Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

tagastas laenu osaliselt sularahas, mida kajastatakse nii pearaamatu väljavõttes kui ka eraldi hagiavaldusele lisatud ülevaates. OÜ XXX(pankrotis) esitas viivisnõude summas 7 761 011,73 eurot. Viivist on arvestatud vastavalt lepingu nr 1 lisale nr 11, milles lepiti kokku laenu tagastamise tähtaeg, 29.10.2010.a. ning viivis 0,15 % päevas. Lepingu nr 1 lisa nr 11 allkirjastati 20.07.2010.a. Kuna OÜ XXX omapoolset kohustust ei täitnud, esitas OÜ XXX25.05.2011.a. viivisnõude (arve-saateleht nr A00112, periood 30.10.2010-25.05.2011.a., summa 7 761 011,73 eurot). OÜ XXX(pankrotis) esitas intressinõude summas 5 277 250,71 eurot. Intressinõude aluseks on järgmised lepingud ja nende lisad: 1) Leping nr.1, lisa nr.2 31.01.2005.a. alates 01.02.2005 4,00%; lisa nr.3 31.08.2006.a. 01.09.2006 - 28.02.2007.a. 4,20%; lisa nr.4 01.03.2007.a. 01.03.2007 - 31.08.2007.a. 4,70%; lisa nr.5 01.06.2007.a. 01.06.2007 - 31.08.2007.a. 5,00%; lisa nr.6 01.12.2007.a. 01.12.2007 - 31.05.2008.a. 5,50%; lisa nr.7 02.06.2008.a. 01.06.2008 30.11.2008.a. 7,00%; lisa nr.8 01.03.2009.a. alates 01.03.2009.a. 6,50%; lisa nr.9 01.07.2009.a. alates 01.07.2009.a. 5,50%; lisa nr.10 01.03.2010.a. alates 01.03.2010.a. 5,00%, 2) leping nr.4, lisa nr.1 01.12.2007.a. 01.12.2007 - 31.05.2008.a. 5,50%; lisa nr.2 02.06.2008.a. 01.06.2008 30.11.2008.a. 7,00%; lisa nr.3 01.03.2010.a. alates 01.03.2010.a. 5,00%. Lepingutest tuleneva intressi sissenõudmiseks esitati OÜ-le XXX 59 arve-saatelehte, kus märgiti intressinõude aluseks olev leping; summa, millelt intressi on arvestatud; intressimäär, periood, päevade arv, intress päevas ning intressi kogusumma. Vastavalt OÜ-le XXX esitatud arve-saatelehtedele oli OÜ XXX intressinõue kokku 5 481 079,12 eurot, kuid mida OÜ XXX vähendas 414 609,50 euro võrra, arvesaateleht nr A-00105 (kreeditarve). Intressinõuet vähendati tulenevalt asjaolust, et neljas varasemalt esitatud arve-saatelehes (nr-tega A-00051, A-00011, A-00492 ja A-00432) esines arvutusviga. Hagejate seisukoht kostja vastuse osas Laenulepingu 1 lisa 11 ei ole tühine, kostja vastusest ei nähtu ühtegi konkreetset ja tõsiseltvõetavat asjaolu, mis sisustaks kostja kahtlusi dokumendi tagantjärgi vormistamise kohta. Laenult viivise kokkuleppimisega ei ole toimunud võlausaldajate huvide kahjustamist ning kokkulepitud viivise määr 0,15% päevas ei ole, arvestades võlausaldaja nõudele tagatiste puudumist, ebamõistlikult kõrge. Kostja on kontoväljavõtete analüüsi tulemusena arvestanud laenulepingu 1 alusel tehtud väljamaksete hulka selliseid makseid, mida hagejad ei ole laenu põhisosa hulgas märkinud. Samuti on kostja teinud muid olulisi vigu, nt sama tabeli real 269 on kostja korrigeerinud makset selgitusega „Tasu XXX eest“ summas 18 000 000 krooni. Tegelik makse summa oli 1 800 000 krooni; tabeli rida 244 on märgitud summaks 225 000 krooni, kuigi peaks olema 255 000 krooni; tabeli real 23 on ära vahetatud laenu väljamakse ja tagastus. Ebaõiged on ka kostja etteheited seonduvalt tabeli ridadega nr 5,54 ja 87. Hagejate väiteid toetavad mh OÜ XXX(pankrotis) raamatupidamise andmed, mis on hagejate poolt esitatud hagiavalduse lisadena (pearaamatu väljavõtted jne), kui ka nt OÜ XXX(pankrotis) ja OÜ XXX vaheline saldokinnitus 22.02.2011 seisuga, mille kohaselt on OÜ XXX võlgnevus OÜ XXX ees 24 872 540,86 eurot. OÜ-l XXX, OÜ-l XXX ega tema pankrotihalduritel ei ole olnud seni vaidlust selle üle, et kõnealused maksed on teostatud hagi aluseks olevate laenulepingute alusel. Ilmselgelt on OÜ XXX ja OÜ XXX kokkuleppeliselt lähtunud 360-päevasest arvestusperioodist, millest annab kinnitust, et OÜ XXX ega tema pankrotihaldur ei ole OÜ XXX intressiarveid vaidlustanud. Samaväärselt ebaõiged on kostja etteheited seonduvalt viivisenõudega. Pankrotivõlgniku juhatuse liige XXX seletuse kohaselt on maksekorralduste selgitustes lepingu nr 2 all osaliselt silmas peetud OÜ XXX ja OÜ XXX vahel 28.02.2006 sõlmitud laenulepingut nr

