muutunud kohustused võlausaldaja ees põhisumma osas 51 129,32 eurot ning intressi osas 11 864,80 eurot. Kokku võlgneb võlgnik võlausaldajale laenulepingu 4 alusel 62 994,12 eurot. Võlgnik on teinud tagasimakseid summas kokku 8 018 713,12 eurot. Võlgniku poolt tehtud tagasimaksed, mis viitavad „laenulepingule 1“ erinevas sõnastuses, on laenu põhisumma tagasimaksed, mitte intressimaksed. Kuna intressi kohta esitas võlausaldaja alati eraldi arveid, siis võlgnik tegi intressimakseid üksnes viitega konkreetsele intressiarve numbrile. Laenu põhisumma on laenulepingu 1 alusel kokku 10 827 194,75 eurot. Väidetav intressinõue summas 5 066 469,61 eurot ei ole korrektne, sest intressiarvestuse tulemusena selgub, et laenulepingu 1 alusel kogu laenuperioodi jooksul kogunenud intressivõlg on 2 149 779,48 eurot. Kui intressi arvestusperioodi ei ole lepingus kokku lepitud, tuleb eeldada, et harilikuks intressi arvestusperioodiks on kalendriaasta, milles on 365 päeva. Hagejad on koostanud intressi arvestuse selliselt, et aastas on 360 päeva, suurendades selliselt oma intressinõuet. Võlgnik tegi võlausaldajale intressimakseid viitega erinevatele arvetele summas kokku 12889,10 eurot. Ainus hagiavaldusele lisatud intressiarve, mida on võimalik siduda võlgniku poolt võlausaldajale tehtud maksetega, on arve nr A-00096 summas 103 745,68 eurot. Arvestades
3(9)
Tsiviilasi nr: 2-12-8307 teadaolevaid intressimakseid, on võlgniku intressivõlg võlausaldajale lepingu 1 alusel kokku 2 148 916,68 eurot. Võlgniku pankroti väljakuulutamise kuupäeva seisuga moodustasid võlgniku laenulepingu 1 alusel sissenõutavaks muutunud kohustused võlausaldaja ees põhisumma osas 10 827 194,75 eurot ning intressi osas 2 148 916,68 eurot. Kokku võlgneb võlgnik võlausaldajale laenulepingu 1 alusel 12 976 111,43 eurot. Laenulepingu 1 lisa 11 on tühine TsÜS § 89 alusel (näilik tehing). Viivisenõue tugineb täielikult laenulepingu 1 lisale 11, millega lepiti kokku laenu tagastamise tähtajas ning viivisemääras. Hagile lisatud kontoväljavõtetega on üheselt tõendatud, et võlgnik ja võlausaldaja ei soovinud luua laenulepingu 1 lisaga 11 õiguslikke tagajärgi. Pärast laenu tagastamise väidetava tähtaja saabumist jätkas võlausaldaja võlgnikule laenude väljastamist vähemalt kuni 21.03.2011.a. Võlausaldaja ei nõudnud kordagi laenu tagastamist selle väidetaval tähtajal (29.10.2010.a) või pärast seda ning esitas oma nõude koos viivisenõudega esmakordselt võlgniku pankrotimenetluses. Laenulepingu 1 lisa 11 sõlmimine, millega tekkis võlgnikul kohustus tagastada 12 636 856,46 eurot kolme kuu jooksul kõrge viivisega, on selgelt võlgniku võlausaldajaid kahjustav tehing, mis on tehtud võlgniku lähikondsega ning ajal, mil võlgnik oli maksejõuetu. Intressinõue on aegunud. 31.12.2007.a seisuga sissenõutavaks muutunud intressinõuete aegumise katkemine 2007. aasta majandusaasta aruande allkirjastamisega 30.06.2008.a ei puuduta intressinõudeid, mis muutusid sissenõutavaks perioodil 01.01.2008.a–14.06.2008.a, mida 2007. majandusaasta aruandes ei kajastata. Kostja taotles VÕS § 113 lg 8 alusel viivise vähendamist lepingu 1 järgi tasumisele kuuluva viimase intressimäärani (5% aastas) – sellisel juhul oleks viivis 708 768,20 eurot – või seadusjärgse viivisemäärani (vaadeldaval perioodil 8%) – sellisel juhul oleks viivis 1 134 029,11 eurot. Võlausaldajal ei ole õigustatud huvi viivise saamiseks ning, et viivise summa ei ole proportsionaalne. Esimese astme kohtu otsus
