AS SEB Liising hagi Margus Lind vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
6 108,67 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 04. oktoobri 2013. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Margus Linnu apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Margus Lind (isikukood: XXX elukoht: XXX Tartu 51005), esindaja vandeadvokaat Rene Varul Vastustaja (hageja): AS SEB Liising (registrikood: 10281767, asukoht: Tornimäe 2, Tallinn 15010), esindaja Elen Jalak
RESOLUTSIOON
Jätta Margus Linnu apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 04. oktoobri 2013. a otsus muutmata.
Menetluskulude jaotus
Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Margus Linnu kanda
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada
üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AS SEB Liising esitas 7. veebruaril 2013 Tartu Maakohtule hagi Margus Linnu vastu, paludes mõista kostjalt hageja kasuks välja 6 982,98 eurot ning jätta kohtukulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti 11. veebruaril 2008 hageja kui liisinguandja ja Eravili OÜ vahel liisinguleping nr L08101410, eesmärgiga anda Eravili OÜ kasutusse Audi A6 Avant Quattro. Liisinguleping sõlmiti tähtajaga 10. veebruar 2013, mille jooksul kohustus Eravili OÜ tasuma hagejale liisingueseme kasutamise eest vastavalt arvetele. 11. veebruaril 2008 andis kostja hagejale käenduse, tagamaks liisingulepingust tulenevate Eravili OÜ kohustuste täitmise solidaarselt Eravili OÜ-ga. 11. veebruaril 2008 sai kostja Eravili OÜ liisingueseme enda valdusesse. Eravili OÜ ei tasunud esitatud arveid nõuetekohaselt. 11. veebruaril 2010 saatis hageja Eravili OÜ-le ja kostjale teatise, et hageja loeb liisingulepingu ühepoolselt ülesöelduks, kui Eravili OÜ ei tasu liisinglepingust tulenevat võlgnevust hiljemalt 22. veebruariks 2010. Kuna Eravili OÜ ega kostja tähtajaks võlgnevust ei tasunud, lõpetas hageja liisinglepingu ennetähtaegselt. Hageja esitas arve lepingu ennetähtaegse lõpetamise leppetrahvi 319,56 euro tasumiseks, millise arve jättis Eravili OÜ tasumata.
4.märtsil 2010 sai hageja esindaja Winterland Grupp OÜ liisingueseme valduse. Kuna hageja ei tegele sõidukite müügiga, sõlmis ta müügilepingu sõidukite müügiga tegeleva Autolink OÜga, kes müüs sõiduki kohe edasi uuele ostjale. 1. aprillil 2010 võttis hageja esindaja Autolink OÜ liisingueseme oma platsile müüki, tegi autole keemilise pesu ning poleerimise, mille eest hageja tasus 168,99 eurot.
25.mail 2010 saatis hageja kostjale ja Eravili OÜ-le teatise liisingueseme müüki suunamise hinna ja müügikoha kohta. Sõiduki algne müügihind oli 245 000 krooni. Hageja palus kostjat ühendust võtta, kui kostjal on ostja vähemalt nimetatud hinnaga või sellest kõrgema hinnaga.
28.juulil 2010 võttis hageja autole pakkumise kere- ja värvitööde tegemiseks ning tasus hiljem maalritööde eest kokku 159,78 eurot.
3.augustil 2010 saatis hageja kostjale ja Eravili OÜ-le teatise liisingueseme müüki suunamise hinna ja uue müügikoha kohta, sõiduki alandatud müügihind oli 235 000 krooni. Hageja palus kostjat ühendust võtta, kui kostjal on ostja vähemalt eelpool nimetatud hinnaga või sellest kõrgema hinnaga.
5.augustil 2010 tasus hageja rehvide ja rehvide vahetuse eest Autolink OÜ-le kokku 210,91 eurot.
2.septembril 2010 müüs hageja liisingueseme 245 000 krooni eest (sh käibemaks), mis hageja hinnangul oligi sõiduki tegelik väärtus sõiduki tagastamise hetkel. Pärast müüki jäi tasumata auto väärtusest 3 039,15 eurot, mille ulatuses hageja kandis kahju. 2. septembril 2010 tasus hageja Autolink OÜ-le sõidukile soetatud uue aku eest 81,81 eurot. 16. septembril 2010 tasus hageja liisingueseme müügiteenuse eest 626,33 eurot Autolink OÜ-le.
