kakskümmend kolm eurot ja 15 senti) eurot Danske Bank A/S-i kasuks. Mõista
Danske
Vestermandia
OÜ-lt
Bank
A/S-i
kasuks
ja
Mall
Vesilo ́lt
0,017 %
päevas
solidaarselt välja viivis
põhinõude 323,15 (kolmsada kakskümmend kolm eurot ja 15 senti) eurot tasumata alates
10.oktoobrist 2014 kuni põhinõude täitmiseni.
Menetluskulude jaotus
Jätta
Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata.
maakohtus
ja
ringkonnakohtus
kantud
menetluskuludest 95 % Danske Bank A/S-i kanda ja 5 % solidaarselt Vestermandia OÜ ja Mall Vesilo kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Danske Bank A/S esitas 18.03.2011. a hagi Vestermandia OÜ (kostja I) ja Mall Vesilo (kostja II) vastu solidaarselt võlgnevuse väljamõistmiseks.
Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ning kostja I 01.06.2007 kasutusrendilepingu, millega hageja andis kostja I valdusesse ja kasutusse sõiduauto Suzuki Swift, 1,3i, mksumusega 11 753,35 eurot ning kostja I kohustus maksma liisingueseme kasutamise eest tasu rendiperioodiga 60 kuud, s.o kuni 15. juuni 2012. Liisinglepingu kohase täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja II 01.06.2007 käenduslepingu nr KÄ-270601VE-12. Käenduslepingu punkti 1 kohaselt võttis käenduslepingu sõlmimisega käendaja enesele täies ulatuses vastutuse kasutusrendilepingust nr 270601VE tulenevate kostja I kohustuste täitmise eest, sh liisingumaksete, lepingutasu, kindlustusmaksete, viiviste ja leppetrahvide ning võla sissenõudmisega seotud kulutuste tasumise eest. Käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma oli 13 751,42 eurot (215 162,99 krooni). Kostja I ei täitnud kasutusrendilepinguga võetud kohustusi, jättes tasumata detsember 2008 - veebruar 2009 vara rendi- ja intressimaksed. Liisinguvõtja tagastas hagejale vara 23.03.2009 ja hageja hindas peale vara tagasisaamist vara turuväärtuseks 8 244,60 eurot (129 000 krooni) ning koostas selle kohta 27. märts 2009 sõiduki müüki suunamise akti nr MS090327-75 (tl 79 pöördel). Hageja realiseeris sõiduki hinnaga 6 071,61 eurot (95 000 krooni). Hageja arvutuste kohaselt on kasutusrendilepingust tuleneva vara soetusmaksumuse tasumata osa 1 879,96 eurot (6 939,63 – 5 059,67). Hageja nõudeks oli vara soetusmaksumuse tasumata osa 1 879,69 eurot, millele lisanduvad tasumata kuumaksed 232,48 eurot ja kindlustuslepingutest tulenev nõue 222,09 eurot ning muud kulud ehk vara võõrandamisega (selle tagasi saamisega, müügiks ettevalmistamisega ja müügiga kaasnenud kulud) kaasnenud kulud 767,51 eurot, s.o põhivõlg kokku 3101,77 eurot, intress 74,43 eurot ja viivised 288,97 eurot. Lisaks palus hageja põhinõude tasumisega viivitamisel mõista kostjatelt kuni tasumiseni välja viivis põhinõudelt 0,017% päevas.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostjate väitel ei ole hageja nõude ulatuse määramisel arvestatud sõiduki väärtust selle hagejale üleandmise ajal. Kostja viitas, et isegi tänasel päeval müüakse kasutusrendil olnud sõidukiga võrdväärset 1,3 liitrise mootoriga 2007. a sõiduautot Suzuki Swift hinnaga 4 800 eurot (tl 93, Suzuki Swift EZ müügikuulutus auto24.ee-s). Arvestades, et soetusmaksumuse tasumata osa suuruseks väidab hageja olevat 1 681,18 eurot, siis ei saa hagejal nn