2.Tiina Kriibi (isikukood: XXXXXXXXXXX; elukoht: XXX, XXX), esindaja Eno Kriibi Vastustaja (hageja/vastuapellant): Swedbank Liising AS (registrikood: 10434248; asukoht: Tallinn Liivalaia 8), esindaja Kerly Küünemäe
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 21. juuni 2013. a otsus muutmata arvestades käesolev otsuse põhjendusi.
2.Jätta apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Jätta maakohtus kantud menetluskulud Swedbank Liising AS-i kanda 41,45% ulatuses ja Eno Kriibi ning Tiina Kriibi kanda solidaarselt 58,55% ulatuses. Jätta
ringkonnakohus
kantud
menetluskulud
menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Swedbank Liising AS esitas 17.09.2012. a hagi Tiina Kriibi ja Eno Kriibi vastu 36 744,58 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks.
Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 10.11.2006 OÜ-ga Mööda Rööpaid liisingulepingu nr 0144745L (edaspidi leping nr 1), mille esemeks oli veoauto Mecedes Benz Actros 1840L (edaspidi sõiduk), ja liisingulepingu nr 0144747L (edaspidi leping nr 2), mille esemeks oli haagis Rolfo C171. 10.11.2006 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja lepingu teenuste lisa, mille kohaselt võimaldas hageja kasutada liisinguvõtjal Statoili kütuse krediitkaarti. Liisinguvõtja rikkus lepingust ja selle lisast tulenevaid kohustusi, jättes tasumata liisingu põhiosa- ja intressimaksed ning teenuste lisa maksed. Hageja ütles liisinguvõtjale 25.05.2006 saadetud teatises lepingud üles. Kuna liisinguvõtja liisitud vara ei tagastanud, pöördus hageja OÜ Reeborn poole, kelle tegevuse tulemusena hageja valdus varale taastati ning vara anti müüki Volvo Estonia OÜ-le. Reeborn OÜ ja Volvo Estonia OÜ esitasid hagejale vara tagastusteenuse ja komisjonimüügi teenuse eest arve 478,54 eurot (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud. Vara realiseerimisest saadu ei katnud liisingulepingutel põhinevat hageja nõuet. Lepingust nr 1 tulenev nõue liisinguvõtja vastu on 38 370,01 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest 24 817,16 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest 10 354,17 eurot, vara tagastamise ja müügi kulutustest 478,54 eurot ja viivise võlast 2 720,14 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 12 143,21 eurot. Võla jääk on seega 26 226,80 eurot. Lepingu nr 2 alusel võlgneb liisinguvõtja
hagejale 16 589,39 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest 10 635,94 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest 4 376,64 eurot, vara tagastamise ja müügi kulutustest 478,54 eurot ja viivise võlast 1 098,27 eurot. Vara müügist laekus 6 071,61 eurot. Võla jääk on 10 517,78 eurot. 01.02.2008 sõlmis hageja Tiina Kriibiga ja Eno Kriibiga mõlemast liisingulepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmiseks käenduslepingud. Lepingu nr 1 täitmise eest kohustusid mõlemad käendajad vastutama 86 916,60 euro ulatuses ja lepingu nr 2 eest 37 249,98 euro ulatuses. Hagi on esitatud käendajate vastu solidaarselt võla ja viivise väljamõistmiseks.
