XXX osaühingu hagi osaühing XXX vastu 23806,53 euro ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
25770,57 eurot Hageja: XXX osaühing (registrikood XXX, asukoht XXX, lepinguline esindaja advokaat Tõnu Mets, e-post [email protected]);
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kostja: osaühing XXX(registrikood XXX, asukoht XXX, lepinguline esindaja Mart X (OÜ Võlaabi, e-post [email protected])) Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
Menetluskulude jaotus
Kirjalik menetlus
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista osaühingult XXX(rk XXX) XXX osaühingu (rk XXX) kasuks 23806,53 (kaks kolm tuhat kaheksasada kuus eurot ja 53 senti) eurot.
3.Välja mõista osaühingult XXX XXX osaühingu kasuks sissenõutavaks muutunud viivis (alates 11.05.2014 kuni 30.09.2014 summas 758,08 (seitsesada viiskümmend kaheksa eurot ja 8 senti) eurot ja VÕS §§-de 94 lg 1 ja 113 lg 1 kohaselt lisanduv viivis alates kohtuotsuse tegemisest (30.09.2014) kuni põhivõlgnevuse 23806,53 eurot täieliku tasumiseni. Jätta menetluskulud hageja kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
2-14-51957 Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlus-abi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist Hagi asjaolud ja hageja nõue
1.XXX osaühing (hageja) on esitanud Harju Maakohtusse hagi osaühing XXX(kostja) vastu alusetu rikastumise teel saadud 23806,53 euro ja viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja XXX 07.08.2009 laenulepingu, mille kohaselt andis kostja XXXl aenu 42581,14 eurot (666250 krooni). 15.03.2011 edastas kostja XXX teatise laenulepingu ülesütlemise kohta, mille kohaselt oli 15.03.2011 seisuga XXX kostjale tasuda laenujääk 41542,57 eurot,intress 4154,26 eurot, viivised 576,40 eurot ning lepingu rikkumise tasu 8308,51 eurot, kokku 54581,74 eurot. 12.05.2011 sõlmitud notariaalse pärandvara jagamise lepingu, hüpoteekide lõpetamise kokkulepete, kinnistu müügilepingute ja asjaõiguslepingutega müüs XXX pärandavarana saadud kinnistud ning tasus kostjale kokku 79889 eurot. Notari juures sõlmitud lepingu juurde esitas kostja 03.05.2011 dateeringuga selgituse laenulepingust tulenevate nõuete juurde, mille kohaselt moodustasid kostja nõude XXX vastu laenujääk 41542,57 eurot, intress 4154,26 eurot, viivised intressidega viivitamise eest 576,40 eurot, jooksev viivis laenu tasumisega viivitamise eest 10385,64 eurot ning leppetrahv 23230,13 eurot, so kokku 79889 eurot. Seega perioodil 15.03.2011-12.05.2011 suurenesid XXX väidetavad kohustused kostja ees 25307,26 euro ulatuses (79889-54581,74), mis on enam kui 60 % laenujäägist ja millel on ilmselgelt liigkasuvõtmise tunnused. Lisaks nähtub eeltoodust, et pärast kostjapoolset laenulepingu üles-ütlemist 15.03.2011 on kostja nõudnud XXX täiendavat leppetrahvi summas 14921,62 eurot (23230,13-8308,51). XXX oli seisukohal, et pärast 15.03.2011 lepingu ülesütlemist sisaldas kostja poolt nõutud summa 79889 eurot muuhulgas alusetut leppetrahvi ja viivist. 07.05.2014 loovutas XXX kõik oma nõuded kostja vastu hagejale. Hageja on nõudnud kostjalt kohtuväliselt XXX omandatud nõude 23806,53 eurot tasumist, kuid kostja ei ole seda teinud.
