Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 18.04.2012 esitas AF (hageja) Harju Maakohtule hagi IK (kostja) vastu, paludes mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 8086,93 eurot, tunnistada kohtuotsus viivitamata täidetavaks ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt andis hageja perioodil 2003-2005 kostjale XXXX XXXXXXXXX XXXXXXXX õppemakse tasumiseks laenu summas 48 300 krooni (3086,93 eurot). 19.01.2011 andis hageja kostjale korteriomandi aadressil XXXXXXX XX-XXX, Tallinn ostmiseks 5000 eurot, kandes summa kostja arveldusarvele. Pooled leppisid suuliselt kokku, et kostja lubab hagejal elada ostetud korteris ning kostja ei pea maksma laenu kasutamise eest intressi. Hageja viis kõik isiklikud asjad ja mööbli kostja uude korterisse. 2011 septembris palus kostja ilma seletuseta hagejal korterist välja kolida. Hageja palus tagastada laenu, mille oli eelnevalt kostjale andnud, kuid kostja märkis, et ei kavatse laenu tagastada. 03.11.2011 saatis hageja tähitud kirjaga kostjale tähtajatu laenulepingu korralise ülesütlemise teate, kus avaldas, et ütles laenulepingu üles, teatades sellest kaks kuud ette ning palus tagastada laenu hiljemalt 15.01.2012 tasumisega hageja arvelduskontole. Kostja teatele ei vastanud ning laenu hagejale ei tagastanud. 2011 detsembris ajas kostja hageja korterist välja, vahetades eelnevalt lukud. Hageja oli sunnitud minema ilma rahata ja isiklike asjadeta oma tuttava juurde, kes elas Jõhvis. Hagiavalduses tugines hageja VÕS § 398 lg-le 1, § 8 lg.le 2 ja § 76 lg-le 1. 04.11.2013 täiendas hageja hagiavaldust, esitades alternatiivse nõude, milles palus juhul, kui ei leia kinnitust tema väide laenulepingu sõlmimise ja täitmise kohta, mõista kostjalt hageja kasuks välja 8086 eurot alusetu rikastumise sätete, VÕS § 1028 lg 1, alusel. Hageja märkis, et hagejal ei ole mingeid kohustusi kostjat toetada või ülal pidada ning hageja ei ole toetusena andnud ega kinkinud kostjale vaidlusaluseid summasid. Vastuseks kostja aegumise vastuväitele märkis hageja, et ta esitas nõude alusetu rikastumise sätete alusel ajast, mil ta sai teada, et tal on alusetust rikastamisest tulenev nõue kostja vastu. Hageja leidis, et alternatiivsena esitatud nõue ei ole vastavalt VÕS § 1028 lg-le 1 ja TsÜS § 151 lg-le 1 aegunud. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et hageja ei ole perioodil 2003-2005 kostja eest XXXX XXXXXXXXX XXXXXXXX õppemaksu summas 48 300 krooni ehk 3086,03 euro tasumisel andnud nimetatud summat kostjale laenuks, vaid tasunud õppemaksu abina õppeasutuse arvele. Juhul kui kostja oleks teadnud, et hageja soovib seda inimlikku lähedase inimese poolt pakutavat abi anda kui laenu, mida ta võib igal ajal meelevaldselt tagasi nõuda, ei oleks kostja seda abi kunagi lubanud osutada. Seoses hageja poolt 19.01.2011 kostjale tehtud pangaülekandega summas 5000 eurot märkis kostja, et hageja ei ole kostjaga sõlminud ei kirjalikku ega suulist laenulepingut ega võlatunnistust. Hageja väide, et pooled leppisid suuliselt kokku, et kostja lubab hagejal elada

