Kohtulahend

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud Hagiavalduse kohaselt esitas kostja 21.08.2012 hagejale kiirlaenutaotluse 200 euro laenamiseks. Hageja ja kostja sõlmisid 23.08.2012 laenulepingu nr 219, mille alusel laenati kostjale 200 eurot, mille kostja kohustus tagasi maksma ühe kuu jooksul alates laenusumma ülekandmisest kostja arvelduskontole. Raha kanti kostja arvelduskontole 23.08.2012, seega oli laenu tagasimaksmise tähtaeg 23.09.2012. Laenulepingu punkti 1.6 kohaselt on võimalik laenu pikendada 30 päeva võrra, tasudes laenu pikendamistasu 36 eurot. Kostja tasus 18.11.2012 hageja arvele 72 eurot, seega tuleb vastavalt lepingu punkti 1.6 sätestatule laenu tähtajaks lugeda 23.11.2012. Pooled leppisid laenulepingu punktis 1.4 kokku, et laenult makstav intressi määr on 216% aastas ehk 18% kuus ehk 0,6% päevas. Punkti 1.5 kohaselt arvutatakse intressi 200 eurolt, intressi arvutamine algas laenusumma kostjale üleandmise päevast ning lõppeb laenusumma täielikul tagasimaksmisel. Kuna hageja andis laenusumma 200 eurot kostjale üle 23.08.2012, tuleb intressi arvestamist alustada nimetatud kuupäevast. Kostja ei ole laenusummat hagi esitamiseni tagastanud, seega on hagejal õigus nõuda intressi 406 päeva eest. Kokku peab kostja hagejale tasuma intressi 487,20 eurot. Kostjale vastu tulles on hageja vähendanud intressi nõuet 300 euroni. Hageja palus välja mõista kostjalt põhivõlgnevus summas 200 eurot ja kõrvalnõuded 300 eurot. Kostja vastuväited Kostja tunnistas hagi osaliselt, summas 128 eurot. Kostja sai laenu 200 eurot ja on tasunud hagejale tagasi 72 eurot. Poolte vahel sõlmitud laenuleping on tühine, sest tegemist on heade kommete vastase tehinguga TsÜS § 89 lg-te 1 ja 2 alusel. Laenulepingus on krediidikulukuse määraks 216 %. Eesti Panga andmetel oli keskmine eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr augustis 2012 ehk ajal, mil leping sõlmiti 37,44%. Seega on lepinguga ületatud keskmist kulukuse määra 5,77 korda. Kõnealuse laenulepingu sõlmimisel oleks pidanud laenuandja aru saama tehingu teise poole kogenematusest ning seetõttu kaaluma põhjalikumalt laenu andmist või selgitama konkreetsemalt laenu erinevaid nüansse ja laenuga kaasneda võivaid tagajärgi. Hageja ei ole täitnud piisavalt vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Kostja palus juhul, kui kohus jõuab seisukohale, et hagi tuleb täies osas rahuldada, vähendada viivist ja muid kõrvalnõudeid VÕS § 162 kohaselt. Maakohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja kostjalt hageja kasuks kokku 237,20 eurot, millest põhivõlgnevus on 200 eurot ja intress 37,20 eurot. Lisaks mõistis kohus kostjalt välja hageja kasuks menetluskulu summas 199,25 eurot. Poolte vahel puudus vaidlus selle üle, et hageja ja kostja on sõlminud 23.08.2012 laenulepingu ning hageja on kostjale andnud laenu summas 200 eurot. Pooled on erimeelt selles, missuguses summas tuleb laen tagasi maksta ning millises summas tuleb tasuda kõrvalnõudeid. Kostja puhul ei olnud laenulepingu sõlmimise ajal tegemist kogenematu isikuga. Kostja on hagejale esitatud laenutaotluses märkinud, et töötab õigusbüroos juristina ning on varasemalt kasutanud kiirlaenu. Nimetatust tulenevalt pidi kostja olema suuteline hindama laenulepingu sõlmimisega seotud

