Kohtulahend

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja tellijana ja hageja vedajana 10.05.2011 veolepingu nr 13733 + 13734, millega hageja kohustus vedama kaks Morola Supertermoli 2003 tüüpi jahti maismaad mööda Itaaliast (Sitsiilia saarel asuvast Port of Marinello’st) Eestisse (Tallinnasse). Veolepingule vormistati rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) kohaselt 11.07.2011 saatekirjad. Jahid anti hagejale kui vedajale üle. Kaupade saajale üleandmisel Eestis tuli ilmsiks asjaolu, et veo käigus kadusid ühe jahi (kaatri) kaks sõukruvi. Sitsiilias kaatri veoks vastuvõtmisel olid kõik sõukruvid kaatri küljes. Kaatrit vedav treiler paigutati laevale sõiduks üle Vahemere Naapolisse. Maha laadimisel Naapolis sai kaatri üks alumine sõukruvi kahjustada, mille kohta koostati 13.07.2011 kahjuprotokoll. Teekond jätkus laevaga Lüübekist Tallinna. Enne treileri laevale paigutamist hageja demonteeris kaks sõukruvi ja paigutas need eraldi samale treilerile, kust need merereisi ajal kaduma läksid. Jahtide omanik ja saaja Käsmu Laevaomanikud OÜ soetas uued sõukruvid ja kaks võlli, kogumaksumusega 24 120, 74 eurot. Jahtide omanik esitas kostjale kahju hüvitamise nõude detailide maksumuse ulatuses, mille viimane ka tasus. 18.07.2011 esitas hageja kostjale veoteenuse arve nr 13733/13734 nr R111009 (kogusummas 38 000 eurot, millest kostja oli 14.06.2011 ettemaksuna tasunud hagejale 13 000 eurot). Seega esitatud arve alusel kuulus tasumisele 25 000 eurot. Arve tasumise tähtajaks oli märgitud 01.08.2011. Kostja esitas 12.09.2011 hagejale arve nr 1485, millega nõudis hagejalt jahtide saajale hüvitatud kahju (24 120, 74 euro) tasumist. Kostja teatas hagejale, et tasaarvestab kahjuhüvitise nõude hageja veotasu nõudega. Tasaarvestamise tulemusena tasus kostja hagejale 879, 26 eurot. 08.11.2011 teatas hageja kostjale, et hageja kui vedaja vastutus on piiratud CMR artikli 23 punkti 3 kohaselt. Vedaja poolt hüvitamisele kuuluva summa suurus ei või ületada 8,33 SDR-ühikut puuduoleva brutokaalu kilogrammi eest. Lähtudes kaotsiläinud sõukruvide kogukaalust (50 kg), vastutab hageja vaid 464, 39 euro ulatuses. Tegemist on osaliselt kaotsiläinud veosega. Kostja ei aktsepteerinud hageja seisukohta ja nõudis hagejalt kogu kahju hüvitamist. Hageja leidis, et hüvitise suuruse arvutamisel tuleb lähtuda kaotsiläinud sõukruvide kaalust, mitte jahtide kogukaalust. Hageja poolt teostatud veo käigus läksid kaotsi üksnes kaatri kaks sõukruvi ja kostja väitel said kahjustada kaks sõukruvi võlli. Nii sõukruvid kui võllid olid lihtsasti asendatavad. Kohaldamisele kuulub CMR artiklitest 23 ja 25 nähtuv vedaja piiratud vastutuse regulatsioon. Kahe sõukruvi kaal oli 50 kg ja kahe võlli kaal 40 kg, s.o kokku 90 kg, kaatri kogukaal on 14 000 kg. Seetõttu moodustab kaotsiläinud ja vigastatud osade kaal kaatri kogukaalust 0,64 %. Seega vastutab hageja piiratud vastutusest tulenevalt 835, 84 euro ulatuses, millele lisandub 243, 20 eurot, s.o. summa, mille ulatuses veotasu kuulub vähendamisele vastavalt CMR artikli 23 punktist 4. Kostja nõue hageja vastu seoses kahe sõukruvi kaotsimineku ja väidetavalt kahe võlli kahjustamisega ei saanud olla suurem kui 1079, 04 eurot ja üksnes selles ulatuses oli kostjal võimalik tasaarvestada hageja 18.07.2011 arvest nr R111009 tulenevat 25 000 euro suurust veotasu nõuet (kostja tasus oma arvestuse alusel hagejale 879, 26 eurot). Sellise tasa-arvestamise tulemusena on hageja nõudeks kostja vastu 23 041, 70 eurot. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. CMR saatedokumendist nähtuvalt vigastati propellereid ja võlle veose transportimise käigus laevale või laevalt maha 13.07.2011, s.o 2 päeva pärast veose üleandmist Sitsiilias. Hagejale ei antud veost ja selle osa (sõukruvi) eraldi üle. Pärast Sitsiilias praamile või Itaalias praamilt maha sõitmist vigastati sõukruvisid ja võlle ning vigastatud sõukruvid monteeriti hageja või tema esindaja poolt maha. Antud juhul oli veoseks üks kaater (jaht), mitte üks kaater ning kaks sõukruvi ja kaks võlli.

