Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes, Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.09.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-39593
Tsiviilasi
SO hagi VP vastu korteriomandi väljanõudmiseks kostja ebaseaduslikust valdusest ja keeldumise korral tema väljatõstmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15.04.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
SO apellatsioonkaebus ja määruskaebus 22.04.2014 määruse peale
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
40 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/hageja SO (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXX X-XX XXXXX XXXXXXX), määratud esindaja riigi õigusabi korras v/adv Ilja Santašev Vastustaja/kostja VP (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXX X-XX XXXXX XXXXXXX), esindaja Vassili Kosteitšuk
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Muuta Harju Maakohtu 15.04.2014 otsuse põhjendusi, samuti menetluskulude jaotust ning riigile hüvitamisele kuuluva õigusabi tasu ja kulude ning vähemtasutud riigilõivu hagejalt väljamõistmise osa. Muus osas jätta otsus muutmata.
2.Kohtuotsus kehtib järgmises sõnastuses: 1) Jätta hagi rahuldamata; 2) Jätta kostja menetluskulud hageja kanda; 3) Jätta hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud 25% ulatuses hageja kanda, ülejäänud riigi kanda;
4) Mõista apellandilt välja riigituludesse 640 eurot riigilõivust, mille tasumisest oli ta hagiavalduse esitamisel vabastatud; makseinfo on lisatud käesolevale otsusele; riigilõivu maksmisega viivitamisel tuleb apellandil tasuda viivist tasu sisse nõutavaks muutumisest kuni selle täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
3.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4.Jätta apellandile riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, millised seonduvad apellatsioonimenetlusega, 25% ulatuses apellandi, ülejäänud riigi kanda.
5.Vastustaja apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
6.Mõista apellandilt välja riigituludesse 637.50 eurot riigilõivust, mille tasumisest oli ta apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud; makseinfo on lisatud käesolevale otsusele; riigilõivu maksmisega viivitamisel tuleb apellandil tasuda viivist tasu sisse nõutavaks muutumisest kuni selle täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
7.Määruskaebus rahuldada.
8.Määruse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Rahuldada vandeadvokaat Ilja Santaševi taotlus; 2) Tasuda riigi eelarvest eraldatud vahendite arvelt OÜ-le Advokaadibüroo Leonid Olovjanišnikov SO esindamise eest riigi õigusabi korras 682 eurot, millele lisandub käibemaks 136.40 eurot, kokku 818.40 eurot; 3) Mõista hagejalt välja riigituludesse temale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulude hüvitamiseks ühekordse maksena 204.60 eurot, mis tuleb tasuda 1 aasta jooksul alates 23.04.2014; makseinfo on lisatud käesolevale lahendile; 4) Riigi õigusabi tasu maksmisega viivitamisel tuleb hagejal tasuda viivist tasu sisse nõutavaks muutumisest kuni selle täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
9.Määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lõige 3).
10.Resolutsiooni punktide 7-9 osas ei saa Riigikohtule edasi kaevata (TsMS § 179 lõige 3). Muus osas saab otsuse peale kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
Asjaolud ja hageja nõue
1.SO (hageja) esitas 27.08.2013 Harju Maakohtule hagi VP (kostja) vastu asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. Menetluskulud palus jätta hageja kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja, hageja abikaasa OO ja VM 27.12.2010 korteriomandi asukohaga XXXXXXXX XX-X Tallinnas müügilepingu ja asjaõiguslepingud, mille kohaselt ostis hageja korteriomandi 850 000 krooni, so 54 324.90 euro eest.
3.Vaidlusaluses korteris elab õigusliku aluseta kostja. Kuivõrd kostja ei tasunud korteriomandi kasutamise eest kommunaalkulusid ega üüri, esitas hageja avalduse Tallinna Üürikomisjonile. Tallinna Üürikomisjon jättis oma 22.03.2012 otsusega avalduse läbi vaatamata, kuna hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud korteriomandi kasutamiseks üürilepingut.
4.Vaatamata hageja korduvatele palvetele korteriomand vabastada, keeldub kostja korterit vabastamast. Korteris õigusliku aluseta elav kostja ei lase hagejat korterisse sisse, millega piirab hageja õigust oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kuivõrd hageja soovib vaidlusalust korteriomandit ära müüa, eesmärgiga täita kohustusi oma võlausaldajate ees, oli ta sunnitud pöörduma kohtu poole.
5.Hageja hinnangul on ta tõendanud, et korteriomand kuulub temale. Samuti on hageja sõnul ilmselge, et juhul, kui kostja ei elaks hagejale kuuluvas korteris, ei oleks tal vaja olnud pöörduda kohtu poole. Üürilepingut ega muud kokkulepet korteriomandi kasutamiseks poolte vahel sõlmitud ei ole, mistõttu puudub kostjal igasugune õiguslik alus korteriomandit vallata ja kasutada.
6.21.01.2014 kohtuistungil märkis hageja esindaja, et hageja ja kostja vahel tasuta kasutamise lepingu sõlmimine on tõendamata. Üürikomisjonis kinnitas kostja, et kokkulepet korteris elamise kohta ei ole poolte vahel sõlmitud. Seega kasutab kostja korterit, mis kuulub hagejale, õigusliku aluseta. Asjaolu, et kostja tasub kommunaalmakseid, ei anna talle alust korteris elada. Samuti ei saa asjaolu, et omanik ei hakanud koheselt kohtu kaudu oma asja tagasi nõudma, käsitleda kui luba eluruumi tasuta kasutamiseks. AK poolt kostjale antud luba korteris kuni surmani elada ei saa käsitleda tasuta kasutamise lepinguna. Kostja vastuväited
7.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei saa kostja aru, miks keegi talle vaidlusaluse korteri mahamüümisest ei teatanud, samuti miks ta sellisel juhul käesoleva ajani korteris elab ja kommunaalteenuste eest tasub. Vaidlusalune korteriomand kuulus kunagi kostjale, misjärel peteti temalt korter välja AK poolt, kes on kostja esindaja sõnul petnud ka varem eakate inimeste käest mitu korterit välja. Selle kohta alustati ka kriminaalasja nr 1-07-9467, mis jõudis Riigikohtuni. Mõnes episoodis mõisteti AK süüdi, kuid vaidlusaluse korteriomandi episoodis mõisteti ta õigeks, kuna AK sundis kostjat andma kohtus valeütlusi, lubades, et siis lubatakse tal korteris elada tema elu lõpuni. Mingeid kirjalikke kokkuleppeid, et kostjal on õigus korteris elada, sõlmitud ei ole. Kuna hageja esitas hagi kostja korterist väljatõstmiseks, selgus, et kostjat peteti taaskord.