kostja poolt ostetud korteris ja ning kostja ei pea maksma laenu kasutamise eest kasutusintressi, ei vasta tõele. Tõele ei vasta ka hageja väide, et kostja viskas hageja Tallinn, XXXXXXX XX-XXX asuvast korterist välja, ei andnud hagejale tema asju ja et hagejal ei ole kusagil elada peale Jõhvis elavate tuttavate. Samuti ei vasta tõele, et hageja sissetulek on vaid 343,96 eurot. Kostjal osutus võimatuks hagejaga Tallinnas XXXXXXX XX-XXX asuvas korteris koos elamine, kuna hageja tarbis väga sageli alkoholi, oli silmnähtavalt joobes, intriigitses, karjus ja kasutas inetuid väljendeid kostja 3-aastase poja juuresolekul. Kostja märkis, et hageja abistas võrdselt oma ainsaid lapselapsi – kostjat ja tema õde KB. Hageja ostis KB-le 2006. aastal Kohtla-Järvele aadressile XXXXX XX-X korteri, kus viimane kunagi elanud ei ole. Hageja elas alates 2007. aastast kuni aprillini 2011 Kohtlajärvel XXXXX XX-X. Kostja ei ole kunagi sõlminud hagejaga suulist ega kirjalikku laenulepingut. Tuginedes VÕS § 29 lg 5 p-le 6 ja § 76 lg-le 2 ning perekonnaseadusest tulenevale pereliikmete kohustusele teineteise eest hoolitsemiseks ja ülalpidamiseks, ei ole kostja hinnangul eluliselt usutav, et vanaema annaks oma lapselapsele ja tema lapsele korteri omandamiseks jms rahalisi vahendeid mitte tagastamatu abi näol, vaid laenuna. Kostja oli seisukohal, et hageja ja kostja vaheline õigussuhe võiks kvalifitseeruda kinkena. Hageja ei ole kostjale kunagi teatanud, et ta ootab kostjalt kinkena saadud raha eest vastutasu või mistahes moraalsete kohustuste täitmist. Kostja on hagejat kutsunud enda juurde elama oma vabast tahtest, kuivõrd omandas kinnisvara, mis võimaldas hageja majutamist. Hageja ei ole kostjat teavitanud oma kavatsusest tasutud summad tagasi nõuda. Hageja ei ole kinkelepingust kehtivalt taganenud, seega ei ole kinkeleping VÕS § 188 lg 2 järgi lõppenud ning hagejal ei ole õigus kingitud eset VÕS § 1028 lg 1 alusel kingisaajalt välja nõuda. Samuti leidis kostja, et juhul kui eeldada, et poolte vahel on sõlmitud kinkeleping, siis VÕS § 270 lg 1 kohaselt võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Eeldades, et kinkelepingust taganemisõigus tekkis hagejal ajal, kui kostja keelas ära hagejal oma korteris elamise, mis juhtus 12.12.2011, siis üheaastane tähtaeg lepingust taganemiseks on lõppenud 12.12.2012. Seega on hageja kinkelepingust taganemise õiguse minetanud. 12.12.2013 esitatud menetlusdokumendis palus hageja kohaldada aegumist hageja nõude osas summas 3086,93 eurot (hageja ülekanded XXXX XXXXXXXXX XXXXXXXX arveldusarvele õppemaksu tasumiseks). Kostja leidis, et nimetatud nõue on aegunud, tuginedes seejuures TsÜS § 151 lg-le 1 ja märkides, et alusetu rikastumise aeg algab raha hageja pangakontole ülekande tegemisega, vastavalt siis 2005 ja 2011 aasta jaanuar. Maakohtu otsus 26.03.2014 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus märkis, et hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja tähtajatu laenulepingu, mille alusel sai kostja laenu summas 8086,93 eurot. Seejuures tugines kohus VÕS § 396 lg-le 1. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et poolte vahel on sõlmitud laenuleping. Kohtu hinnangul ei tähenda üksnes kostjale raha andmine seda, et rahasumma on antud laenuna ja sõlmitud oleks tähtajatu laenuleping. Ka väidetava lepingu ülesütlemisega ei saa tõendada lepingu enda sõlmimist. VÕS § 9 lg-le 1 tuginedes leidis kohus, et seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste

vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja õppis ajavahemikus 2003-2005 XXXX XXXXXXXXX XXXXXXXX ja hageja on tasunud kostja eest õppemaksu summas 48 300 krooni (3086,93 eurot) (tlk 6 -7). Pooled ei vaidle samuti selle üle, et 19.01.2011 andis hageja kostjale korteriomandi asukohaga Tallinn, XXXXXXX XX-XXX ostmiseks 5000 eurot, kandes antud summa üle kostja arveldusarvele (tlk 8). Kuna kumbki pool ei ole teise pole väiteid vaidlustanud, luges kohus nimetatud faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete tõenditega. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja poolt kostja eest õppemaksu tasumise ja kostjale korteriomandi asukohaga Tallinn, XXXXXXX XX-XXX ostmiseks raha kostja arveldusarvele ülekandmise tulemusel tekkis poolte vahel laenuleping või on tegemist kinkelepinguga. Kohus leidis, et ühestki kohtule esitatud tõendist ei nähtu, et pooled oleksid teinud vastastikku tahteavaldusi laenulepingu sõlmimiseks. Ka kohtule esitatud maksekorraldustel ei ole makse selgitusena märgitud, et tegemist oleks laenuga. Hageja 19.01.2011 maksekorraldusele on märgitud selgituseks „perevod“, mis eesti keeles tähendab ülekanne. Kohus oli seisukohal, et kuivõrd tõendamata on raha kostjale laenuna andmine, ei saa olla küsimust ka laenu tagastamisest. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus hageja on tõendanud raha üleandmise, tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-11-08, p 11). Seega peab kostja tõendama, et tal oli alus hagejalt raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma. Kohus nõustus kostjaga selles, et hageja poolt kostja eest ajavahemikus 2003-2005 õppemaksu tasumine ja 19.01.2011 korteriomandi ostmiseks 5000 euro andmine vastab kinkelepingu tunnustele. Kostja näol on tegemist hageja lapselapsega. Kohus leidis, et ei ole eluliselt usutav, et vanaema annab oma lapselapsele kooli õppemaksu tasumiseks ja korteri ostmiseks rahalisi vahendeid mitte tagastamatu abi näol, vaid laenuna. On tavapärane praktika, et lähisugulased teineteist vajaduse korral majanduslikult abistavad. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja on ostnud kostja õele KB-le kahetoalise korteri Kohtla-Järvele aadressiga XXXXX XX-X. Kohtu hinnangul on eluliselt usutav, et hageja soovis vanaemana samamoodi aidata kostjat, tasudes tema eest kooli õppemaksu ja kinkides raha korteri soetamiseks. Hageja ei ole tõendanud, et ta soovib kostjalt kinkena saadud raha eest vastutasu või mistahes moraalsete kohustuste täitmist. Kohtule esitatud hageja ja kostja vestluse helisalvestisest nähtuvalt hakkas hageja raha kostjalt tagasi nõudma alles pärast seda, kui poolte vahel olid tekkinud konfliktid seoses ühes korteris kooselamisega ja hageja soovis, et kostja hageja korerist välja koliks (tlk 153). Viidates VÕS § 259 lg-s 1 sätestatud kinkelepingu mõistele, märkis kohus, et käesoleval juhul on hageja rikastanud kostjat 8086,93 euro võrra. Hageja poolt VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel esitatud alternatiivse nõude osas märkis kohus, et kohtu hinnangul ei ole hageja kostjale raha andnud ilma õigusliku aluseta. Õiguslikuks aluseks on kinkeleping. VÕS § 268 lg 1 kohaselt juhul, kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 punktides 1–3 ettenähtud juhtudel. Kinkelepingust taganemiseks peavad olema täidetud nii formaalsed kui ka materiaalsed taganemise eeldused. Formaalne eeldus taganemisel on VÕS § 188 lg 1 kohaselt taganemisavalduse tähtaegne (VÕS § 270 lg 1) esitamine teisele lepingupoolele. Materiaalsed eeldused tulenevad VÕS § 267 lg 1 p-dest 1-3. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt ei ole hageja ei enne hagiavaldusega kohtu poole pöördumist ega kohtumenetluse ajal kinkelepingust taganenud. Kohus leidis, et hageja poolt 03.11.2011 esitatud tähtajatut laenulepingu ülesütlemisavaldust ei saa käsitleda kinkelepingust taganemise avaldusena. Esiteks on hageja ise kindlal veendumusel, et tegemist on tähtajatu laenulepingu ülesütlemise avaldusega. Teiseks ei nähtu nimetatud avaldusest

