Timorehitus OÜ hagi AS-i Megaron-E vastu võla saamiseks (Timorehitus OÜ avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks)
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.06.2014.a määrus menetluskulude kindlaksmääramiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i Megaron-E määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja/hageja (vastustaja): Timorehitus OÜ (registrikood: 11540113; asukoht: Luunja vald), tehinguline esindaja adv Robert Sarv Puudutatud isik/kostja (määruskaebuse esitaja): Aktsiaselts Megaron-E (registrikood: 10364157; asukoht: Tallinn), tehinguline esindaja v.adv Raul Ainla
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Harju Maakohtu 17.06.2014.a määrus jätta muutmata.
2.AS-i Megaron-E määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Käesoleva määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
4.
Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud
1.Harju Maakohus rahuldas 16.04.2014.a otsusega hageja hagi kostjalt võla saamiseks ja mõistis kostjalt hagejale välja põhinõude 2400 eurot ja viivise 2000 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Maakohtu otsus jõustus edasi kaebamata 20.05.2014.a.
2.25.05.2014.a esitas hageja kohtule avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista riigilõivu 300 eurot ja hageja
1(4)
Tsiviilasi nr: 2-13-32028 lepingulise esindaja õigusabikulud 3200 eurot käibemaksuta, so kokku 3500 eurot. Avaldusele on lisatud hageja esindaja tööaruanne, milles on toodud õigusabitoimingud ja neile kulunud aeg. Avalduses on kinnitatud, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Hageja palus kostjalt välja mõista ka viivise hüvitatavatelt menetluskuludelt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 2 kohaselt. Vastuseks kostja vastuväitele märkis hageja, et see ei põhine kohtupraktikal ega TsMS § 174 lg-l 5. Kuna kostja ei ole muid vastuväiteid esitanud, siis tuleb lugeda, et kostjal puuduvad muud sisulised vastuväited menetluskulude kindlaksmääramise suhtes.
3.Kostja vaidles hageja avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ei ole oma õigusabikulusid tõendanud, kuna ei ole esitanud õigusteenuse eest esitatud arveid. 11.06.2014.a täiendavas seisukohas leidis kostja Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-107-13 tuginedes, et kui teine pool on menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu vaielnud, siis peab avaldaja oma nõude maksma panema, mis tähendab ka nõude tõendamist. Kostja on avaldusele vastu vaielnud, seega ei saa rääkida ka omaksvõtust TsMS § 175 lg 1 mõttes.
4.Maakohus rahuldas 17.06.2014.a määrusega hageja avalduse ja määras kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse ning mõistis kostjalt hagejale välja menetluskulud 3500 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Määruse põhjenduste kohaselt nähtub hageja poolt riigilõivu tasumine kohtutoimikust (I kd tl 23 ja II kd tl 37). Hageja on tasunud 02.07.2013.a Rahandusministeeriumi kontole nr 10220034796011, viitenumbriga 2900072123, selgitusega „Riigilõiv Timorehitus OÜ hagilt AS-i Megaron-E vastu“ riigilõivu 275 eurot ja 11.11.2013.a Rahandusministeeriumi kontole nr 10220034796011, viitenumbriga 2900072123, selgitusega „Riigilõiv Timorehitus OÜ hagilt AS Megaron-E vastu“ riigilõivu 25 eurot. Seega on riigilõivu maksmine hageja poolt kokku summas 300 eurot tõendatud. Tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele. Hageja nõuab lisaks õigusabikulude hüvitamist summas 3200 eurot käibemaksuta. Hageja lepinguline esindaja on osutanud käesoleva tsiviilasja raames õigusteenust 26 tunni ja 40 minuti ulatuses vastavalt hageja poolt välja toodud tööaruande spetsifikatsioonile (II kd tl 177). Arvestades käesoleva asja mahtu ja keerukust, selles esitatud dokumente ja toimunud ärakuulamisi, asus kohus seisukohale, et puudub alus pidada hageja lepingulise esindaja ajakulu tööaruandes välja toodud toimingute osas ülemääraseks. Kostja on leidnud, et hageja taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole esitanud õigusteenuste arveid. Kohtul puudub alus kahelda menetluskulude kantuses. Kostja ei ole esitanud asjaolusid ega tõendeid, mis annaksid alust selles kahelda. Seadus ei kohusta menetlusosalist esitama menetluskulude kandmise kohta tõendeid. Ka Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-115-13 p-s 26 märkinud, et menetluskulude kindlaksmääramisel lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-65-13, p 18). Seega luges kohus hageja lepingulise esindaja kulusid seoses käesoleva kohtumenetlusega põhjendatuks mahus 26 tundi ja 40 minutit, mis vastab hageja esindaja tunnihinda (120 eurot käibemaksuta) arvestades 3200 eurole. Hageja on kinnitanud, et ta on käibemaksukohustuslane ja saab käibemaksu tagasi arvestada. Seetõttu kuuluvad õigusabikulud kostjalt väljamõistmisele käibemaksuta. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja mõistab kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja 3500 eurot, so 300+3200 eurot.