8.Kostja selgitas kohtuistungil, et 2004. aastal võõrandas AK korteri hagejale. Enne korteri ostmist käis hageja koos AK-ga kostja juures ning kinnitas, et ostab küll korteri ära, aga lubab kostjal seal edasi elada kuni tema elu lõpuni. Kahe aasta jooksul, mil korteriomand
kuulus hagejale, ei nõudnud ta kostjalt üüri tasumist ega korteri vabastamist. Pooled leppisid kokku, et kostja maksab kommunaalteenuste eest, mida ta on senini teinud. 2006. aastal võõrandas hageja korteri VM-ile, kes on AK kasutütar ja kes omakorda võõrandas 2010. aastal korteri tagasi hagejale. Korterit tagasi ostes teadis hageja, et kostja elab jätkuvalt seal sees ja et temalt ei nõuta üüri ega korteri tagastamist. Järelikult oli hageja nõus, et kostja korterit kasutab. Samuti on hageja lepingutes kinnitanud, et ta on teadlik kõigist korteriga seotud asjaoludest. Sellest võib järeldada, et poolte vahel oli kokkulepe, mida saab käsitleda kui tähtajatut eluruumi tasuta kasutamise lepingut. Suuline korteri tasuta kasutamise leping sõlmiti hagejaga, VM-iga ja uuesti hagejaga igal korteriomandi võõrandamisel. Suuline tasuta kasutamise leping sõlmiti kostja pakkumuse tegemisega ja korteriomaniku nõustumuse andmisega. Kusjuures kostja pakkumus väljendus tegudes, so korteri kasutamises selle eest tasu maksmata. Iga omaniku nõustumus väljendus tegevusetuses. Kostjale ei ole lepingu ülesütlemise avaldust esitatud, leping kehtib ja kostja kasutab korterit õiguslikul alusel.
9.Alternatiivselt sõlmiti korteri suuline tasuta kasutamise leping tema ja AK vahel vahetult pärast korteri AK-le võõrandamist. Seda kinnitab ka AK väide kriminaalasja nr 1-07-9467 kohtuistungitel, et korter on kostja kasutuses kuni kostja elu lõpuni. Korteri võõrandamisel hagejale läks nimetatud leping üle omandajale.
10.Müügilepingu kohaselt võõrandas kostja korteri AK-le 380 000 krooni eest. Tegelikult ei ole kostja aga nimetatud raha saanud. AK selgitas talle, et hiljem kirjutatakse korter notari juures kostja nimele tagasi. Korteri esialgset müügilepingut kostja ei vaidlustanud põhjusel, et lootis, et saab korteri tagasi kriminaalmenetluses. Kostjal ei ole esitada tõendeid selle kohta, et kasutab korteriomandit seaduslikul alusel ja esitas kohtule seetõttu dokumentaalse tõendina üksnes kinnistusraamatu väljavõtte, millest nähtub kostja poolt eelkirjeldatud tehingute jada. Esimese astme kohtu otsus
11.Harju Maakohus jättis 15.04.2014 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt riigituludesse välja riigilõivu 850 eurot.
12.Poolte vahel puudub vaidlus järgnevate asjaolude üle: hageja on korteriomandi asukohaga XXXXXXXX XX-X Tallinnas omanik; kostja kasutab ja valdab nimetatud korteriomandit.
13.Hageja on esitanud kohtule vindikatsioonihagi. Hageja nõude õiguslikuks aluseks on asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lõige 1. Hageja nõude lahendamisel tuleb tuvastada, kas hageja on vaidlusaluse korteriomandi omanik, kas asi on kostja valduses ja kas kostjal on õigus asja vallata. Tulenevalt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-66-03 punktist 13 peab hageja tõendama oma omandiõigust ja seda, et tema asja valdab kostja. Kostja peab aga nõude vaidlustamiseks tõendama, et hageja ei ole asja omanik või et kostjal on õigus asja vallata mõne asjaõiguse või muu õigus alusel.
14.Kuivõrd vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-2-3-15-97 ei ole omandiõigus juriidiline fakt, peab omanik tõendama, et tema omandiõigus asjale on tekkinud õiguslikul alusel. Kohus viitas AÕS §-le 68, §-le 64.1 ja § 56 lõikele 1. Hageja esitas omandiõiguse tõendamiseks 27.12.2010 notariaalselt tõestatud XXXXXXXX XX-X Tallinnas asuva korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingud (t I kd lk 9-19) esitamata seejuures kinnistusraamatu väljavõtet. Nimetatud väljavõtte kinnistusraamatust (t I kd lk 87-88), millest nähtuvalt on käesoleval ajal kinnistusraamatusse teise jakku korteriomandi omanikuna sisse kantud hageja ja tema abikaasa, esitas kohtule kostja. Kuivõrd kostja ei tõendanud, et hageja ei ole
vaidlusaluse korteriomandi omanik ega vaidlustanud käesolevas asjas ka hageja omandiõigust, saab lugeda tõendatuks, et vaidlusalune korteriomand kuulub käesoleval ajal hagejale ja tema abikaasale omandiõiguse alusel ning kostja omand viidatud asjale on lõppenud.
15.Tulenevalt AÕS § 82 lõikest 1, § 33 lõigetest 1 ja 2 ning § 36 lõigetest 1 ja 2 on valduse puhul kaks olulist kriteeriumit: tahe asja vallata ja asjaolu, et isik saab teostada asja üle tegelikku võimu. Käesoleva asja asjaoludest nähtub, et kostja elab vaidlusaluses korteriomandis ega ole vaatamata hageja nõudmistele sealt lahkunud. Nimetatud faktid näitavad nii kostja tahet vaidlusalust korteriomandit vallata kui tegelikku võimalust teostada oma võimu. AÕS § 34 lõike 1 kohaselt on valdus seaduslik või ebaseaduslik sõltuvalt sellest, kas see põhineb õiguslikul alusel või mitte. Pooled vaidlevad, kas korteriomand on kostja ebaseaduslikus valduses.