3.Maakohus tegi 10.04.2014.a otsuse, millega rahuldas hagi, tunnustas OÜ Levadia Metall (pankrotis) nõuet OÜ Meridiaane (pankrotis) pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 2 järgu nõudena summas 12 500 000 eurot ja luges kogunõude suuruseks 37 699 267,97 eurot, millest põhiosa moodustab 24 871 786,63 eurot, intress 5 066 469,61 eurot ning viivis 7 761 011,73 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Hagi on esitatud tähtaegselt 27.02.2012.a (PankrS § 106 lg 1). TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja oma vastuväiteid tõendanud ei ole. Raamatupidamise andmete järgi andis OÜ Levadia Metall (pankrotis) OÜ-le Meridiaane (pankrotis) laenu kokku 32 686 855,70 eurot, millest: 2004. aastal 30 641 650,00 krooni, s.o 1958358,37 eurot; 2005. aastal 9325,00 krooni, s.o 595,98 eurot; 2006. aastal 227 911 022,86 krooni, s.o 14 566 169,19 eurot; 2007. aastal 122 197 933,68 krooni, s.o 7 809 871,39 eurot; 2008. aastal 96 315 803,12 krooni, s.o 6 155 701,76 eurot; 2009 aastal 34 267 171,80 krooni, s.o 2 190 071,44 eurot; 2010. aastal 70 500,00 krooni, s.o 4505,77 eurot; 2011. aastal 1581,80 eurot. Pearaamatu väljavõttest tulenevalt tagastati laenusaaja poolt laenu laenuandjale 7815069,01 eurot, millest: 2004. aastal 1 100 000,00 krooni, s.o 70 302,81 eurot; 2005. aastal
4(9)
Tsiviilasi nr: 2-12-8307 950 000,00 krooni, s.o 60 716,07 eurot; 2006. aastal 54 367 033,55 krooni, s.o 3 474 686,74 eurot; 2007. aastal 14 709 300,00 krooni, s.o 940 095,61 eurot; 2008. aastal 47 228 540,00 krooni, s.o 3 018 453,85 eurot; 2009. aastal 3 269 663,40 krooni, s.o 208 969,58 eurot; 2010. aastal 537 621,40 krooni, s.o 34 360,27 eurot; 2011. aastal 7 484,08 eurot. Lähtuvalt hagiavaldusest on hinnatav vaid laenulepingute nr 1 ja 4 alusel tekkinud laenusuhe ja sellest tulenevate kohustuste täitmine. Hagejad on laenu tõendamiseks esitanud OÜ Levadia Metall (pankrotis) konto väljavõtted ja saldokinnitused (kd I tl 121-124). Kohtule on esitatud OÜ Meridiaane (pankrotis) 2004., 2005., 2006., 2007., 2008. ja 2009. aastate majandusaasta aruanded, millest nähtuvalt aruannetes kajastatud põhivõlgnevuse jääk kattub hagejate arvestuses toodud aastalõpu seisudega (kd IIIk tl 124-215, kd IV tl 4-119). Kostja on põhjendatult esile toonud, et osa maksetest, mis kajastub hagejate poolt esitatud kontoväljavõtetel, on tehtud ilma selgituseta või selgitusega, mis viitab võlgniku ja võlausaldaja vahel sõlmitud teistele lepingutele. Märgitud kannete ebaselguse osas andsid ütlusi tunnistajad, mistõttu on põhjendatud nii laenusumma kui ka arvestatud intress. MR ütlustest nähtuvalt koostati ülekannete osas ülevaatlik tabel koos OÜ Meridiaane (pankrotis) raamatupidajaga, sinna võis sattuda ebatäpsusi (kd IV tl 145). Tunnistajate MR ja SN ütlustest saab üheselt järeldada, et OÜ Levadia Metall (pankrotis) ning OÜ Meridiaane (pankrotis) vahel oligi vaid laenusuhe. Laenu reaalset ülekandmist laenusaajale kinnitavad tehtud ülekanded, lepingus ja lisades on kajastatud muud olulised tingimused. Tunnistajate (VL) ütluste kohaselt oli laenulepingu eesmärgiks rahastada OÜ-d Meridiaane (pankrotis), et viimane osaleks Tallinna Linna poolt korraldatud