Eero Metsavahi hagi Indrek Kurvitsa vastu õigusliku aluseta saadu 22 364,22 euro tagastamiseks ja käsundita asjaajamisest tekkinud kulutuse 1 183,30 euro hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
22 364,22 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 11. märtsi 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Indrek Kurvitsa apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Indrek Kurvits (isikukood XXX), esindaja Grete Lüüs
esindajad
RESOLUTSIOON
Vastustaja (hageja): Eero Metsavahi (isikukood XXX)
1.Tühistada Tartu Maakohtu 11. märtsi 2014 otsus Indrek Kurvitsalt Eero Metsavahi kasuks väljamõistetud summa suuruse osas.
2.Teha asjas uus otsus, millega rahuldada Eero Metsavahi hagi Indrek Kurvitsa vastu osaliselt ning välja mõista
Indrek Kurvitsalt Eero Metsavahi kasuks 6531,83 eurot (kuus tuhat viissada kolmkümmend üks eurot 83 senti).
3.
Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulude jaotus
Menetluskulud maakohtus jätta 79% ulatuses Eero Metsavahi kanda ja 21% ulatuses Indrek Kurvitsa kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta 71% ulatuses Eero Metsavahi kanda ja 29% ulatuses Indrek Kurvitsa kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Eero Metsavahi (hageja) esitas 21. novembril 2012 hagi Indrek Kurvitsa (kostja) vastu võlgnevuse nõudes (s.o laen 24 900 eurot + laenusummalt arvestatud viivis 3 929,88 eurot + viivis 0,02% päevas; kulutuste hüvitamise nõue 1 183,30 eurot + viivis 84,96 eurot + viivis 0,02% päevas; laen 779,62 eurot + viivis 83,71 eurot + viivis 0,02% päevas). Hagiavalduse kohaselt olid pooled pikaaegsed lähedased sõbrad. Kuna kostja ei saanud ise laenu võtta, võttis hageja enda nimel, kuid kostja huvides, pangalaenu kokku summas 320 000 krooni (120 000 krooni kandis hageja kostja kontole 15.11.2007 ja 200 000 krooni 16.07.2008), mida kostja kasutas oma äriühingule busside ostmiseks. Hageja andis kostjale väikelaenu kokku summas 30 000 krooni (13.12.2007 summas 10 000 krooni ja 20.10.2009 summas 20 000 krooni). Lisaks kohustus kostja hüvitama hagejale seoses põhilaenu võtmisega talle tekkinud kulud. Alates 2007 detsembrist kuni 2008 maini lükati kostja laenumaksete tegemise tähtaega poolte kokkuleppel pidevalt edasi. Kostja on tagastanud hagejale järgmised summad: 500 krooni (24.03.2008), 5 299 krooni (28.08.2008), 7 000 krooni (01.12.2008), 5 000 krooni (28.05.2010), kokku 17 799 krooni (s.o 1 137,32 eurot). Alates 29.05.2010 pole kostja laenu tagasimakseid teinud. Alates 2011. aastast katkesid pooltevahelised isiklikud suhted. Hageja saatis kostjale 01.03.2012 laenulepingu ülesütlemise avalduse. Kostja saatis 29.03.2012 vastuse, mille kohaselt puuduvad temal rahalised kohustused hageja ees, muuhulgas eitas kostja laenulepingute olemasolu. 06.02.2013 taotluses palus hageja määrata kostjale hagi rahuldamise korral hageja poolt taotletud kohustuste täitmiseks tähtaja.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt võttis hageja pangalaenu omal algatusel. Hageja sooviks oli saada kostja äriühingus nn varjatud osalust. Mõlemat summat kostja arvele
kandes ei sõlmitud hagejaga mingeid kokkuleppeid, seega ei saanud kostja võtta endale kohustusi nende summade tagastamise osas.