7.aprillil 2010 kuulutas Tartu Maakohus välja Eravili OÜ pankroti. Eravili OÜ juhatuse liige pankrotimenetluses oli kostja. Hageja esitas pankrotimenetluses oma nõuded tähtaegselt ning kokku tunnustati hageja nõudeid 24. jaanuaril 2011 II järgu nõudena summas 6 982,98 eurot. Eravili OÜ lõpparuandest nähtuvalt laekub hagejale nõude rahuldamiseks 12,10 eurot, mis hagiavalduse esitamise hetkeks hagejale laekunud ei olnud. Kostja vastutab hageja ees solidaarselt liisinguvõtja Eravili OÜ-ga. Kostja võlgnevus hageja ees on 6 982,98 eurot, millest tasumata liisingmaksed 1 409,33 eurot, liisingueseme eest hüvitamata osa 3 039,15 eurot, lisakulud 1 669,63 eurot (sh puhastus 168,99 eurot, remondikulu 452,50 eurot, müügiteenus 626,33 eurot, tasu liisingueseme tagastusteenuse eest 191,73 eurot ning puksiirteenuse eest 230,08 eurot), kindlustus 297,17 eurot, leppetrahv 319,56 eurot, lepingu lõpetamise teatise tasu 7,67 eurot ja viivis seisuga 7. veebruar 2013 on 240,47 eurot.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja on võõrandanud sõiduki tuntavalt alla sõiduki turuväärtuse (kõikumine on üle 10%) ja sõiduki müük on toimunud kostja huve mittearvestavalt. Kui sõiduk oleks müüdud turuväärtusega või mõistliku hinnakõikumisega (ca 10 %), oleksid müügist saadud tulu katnud nõuded liisinguvõtja või käendaja vastu. Sõiduki realiseerimise vahendustasu ei ole põhjendatud olukorras, kus Autolink OÜ on sõiduki ise ära ostnud, seega on vahendanud sõiduki müüki iseendale. Kostja leidis, et hageja ei ole tõendanud sõiduki tagastamisaegset väärtust. Auto24.ee väljavõte on tehtud 3. juunil 2010 ja see sisaldab ka juba kostja kasutuses olnud sõidukit ega arvesta sõiduki parameetreid. Kostja esitatud OÜ Aivor hinnangu kohaselt oli liisingueseme väärtus 2010 märtsis 300 000 krooni, millele lisandub käibemaks. Kostja esitas hageja 5. aprilli 2010 liisingupakkumise OÜ-le Marklend selle sama sõiduki Audi A6 liisingusse võtmiseks, milles hageja on kinnitanud sõiduki hinnaks koos käibemaksuga 356 548,80 krooni. Seega oli sõiduki tagastamisaegne väärtus ca 300 000 krooni (ilma käibemaksuta) ja kuivõrd hageja on müünud sõiduki 204 166, 67 krooniga (ilma käibemaksuta), on tegemist õigustamatu müügikahjuga ca 100 000 krooni ulatuses.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohtu 04. oktoobri 2013 otsusega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti M. Linnult välja AS SEB Liising kasuks 6 108,67 eurot. M. Linnult jäeti välja mõistmata 874,31 eurot.
19.augusti 2013 kohtuistungiga seotud kulud jäeti hageja kanda ning muudest menetluskuludest 12,5 % hageja kanda ja 87,5 % kostja kanda. Maakohus leidis, et kostja väited sõiduki madala müügihinna kohta ei ole põhjendatud. Liisingueseme müümisel kokkulepitud ostuhinda saab käesoleval juhul lugeda liisingueseme väärtuseks tagastamise ajal VÕS § 367 lg 3 järgi (selle lubatavuse kohta ka RKTKo 3-2-1-124-08 p 16). Maakohus leidis, et hageja ei ole lepingueset müünud kostja huve kahjustades ning kostjal oli võimalus ise müügiprotsessis osaleda. Hageja on kostjat korduvalt teavitanud liisingueseme võõrandamisest, esialgsest müügihinnast ja uuest müügihinnast (RKTKo 3-2-1-77-08 p 16). Kostja oleks saanud osaleda sõiduki hinna kujunemisel. Liisinguandja ei ole auto vastuvõtmise järel koostanud liisingueseme hindamise akti, kuid hageja 25. mail 2010 Eravili OÜ-le ja kostjale saadetud kirjas oli selgitatud, kuidas määrati auto hind müüki suunamisel, nii Eravili OÜ kui ka kostja sellele vastuväiteid ei esitanud. Seega võib lugeda sõiduki väärtuseks selle tagastamise ajal 245 000 krooni. Maakohus nõustus hagejaga selles, et hageja esitatud auto24.ee müügiportaali väljavõtte sarnaste sõidukite müügi pakkumishindades 3. juuni 2010 seisuga on ka läbirääkimis- ja hinnaalandamise ruumi, ning leidis, et kostja vastuväide nimetatud müügipakkumise sobimatuse kohta tõendina ei ole põhjendatud. Asjaolu, et auto24.ee väljavõtted on tehtud juba pärast seda, kui liisingulepingu ese on müüki pandud, ei muuda müügipakkumise väljavõtte