2.Hageja leiab, et kostja on rikastunud XXX arvel alusetult 23230,13 euro ulatuses, kuna 07.08.2009 laenulepingus puudub mistahes viide laenuandja õigusele nõuda leppetrahvi. Samuti ei saanud kostja nõuda XXXleppetrahvi ajavahemiku eest, mis järgnes lepingu ülesütlemisele 15.03.2011. Seega olenemata sellest, kas laenuleping sätestas kostjale õiguse leppetrahvi nõuda, on kostja XXX arvel alusetult rikastunud minimaalselt 14921,62 euro ulatuses (alusetud leppe-trahvid pärast lepingu ülesütlemist). Samuti ei võimaldanud laenuleping arvestada viivist intressilt, mistõttu on kostja alusetult rikastunud 576,40 euro ulatuses. Hageja leiab, et kohustust leppetrahvi 23230,13 euro ja intressidelt viivise 576,40 euro tasumiseks XXX ei olnud, kuna laenu-lepingus neid ette ei nähtud. Viivise nõue ja leppetrahvi nõue pärast kostja poolt laenulepingu ülesütlemist on otseses vastuolus seadusega (võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 6 ja 163). Eeltoodu alusel palub hageja kostjalt välja mõista alusetu rikastumise sätete alusel 23806,53 eurot ja seadus-järgse viivise summalt 23806,53 eurot alates hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku täitmiseni kostja poolt.
3.Hageja leiab, et isegi juhul, kui kostja oleks enne 12.05.2011, mil XXX tasus notariaalselt tõestatud tehingu alusel kostjale 79889 eurot, loovutanud kõrvalnõuded kolmandatele isikutele, ei välista see alusetult tasutud summade tagasinõudmist kostjalt VÕS § 1031 alusel, kuna ülekanded kolme erineva ettevõtte pangakontole tehti kostja soovil (tl 147-150,176-178). Kostja vastus
2-14-51957
4.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja leiab, et nõude loovutamine hagejale ei ole kehtiv. Laenulepingu 07-08-09-01 poolteks olid kostja ja füüsilisest isikust ettevõtja (FIE) XXX, kuid nõude loovutas hagejale XXX kui eraisik. Samuti juhib kostja tähelepanu, et FIE XXX registrikoodiga XXX, kes sõlmis laenulepingu kostjaga, kustutati äriregistrist 13.11.2009 ja registreeriti äriregistris hiljem uue registrinumbri all 11776229, mida kostja loeb sooviks hoiduda tulevikus kõrvale eelnevalt sõlmitud lepingulistest kohustustest. Samuti kostja ei nõustu, et ta sai 12.05.2011 notariaalse tehingu alusel XXX 79889 eurot. Tegelikult tasus XXX kostjale nimetatud tehingu alusel 47933 eurot. Eelnevalt (05.05.2011) oli kostja loovutanud oma nõude XXX vastu kahele äriühingule XXX OÜ-le ja XXXOÜ-le, kellele XXX tasus 12.05.2011 notariaalse tehingu alusel vastavalt 15956 eurot ja 16000 eurot (tl 91-94, 155-157, 162-164, 172-171). Kohtuotsuse põhjendused
5.Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja vastuse koos poolte täiendavate seisukohtadega, ning uurinud asjas esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
6.Hageja nõue tugineb asjaoludele, et ta on omandanud endiselt kostja võlausaldajalt XXX kostja vastu nõude (nõude loovutamine VÕS § 164 kohaselt), mille kohaselt on kostja alusetult rikastunud XXX arvel summas 23806,53 eurot ja hagejal kui kostja uuel võlausaldajal on õigus nimetatud summa tagasi nõuda isegi juhul kostja on loovutanud mingi osa oma nõudest XXX vastu (mida ei ole olemas) kolmandatele isikutele (VÕS §§ 1028 lg 1 ja § 1031). Hagi rahuldamise eelduseks on seega tuvastada, kas XXX poolt summa 23806,53 euro üleandmine kostjale on toimunud ilma õigusliku aluseta (kas kostja on XXX arvel alusetult rikastunud) ja kas selline tagasinõudmine ei ole välistatud (VÕS § 1028 lg1 j 2, 1031). TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodust tulenevalt peab hageja tõendama, et XXX poolt kostjale tasutud summa maksmiseks 23806,53 eurot puudus lepingust või seadusest tulenev alus ja kostja peab tõendama vastupidist (st kas ta ei ole sellist summat saanud või oli selle saamiseks õiguslik alus).