2.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata. Kostjad olid seisukohal, et tagastatud liisinguvara väärtus katab kõik hageja nõuded kostjate vastu. Vara müüdi põhjendamatult odavalt, mistõttu kostjad ei pea osa võtma müügikahju katmisest. Hageja väide, et autorongi tagasisaamiseks tuli kasutada tagastusteenust, ei vasta tõele. Varade üleandmise aktidel on ainult kostja E. Kriibi ja Volvo Estonia OÜ esindaja allkiri, tagastusteenuse osutaja allkirja ei ole. 319,56 euro suurune tagastustasu kahe sõiduki eest on ebamõistlikult suur. Ekspert R. Münt hindas veoki ja haagise väärtuse oluliselt madalamaks, kui oli nende harilik väärtus. Kostjad leidsid, et veoki turuväärtus oli 2009. a 35 000 - 40 000 eurot. Hageja ei ole eristanud osamaksete puhul käibemaksuga ja käibemaksuta summasid ning ei ole arvestanud asjaoluga, et müügikahju on liisinguandja ja liisinguvõtja jagatud risk. Hageja osamaksete nõude jäägiks sai autorongi üleandmise kuupäeval olla 24 403,54 eurot ilma käibemaksuta. Kostjad tegid ettepaneku jagada müügikahju 10 057,47 eurot pooleks, millest tulenevalt hageja kanda jääks 5 028,73 euro suurune kahju. Kostjad jäid selle juurde, et haagise Rolfo C171 väärtus oli ca 20 000 eurot. Eksperdiarvamust arvestades on müügikahju 7 729,30 eurot. Kostjate arvates tuleb ka see jagada pooleks, saades tulemuseks 3 864,65 eurot. Hageja viivisenõue tuleb kostjate arvates jätta täielikult rahuldamata. Hagiavalduse rahuldamise korral palusid kostjad määrata kohtuotsuses kindlaks väljamõistetava summa tasumine osamaksetena mitte vähem kui viie aasta jooksul ning selliselt, et kostjate poolt tasutavate maksete arvel loetakse esmalt tasutuks põhivõlg ja alles seejärel kõrvalnõuded.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus otsustas 21.06.2013. a lahendiga järgmiselt:
1.Swedbank Liising AS-i hagi Tiina Kriibi ja Eno Kriibi vastu 36 744,58 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista Eno Kriibilt ja Tiina Kriibilt Swedbank Liising AS-i kasuks solidaarselt võlg 17 986,77 eurot ja kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 3 527,90 eurot.
3.Välja mõista Eno Kriibilt ja Tiina Kriibilt Swedbank Liising AS-i kasuks solidaarselt viivis arvestusega 10% aastas põhivõla jäägilt alates 22.06.2013 kuni põhivõla täieliku tasumiseni.
4.Määrata kohtuotsuse täitmise kord järgmiselt:
4.1.Eno Kriibi ja Tiina Kriibi maksavad AS-ile Swedbank Liising alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust 6 aasta ja 6 kuu, s.o 78 kuu jooksul iga kuu viimaseks kuupäevaks vähemalt 300 eurot, mille arvelt kõigepealt loetakse tasutuks põhivõlg ning selle täielikul kustutamisel viivised.
4.2.Eno Kriibi ja Tiina Kriibi maksavad AS-ile Swedbank Liising viivist arvestusega 10% aastas põhivõla jäägilt, mille summa on hagejal õigus arvestada pärast põhivõla kustutamist tasumisele kuuluva viivise hulka.
4.3.Kostjatel on õigus teha suuremaid tagasimakseid ja kustutada võlakohustus enne kohtu määratud tähtaega.
4.4.Kostjate poolt kahe järjestikuse makse osaliselt või täielikult tegemata jätmise korral on hagejal õigus pöörata kogu võla ja viivise jääk koos lisandunud viivisega täitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
5.Menetluskulud jätta Swedbank Liising AS-i kanda 41,45% ulatuses ja Eno Kriibi ning Tiina Kriibi kanda solidaarselt 58,55% ulatuses. Poolte vahel ei ole vaidlust liisingulepingute sõlmimise üle ning selles, et liisinguvõtja ei suutnud lepinguid täita, mistõttu liisinguandjal oli seadusest tulenev alus lepingute ülesütlemiseks. Tl 57 (I kd) oleva 25.05.2009 teatise kohaselt palus hageja liisinguvõtjal tasuda tekkinud võlgnevus hiljemalt 14 päeva jooksul pärast teatise kättesaamist, vastasel korral ütleb liisinguandja lepingud üles ning palub tagastada liisinguesemed. Rohkem teatisi lepingute ülesütlemise kohta ei ole