Hageja on ebaõigesti tõlgendanud CMR artikli 23 punkti 3 sisu ja eesmärki. Selle sätte sisu ja eesmärk on võimaldada vedajal hinnata veose transpordiga kaasnevaid riske, nende suurust ja sellest tulenevalt veolepingu sõlmimist ja vedaja vastutuskindlustuslepingu hüvitispiiri suurust. Kostja arvates ei tuleks vedaja vastutuse ülempiiri arvestada mitte sõukruvide ja võllide kaalust lähtudes, vaid kogu CMR saatedokumendile märgitud veose kaalust (14 000 kg) lähtudes. Hageja ja kostja sõlmisid veolepingu kahe kaatri vedamiseks erinevatel veokitel ja erineva saatekirja alusel. See võimaldas kostjal hinnata maksimaalselt veose vedamisega kaasneva riski suurust, võttes aluseks ühe CMR saatedokumendi alusel veetava veose kaalu. Kaatri osade kaalule võiks vedaja vastutuse limiidi kalkuleerimisel tugineda vaid siis, kui selle kohta oleks sõlmitud eraldi veoleping ja väljastatud eraldi CMR saatedokument. Sama kehtib ilmselt ka siis, kui kaatri osad oleksid nii veotellimuses kui CMR saatedokumendis eraldi välja toodud ja saatedokumenti oleks kantud sõukruvide ja vintside komplekti brutokaal. Kostja hinnangul on hageja nõue alusetu, sest kostja teostas tasaarvestuse kooskõlas seaduse materiaalsete ja formaalsete nõuetega. Kostja esitas ka aegumise vastuväite. Esimese astme kohtu lahend Harju Maakohtu 17.10.2013 otsusega jäeti hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohus leidis, et CMR saatedokumendi kohaselt oli veetavaks kaubaks kaater. Kaater kaotsi ei läinud ja tema osaline kaotsiminek ei olnud samuti võimalik. Seoses kahe sõukruvi kaotsimineku ja kahe võlli vigastamisega leidis kohus seetõttu, et kaater (kaup) oli vigastatud ning nimetatud olukorda reguleeris CMR artikkel 25. Asjaolu, et kaatri kahjustused olid (lihtsalt) kõrvaldatavad, olukorda ei muuda. Asjakohane ei ole ka hageja väide, et veoseks olnud kaater anti saajale üle suures osas kahjustamata. Kahjustuste kõrvaldamiseks ostis Käsmu Laevaomanikud OÜ kaks puuduolevat sõukruvi ja kaks propellerit, asendamaks veo käigus kahjustunud ja kasutus-kõlbmatuks muutunud võlle. Käsmu Laevaomanikud OÜ tasus Veega Grupp OÜ-le selle eest summa 24 120, 74 eurot, mis ongi saajale tekkinud kahju. Kohtu hinnangul veeti antud juhul ühe veovahendi peal ühte veost (kaater), mille osade kahjustamise ja kadumise tõttu muutus väärtusetuks kogu veos, mistõttu tuleb vedaja vastutuse piirmäär arvutada (tulenevalt CMR artikli 25 punktidest 1 ja 2) kogu veose brutokaalust (14 000 kg), s.o. 8,33 x 1,149 x 14 000 = 133 996, 38 eurot. Asjaolu, et veo käigus vedaja monteeris kaatri küljest lahti kaks sõukruvi ja paigutas need koormasse eraldi, ei muuda olukorda mitme veose vedamiseks ühe veovahendi peal. Isegi kui lugeda veo käigus kaatrist eraldatud sõukruvid üksikuteks veoseühikuteks, mille kaotsiminek muutis väärtusetuks kogu veose, tuleks vedaja vastutuse piirmäär arvutada samuti lähtuvalt kogu veose brutokaalust. Selline vedaja vastutuse piirang on kehtestatud veose omaniku kindluse huvides. Kaatri osade kaalule võiks vedaja vastutuse limiit tugineda vaid juhul, kui kaatri osad oleks nii veotellimuses kui CMR saatelehel eraldi välja toodud ja