16.Kohus viitas AÕS § 83 lõigetele 1, 2 ja 3 ja märkis, et käesoleval juhul ei nähtu kohtule esitatud kinnistusraamatu väljavõttest, et kostja kasuks oleks kantud kinnisraamatusse mõni AÕS § 5 lõike 1 kohane piiratud asjaõigus, mis annaks talle õiguse piiratud asjaõiguse sisu järgi korteriomandit vallata. Samuti ei ole poolte vahel sõlmitud üürilepingut, kuivõrd vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 271 kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri), kuna kostja ei ole hagejale korteriomandi kasutamise eest tasu maksnud. Nimetatud seisukohale on jõudnud ka Tallinna Üürikomisjon oma 22.03.2012 otsuses (t I kd lk 20-24). Samuti ei ole kumbki pool käesolevas menetluses väitnud, et poolte vahel oleks sõlmitud kehtiv üürileping.
17.Kuivõrd pooled vaidlevad asjaolu üle, kas kostja õigus vaidlusalust korteriomandit vallata võib tulla tasuta kasutamise lepingust, võtab kohus alljärgnevalt seisukoha, kas poolte vahel on sõlmitud vaidlusaluse korteriomandi tasuta kasutamise leping. Kohus viitas VÕS §-le 389, § 11 lõikele 1, § 9 lõigetele 1 ja 2, § 16 lõikele 1 ning § 20 lõigetele 1 ja 2. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et kostja oli vaidlusaluse korteriomandi omanik kuni 16.06.2004, millal kanti kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna sisse AK. Seejuures oli korter AK nimel vaid kolm kuud. Hageja omandas vaidlusaluse korteriomandi esmakordselt 20.09.2004 ning oli selle omanik kuni korteriomandi võõrandamiseni VM-ile 28.02.2006. Teistkordselt omandas hageja korteriomandi 27.12.2010 sõlmitud lepingu alusel. Tulenevalt eeltoodust on hageja vaidlusaluse korteriomandi omanik olnud kokku ligikaudu viis aastat. Seejuures ei ole kostja sõnul hageja kunagi kostjalt nõudnud üüri tasumist ega korteri vabastamist. Samuti ei ole hageja oma õiguste kaitseks pöördunud kohtusse. Hageja leidis, et asjaolu, et omanik ei hakanud koheselt asja kohtu kaudu tagasi nõudma, ei saa käsitleda loana korteriomandit tasuta kasutada.
18.Kohus, juhindudes VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõttest, leidis, et reeglina on heas usus tegutsevatel isikutel kinnisvara omandamisel eesmärk hakata kinnisvara kasutama või saada tulu kas kinnisvara üürimise või edasivõõrandamise teel, mistõttu saab pidada hageja käitumist, so ligikaudu viie aasta jooksul üüri mittenõudmist kostjalt, samuti hagiga kostja vastu kohtusse mitte pöördumist, loana kostjal korteriomandit kasutada. Nimetatud seisukohta kinnitab ka asjaolu, et vaidlusaluse korteriomandi teistkordsel omandamisel teadis hageja, või vähemalt pidi teadma, et kostja elab endiselt alaliselt omandatavas korteris. Siinjuures tõendavad seda, et hageja pidi nimetatut teadma 27.12.2010 notariaalselt tõestatud korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingute punktid 1.6 ja 2.1.8, milles hageja kinnitas, et on teadlik asjaolust, et korteriomand on registreeritud kostja alalise elukohana. Tulenevalt eeltoodust sai kohtu hinnangul hoopis kostja eeldada, et kuivõrd
hageja ei nõudnud kostjalt varem väljakolimist, võib ta ka edaspidi vaidlusaluses korteris elada selle eest tasu maksmata. Kuivõrd hageja nõustus kostja poolt korteriomandi kasutamisega ise vastusooritust saamata ja kostja elas korteris edasi selle eest tasu maksmata, tuleb lugeda tõendatuks, et pooled olid saavutanud vastavasisulise kokkuleppe.
19.Samuti kinnitab poolte vahel kokkuleppe saavutamist asjaolu, et hageja ei vaidlustanud kostja väiteid, et kostjale ei ole tasutud korteriomandi võõrandamislepingu kohaselt tasumisele kuulunud 380 000 krooni, ja et kostja on kogu vaidlusaluses korteriomandis elamise aja kandnud vastavalt VÕS § 391 lõikele 1 korteriomandi säilitamiseks vajalikke kulusid. Kuivõrd tahtele luua õiguslikult siduv suhe viitab ka kokkulepe asja kasutamise kulude kandmine kohta, on eeltoodule lisaks tuvastatav ka hageja tahe lepingut sõlmida.
20.Lisaks eeltoodule kinnitavad kokkuleppeni jõudmist ka 21.01.2014 kohtuistungil hageja ning 04.03.2014 kohtuistungil kostja poolt vande all antud ütlused. Nimelt kinnitas hageja, et ta käis enne ostu korterit vaatamas, kusjuures korterit näitas talle kostja. Kuigi kostja lubas hageja sõnul hagejale, et vabastab korteri ühe kuu jooksul, ta seda ei teinud. Hageja kinnitas, et kostja tasus ühistule kommunaalkulusid, üüri ei maksnud. Samas nentis hageja, et ta ka ei nõudnud kostjalt üüri tasumist, sest oli ise uude korterisse kolinud ja müüs vaidlusaluse korteriomandi VM-ile, kes on hageja tuttava AK kasutütar. Kui hageja vaidlusalust korterit uuesti ostma hakkas, vaatas ta korteri uuesti üle ja seal elas endiselt kostja. Taaskord rääkis hageja sõnul VM hagejale, et tal on kostjaga kokkulepe, et kostja kolib korterist välja. Kuivõrd kostja seda ei teinud, pöördus hageja avaldusega Tallinna Üürikomisjoni poole.