sisu ebausutavaks. Kui hageja esitatud müügipakkumises on 23 sõidukit, siis ei mõjuta liisingulepingu ese selle keskmist väärtust oluliselt. Maakohus leidis, et kostja esitatud tõend (OÜ Aivor hinnang) auto hinnangulise väärtuse kohta ei ole piisav, et määrata auto väärtus üksnes selle järgi. Iseenesest on küll võimalik anda auto väärtusele hinnang ka tagantjärele, kuid kohus nõustus hagejaga, et esitatud arvamuses ei ole toodud ühtegi alust või võrdlusmaterjali. Ekspertiisi taotlust sõiduki väärtuse kindlakstegemiseks selle tagastamise ajal kostja ei esitanud. Kuna kostjal oli võimalus osaleda sõiduki müügis, ei ole põhjendatud kostja väide, et müük toimus kostja huve kahjustades või kiirustades. Maakohus leidis, et enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete võlgnevuse nõue on põhjendatud. Samuti on põhjendatud hageja nõue liisingueseme eest hüvitamata osas 3 039,15 eurot. Kostja ei ole nimetatud nõude kujunemisele vastu vaielnud. Põhjendatud on ka auto keemilise pesu ning poleerimise kulu 168,99 eurot, mis on lisakulu VÕS § 367 lg 4 ja lepingu p 11. 5 mõttes. Arvestades liisingulepingus kokkulepitut, on põhjendatud ka tasumata kindlustusmaksete nõue. Lisaks eeltoodule ei ole kostja vaielnud vastu leppetrahvi, lepingu lõpetamise teatise tasu ja viivise nõudele. Leppetrahvi nõue 319,56 eurot, lepingu lõpetamise teatise tasu 7,67 eurot ja viivise nõue 240,47 eurot on põhjendatud. Maakohus pidas põhjendatuks ka tasu liisingueseme müügiteenuse eest 626,33 eurot, kuna igasuguse võõrandamistegevusega tekivad kulud, mis võivad olla lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes (RKTKo 3-2-1-56-08 p 16). Kuna kostja ei ole vaielnud vastu nõude suurusele, vaid sellele, et hageja kasutas vahendusteenust, tuleb hageja nõue lugeda põhjendatuks VÕS § 367 lg 4 ja liisingulepingu p 11.5 järgi. Kostja huve ei ole kahjustanud see, et hageja võõrandas sõiduki müügiteenuse osutajale (tl 38), kes kohe võõrandas sama müügihinna eest edasi. Hageja ei pea ise osutama eseme müügiteenust. Kostja ei ole ka näidanud, et müügikulud oleksid teistsugused, kui müügiteenust oleks osutanud muu isik. See, kes uues müügilepingus Autolink OÜ ja ostja vahel oli liisinguandjaks, ei saa mõjutada kostja huve. Põhjendamatu on tasu liisingueseme tagastusteenuse eest 191,73 eurot ning puksiirteenuse eest 230,08 eurot, kuna kostjaga võeti täiendavalt ülesütlemisteatele ühendust, et sõlmida uus kokkulepe auto üleandmise suhtes, ning kostjal puudus selgus, kellega ta kokkulepet sõlmib ning millised võivad olla tema lisakulutused. Samuti tuleb jätta rahuldamata hageja remondikulude nõuded (s.o sõiduki kere- ja värvitööde eest 159,78 eurot, rehvide ja rehvide vahetuse eest 210,91 eurot, uue aku eest 81,81 eurot). Remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks (RKTKo 3-2-1-52-11 p 17). Tegemist ei ole ka liisingulepingu p 11.5 järgsete lepingu ülesütlemisega kaasnevate kulutustega. Kuivõrd liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, siis tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi. Seega ei ole põhjendatud pidada remondikulu hüvitatavaks ka VÕS § 367 lg 4 alusel, kuna sellisel juhul arvestataks auto remondivajadust liisinguandja nõude suuruse arvutamisel topelt.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.M. Lind esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus rahuldatud osas ja teha asjas uus otsus, millega jätta AS-i SEB Panga hagi täielikult rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on liisinguandja võõrandanud liisinguobjekti tuntavalt alla oma turuväärtuse ja müük on toimunud apellandi huve mittearvestavalt. Hageja peaks vastavalt VÕS § 367 lg-le 3 tõendama, milline oli sõiduki väärtus tagastamise hetkel ja seda, et ta müüs sõiduki selle tagastamisaegse turuhinnaga. Maakohus on otsuse p-s 10 tuvastanud, et liisinguandja ei ole auto vastuvõtmise