soetusmaksumuse tasumata osa tasumise nõuet kostja vastu üldse olla ning sõiduki väärtus pidanuks katma ka kõik või vähemalt enamiku selle sõiduki müümisega seonduvatest mõistlikest kuludest. Hageja ei ole kostjate arvates usaldusväärselt tõendanud, et sõiduki müügil oli tal alus võõrandada sõiduk käibemaksuta ning et tal oli õigus jätta käibemaks nõude ulatuse määramisel arvesse võtmata. Kostjatel puudus igasugune võimalus sõiduki müügiprotsessis osalemiseks ja selle mõjutamiseks. Kostjate hinnangul on hageja poolt rakendatud kapitalirendilepingu p 10.6 tüüptingimus tühine ning selle asemel tuleb asja lahendamisel lähtuda VÕS § 367 lg-st 3. Kostjate arvates erines hageja poolt väidetavalt rakendatud müügihind sõiduki tegelikust väärtusest oluliselt enam kui 10% võrra.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 11.02.2014. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja oli seisukohal, et sõiduauto turuväärtus selgus müügiprotsessi käigus ja seetõttu tuleb liisingueseme turuväärtuseks selle tagastamise hetkel pidada müügihinda, s.o 6 071,61 eurot (9 5000 krooni). Hageja arvates ei saanud vara müügihinnas sisaldunud käibemaksu, mis tuli vastavalt käibemaksuseadusele tasuda riigile, arvestada liisingulepingust tuleneva võlgnevuse katteks. Seega on hageja sõiduki väärtuseks tagastamise hetkel arvestanud 5 059,67 eurot (6 071,61 - käibemaks 20%). Kostjate hinnangul pidi hageja poolne sõiduki alghind
8 244,60 eurot (129 000 krooni) väljendama sõiduki väärtust selle tagastamise ajal ning sellest tulnuks lähtuda ka hageja kostjate vastu suunatud nõude kalkuleerimisel. Kostjate arvates ei olnud õige, et hageja arvestas hilisema müügihinna käibemaksuta. Kohus nõustus kostjatega, et hagejale jäänud lepingueseme väärtuse tagastamise hetkel märtsis 2009 pidi arvestama koos käibemaksuga. Asjaolule, et nii liisingueseme turuväärtus kui ka liisingueseme omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumus) peavad olema arvestatud sarnastel alustel, st need summad peavad olema mõlemad kas koos käibemaksuga või ilma selleta, on osundanud Riigikohus mitmes oma varasemas kohtulahendis (nt RKTK 3-2-1-13213, p 12; RKTK 3-2-1-173-13, p 12). Pooled ei vaidle, et kostja I poolt tasumata sõiduki maksumuse osa 6 939,63 eurot sisaldas käibemaksu. Seega pidi sõiduki väärtus tagastamise hetkel sisaldama käibemaksu ja olema kohtu hinnangul vähemalt 6 071,61 eurot (tl 80 pöördel). Hageja on esitanud tõendi (tl 79 pöördel), mille kohaselt pandi märtsis 2009 sõiduk müüki hinnaga 8 244,60 eurot ning nimetatust teavitas hageja 15. aprill 2009 väidetavalt ka kostjat I (tl 80). Kuivõrd kostja I teate saamist eitab, on selle kättesaamine kostja I poolt kohtu hinnangul tõendamata. Sealjuures on hageja poolt usaldusväärselt tõendamata ka kostjate kaasamine müügiprotsessi. Kohtu arvates on eluliselt usutav, et 2007. a sõiduk, mille väärtus uuena oli 11 753,35 eurot ja mis oli 2009. märtsiks läbinud ligi 32 000 km ning mille üleandmisel ei tuvastatud peale tegemata tehnohoolduse muid puudusi (tl 79), oli tagastamise hetkel väärt 8 244,60 eurot (sh km). Sõiduki väärtust tagastamise hetkel ilmestab ka kostjate poolt esitatud tõend, mille kohaselt käesoleval ajal, s.o 5 