21.Kostja kinnitas, et ta elab vaidlusaluses korteris alates 1991. aastast. Korteri omanikuks sai ta pärast oma abikaasa VP surma 2001. aastal, mil päris korteriomandi koos abikaasa pojaga, kes nõudis kostjalt 1⁄4 korteriomandi väärtusest. Kostja sõnul tasus ta korteri eest abikaasa pojale ligikaudu 100 000 krooni. Kostja kinnitas, et umbes 2004. aastal tutvustas MG teda AK-ga, kes pidi hakkama teda aitama, mh ka seoses võlaga abikaasa poja ees. AK tegi kostjale ettepaneku, et ta vormistaks korteri tema nimele ja paari kuu pärast vormistatakse korter kostja nimele tagasi. Nimetatud tehing pidi teostatama 15 000 krooni eest, mis oli mõeldud laenuks. Seejuures kinnitas MG kostjale, et üks naine oli juba eelnevalt raha saanud ja ka korter oli talle juba tagasi vormistatud. Kohtumisel AK-ga selgitas viimane, et on ka varem vanureid aidanud ja ta tegelebki sellega. AK ütles, et annab kostjale kõigepealt 10 000 krooni ja peale korteri tema nimele vormistamist notari juures veel 5000 krooni. Notari juures räägiti eesti keeles, lepingu tingimusi ei selgitatud, samuti ei lugenud kostja lepingut enne allkirjastamist läbi, kuna ei oska eesti keelt. Mõne päeva möödudes andis AK kostjale veel 5000 krooni ja rahustas teda, et 5–6 kuu pärast saab kostja korteri tagasi. AK ütles, et kostja elab korteris edasi nii nagu siiani elas kuni elu lõpuni. Kostja maksis korteri kommunaalteenuste eest ning oli enda teada korterisse ka sisse registreeritud. Ükskord läks ta aga Kristiine Linnaosa Valitsuse elanikeregistrisse ning seal selgus, et ta ei olnudki enam korterisse sisse registreeritud. Ilmnes, et sissekirjutus on AK kasutütrel VM-il. AK ja VM-i nõusolekul andis Kristiine Linnaosa Valitsus välja tõendi, et kostjal on sissekirjutus olemas. Pärast seda kirjutati teda aga uuesti välja. Kostja sai Kristiine Linnaosa Valitsuse töötajalt teada, et korter oli juba kaks korda edasi müüdud. Seejärel sõitis kostja kinnistusregistrisse ja võttis kinnistusraamatu väljavõtte, millest nähtuvalt oli korter müüdud hagejale juba augustis 2004. AK väitis selle peale, et kõik saab korda ning kostja saab oma korteri tagasi. Kostja sõnul käis hageja korteris koos AK-ga, kes tutvustas teda kui oma sõpra. Kostja ei ole enda sõnul kunagi hagejale lubanud, et vabastab korteri ühe kuu jooksul. Kuni selle ajani kui AK süüdi mõisteti, ei küsinud kostja käest keegi üüri – ei AK, VM ega hageja. Kostja mäletamist mööda mõisteti AK süüdi 2009
või 2010. Pärast seda tuli hageja kostja juurde ja palus tal näidata, kas ta maksab korteri eest korralikult. Siis hakkas hageja väitma, et AK on nii teda kui kostjat petnud. Kolmandal korral tuli hageja uuesti, kaasas rendileping, ja ütles, et kostja peaks talle üüri maksma hakkama. Kostja ütles, et ta peab selle üle järele mõtlema, kuid lepingut hageja talle ei jätnud. Seejärel hakkas hageja kostjat hirmutama, kirjutama kirju, helistama ja ähvardama. Üürikomisjonis käis kostja eest jurist, kohtus käis kostja ka ise. Kostja sõnul soovis ta istungil ütlusi anda, kuid talle ei antud sõna. AK-t süüdistati kohtus selles, et ta pettis vanadelt inimestelt kortereid välja. Ka MG oli kohtus kui süüdistatav. Kostja oli üks kannatanutest. Kuigi AK keelas kostjal kellelegi sõnagi nendevahelistest tehingutest rääkida, rääkis kostja uurijale kõik ära. Kostjale lubati, et asi jõuab kohtusse. AK, kes paar päeva hiljem kostjat kohtas, haaras tal rinnust kinni ja raputas ning nõudis, et kostja loobuks oma ütlustest. Kostja hakkas nutma, sest ta teadis, et AK käib püstoliga ringi. Seejärel tõi AK kostjale paberi, mille kostja pidi ümber kirjutama, ja käskis kohtus selle ette lugeda. Koos ähvardustega kinnitas AK talle kogu aeg, et annab kostjale korteri tagasi ja kostja võib elada seal kuni elu lõpuni.
22.Kohus asus seisukohale, et käesoleval juhul on kostja poolt kohtuistungil vande all antud ütlused veenvad ning tõendavad koos kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega poolte vahel tasuta kasutamise lepingu sõlmimist. Antud ütlused tõendavad kohtu hinnangul lisaks, et tasuta kasutamise lepingu aluseks olid ka isiklikud suhted või mingid muud suhted, mis õigustasid hageja poolt vaidlusaluse korteriomandi kostjale tasuta kasutusse andmist. Kohtu hinnangul on usutav kostja väide, et kostja võõrandas vaidlusaluse korteriomandi üksnes teadmises, et tegemist on ajutise olukorraga ja kostja saab oma omandiõiguse tagasi. Kohtu hinnangul ei ole usutav kostja poolt varalistest õigustest loobumine ulatuses, mis ei jätnud kostjale endale elupaika, samuti varalistest õigustest loobumise soov AK kasuks. Nimetatud asjaolud annavad ka tugeva aluse uskuda kostja väidet, et ta toimis selliselt üksnes sõlmitud kokkuleppe alusel, mis võimaldas tal korteris tema elu lõpuni elada. Sellise kokkuleppe olemasolu kinnitab ka fakt, et kostja on vaidlusaluses korteriomandis elanud alates esialgsest võõrandamislepingust 16.06.2004 käesoleva ajani, so ligikaudu kümme aastat.