järel koostanud liisingueseme hindamise akti. Samas on kohus järeldanud, et liisinguandja
25.mail 2010 apellandile saadetud kirjas oli selgitatud, kuidas määrati auto hind müüki suunamisel ja kostja sellele vastuväiteid ei esitanud. Seega võib lugeda sõiduki väärtuseks selle tagastamise ajal 245 000 krooni; 2) on maakohus lugenud sõiduki tagastamisaegse väärtuse tõendatuks kergekäeliselt. Liisinguandja 25. mai 2010 teatises ei ole teavet, mille alusel on liisinguandja määranud sõiduki müügihinnaks 245 000 krooni. Liisinguandja viitab teatises „sõidukite müügiga tegeleva ettevõtte hinnangule“, kuid käesoleva asja materjalide juurde sellist hinnangut esitatud ei ole; 3) ei nõustu apellant maakohtu järeldusega, et liisinguandja esitatud auto24.ee väljavõttest seisuga 03. juuni 2010 tulenevalt oli portaalis müügil 23 samaväärset sõidukit keskmise pakkumise hinnaga 265 026 krooni. Apellant leiab, et hageja viidatud auto24.ee väljavõttes ei olnud kindlasti tegemist samaväärsete sõidukitega. Kohus ei ole arvestanud, et sõiduki hindamisel tuleb läheneda hindamisobjektile individuaalselt, st võtta aluseks konkreetse sõiduki parameetrid ja mitte võtta keskmise arvutamise aluseks kõik Auto24.ee leiduvad Audi A6 kuulutused, nagu hageja on teinud. Liisingus olnud Audi A6 Quattro 3 TDI 165 kw oli hulgaliste lisadega, mis on nimetatud üles OÜ Aivor antud hinnangus (nt stabiilsuskontroll, veojõukontroll, turvavööde eelpingutid, kompuuter jne). Need lisad ei ole auto tavavarustuses ja teevad sõiduki oluliselt kallimaks. Juba seetõttu ei ole auto24.ee kuulutused ja keskmise arvutamine õige turuväärtuse andmise alus. Hageja viidatud auto24.ee kuulutusest saab mõnevõrra sarnased sõidukid tuua välja hinnaga 310 000 krooni ja 315 000 krooni. Hinnata tuleb Audi Avant Quattrot, mitte muid Audi autotüüpe. Maakohus ei ole selle kostja vastuväitega üldse arvestanud. Samuti ei väljenda auto24.ee väljavõte sõiduki tagastamisaegset väärtust, sest liisinguese anti hagejale tagasi 04. märtsil 2010, kuid auto24.ee väljavõte on tehtud 03. juunil 2010. Hageja oleks pidanud tõendama sõiduki väärtust hindamisaktiga või võrreldavate sõidukite müügipakkumiste kaudu tagastamise ajaperioodil. 4) ei arvestanud maakohus apellandi esitatud tõendiga (OÜ Aivor arvamus), mille kohaselt on arvestatud konkreetse sõiduki lisavarustust, läbisõitu jm parameetreid ja antud sõiduki turuväärtuseks 2010. a märtsi seisuga 360 000 krooni (sh käibemaks). Apellant on seisukohal, et eriteadmistega isik on spetsialist, kes annab sõiduki turuväärtuse hinnangu konkreetse auto andmete järgi, võttes aluseks oma teadmised, andmebaasi ja kogemused sõidukimüügiturul. Puudub standard või norm, mille kohaselt peaks eriteadmistega isiku arvamus tuginema mingile võrdlusmaterjalile, pealegi on Anne Autoaed pikaaegne ja tunnustatud turuosaline. Maakohus ei juhtinud kordagi apellandi tähelepanu sellele, et eriteadmistega isiku arvamus oleks olnud mittearvestatav või puudustega, sellisel juhul oleks apellant saanud kaaluda taotleda spetsialisti ülekuulamist tunnistajana vms. Sellega on maakohus eiranud oma selgituskohustust. Kostja ei pidanud ka taotlema kohtulikku ekspertiisi, sest tema oli juba oma tõendid asja juurde esitanud. Sõiduki tagastamisaegset turuväärtust pidi tõendama hageja; 5) on maakohus jätnud hindamata hageja 05. aprilli 2010 liisingupakkumise OÜ-le Marklend sama liisingueseme liisingusse andmiseks. Eelnimetatud pakkumises on hageja kinnitanud sõiduki maksumuseks 356 548,80 krooni (sh käibemaks), kuid müünud sama sõiduki kaks kuud hiljem üle 100 000 krooni võrra odavamalt. Apellant on mitmete tõenditega tõendanud, et sõiduki tagastamisaegne väärtus oli koos käibemaksuga ca 350 000 krooni ja kuivõrd hageja on müünud sõiduki 245 000 krooniga, on tegemist õigustamatu müügikahjuga üle 100 000 krooni ulatuses. See ongi ligikaudu summa, mille maakohus on apellandilt välja nõudnud.