2(7)

riske. Kostja tuginemine lepingu tühisusele on selles osas ainetu. Kostja oli enne hagejaga lepingu sõlmimist kasutanud sarnaste teenuspakkujate teenust ning sõlminud seda tüüpi lepinguid kõrge krediidikulukuse määraga ning seda on kostja teinud ka hiljem. Kohtule esitatud 21.11.2013 maksehäireregistri raporti kohaselt on kostjal olnud võlgnevusi erinevate krediidiandjate ees. Seega ei saa kuidagi väita, et kostjal puudus vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise ajal vastavate lepingute sõlmimise kogemus. Samuti on kostja tuginemine oma noorusele täiesti põhjendamata. Vastavalt TsÜS § 8 lg-le 2 on täielik teovõime 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel). Kostja on edastanud hagejale 03.01.2013 ja 30.01.2013 e-kirja, milles palub laenu ja intressi tagastada maksegraafiku alusel osamaksetena. Samuti on kostja 31.05.2013 e-kirjas hagejale teatanud, et soovib sõlmida maksegraafiku. Maksegraafikut hageja ja kostja vahel aga sõlmitud ei ole. Kostja ei ole hagejale edastatud e-kirjades märkinud, et poolte vahel sõlmitud laenuleping oleks heade kommete vastane või krediidikulukuse määr oleks liialt kõrge. Samuti on hageja laenulepingu sõlmimisel hinnanud kostja võimet maksta tagasi laenulepinguga võetud summa. Kohtule esitatud kostja 6 kuu arvelduskonto kontoväljavõttest nähtub, et kostja teeb kulutusi valdkondades (ööklubid, restoranid, taksoteenused jms.), mis ei ole hädavajalikud. Hagejale esitatud laenutaotluses on kostja märkinud enda sissetulekuks 800 eurot ning muudeks finantskohustusteks 167 eurot. Nimetatu andis hagejale aluse eeldada, et kostja on võimeline laenu kokkulepitud tingimustel tagasi maksma, s.o 200 eurolt tuleb maksta 36 eurot intressi, kokku seega 236 eurot. Eeltoodust tulenevalt hageja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping ei ole sõlmitud kostja kogenematusest teades ning sel alusel tühine. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 200 eurot ja kõrvalnõuded summas 300 eurot. Kostja tunnistab nõuet summas 128 eurot. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja on hagejale tasunud 72 eurot. Hageja käsitleb nimetatud summat kui laenu pikendamise tasu. Laenuleping p. 1.6 kohaselt juhul, kui laenusaaja ei saa laenuandjale laenu tähtajaks tasuda, on laenusaajal võimalik laenu pikendada. Laenu saab pikendada korduvalt 30 päeva võrra. Laenu pikendamiseks tuleb laenusaajal tasuda laenu pikendamistasu vastavalt 30 päeva eest 36 eurot. Laenu pikendamistasu laekumisel laenuandja arvele loetakse laen automaatselt vastavas ulatuses pikendatuks. Seega laenu pikendamiseks ei pea laenusaaja seda eraldi taotlema, vaid piisab, kui tasutakse vastav tasu. Kostja kohustus laenu tagastama lepingu p 1.3 järgi ühe kuu jooksul, seega antud juhul tuli laen tagastada hiljemalt 23.09.2012. Kostja laenu antud tähtpäevaks ei tagastanud. Kostja on tasunud 18.11.2012 hagejale 72 eurot selgitusega laenuleping nr. 219. Kuivõrd kostja laenu tagastanud ei ole, saab nimetatud summa tasumist pidada kahe kuu laenu pikendamistasuks (2x36=72). Kuivõrd laenu tagasimaksmist on kahel korral pikendatud, tuli laen hagejale tagastada hiljemalt 23.11.2012. Kostja ka selleks tähtpäevaks laenu ei tagastanud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 200 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista kõrvalnõudena intressi summas 300 eurot. Kohtu hinnangul on hageja eksinud antud juhul intressi mõiste sisustamisel. Riigikohus on 26.11.2012 kohtuotsuses kohtuasjas nr. 3-2-1-141-12 p-s 10 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest).