sisuks ning aluseks on 10.08.2004 laenuleping nr 1. Asjaolu, mille kohaselt on makseid teostatud lisaks laenulepingule nr 1 ja 4 ka laenulepingu 2 alusel, ei mõjuta ega välista OÜ XXX(pankrotis) nõude tunnustamist. Ebaõiged ja tõendamata on kostja väited, mille kohaselt võisid vaieldavad ülekanded olla tehtud XXX ja XXX vahel ka muudest nendevahelistest võlasuhetest tulenevalt, kuna lepinguid võis poolte vahel olla rohkem. Hagejad kinnitavad, et XXX ja XXX vahel ei olnud muid laenusuhteid ega võlasuhteid, mida vaidlusalused ülekandekorraldused puudutavad. Hagejatele jääb selgusetuks, millisel viisil saab kostja võlausaldajana vaidlustada kahe isiku, s.o. XXX ja XXX, vaheliste ülekannete sisu, s.o. määratleda ülekannete sisu teisiti, kui seda on teinud võlasuhte pooled. Hagejad ei nõustu, et intressinõue on aegunud. XXX on XXX poolt esitatud intressiarveid tunnustanud, s.h. iga-aastaselt majandusaasta aruannete koostamise käigus. Lisaks on kuni 2008 peetud XXX ja XXX raamatupidamist konsolideeritult ning järelikult on intressinõue sellisel kujul leidnud kajastamist nii XXX 2007. aasta majandusaasta aruanne on juhatuse poolt kinnitatud 2008 juunis ja XXX konsolideeritud aruanne 2008. aasta augustis. Konsolideeritud majandusaasta aruande koostamise käigus pidi XXX XXX avaldama oma raamatupidamises sisalduvad andmed XXX nõuete suuruse kohta, s.h. viimati on sellisel viisil nõude tunnustamine leidnud aset 30.06.2008. Hagejad ei pea kostja taotlust viivise nõude vähendamiseks põhjendatuks. Menetluse kestel pidasid pooled läbirääkimisi ettepaneku järgi, et nõuet tunnustakse põhinõude 24 871 786.63 euro ja intressinõude 5 066 469.61 euro suuruses osas ning viivisenõuet vähendatakse 2 miljoni euro võrra. Kostja vastuväited Kostja ei tunnista hagi ja vaidleb nõudele täies ulatuses vastu (IIkd, tlk 55, IIIkd, tlk 69-72). Võlausaldaja pearaamatus on eksitud kannete kuupäevadega, osad summad ei lähe kokku kontode väljavõtetega, samad kanded on kajastatud nii deebet- kui kreeditkannetena. Kontoväljavõtetest nähtub, et võlausaldaja tegi võlgnikule 24.09.2008 ainult ühe makse viitega laenulepingule 4 – selleks on makse summas 800 000 krooni ehk 51 129,32 eurot. Laenuleping 4 ei sisalda laenusummat ega tähtaega, üksnes intressimäära. Seega andis laenulepingu 4 alusel võlausaldaja võlgnikule laenu põhisummaga 51 129,32 eurot. Hageja ei ole eristanud laenulepingu 1 ja laenulepingu 4 põhinõudeid, kuid on arvestanud nii laenulepingu 1 kui laenulepingu 4 alusel intressi. Intressimäär laenulepingu 1 ja laenulepingu 4 alusel on identne ning seda on muudetud alati samadel kuupäevadel ja samade suurusteni. Vastavalt laenulepingule 4 on võlgnik kohustatud tagastama võlausaldajale 24.09.2008 makstud laenusumma 51 129,32 eurot. Laenulepingus 4 ei lepitud kokku laenu tagastamise tähtajas ja intressi tuleks arvestada kuni võlgniku pankroti väljakuulutamise päevani. Laenulepingu 4 lisade 1 kuni 3 kohaselt oli intressi määr alates 01.07.2007 kuni 30.11.2007 5,0% aastas, 01.12.2007 kuni 31.05.2008 5,5% aastas, 01.06.2008 kuni 28.02.2010 7,0% aastas ning 01.03.2010 kuni 25.05.2011 5,0% aastas. Seega kogunes laenulepingu alusel intressi alates 01.07.2007 kuni