VÕS § 267 lg 1 p-des 1-3 sätestatud aluseid kinkelepingust taganemiseks. Eeldades, et kinkelepingust taganemisõigus tekkis hagejal ajal, kui kostja keelas ära hagejal oma korteris elamise, mis juhtus 12.12.2011, siis üheaastane tähtaeg lepingust taganemiseks lõppes 12.12.2012. Seega on hageja kinkelepingust taganemise õiguse minetanud. Kostja taotluse osas nõudele summas 3086,93 eurot aegumise kohaldamiseks viitas kohus TsÜS §-s 143 ja § 151 lg-s 1 sätestatule ja märkis, et alusetu rikastumise aeg algab raha hageja pangakontole ülekande tegemisega, vastavalt siis ajavahemikus 2003-2005. Hageja on hagi esitanud kohtule 18.04.2012. Seega juhul, kui hagejal oleks kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue, siis oleks hageja nõue summas 3086,93 eurot aegunud. Apellatsioonkaebus 25.04.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 26.03.2013 otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 8086,93 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja hinnangul on kohus rikkunud TsMS § 439, lugedes ekslikult ja põhjendamatult tõendatuks, et hageja poolt kostja eest õppemaksu tasumisel ja korteriomandi ostmiseks raha kostjale kandmisel tekkis poolte vahel kehtiv kinkeleping. Hageja esitas sooritushagi 8086,93 euro saamiseks lõpetatud tähtajatu laenulepingu alusel. Hageja märgib, et Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-12-11 asunud seisukohale, et hagejal ei ole vajadust esitada tuvastushagi juhul, kui tema õigusliku huvi aitab tagada ka samas menetluses esitatud sooritushagi, mille rahuldamise eelduseks on vastava õigussuhte tuvastamine. Seega leiab hageja, et sooritushagi korral teeb kohus otsuse, mille rahuldamise eeldusena peab kohus tuvastama, kas laenulepingu ülesütlemine on seaduslik ja kehtiv ning hagejal on õigus üleantu tagasi nõuda või alternatiivse nõude puhul, et kostjal ei olnud õiguslikku alust raha endale jätta. Kostja pidi tõendama, et ta maksis raha tagasi või milline oli kostja õiguslik alus selle raha saamiseks ja tagasi maksmata jätmiseks. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest selguks, et poolte vahel on sõlmitud kinkeleping ja kas see on kehtiv või mitte. Hageja leiab, viidates TsMS § 368 lg-le 1, et kostja pidi esitama oma õigusliku huvi tagamiseks vastuhagina tuvastushagi kinkelepingu kehtivuse tuvastamiseks. Kuna kostja ei ole esitanud õigeaegselt vastuhagina tuvastushagi, ei olnud kohtul õigust ilma vastava nõudeta tuvastada kinkelepingu kehtivust ning jätta sel alusel hageja sooritushagi rahuldamata. Samuti on maakohus oluliselt rikkunud TsMS § 436 lg 2 ja 3, tuginedes otsuses asjaoludele, mida ei ole uuritud kohtuistungil ja mille kohta ei ole esitatud tõendeid. Kohus on põhjendamatult tuginenud sellele, et hageja on ostnud kostja õele KB-le kahetoalise korteri aadressil XXXXX XX-X Kohtla-Järve, millest kohus ekslikult järeldas, et on eluliselt usutav, et hageja soovis vanaemana samamoodi aidata kostjat, tasudes tema eest kooli õppemaksu ja kinkides raha korteri soetamiseks. 