5.AS SEB Pank vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja otsus muutmata. Samuti palub vastustaja jätta menetluskulud täies ulatuses apellandi kanda.
Vastuväidete kohaselt: 1) oli liisingueseme müügihind 02. septembril 2010 eseme tegelik väärtus auto tagastamise hetkel. TsÜS § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, mis on selle kohalik keskmine müügihind. Seega juhul, kui eseme müük toimub vabaturu tingimustes ja läbipaistavalt, selgub konkreetse eseme turuhind ehk väärtus eseme müümisel. Kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on kolleegiumi arvates siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus (RKTKo 3-2-1-33-08). Apellant oli müügiprotsessi kaasatud ja tal oli võimalus müügihinna kujundamisele kaasa rääkida; 2) mahtus reaalne müügihind lubatud hinnakõikumise piiridesse. Vastustaja esitatud auto24.ee väljavõtte kohaselt oli müügis oli 23 samaväärset sõidukit hinnavahemikus 199 999-340 000 Eesti kroonini keskmise pakkumise hinnaga 265 026 krooni. Tuleb arvestada sellega, et tegemist on pakkumis-, mitte müügihindadega. Keskmine pakkumishind oli 265 026 krooni ja kuna hinna kõikumine kuni 10 % (s.o kuni hinnani 238 523,40 krooni) on lubatav, siis liisingueseme müügihind 245 000 krooni mahtus lubatud kõikumise piiridesse; 3) kuuluvad apellandi nimetatud lisad (nt stabiilsuskontroll, veojõukontroll, turvavööde eelpingutid, kompuuter jne) pigem enamuse Audi A6 2005.a sõidukite standardvarustusse. Kui kokku on auto24.ee-s müügil 12. juuni 2014 seisuga 51 Audi A6, siis koos stabiilsuskontrolli ja veojõukontrolliga autosid on 41. Seega on väär apellandi väide, et nimetatud lisad muudavad liisingueseme 100 000 krooni võrra kallimaks kui turu keskmine sõiduk. Vastustaja saatis infopäringu Audi Eesti esindusele, et teada saada, mis aastast alates on Audi A6 mudelitel veojõukontroll ja stabiilsuskontroll standardvarustuses, kuid apellatsioonkaebusele vastuse esitamise hetkel ei saanud vastustaja veel vastust oma infopäringule; 4) on apellant jätnud välja toomata, et liisingueseme läbisõit liisingueseme tagastamise ajal (u 187 000 km) oli suurem kui enamuses nimekirjas toodud sõidukitel, mis kindlasti vähendab käesoleva liisingueseme väärtust võrdluses teiste sõidukitega. Samuti on apellant jätnud arvestamata, et liisinguesemel esines kahjustusi, mis alandavad liisingueseme väärtust. Vastustaja taotles hagiavalduses ka keretööde hüvitamist, mille maakohus jättis rahuldamata, kuid mida tuleb arvesse võtta liisingueseme väärtuse määramisel; 5) nõustus vastustaja maakohtu seisukohtadega apellandi poolt esitatud hindamisakti osas. Tegemist on kolm aastat hiljem tehtud hindamisega, mille puhul ei ole arvesse võetud konkreetset sõidukit ja isegi kui nõustuda põhimõttelise lähenemisega, et tagantjärele on võimalik hindamisakti sõidukile teha, siis jäävad ikkagi kehtima põhjendused, et 1) hinna määramise juures pole toodud ühtegi põhjendust, selgitust ega võrdlustehingut, mille alusel hind on kujundatud, 2) hind on oluliselt kallim, kui kõige kallim sõiduk, mis antud perioodil müügis oli ning pea 100 000 krooni kallim kui sarnaste sõidukite keskmised pakkumise hinnad, 3) hinnangu koostanud isik, ei ole isikute nimekirjas, kes on volitatud kohtutele ekspertarvamusi koostama. On vale koostada ilma ühegi põhjenduse ega võrdluseta hinnangut sõidukile, mis on 1/3 kallim kui keskmine sarnaste sõidukite pakkumishind ning oluliselt kallim kui kõige kallim pakkumises olnud sõiduk. Selline hinnang ei vasta tegelikkusele. Autole ei saa anda hinnangut, mis ei ole mõjutatud ülejäänud turul pakkumises olevatest sõidukitest. Turuhind on harilik turult saadav väärtus, kui sõidukit on müüdud turul mõistlikul viisil. Käesoleval juhul on seda tehtud ning selle kohta ka tõendid esitatud ning apellant ei ole maakohtu menetluses vaielnud vastu, et müügiprotsess oleks olnud ebamõistlikult pikk/lühike;