23.Kohtu hinnangul annavad käesolevas asjas tuvastamist leidnud asjaolud kogumis alust asuda seisukohale, et lepingupooled saavutasid kokkuleppe, misjuures nii pakkumus kui ka nõustumus väljendusid tegudes, käesoleval juhul vaikimise ja tegevusetuse näol, kusjuures eelnimetatud käitumine oli ka lepingupoolte eelnevaks praktikaks. Kuivõrd hageja ei nõudnud mitmeid aastaid kostjalt vastusooritust ja oli nõus ühepoolselt kohustava lepinguga, luges kohus käesolevaga tuvastatuks pooltevahelise vaidlusaluse korteriomandi tasuta kasutamise lepingu sõlmimise. Pooled sõlmisid suulise võlaõigusliku lepingu, mille kohaselt on kostjal õigus hagejale kuuluvat korteriomandit kasutada elamiseks tema elu lõpuni. Seega, kuivõrd ka vastavalt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-30-03 punktis 27 märgitule, et AÕS § 80 mõte on tagada omanikule võimalus saada talle kuuluv asi tagasi iga isiku käest, kes asja õigusliku aluseta valdab, kuid käesoleval juhul asus kohus seisukohale, et kostja kasutab vaidlusalust korteriomandit suulise tasuta kasutamise lepingu alusel, mistõttu ei valda kostja korteriomandit õigusliku aluseta, ja hageja ei ole tasuta kasutamise lepingut üles öelnud, on kostjal õiguslik alus vaidlusaluse korteriomandi kasutamiseks, mistõttu hagi rahuldamiseks kostja suhtes puudub alus.
24.Hageja esindaja märkis 21.01.2014 kohtuistungil, et juhul, kui kohus jõuab järeldusele, et poolte vahel oli sõlmitud tasuta kasutamise kokkulepe, teatab ta, et ta vajab eset ettenägematu asjaolu tõttu. Kohus selgitas, et kuna kohtu hinnangul oli poolte vahel sõlmitud vaidlusaluse korteriomandi tasuta kasutamise leping kostja eluajaks, on tegemist tähtajalise lepinguga. Tähtajalisele lepingule ei ole kohaldatav VÕS § 393 lõige 3, mis
annab asja kasutusse andjale õiguse leping igal ajal ilma selleks põhjust nimetamata, üles öelda. Tähtajalise tasuta kasutamise lepingu ülesütlemisele kohaldatakse VÕS § 394 ja seetõttu peab lepingu ülesütlemisel tuginema nimetatud paragrahvi punktides 1–3 toodud alustele. Seejuures tuleb kindlale isikule suunatud tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lõike 1 kohaselt tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Sama paragrahvi 2. lõike järgi on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Kuivõrd lepingu ülesütlemise teade esitati alles kohtus, kuid lepingu lõppemine kuulub käesolevas asjas hagi alusesse ja hagi esitamise ajal ei olnud kostja lepingu ülesütlemise teadet saanud, ei ole hageja lepingut kehtivalt üles öelnud, mistõttu ei ole hagi rahuldamine võimalik ka nimetatud põhjusel.
25.Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, jättis kohus ka kõik kostja menetluskulud hageja kanda. Kõik hageja menetluskulud, sh hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, jättis kohus hageja enda kanda vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 190 lõikele
4.Tulenevalt eeltoodust kuuluvad hagejalt väljamõistmisele ka tsiviilasjas nr 2-13-28725 tehtud kohtumääruse (t I kd lk 25-27) alusel hagejale määratud riigi õigusabi kulud täies ulatuses. Kohus mõistis hagejalt, juhindudes TsMS § 179 lõikest 1, käesoleva kohtuotsusega välja riigituludesse hagi esitamisel vähem tasutud riigilõivu. Kuivõrd hagi esitamisel hagihinnaga 40 000 eurot kuulub vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) lisale 1 tasumisele riigilõiv kokku 850 eurot, ja hageja vabastati 18.09.2013 kohtumäärusega osaliselt riigilõivu tasumise kohustusest, misjuures hagejale selgitati, et vastavalt TsMS § 190 lõigetele 1 ja 2 ei välista ega piira menetlusabi andmine menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused ning menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Tulenevalt eeltoodust kuulub hagejalt riigituludesse väljamõistmisele riigilõiv 640 eurot. Kuivõrd toimikust nähtuvalt on hageja tasunud riigilõivu üksnes 70 eurot, kuigi pidi tasuma vastavalt Harju Maakohtu 18.09.2013 määrusele kokku 210 eurot 70 euro suuruste osamaksetena, tuleb hagejalt välja mõista maksmata riigilõiv 140 eurot. Vastavalt otsuse punktides 30 ja 31 märgitule kuulub hagejalt väljamõistmisele riigituludesse riigilõivu 850 eurot. Apellatsioonkaebus
26.02.05.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohtu otsus ebaõige õigusnormide väära tõlgendamise ja kohaldamise ning tõendite ja asjaolude ebaõige hindamise ja käsitlemise tõttu.
27.Kohus ületas nõude piire ja tegi otsuse nõude kohta, mida ei olnud esitatud, rikkudes sellega TsMS § 439. Kohus luges otsuses tuvastatuks vaidlusaluse korteriomandi tasuta kasutamise lepingu sõlmimise, millist nõuet aga ei esitatud. Kohtu menetluses oli hageja hagiavaldus, kostja vastuhagi ei esitanud. 25.10.2013 esitas kostja vastuse hagile, kus ei olnud viidet sellele, et poolte vahel on kokkulepe korteriomandi kasutamise kohta. Seega pidi maakohus lähtuma vaid hageja nõudest ja kohtul ei olnud õigust tuvastada, et poolte vahel on sõlmitud tasuta kasutamise leping. Kaevatava otsuse punktis 14 viitab maakohus kostja seisukohale, mis oli esitatud 11.03.2014, kus kostja oli mh seisukohal, et alternatiivselt sõlmiti korteri suuline tasuta kasutamise leping jne. Hageja leiab, et tegemist ei ole kostja seisukohtadega ega vastuväidetega, vaid kostja teesidega kohtulikeks vaidlusteks, mida õiguslikult ei olnud võimalik käsitleda kostja seisukohtadena, mis tähendab, et kohus ei saanud antud teesidele rajada oma järeldusi, kuna antud nn seisukohad on esitatud hilinenult.