aastat hiljem, on täpselt analoogse sõiduki turuhind www.auto24.ee kohaselt 4 900 eurot (sh km) (tl 93). Tagastamisaegse turuväärtuse hindamisel osundas kohus ka 20. mai 2008 vaidlusaluse sõiduki kohta AAS Gjensdige Baltic Eesti filiaaliga sõlmitud sõidukikindlustuspoliisile nr AI 015335 tähtajaga 04. juuni 2009 (tl 84 pöördel), mille kohaselt oli sõiduki tolleaegseks kindlustusväärtuseks hinnatud 9 842,39 eurot (154 000 krooni). Nimelt loetakse VÕS § 479 lg 2 kohaselt asendatava vallasasja kindlustusväärtuseks summat, mis on vajalik samasuguse asja soetamiseks, võttes mõistlikult arvesse amortisatsioonist tulenevat asja väärtuse vähenemist, mis süvendab kohtus veelgi arvamust, et hageja poolt algselt osundatud nn soovituslik müügihind peegeldas vaidlusaluse sõiduki väärtust selle tagastamise hetkel. Kui müügiprotsessi käigus langeski auto turuväärtus, nagu hageja on väitnud, siis kannab taolist hinna alanemise riski hageja ja vaidluse lahendamiseks ei ole vaja hinnata tõendeid, mis on esitatud sõiduki tegeliku müügi aegse turuväärtuse tõendamiseks. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-33-08 kohaselt võib lähtuda reaalsest müügihinnast, kui liisinguandja on teinud kõik endast oleneva, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus ning müügihind ei erine oluliselt liisingueseme väärtusest selle tagastamise ajal. Seejuures pidas Riigikohus mõistlikuks ja lubatavaks hinnaerinevuseks 10%. Lisaks on Riigikohus samas lahendis osundanud, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Selliselt vastab see tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p-le 5, kuna liisingulepingut rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustavust eeldatakse VÕS § 44 kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul. Liisinguvõtjate müügiprotsessi kaasamise vajadust on samuti rõhutatud teistes Riigikohtu lahendites (nt RKTK 3-2-1-11-12). Seega nõustus kohus kostjate seisukohaga, et käesolevas tsiviilasjas ei ole sõiduki müügiprotsess olnud läbipaistev ning kostjatel puudus võimalus mõjutada müügihinna kujunemist ning seeläbi vältida liisingulepingust tuleneva kahju tekkimist. Kohtu hinnangul
on hageja kasutusrendilepingu üldtingimuste p 10.6 seetõttu tüüptingimusena VÕS § 42 lg 3 p-i 5 mõistes liisinguandja vara realiseerimist puudutavas osas tühine. Kuna hageja ei ole kohtu hinnangul usaldusväärselt tõendanud muud sõiduki väärtust selle tagastamisel, kui vara müüki suunamise aktis märgitud turuväärtus 8 244,60 eurot, lähtus kohus olemasolevatest tõenditest. Kuna vara jäi peale liisingulepingu ülesütlemist hagejale ja selle vara väärtus tagastamise hetkel oli suurem kui liisinguandja poolt kantud kulud seoses liisingulepinguga (võõrandamise kulud 767,51 eurot, tasumata kuumaksed 232,48 eurot, kindlustusmaksed 232,48 eurot, vara jääkmaksumus 6 939,63 eurot), ei ole hagejal kostjate vastu VÕS §-st 367 tulenevat nõuet. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu jääb rahuldamata ka hageja viivise nõue. Samuti ei hinda kohus eeltoodust tulenevalt eraldi kostjate väiteid müügiprotsessiga seonduvate hageja kulude põhjendatuse kohta. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Danske Bank A/S esitas 12.03.2014. a apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Apellant palub menetluskulud jätta solidaarselt vastustajate kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus ekslikult ja vääralt asunud seisukohale, et kostja I poolt tasumata sõiduki maksumuse maksegraafikujärgne osa summas 6 939,63 eurot sisaldab käibemaksu. Apellandi poolt 20.01.2014. a koostatud ja Tartu Maakohtule esitatud menetlusdokumendi lisast 5 nähtub üheselt, et veerus “vara maksumuse saldo” ei sisaldu käibemaks, vaid veerg “käibemaks” on maksegraafikus eraldi välja toodud. Apellant rõhutab, et igakuisele vara väljaostumaksele lisandus käibemaks, mistõttu tuli hagejal esitada oma nõue kostjate vastu ilma käibemaksuta. Apellant on seisukohal, et auto müügihinda tuleb arvestada ilma käibemaksuta, kuna käibemaks ei ole müügist saadud tulu; 2) on hageja teavitanud kostjat 1 müügiprotsessi toimumisest ja võimaldanud kostjal 1 osaleda müügiprotsessis. Pärast vara hagejale tagastamist hinnati vara turuväärtuseks 129 000 krooni (mis sisaldab käibemaksu), mille kohta koostati 27.03.2009. a sõiduki müüki suunamise akt nr MS090327-7 ja vastavalt liisinglepingu üldtingimuste punktile 16.1 edastas hageja kostjale 1 15.04.2009. a kirjalikult teatise lepingus sätestatud lepinguosalise juriidilisele aadressile, mille kostja 1 hagejale teatavaks tegi. Lisaks märkis hageja, et sõiduki hinna ja muu müügiinfo kohta saab kostja 1 lisateavet internetist aadressilt www.auto24.ee. Kostjad ei ole kunagi avaldanud hagejale soovi vara ise võõrandada; 3) on apellandil 01.06.2007. a sõlmitud kasutusrendilepingust nr 270601VE tulenev põhinõue ehk vara soetusmaksumuse tasumata osa nõue kostjate vastu pärast vara realiseerimist vähemalt summas 756,18 eurot (ilma käibemaksuta), mis kujuneb järgmiselt: 108 581,61 krooni s.o 6 939,63 eurot ilma käibemaksuta - 96 750,00 krooni, s.o 6 183,45 eurot ilma käibemaksuta (129 000 krooni - 20 % käibemaks - 10 % mõistlik ja lubatav hinnaerinevus) = 11 831,61 krooni s.o 756,18 eurot ilma käibemaksuta. Kokkuvõttes oleks Tartu Maakohus pidanud rahuldama hageja põhinõude kostjate vastu ja mõistma kostjatelt solidaarselt välja põhivõlgnevuse summas 1 978,26 eurot, mis koosneb vara soetusmaksumuse tasumata osast summas 756,18 eurot ilma käibemaksuta + tasumata kuumaksed summas 232,48 eurot + kindlustuslepingutest tulenev nõue summas 222,09 eurot + muud kulud ehk vara võõrandamisega seotud kulud summas 767,51 eurot ja tasumata
intressimaksed summas 74,43 eurot ning tasumata viivisenõude alates 02.10.2009. a – 07.03.2011. a (s.o 521 päeva kuni hagiavalduse kohtule esitamiseni) summas 175,21 eurot ja viivised alates kohtuotsuse tegemisest protsendina põhinõudest viivise määraga 0,017% päevas.
5.Vestermandia OÜ ja Mall Vesilo vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja taotlevad selle rahuldamata jätmist. Vastustajad paluvad menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastustajate seisukoha kohaselt on apellandi nõue ebaselge.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud ja tühistab maakohtu otsuse materiaalõiguse normi rikkumise tõttu ning teeb tühistatud osas uue otsustuse, millega rahuldab hagi osaliselt ning muudab menetluskulude jaotust.