enampakkumisel kinnistu ostmisel, muud majandustegevust sellel äriühingul ei olnud. Tunnistaja VL kinnitas kohtus, et OÜ Levadia Metall (pankrotis) ja OÜ Meridiaane (pankrotis) vahel oli laenusuhe, koondtabeli ridadel nr 39 ja 40 on märgitud kanded, mis kajastavad laenusummat, millega osteti kinnistu. Tunnistaja selgitas, et audiitori ettepanekul märgiti laenu tagastamise kuupäev 29.10.2010.a ja lepiti kokku viivise määr lepingu lisaga, kuigi lepingus seda ei kajastatud, sest tegemist oli tütarettevõttega (kd IV tl 140) ja seda ei peetud vajalikuks. Tunnistaja VL ütlustega luges kohus tõendatuks, et EP-il oli juhatuselt volitus sõlmida lepinguid, sealhulgas lepingu nr 1 lisa 11 (kd I tl 25). Asjaolu, et ta sai vastavasisulised volitused, kinnitas EP kohtuistungil (kd IV tl 143). Laenulepingust tulenev täitmata kohustus on tõendatud. Kostja väide suvaliste selgitustega maksete osas on paljasõnaline. Samuti ei saa õigeks pidada väidet, et tahteavalduste hindamisel tuleb lähtuda vaid ülekannete selgitusest. Ainuüksi tunnistaja ütlusest ei piisa laenu väljastamise tõendamiseks, kuid käesolevas vaidluses on tunnistajate ütlustega välja selgitatud kostja viidatud ebatäpsused ja laenu sõlmimise asjaolud. Laenu ülekandeid ei kinnita vaid tunnistajate ütlused, see nähtub raamatupidamisdokumentidest. Üle kuulatud tunnistajad kinnitasid üheselt, et laen oli mõeldud kinnistu ostmiseks enampakkumisel. Kostja ei ole esitanud taotlust tõendite kogumise korras kohustada pankrotihaldurit tõendeid esitama, kui ta kahtleb laenu ülekannetes. Kostja ei ole ka esitanud tõendeid, millest kajastuks, et tehtud kanded tähendavad muid toiminguid kui laen. OÜ Levadia Metall (pankrotis) poolt OÜ-le Meridiaane (pankrotis) perioodil 2006 kuni 2011 esitatud intressiarvetel, mis hagi selles osas kinnitavad, on märgitud selgelt põhinõue, millest intress on arvestatud. Õige on hagejate seisukoht, et OÜ Meridiaane (pankrotis) on intressiarveid tunnustanud, mida kinnitavad endise juhatuse liikme SN ütlused ja nimetatu nähtub majandusaasta aruannetest (TsÜS § § 158 lg 2, 1). Seega ei ole aegunud intressinõudeid, mille osas on arve esitatud alates 01.01.2008.a. 14.11.2013.a menetlusdokumendis väljendas kostja, et ta nõustub hagejatega, et 31.12.2007.a seisuga sissenõutavaks muutunud
5(9)
Tsiviilasi nr: 2-12-8307 intressinõuete aegumine katkes 2007. aasta majandusaasta aruande allkirjastamisega 30.06.2008.a. Kostja vaidles vastu intressinõudele, mis muutus sissenõutavaks ajavahemikus 01.01.2008.a kuni 14.06.2008.a. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, kuivõrd kohtule on esitatud majandusaasta aruanne ja MR ütlustest järeldub, et raamatupidajad kinnitasid igakuised saldosid, sealhulgas intressinõudeid (kd IV tl 146). Hagejad on esitanud hagiavalduse lisas 13 kõik intressinõude aluseks olevad arve-saatelehed, kusjuures igas arve-saatelehes on märgitud intressinõude aluseks olev leping, summa, millelt intressi on arvestatud, intressimäär, periood, päevade arv ja intressinõude kogusumma. Viivis on arvestatud lepingu nr 1 lisa 11 kohaselt, arvestades laenu tagastamise tähtaega 29.10.2010.a, määraga 0,15% päevas ning viivise periood on 30.10.2010.a kuni 25.05.2011.a. Lepingu lisa 11 ei muuda tühiseks TsÜS § 89 või § 86 alusel ainuüksi asjaolu, et see sõlmiti audiitori ettepanekul. Tõendatud