14.01.2014 määrusega jättis maakohus rahuldamata kostja taotluse KB tunnistajana ülekuulamiseks ja seega ei ole kohtul õigus tugineda otsuses eelnimetatud asjaoludele ning teha sellest järeldusi asja lahendamisel. Samuti on kohus põhjendamatult tuginenud kostja ja hageja vestluse helisalvestisele. Hageja märgib muu hulgas TsMS § 277 lg-le 1 viidates, et hageja vaidlustas esitatud stenogrammi ja helisalvestise. Hagejal on kahtlus, et nimetatud tõendid on võltsitud. Samuti märgib hageja, et helisalvestist ei ole võimalik kuulata ega võrrelda toimikus oleva tekstiga. Samuti ei saa olla kindel, et helisalvestises ei ole ära lõigatud isiku kinnitused, mis oleksid kostjale ebasobivad. Tõendid ei anna usaldusväärset ega asjakohast informatsiooni asja lahendamiseks. Hagejale ja tõlgile ei olnud kohtuistungil helisalvestisest midagi kuulda ja kostja ise dikteeris protokollijale vestluse sisu, nii nagu tema tahtis ja aru sai. Hageja palub veel kord jätta helisalvestise toimikusse võtmata. Hageja leiab, et kohus peab lahendama tõendi

vastuvõtmisest keeldumise põhjendatud määrusega. Kohus on vaid kohtuistungil määranud USB pulga toimikusse vastuvõtmise ja tõendite lubatavuse hindamise otsuse tegemisel. Hageja hinnangul pidanuks kohus TsMS § 392 lg 1 p-st 2 tulenevalt selgitama esitatud taotluse puudusi ja andma võimaluse puuduste kõrvaldamiseks. Hagejal puudus võimalus esitada täiendavaid põhjendusi ja vastuväiteid. Samuti jättis kohus tähelepanuta asjaolu, et kohus peab arvestama ainult neid tõendeid, millel on asjas tähtsust (TsMS § 238 lg 1). Kohtu poolt põhjendamatult toimikusse võetud helisalvestis ei too asja lahendamisel kindlust, et hageja kinkis kostjale raha ja ta ei pea seda tagastama. Kohus on ekslikult järeldanud, et hageja hakkas kostjalt raha tagasi nõudma vaid selle peale, kui tekkis konflikt ja kostja soovis, et hageja korterist välja koliks. Hageja juhib tähelepanu, et hagejal tekkis vajadus raha järele ja ta esitas kostjale tähtajatu laenulepingu erakorralise ülesütlemisavalduse 03.11.2011, mille peale kostja eitas raha tagastamist ning vahetas korteris luku. Kostja 20.02.2014 seisukoha p 9 kohaselt juhtus see 12.12.2011. Seega tegelikult ei mõjuta poolte vahel tekkinud konflikt kostja kohustust raha tagastada. See tõendab vaid seda, et kostja käitumine on heade kommetega vastuolus ning et kostja ei pea oma vanaema lähisugulaseks. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et vanaema ei või anda lapselapsele raha laenuna ja et majanduslik abi lähisugulastele peab olema antud vaid kinkena. Hageja leiab, et kohtu seisukoht on põhjendamata, kuna kohus hakkas ise istungil kostjale selgitama, et tegelikult peab perekonnaseaduse sätete alusel kostja toetama ning andma abi oma vanaemale. Hagejal ei ole mingeid kohustusi kostja toetamiseks ega ülalpidamiseks. Hageja andis kostjale raha tähtajatu laenulepingu alusel, arvates, et kostja tagastab saadud rahasummad, kui ta saab töökoha või kui hagejal tekib rahaline vajadus ja ta nõuab raha tagasi. Seega pakkus hageja kostjale abi raha tagasimaksmise tingimusel. Hageja on vana inimene ja pensionär ega ole isikuks, kelle majanduslik olukord lubab kinkida 8086,93 eurot. Hageja oli kogunud antud summat oma matuste korraldamiseks, millest kostja oli teadlik. Kostja teadis, et võetud rahasumma kuulub tagastamisele ning et hageja annab raha laenuks. Hageja leiab, et kuna kostja ei vaidlusta raha saamist, siis tähtajatu laenulepingu kirjaliku vormi järgimata jätmine ei too kaasa laenulepingu tühisust (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-54-02, p.17) Samuti leiab hageja, et laenulepingu saab lugeda sõlmituks kokkulepitud summa laenusaaja kontole ülekandmise momendist. Raha üleandmiseks saab pidada ja laenulepingu sõlmituks lugeda ka näiteks siis, kui laenuandja on laenusaaja käsundi alusel teinud makseid kolmandale isikule (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-67-06). Hageja on leidnud, et