3(7)

Laenu tagastamise tähtpäev oli 23.11.2012. Seega on hagejal õigus arvestada intressi kuni 23.11.2012 ning sealt edasi on hagejal õigus arvestada viivist. Antud juhul on hageja arvestanud intressi kuni hagi esitamise seisuga 09.10.2013, tuginedes lepingu p-le 4.1, millise kohaselt lõpeb laenuleping lepingujärgsete maksete täielikul tasumisel. Hageja lepingu p 4.1 tõlgendamine ei ole õige ning hagejal on õigus nõuda intressi üksnes kuni laenu sissenõutavaks muutumiseni, s.o 23.11.2012. Pärast nimetatud kuupäeva on hagejal õigus nõuda viivist. Hageja viivisenõuet kostja vastu esitanud ei ole. Kostja poolt kohtule esitatud Eesti Panga kodulehe väljatrükist eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra kohta nähtub, et augustis 2012 oli tarbimislaenude kulukuse määr 37,44 %. Seega on vaidlusaluse laenulepinguga ületatud keskmist kulukuse määra 5,77 korda ning antud juhul on tegemist erakordselt kõrge krediidikulukuse määraga. Kuna antud juhul puuduvad TsÜS § 86 lg 2 preambulis sätestatud subjektiivsed asjaolud, siis ei ole tegemist tühise laenulepinguga TsÜS § 86 lg 3 alusel. Küll aga antud juhul on 18% intressimäär kuus ning 216% intressimäär aastas erakordselt kõrge. Laenuandja õigused intressimäära kehtestamisel ei ole piiramatud ning sellega ei saa tagada võlausaldaja muud huvi (antud juhul kiire rikastumine). Seega on käesoleval juhul tegemist tühise tehinguga kooskõlas TsÜS § 86 lg-ga 4. TsÜS § 86 lg 4 kohaselt kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, siis on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi. Sellisel juhul tuleb laenu kasutamise aja eest maksta intressi võlaõigusseaduse § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et TsÜS § 86 lg 4 on tühise tehingu tagajärge sätestav erinorm, mis tuleb kohaldamisele juhul, kui tehing on tühine ebaproportsionaalselt suure intressi tõttu. Sättes on antud reegel, et laenuleping on küll tühine, kuid laenu ennast peab laenusaaja tagasi maksma sama ajagraafiku alusel, nagu oleks ta seda pidanud tegema kehtiva lepingu puhul. Eelpooltoodu alusel tuleb kostjal tuleb tasuda intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras. Eesti Panga kodulehel viitava EKP baasintressimäära kohaselt moodustas aastane intressimäär alates juulist 2012 0,75% (http://www.ecb.europa.eu/stats/monetary/rates/html/index.en.html). Kuivõrd vaidlust ei ole selles, et kostja on olnud laenusummalt intressivõlgnevuses 23.08.2012 kuni 23.11.2012 (kokku 93 päeva) siis tuleb nimetatud ajaperioodi eest hageja kasuks välja mõista 37,20 eurot (0,002 x 200 x 93 = 37,20) intressivõlgnevuse katteks. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kokku 237,20 eurot, millest põhivõlgnevus moodustab 200 eurot ning intress moodustab 37,20 eurot. Kuivõrd hagi kuulub osalisele rahuldamisele, tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel hageja menetluskulud 47,44% ulatuses jätta kostja kanda ja kostja menetluskulud 52,56% ulatuses hageja kanda. Hageja põhjendatud menetluskulud moodustavad kokku 420 eurot, millest 47,44% on 199,25 eurot. Kostja omapoolset menetluskulude nimekirja kohtule esitanud ei ole, mistõttu jäävad kostja menetluskulud kostja enda kanda. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kuulub kostja poolt hagejale maksmisele 237,20 eurot, millest põhivõlgnevus 200 eurot ja intress 37,20 eurot, ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu summas 199,25 eurot ehk 47,44% ulatuses, teha uue otsuse, millega mõistetaks kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 128 eurot ja intress 12,40 eurot, kokku 140,40 eurot, tasumise tähtajaga 1 (üks) kuu või saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks, ning jätta menetluskulud