liisinguvõtjale saadetud. Sellest tulenevalt on liisingulepingud lõppenud ülesütlemise teatises märgitud tähtpäeval, s.o hiljemalt 07.06.2009, mille kostjad on õigeks võtnud. Vaidlust ei ole ka käenduslepingute sõlmimise ning nende kehtivuse üle. Käendajatele saadeti 25.05.2009 teade liisinguvõtja võlgadest liisingulepingute järgi (I kd tl 74-75, 80-81). Lisaks on hageja saatnud käendajatele 15.10.2009 kuupäevaga teatised liisingueseme müüki suunamise kohta (I kd tl 175-178) ning 10.09.2010 teated selle kohta, et liisinguvara on võõrandatud ja üles on jäänud müügikahjul põhinev võlg. Kohus oli seisukohal, et hageja on teavitanud kostjaid kui käendajaid liisinguvõtjal tekkinud viivitusest kohustuste täitmisel ning on nõudnud käendajatelt võla tasumist. Tl 60 ja 118 (I kd) olevate vara üleandmise-vastuvõtmise aktide kohaselt on nendele alla kirjutanud vara üleandja, vara vastuvõtja (OÜ Reeborn vara omaniku volitatud esindajana) ja vara hoiustaja esindajad. Seega ei vasta tegelikkusele kostjate väide, et OÜ Reeborni esindaja allkiri vara vastuvõtu aktidel puudub. Kostjate esindaja on kirjalikes seisukohtades korduvalt rõhutanud asjaolu, et liisingulepingud lõppesid nende ülesütlemisega 07.06.2009, seega ei ole vaidlust ülesütlemise kehtivuse üle. Liisinguvõtja tagastas liisitud vara selle omanikule, s.o hagejale 10.09.2009, st 3 kuud hiljem. Kohtule ei ole tõendatud, et hageja oleks esitanud kostjale nõude anda liisitud sõiduk üle liisingufirmale kohe pärast lepingu lõppemist 07.06.2009. Kui liisinguvõtjale esitatakse pärast lepingu ülesütlemist arveid lepingu täitmiseks, siis ei pea liisinguvõtja aru saama, et liisinguandja nõuab vara tagastamist. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta rahuldamata hageja nõue tl 61 ja 119 olevate tagastusteenuse osutamise arvete tasumiseks kokku 6000 krooni, s.o 383,47 euro ulatuses. Hageja ei ole ümber lükanud kostja E. Kriibi väidet, et tema tõi veoki koos haagisega platsile ja andis selle üle. Hageja ei ole tõendanud, et kostja ei ole täitnud liisitud sõiduki üleandmise kohustust kokkulepitud ajal ja kohas, mistõttu hagejal tekiks nõudeõigus kulude hüvitamiseks liisingulepingu üldtingimuste (I kd tl 17-22) p-i 7.5.1 kohaselt. Kohus rahuldas hageja nõude vara müügi korraldamise eest tasutud summa väljamõistmiseks (I kd tl 63 arve 9975 krooni, s.o 637,52 eurot) osaliselt. Vara müügiakti (I kd tl 65) kohaselt anti autorong müüki 13.10.2009 ja müüdi 27.10.2009. Kohus oli seisukohal, et mõistlik ja põhjendatud tasu autorongi komisjonimüügi eest on lühikest müügiperioodi arvestades 200 eurot ilma käibemaksuta ning nimetatud summa tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista. Kohus lähtus veoki ja haagise turuväärtuse määramisel ekspert R. Mündi arvamusest (I kd tl 205-237). Ekspert on piisavalt põhjendanud tema poolt määratud hinda (I kd tl 208). Eksperdi hinnangul oli müüdud autorongi väärtus 2009 sügisel 26 843 eurot ilma käibemaksuta. Haagise hind oli sellest 5752 eurot. Kohus oli seisukohal, et kostja esitatud tõendid müügiportaalidest ei ole piisavalt objektiivsed, et nende alusel saaks lugeda tõendatuks liisinguvara kostjate poolt väidetud oluliselt suurem väärtus. Hageja ei ole pärast eksperdiarvamuse laekumist esitanud kohtule oma seisukohti võla suuruse osas ning kostja vastuväidete ja taotluste osas. Kohus lähtus otsuse tegemisel seega asjas esitatud tõenditest ja kostja vastuväidetest. Kostjad ei tunnistanud hageja nõuet saada käibemaksu osamaksetelt, mistõttu kohus vähendas kostjatelt väljamõistetavat summat hageja poolt arvetel esitatud osamaksudelt arvutatud käibemaksude võrra. Kogu hageja liisingulepingutest tulenev võlanõue ja müügikahju on esitatud ilma