võlgniku pankroti välja kuulutamise päevani 185 643,84 krooni ehk 11 864,80 eurot. Laenulepingus 4 ega selle lisades ei leppinud võlausaldaja ja võlgnik kokku viivise tasumise kohustuses, võlgnik ei olnud laenulepingu 4 alusel viivituses, kuna laenuleping 4 oli sõlmitud tähtajatuna. Võlgniku pankroti välja kuulutamise kuupäeva seisuga moodustasid võlgniku laenulepingu 4 alusel sissenõutavaks muutunud kohustused võlausaldaja ees põhisumma osas 51 129,32 eurot ning intressi osas 11 864,80 eurot. Kokku võlgneb võlgnik võlausaldajale laenulepingu 4 alusel 62 994,12 eurot.

Hagejad on ekslikult arvanud laenulepingu 1 järgsete tagasimaksete hulka makseid, mis tehti viitega muudele lepingulistele alustele, summas kokku 530 924,29 eurot. Võlgnik on teinud tagasimakseid summas kokku 8 018 713,12 eurot. Võlgniku poolt tehtud tagasimaksed, mis viitavad „laenulepingule 1“ erinevas sõnastuses, on laenu põhisumma tagasimaksed, mitte intressimaksed; kuna intressi kohta esitas võlausaldaja alati eraldi arveid, siis võlgnik tegi intressimakseid üksnes viitega konkreetsele intressiarve numbrile. Laenu põhisumma on laenulepingu 1 alusel kokku 10 827 194,75 eurot. Väidetav intressinõue summas 5 066 469,61 eurot ei ole korrektne, sest intressiarvestuse tulemusena selgub, et laenulepingu 1 alusel kogu laenuperioodi jooksul kogunenud intressivõlg on 2 149 779,48 eurot. Laenulepingu 1 lisa 2 kohaselt kohaldati lepingule alates 01.02.2005 kuni 31.08.2006 intressimäära 4,0% aastas. Lisa 3 kohaselt kohaldati lepingule alates 01.09.2006 kuni 28.02.2007 intressimäära 4,2% aastas. Lisa 4 kohaselt kohaldati lepingule alates 01.03.2007 kuni 31.08.2007 intressimäära 4,7% aastas. Lisa 5 sõlmiti enne lisas 4 kehtestatud perioodi lõppu ehk 01.06.2007, mis tähendab, et lisas 4 fikseeritud intressi ei kohaldatud pärast 31.05.2007. Lisa 5 kohaselt kohaldati lepingule intressimäära 5,0% aastas. Lisa 6 kohaselt kohaldati lepingule alates 01.12.2007 kuni 31.05.2008 intressimäära 5,5% aastas. Lisa 7 kohaselt kohaldati lepingule alates 01.06.2008 kuni 30.11.2008 intressimäära 7,0% aastas. Tegelikkuses kehtis intressimäär 7,0% aastas kuni 28.02.2009, kuna järgmine lisa (lisa 8) sõlmiti alles 01.03.2009. Lisaga 8 kehtestati intressimäär 6,5% aastas ning intressimäära kehtivuse lõppu ei fikseeritud. Lisaga 9 kehtestati alates 01.07.2009 intressimäär 5,5% aastas. Lisaga 10 kehtestati alates 01.03.2010 intressimäär 5,0% aastas. Kui intressi arvestusperioodi ei ole lepingus kokku lepitud, tuleb eeldada, et harilikuks intressi arvestusperioodiks on kalendriaasta, milles on 365 päeva. Hageja on koostanud intressi arvestuse selliselt, et aastas on 360 päeva, suurendades selliselt oma intressinõuet. Võlgnik tegi võlausaldajale intressimakseid viitega erinevatele arvetele summas kokku 12 889,10 eurot. Ainus hagiavaldusele lisatud intressiarve, mida on võimalik siduda võlgniku poolt võlausaldajale tehtud maksetega, on arve nr A-00096 summas 103 745,68 eurot. Võlgnik tegi võlausaldajale makse summas 862,80 eurot viitega arvele A-00096 ning veel seitsmele arvele (mida pole hagiavaldusele lisatud). Kostja eeldab, et kõik makseselgituses viidatud arved olid sarnaselt arvele A-00096 intressiarved, mistõttu on tõendatud üks intressimakse võlgnikult võlausaldajale summas 862,80 eurot. Arvestades teadaolevaid intressimakseid, on võlgniku intressivõlg võlausaldajale lepingu 1 alusel kokku 2 148 916,68 eurot. Võlgniku pankroti välja kuulutamise kuupäeva seisuga moodustasid võlgniku laenulepingu 1 alusel sissenõutavaks muutunud kohutused võlausaldaja ees põhisumma osas 10 827 194,75 