7.Apellatsioonkaebuses on maakohtu otsust vaidlustatud osaliselt. Apellant palub välja mõista 756,18 eurot soetusmaksumuse katteks, millele lisanduvad tasumata kuumaksed, kindlustusmaksed, vara realiseerimise kulud, intress ja viivis, kokku 2 227,90 eurot. Ringkonnakohus märgib, et hageja on krediidiasutus, kes esitas hagi oma majandustegevusest tulenevalt, seetõttu on taunimisväärne, et hageja ei ole maakohtu menetluses esitanud selget nõuet ega toonud hagis esile kõiki faktilisi asjaolusid kinnitavaid tõendeid. Hageja esitas hagis ebaselge nõude ning muutis nõude koosseisu korduvalt, sõnastas nõuded ümber ning muutis summasid. Lisaks erinevad hageja poolt kohtule esitatud nõuded osaliselt kostjale I menetluse väliselt adresseeritud nõude teatises toodust.
8.Kostjad juhtisid kirjalikus vastuses hageja tähelepanu nõude suuruse ebaselgusele ja nõude põhjendamatusele. Kostjad märkisid, et üheselt ei ole selge, kuidas kujunes summa, mida hageja nimetab samaaegselt põhinõudeks, põhisummaks või põhivõlgnevuseks. Kostjad esitasid sisulised vastuväited sõiduki tagastamiskulude ja viivise nõudele, leides, et nõuded on põhjendamatud, kuna hageja ütles lepingu üles ajal, mil kostja I oli viivituses ühe kuumaksega ning kostja tagastas ise sõiduki hageja poolt nimetatud kohta. Kostjad on seisukohal, et hageja käitus pahas usus, rikkus sõiduki müügiprotseduure ja teavitamiskohustust. Ringkonnakohus märgib, et ka apellatsiooniastmes on raske hageja nõude suurusest aru saada, samas on maakohus taganud hagejale võimaluse esitada täiendavaid seisukohti ja tõendeid. Näiteks, hageja esitas hagi märtsis 2011, kuid tõendid sõiduki müüki suunamise ja kindlustuslepingute kohta esitas hageja esmakordselt 20.01.2014. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust faktiliste asjaolude ja neid kinnitavate tõendite alusel, mis asuvad tsiviilasja toimikus.
9.Asjas ei ole vaidlust selle üle, et poolte vahel oli sõlmitud kasutusrendileping, millele kohaldatakse VÕS § 361 liisingulepingu regulatsiooni. Käesoleval juhul ütles hageja kostjaga I sõlmitud kasutusrendilepingu üles ning selle kohta sätestab õiguslikud tagajärjed
VÕS § 367.
VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.
Liisinguandjale kulutuste hüvitamise nõude arvutamisel tuleb lähtuda põhimõttest, et liisinguandja ei või sattuda varaliselt paremasse olukorda, kui ta oleks olnud liisingulepingu nõuetekohase täitmise korral. Hageja võõrandas käesolevas asjas sõiduki, mis oli liisingulepingu ese. Selle müügi tulemusena võis tekkida kahju, kui liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise ajal oli väiksem kui liisingueseme kokkuleppelise jääkväärtuse ja tasumata liisingumaksete summa. Müügikahju riisikot kannab liisinguvõtja, kui ese võõrandatakse kõiki müügiprotseduure järgides. Erandiks on olukord, kus liisingueseme tagastamisaegne väärtus on väiksem selle kokkuleppelisest jääkväärtusest, sellisel juhul kannab müügikahju selle vahe osas liisinguandja. Käesolevas asjas ületas tagastamisaegne väärtus oluliselt jääkväärtust.