28.Isegi, kui eeldada, et maakohus oleks saanud menetleda küsimust, kas poolte vahel oli sõlmitud tasuta kasutamise leping, on maakohtu järeldus selles osas väär. Hagejale oli maakohtu seisukoht, et poolte vahel on sõlmitud tasuta kasutamise leping, üllatuslik, mis aga ei ole lubatud. Seejuures on kohus rikkunud ka TsMS § 392. Kuna kohus eelnevalt ei arutlenud pooltega, milliseid asjaolusid tuleb tõendada ja milliseid asjaolusid kohus hakkab tuvastama, siis peaks maakohus lähtuma vaid asjaoludest ja poolte seletustest, mis olid antud vande all menetluse jooksul. Ja siin väärib tähelepanu kostja 04.03.2014 vande all antud seletus, et kostjal hagejaga rendilepingut ei ole ning kokkulepet selle kohta, et kostja võib korteris elada ka ei ole. Seda enam, kostja vande all teatas, et see on tema korter ja vabatahtlikult ta seda korterit ära ei anna. Sellest lähtuvalt ei ole arusaadav, miks kohus tuvastas, et poolte vahel on sõlmitud kokkulepe korteriomandi tasuta kasutamiseks, kuivõrd kostja ise teatas, et mingit kokkulepet hagejal temaga ei ole.
29.VÕS §-st 389 tulenevalt peaks hageja omandama kohustuse anda asi (antud juhul korteriomand) kostjale, kuid antud asjas ei ole mitte ühtegi alust järeldada, et hageja oleks kohustuse anda korter kostjale tasuta kasutamiseks omandanud. Samuti ei ole tuvastatud, et hagejal oleks tahe anda kostjale korter tasuta kasutamiseks. Vastupidi, hageja kogu menetluse jooksul väitis, et temal ei olnud soovi lubada, et kostja elaks tema korteris. Hageja hinnangul pidi maakohus lähtuma VÕS § 29 lõike 1 esimesest lausest. Seega selleks, et anda eelistus ühele või teisele kohtumenetluse poolele (aga antud juhul eelistus oli antud kostjale isegi ilma selleta, et kostja selgelt oma tahet oleks väljendanud), oleks kohus pidanud eelkõige välja selgitama, milline oli hageja tahe korteri kasutamise suhtes. Kuna hageja esitas vindikatsioonihagi, tähendab see, et hageja ei soovinud ega soovi kostjaga mingeid suhteid korteriomandi kasutamise suhtes. Hageja seletustest ning toimingutest on arusaadav, et tema tahe ei olnud suunatud sellele, et kostja tasuta elaks tema korteris. Pigem soovis hageja, et kostja maksaks talle üüri ja sel eesmärgil hageja pöörduski üürikomisjoni, kus aga tuvastati, et hageja ja kostja vahel puuduvad igasugused üüri- ja võlasuhted. Vastuses üürikomisjonile ja komisjoni istungil rõhutas kostja korduvalt, et temal puuduvad igasugused kokkulepped hagejaga korteri kasutamiseks, millise asjaolu jättis maakohus tähelepanuta.
30.Arusaamatuks jääb ka maakohtu järeldus, et tegemist on tähtajalise lepinguga, kusjuures ei ole üldse arusaadav, mis õiguslikul alusel tuli maakohus seisukohale, et tasuta kasutamise leping on sõlmitud kostja elu lõpuni. Kostja teatas ise kohtuistungil, et tema hinnangul on tegemist tähtajatu lepinguga. Seega ei olnud maakohtul alust järeldada, et leping hageja ja kostja vahel on sõlmitud kostja elu lõpuni.
31.Isegi, kui nõustuda maakohtu seisukohaga, et tegemist on tähtajalise tasuta kasutamise lepinguga, siis on kohus ekslikult ja hooletult tõlgendanud hagejapoolset lepingu ülesütlemise avaldust, mis oli tehtud 21.01.2014 kohtuistungil. Kohus selgitab otsuse punktis 27, et antud juhul ülesütlemisele ei ole kohaldatav VÕS § 393 lõige 3, aga kohaldatakse VÕS § 394. Nimetatud kohtuistungil teatas hageja selgelt VÕS § 394 alusel, et vajab korteriomandit ettenägematu asjaolu tõttu (vt 21.01.2014 kohtuistungi protokolli lk 3). Sellest lähtuvalt pidi kohus kõigepealt analüüsima, kas on täidetud eeldused lepingu ülesütlemiseks VÕS § 394 lõike 1 alusel. Hageja hinnangul on maakohtu käes piisavalt dokumente, millest saaks järeldada, et hageja majanduslik seisund on sellise iseloomuga, et ta tõepoolest ei ole suuteline laenumakseid tasuma.
32.Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole lepingut kehtivalt üles öelnud, sest hagi esitamise ajal ei olnud kostja lepingu ülesütlemise teadet saanud. Kohtu vastav seisukoht on vastuolus TsÜS § 69 lõikega 1, millest järeldub, et ülesütlemine on ühepoolne
vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mis jõustub kättesaamisega. Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et ülesütlemisavalduse peab ilmtingimata kätte toimetama ainult enne kohtusse pöördumist või vahetult hagi esitamise ajal. Vastupidi, vastavalt kohtupraktikale võib ülesütlemisavaldus põhimõtteliselt sisalduda ükskõik millises väites – oluline siin on vaid asjaolu, et see vastaspoolele kätte toimetatakse. Hageja tahteavaldus on protokollitud, mis tähendab, et see on kostjale teatavaks tehtud, ning kostja esindaja osales ka nimetatud kohtuistungil. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-143-09 leidnud, et seaduses ei ole ülesütlemisavaldusele ette nähtud vorminõuet, seega saab lepingu üles öelda ka kaudse ülesütlemisavaldusega TsÜS § 68 lõike 3 mõttes. Hageja leiab, et esitatud tõendeid ja asjaolusid, mille kohaselt hageja korduvalt kinnitas, et soovib, et kostja vabastaks korteri, on piisavalt selleks, et käsitleda neid mh kaudse ülesütlemisavaldusena, so soovina lõpetada kõikvõimalikud nii üüri- kui teised suhted kostjaga.