3.Hageja esitas 21.11.2013 taotluse hagi täiendamiseks. Alternatiivselt palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja õigusliku aluseta saadu kogusummas 22 364,22 eurot VÕS § 1028 lg 1 alusel ja kulutused summas 5 636 eurot VÕS § 1018 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 1023 lg 1 alusel. Hageja esitas 21.01.2014 hagi tervikteksti, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja õigusliku aluseta saadu 22 354,22 eurot (s.o 350 000 krooni) VÕS § 1027 ja § 1028 lg 1 lausel ning hageja poolt kostja huvides ja kasuks tehtud käsundite asjaajamisest hagejale tekkinud kulutused kogusummas 1 183,30 eurot VÕS § 1018 lg 1 p 2 ja § 1023 lg 1 alusel. Hageja väidete kohaselt sai kostja hagejalt kokku 350 000 krooni olukorras, mil pärast raha üleandmist selgus, et poolte vahel puudus võlasuhe, millest oleks hagejale tulnud kohustus kostjale raha anda ja kostjale õigustus selliselt üleantud raha omandada, seega sai kostja hagejalt raha ilma õigusliku aluseta. Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et hageja andis talle raha eesmärgiga omandada nn varjatud osalus kostja poolt asutatud äriühingus. Kostja kinnitas 19.11.2013 eelistungil, et hageja ei ole temalt mingit vastusooritust saanud. Hagejal on õigus nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist, mis tekkisid hagejal seoses kostja huvides ja kasuks võetud pangalaenudega summas 1 183,30 eurot.
4.Kostja esitas 04.02.2014 omapoolsed vastuväited ja taotluse vaheotsuse tegemiseks. Kostja väidete kohaselt on hageja nõue kostja vastu TsÜS § 151 lg-st 1 tulenevalt aegunud, kuna hageja teostas kostjale ülekandeid 19.11.2007, 13.12.2007, 16.07.2008 ja 20.10.2009. Hageja vaidles aegumise vastuväitele vastu. Aegumistähtaja alguseks on hetk, kui isik sai teada, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kostja on tuginenud alusetu rikastumisele hetkele, mis ei ole hageja teadasaamise hetk.
5.19.02.2014 istungil taotles kostja TsMS § 445 lg 1 ls 1 kohaldamist juhul, kui kohus leiab, et hageja nõue ei ole aegunud. Hageja taotles määrata tähtajaks alates otsuse jõustumisest mitte rohkem kui üks aasta.
MAAKOHTU LAHEND
6.Tartu Maakohus rahuldas 11. märtsi 2014 otsusega hagi osaliselt ning mõistis Indrek Kurvitsalt Eero Metsavahi kasuks välja 22 364,22 eurot. Muus osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Menetluskuludest jättis maakohus 5,03% hageja ja 94,97% kostja kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt tugines maakohus alusetu rikastumise nõude lahendamisel VÕS §-le 1027, § 1028 lg-le 1 ja TsÜS § 151 lg 1 ls-le 1. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et kostja sai hagejalt kokku 350 000 krooni olukorras, mil pärast raha üleandmist selgus, et poolte vahel puudus võlasuhe, millest oleks hagejale tulnud kohustus kostjale raha anda ja kostjale õigustus selliselt üle antud raha omandada. Seega sai kostja hagejalt raha ilma õigusliku aluseta. Selline teadmine (subjektiivne asjaolu), s.o pooltevahelise võlasuhte puudumine, sai hagejale selgeks ülesütlemisavaldusena pealkirjastatud kirja kostjale saatmise järgselt ja mitte varem kui pärast kostja poolt kohtueelselt seisukohtade hagejale avaldamist 29.03.2012. Seega pole hageja alusetu rikastumise nõue aegunud. Kostja pole tõendanud oma väidet, et raha oli hageja poolt üle antud sooviga omandada nn varjatud osalus kostja poolt asutatud äriühingus. Kostja poolt esitatud tõendid ei tõenda vastusoorituse saamist. Käsundita asjaajamisest tuleneva nõude lahendamisel tugines maakohus VÕS § 1018 lg p-dele 1 ja 2, § 1023 lg-le 1. Nimetatud nõue tuleb jätta rahuldamata, sest hageja pole näidanud (esitanud asjaolusid), et ta tegutses just käsundita asjaajamise raames ja ainuüksi kostja huvides.