käibemaksuta, mistõttu käibemaksu arvestamine mõnedelt osamaksetelt ei ole põhjendatud. Samuti võttis kohus arvesse kostjate vastuväiteid selle kohta, et hageja ei võinud pärast liisingulepingute ülesütlemist esitada arveid liisinguvõtjale osamaksete maksmiseks, mistõttu arvetel märgitud ostusummad tuleb lugeda võla jäägi hulka. Intressi maksmise kohustust kostjatel pärast 07.06.2009 toimunud ülesütlemist enam seaduse järgi ei saanud olla. VÕS § 367 lg 2 kohaselt tuleb liisingulepingu ülesütlemise järel kulude kindlakstegemisel maha arvestada lepingust tulenev intress. Kohus liitis kostja arvestatud müügikahjule, mis veoki osas on 10 057,47 eurot, juurde autorongi müügikulu 200 eurot. Kohus oli seisukohal, et veoki Mercedes Benz Actros 1840L ostuhinna finantseerimise kulu ja müügikulu tuleb kostjatelt VÕS § 367 lg 1 alusel välja mõista. Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene käesoleval ajal, et müügikahju jagatakse liisinguandja ja –võtja vahel võrdsetes osades. Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtul lepingu nr 1 alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista 10 257,47 eurot ning lepingu nr 2 alusel haagise Rolfo C171 müügikahju 7 729,30 eurot. Kohus nõustus kostjate vastuväidetega haagise liisingulepingust tulenevate kohustuste lõppemise kohta 07.06.2009, millest tulenevalt hagejal ei ole õigust nõuda hilisema aja eest intressi. Hageja taotles kostjatelt viivise väljamõistmist kuni põhivõla tasumiseni. Liisinguvõtja oli lepingute (I kd tl 10-14 ja 84-88) p-i 5.1 kohaselt kohustatud maksma viivist 0,25% päevas. Kostjad on esitanud taotluse väljamõistetava viivise vähendamiseks. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid kostjate sellekohasele taotlusele, sealhulgas taotlusele ajatada väljamõistetava summa tasumine vähemalt viiele aastale. Kostjad on füüsilised isikud, kelle kanda jääb äriühingu ebaõnnestunud tehingust tulenev võlg. Sellest tulenevalt pidas kohus võimalikuks kohelda käendajaid tarbijatena, mille tõttu liisingulepingutes kokku lepitud viivis aastamääraga 91,25% on ebamõistlikult suur. Kohus oli seisukohal, et mõistlik ja põhjendatud on antud asjaoludel vähendada kostjatelt välja mõistetavat viivist 10%-ni aastas ning määrata välja mõistetud põhivõla 17 986,77 euro tasumine 6 aasta ja 6 kuu jooksul (arvesse võttes ka lisanduva viivise tasumise kohustust) alates kohtuotsuse jõustumisest, kuid kostjad peavad maksma hagejale viivist põhivõla jäägilt 10% aastas. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid kostjate taotlusele määrata kohustuse täitmise järjekord selliselt, et tehtavast maksest kõigepealt loetakse tasutuks põhivõlg ning pärast põhivõla täielikku tasumist loetakse makse viivise katteks. Kostjatelt välja mõistetav viivis kuni hagi kohtusse esitamiseni 27.09.2011 on (10,96% x 3 818,41) 418,50 eurot. Alates 28.09.2011 kuni kohtuotsuse tegemiseni 20.06.2013 on kostjatelt välja mõistetav viivis 17 986,77 eurolt (631 päeva x 0,027%x17986,77) 3 109,40 eurot. Kokku tuleb kostjatelt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 3 527,90 eurot. Kostjad on kohustatud hagejale tasuma alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust 6 aasta ja 6 kuu, s.o 78 kuu jooksul iga kuu viimaseks kuupäevaks tasuma vähemalt 300 eurot, mille arvelt kõigepealt loetakse tasutuks põhivõlg ning selle täielikul kustutamisel viivised. Lisaks on kostjad kohustatud tasuma hagejale viivist arvestusega 10% aastas põhivõla jäägilt. Kohus rahuldas hageja nõude 36 744,58 euro väljamõistmiseks 21 514,67 euro, s.o 58,55% ulatuses, mistõttu hageja kanda jääb 41,45% ja kostja kanda 58,55% kõikidest menetluskuludest.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Eno Kriibi ja Tiina Kriibi esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad maakohtu otsuse tühistamist osaliselt ja selles osas uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata või saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellandid paluvad menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:
1) ei ole hageja tõendanud, et kohtu poolt viidatud 15.10.2009. a teatised liisingueseme müüki suunamise kohta on reaalselt välja saadetud, st puuduvad postiasutuse kinnitused. Kostjaid ei teavitatud müügiprotsessist; 2) müüs Swedbank Liising AS koostööpartneriga Volvo Estonia OÜ autorongi kiirmüügi korras mitmekordselt allpool turuhinda oleva hinnaga OÜ-le Estmet. Hageja käitumine autorongi võõrandamisel ei ole olnud kooskõlas VÕS §-st 6 tuleneva hea usu ja VÕS §-st 7 tuleneva mõistlikkuse põhimõttega ning on olnud eesmärgipäraselt suunatud liisinguvõtja ja käendajate kahjustamisele. Põhjendatud ei ole kostjatelt müügiteenuste kulude ja autorongi jääkväärtuse väljamõistmine või alternatiivselt müügikahju jätmine kostjate kanda 100% suuruses ulatuses; 3) puudub hagejal õigus nõuda veoauto jääkväärtuse hüvitamist. Hageja on omaks võtnud kostjate väited selles, et veoauto turuväärtus liisinguandjale tagastamise hetkel oli 35 00040 000 eurot ja müügikahju tuli jätta vähemalt 50% ulatuses liisinguandja kanda. Kohtule ekspertiisiakti saabumise järgselt ei ole hageja esitanud omapoolseid seisukohti ega väiteid, mistõttu on põhjendatud järeldus, et hageja on kõigi kostja poolt esitatud väidete ja seisukohtadega nõustunud. Maakohus ei ole arvestanud, et liisinguvõtja ja käendajate kohustuste suuruse hindamisel tuleb lähtuda liisinguesemete turuväärtusest tagastamise hetkel, mitte sõidukite müügihinnast (nt Riigikohtu 05.03.2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-12); 4) ei ole hageja eristanud osamaksete puhul käibemaksuga ja käibemaksuta summasid ega arvestanud asjaoluga, et müügikahju on liisinguandja ja liisinguvõtja jagatud risk. Kostjad leiavad, et hagejal puudub õiguslik alus kogu müügikahju sissenõudmiseks kostjatelt ning liisingulepingu p-s 7.4.1 selleks aluse andev tingimus on tühine, sest see on pooli ebamõistlikult kahjustav. Jagades pooleks hageja poolt viidatud veoauto müügikahju, mis ekspertiisi tulemusi aluseks võttes on 10 057,47 eurot, saame 5028,73 eurot, mis peaks olema liisinguvõtja poolt kantav hinnarisk. Kostjad märgivad, et hageja ei ole eeltoodud arvestuskäigule ja müügikahju kandmise jaotuse väidetele kordagi vastu vaielnud ning on sellega nõustunud; 5) puudub hagejal õigus nõuda liisingulepingu nr 0144747L objektiks olnud veoauto haagis Rolfo Cl71 jääkväärtuse hüvitamist. Hageja on omaks võtnud kostjate väited selle kohta, et haagise turuväärtus liisinguandjale tagastamise hetkel oli ligikaudu 20 000 eurot ja müügikahju tuli jätta vähemalt 50% ulatuses liisinguandja kanda. Jagades pooleks hageja poolt viidatud haagise müügikahju, mis ekspertiisi tulemuste kohaselt peaks olema 7729,3 eurot, saame 3864,65 eurot, mis peaks olema liisinguvõtja poolt kantav hinnarisk; 6) on viivise väljamõistmine põhjendamatu. Arvestades, et hageja on võtnud omaks põhinõude puudumise TsMS § 231 lg 4 kohaselt, ei saa kostjatelt viivist nõuda.
5.Swedbank Liising AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta solidaarselt apellantide kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) peab vastavalt VÕS § 367 lg-le 1 liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega; 2) on vastustaja terve menetluse vältel vaielnud vastu apellantide seisukohtadele liisinguesemete turuväärtuse kohta;
3) on maakohtu otsus kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega. Lähtutud ei ole liisingulepingutes toodud kokkuleppest, mille Riigikohus on tunnistanud tühiseks tüüptingimuseks, vaid võlaõigusseaduses sätestatust. VÕS 367 lg 3 järgi tuleb kindlaks teha liisingueseme väärtus liisinguandjale tagastamise ajal. Käesolevas vaidluses on riiklikult tunnustatud ekspert määranud kindlaks liisinguesemete väärtuse nende liisinguandjale tagastamise hetkel.