saatedokumendis oleks kajastatud iga osa brutokaal eraldi. Arvestades, et CMR konventsiooni eestikeelne tekst on mitteametlik, võttis kohus CMR artiklite tõlgendamisel aluseks ka VÕS kaubaveolepinguid reguleerivate sätete terminoloogia. Hageja peab kostjale hüvitama veo käigus veose kahjustamisega (kahe sõukruvi kadumine ja võllide vigastamine) tekkinud kahju. Kostjal oli hageja vastu kahjunõue 24 120, 74 eurot ning hagejal kostja vastu veotasu nõue 25 000 eurot. Seega on tuvastatud tasaarvestatavate nõuete olemasolu mõlemal poolel. Nõuded olid tasaarvestatavad ja puudus tasaarvestuse tegemise keeld. Kostja tasus hagejale summa, mille võrra oli kostja nõue hageja nõudest väiksem. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus hagi, mis esitati tasaarvestatud summa sissenõudmiseks, rahuldamata. Kohus jättis kostja aegumise vastuväite rahuldamata. Riigikohtu 19.12.2012 otsuses nr 3-2-1-1653

12 on asutud seisukohale, et CMR-ile alluvast lepingust tulenev veotasunõue on nõue, millele kohaldub CMR artiklis 32 sätestatud aegumise regulatsioon. Vedaja tasunõude aegumisele ei kohaldu siseriiklik õigus. CMR artikli 32 punkti 1 kolmanda lause lit c järgi algab veotasu maksmise nõude aegumistähtaeg kolme kuu möödumisel veolepingu sõlmimise päevast arvates. Veolepingu sõlmimise päevaks oli 10.05.2011. Tulenevalt eeltoodust hakkas antud juhul aegumistähtaeg kulgema 11.08.2011 ja lõppes 11.08.2012. Hagi on esitatud 09.08.2012, s.o. enne aegumistähtaja saabumist. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada, teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja palub kohtul nõuda kostjalt välja kostja ja Käsmu Laevaomanikud OÜ vahel 16.05.2011 sõlmitud ekspedeerimislepingu, kuna nimetatud leping võib omada tähtsust kostja poolt hagejale esitatud tasaarvestusavalduse hindamisel, sest leping võib sisaldada piiranguid või konkreetseid tingimusi nõude loovutamise osas. Vastava taotluse esitas hageja 18.04.2013 menetlusdokumendis ka maakohtule, kuid kohus jättis taotluse rahuldamata. Kohtu tegevuse peale esitas hageja vastuväite Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 5 lg-t 1, § 436 lg-1 ja § 442 lg-t 8. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille järgi oli kaater vigastatud ja olukorda reguleeris CMR artikkel 25. Hageja hinnangul on antud juhul tegemist kauba osalise kaotsiminekuga ehk olukorraga, kus teatud osa veetavast kaubast ei jõua CMR artiklis 20 p-s 1 sätestatud aja jooksul kohale. Hageja poolt veetud kaatri kaks sõidukruvi ei jõudnud CMR artiklis 20 p-s 1 sätestatud aja jooksul kohale ja on seetõttu kaotsi läinud, kuid ülejäänud kaater toimetati kohale. Vedaja vastutust kauba osalise kaotsimineku puhul reguleerivad CMR artikkel 23 punktid 1 ja 3. Vedaja vastutuse määramisel kauba osalise kaotsimineku korral ei tule lähtuda mitte kogu veose brutokaalust, vaid üksnes kaotsiläinud veose osade brutokaalude summast. Maakohus on jätnud põhjendamatult kohaldamata CMR artikli 17 p-i 1, 20 p-id 1 ja 3, kuna neist normidest tuleneb, et vedaja vastutuse määramisel tuleb lähtuda kahe kaotsiläinud sõidukruvi brutokaalust, mitte terve kaatri brutokaalust. Maakohus ei ole arvestanud 30.08.2013 dokumenti „poolte avaldused ja ühised taotlused tsiviilasjas nr. 2-12-31063“, millest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus selles, et veo käigus läksid kaotsi kaks sõidukruvi. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei lähtunud nimetatud dokumendist sõidukruvide kaotsimineku hindamisel. Põhjendamatu on maakohtu väide nagu oleks sõidukruvide kaotsiminekuga muutnud kogu kaater väärtusetuks. Kuna vigastada said kaks kaatri sõidukruvi võlli, siis sai vigastada üksnes osa kaatrist kui saadetisest. Järelikult oleks kohus pidanud kohaldama CMR artikli 25 p-i 2b. CMR artikkel 23 p-st 1 ja 3 tulenevalt ei saa sõidukruvide vigastamiselt makstav hüvitis olla suurem kui 8, 33 SDRühikut vigastatud sõidukruvi võllide brutokaalust. Kaotsiläinud sõidukruvid olid lihtsalt asendatavad. Sõidukruvide võlli vigastamine ei toonud kaasa olukorda, kus kaatri kasutamine tulevikus oleks olnud täielikult välistatud. Kaatri saaja on ka kaks uut sõidukruvi kaatrile soetanud. Maakohus on põhjendamatult jätnud arvestamata Veega Grupp OÜ 02.09.2011 arve nr 10010, millest nähtuvalt on kaatri saaja ostnud uued sõidukruvid ning järelikult oli sõidukruvide kaotsiminekust tingitud negatiivne tagajärg lihtsalt kõrvaldatav. Hageja hinnangul sisaldab kohtuotsus mitmeid seisukohti, mis ei tugine ühelegi õigusnormile või on täielikult põhjendamata ning tõenditega seostamata. Põhjendamatud ja õigusliku aluseta on maakohtu seisukohad selle kohta, et hageja vastutuse piirmäär tuleks arvutada veose brutokaalust; vedaja vastutuse piirang on kehtestatud veose omaniku kindluse huvides, kaatri osade kaalule võiks

vedaja vastutuse limiit tugineda vaid juhul, kui kaatri osad oleks nii veotellimuses kui CMR saatelehel eraldi välja toodud ja saatedokumendis oleks kajastatud iga osa brutokaal eraldi; tingituna CMR-i eestikeelse teksti mitteametlikust tõlkest olevat kohus viidatud seisukohtadele asudes lähtunud VÕS-i kaubaveolepinguid reguleerivate sätete terminoloogiast. Tõenditega seostamata ja põhjendamata on maakohtu väited selle kohta, et olukorda ei muuda asjaolu, et kaatri kahjustused olid lihtsalt kõrvaldatavad; asjakohane ei ole hageja väide, et veoseks olnud kaater anti saajale üle suures osas kahjustamata; veo käigus kauba väärus vähenes kauba esialgse seisukorra taastamiseks tehtud kulutuste võrra ning selle üle pooled ei vaidle; kaatri osade kahjustamise ja kadumise tõttu muutus väärtusetuks kogu veos ja vedaja vastutuse piirmäär tuleb arvutada kogu veose brutokaalust. Hageja 18.07.2011 arve nr R111009 on kostja poolt 24 120, 74 euro ulatuses tasumata. Käsmu laevaomanikud OÜ ning kostja vahel 17.05.2011 sõlmitud ekspedeerimislepingus on sätestatud kostja vastutuse piirmääraks 50 000 SDR-ühikut ühe juhtumi kohta. See piirmäär on tunduvalt suurem kui CMR artiklites 23 ja 25 sätestatud piirmäär olukorras, kus veos läheb osaliselt kaotsi ning saab osaliselt kahjustatud. Kostja ja Käsmu Laevaomanikud OÜ vahel sõlmitud ekspedeerimislepingu tingimused ei oma õiguslikku mõju hageja suhtes. Hageja suhtes kuulub kohaldamisele CMR artiklites 23 ja 25 sätestatud piirmäär, mistõttu tulenevalt CMR artikli 23 punktidest 1 ja 4, artikli 25 punktidest 1 ja 2b ning artikli 23 punktist 3 ei saa kostja nõue hageja vastu olla suurem kui 1079, 04 eurot. Hageja arvutuskäik on järgmine: 90 (kahe sõidukruvi kaal) x 1, 1149 eurot (SDR-ühiku suurus) x 8, 33 (CMR artiklites 23 p 3 sätestatud vedaja vastutuse piirmäär) = 835, 84 eurot (summa, mille ulatuses hageja vastutab CMR artikli 23 p-de 1 ja 3 ja 25 p 2b alusel). 