ei ole, et vaidlusaluse lisa sõlmimiseks puudus lepinguosaliste tahe. Kohus ei pea käesolevas tsiviilasjas hindama kostja poolt esitatud väiteid lähikondsete isikute vahelistele tehingutele, mis oleks käsitletavad tagasivõitmise alusena pankrotiseaduse mõttes. Tunnistajate ütlustega on tõendatud lisa 11 sõlmimise asjaolud, mistõttu on see tõend usaldusväärne ja puudub alus lugeda lisa 11 näilikuks või heade kommetega vastuolus olevaks. Puudub alus viivise vähendamiseks. Viivise määr ei ole VÕS § 162 järgi ebamõistlikult kõrge ja laenuleping oli sõlmitud äriühingute vahel. Nõue kuulub tunnustamisele nõuete kaitsmise koosolekul kostja vastuväite tõttu tunnustamata jäänud ulatuses. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulu jätta kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud asja lõpptulemusest sõltumata hagejate kanda. Maakohtu arvestatud tõendid ei olnud piisavad hagi rahuldamiseks. Kõik tõendid pärinevad ühest allikast – VL-lt ja tema kontrolli all olevatelt isikutelt – ning maakohus oleks pidanud neid tõendeid käsitlema skeptiliselt. Seotud isikutele peab kehtima kõrgem tõendamise standard. Tunnistajate ütlustest nähtub, et raamatupidamine ei kajasta VL tahet ning see on alati olnud raamatupidajate tehniline töö. Tunnistajate ütlused on ebausaldusväärsed. Ei ole usutav, et tunnistajad mäletavad kuni 7 aastat tagasi tehtud tehinguid ja ülekandeid, arvestades, et vaidlusaluseid makseid on ligikaudu 300. Tunnistajate ütlused on vastuolulised, arvestades, et VL kinnitas, et tema ei kontrollinud makseid ega osalenud raamatupidamise toimingutes. Tunnistaja MR kinnitas, et raamatupidamise andmed ei pruudi olla õiged. Kostja ei pidanud näitama ülekannete muud eesmärki. Kontoväljavõtetest nähtub, et OÜ Levadia Metall ja OÜ Meridiaane vahel oli mitmeid keerulisi tehinguid muul alusel kui laenulepingud 1 ja 4. Tehti ülekandeid, mida OÜ Levadia Metall ja võlgnik ei võtnud arvesse laenulepingute 1 ja 4 arvestuses. Kahtlused arvutuste õigsuse suhtes jäid kõrvaldamata. Intressi arvutus ei ole õige, kui põhinõue kas või osaliselt puudub. Laenulepingu 1 lisa 11, mille alusel viivist nõutakse, on näilik ja tühine. Maakohus on jätnud analüüsimata, et võlgnik ei olnud kohustuse võtmisel ilmselgelt suuteline seda täitma, tunnistajate ütluste kohaselt sõlmiti lisa 11 audiitorite soovil, et raamatupidamine oleks
6(9)
Tsiviilasi nr: 2-12-8307 „korrektne“, VL sõnul laenutähtpäev „valiti suvaliselt“, VL ütlustest järelduvalt pidi laenu tagastamine toimuma tegelikkuses lisa 11 sõlmimisest olenemata, määramata ajal. Viivise vähendamise taotlus jäi maakohtus sisuliselt lahendamata. Maakohus on jätnud hindamata kostja esile toodud asjaolusid, mis omavad tähtsust viivise vähendamisel. Maakohus on jätnud analüüsimata, miks tuleks viivise määra 54,75% aastas pidada mõistlikuks, ning et viivise vähendamata jätmine võib põhjustada pankrotivõlausaldajatele kahju. Viivise vähendamisel ei oma tähtsust, kas lepingupooled on juriidilised isikud. Menetluskulud tuleks jätta hagejate kanda asja lahendamise tulemusest sõltumata, sest hagejad on puuduliku nõudeavalduse esitamisega põhjustanud nõude tunnustamata jäämise (3-2-1-9701). Nõudeavaldusele ei olnud lisatud dokumente, mis võimaldaksid nõuet kontrollida. Menetluskulude kostja kanda jätmine on asjaoludest tulenevalt ebaõiglane, kuna apellant on pidanud tegelema nõuete analüüsimisega hagejate asemel. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