Kohus määras TsMS § 445 lg 1 alusel, et kostja on kohustatud temalt väljamõistetud summa 22 364,22 eurot tasuma hagejale ühekordse maksena nimetatud summa ülekandmisega hageja pangakontole mitte hiljem kui ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. TsMS § 163 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskuludest 5,03% hageja ja 94,97% kostja kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7.Indrek Kurvits esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 11. märtsi 2014 otsuse tühistamist osas, milles maakohus rahuldas Eero Metsavahi hagi alusetu rikastumise nõude osas (22 364,22 eurot). Apellant taotleb uue otsuse tegemist, millega jätta hageja alusetu rikastumise nõue aegumise tõttu rahuldamata ning kõik menetluskulud maakohtus hageja kanda. Alternatiivselt palub apellant jätta hagi alusetu rikastumise nõudes rahuldamata ja kõik menetluskulud maakohtus hageja kanda, või muuta menetluskulude jaotust ja jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus jätnud arvestamata apellandi poolt esitatud vastuväited ning rikkunud seega TsMS § 442 lg-t 8. Viimane ülekanne teostati 20.10.2009, seega aegus alusetust rikastumisest tulenev nõue 20.10.2012,kuid hagiavaldus esitati 20.11.2012. Kuna vastustaja ei ole apellandi vastu esitanud laenulepingust tulenevat nõuet, ei ole võimalik aegumise hetke alguseks pidada suulise laenulepingu ülesütlemist. Aegumise algusena ei saa käsitleda vastustaja poolt õigustühise dokumendi väljasaatmist või sellele vastuvaidlemist apellandi poolt, vastustaja teadasaamine või teada saama pidamine ei saa sõltuda sellest, kui apellant vastustaja valeväited ümber lükkab. Riigikohus on leidnud, et alusetu rikastumise korral ei hakka aegumistähtaeg kulgema hetkest, mil on jõustunud otsus nt lepingu tühisuse tuvastamise kohta, vaid soorituse tegemise hetkest, kuna sel hetkel saab isik teada või peab teada saama oma õiguste rikkumisest (RKTKo nr 3-2-1-33-07 ja 3-2-1-55-07); 2) juhul kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, taotleb apellant vaidlustatud otsuse muutmist menetluskulude jaotuse osas. Maakohus oleks pidanud jätma menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel tervikuna või suuremas osas hageja kanda, kes ei nõustunud kostja poolt pakutud kompromissiga (21 000 eurot).
8.Eero Metsavahi vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Kostja ei ole esitanud mingeid asjaolusid ega tõendeid, millest nähtuks, et hageja teadis juba viimase rahaülekande sooritamise hetkel, et soorituseks puudub õiguslik alus; 2) oli vastustaja vähemalt kuni kohtumenetluse algatamiseni kindlas veendumuses, et rahaülekandeid teostades täidab ta pooltevahelistest suulistest laenulepingutest tulenevaid kohustusi. Esialgses hagiavalduses tugines vastustaja pooltevahelistele laenulepingutele. Alusetust rikastamisest tuleneva nõude olemasolust ei olnud vastustaja teadlik vähemalt kuni apellandi nõudekirja vastuse saamiseni. Maakohus kohaldas õigesti TsÜS § 151 lg-t 1; 3) tuleneb TsÜS § 151 lg-st 2, et alusetu rikastumise hetkega on seotud 10-aastane aegumistähtaja algus. Antud asjaolule juhtis vastustaja apellandi tähelepanu I astmes toimunud asja arutamisel; 4) ei ole apellant esitanud ühtegi asjaolu, et valeväidete esitajaks vaidlusaluste tehingute osas oli vastustaja, mitte apellant. Maakohus ei lugenud tõendatuks, et vastustaja poolsed rahaülekanded apellandile toimusid apellandi poolt väidetud võlasuhete täitmisena;
5) on apellandi taotlus menetluskulude jaotuse muutmiseks vastustaja suhtes ebaõiglane. Kompromissi arutamise hetkel ei olnud sisulist arutamist toimunud, esialgseks hageja nõudeks oli 31 364,56 eurot, apellandi viimaseks pakkumiseks 21 000 eurot.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu 11. märtsi 2014 otsuse I. Kurvitsalt E. Metsavahi kasuks väljamõistetud summa suuruse osas ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab E. Metsavahi hagi I. Kurvitsa vastu osaliselt ning välja mõista I. Kurvitsalt E. Metsavahi kasuks 6531,83 eurot. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebust ei ole esitatud maakohtu otsuse peale osas, milles kohus jättis hagi osaliselt rahuldamata (käsundita asjaajamisest tulenev nõue summas 1183,30 eurot) ning ringkonnakohus ei kontrolli nimetatud osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.
