Kohtulahend

22.03.2015 esitas kostja Harju Maakohtule avalduse menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks, mille kohaselt olid kostja menetluskuludeks õigusabikulud summas 1450 eurot. Kostja lepinguline esindaja osutas kostjale teenust tunnihinnaga 100 eurot. Kostja esitas kohtule ka õigusabi osutamise eest talle Vassili Kosteitšuki poolt esitatud arved ja menetluskulude nimekirja. Vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale teostas kostja esindaja alljärgnevad toimingud: hagiavalduse ja asjaoludega tutvumine, konsultatsioon (2 h, 200 eurot), 21.01.2014 toimunud kohtuistungiks ettevalmistumine ja istungil esindamine (2,5h, 250 eurot), 04.03.2014 toimunud kohtuistungiks ettevalmistumine ja istungil esindamine (2h, 200 eurot), teeside koostamine (2h, 200eurot), Harju Maakohtu 15.04.2014 otsuse analüüs, konsultatsioon (1h, 100 eurot), apellatsioonkaebuse analüüs ja konsultatsioon (1h, 100 eurot), vastuse koostamine apellatsioonkaebusele (2h, 200 eurot), ringkonnakohtu 29.09.2014 otsuse analüüs, konsultatsioon (1h, 100 eurot) ja kassatsioonkaebuse analüüs, konsultatsioon (1h, 100 eurot). Hageja vastuväited 30.03.2015 esitas kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastuväite. Hageja palus jätta avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata, kuna kostja ei ole kohtule esitanud ühtegi temale esitatud arvet ega maksmist kinnitavat dokumenti, mistõttu ei ole teada, kas kostja nimetatud kulud kandis või mitte. Samuti ei ole hageja hinnangul piisavalt põhjendatud toimingut maakohtu otsuse analüüs, konsultatsioon ning ringkonnakohtu otsuse analüüs, konsultatsioon, kuna otsused olid tehtud kostja kasuks ja kostja neid ei vaidlustanud. Lisaks leidis hageja, et kuivõrd kostja ei esitanud Riigikohtu menetluses ühtegi dokumenti, siis ei saa lugeda, et kostja kandis Riigikohtu menetluses menetluskulusid. Esimese astme kohtu määrus 02.04.2015 määrusega rahuldas Harju Maakohus kostja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja määras kindlaks ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud kokku summas 1250 eurot. Kohus jättis kostja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata 200 euro ulatuses. Kohus märkis, et nii hagi esitamise kui ka käesolevas asjas jõustunud lõpplahendi tegemise hetkel kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg 1 kohaselt võis menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 (kolmekümne) päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Tallinna Ringkonnakohtu 29.09.2014 otsus jõustus 17.03.2015. Kostja esitas menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohtule tähtaegselt 30.03.2015. Maakohus tugines määruses TsMS § 174 lg-le 8, § 477 lg-tele 1 ja 5, § 138 lg-le 1 ja § 144 punktile 1. Samuti märkis kohus, et nii hagi esitamise kui ka lõpplahendi tegemise hetkel kehtinud TsMS § 175 lg 1 kohaselt võis kohus, juhul kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja kui ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-is 218 sätestatu kohaselt. Kohus märkis, et kuna käesoleval juhul esitas hageja kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastuväite, analüüsib kohus kohtule esitatud taotlust sisuliselt, käsitledes ka kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse põhjendatust.

Esmalt võttis kohus seisukoha kostja lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasumäära osas. Kostja lepinguline esindaja osutas kostjale õigusabiteenust tunnihinnaga 100 eurot. Hageja nimetatud tunnitasumäärale vastuväiteid ei esitanud. Kohus, arvestades käesoleva asja keerukust ja töömahukust ning ka asjaolu, et õigusabiteenuste tunnitasu keskmine hind jääb vahemikku 100120 eurot/tund, seda kusjuures ka näiteks hagita menetluses, mida kinnitab ka Riigikohtu 09.12.2013 määruse tsiviilasjas 3-2-1-145-13 punkt 14, s.t eelnimetatud tunnihind ei ole kõrgem keskmisest turuhinnast, pidas kohus tunnitasumäära 100 eurot, millele ei lisandu käibemaks, mõistlikuks ja käesoleva asja keerukusega tasakaalus olevaks. Järgnevalt analüüsis kohus iga kostja esindaja poolt teostatud toimingu peale kulunud aja põhjendatust ja vajalikkust eraldi, selgitades seejuures hagejale, et menetluskulude kindlaksmääramisel lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on need kulud ka tegelikkuses kandnud. Nimetatud seisukohta on kinnitanud mitmeid kordi ka Riigikohus, muu hulgas lahendi 3-2-1-115-13 punktis