7.Apellatsioonkaebuse väited põhinõude ja intressi nõude osas põhinevad seisukohal, et maakohtu menetluses hinnatud tõendeid tuleks hinnata teisiti. TsMS § 652 lg 5 kohaselt ei hinda ringkonnakohus uuesti esimese astme kohtu menetluses hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks. Apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud menetlusõiguse rikkumist tõendite hindamisel maakohtu poolt. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, et kostja arvates oleks maakohus jätnud ühegi asjakohase tõendi hindamata. Maakohus on käsitlenud tunnistajate MR, SN, VL ja EP-i ütlusi ja võlausaldaja ja võlgniku raamatupidamisdokumente ning leidnud, et tunnistajate ütlustega on välja selgitatud kostja viidatud ebatäpsused ja laenu asjaolud. Maakohus on arvestanud, et osa kontoväljavõtetel kajastuvatest maksetest on tehtud ilma selgituseta või selgitusega, mis viitab võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud teistele lepingutele, kuid maakohus on leidnud, et ebaselgete kannete kohta andsid tunnistajad veenvaid ütlusi. Maakohus on märkinud, et tunnistajate MR, SN ja VL ütluste kohaselt oli võlausaldaja ja võlgniku vahel vaid laenusuhe. Maakohus on märkinud, et tunnistaja EP-i ütluste kohaselt sai ta juhatuselt volitused vastavate lepingute sõlmimiseks. Apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud tunnistajate ütlusi ega muid tõendeid, mis annaks alust väiteks, et maakohus on laenusuhte ebaõigesti tuvastanud. Maakohtu põhjendus on arusaadav ja järelduse kujunemine jälgitav. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtu seisukohast erinevale seisukohale.
8.Apellatsioonkaebuse põhjendus, mille kohaselt oleks maakohus pidanud hindama tõendeid vastavalt kostja käsitlusele tugevat ja nõrka liiki tõenditest, on ekslik. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku
7(9)
Tsiviilasi nr: 2-12-8307 leppinud teisiti. Apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud tõendeid, mis oleksid andnud maakohtule alust kahelda tunnistajate usaldusväärsuses. Asjaolu, et tunnistajad on võlausaldajaga ja võlgnikuga seotud isikud, ei välista nende usaldusväärsust tunnistajatena. Maakohus on õigesti märkinud, et tunnistajate ütlusi laenusuhte kohta kinnitavad võlausaldaja ja võlgniku raamatupidamisdokumendid. Tunnistajate ütlustes puuduvad vastuolud. Apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt seotud isikute vahelised väidetavad tehingud on vormistatud puudulikult, on põhjendamatu. Laenulepingute kohta on esitatud kirjalikud lepingudokumendid ja raamatupidamisdokumendid. Asjaolu, et tunnistajate kirjeldatud toimingud leidsid aset mõni aasta tagasi, mille järel kostja arvates tunnistajad ei mäleta asjaolusid õigesti, ei anna alust seisukohaks, et maakohus oleks ülekuulamisel tunnistajate usaldusväärsust hinnates rikkunud menetlusõiguse normi. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Kostja arvamus, mille kohaselt kostja ei pea usutavaks võlausaldaja ja võlgniku vaheliste suhete piirdumist laenulepinguga, on tõendamata. Apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud, milles kostja kahtluste kohaselt seisnevad põhinõude arvutuse ebatäpsused.