eurot ning intressi osas 2 148 916,68 eurot. Kokku võlgneb võlgnik võlausaldajale laenulepingu 1 alusel 12 976 111,43 eurot. Hagejad esitasid viivisenõude summas 7 761 011,73 eurot. Laenulepingu 1 lisas nr 11 leppisid pooled kokku, et võlgnik kohustub kogu võlgnetava summa võlausaldajale tagastama 29.10.2010 ning kui võlgnik viivitab laenu põhisumma tagastamisega, kohustub ta iga viivitatud päeva eest tasuma viivist määraga 0,15% päevas. Laenulepingu 1 lisa 11 on tühine TsÜS § 89 alusel (näilik tehing). Viivisenõue tugineb täielikult laenulepingu 1 lisale 11, millega lepiti kokku laenu tagastamise tähtajas ning viivisemääras. Hagile lisatud kontoväljavõtetega on üheselt tõendatud, et võlgnik ja võlausaldaja ei soovinud luua laenulepingu 1 lisaga 11 õiguslikke tagajärgi. Pärast laenu tagastamise väidetava tähtaja saabumist jätkas võlausaldaja võlgnikule laenude väljastamist vähemalt kuni 21.03.2011. 22.11.2010 andis võlausaldaja võlgnikule tasutud käibemaksu arvelt laenu 8100 krooni. Järgmise laenu andis võlausaldaja võlgnikule 20.12.2010 summas 8100 krooni, seejärel 20.01.2011 sai võlgnik laenu summas 517,68 eurot, 20.02.2011 sai võlgnik laenu summas 517,68 eurot ning viimaks 20.03.2011 sai võlgnik laenu summas 517,68 eurot. Võlausaldaja ei nõudnud kordagi laenu tagastamist selle väidetaval tähtajal (29.10.2010) või pärast seda ning esitas oma nõude koos viivisenõudega esmakordselt vaid võlgniku pankrotimenetluses. Lisa 11 sõlmimise ajal moodustas laenulepingu 1 järgne võlgnevus kokku

12 636 856,46 eurot (sh 10 950 188,69 eurot põhisuma ja 1 686 667,77 eurot intressivõlgnevus). 28.04.2011 ehk 9 kuud pärast nimetatud lisa sõlmimist määrati võlgnikule ajutine haldur. Lisa 11 sõlmimise ajal oli juba üheselt selge, et võlgnik on maksejõuetu. Võlgniku pankrotihalduri aruande kohaselt teenis võlgnik juba 2009 aastal 2,7 miljonit eurot kahjumit ning majandustegevust ei toimunud (äritulud moodustasid vaid 31 tuhat eurot). 2009. aasta lõpus oli võlgnikul käibevara 211 eurot, lühiajalisi kohustusi aga 29,3 miljonit eurot. Võlausaldaja kui võlgniku lähikondne pidi sellest teadlik olema. Nimelt on alates 2004. aastast võlgniku ja võlausaldaja omanike ring sama: nii oli vahetult enne võlgniku pankroti väljakuulutamist võlgniku ainuosanikuks OÜ XXX, mis kuulub ainuosanikule XXX. Osanikeks enne võlausaldaja pankroti väljakuulutamist olid XXX ning XXX. Võlausaldaja omas täpset ülevaadet võlgniku majanduslikust olukorrast. Laenulepingu 1 lisa 11 sõlmimine, millega tekkis võlgnikul kohustus tagastada 12 636 856,46 eurot kolme kuu jooksul kõrge viivisega, on selgelt võlgniku võlausaldajaid kahjustav tehing, mis on tehtud võlgniku lähikondsega ning ajal, mil võlgnik oli maksejõuetu. Kui kohus peaks leidma, et hagejate nõude põhisumma on põhjendatud, vaidleb kostja vastu hagejate intressinõudele, kuna see on aegunud. Kostja nõustub hagejatega, et 31.12.2007 seisuga sissenõutavaks muutunud intressinõuete aegumine katkes 2007. aasta majandusaasta aruande allkirjastamisega 30.06.2008. See aga ei puuduta intressinõudeid, mis muutusid sissenõutavaks perioodil 01.01.2008-14.06.2008, mida 2007. majandusaasta aruandes ei kajastata. Kostja vaidleb vastu viivisenõudele, kuna selle aluseks olev lepingu 1 lisa 11 on tühine, alternatiivselt taotleb kostja viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 alusel. Kostja leiab, et võlausaldajal ei ole õigustatud huvi viivise saamiseks ning, et viivise summa ei ole proportsionaalne. Kuna võlausaldajal ei olnud mingit õigustatud huvi viivise saamiseks, palub kostja vähendada viivist lepingu 1 järgi tasumisele kuuluva viimase intressimäärani (5% aastas). Sellisel juhul oleks viivise summa 708 768,20 eurot. Alternatiivselt palub kostja vähendada viivist seadusjärgse viivisemäärani (vaadeldaval perioodil 8%). Sellisel juhul oleks viivise summa 1 134 029,11 eurot. Kohtuotsuse põhjendused. Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning tuleb rahuldada. Pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 106 lg 1 sätestab, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Käesolev hagi on esitatud tähtaegselt 27.02.2012. PankrS § 153 lg 1 punktide 1-3 kohaselt rahuldatakse pärast PankrS § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksete tegemist võlausaldajate nõuded järgmistes järkudes: 1) pandiga tagatud tunnustatud nõuded käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud ulatuses; 2) muud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded; 3) muud tähtaegselt esitamata, kuid tunnustatud nõuded. Harju Maakohtu 25.05.2011 kohtumäärusega (Ikd, tlk 8) kuulutati välja OÜ XXX pankrot. OÜ XXX(pankrotis) esitas 14.06.2011 OÜ XXX (pankrotis) pankrotimenetluses nõude 37 699 267,97 euro tunnustamiseks PankrS § 153 lg 1 p 2 järgu nõudena. 24.01.2012 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vaidles kostja hageja nõudele vastu osaliselt 12 500 000 euro

ulatuses. OÜ XXX(pankrotis) nõuet tunnustati summas 25 199 267,97 eurot PankrS § 153 lg 1 p 2 järgu nõudena (Ikd, tlk 13). Hageja palub tunnustada käesolevas menetluses OÜ XXX(pankrotis) vaidlustatud nõuet summas 12 500 000 eurot OÜ XXX (pankrotis) pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 2 järgu nõudena. Nõude tunnustamist kohtus võib võlausaldaja taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses, kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Nõuete kaitsmise koosolekul esitati nõue summas 37 699 267.97 eurot (tlk 18) tuginedes hageja ja võlgniku vahelisele laenusuhtele. Vastavalt TsMS § 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja oma vastuväiteid tõendanud ei ole. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 328 lg 1 kohaselt menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad olema tõesed. Hagi asjaolude kohaselt on hageja andnud OÜ-le XXX (pankrotis) lepingute nr 1, 10.08.2004 ja nr 4, 01.07.2007 alusel laenu (Ikd, tlk 19-28), millest tagastamata põhiosa moodustab 24 871 786,63 eurot, laekumata intress on 5 066 469,61 eurot ning viivis 7 761 011,73 eurot, kokku on nõue 37 699 267,97 eurot. OÜ XXX (pankrotis) nõuete kaitsmise koosoleku protokollist nähtuvalt tunnustati sellest nõudesummast 25 199 267.97 eurot (Ikd, tlk 14). Täpsustatud hagiavalduse (II kd, tlk 36, 193, III kd, tlk 1-65) kohaselt oli põhinõue 24 871 786.63 eurot, viivis 7 761 011.73 eurot ja intress 5 066 469.61 eurot. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 vastavalt tuleb majandus või kutsetegevuses antud laenult maksta kokkulepitud intressi. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Raamatupidamise andmete järgi OÜ XXX(pankrotis) andis OÜ-le XXX (pankrotis) laenu kokku 32 686 855,70 eurot, millest: 2004.a. 30 641 650,00 krooni, s.o 1 958 358,37 eurot; 2005.a. 9325,00 krooni, s.o 595,98 eurot; 2006.a. 227 911 022,86 krooni, s.o 14 566 169,19 eurot; 2007.a. 122 197 933,68 krooni, s.o 7 809 871,39 eurot; 2008.a. 96 315 803,12 krooni, s.o 6 155 701,76 eurot; 2009.a. 34 267 171,80 krooni, s.o 2 190 071,44 eurot; 2010.a. 70 500,00 krooni, s.o 4505,77 eurot; 2011.a. 1581,80 eurot. Pearaamatu väljavõttest tulenevalt tagastati laenusaaja poolt laenu laenuandjale 7 815 069,01 