eelnimetatud toimingute teostamise eest on põhjendatud hüvitada hageja poolt kostjale üksnes ajakulu 0,5h, mille eest on tasu 50 eurot. Kostja lepinguline esindaja koostas vastust apellatsioonkaebusele kokku 2h (200 eurot). Kohus, arvestades, et vastuse koostamise ajakulu pidi hõlmama endas ka Tallinna Ringkonnakohtu 22.05.2014 määrusega (II t/l 16-17) tutvumist, leidis vastuse mahtu (II t/l 21-22) hinnates, et nimetatud toimingu maksimaalseks ajakuluks, mis kuulub hageja poolt kostjale hüvitamisele, saab lugeda 1,5h, mille eest on tasu 150 eurot. Kostja lepinguline esindaja analüüsis ka Tallinna Ringkonnakohtu 29.09.2014 otsust ja konsulteeris kliendiga kokku 1h (100 eurot). Hageja hinnangul ei ole ka nimetatud ajakulu hüvitamine hageja poolt kostjale põhjendatud, kuna ka eelnimetatud otsus tehti kostja kasuks ja kostja ei vaidlustanud ka seda otsust. Kohus, arvestades Tallinna Ringkonnakohtu 29.09.2014 kohtuotsuse mahtu (II t/l 29-41) ja leides, et vaatamata sellele, et kostja ei vaidlustanud ka nimetatud kohtuotsust, mis on ka põhjendatud, kuivõrd otsus oli taaskord tehtud kostja kasuks, saab ka nimetatud otsusega tutvumist pidada hädavajalikuks, samuti on põhjendatud sellises menetluse staadiumis menetluse kulgemise kohta informatsiooni edastamine kliendile. Tulenevalt eeltoodust kuulub eelnimetatud toimingute eest hageja poolt kostjale hüvitamisele kostja poolt soovitud ajakulu 1h, mille eest on tasu 100 eurot. Viimase toiminguna analüüsis kostja lepinguline esindaja kassatsioonkaebust ja konsulteeris kliendiga kokku 1h (100 eurot). Kohus, arvestades kassatsioonkaebuse sisu ja mahtu (II t/l 62-68) ja vajadust teavitada klienti menetluse lõpptulemusest, samuti asjaolu, et nimetatud toiming hõlmas endas kindlasti ka tutvumist Riigikohtu 18.12.2914 kirjaga (II t/l 71), Riigikohtu 17.12.2014 määrusega (II t/l 72) ja ka Riigikohtu 17.03.2015 otsusega (II t/l 81-83, kahepoolne), millega menetlus käesolevas asjas lõppes, leidis, et nimetatud toimingute põhjendatud ajakuluks saab pidada 1h, mille eest on tasu 100 eurot, vaatamata sellele, et hageja hinnangul ei peaks nimetatud ajakulu kostjale hüvitama, kuivõrd kostja ei esitanud Riigikohtu menetluses ühtegi dokumenti. Kohus oli seisukohal, et muud hageja poolt esiletoodud asjaolud ja põhjendused ei saa olla aluseks hagejalt väljamõistetava menetluskulu vähendamiseks. TsMS § 174 lg 10 sätestab, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kostja on kohtule esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avalduses kinnitanud, et kostja ega kostja lepinguline esindaja ei ole käibemaksukohustuslane. Ka kostjale esitatud arved ei sisaldanud endas käibemaksu. Seega ei sisalda nõudesumma käibemaksu. TsMS § 177 lg-le 4 viidates märkis kohus, et kuivõrd toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole kostja taotlenud viivise väljamõistmist, ei mõista kohus ka hagejalt kostja kasuks viivist välja. Määruskaebus 16.04.2015 esitatud määruskaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 02.04.2015 määruse ja jätta kostja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata. Hageja on seisukohal, et määrus ei vasta TsMS-s sätestatud nõuetele. TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Vastavalt TsMS § 477 lg-le 1 vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Sama