4(7)

hageja kanda. Kostja taotleb asendada kohtuotsuse jõustumisel kohtuotsuses kostja nimi tähemärgiga ning jätta avalikustamata kostja isikukood, sünniaeg ja aadress. Maakohus on õigesti tuvastanud, et tegemist on tühise tehinguga, kuid ei ole kohaldanud õigesti tühise tehingu tagajärgi (TsÜS § 86 lg 4). Õige kohaldamise puhul tuleks kostja poolt tasutud 72 eurot arvata võla katteks ning kostja põhivõlgnevuse suuruseks jääb 128 eurot (200 eurot – 72 eurot = 128 eurot). Kuna seaduse ja kohtupraktika kohaselt peab tagastama tühise tehingu järgi saadu ja maksma VÕS § 94 lg 1 järgset intressi raha kasutamise eest kogu kokkulepitud tähtaja eest ning kogu makstud tasu (sh lepingu pikendamise tasu) saab aga arvata selle võla katteks, ehk kostja poolt tasutud 72 eurot ei olnud lepingu pikendamine, vaid laenu tasumine, siis laenu lõpptähtaeg oli 23.09.2012, mitte 23.11.2012 nagu kohus ekslikult on tuvastanud. Seega kuulub kostja poolt tasumisele intress ühe kuu eest. Otsuses on aga intressi arvestatud 93 päeva ehk 3 kuu eest. Ühe kuu (31 päeva) eest tasumisele kuuluv intress on summas 12,40 eurot (0,002 x 200 x 31 = 12,40). Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 140,40 eurot, millest põhisumma on 128 eurot ja intress 12,40 eurot. Arusaamatu on kohtu esitatud seisukoht, et kostjat ei sa nooreks pidada seetõttu, et ta on täisealine ja tal on täielik teovõime. Samuti ei saa nõustuda seisukohaga, et kuna kostja töötab juristina, on tal automaatselt kogemused kõigi lepinguliikide ja nendest tulenevate tagajärgedega. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-49-11 p 9 kohaselt võib kogenematusele osutada isiku noorus või nt see, kui ta on sõlminud ühe oma esimesi krediidilepinguid. Kogenematust välistavaks asjaoluks ei saa lugeda ainuüksi omandatud haridust või krediidi võtmise eesmärki. Kui hageja oleks täitnud vastutustundliku laenamise printsiipi, ei oleks hageja saanud ega tohtinudki kostjale raha laenata, sest hageja valduses olevate andmete põhjal oli rohkem kui ilmselge, et kostja ei suuda laenu tagasi maksta. Menetluskulud tuleks täies ulatuses jätta hageja kanda. Kostja on terve menetluse kestel olnud seisukohal, et vaidlusaluse laenulepingu puhul on tegemist tühise tehinguga ja tunnistanud võlgnevust summas 128 eurot ning märkinud, et tasutud 72 eurot tuleb lugeda võla tasumiseks, samuti on kostja olnud seisukohal, et väljamõistmisele kuulub seadusjärgne intress. Kostja on menetluse kestel teinud korduvalt hagejale ettepaneku sõlmida kompromiss, kuid hageja on põhimõtteliselt keeldunud kompromissläbirääkimistest. Lisaks on hageja juba enne kohtumenetlust käitunud pahatahtlikult, lastes teadlikult suureneda viivisel ja intressil. Kostja palus hagejalt maksegraafiku sõlmimist 03.01.2013, 30.01.2013 e-kirjaga. Hageja võttis ühendust alles 28.05.2013 ning 03.06.2013 e-kirjas väitis, et ei ole varasemaid kostja kirju kätte saanud, mis on alusetu. Hagejal on kõrgendatud hoolsuskohustus ning tal ei ole õigust väita, et ta ei saanud e-kirju kätte. 2013 suvel esitas hageja kostja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse põhinõudega summas 200 eurot ja kõrvalnõuetega summas 200 eurot, kokku 400 eurot. Oma vastuväites kostja tunnistas nõuet osaliselt summas 128 eurot (põhinõue). 24.08.2013 võttis hageja maksekäsu kiirmenetluse avalduse tagasi. Seejärel esitas hageja hagiavalduse kostja vastu (käesolev menetlus), millega nõudis kostjalt laenulepingu järgse võlgnevuse tasumist kogusummas 500 eurot, millest 200 eurot põhivõlg ja 300 eurot kõrvalnõuded. Kui hageja ei oleks avaldust tagasi võtnud, oleks kohus teinud määrusena maksekäsu 128 euro ulatuses.. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