10.Maakohus lähtus ekslikust eeldusest, et vara väärtus tagastamise hetkel on vara müügihind koos käibemaksuga. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selles osas, et käesolevas asjas tuleb vara väärtuseks lugeda selle müüki panemise hind ilma käibemaksuta (103 200 krooni so 6595,68 eurot). Liisinguandjal oli kohustus üles näidata hoolsust liisingueseme võõrandamisel ning teha kõik võimalik, et liisinguese võimalikult kõrgema hinnaga võõrandada. Käesoleval juhul ütles liisinguandja lepingu üles ilma olulise lepingu rikkumiseta. Hageja ei ole tõendanud, et ta määras eelnevalt täiendava tähtaja. Vaidlust ei ole selle üle, et liisingueseme müügi korraldamine ei olnud läbipaistev, müügist ja liisingueseme hinna alandamisest ei ole hageja kostjaid nõuetekohaselt teavitanud. Eeltoodu annab aluse hind määrata müüki andmise hinna järgi ka sel põhjusel, et liisinguandja ise põhjustas endale kahju, mistõttu ei ole käesolevas vaidluses alust ka müügihinda korrigeerida 10 % võrra. VÕS § 139 lg 1 kohaselt, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt kohaldatakse esimeses lõikes sätestatut ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Ringkonnakohus märgib, et kasutusrendilepingu sõlmimisel ei tasuta käibemaksu eseme kasutusse andmisel (erinevalt kapitalirendist) vaid käibemaksu tasutakse osamaksetelt. Kuna käibemaksu ei tasuta lepingut sõlmides, siis ei tule käibemaksu arvestada ka lepingu lõpetamisel sh ülesütlemise tõttu. Kuna maakohus võttis müügikahju arvutamisel aluseks ebaõiged lähteandmed, siis jõudis ta ebaõigele tulemusele.
11.Ringkonnakohus peab vajalikuks järgnevalt anda ülevaate hageja esitatud nõuetest. Hagiavalduses on vara soetusmaksumuse tasumata osa nimetatud põhinõudeks summas 1681 €, tasumata kuumaksed 566,10 eurot, vara realiseerimisega seotud kulud on summas 779,44 eurot, kindlustusmaksed on summas 235,74 eurot, intress 2,36 eurot, viivis lepingu lõpetamise seisuga 53,28 eurot ja viivis hagi esitamise seisuga 288,97 eurot. Hagiavalduses palub hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlg 3262,46 eurot, intress 2,36 eurot ja viivised 288,97 eurot kokku 3553,79 eurot, millele lisandub viivis kuni täitmiseni (tl 5).
20.01.2014 esitatud hageja lõppseisukohtades on hageja märkinud vara soetusmaksumuse tasumata osa suuruseks 6 939,63 eurot, tasumata kuumaksed 232,48 eurot, vara realiseerimisega seotud kulud 767,51 eurot, kindlustusmaksed 222,09 eurot, tasumata intress 74,43 eurot. Hageja palub viimases menetlusdokumendis kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõla 3 101,77 eurot, intressi 74,43 eurot ja viivised 288,97 eurot, kokku 3 465,17 eurot, millele lisandub viivis kuni täitmiseni (tl 78). Ringkonnakohus peab hageja nõude, mis oli tekkinud lepingu lõppemisel, suuruse määramisel oluliseks hageja poolt kohtule esitatud dokumenti, mis on koostatud 24.09.2009 (tl 25). Nimetatud kirjas teatab hageja, et vara realiseerimise seisuga oli kostjatel kohustus 7598,33 eurot (118 888,01 kr), mis koosnes vara soetusmaksumuse tasumata osast (105 471,44 kr) 6740.85 eurot; intressist (36,92 kr) 2,36 eurot; kindlustusmaksetest (3 688,55 kr) 235.74 eurot, viivisest (9691,10 kr) 619.37 eurot. Lisaks on hageja esitanud kaks erinevat rendimaksete tasumise graafikut, esimene on väljendatud kroonides ja teises lahtris on „rendimakse“ (lk 21), teine on väljendatud eurodes ja teises lahtris on märge „ vara maksumuse saldo“ (lk 81).
12.Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja on menetluse kestel korduvalt oma nõuet ümber sõnastanud ja selle suurust muutnud, siis on põhjendatud esmalt käsitleda põhinõuet, ehk vara soetusmaksumuse tasumata osa peale vara realiseerimist, ning seejärel nõudeid, millele kostjad vastu ei vaielnud ja lõpetuseks nõudeid, mida kostjad vaidlustasid.
