Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

KIRJELDAV JA PÕHJENDAV OSA

TsMS § 444 lg 3 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa. Kohus märgib, et tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Vaidlust ei ole selles, et SMS Laen AS tegutses kostjale kiirlaenu võimaldades oma majandustegevuse raames ja kostja oli lepingut sõlmides tarbijaks VÕS § 34 tähenduses. Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivise summas 191,73 eurot. Hageja on arvestanud viivist põhisummalt 191,73 eurot alates 08.03.2009 kuni 11.11.2013 määraga 0,5% päevas summas 1638,33 eurot ning on vähendanud viivisenõuet 191,73 euroni. SMS Laen AS ja kostja vahel 05.02.2009 sõlmitud lepingu nr 207531 p 13 kohaselt oli laenuandjal õigus nõuda laenusajalt viivist 0,5% päevas tähtaegselt tasumata summalt. Samuti on hageja on palunud kostjalt välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulud summas 40 eurot. Laenulepingu punktide 12.2.1, 12.2.2, 12.2.3 ja 12.2.4 kohaselt oli hagejal laenu tagasimakse tähtaja ületamise eest enam kui 7 päeva õigus tagasinõudmisele suunatud menetluskulude hüvitamisele kostja poolt järgnevates summades: tähtaja ületamisel 7 või enam kalendripäeva summas 9,59 eurot, tähtaja ületamisel 21 või enam kalendripäeva summas 22,37 eurot, tähtaja ületamisel 35 või enam kalendripäeva, kuid vähem kui 65 kalendripäeva, summas 41,54 eurot ning 41,54 eurot iga täiendava 30 kalendripäeva kohta.

Hageja on arvestanud laenu tagasinõudmisele suunatud menetluskulude katteks kokku 1919,96 eurot, kuid vähendab võla sissenõudmiseks tehtud kulutuste suurust 40 euroni. VÕS § 35 lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Eeltoodud lepingu nr 207531 punkte tuleb pidada tüüptingimusteks. Kohus leiab, et lepingu p 13 on tühine 0,5% suuruse viivise määra tõttu. Kuna kokkulepitud viivise määr on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine, asub VÕS § 41 kohaselt tühise tingimuse asemele seadusest tulenev regulatsioon, käesoleval juhul VÕS § 113 lg-s 1 toodud viivise seadusjärgne määr. VÕS § 113 lg 1 (08.03.2009 kehtinud redaktsioon) kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. 15.04.2013 jõustunud redaktsiooni kohaselt lisandub VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärale kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Viivise seadusjärgne määr VÕS § 113 lg 1 kohaselt alates 08.03.2009 kuni 30.06.2009 9,5% aastas, alates 01.07.2009 kuni 30.06.2011 8% aastas, alates 01.07.2011 kuni 31.12.2011 8,25% aastas, 01.01.2012 kuni 31.12.2012 8%, 01.01.2013 kuni 14.04.2013 7,75% aastas, alates 15.04.2013 kuni 30.06.2013 8,75% aastas ning alates 01.07.2013 kuni 11.11.2013 (hagi koostamise aeg) 8,5% aastas. Kostjalt tuleb välja mõista viivis perioodi eest 08.03.2009 kuni 30.06.2009 summas 5,74 eurot (191,73 eurot × 9,5% × 115 päeva / 365 päeva), perioodi eest 01.07.2009 kuni 30.06.2011 summas 30,68 eurot (191,73 eurot × 8% × 730 päeva / 365 päeva), perioodi eest 01.07.2011 kuni 31.12.2011 summas 7,97 eurot (191,73 eurot × 8,25% × 184 päeva / 365 päeva), perioodi eest 01.01.2012 kuni 31.12.2012 summas 15,34 eurot (191,73 eurot × 8%), perioodi eest 01.01.2013 kuni 14.04.2013 summas 4,23 eurot (191,73 eurot × 7,75% × 104 päeva / 365 päeva), perioodi eest 15.04.2013 kuni 30.06.2013 summas 3,54 eurot (191,73 eurot × 8,75% × 77 päeva / 365 päeva), perioodi eest 01.07.2013 kuni 11.11.2013 summas 8,22 eurot (191,73 eurot × 8,5% × 184 päeva / 365 päeva), kokku 75,72 eurot. Laenulepingu punktid 12.2.1, 12.2.2, 12.2.3 ja 12.2.4 lubavad kostjalt nõuda laenu tagasinõudmisele suunatud menetluskulude hüvitamist sõltumata tegelikult kantud kuludest ning seda ulatuses, mis ei vasta võimalikele mõistlikele põhjendatud kuludele. Kohtu hinnangul on nimetatud laenulepingu punktid VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühised. Toimiku materjalidest nähtuvalt on hageja saatnud kostjale neli võlateatist. 16.03.2009 ning 17.03.2009 võlateatised erinevad vaid kuupäeva osas ning kuivõrd teatised on saadetud järgnevatel päevadel, on põhjendatud kulu vaid ühe teatise saatmise eest. Kohtu hinnangul on mõistlik ning põhjendatud kulu ühe teatise saatmise eest 5 eurot, mistõttu kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja võla sissenõudmise kulu summas 15 eurot.

Arvestades hagi osalist rahuldamist tuleb menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel jätta kostja kanda 69,88% ulatuses ja hageja kanda 30,12% ulatuses. TsMS § 1741 lõikest 3 ja menetluskulude jaotusest lähtudes mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 52,41 eurot (riigilõiv võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega). /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.