6.Swedbank Liising AS esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt ja selles osas uue otsuse tegemist, millega: 1) mõista kostjatelt hageja kasuks täiendavalt välja 849,70 eurot ja viivis protsendina põhinõudelt (18 545,99 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni lepingus nr 1 ja lepingus nr 2 sätestatud määras (0,25% päevas); 2) tühistada maakohtu otsusega määratud kohtuotsuse täitmise kord. Hageja palub menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda. Vastuapellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) ei ole kohus põhjendanud, miks oli kohtu arvates mõistlik komisjonitasu müügiperioodi eest 200 eurot 637,52 euro asemel; 2) ei nõustu hageja kohtu seisukohaga selles, et alusetu on käibemaksu arvestamine mõnedelt osamaksetelt. Kohus ei ole tõendeid hinnanud korrektselt, kuivõrd enne liisingulepingute ennetähtaegset lõpetamist esitatud arved kuuluvad seadusest tulenevalt tasumisele koos käibemaksuga. Põhjendamatu on vastustaja nõudest arvestada maha juba enne liisingulepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud arvetelt käibemaks; 3) on kohus vähendanud põhjendamatult lepingujärgset viivisemäära. Tulenevalt VÕS § 162 lg-st 1 on viivise vähendamise eelduseks lepingupoolte majandusliku seisundi hindamine. Käesoleva tsiviilasja raames puuduvad igasugused tõendid, mis kajastaksid apellantide majanduslikku olukorda. Hageja juhib tähelepanu, et kostjad olid lepingu sõlmimise ajal liisinguvõtja juhatuse liikmed ja osanikud, millest tulenevalt ei ole neid võimalik käsitleda tarbijatena. 23. märtsil 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06 on Riigikohus asunud seisukohale, et osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted. Apellantidelt kuulub väljamõistmisele lepingujärgne viivisemäär 0.25 % päevas ja seda nii lepingu lõpetamiseni tasumata debitoorsetelt arvetelt kui ka hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku täitmiseni; 4) vaidleb hageja vastu kohtu otsusele ajatada võlgnevuse tasumine 6 aastaks ja 6 kuuks, s.o kokku 78-ks kuuks. Kohus on määranud kohtuotsuse täitmise korra ebamõistlikult ja põhjendamatult pikale perioodile ning samal ajal vähendanud ka veel võlausaldajale hüvitatava kompensatsiooni suurust. Hageja on seisukohal, et antud olukorras kahjustatakse oluliselt võlausaldaja majanduslikke huve.
7.Eno Kriibi ja Tiina Kriibi vaidlevad vastuapellatsioonkaebusele vastu ja taotlevad selle menetlusse võtmata jätmist või rahuldamata jätmist. Kostjad paluvad menetluskulud jätta hageja kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on hageja E. Kriibi ja T. Kriibi 19.07.2013 apellatsioonkaebuse kätte saanud enam kui seitse kuud tagasi. Juhul, kui hageja ei ole vastuapellatsioonkaebuse esitamisel järginud TsMS § 635 lg-s 2 nimetatud tähtaega, puudus selle menetlusse võtmiseks alus;
2) on viivisenõue 0,25% päevas ebamõistlikult suur. Kostjatel ei ole võimalik hageja nõutud määras viivist tasuda, sest nende sissetulekud on väikesed ja nende üldine majanduslik olukord ei ole hea. Andmed vastustajate majandusliku seisukorra kohta on tsiviilasja toimikus. Vastustajad paluvad tsiviilasja materjalide juurde võtta tõendi, millest nähtuvalt on E. Kriibi töötu (lisa 1). Hageja ei ole tõendanud ega põhistanud, et viivise määr peaks viivise eesmärgist nähtuvalt olema kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär; 3) on kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramine vajalik ja põhjendatud. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid kostjate viivise vähendamise ega kohtuotsuses täitmise korra kindlaksmääramise taotlustele; 4) ei ole põhjendatud müügi korraldamisega seonduvate tasude ja kulude väljamõistmine; 5) on põhjendatud kohaldada VÕS § 6 lg-t 2 ja jätta müügikahju täielikult või vähemalt 50% ulatuses hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus täiendab käesoleva otsusega maakohtu õiguslikke põhjendusi.