33.Maakohus eksis ka menetluskulude jaotamises. Hageja hinnangul ei olnud maakohtul võimalust jätta riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud täielikult hageja kanda, sest see on vastuolus 11.07.2013 määrusega asjas nr 2-13-28725, mille kohaselt anti hagejale riigi õigusabi kohustusega ühekordse maksena hüvitada 25% riigi õigusabi tasust ja kuludest ühe aasta jooksul pärast tasu suuruse ja kulude kindlaksmääramist. Määrus on jõustunud, ei ole vaidlustatud ja kuulub täitmisele, mistõttu ei saanud maakohus muuta riigi õigusabi andmise tingimusi, mis hagejale olid juba varem kindlaks määratud.
34.22.04.2014 määrusega (t I kd lk 134-135) mõistis maakohus hagejalt riigituludesse välja temale riigi õigusabi korras osutatud õigusabi kulud 818.40 eurot, kohustades teda nimetatud summa tasuma 15 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Hageja esitas määruskaebuse, mille maakohus võttis menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis menetlemiseks ringkonnakohtule. Kaebuses palub hageja lähtuda maakohtu jõustunud määrusest tsiviilasjas nr 2-13-28725 ning määrata, et hageja peab hüvitama 25% riigi õigusabi tasust ja kuludest 1 aasta jooksul, arvates tasu ja kulude kindlaksmääramisest.
35.Riigilõivu osas ei ole maakohtu seisukohad hagejale arusaadavad. Menetluskulude jaotuse punktis 4 mõistis kohus hagejalt välja riigituludesse riigilõivu 850 eurot. Hagejale oli riigilõivu tasumiseks antud menetlusabi, mille kohaselt hagejal tuli tasuda riigilõiv 210 eurot igakuiste osamaksetena 70 eurot kuus kolme kuu jooksul, millise summa kokku 210 eurot on hageja tasunud. Seega jääb arusaamatuks, miks kohus mõistis hagejalt välja 850 eurot, samas kui lahendi punktis 30 märkis, et hagejalt kuulub riigituludesse väljamõistmisele ka riigilõiv 640 eurot. Hagejale jääb arusaamatuks, kas kohus leidis, et ta peab tasuma kokku 850+640 eurot või pidas silmas midagi muud. Menetluskulude jaotamise osas ei vasta kaevav otsus seega TsMS § 442 nõuetele. Vastustaja seisukoht
36.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
37.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited annavad aluse maakohtu otsuse osaliseks muutmiseks põhjenduste ning menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas. Kaebuse väited ei anna alust asuda hagi osas tehtud lõppjärelduses maakohtust erinevale seisukohale. Apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu. Koos apellatsioonkaebusega vaatab kolleegium läbi ka hageja määruskaebuse. Kolleegium on seisukohal, et määruskaebuse väited on põhjendatud ja kaebuse alusel tuleb muuta 22.04.2014 määruse resolutsiooni punkte 3 ja 4. Määruskaebus kuulub rahuldamisele.
38.Kolleegium nõustub apellandiga selles, et maakohus eksis, jättes otsuse resolutsiooni punktis 2 tema kanda kogu talle riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu. Samuti nõustub kolleegium hageja kaebusega määruse peale, milles kohus määras, et hageja peab tasuma riigituludesse esindaja tasu hüvitamiseks 100% määratud summast, so 818.40 eurot, ning tasuma selle 15 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse jõustumisest.
39.Maakohus jättis tähelepanuta, et hagejale oli riigi õigusabi andmine ja tema poolt selle eest tasumise kord määratud kindlaks juba enne käesoleva tsiviilasja menetlust ja vastav kohtumäärus on jõustunud. Riigikohus muutis lahendis nr 3-2-1-152-12 (punktis 23) oma senist seisukohta ja leidis, tõlgendades koosmõjus TsMS § 180 lõiget 4 ning riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lõiget 5 ja § 16 lõiget 1, et juba riigi õigusabi määramisel otsustatakse, kas õigusabi saaja peab saadu eest midagi edaspidi riigile maksma. Seega peab olema riigi õigusabi saajale juba abi saamisel selge, mis tingimustel ta abi kokkuvõttes saab ning kui abi saamist ei ole pandud sõltuvusse asja lahendamise tulemusest, ei saa tulemuse selgumisel abi andmise tingimusi muuta.
40.Tsiviilasjas nr 2-13-28725 andis maakohus SO-le riigi õigusabi tema esindamiseks tsiviilasja kohtueelses menetluses ja kohtus ning õigusdokumendi koostamiseks koos kohustusega hüvitada esindustasust ja –kulutustest 25% 1 aasta jooksul pärast tasu suuruse ja kulude kindlaks määramisest. Tasu suurus määrati kindlaks maakohtu 22.04.2014 määrusega ja seda ei ole vaidlustatud. Seega tuleb otsuse resolutsiooni punkti 2 ning määruse resolutsiooni punkte 3 ja 4 muuta selliselt, et esindaja tasu ja kulude riigile hüvitamise kord vastaks 11.07.2013 määruses nr 2-13-28725 kindlaks määratule.
41.Apellatsioonkaebus on põhjendatud hagejalt riigituludesse välja mõistetud riigilõivu suuruses ebaõigsuse osas. Maakohtu otsuse resolutsioon (selle punkt 4) ja põhjendused (punktid 30 ja 31) on vastuolulised. Resolutsioonis mõistis kohus hagejalt välja kogu hagihinna 40 000 eurot alusel tasumisele kuuluva riigilõivu 850 eurot, kuigi põhjendustes tõdes, et 70 eurot sellest oli hageja tasunud. Lisaks väidab hageja kaebuses, et tasus osamaksetena 18.09.2013 kohtumääruse alusel 3x70 eurot. Hageja väide on tõendatud tema poolt esitatud e-riigikassa väljatrükiga, millest nähtub, et lisaks 19.09.2013 tasutud 70 eurole, tasus ta samas tsiviilasjas 16.10.2013 140 eurot. Seega tuleb hagejalt välja mõista tema poolt maakohtus tasumata riigilõivu katteks mitte 850 eurot, vaid 640 eurot.
