2-13-53049/16 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

2.1.Kohus leiab, et PLACET GROUP OÜ nõue Axxxxx Exxxxxxx vastu on õiguslikult põhjendatud osaliselt. 2.2.Kohus tegi vaidlustamata asjaoluna kindlaks, et hageja ja kostja sõlmisid 01.01.2013. a laenulepingu (t lk 19-30), mille alusel andis hageja kostjale laenu 900 eurot. Kostja kohustus hagejale tagasi maksma kokku 1428 eurot, sh põhiosa summas 900 eurot, intress summas 510 eurot ja lepingutasu summas 18 eurot. Kostja kohustus summad tasuma hagejale igakuiste osamaksetena lõpptähtajaga hiljemalt 27.12.2013. a. 2.3.Poolte vahel sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 näeb ette, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. TsÜS § 86 lg 2 sätestab, et tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lg 2 2. lause kohaselt eeldatakse tarbijakrediidilepingute puhul, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluv krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hageja on märkinud krediidikulukuse määraks 149,90 %. Eesti Panga poolt jaanuaris 2013. a avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr oli 35,57 %. Seega ületab poolte vahelise lepingu järgne krediidikulukuse määr Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Seega saab TsÜS § 86 lg 2 alusel lugeda, et kostja kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ja tarbijakrediidileping on TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine.

Hageja on hagiavalduse muudatuses ise samuti leidnud, et laenuleping on tühine ning esitas nõude muul alusel. 2.4.Kohus leiab, et hageja nõue kostjalt tühise tehingu järgi alusetult saadu tagastamiseks on põhjendatud. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et hageja andis kostjale tühise laenulepingu järgi üle 900 eurot. Kostja on nimetatud summast hagejale tagasi maksnud 242,31 eurot. Kostjal on hagejale tagastamata alusetult saadud 657,69 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. 2.5.Kohus leiab, et põhjendatud ei ole hageja intressinõue. Hageja nõuab kostjalt intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras alates 27.12.2013. a. TsÜS § 86 lg 4 näeb ette, et kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, siis on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi. Sellisel juhul tuleb laenu kasutamise aja eest maksta intressi võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Tühise laenulepingu järgi pidi kostja laenu tagastama hiljemalt 27.12.2013. a. Seega TSÜS § 86 lg 4 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt laenusumma kasutamise eest intressi alates laenusumma üleandmisest ehk alates 01.01.2013. a kuni summa tagastamise tähtajani ehk kuni 27.12.2013. a. Hageja nimetatud perioodi eest intressi ei nõua. Alates laenulepingu lõpptähtajast ehk alates 27.12.2013.a ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt intressi. Alates 27.12.2013.a on hagejal õigus nõuda kostjalt summa tagastamisega viivitamise eest õiguskaitsevahendina viivist VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel. Hageja kostjalt viivist ei nõua. Tulenevalt TsMS § 5 lg-st 1 menetleb kohus hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Eeltoodu alusel jätab kohus hageja intressinõude rahuldamata. III Menetluskulude jaotus 5.1.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 märgib kohus kohtuotsuses ja menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesolevalt esitas hageja algselt hagi hinnaga 1753.48€, millel tasus ka riigilõivu 175€. Kohus rahuldas nõude aga summas 657.69€, so 37,5% ulatuses. Lähtudes TsMS § 163 lg 1 ja arvestades hagi rahuldamise ulatust, jätab kohus menetluskulud kostja kanda 37,5% ulatuses ja ülejäänud osas hageja kanda.