9.Maakohus ei ole otsuses märkinud, millise sisuga oli liisinguandja ja –võtja vahel sõlmitud leping – kas tegemist oli kapitali- või kasutusrendiga. Samas saab maakohtu põhjendustest järeldada, et maakohus käsitles lepinguid õigesti kapitalirendilepingutena. Ringkonnakohtule esitatud kaebustes ei ole pooled samuti lepingute sisu küsimust otsesõnu tõstatanud, kuid samas on vaidlustatud käibemaksu arvestamist, mille lahendamise eeldusena tuleb määratleda, millise majandusliku sisuga oli leping. Ringkonnakohus leiab, et tegemist oli kapitalirendilepingutega, seda kinnitavad asjaolud, et liisinglepingu esimesele osamaksele on juurde arvutatud liisingeseme käibemaks kogu ulatuses, samuti lepiti kolmepoolselt kokku riskide jaotuses ja selles, et liisinguosamaksete ja intressi tasumisel täies ulatuses, läheb liisinguvõtjale üle liisingueseme omandiõigus.
10.Vastuseks apellatsioonkaebusele peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.
10.1.Apellantide väited, mille kohaselt hageja peab kandma täiendavalt riski tekkinud müügikahju osas lisaks sellele, mida maakohus arvestas, ei ole põhjendatud. Apellantide väited selle kohta, et hageja rikkus müügiprotseduuri reegleid ning liisinguesemed müüdi alla turuhinna, on õiged, kuid maakohus on nende asjaoludega arvestanud, ning põhjendatult lähtunud eksperdi poolt nimetatud esemete hinnast. Ringkonnakohus leiab, et aluseks võttes apellatsioonkaebuse väited, on maakohus õigesti määranud liisingulepingute lõppemisega kaasnenud võlgniku kohustuse suuruse, sh müügikahju, mille eest vastutavad kostjad. Apellantide väide, et liisingulepingute tingimus, mis annab aluse võlgnikult sisse nõuda müügikahju, on ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine tüüptingimus, ei ole õige. VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kapitalirendi korral on liisinguvõtjal kohustus liisinguese omandada ning tasuda kogu liisingueseme soetamismaksumus. Kapitalirendi korral tuleb liisinguandja rikastumise vältimiseks veel tegemata liisingumaksetest (sh kokkuleppeline jääkväärtus) maha arvata kogu liisingueseme väärtus liisingueseme liisinguandjale tagastamise ajal.
Müügikahju tekib, kui liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise ajal on väiksem kui liisingueseme kokkuleppelise jääkväärtuse ja tasumata liisingumaksete summa. Kapitalirendi korral kannab liisinguvõtja müügikahju, kuna ta võttis lepinguga kohustuse liisinguese omandada. Sellest tulenevalt on ta võtnud endale ka riski, et liisingueseme väärtus võib ajas langeda.
10.2.Apellantide väide, et hageja ei ole eristanud käibemaksuga ja käibemaksuta summasid on osaliselt õige. Ringkonnakohus märgib, et kohus kohaldab seadust ja seetõttu tuleb lähtuda asjaolust, et hageja nõue tekkis kapitalirendilepingust. Liisingulepingust tuleneb, et liisinguvõtja pidi esimese osamaksega tasuma kogu liisingueseme käibemaksu. Seega pidid olema igakuised maksed käibemaksuta ning koosnema põhiosast ja intressist. Asja materjalidest nähtub, et käibemaks (kokku summas 16,79 eurot) oli märgitud liisinglepingu lisana sõlmitud kütusekrediidi lepingu alusel esitatud arvetele. Ringkonnakohus leiab, et kütuse krediit oli teenus ja hageja on selles osas õigustatud ka käibemaksu hüvitust saama.
10.3.Apellantide väide, et hagejal puudub üldse viivisnõue, ei ole õige. Pooled ei vaidle selle üle, et võlgnik hilines liisingmaksete ja arvete alusel tasumisele kuulunud summade tasumisega ning ei täitnud kohustust viivitamatult ka pärast liisinglepingute ülesütlemisega lõppemist. Kuna võlgnik rikkus lepingut ning hilines kohustuse täitmisega, siis on hagejal õigus nõuda viivist täitmisega viivitatud aja eest.