10.Õige on apellandi väide, et maakohus on jätnud ebaõigesti arvestamata apellandi poolt esitatud aegumise vastuväitega. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et antud juhul on tegemist alusetu rikastumise situatsiooniga ning seetõttu kuuluvad kohaldamisele alusetu rikastumise sätted. Asja materjalide kohaselt on hageja andnud kostjale raha summas 22 364,22 eurot ilma õigusliku aluseta ning kostjal tuleb seega alusetult omandatu välja anda hagejale. Hageja on kandnud kostjale raha järgnevalt: 19.11.2007 (120 000 kr), 13.12.2007 (10 000 kr), 16.07.2008 (200 000 kr), 20.10.2009 (20 000 kr), kokku summas 350 000 kr (s.o 22 364,22 eurot). Kostja ei ole eitanud, et on nimetatud summad saanud. Seega on hagejal kostja vastu neli erinevat alusetust rikastumisest tulenevat nõuet, millede aegumistähtaeg algab erinevatel aegadel. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hageja sai alusetu rikastumise nõudest teada alles 29.03.2012 (kostja vastus hageja laenulepingu ülesütlemisavaldusele, kus kostja eitas laenulepingu olemasolu) ning seetõttu ei ole hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue aegunud. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Alusetu rikastumise väljaandmise nõude aegumise algusaja määramisel on oluline, millal muutub rikastumise väljaandmise nõue sissenõutavaks. Siinkohal on Riigikohus asunud seisukohale, et kui tehing on tühine, tekib rikastumise väljaandmise nõue kohe pärast lepingu (alusetut) täitmist (nt alusetult makse tegemist), mitte siis, kui kohus tuvastab lepingu tühisuse (RKTKo nr 3-2-1-33-07 ja nr 3-2-1-55-07). Oluline on teadmine nõude aluseks olevatest asjaoludest, mitte neile antav võimalik ekslik õiguslik hinnang. Seega kuigi antud juhul ei ole tegemist lepingu tühisusega, hakkas aegumistähtaeg kulgema soorituse tegemise hetkest (makse tegemisest kostjale), kuna sel hetkel hageja sai teada või peab teada saama oma õiguste rikkumisest. Hageja väite kohaselt on alusetu rikastumise hetkega seotud TsÜS § 151 lg-s 2 sätestatud kümme aastane aegumistähtaeg, kuid TsÜS § 151 lg 1 ei ole seotud rikastumise toimumise hetkega. TsÜS § 151 lg-s 1 on sätestatud subjektiivne aegumistähtaeg ning subjektiivse aegumistähtaja kohaldamist käsitles ringkonnakohus käesoleva otsuse eelnevas lõigus. TsÜS § 151 lg-s 2 on sätestatud objektiivne aegumistähtaeg. Säte on kombineeritud lg-ga 1 ning omab tähendust vaid siis, kui isiku nõue ei ole aegunud lg 1 järgi. Antud juhul on hageja nõue aegunud TsÜS § 151 lg 1 järgi ning seega ei oma lg 2 tähendust.
Lähtudes eeltoodust TsÜS § 151 lg 1 ja § 136 lg 2 järgi aegus esimene nõue (120 000 kr) 19.11.2010, teine nõue (10 000 kr) 13.12.2010, kolmas nõue (200 000 kr) 16.07.2011, neljas nõue (20 000 kr) 20.10.2012. Kuna hagiavaldus esitati 21.11.2012, siis oli hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue aegunud.
11.Samas nähtub asja materjalidest, et kostja maksis hagejale 24.03.2008 (500 kr), 28.08.2008 (5 299 kr), 01.12.2008 (7 000 kr) ja 28.05.2010 (5 000 kr), kokku 17 799 kr (s.o 1137,32 eurot). TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Sama paragrahvi lg 2 järgi nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Maakohus (ja ka menetlusosalised maakohtus) on jätnud tähelepanuta, et kostja tegi hagejale makseid ning seetõttu ei ole täpsustatud, miks (millise võlgnevuse katteks) kostja makseid hagejale tegi. Ringkonnakohtu poolt menetlusosalistele esitatud küsimustele vastates asus hageja seisukohale, et maksete tegemisega tunnustas kostja kõiki hageja nõudeid tema vastu ning iga konkreetne rahaülekanne tuleb seostada hagejapoolse rahalise sooritusega, mis eelnesid ajaliselt kostjapoolsele vastavale rahalisele sooritusele. Kostja seisukoha kohaselt on tema poolt hagejale kantud summade näol tegemist sõbra aitamiseks antud rahaga ning tegemist ei ole ühegi võlgnevuse katteks antud rahaga. Ringkonnakohus nõustub hagejaga selles, et kostja poolt hagejale kantud summad on käsitletavad alusetust rikastumisest tuleneva kohustuse täitmisena. Kostja seisukoht, et ta sõbrana andis lihtsalt hagejale raha (s.o tegemist on kinkega), ei ole millegagi tõendatud. Hageja on sellele vastu vaielnud ja lugenud kostjapoolsed maksed alusetust rikastumisest tuleneva kohustuse täitmiseks.