eurot, millest: 2004.a. 1 100 000,00 krooni, s.o 70 302,81 eurot; 2005.a. 950 000,00 krooni, s.o 60 716,07 eurot; 2006.a. 54 367 033,55 krooni, s.o 3 474 686,74 eurot; 2007.a. 14 709 300,00 krooni, s.o 940 095,61 eurot; 2008.a. 47 228 540,00 krooni, s.o 3 018 453,85 eurot; 2009.a. 3 269 663,40 krooni, s.o 208 969,58 eurot; 2010.a. 537 621,40 krooni, s.o 34 360,27 eurot; 2011.a. 7 484,08 eurot. Lähtuvalt hagiavaldusest on hinnatavad vaid laenulepingute nr 1 ja 4 alusel tekkinud laenusuhe ja sellest tulenevate kohustuste täitmine. Kostja on esitanud vastuväite, et pearaamat ei kinnita laenuandja poolt laenu andmist ja sealjuures on arvelduskontode väljavõtted puudulikud. Kostja on esitanud omapoolse nõuete analüüsi (IIkd, tlk 64, 162), hageja koostas samuti kokkuvõtte (IIkd, tlk 191, IIIkd, tlk 1-65), raamatupidamislikku ekspertiisi pooled vajalikuks ei pidanud.

Kohus viitas 19.02.2013 toimunud korraldaval kohtuistungil võimalusele küsida asjatundja arvamust või arutada pooltel omavahel nõude suurust olemasolevaid andmeid analüüsides. Pooled pidasid läbirääkimisi, kuid kompromissile ei jõudnud (IIIkd, tlk 115) ja 10.10.2013 toimunud kohtuistungil täpsustas kostja oma vastuväiteid (IVkd, tlk 119) tabeli alusel (III kd, tlk 73,75) märkides, et kokkuvõtva tabeli kannete osas jäi vaidluse alla rida nr 30,39 ja 40. Hageja on laenu tõendamiseks esitanud OÜ XXX(pankrotis) konto väljavõtted ja saldokinnitused (Ikd, tlk 121-124). Kohtule on esitatud OÜ XXX (pankrotis) 2004, 2005, 2006, 2007, 2008 ja 2009 majandusaasta aruanded, millest nähtuvalt aruannetes kajastatud põhivõlgnevuse jääk kattub hagejate arvestuses toodud aastalõpu seisudega (IIIkd, tlk 124-215, IV kd, tlk 4-119). Kostja on põhjendatult esile toonud, et osa maksetest, mis kajastub hageja poolt esitatud kontoväljavõtetel, on tehtud ilma selgituseta või selgitusega, mis viitab võlgniku ja võlausaldaja vahel sõlmitud teistele lepingutele. Asja sisulise arutamise käigus tegi kohus ettepaneku pooltele välja selgitada raamatupidamise andmete alusel laenusummade kandeid puudutavad asjaolud ning kuulas kohtuistungil üle tunnistajad. Kohus on seisukohal, et märgitud kannete ebaselguse osas andsid ütlusi tunnistajad, mistõttu on põhjendatud nii laenusumma ja arvestatud intress. XXX ütlustest nähtuvalt koostati ülekannete osas ülevaatlik tabel koos OÜ XXX (pankrotis) raamatupidajaga, sinna võis sattuda ebatäpsusi (IVkd, tlk 145). Tunnistajate XXX ja XXX ütlustest saab üheselt järeldada, et OÜ XXX(pankrotis) ning OÜ XXX (pankrotis) vahel oligi vaid laenusuhe. Laenu reaalset ülekandmist laenusaajale kinnitavad tehtud ülekanded, lepingus ja lisades on kajastatud muud olulised tingimused. Tunnistajate (XXX) ütluste kohaselt oli laenulepingu eesmärgiks rahastada OÜ XXX (pankrotis), et viimane osaleks Tallinna Linna poolt korraldatud enampakkumisel kinnistu ostmisel, muud majandustegevust sellel äriühingul ei olnud. Tunnistaja XXXkinnitas kohtus, et OÜ XXX(pankrotis) ja OÜ XXX (pankrotis) vahel oli laenusuhe, koondtabeliridadel nr 39 ja 40 on märgitud kanded, mis kajastavad laenusummat, millegi osteti kinnistu. Tunnistaja selgitas, et audiitori ettepanekul märgiti laenu tagastamise kuupäev 29.10.2010 ja lepiti kokku viivise määr lepingu lisaga, kuigi lepingus seda ei kajastatud, sest tegemist oli tütarettevõttega (IVkd, tlk 140) ja ei peetud vajalikuks. Tunnistaja XXX ütlustega loeb kohus tõendatuks, et XXX oli juhatuselt volitus sõlmida lepinguid, sealhulgas lepingu nr lisa 11 (Ikd, tlk 25). Asjaolu, et ta sai vastavasisulised volitused, kinnitas XXX kohtuistungil (IVkd, tlk 