7.Kohus võtab esmalt seisukoha kostja vastuväite suhtes, et nõude loovutus XXX poolt hagejale ei ole toimunud õiguspäraselt, kuna peale laenulepingu sõlmimist kostjaga (07.08.2009) on XXX kui füüsilisest isikust ettevõtja (FIE, registrikoodiga XXX) olnud äriregistrist kustutatud ja registreeritud seejärel FIE-na uue registrinumbri all (11776229), samas kui nõude loovutas XXX hagejale füüsilise isikuna. Kohus nõustub hagejaga, et juhul, kui ettevõtjast füüsiline isik on FIE-na esmalt äriregistrist kustutatud ja seejärel uuesti uue registrinumbri all FIE-na registreeritud, ei teki sellisel juhul uut õigussubjekti, vaid tegemist on jätkuvalt ühe ja sama füüsilise isikuga ja õigussubjektiga tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 7-8 mõttes. Äri-seadustiku (ÄS) § 78 kohaselt vastutab füüsilisest isikust ettevõtja kohustuste eest kogu oma varaga, st samuti nagu teovõimeline füüsiline isik (nn eraisik). Seega olenemata sellest, et XXX olid tekkinud teatud varalised õigused (nõuded) tegutsemisest FIE-na, on tal samad õigused (nõuded) ka teovõimelise füüsilise isikuna (TsÜS § 8 lg 1). Seega kohus leiab, et nõude loovutus XXX hagejale on toimunud õiguspäraselt (VÕS § 164).
8.Asjas esitatud tõendite alusel loeb kohus tuvastatuks, et XXX laenas kostjalt 07.08.2009 laenulepingu 07-08-09-01 alusel 42581,14 eurot (666250 krooni) tähtajaga 07.08.2011 (tl 8-13, 96101); et kostja ütles nimetatud laenulepingu 15.03.2011 ennetähtaegselt üles (tl 14-15); et 03.05.2011 selgituse kohaselt nõudis kostja XXX laenujäägi 41542,57 eurot, intressi 4154,26 eurot, intressidega viivitamise eest viivise 576,40 eurot, laenu tasumisega viivitamise eest jooksva viivise 10385,64 eurot ning leppetrahvi 23230,13 eurot, so kokku 79889 eurot, tasumist (tl 16-17); et 12.05.2011 notariaalselt tõestatud tehingu alusel (tl 30-61) tasus XXX kostjale 47933 eurot (p 7.1.6), OÜ-le XXX 16000 eurot (p 7.1.7) ja OÜ-le XXX 15956 eurot (p. 7.1.8).
2-14-51957
9.Hageja on tuginenud oma nõudes kostja vastu asjaolule, et kostja poolt XXX leppetrahvi nõudmine summas 23230,13 eurot ja viiviste nõudmine summas 576,40 eurot intressi tasumisega viivitamise eest ning XXX poolt vastavate summade tasumine 12.05.2011 on toimunud ilma õigusliku aluseta, kuna pooltevaheline laenuleping kõrvalkohustusi (leppetrahvi kokkuleppe) ette ei näinud, samuti ei olnud kostjal ei laenulepingu (p 1.5.3.) ega seaduse alusel (VÕS § 113 lg 6) õigus nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise korral. Seega on kostja vastava summa ulatuses XXX arvel alusetult rikastunud. Kohtu nõudele esitada leppetrahvi 23230,13 eurot ja viivise 576,40 eurot osas õiguslik alus ja tõendid selgitas kostja, et vastav õigus tuleneb VÕS §§-st 141 p3, § 158 p 1 (tl 159-163). Kohus nõustub hagejaga, et leppetrahvi ei saa nõuda ainult seaduse alusel, vaid lepingupoole vastav õigus peab tulenema lepingust. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kostja pole osundanud, milline laenulepingu säte andis talle õiguse laenusaajalt leppetrahvi nõuda. Kohtu hinnangul vastavas kõrvalkohustuses lepingupooled kokku ei ole leppinud. Samuti ei võimaldanud laenuleping (p 1.5.3.) arvestada intressilt viivist, lisaks on see keelatud seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 6). Eeltoodust tulenevalt kohus loeb tuvastatuks, et XXXpoolt summa 23806,53 eurot (23230,13 + 576,40) tasumine on toimunud ilma õigusliku aluseta (st vastavat kohustust ei olnud olemas - VÕS § 1028 lg 1). Kostja ei ole välja toonud ka mingeid asjaolusid, mis välistaksid alusetu rikastumise teel saadu tagasinõude (VÕS § 1028 lg 2).