12.VÕS § 88 lg 6 kohaselt kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha arvestatakse loetakse täidetuks: 1) esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus; 2) teises järjekorras võlausaldaja jaoks kõige vähem tagatud kohustus; 3) kolmandas järjekorras võlgnikule kõige koormavam kohustus; 4) neljandas järjekorras varem tekkinud kohustus. Kostja on tasunud hagejale 500 kr 24.03.2008, sel ajal olid sissenõutavaks muutunud 19.11.2007 (120 000 kr) nõue ja 13.12.2007 (10 000 kr) nõue. Arvestades VÕS § 88 lg-s 6 sätestatut, saab lugeda kostja poolt 24.03.2008 tasutud 500 kr 19.11.2007 tekkinud võlgnevuse 120 000 kr katteks (tegemist on esimesena sissenõutavaks muutunud kohustusega, samuti varem tekkinud kohustusega). Seega TsÜS § 158 lg 2 alusel katkes 19.11.2007 (120 000 kr) tekkinud nõude aegumine. Kostjapoolse makse tegemise ajaks 28.08.2008 (5 299 kr) oli sissenõutavaks muutunud lisaks eelnevalt märgitud nõuetele hageja 16.07.2008 (200 000 kr) nõue, kuid kuna 28.08.2008 makse läks VÕS § 88 lg 6 alusel 19.11.2007 tekkinud kohustuse katteks, siis ei tunnustanud kostja makse tegemisega ei 13.12.2007 ega 16.07.2008 tekkinud kohustust. Katkes ainult 19.11.2007 tekkinud nõude aegumine. Kostja poolt makse tegemise ajaks 01.12.2008 (7000 kr) olid sissenõutavaks muutunud küll hageja 19.11.2007 (120 000 kr) nõue, 13.12.2007 (10 000 kr) nõue ja 16.07.2008 (200 000 kr) nõue, kuid arvestades VÕS § 88 lg-t 6 katkes ka nimetatud makse tegemisega ainult 19.11.2007 tekkinud nõude aegumine. Kostja poolt makse tegemise ajaks 28.05.2010 olid sissenõutavaks muutunud kõik hagejapoolsed alusetust rikastumisest tulenevad nõuded. Samas katkes VÕS § 88 lg 6 kohaselt ainult 19.11.2007 tekkinud nõude aegumine. Kuna kostjapoolsed maksed on käsitletavad 19.11.2007 tekkinud võlgnevuse tunnustamisena, siis ei olnud hagi esitamise ajaks 21.11.2012 aegunud 19.11.2007 tekkinud võlgnevus tasumata osas
summas 102 201 kr (120 000 kr – 500 kr – 5299 kr – 7000 kr – 5000 kr = 102 201 kr), s.o 6531,83 eurot, ja nimetatud summa tuleb välja mõista kostjalt hageja kasuks. Hageja ei ole taotlenud viivise väljamõistmist põhinõudelt. Ülejäänud osas on hagi aegunud, sest maksete tegemisega ei ole kostja ülejäänud alusetust rikastumisest tulenevaid nõudeid tunnustanud.
13.Kostja on taotlenud maakohtus TsMS § 445 lg 1 kohaldamist ning otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja kindlaksmääramist. Arvestades hagi rahuldamise ulatust ei pea ringkonnakohus põhjendatuks kohaldada TsMS § 445 lg-t 1.
14.Kuna hagiavaldus rahuldatakse osaliselt, siis jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel 79 % ulatuses hageja kanda ja 21 % ulatuses kostja kanda (hagi esitati 30 961,47 euro väljamõistmiseks, rahuldati 6531,83 euro ulatuses). Arvestades apellatsioonkaebuse ulatust, jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel 71 % ulatuses hageja kanda ja 29 % ulatuses kostja kanda. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.