paragrahvi lg 7 kohaselt peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel. Hageja on seisukohal, et kuna hageja on esitanud konkreetsed vastuväited, siis pidi kohus kohustama kostjat esitama vastavad tõendid, kuid kohus ei ole seda kostjalt nõudnud. Maakohus lahendas kostja taotluse oma äranägemisel ning siseveendumusel, mis ei saa olla kohaldatav juhul, kui vastaspool põhjendatult vaidleb taotlusele menetluskulude kindlaksmääramiseks vastu. Maakohus ei ole võtnud arvesse ühtegi hageja poolt esitatud vastuväidet. Hageja esitas järgmised vastuväited. Kostja ei ole esitanud mitte ühtegi temale esitatud arvet ning mitte ühtegi maksmist kinnitavat dokumenti. Sellest lähtuvalt pole võimalik tuvastada kas kostja on tõepoolest kandnud avalduses märgitud kulud. Hageja seab selle kahtluse alla. Samuti esitas hageja vastuväite, et ei ole põhjendatud menetluskuludena märgitud maakohtu otsuse analüüs, konsultatsioon ning ringkonnakohtu otsuse analüüs, konsultatsioon. Kuna otsused olid tehtud kostja kasuks ja tema poolt ei olnud vaidlustatud, siis ei ole arusaadav milline võib olla analüüs ja milline konsultatsioon. Samuti leidis hageja, et kuna kostja ei ole Riigikohtu menetluses esitanud ühtegi dokumenti, siis ei saa lugeda, et ta on kandnud menetluskulusid Riigikohtu menetluses. Vastavalt 175 lg-le 11 kui menetluskulude jaotuse kohaselt teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline nimetatud kuludele vaidleb vastu, ei või kohus piirduda selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmäärast. Sellest lähtuvalt ja põhjusel, et hageja vaidleb taotlusele vastu, pidi maakohus kontrollima, kas tõepoolest oli kostja poolt tasutud oma esindajale vastavad summad või mitte, kuid kohus ei ole seda kontrollinud. Kuna hageja kahtles selles, et kostja tõepoolest kandis menetluskuludena 1450 eurot (kostja on vanaduspensionär ja tema enda sõnul puuduvad temal rahalised vahendid), siis TsMS § 176 lg 6 alusel võis kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Hageja ei soovi kanda väljamõeldud ning mittetõendatud menetluskulusid. Vastus määruskaebusele Kostja ei nõustu määruskaebuse väidetega, leides, et need on ekslikud ega anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Edasine menetluse käik Harju Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 02.04.2015 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus vaidlustatud maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Vastuseks hageja seisukohale, mille kohaselt ei saanuks maakohus lahendada kostja taotlust oma äranägemisel ja siseveendumusel, kuna hageja vaidles taotlusele vastu, peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus ning kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Nõustuda ei saa määruskaebuse väitega, et kuivõrd hageja vaidles kostja taotlusele vastu, pidi maakohus

kontrollima, kas kostja tõepoolest kandis menetluskulud summas 1450 eurot. Maakohus on õigesti selgitanud, tuginedes Riigikohtu praktikas korduvalt avaldatud seisukohale, et lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-115-13, p 26, 3-2-1-65-13 p 18). Seega ei ole oluline, kas kostja lepingulisele esindajale on tasu makstud. Lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramise kriteeriumiks on kulude põhjendatus ja vajalikkus. Kostja esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest nähtuvad õigusabi osutamiseks tehtud toimingud, nendele kulunud aeg ja kantud kulutused on piisavad õigusabikulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamiseks TsMS § 175 lg 1 tähenduses. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et kostja avaldusele olid lisatud ka õigusabi osutamise eest esitatud arved, on põhjendamatu hageja seisukoht, mille kohaselt pidanuks maakohus hageja konkreetsetest vastuväidetest tingituna kohustama kostjat esitama kohtule vastavad tõendid. Vaidlustatud maakohtu määrusest nähtuvalt on maakohus kontrollinud kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduses märgitud iga menetluskulu komponendi põhjendatust ja vajalikkust ning võtnud määruse motiveerivas osas seisukoha ka hageja esitatud vastuväidete osas. Asjaolu, et kohus hageja vastuväidetega ei nõustunud ega pidanud võimalikuks nende alusel kostja menetluskulusid vähendada või vastavalt hageja taotletule jätta menetluskulud välja mõistmata, ei tähenda, et maakohus ei oleks hageja vastuväiteid arvesse võtnud. Maakohus on piisava põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud kostja esindaja töö mahtu ning jõudnud tehtud toimingute ajakulu osas õigetele järeldustele. Diskretsioonipiiride ületamist menetluskulude kindlaksmääramisel maakohtule kõnealusel juhul ette heita ei saa. Eeltoodud põhjendustel tuleb vaidlustatud maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata käesoleva määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.