42.Kolleegium nõustub apellandiga osaliselt selles, et maakohus ületas asja lahendades hagi piire, kuid seda mitte tuvastades pooltevahelist õigussuhet (tasuta kasutamise lepingu olemasolu), vaid osas, kus võttis seisukoha 21.01.2014 kohtuistungil hageja poolt väidetavalt väljendatud tasuta kasutamise lepingu ülesütlemise tahteavalduse kehtetuse kohta.
43.Maakohus menetles hageja 27.08.2013 hagiavaldust, mille esemeks on asja väljanõudmine kostja ebaseaduslikust valdusest. Hagi alusena tõi hageja mh välja, et kostja kasutab hagejale kuuluvat eluruumi seadusliku aluseta. Seega pidi maakohus mh tuvastama, kas poolte vahel on selline kehtiv õigussuhe, mis annab kostjale õigusliku aluse kasutada hageja omandisse kuuluvat eluruumi. Seda maakohus ka tegi, tuvastades, et poolte vahel kehtib eluruumi tasuta kasutamise leping.
44.Küll aga ei kuulu käesolevas asjas hagi aluse hulka asjaolu, et hageja on pooltevahelise tasuta kasutamise lepingu üles öelnud, samuti vaidlus selle üle, kas väidetav ülesütlemine on kehtiv. Lepingu ülesütlemist oma nõude faktilise alusena ei toonud hageja hagiavalduses
esile. Ka ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et ta oleks peale väidetava ülesütlemise tahteavalduse väljendamist kohtuistungil avaldanud tahet hagi muutmiseks TsMS § 376 lõike 1 mõttes. Seega ei olnud maakohtu menetluses vaidlust selle üle, kas hageja on tasuta kasutamise lepingu kehtivalt üles öelnud ning vastavalt kas sel alusel on kostja kohustatud eluruumi vabastama. Maakohtu otsuse põhjendustest tuleb nimetatud asjaolusid käsitlev punkt 27 välja jätta. Kas tegemist oli kehtiva ülesütlemisega ja kas sellest tulenevalt võib kostjal olla tekkinud kohustus eluruum vabastada, saab olla iseseisva vaidluse teema.
45.Eespool käsitlemata apellatsioonkaebuse põhjendustega kolleegium ei nõustu ja leiab, et maakohtu otsus osas, kus tuvastatakse poolte vahel sellise õigusliku suhte olemasolu, mis annab kostjale õiguse hageja eluruumi kasutada, vastab TsMS § 442 ja § 438 nõuetele. Isegi kui kostja ei oleks formuleerinud pooltevahelist suhet õiguslikult korrektselt enne kohtukõne teese, ei oleks see asjaolu saanud takistada kohtul suhte tuvastamisel. TsMS § 363 lõike 1 punktist 2, § 394 lõike 2 punktidest 1 ja 3 ning § 438 lõikest 1 tulenevalt peavad pooled tooma kohtu ette vaidlusega seonduvad faktilised asjaolud, kuid kohaldatava õigusakti valib kohus. Seega on kohtu ülesanne pooltevaheline õigussuhe kohtu ette toodud faktiliste asjaolude alusel tuvastada. Samuti on iseenesest asjakohane apellandi väide, et kohtu poolt antav õiguslik hinnang ei tohi tulla poolte jaoks üllatuslikult ning et eelmenetluses peab kohus võimalikule kvalifikatsioonile tähelepanu juhtima ja võimaldama menetlusosalistel avaldada selle kohta arvamust. Samas käesolevas asjas tõendab 21.01.2014 kohtuistungi protokoll (t I kd lk 80-86), et pooled koos kohtuga arutasid menetluses poolte vahel võimaliku tasuta kasutamise suhte olemasolu. Hageja esindaja küll ei nõustunud sellise kvalifikatsiooniga, kuid maakohtu otsus talle üllatuslikuna tulla ei saanud ja kostja esindaja oli suhte kvalifitseerinud enne kohtukõne teese.
46.Pooltevahelise õigussuhte tõlgendamiseks hindas maakohus kooskõlas TsMS § 232 lõikega 1 kogutud tõendeid kogumis igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustas lõpuks oma siseveendumuse järgi, missugused poolte esitatud väited on tõendatud. Kolleegium ei näe alust tõendite, mh kostja vande all antud ütluste, ümberhindamiseks. Apellant on kaebuses tsiteerinud kostja ütlusi ebatäpselt. 04.03.2014 kohtuistungi protokollist nähtub, et kostja ei kinnitanud mitte mistahes kokkulepete puudumist, vaid kirjaliku kokkuleppe puudumist, samuti mitte seda, et tema on korteri omanik, vaid et hageja ei ole tema arvates korteri seaduslik omanik ja seetõttu ei taha ta korteri ära anda (t I kd lk 100-104). Maakohus analüüsis pooltevahelisi suhteid asjakohaselt VÕS §-s 29 sätestatud tehingute tõlgendamise reegleid järgides. Mh lähtus ta viidatud sätte lõikest 4, mille kohaselt kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Samuti arvestas maakohus kooskõlas sama sätte lõike 5 punktidega 3, 4 ja 6 lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, aga ka lepingu eesmärki ja olemust ning pooltevahelist praktikat.
47.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad vastustaja menetluskulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda.
48.Vastavalt apellandi taotlusele jätkas ringkonnakohus temale menetlusabi andmist, vabastades ta 75% ulatuses kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest (määrus t II kd lk 9-10). Apellant tasus 850 eurost 212.50 eurot. TsMS § 190 lõike 3 alusel tuleb apellandil tasuda riigituludesse seega täiendavalt 637.50 eurot (850-212.50). Riigi õigusabi korras määratud esindaja kuludest tuleb apellandil hüvitada riigile vastavalt tsiviilasjas nr 2-13-28725 11.07.2013 tehtud määrusele 25% ühekordse maksena 1 aasta jooksul pärast tasu ja kulude suuruse kindlaksmääramist.
49.Määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lõige 3).
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.