Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Ants Kull
Kohtuasi
Eero Metsvahi hagi Indrek Kurvitsa vastu õigusliku aluseta saadud 22 364 euro 22 sendi tagastamiseks ja käsundita asjaajamisest tekkinud 1183 euro 30 sendi suuruse kulutuse hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-48191
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eero Metsvahi kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
15 832 eurot 39 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Eero Metsvahi, esindaja vandeadvokaat Raul Tosmann Kostja Indrek Kurvits
Asja läbivaatamise kuupäev
16. veebruar 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1 Jätta Tartu Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-48191 muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Eero Metsvahi kanda.
3.
Arvata Eero Metsvahi kassatsioonkaebuselt 11. novembril 2014 tasutud kautsjon 158 eurot 32 senti riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eero Metsvahi (hageja) esitas 21. novembril 2012 Tartu Maakohtule hagi Indrek Kurvitsa (kostja) vastu võlgnevuse ja viivise nõudes tulenevalt poolte sõlmitud laenulepingutest ning kulutuste hüvitamise kokkuleppest. Hageja täpsustas korduvalt nõuet. 21. novembri 2013. a menetlusdokumendis palus hageja alternatiivselt kostjalt välja mõista õigusliku aluseta saadud 22 364 eurot 22 senti. 22. novembri 2013. a menetlusdokumendis palus hageja alternatiivselt kostjalt välja mõista õigusliku aluseta saadud 22 364 eurot 22 senti ja kulutused 5636 eurot. Hageja lõplikuks
nõudeks on 21. jaanuari 2014. a menetlusdokumendi kohaselt alusetust rikastumisest tulenev nõue 22 364 euro 22 sendi saamiseks ja käsundita asjaajamisest tulenev nõue 1183 euro 30 sendi saamiseks. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt võttis hageja enda nimel, kuid kostja kui sõbra huvides, pangalaenu 320 000 krooni, mida kostja kasutas oma äriühingule busside ostmiseks. Samuti andis hageja kostjale väikelaenu 30 000 krooni. Kokku andis hageja kostjale 22 364 eurot 22 senti (350 000 krooni) ja on selle summa nelja osamaksega kostja kontole üle kandnud. Lisaks kohustus kostja hüvitama hagejale põhilaenu võtmisega talle tekkinud kulud. Kostja on tagastanud hagejale kokku 1137 eurot 32 senti (17 799 krooni). Alates 29. maist 2010 pole kostja laenu tagasimakseid teinud ja hageja saatis talle 1. märtsil 2012 laenulepingu ülesütlemise avalduse. Kostja vastuse kohaselt ei ole tal hageja vastu rahalisi kohustusi. Kuivõrd kostja eitas laenulepingute sõlmimist ja hageja võimalused tõendada nende suuliste lepingute olemasolu on piiratud, muutis hageja
21.jaanuari 2014. a menetlusdokumendi kohaselt nõude õiguslikku alust, leides, et kostja sai hagejalt 22 364 eurot 22 senti õigusliku aluseta. Hagejal on õigus nõuda kostjalt ka kulutuste hüvitamist (1183 eurot 30 senti), mis tekkisid hagejal kostja huvides ja kasuks võetud pangalaenude tõttu.
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt võttis hageja pangalaenu omal algatusel sooviga saada kostja äriühingus varjatud osalust. Raha kostja kontole kandes ei sõlmitud hagejaga mingeid kokkuleppeid ning seega ei võtnud kostja endale kohustust raha tagastada. Pärast seda, kui hageja muutis oma nõude õiguslikku alust, esitas kostja 4. veebruaril 2014 taotluse teha vaheotsus, leides et hageja nõue on aegunud. Samuti palus kostja määrata kindlaks otsuse täitmise kord juhuks, kui kohus leiab, et hageja nõue ei ole aegunud. Hageja taotles määrata täitmise tähtajaks alates otsuse jõustumisest mitte rohkem kui üks aasta.