12.1.Hageja nn põhinõue on käsitletav müügikahjuna. Müügikahju tekib, kui liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise ajal on väiksem kui liisingueseme kokkuleppelise jääkväärtuse ja tasumata liisingumaksete summa. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue on lubatav eeldusel, et liisingueseme tagastamisaegne väärtus oli väiksem kui tegemata liisingumaksed, kuid siiski suurem kui kokkuleppeline jääkväärtus ning nn ülejääk on maha arvatud tegemata liisingumaksetest, kuid ikkagi ei ole kaetud liisingueseme hind, millega see kasutusse anti. Hageja on müügikahju suurustena nimetanud hagis 1681 eurot, hilisemas menetluses aga 1879,96 eurot (lk 75 pöördel), 3 101,77 eurot ja 6740,83 eurot (lk 25), hageja esitatud erinevate maksegraafikud annavad kostja I poolt tasutud liisingumaksete kogusummaks erinevad tulemused. Vastuses kostjate vastuväidetele märkis hageja maakohtus, et enne vara müüki oli tasumata soetusmaksumuse suurus 6740,85 eurot (lk 45). Ringkonnakohus arvestas vara müügiväärtust ilma käibemaksuta ning sellisel juhul jääks hüpoteetiliseks müügikahjuks 144,32 eurot. Apellatsioonkaebuses märgib hageja, et tema nõue soetusmaksumuse tasumata osa puhul on vähemalt 756,18 eurot, kusjuures apellant arvestas müügiväärtust koos käibemaksuga. Ringkonnakohus möönab, et hagejal võis kahju tekkida, kuid arvestades maakohtus hagejale antud võimalusi nõude selgitamiseks ja põhjendamiseks ning seda, et käesoleval juhul on hageja krediidiasutus, siis põhjusel, et hageja nõude suurust ei ole võimalik tuvastada ja kostjad on nõudele vastu vaielnud, tuleb hageja nõue müügikahju hüvitamiseks jätta tõendamatuse tõttu rahuldamata.
12.2.Kostjad võtsid omaks faktilised asjaolud, et leping öeldi üles 10. veebruaril 2009 ja sel ajal oli kostja I viivituses ühe kuu maksega, so maksega, mille tähtaeg oli 15.01.2009 (lk 89). Hageja on nimetanud hagis tasumata kuumaksete suuruseks 566,10 eurot, osades hilisemates dokumentides kuumaksete võlgnevus puudus, mõnes oli 232,48 eurot. Ringkonnakohus
lähtub kostjate poolt omaksvõetust ning loeb kuumaksetega viivitamise osas põhjendatud nõude suuruseks 15. jaanuaril 2009 tasumisele kuuluma pidanud osamakse 1544,77 kr ( 98,7 eurot).
12.3.Ringkonnakohus peab põhjendatuks ka hageja intressinõuet, mis on hagiavalduses märgitud 2,36 eurot.
12.4.Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid hageja nõudele tasumata kindlustusmaksete osas. Hagiavalduses märkis hageja kindlustusmaksete võlgnevuse suuruseks 235,74 eurot. 20.01.2014 esitatud hageja lõppseisukohtades on hageja märkinud nõudeks kindlustusmaksed 222,09 eurot. Tegemist on VÕS § 367 lg 4 alusel lubatava nõudega, mille kohta hageja on esitanud kindlustuslepingud, poliisid ja tasumise graafikud ning maksekorralduse, millest nähtub panga poolt makse tegemine, mis sisaldas ka kaskokindlustuse omavastutuse makset (lk 81-86). Ringkonnakohus loeb põhjendatuks rahuldada hageja nõue kindlustusmaksete võlgnevuse osas summas 222,09 eurot.