6) ei ole asjakohane apellandi väide, et sõiduki turuväärtust näitab vastustaja poolt tehtud liisingupakkumus OÜ-le Marklend. Tegemist ei ole turuväärtust näitava dokumendiga, vaid katsega lahendada võlgnevuses liisingulepingu küsimust. Liisingpakkumine ei ole dokument, mis määraks või annaks liisinguesemele väärtust. Liisingpakkumine oli esitatud sama liisingueseme liisingulepingu ülevõtmiseks liisingu jääkväärtusega, mis ei ole kuidagi seotud turuhinnaga ega kujunda turuhinda. Liisinglepingu saabki üle võtta vaid ülevõtmise hetkel liisingu jääkväärtusega; 7) on ka Riigikohus leidnud, et juhul kui liisinglepingu lõppemisel ei ole hindamisakti koostatud, on auto24.ee portaali väljavõte sarnaste sõidukite pakkumishindade kohta sobivaks tõendiks (RKTKo 3-2-1-184-12). Vastustaja on näidanud, miks ei ole tõesed apellandi väited selle kohta, et käesoleva vaidluse liisinguese oli 1/3 võrra kallim kui keskmine turuhind. Vastustaja kaasas apellanti müügiprotsessi ja müügihinna kujundamisse, kuid apellant jättis müügiprotsessist osa võtmata. Seega ei ole liisinguese müüdud liiga odavalt. Liisingueseme väärtus vastas turuhinnale.
6.Vastustaja esitas ringkonnakohtule kirjalikus menetluses täiendava seisukoha. Kuna Audi A6 on suhteliselt levinud sõiduk ja samaväärseid sõidukeid oli auto24.ee väljavõtte kohaselt müügis 23, kajastab sõidukite müügihindade keskmine väärtus hästi antud liisingueseme turuväärtust. Vastustaja arvates ei ole apellant tõendanud, kuidas lisavarustus (stabiilsuskontroll, veojõukontroll, kompuuter, mis tegelikult on standardvarustuses) suurendab liisingueseme väärtust 100 000 krooni võrra, mis on u 40 % suurem kui sõidukite keskmine müügihind. Vastustaja seisukohale on lisatud AS Aasta Auto teenindusnõustaja seisukoht, mille järgi oli ESP (elektrooniline stabiilsuskontoll) Audi A6 mudelitel standardvarustuses alates 1998. aasta lõpust, 1999. aasta algusest. Lisaks sellele oli liisinguesemeks olnud sõidukil võrreldes müügis olnud sõidukitega suurem läbisõit, samuti pidi vastustaja tegema sõidukile keretöid, et suurendada liisingueseme väärtust. Neid eeltoodud asjaolusid, mis mõjutasid liisingueseme hinda negatiivselt, ei ole apellant arvesse võtnud. Vastustaja jäi oma senisele seisukohale, et apellandi esitatud hinnangut sõiduki väärtusest ei saa arvesse võtta sõiduki turuväärtuse määramisel.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et M. Linnu apellatsioonkaebus Tartu Maakohtu 4. oktoobri 2013 otsusele tuleb jätta rahuldamata. Tartu Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja nõue 6 982,98 eurot koosnes järgmistest osadest: tasumata liisingmaksed 1 409,33 eurot, liisingueseme eest hüvitamata osa 3 039,15 eurot, lisakulud 1 669,63 eurot (sh puhastus 168,99 eurot, remondikulu 452,50 eurot, müügiteenus 626,33 eurot, tasu liisingueseme tagastusteenuse eest 191,73 eurot ning puksiirteenuse eest 230,08 eurot), kindlustus 297,17 eurot, leppetrahv 319,56 eurot, lepingu lõpetamise teatise tasu 7,67 eurot ja viivis seisuga 7. veebruar 2013 on 240,47 eurot. Kuna maakohtu otsust on vaidlustatud üksnes hagi rahuldamise osas, ei hinda ringkonnakohus nende nõuete põhjendatust, mis on maakohtu otsusega jäetud rahuldamata (s.o remondikulu nõue 452,50 eurot, tasu liisingueseme tagastusteenuse eest 191,73 eurot ning puksiirteenuse nõue 230,08 eurot).