143). Kohtu hinnangul on tõendatud laenulepingust tulenev täitmata kohustus, kostja väide suvaliste selgitustega maksete osas, on paljasõnaline. Samuti ei saa õigeks pidada väidet, et tahteavalduste hindamisel tuleb lähtuda vaid ülekannete selgitusest. Õige on väide, et ainuüksi tunnistaja ütlusest ei piisa laenu väljastamise tõendamiseks, kuid käesolevas vaidluses on tunnistajate ütlustega välja selgitatud kostja viidatud ebatäpsused ja laenu sõlmimise asjaolud. Laenu ülekandeid ei kinnita vaid tunnistajate ütlused, see nähtub raamatupidamisdokumentidest. Ülekuulatud tunnistajad kinnitasid üheselt, et laen oli mõeldud kinnistu ostmiseks enampakkumisel. Menetlusosalisel on õigus tõendeid esitada (TsMS § 199) ja samas kohustus oma väiteid tõendada (TsMS § 230 lg 1). Kostja ei ole esitanud taotlust tõendite kogumise korras kohustada pankrotihaldurit tõendeid esitama, kui ta kahtleb laenu ülekannetes. TsMS § 235 kohaselt väite põhistamine on kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduste õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus märgib, et kostja ei ole ka esitanud tõendeid, millest kajastuks, et tehtud kanded tähendavad muid toiminguid, kui laen. Seega loeb kohus esitatu põhjal hageja nõude tasumata laenumakse osas põhjendatuks.

OÜ XXX (pankrotis) pankrotihalduri teabel on sõlmitud leping nr 1, 26.07.2005 ja 10.08.2004 ning 01.07.2007 sõlmitud laenulepingute alusel on väljastatud intressiarved (IIkd, tlk 96). Kostja väitel on aegunud intressinõue, mis muutus sissenõutavaks enne 14.06.2008, sest TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel on aegumine katkenud nõude esitamisega pankrotimenetluses, mille kuupäevaks oli 14.06.2011. Intressinõue saaks arvestuslikult olla 3 433 447.03 eurot. OÜ XXX(pankrotis) poolt OÜ – le XXX (pankrotis) vaidlusalusel perioodil 2006-2011 esitatud intressiarvetel, mis hagi selles osas kinnitavad on märgitud selgelt põhinõue, millest intress on arvestatud. Õige on kohtu arvates hageja seisukoht, et OÜ XXX (pankrotis) on intressiarveid tunnustanud, mida kinnitab endine juhatuse liige XXX ütlus ja nimetatu nähtub majandusaasta aruannetest. Nõude tunnustamine võib TsÜS § 158 lg 2 järgi seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises tagatise andmises või muus teos. Nõude tunnustamine TsÜS § 158 lg 1 kohaselt toob kaasa aegumise katkemise. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Seega ei loe kohus aegunuks intressinõudeid, milliste osas on arve esitatud alates 01.01.2008. 14.11.2013 menetlusdokumendis väljendas kostja oma seisukohta, et ta nõustub hagejaga, et 31.12.2007 seisuga sissenõutavaks muutunud intressinõuete aegumine katkes 2007a. majandusaasta aruande allkirjastamisega 30.06.2008. Kostja vaidles vastu intressinõudele, mis muutus sissenõutavaks 01.01.2008-14.06.2008. TsÜS § -st 143 tulenevalt võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu, kuivõrd kohtule on esitatud majandusaasta aruanne ja XXX ütlustest järeldub, et raamatupidajad kinnitasid igakuised saldosid, sealhulgas intressinõudeid (IVkd, tlk 146). Hageja on esitanud hagiavalduse lisas 13 kõik intressinõude aluseks olevad arve-saatelehed, kusjuures igas arvesaatelehes on märgitud intressinõude aluseks olev leping, summa, millelt intressi on arvestatud, intressimäär, periood, päevade arv ja intressinõude kogusumma. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Viivis on arvestatud lepingu nr 1 lisa 11 kohaselt arvestades laenu tagastamise tähtaega 29.10.2010, määraga 0,15% päevas ning viivise periood on 30.10.2010-25.05.2011. TsMS § 277 lg 4 kohaselt kui dokumendi ehtsus on vaidlustatud, võib kohus otsuse tegemisel jätta selle arvestamata või arvata dokumendi määrusega tõendite hulgast välja. Dokumendi võltsituse kontrollimiseks võib kohus määrata ekspertiisi või välja nõuda muud tõendid. TsMS § 238 lg 5 sätestab, et kui kohus on juba tõendi vastu võtnud või tõendeid kogunud, võib ta jätta asja lahendamisel käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud juhtudel tõendi arvestamata. Tõendi võib selle hindamise järel jätta arvestamata ka siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Kohus hindab lähtuvalt TsMS § -st 232 lg 1 ja 2 esitatud tõendeid kogumis. Lepingu lisa 11 ei muuda tühiseks TsÜS § 89 või § 86 alusel ainuüksi asjaolu, et see sõlmiti audiitori ettepanekul. Tõendatud ei ole, et vaidlusaluse lisa sõlmimiseks puudus lepingu osaliste tahe. Vastupidiselt on võimalik järeldada, et tahteavaldus lepingu lisa sõlmimiseks kujunes pärast lepingu sõlmimist. Kohus ei pea käesolevas tsiviilasjas hindama kostja poolt esitatud väiteid lähikondsete isikute vaheliste tehingutele, mis oleks käsitletavad tagasivõitmise alusena pankrotiseaduse mõttes. Tulenevalt hagi alusest on hinnatav laenusuhte olemasolu ja sellest tulenevate kohustuste nõuetekohane täitmine. Kostja on viidanud, et laenulepingu nr 4 järgi viivise tasumise kohustuses kokku ei lepitud ning laenuleping 4 oli tähtajatu. Kostjale jääb arusaamatuks, millisest kuupäevast alates, milliselt põhisummalt ning millistel põhimõtetel on kujunenud hagejate viivisenõue summas 7 761 011,73 eurot. Kostja väidetel ei ole usutav, et võlausaldaja pole kordagi nõudnud laenu tagastamist või

võtnud oma õiguste kaitseks mingeidki samme hoolimata sellest, et võlgnik oli väidetavalt viivituses 10 827 194,75 euro suuruse kohustuse täitmisega. Kostja leiab, et laenulepingu 1 lisa 11 on näilik tehing ja seega TsÜS § 86 kohaselt tühine. Tühisel tehingul ei ole TsÜS 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kostja leiab ka, et laenulepingu 1 lisa 11 on tühine TsÜS § 86 alusel, sest on vastuolu heade kommetega. Hagejate väitel leppisid võlausaldaja ja võlgnik 20.07.2010 kokku selles, et kogu laenulepingu 1 järgse laenu tagastamise tähtaeg on 29.10.2010 seega kolm kuud pärast nimetatud lisa sõlmimist ning selles, et laenu mittetagastamisel rakendub viivisemäär 0,15% päevas ehk 54,75% aastas. Kohtu hinnangul on tunnistajate ütlustega tõendatud lisa 11 sõlmimise asjaolud, mistõttu on see tõend usaldusväärne ja puudub alus lugeda näilikuks või heade kommetega vastuolus olevaks. Kostja taotleb viivise vähendamist VÕS § 162 lg 2 alusel, põhjendusel, et võlausaldajal ei ole õigustatud huvi viivise saamiseks, võlgniku majanduslik seisund ei võimalda kõrge viivise tasumist ja viivise summa ei ole proportsionaalne. Kostja palub vähendada viimase intressimäärani 708 768.20 eurot. Viivise summa võiks alternatiivselt põhinõude rahuldamise korral olla seadusjärgne viivisemäär 1 134 029.11 eurot. Kohtu hinnangul puudub alus viivise vähendamiseks, viivise määr ei ole VÕS § 162 ebamõistlikult kõrge ja laenuleping oli sõlmitud äriühingute vahel. Kuna tõendamist on leidnud laenu üle andmine ja kogusummas ei ole seda tagastatud, on hagejal õigus nõuda nõude tunnustamist hagetavas summas. Hagi tuleb rahuldada täies ulatuses ning nõue kuulub tunnustamisele nõuete kaitsmise koosolekul kostja vastuväite tõttu tunnustamata jäänud ulatuses. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus jätab menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulu jätta kostja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.