2(4)
Tsiviilasi nr: 2-13-32028
5.Maakohtu määruse peale esitas kostja 02.07.2014.a määruskaebuse, milles palub määruse tühistada osas, milles kohus mõistis kostjalt hagejale välja õigusabikulud 3200 eurot. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus kohaldanud vääralt TsMS § 175 lg-t 1. Kostja on esitanud hageja avaldusele vastuväite ja leidnud, et õigusabikulude tekkimine ei ole tõendatud, kuna avaldusele ei ole lisatud õigusabi osutamise eest esitatud arveid. Kohus on kostja väidet ja TsMS § 175 lg-t 1 vääralt kohaldades piirdunud vaid seisukohaga, et menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele ei peagi arveid lisama, et kulu ei peagi kantud olema ning on läinud menetluskulude tekkimise tõendatuse teemast täiesti mööda. Kostja leidis, et kui vastuväide menetluskulu tekkimise tõendatuse osas on esitatud, siis peab avalduse esitanud pool tõendama, et menetluskulu on tekkinud ning esitama ka kuludokumendid. See, et tsiviilkohtumenetluses ei pea tõendama õigusabikulude kandmist, ei tähenda veel iseenesest seda, et vaidluse korral ei pea avalduse esitaja tõendama menetluskulu tekkimist. Õigusteenuse osutamine ei tekita iseenesest esindatavale kulu – õigusabikulu tekkimiseks TsMS-i mõttes peab olema esitatud kliendile vähemalt arve. Kostja eeltoodud seisukohti toetab ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-107-13.
6.Vastustaja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
7.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 17.06.2014.a määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus vaidlustatud maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu määruse põhjendustega ja TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
9.Ringkonnakohus ei nõustu kostja Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-107-13 tugineva käsitlusega, et kui teine pool on menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu vaielnud, siis peab avaldaja oma nõude maksma panema, mis kostja hinnangul tähendab ka nõude tõendamist, st menetluskulude tekkimist tõendavate dokumentide ehk õigusabiarvete lisamist avaldusele. TsMS § 174 lg 5 II lause järgi ei pea kohtu nõudmiseta menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Antud juhul oli hageja lisanud avaldusele TsMS § 174 lg 3 II lause kohase menetluskulude nimekirja, milles oli näidatud detailselt kulude koosseis. Maakohus hagejalt täiendavaid menetluskulusid tõendavaid dokumente ei nõudnud, vaid leidis asja materjalidele tuginedes, et kohtul puudub alus kahelda hageja poolt menetluskulude kandmises. Samuti leidis kohus, et arvestades asja mahtu ja keerukust, selles esitatud dokumente ja ärakuulamisi, puudub alus pidada hageja esindaja tööaruandes toodud ajakulu ülemääraseks. Seega leidis maakohus, et asja materjalidest nähtuvalt on hageja lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikud ning ainuüksi see, et menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele ei ole lisatud menetluskulude tekkimist tõendavaid dokumente, st kostja hinnangul arveid, ei ole aluseks jätta menetluskulud teiselt poolelt välja mõistmata.
10.Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et maakohus oleks pidanud nõudma hagejalt igal juhul kulude kandmist tõendavaid dokumente olukorras, kus kostja hinnangul tuleks avaldus tõendamatuse tõttu rahuldamata jätta. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja
3(4)
Tsiviilasi nr: 2-13-32028 kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Seaduse kohaselt on maakohtul õigus hinnata lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust ka ilma kuludokumentide esitamiseta ning kui kohus leidis asja materjalidele, sh avaldusele lisatud menetluskulude nimekirjale tuginedes, et seoses käesoleva menetlusega on hagejale õigusabikulud tekkinud ning need kulud on vajalikud ja põhjendatud, siis ei saa üksnes sellise hinnangu andmise pärast maakohtule diskretsioonipiiride ületamist ette heita. Ka Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-98-13 p-s 13 märkinud, et TsMS § 174 lg-te 3–5 järgi on kohtul õigus nõuda menetluskulude kohta selgitusi või tõendavaid dokumente, kui kohtul tekib menetluskulude kandmise kohta kahtlus või ei ole menetluskulude nimekiri selge. Antud juhul selliseid asjaolusid ei esinenud.
11.Maakohus ei ole rikkunud ka TsMS § 175 lg-t 1. Kostja ei ole ei vastuväites avaldusele ega ka määruskaebuses toonud välja konkreetseid kulusid, mis tema arvates ei ole põhjendatud. Seega ei sisalda määruskaebus väiteid, milliste alusel maakohtu määrust tühistada.
12.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 2 võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot.
Määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 3).
Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Jänes /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.