8.Apellandi arvates on temalt maakohtu otsusega SEB Pank AS-i kasuks välja mõistetud nõue ligikaudne sõiduki müügikahjuga, mida oleks saanud vältida, kui liisinguobjekti ei oleks võõrandatud alla selle väidetava turuväärtuse. Apellant viitas mh sõiduki lisavarustusele, mis
tõstab selle väärtust. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellandi vastuväited alust asuda maakohtu seisukohast erinevale seisukohale. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et liisinguvõtja ja käendajate kohustuste suuruse hindamisel tuleb lähtuda liisinguesemete turuväärtusest tagastamise hetkel, mitte aga sõidukite müügihinnast (nt 3-2-1-49-13 p 13, 3-2-1-77-08 p 13). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et liisingueseme müügihinda saab käesoleval juhul lugeda liisingueseme väärtuseks sõiduki tagastamise ajal. Hageja on piisavalt tõendanud sõiduki väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel ja põhjendamatu on apellandi etteheide, et maakohus on lugenud sõiduki tagastamisaegse väärtuse tõendatuks kergekäeliselt.
8.1.Hageja esitatud Auto24.ee müügiportaali väljavõte liisinguesemega sarnaste sõidukite müügi pakkumishindade kohta (tl 72-74) on ringkonnakohtu hinnangul piisav, et tõendada sõiduki väärtust selle tagastamise hetkel liisinguandjale. Liisinguesemeks oleva sõiduki väärtuse hindamisel selle tagastamise hetkel liisinguandjale on kohtupraktikas olnud tavapärane lähtuda mh sarnaste autode müügipakkumistest. Riigikohus on selgitanud, et sellised tõendid (st müügiportaali müügipakkumised sarnaste sõidukite kohta) on lubatavad tõendid, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid (RKTKo 3-2-1-118-08 p 20). Lisaks eeltoodule tuleb arvestada sellega, et müügiportaalis avaldatud hind on pakkumishind, mitte lõplik müügihind. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et sõiduki hindamisel tuleb läheneda hindamisobjektile individuaalselt, st võtta aluseks konkreetse sõiduki parameetrid ja mitte võtta keskmise arvutamise aluseks kõik Auto24.ee leiduvad Audi A6 kuulutused. Samas annab hageja esitatud väljavõte adekvaatse ülevaate müügis olnud Audi A6 pakkumishindade kohta ning arvestades parameetreid, mis võivad liisingulepingu objektiks olnud sõiduki väärtust mõjutada (sh nt läbisõit), on nõude aluseks võetud sõiduki müügihind samane sõiduki tagastamisaegse turuväärtusega. Seejuures ei mõjuta ringkonnakohtu arvates sõiduki ligikaudse väärtuse hinnangut asjaolu, et väljavõte on tehtud 03. juunil 2010, s.o ca 3 kuud pärast sõiduki tagastamist liisinguandjale (04. märtsil 2010). Tegemist ei ole eelduslikult perioodiga, mille jooksul võiks sõiduki hind või seisund oluliselt muutuda.
8.2.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et liisinguandja 25. mai 2010 teatises (t lk 32) on selgitatud sõiduki müügihinna määramise protsessi. Liisinguandja lähtus liisingueseme müüki suunamisel sõidukite müügiga tegeleva ettevõtte hinnangust, milles on võetud arvesse sõiduki seisukorda. Arvestades liisinguandja põhitegevusala krediidiasutusena, ei saa ringkonnakohtu hinnangul liisinguandjalt eeldada, et iga tagastatava liisingueseme puhul tuleks sõiduki väärtus kindlaks määrata ekspertiisi läbiviimise kaudu. Seetõttu on ringkonnakohtu arvates piisav 25. mai 2010 teatise aluseks olev sõidukite müügiga tegeleva ettevõtte hinnang. Juhul, kui M. Lind liisinguandja määratud soovitusliku müügihinnaga ei nõustunud, oli tal võimalus esitada sellele müügiprotsessi käigus vastuväiteid. Arvestades, et kostjat teavitati nii liisingueseme võõrandamisest kui ka algsest ja vähendatud müügihinnast ning tal oli võimalus ise müügiprotsessis osaleda, ei ole põhjendatud apellandi seisukoht, et sõiduki võõrandamisel ei arvestatud tema huvidega. Kostja ei ole ka esitanud vastuväiteid sellele, et ta oli sõiduki võõrandamisest ja hinna kujunemisest teadlik. Puuduvad viited sellele, et kostja osalemine sõiduki müügiprotsessis oli mingil viisil takistatud või et kostja oleks esitanud sõiduki müügiprotsessis mingisuguseid vastuväiteid, millega hageja oleks jätnud arvestamata.