38 000 eurot (kogu veostasu) x 0, 64 (protsent, kui suur on sõidukruvide kaal kaatri kogukaalust) / 100 = 243, 20 eurot (summa, mille ulatuses kuulub hageja veotasunõue vastu vähendamisele vastavalt CMR artikli 23 punktile 4). Hageja vastutuse ulatuseks on eeltoodust tulenevalt 1079, 04 eurot (835, 84 + 243, 20). Kostjal oli võimalik tasaarvestada veotasunõue 25 000 eurot 1079, 04 euroga ning kostja oleks pidanud hagejale veo eest tasuma 23 920, 96 eurot. Kuna kostja on hagejale veo eest tasunud ettemaksuna 13 000 eurot ja arve nr R111009 alusel 879, 26 eurot, siis on hageja nõude suuruseks jätkuvalt 23 041, 70 eurot. Hageja nõuab kostjalt ka viivist, seda seadusjärgses määras summalt 23 041, 70 eurot perioodi 02.08.2011-20.11.2013 eest, summas 4333, 51 eurot. Maakohus on määranud ebaõigesti hagi hinnaks 23 659, 39 eurot. Kuna hageja on hagis nõudnud ka viivist, siis peaks hagi hinnaks olema hoopis 27 319, 79 eurot (1853 + 1810, 40). Kohus on ka ebaõigesti märkinud SDR-ühiku vääruseks 1, 149 eurot, tegelikkuses on see 1, 1149 eurot. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ühtlasi lisas ta vastusele asja materjalide hulka võtmiseks Saksa Liidukohtu lahendi nr 1 ZR 202/94 tõlke ja Saksa Liidukohtu lahendi nr 1 ZR 18/79 tõlke. Menetluse edasine käik 19.08.2014 määrusega rahuldas Tallinna Ringkonnakohus hageja taotluse tõendi väljanõudmiseks ning kohustas kostjat esitama ringkonnakohtule kostja ja Käsmu Laevaomanikud OÜ vahel 16.05.2011 sõlmitud ekspedeerimislepingu. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta

muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. See, et maakohus on vaidluse teatud asjaolusid liigselt kirjeldanud või analüüsinud, tehes seda ka osas, milles poolte vahel vaidlus puudus, ei muuda otsust ebaõigeks, nagu väidab apellant. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ning vastavalt TsMS § 654 lg-le 6 neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus kohaldas vaidluse lahendamisel asjakohaseid õigusnorme õigesti. Kohus ei eksinud, kui leidis, et vaidlusaluse kaatri detailide kaotsiminekut ja kahjustamist ei saa lugeda CMR-i tähenduses kauba osaliseks kadumiseks - kahjustamiseks. Vastavast saatedokumendist nähtuvalt oli veetavaks kaubaks kaater (mootorpaat) Morola Supertermoli kogukaaluga 14 000 kg (tl 126, I köide). Seetõttu ei olnud ka võimalik lähtuda hüvitise suuruse arvutamisel kaotsiläinud - kahjustatud sõukruvide ja sõukruvi võllide kaalust. Kaotsi läinud ja kahjustatud detailide puhul ei ole tegemist „üksnes“ sõukruvide ja sõukruvi võllidega, nagu väidab apellant, vaid siiski kaatri osadega, ilma milleta ei ole veesõidukit võimalik otstarbekohaselt kasutada (ning mille hind ei ole seotud nende