3.Tartu Maakohus rahuldas 11. märtsi 2014 otsusega hagi osaliselt alusetust rikastumisest tuleneva nõude osas ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja 22 364 eurot 22 senti. Maakohus määras tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg 1 alusel, et kostja on kohustatud tasuma temalt väljamõistetud 22 364 eurot 22 senti ühekordse maksena, kandes selle summa hageja pangakontole mitte hiljem kui ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Menetluskuludest jättis maakohus 5,03% hageja ja 94,97% kostja kanda. Maakohtu tuvastatud asjaoludel ei vaidle pooled selle üle, et hageja on kostjale üle andnud 22 364 eurot 22 senti ja kostja ei ole raha tagastanud. Kostja sai selle raha olukorras, kus pärast raha üleandmist selgus, et poolte vahel puudus võlasuhe, millest oleks hagejale tulenenud kohustus kostjale raha anda ja kostjale õigustus selliselt üle antud raha omandada. Seega sai kostja hagejalt raha ilma õigusliku aluseta (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1027, § 1028 lg 1). Kostja pole tõendanud oma väidet, et hageja andis kostjale raha sooviga omandada varjatud osalus kostja asutatud äriühingus. Kostja esitatud tõendid ei tõenda vastusoorituse saamist. Hageja alusetu rikastumise nõue ei ole aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Selline teadmine (subjektiivne asjaolu), s.o pooltevahelise
võlasuhte puudumine, sai hagejale selgeks pärast seda, kui hageja saatis kostjale 29. veebruaril 2012 koostatud kirja (pealkirjastatud laenulepingu ülesütlemise avaldusena), ja mitte varem kui pärast
29.märtsil 2012 kostja seisukohtade hagejale avaldamist. Käsundita asjaajamisest tulenev nõue (VÕS § 1018 lg 1 p-d 1 ja 2, § 1023 lg 1) tuleb jätta rahuldamata, sest hageja pole näidanud (esitanud asjaolusid), et ta tegutses just käsundita asjaajamise raames ja ainuüksi kostja huvides.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude 22 364 euro 22 sendi saamiseks. Kostja palus jätta uue otsusega see nõue aegumise tõttu rahuldamata ja kõik menetluskulud maakohtus hageja kanda. Kostja palus alternatiivselt jätta hagi alusetu rikastumise nõudes rahuldamata ja kõik menetluskulud maakohtus hageja kanda või muuta menetluskulude jaotust ja jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas hageja kanda. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus tühistas 13. oktoobri 2014. a otsusega maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks väljamõistetud summa suuruse osas ning tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 6531 eurot 83 senti. Ringkonnakohus kontrollis TsMS § 651 lg 1 järgi maakohtu otsust osas, mille peale on edasi kaevatud (s.o kostjalt hageja kasuks 22 364 euro 22 sendi väljamõistmise osas). Ringkonnakohus jättis maakohtus kantud menetluskuludest 79% hageja kanda ja 21% kostja kanda. Apellatsioonimenetluse kuludest jäi 71% hageja kanda ja 29% kostja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja andis kostjale 22 364 eurot 22 senti õigusliku aluseta ning kostjal tuleb alusetult saadu hagejale välja anda. Samas leidis maakohus valesti, et hageja sai alusetu rikastumise nõudest teada alles 29. märtsil 2012 (kostja vastus hageja laenulepingu ülesütlemise avaldusele, kus kostja eitas laenulepingu olemasolu) ning seetõttu ei ole hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue aegunud. Alusetult saadu väljaandmise nõude aegumise algusaja määramisel on oluline, millal muutub alusetult saadu väljaandmise nõue sissenõutavaks. Riigikohtu seisukoha järgi tekib tehingu tühisuse korral alusetult saadu väljaandmise nõue kohe pärast tehingu (alusetut) täitmist (nt alusetult makse tegemist), mitte siis, kui kohus tuvastab tehingu tühisuse. Oluline on teadmine nõude aluseks olevatest asjaoludest, mitte neile antav võimalik ekslik õiguslik hinnang. Kuigi praegusel juhul ei ole tegemist lepingu tühisusega, hakkas aegumistähtaeg kulgema soorituse tegemise hetkest (makse tegemisest kostjale), kuna sel hetkel hageja sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Hageja on kandnud kostjale raha järgmiselt: 19. novembril 2007 (120 000 krooni), 13. detsembril 2007 (10 000 krooni), 16. juulil 2008 (200 000 krooni), 20. oktoobril 2009 (20 000 krooni). Kostja ei eita raha saamist. Seega on hagejal kostja vastu neli erinevat alusetust rikastumisest tulenevat nõuet, mille aegumistähtaeg algab erinevatel aegadel. Kuna hagiavaldus esitati 21. novembril 2012, siis on