8.3.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellant ei ole käesoleva asja menetluses tõendanud oma vastuväidet, et sõiduki turuväärtus oli kõrgem kui sõiduki tegelik müügihind. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja esitatud tõend (s.o OÜ Aivor hinnang, tl 99) auto hinnangulise
väärtuse kohta ei ole piisav lähtumaks ainuüksi sellest. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Iseenesest oli sõiduki tagastamisaegse turuväärtuse hindamisel võimalik arvestada OÜ Aivor kui eriteadmistega isiku arvamust. Vastustaja on ebaõigesti leidnud, et OÜ Aivor arvamusega arvestamiseks oleks OÜ Aivor pidanud olema kantud isikute nimekirja, kes on volitatud koostama kohtule ekspertarvamusi. TsMS § 293 lg 2 teise lause kohaselt kui menetlusosaline on kohtule esitanud eriteadmistega isiku kirjaliku arvamuse ja isikut ei kuulata üle tunnistajana, hinnatakse arvamust dokumentaalse tõendina. Ringkonnakohus märgib, et ka hageja ise on 25. mai 2010 teatise kohaselt lähtunud sõiduki müüki suunamise hinna määramisel eriteadmisega isiku (s.o sõiduki müügiga tegeleva ettevõtte) arvamusest, millega kohus on arvestanud. Nii 25. mai 2010 teatist kui ka OÜ Aivor arvamust on võimalik vastavalt TsMS § 293 lg 2 teisele lausele võtta arvesse dokumentaalse tõendina. Ringkonnakohus nõustub vastustaja põhjendustega selles, et maakohus on õigesti jätnud OÜ Aivor arvamusega arvestamata. Võttes arvesse muuhulgas asjaolu, et hinnang on koostatud ligi kolm aastat pärast sõiduki tagastamist liisinguandjale, on väheusutav, et selline hinnang on adekvaatne ja arvestab sõiduki seisukorda selle tagastamise ajal liisinguandjale. Maakohus ei ole ka jätnud täitmata selgituskohustust. Apellant on õigesti viidanud sellele, et sõiduki tagastamisaegse turuväärtuse tõendamiskoormis oli hagejal, mis aga ei välistanud kostja võimalust taotleda ekspertiisi tegemist, et toetada oma vastuväiteid liisinguandja poolt määratud sõiduki väärtusele. Apellant ei ole apellatsioonkaebuse esitamisel taotlenud eriteadmisega isiku ärakuulamist tunnistajana.
8.4.Lisaks eeltoodule ei ole kostja tõendanud sõidukil lisavarustuse olemasolu, mis oleks sõiduki väärtust mõjutanud. Kuna lisavarustuse olemasolu on apellant tõstatanud alles apellatsioonimenetluses, võtab ringkonnakohus arvesse vastustaja 25. septembri 2014 seisukohale lisatud AS Aasta Auto teenindusnõustaja Erkki Raudsepa arvamust, et elektrooniline stabiilsuskontroll (ESP) oli Audi A6 standardvarustuses juba alates 1999. aastast.
8.5.Ringkonnakohus leiab, et sõiduki tagastamisaegset väärtust ei anna alust hinnata kõrgemalt asjaolu, et liisingupakkumuses OÜ-le Marklend on hageja nimetanud kõrgema hinna. Arvestada tuleb nii asjaoluga, et tegemist on pakkumishinnaga (s.o eelduslikult suurema hinnaga), kui ka liisinguandja huviga sõlmida liisinguleping võimalikult kõrge hinna eest. Hagejale ei saa ette heita seda, kui pakkumishinnaga ei õnnestu sõlmida liisingulepingut uue liisinguvõtjaga.
9.Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatuks lähtumist hageja Auto24.ee müügiportaali väljavõttest liisinguesemega sarnaste sõidukite müügi pakkumishindade kohta. Liisingueseme müügihind 245 000 krooni mahtus lubatud kõikumise piiridesse ning kostja ei ole tõendanud oma vastuväidet, et sõiduki tegelik väärtus oli ca 100 000 krooni kõrgem.
10.Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, siis tuleb muutmata jätta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotus. Apellatsiooniastme menetluses kantud menetluskulud tuleb apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1 alusel M. Linnu kanda.
Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/
Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.