vastavalt TsÜS §-le 147 algab nõude aegumistähtaeg sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hageja ütles kostjaga sõlmitud tähtajatu laenulepingu üles novembris 2011. Tulenevalt tähtajatust laenulepingust muutub hageja nõue kostja vastu sissenõutavaks kahe kuu pärast alates ülesütlemisavalduse esitamisest kostjale. Seega esitas hageja nõude alusetu rikastumise sätete alusel ajast, mil ta sai teada (29.06.2012), et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja vastu. Eelnimetatut arvestades leiab hageja, et alternatiivsena esitatud nõue ei ole aegunud vastavalt VÕS § 1028 lg-le 1 ning TsÜS § 151 lg-le 1. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda neid. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus ei ole asja läbivaatamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus ei ole otsuse põhjenduste kohaselt võtnud aluseks pooltevahelist telefonivestluse lindistust. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kolleegium nõustub täielikult maakohtu hinnanguga, mille kohaselt ei tähenda üksnes kostjale raha andmine seda, et rahasumma on antud laenuna ja sõlmitud oleks tähtajatu laenuleping. Ka väidetava lepingu ülesütlemisega ei saa tõendada lepingu enda sõlmimist. VÕS § 9 lg-le 1 tuginedes leidis kohus, et seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslike lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. Ka ringkonnakohtu istungil ei osanud hageja esile tuua selliseid elulisi asjaolusid, millest nähtuks poolte tahe sõlmida 2003.a tähtajatu laenuleping. Hageja selgituse kohaselt tekkis tal soov, et laen tagasi makstaks siis, kui poolte suhted halvenesid 2011. a sügisel. Hageja pole hagiavalduses tuginenud asjaolule, et ta pöördus isiklikult kostja poole nõudega ülekantud raha tagastada. Sellist seisukohta pole ka muudes menetlusdokumentides avaldanud. Esmakordselt esitas hageja kostjale nõude raha tagastada juristi poolt 03.11.2011 koostatud tähtajatu laenulepingu korralise ülesütlemise teates (t.l.9-10). Kostja on korduvalt selgitanud, et tal oli võimalik õppelaenu võtta ka õppemaksu tasumiseks täies ulatuses. Kuna vanaema ise oma abi pakkus, siis võttis kostja õppelaenust vaid poole. Peale selle pole apellant vaidlustanud maakohtu järeldust, mille kohaselt on 2003-2005 perioodist esitatud nõuded aegunud. Maakohus ei ole otsuses märkinud, et vanaema ei võiks anda laenu lapselapsele, nagu märgitakse apellatsioonkaebuses. Otsuses on rõhutatud, et hageja ei ole esitanud hagiavalduses elulisi asjaolusid, mis võimaldaks tuvastada poolte vahel laenusuhte tekkimist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga hageja poolt VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel esitatud alternatiivse nõude osas. Maakohtu hinnangul ei ole hageja kostjale raha andnud ilma õigusliku aluseta. Õiguslikuks aluseks on kinkeleping. VÕS § 268 lg 1 kohaselt juhul, kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 punktides 1–3 ettenähtud juhtudel. Kinkelepingust taganemiseks peavad olema täidetud nii formaalsed kui ka materiaalsed taganemise eeldused. Maakohus on oma seisukohta piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei pidanud esitama menetluses vastuhagi, tuvastamaks kinkelepingu sõlmimist, nagu väidetakse apellatsioonkaebuses. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Menetluskulud Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta hageja kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/

Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.