hageja eeltoodud nõuded TsÜS § 151 lg 1 ja § 136 lg 2 järgi aegunud. Samas nähtub asja materjalidest, et kostja maksis hagejale 24. märtsil 2008 (500 krooni), 28. augustil 2008 (5299 krooni), 1. detsembril 2008 (7000 krooni) ja 28. mail 2010 (5000 krooni) kokku 17 799 krooni. Seega on kostja osa võlgnevusest tasunud, mis on käsitatav TsÜS § 158 lg 2 järgi nõude tunnustamisena. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Kuna kostja maksed on käsitatavad 19. novembril 2007 tekkinud võlgnevuse tunnustamisena, siis ei olnud hagi esitamise ajaks aegunud 19. novembril 2007 tekkinud võlgnevus tasumata osas 6531 eurot 83 senti (120 000 – 500 – 5299 – 7000 – 5000 = 102 201 krooni), ning see summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Ülejäänud osas on hagi aegunud, sest maksete tegemisega ei ole kostja ülejäänud alusetust rikastumisest tulenevaid nõudeid tunnustanud. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, ei ole TsMS § 445 lg 1 kohaldamine põhjendatud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohtu otsus tühistati, ja jätta jõusse maakohtu otsus. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse osas ning teha selles osas uus otsus, millega jätta menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda. Hageja palub alternatiivselt saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta sel juhul maakohtus kantud menetluskuludest 5,03% hageja ja 94,97% kostja kanda ning apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Ringkonnakohus leidis valesti, et hageja alusetust rikastumisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg hakkas kulgema hageja soorituse tegemise hetkest (makse tegemisest kostjale). Oma järeldust ringkonnakohus ei põhjendanud ning rajas otsuse kostja paljasõnalistele väidetele, jättes hageja tõendatud asjaolud tähelepanuta. Hageja on tõendanud, et ta ei teadnud ega saanudki teada enne kostja saadetud vastuse kättesaamist (29. märts 2012), et hageja rahalisel sooritusel ei olnud õiguslikku alust. Ringkonnakohtu seisukoht aegumistähtaja kulgemise kohta oli ka pooltele üllatav (hagi piiride ületamine), sest pooled sellisele aegumistähtaja alguse määramise võimalusele ei tuginenud ning seda menetluses ei arutatud. Eeltoodud menetlusõiguse normide rikkumine tõi kaasa ka materiaalõiguse normi (TsÜS § 151 lg 1) ebaõige kohaldamise. Viidatud sätte järgi aegumise kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Ringkonnakohus ületas apellatsioonkaebuse piire, kui muutis maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Kostja taotles maakohtu otsuse muutmist menetluskulude jaotuse osas vaid juhul, kui ringkonnakohus jätab tema apellatsioonkaebuse muus osas rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse põhiosas, st aegumise vastuväite osas. Seega ei olnud ringkonnakohtul alust muuta menetluskulude jaotust.
7.Kostja vaidles hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
8.Pooled esitasid Riigikohtule menetluskulude kindlaksmääramise avaldused, lisades menetluskulusid tõendavad arved.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
10.Ringkonnakohtu otsus on jõustunud TsMS § 456 lg 4 järgi osas, milles jäeti rahuldamata käsundita asjaajamisest tulenev hageja nõue 1183 euro 30 sendi saamiseks, samuti osas, milles rahuldati alusetust rikastumisest tulenev hageja nõue 6531 euro 83 sendi ulatuses. Viidatud sätte teise lause järgi jõustub kohtuotsus osalise vaidlustamise korral vaidlustamata osas. Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis käsundita asjaajamisest tuleneva hageja nõude rahuldamata. Riigikohtus on hageja vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse osas, milles maakohtu otsus tühistati (s.o osas, milles jäeti alusetust rikastumisest tulenev hageja nõue 15 832 euro 39 sendi saamiseks rahuldamata). Samuti vaidlustab hageja ringkonnakohtu otsust osas, milles ringkonnakohus muutis maakohtu kindlaksmääratud menetluskulude jaotust. Tulenevalt TsMS § 688 lg-st 1 kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud.