12.5.Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks rahuldada hageja nõuet hagis nimetusega „muud kulud summas 779,44“, 20.01.2014 esitatud hageja lõppseisukohtades on hageja märkinud vara realiseerimisega seotud kulude suuruseks 767,51 eurot. Hageja on esitanud autod.ee arve kokku summas 14 634,75 krooni ( 935,28 eurot). Nimetatud arvel on vahendustasu ja vara tagastus teenus märgitud (lk 24). Ringkonnakohus leiab, et hageja ütles lepingu üles ühe kuulise viivituse tõttu, kostja märkis, et ülesütlemine ei olnud põhjendatud, kuid kuna kostja I oli nõus lepingu eseme võõrandamisega, siis vastavalt hageja juhistele viis ta auto 2. märtsil 2009 kokkulepitud kohta müüki (lk 36). Pooled ei ole esitanud väiteid, et kostja I keeldus vara tagastamast või tagastas selle hilinemisega, seetõttu tuleb jätta hageja nõue rahuldamata. Nõude rahuldamata jätmisel arvestab ringkonnakohus täiendavalt ka nõude ebaselgust ning seda, et hageja ei lõpetanud liisingulepingut korrektselt, lõpetamise aluseks oli ühe makse võlgnevus, asjas ei ole tõendatud täiendava tähtaja andmine, samuti eiras hageja informeerimise kohustust, mistõttu tagastusteenuse kasutamiseks puudus alus.
12.6.Hageja esitas nõude mõista välja viivis 53 eurot (perioodi ei ole märgitud), perioodi eest 02.10.2009 – 07.03.2011 summas 288,97 eurot ja perioodi eest 08.03.2011 – ringkonnakohtu otsuse tegemiseni. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue välja mõista viivis tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja rikkus TsÜS § 138 lg-s sätestatud hea usu põhimõtet, mille kohaselt õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hageja ei ole tõendanud kostjate nõuetekohast teavitamist võla suurusest, sõiduki müügitingimustest ega hinna alandamisest. Asjas on tõendatud, et kostja II, olles ka põhivõlgniku (kostja I) esindaja, pöördus 16. märtsil 2009 hageja poole ja teatas, et auto asub MDM parklas ning küsis mida tuleb kasutusrendilepingu lõpetamiseks teha. 19.09.2009 edastas hageja vastuse „Vestermandia OÜ liisingleping on lõpetatud“ (lk 38). Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et olukorras, kus lepingu lõppemise ajal oli kostja I viivituses ühe makse tasumisega, auto tagastati kokkulepitud kohta ja ajal, ning kokku lepiti,
et hageja korraldab võõrandamise, siis saades lakoonilise teate, et „leping on lõppenud“ võis kostjatel tekkida mulje, et auto võõrandamisega kaeti kõik täitmata kohustused. Kuna hageja ei ole tõendanud kostjate informeerimist nõuetest ja hüvitamisest, siis on põhjendatud lähtuda kostja II väitest, et ta sai võlast ja selle suurusest esmakordselt teada Julianuse Inkasso vahendusel 24. septembril 2010. Eeltoodud asjaolud on piisavad, et hageja viivise nõue kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni jätta rahuldamata hea usu põhimõtte rikkumise tõttu.
15.Hageja nõue mõista välja kahjuhüvitiselt viivis alates kohtulahendi tegemisest kuni täitmiseni tuleb rahuldada TsMS § 367 ja VÕS § 113 lg 1 alusel ja kostjad peavad solidaarselt tasuma 323,15 euro tasumata osalt viivist 0,017 % päevas, kuni nõude täitmiseni.
16.Ringkonnakohus arvestab menetluskulude jaotamisel hagi rahuldamise osakaalu, hageja esitatu ebaselgust, mis suurendas menetluskulusid, kuna tõi kaasa vajaduse korduvalt esitatut täiendada ja täpsustada ning ka seda, et kostjad tegid maakohtus hagejale ettepaneku pidada kompromissi osas läbirääkimisi, kuid hageja seda ei soovinud. Ringkonnakohus jaotab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel ja jätab poolte kantud kuludest maa ja ringkonnakohtus 95 % hageja ja 5 % solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.