5(7)

Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu lõppjärelduse muutmiseks. Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et poolte vahel sõlmitud laenuleping ei olnud sõlmitud kostja kogenematusest tulenevalt ega sel alusel tühine. Kostja ei tuginenud menetluses TsÜS § 86 lg 2 preambulis ja § 86 lg 3 esimeses lauses nimetatud asjaoludele, mille kohaselt hageja oleks teadnud või pidanud teadma kostja erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest või muudest sellistest asjaoludest. Kostja tugines üksnes asjaolule, et kostja oli kogenematu ehk asjatundmatu ning hageja teadis või pidi sellest teadma. Lähtudes kostja esile toodud asjaolust, on maakohus õigesti leidnud, et antud juhul puuduvad TsÜS § 86 lg 2 preambulis sätestatud subjektiivsed asjaolud. Maakohus on ammendavalt põhjendanud, kuidas tõenditega on ümber lükatud TsÜS § 86 lg 3 esimesest lausest tulenev eeldus, mille kohaselt, kui vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis pool teadis või pidi teadma teise poole kogenematusest. Kuid maakohus on ebaõigesti leidnud, et käesoleval juhul on tegemist tühise laenulepinguga TsÜS § 86 lg 4 alusel. TsÜS § 86 lg-s 4 ei ole sätestatud tehingu tühisuse aluseid, vaid reguleeritud tühise tehingu tagajärgi. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul puudub alus lugeda tarbijakrediidilepingut tühiseks ka TsÜS § 86 lg 1 alusel. Riigikohus on 05.03.2014 määruses kohtuasjas nr 3-2-1-186-13 (p 22) leidnud, et TsÜS § 86 lg-t 1 on võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Sellise olukorraga võib vähemalt eelduslikult olla tegu, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Käesolevas asjas puudus vaidlus, et krediidi kulukuse määr oli 5,77 korda kõrgem kui krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr. Sellest tulenevalt ei olnud poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustaks lugeda tehingu heade kommete vastaseks krediidisaaja sundolukorrast sõltumata. Eeltoodust tulenevalt ei olnud poolte vahel 23.08.2012 sõlmitud tarbijakrediidileping tühine. Kostjalt tuli lepingust tulenev võlg välja mõista. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ka menetluskulude osas. Apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt kostja võttis hagi 128 euro osas kohe õigeks, on asjakohatu. TsMS § 168 lg 6 kohaselt, kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Hagi esitamine oli põhjendatud omaksvõttu ületavas osas, milles hagi rahuldati. Samuti andis kostja oma käitumisega põhjust hagi esitamiseks ka osas, milles kostja menetluses hagi õigeks võttis, sest apellatsioonkaebuse väidete kohaselt esitas hageja kostja vastu nõude ka enne hagi esitamist ja kostja ei rahuldanud nõuet. Apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt kostja pakkus kohtumenetluses kompromissi sarnases ulatuses, milles hagi rahuldati, on põhjendamatu. TsMS § 163 lg 2 kohaselt, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Maakohus ei rikkunud diskretsiooni piire, kui ei pidanud hagi rahuldamise ulatust sarnaseks kostja kompromissettepanekuga. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt pakkus kostja tasuda nõudest 164 eurot. Hagi rahuldati 237,20 euro ulatuses, s.o oluliselt suuremas ulatuses. Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu otsusega kindlaks määratud menetluskulude suurust.

6(7)

Ringkonnakohus määrab asendada jõustunud kohtuotsuse avalikustamisel arvutivõrgus kohtuotsuses kostja nimi tähemärgiga ning jätta avalikustamata kostja isikukood, sünniaeg ja aadress. Kostja taotlus on põhjendatud. Tsiviilasjas tehtud kohtulahendi avalikustamise eesmärk ei ole menetlusosaliste isikuandmete avalikustamine. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta kostja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174).

Tiit Kollom /allkirjastatud digitaalselt/

Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.