kaaluga). See, kas nimetatud detailide vahetamine - lisamine on keerukas toiming või mitte, ei oma praeguses vaidluses tähtsust. Maakohus on küll ebatäpselt märkinud, et kaup muutus eeltoodu tulemusel väärtuseks, kuid selline ebatäpsus ei mõjutanud kohtulahendis sisalduvaid lõppjäreldusi. Ilmselt pidas maakohus siinkohal silmas siiski kaatri väärtuse vähenemist - vastavas seisundis oli kaater kui kaup kasutuskõlbmatu. Selle üle, et veesõiduki funktsionaalsus oli vedamise käigus rikutud, ei olnud poolte vahel vaidlust. Seetõttu ei ole antud kauba puhul võimalik ka rääkida, et 14 000 kg kaubakogusest läks kaduma - sai kahjustatud vaid 90 kg (kahe sõukruvi ja kahe võlli kaal), nagu seda soovib apellant. Seega on väär hageja jätkuv seisukoht, et kahjustada sai üksnes 0,64% veosest, millele vastavalt on hageja vastutus ka piiratud. Asjaolu, et saatelehele on märgitud muuhulgas ka saadetise kaal, ei võimalda vaidlusaluse kauba puhul rääkida eraldi detailide kui osa kauba kaalust ega tuletada sellest vedaja vastutuse suurust. Kolleegium ei nõustu apellandi etteheidetega maakohtu otsuse põhjendustele ka muus osas. See, et kohus on kirjeldanud ja andnud hinnangu veose tarnsportimise käigus tehtud toimingutele (sõukruvide eemaldamine ja nende eraldi transportimine), on pigem vastus hageja väidetele, miks ei anna ka need toimingud kohtu arvates alust seostada hageja vastutust detailide kaaluga. Asjakohane on kostja käsitlus CMR konventsiooni sätete tõlgendamisel, mille kohaselt tuleb teha vahet „kaubal“ ja „(kauba)saadetisel“: vedaja vastutuse määratlemine CMR artiklite 23 ja 25 järgi sõltub sellest, kas veetakse kaupu kui kaupa või kaupa kui saadetist. Kaatri sõukruvide ja -võllide kaotsiminekut ja kahjustamist tuleb CMR kontekstis käsitleda kauba kui terviku (saadetise) kahjustumisena. Et kohus ei ole kõiki hageja nimetatud konventsiooni sätteid eraldi analüüsinud, ei oma tähtsust. Pealegi ei olnud asjas vaidlust, et hageja kui vedaja vastutab kostjale tekitatud kahju eest. Õige on maakohtu seisukoht, et kostja tasaarvestatav nõue hageja vastu ei olnud piiratud 1079, 04 euroga, nagu väitis hageja. Toimunu tulemusel sai kahjustatud kaup kui tervik, mitte aga teatud kilogrammid sellest. Maakohus leidis õigesti, et tegemist oli ühe veovahendi peal ühe veose (kaater) vedamisega, mistõttu ei kuulu kohaldamisele norm, mis reguleerib hüvitise suurust osa saadetise vigastamisel. Kohus kohaldas õigesti CMR artikli 25 punkti 1, mille kohaselt tasub vedaja kauba vigastamise korral kauba väärtuse vähenemisele vastava summa, mis on arvutatud artikli 23 punktides 1, 2 ja 4 kindlaksmääratud kauba maksumuse järgi. Ringkonnakohus võttis asja materjali juurde hageja taotletud tõendi - kostja esitatud lepingu - ja kostja esitatud tõlked tema poolt viidatud kohtulahenditest. Ükski neist tõenditest ei võimalda aga ringkonnakohtul hinnata hageja väiteid ja seisukohti teisiti, kui maakohus seda oma otsuses tegi.

Menetluskulude jaotus

Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) Ü. Jänes

(allkirjastatud digitaalselt) I. Nõmm

(allkirjastatud digitaalselt) I. Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.