10.Kostja vastuväite osas, et XXX poolt 12.05.2011 tasutud summast 79889 eurot laekus kostjale vaid 47933 eurot, ülejäänud summa laekus XXXOÜ-le (16000 eurot) ka XXX OÜ-le (15956 eurot), kellele kostja oli nõuded varasemalt (05.05.2011) loovutanud (tl 135-137) nõustub kohus hagejaga, et isegi juhul kui lugeda tõendatuks, et kostja oli loovutanud enne 12.05.2011 kõrval nõuded nimetatud äriühingutele, ei välista see asjaolu VÕS § 1031 tulenevalt hageja nõuet kostja vastu. Nimetatud sätte kohaselt kui pärast nõude loovutamist on loovutatud nõudele vastava kohustuse täitmisena uuele võlausaldajale midagi üle antud ja loovutatud nõuet ei ole olemas, nõuet ei teki või kui nõue langeb hiljem ära, võib üle andja nõuda üle antu tagastamist ka nõude loovutanud isikult. Lisaks sellele sätestab VÕS § 1029, et kui üle andja on võlausaldaja või isiku korraldusel, keda ta ekslikult peab võlausaldajaks, täitnud kohustuse kolmandale isikule, võib üle andja käesoleva seaduse § 1028 lõikes 1 nimetatud juhul nõuda üle antu tagastamist üksnes võlausaldajalt või isikult, keda ta ekslikult pidas võlausaldajaks. Notariaalselt tõestatud 12.05.2011 tehingu alapunkti 5 lõike 2 kohaselt kinnitas kostja, et kõik hüpoteegiga tagatud nõuded saavad täielikult tasutud vastavalt kostja soovil summa 79889 euro laekumisega kostja, OÜ XXX ja OÜ XXX kontodele (tl 149). Seega on kostja andnud XXX korralduse täita olematu kohustus OÜ-le XXX ja OÜ-le XXX, mistõttu on hagejal õigus nõuda 23806,53 eurot tagastamist mitte nendelt isikutelt, vaid kostjalt.
11.Hageja taotleb kostjalt seaduses ettenähtud viivise väljamõistmist alates hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku täitmiseni. VÕS § 113 lg 2 kohaselt kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. VÕS § 113 lg ja § 94 lg 1 kohane viivisemäär oli kuni 01.07.2014 8,25 % (8+0,25) aastas, alates 01.07.2015 8,15 % (8+0,15) aastas. Seega alates hagi alates esitamisest (11.05.2014) kuni kohtuotsuse tegemiseni moodustab sissenõutavaks muutunud viivis (0,0825 : 365 x 23806,53 x 50=269,04) + (0,0815:365 x 23806,53 x 92=489,04) 758,08 eurot, milline summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista, millele lisandub seadusjärgne viivis (VÕS §§ 94 lg 1 ja 113 lg 1) kuni põhivõlgnevuse 23806,53 eurot täieliku tasumiseni.
2-14-51957
Menetluskulude jaotus
12.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jätab kohus menetluskulud hageja kanda.
13.TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.