9.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust järelduseks, nagu oleks viivise nõude aluseks olev lepingu nr 1 lisa 11 tühine või vastuolus heade kommetega. Maakohus on põhjendanud, et tunnistaja VL ütluste kohaselt oli laenulepingu eesmärgiks võlgnikku rahastada, et võlgnik osaleks Tallinna linna poolt korraldatud enampakkumisel kinnistu ostmiseks. Ükski apellatsioonkaebuses nimetatud asjaolu seoses lepingu nr 1 lisa 11 sõlmimisega ei viita, nagu pooled ei oleks tahtnud viivist rakendada või oleksid tahtnud teha maakohtu tuvastatust erineva sisuga tehingu. Lepingu nr 1 lisa 11 sõlmimises apellatsioonkaebuses esile toodud asjaoludel puudub vastuolu õiguse üldpõhimõtetega. Poolte käitumine tehingu tegemisel, samuti tehingu eesmärk on heade kommetega kooskõlas. Tähtajatu laenulepinguga antud laenu tagastamise tähtajas ja viivise määras hilisem kokkuleppimine on kooskõlas seadusega, mis nähtub VÕS §st 13, § 113 lg 1 kolmandast lausest ja §-st 398. Maakohus on õigesti leidnud, et kokku lepitud viivisemäär 0,15% päevas ehk 54,75% aastas ei ole ebamõistlikult kõrge.
10.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu järeldust, mille kohaselt puudub alus viivise vähendamiseks. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt võlausaldajal puudub huvi viivise saamiseks, ei ole millegagi põhjendatud ning ringkonnakohus sellega ei nõustu. Viivise summa ei ole põhivõla suurust arvestades ebamõistlikult suur. Üldjuhul ei ole põhjendatud viivise vähendamine alla nõude seadusega tagatud ulatuse. Apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud tõendeid, mis tõendaksid võlausaldajal kahju puudumist. Apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud, et võlgnik oleks kohustuse valdavas osas täitnud. Hagiavalduse kohaselt anti võlgnikule laenu kokku 32 686 855,70 eurot, millest võlgnik tagastas 7 815 069,01 eurot. Arvestades eeltoodud, ei pea ringkonnakohus üksnes võlgniku rasket majanduslikku seisundit piisavaks aluseks viivist vähendada.
11.Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ka menetluskulude jaotuse osas. Apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt hagejad on puuduliku nõudeavalduse esitamisega põhjustanud nõude tunnustamata jäämise, mille tõttu tuleks menetluskulud jätta hagejate kanda hagi lahendamisest sõltumata, on põhjendamatu. PankrS § 94 lg 1 teise lause kohaselt lisatakse
8(9)
Tsiviilasi nr: 2-12-8307 nõudeavaldusele avalduses nimetatud asjaolusid tõendavad dokumendid. Kaebuse väide, et võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõudeavaldusele ei olnud lisatud nõuet kontrollida võimaldavaid dokumente, on ebaõige. 14.06.2011.a hageja esitatud nõudeavaldusele võlgniku pankrotimenetluses olid lisatud nõude aluseks olevad leping nr 1 lisadega ja leping nr 4 lisadega (kd I tl 18). Apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud tõendeid, mis kinnitaksid, nagu nimetatud lepingudokumente siiski ei oleks esitatud. Lepingud 1 ja 4 lisadega olid põhilised ja PankrS § 94 lg 1 teise lause mõttes piisavad tõendid nõude aluseks olevate asjaolude kohta. PankrS § 94 lg 1 teisest lausest ei tulene, et nõudeavaldusele tuleks lisada tõendeid võimalikke hilisemaid vastuväiteid ümber lükkavate või nõudega seotud asjaolude kohta, mis võivad osutuda vaidluse all olevaks kohtumenetluses. Kui hagejad esitasid kohtumenetluses täiendavad tõendid, ei võtnud kostja hagi õigeks. Maakohus on menetluskulud jätnud õigesti kostja kanda. Menetluskulude jaotus
12.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1, jätab ringkonnakohus menetluskulud apellatsiooniastmes kostja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Reet Allikvere allkirjastatud digitaalselt
Ülle Jänes allkirjastatud digitaalselt
Kaupo Paal allkirjastatud digitaalselt
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.