11.Kaebuse kohaselt vaieldakse kassatsiooniastmes alusetust rikastumisest tuleneva hageja nõude aegumise üle. Maakohus leidis, et see nõue ei ole aegunud, ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 22 364 eurot 22 senti. Maakohtu otsuse põhjendustel saab nõude aegumise algusajaks lugeda
29.märtsi 2012. Ringkonnakohus leidis, et nõue on osaliselt aegunud, ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 6531 eurot 83 senti. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel tuleb hageja nelja nõude aegumise kulgema hakkamise ajaks lugeda vastavalt 19. novembrit 2007, 13. detsembrit 2007,
16.juulit 2008 ja 20. oktoobrit 2009.
12.Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on määranud alusetu rikastumise väljaandmise nõude aegumistähtaja kulgema hakkamise aja valesti ning pole oma järeldust põhjendanud. TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Seega algab viidatud sätte järgi aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (vt selle kohta Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 43). Hageja sai rikastumise toimumisest ja rikastuja isikust (kostja) teada hetkel, kui ta tegi kostjale raha ülekanded
19.novembril 2007, 13. detsembril 2007, 16. juulil 2008 ja 20. oktoobril 2009. Seega leidis ringkonnakohus õigesti, et hagejal on kostja vastu neli erinevat alusetust rikastumisest tulenevat nõuet, mille aegumistähtaeg algab erinevatel aegadel, ning hageja nõude aegumistähtaja kulgema hakkamise ajana ei saa käsitada 29. märtsi 2012, mil hageja sai kostja vastusest teada, et kostja eitab pooltevahelist lepingulist suhet ning seega ei olnud hageja sooritusel õiguslikku alust. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et TsÜS § 143 järgi ei või kohus kohaldada aegumist omal algatusel (vt nt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-
111-12, p 15), kuid aegumistähtaja kulgemise alguse teeb kohus esitatud asjaolude alusel kindlaks, tuginedes sellekohastele aegumist reguleerivatele sätetele. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte õiguslike väidetega, vaid kohaldab seadust ise. See nõue kehtib ka ringkonnakohtule, kes TsMS § 652 lg 8 järgi ei ole seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega (vt selle kohta Riigikohtu 9. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-09, p 13). Viidatud lahendi samas p-s on kolleegium selgitanud lisaks, et aegumise tõendamisel tuleb kohustatud isikul osutada, millal algas aegumistähtaja kulgemine. Praeguses asja on kostja leidnud, et hageja pidi oma õiguste rikkumisest teada saama kostjale rahaülekannete tegemisel (I kd, tl 114 pöördel). Seega on ekslik ka kassatsioonkaebuse väide, et asjas ringkonnakohtu kohaldatud aegumistähtaja alguse määramise võimalusele ei tuginetud.
13.Kolleegiumile jääb arusaamatuks kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus muutis alusetult maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas. Mõlemad kohtud rahuldasid hagi osaliselt, kuigi mõistsid kostjalt välja erinevad summad. Seetõttu kohaldus asjas TsMS § 163 lg 1, mille järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Maakohus jättis TsMS § 163 lg-le 1 tuginedes 5,03% menetluskuludest hageja kanda ja 94,97% kostja kanda (arvestades, et hagis nõutud 23 547 eurost 52 sendist mõisteti välja 22 364 eurot 22 senti). Kuivõrd ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks väljamõistetud summa osas ja rahuldas nõudest 6531 euro 83 sendi suuruse osa, muutis ta kõnealuse sätte alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ka asja menetluskulude jaotust. Arvestades apellatsioonkaebuse ulatust (maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, milles hageja käsundita asjaajamisest tulenev nõue 1183 euro 30 sendi saamiseks jäeti rahuldamata), jättis ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskuludest 71% hageja kanda ja 29% kostja kanda. Hageja väited kostja apellatsioonkaebuse piiride ületamise kohta on asjakohatud ja tuleb jätta tähelepanuta.
14.Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Asja menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2) (vt selle kohta Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).
15.Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. Villu Kõve, Jaak Luik, Ants Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.