11.Vastuseks vastuapellatsioonkaebusele peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.
11.1.Vastuapellandi väitel tuleneb seadusest, et liisinglepingu kehtivuse ajal esitatud arved kuuluvad tasumisele koos käibemaksuga. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu lõppjäreldus on käibemaksu välja mõistmata jätmise osas õige, kuid möönab, et maakohus on jätnud hageja käibemaksu nõude rahuldamata napi selgitusega, et kuna hageja võlanõue on esitatud ilma käibemaksuta, siis ei ole mõnedelt maksetelt käibemaksu arvestamine põhjendatud. Ringkonnakohus kvalifitseeris lepingu kapitalirendilepinguks ja asjas ei ole vaidlust, et liisinguvõtja tasus kogu liisingeseme käibemaksu lepingu sõlmimisel, seetõttu olid igakuised maksed käibemaksuta. Ringkonna kohus nõustub sellega, et tasumata kütuse arvetelt tuli käibemaksu tasuda. Kuna hageja esitas osa nõudes märgitud arvetest käibemaksuga ja maakohus luges hageja nõude täies ulatuses põhjendatuks osas, mis tekkis enne lepingu ülesütlemist (summas 3 818,41 eurot), siis ei muuda ringkonnakohus nõude suurust kütuse eest esitatud arvete osas.
11.2.Vastuapellant vaidlustas maakohtu otsuse müügikulude vähendamise osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning leiab, et maakohus hindas õigesti asjas olevaid tõendeid ja luges põhjendatuks müügikulu summas 200 eurot.
11.3.Ringkonnakohus ei nõustu vastuapellandiga, et maakohtul puudus seadusest tulenev alus viivist vähendada. Ringkonnakohus möönab, et maakohtu põhjendustest ei saa üheselt aru, kas kohus vähendas viivist või luges selle tühiseks. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus lugeda viivist selle suuruse tõttu tühiseks, kuna suuruse leppisid äriühingud eraõigussuhtest tulenevas lepingus kokku. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega viivise vähendamise osas, kuid peab vajalikuks selles osas otsust täiendada. Mõlemad pooled on ringkonnakohtus vaidlustanud viivise väljamõistmise. Kostjad esitasid maakohtule viivise vähendamise nõude, kuid maakohus ei selgitanud menetlusosalistele võimalust esitada viivise vähendamise taotlusega omapoolseid põhistusi ja tõendeid.
Arvestades maakohtu minetusi selgitamiskohustuse täitmisel ja kaebuste ulatust, peab ringkonnakohus põhjendatuks võtta asja juurde vastuapellatsioonkaebuse vastusele lisatud uus tõend, millest nähtub, et üks kostjatest on töötuna arvel. Kuna maakohus vähendas viivise nõuet, siis puudus kostjatel põhjus tõendada viivise vähendamise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, kuid kui vastuapellant vaidlustas viivise vähenemise, siis tekkis kostjatel tõendi esitamiseks põhjus, seetõttu loeb ringkonnakohus TsMS § 652 lg 4 järgi lubatavaks kostja Eno Kriibi kohta esitatud töötukassa tõendi. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Maakohus on õigesti põhjendanud, et viivis aastamääraga 91,25 % on käesolevas asjas ebamõistlikult suur. Kostjad on füüsilised isikud, kes käendasid juriidilise isiku kohustusi finantsasutuse ees. Arvestades kostjate majanduslikku olukorda, sh kohustusi hageja ees, ühe kostja töötukassas arvel olemist ühelt poolt ja teisalt hageja majanduslikku olukorda, mis oluliselt ei sõltu sellest, millises suuruses kostjatelt viivis välja mõistetakse, siis oli käesoleval juhul maakohus õigustatud viivist vähendama.
12.Vastuapellatsioonkaebuse väide, et maakohus määras põhjendamatult kindlaks kohtuotsuse täitmise korra, ei ole õige. Kostjad esitasid maakohtule taotluse määrata kohustuse täitmine osamaksetena (II kd lk 173). Maakohus määras otsuse täitmise korra kindlaks kostjate taotlusel ja kooskõlas TsMS § 445 lg-ga 1.
13.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.