Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-14-20073 aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja peab vastama tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 416 lg 1-3 sätestatule. Kaja esitamisel tuleb tasuda kautsjon vastavalt TsMS §-le 142 Rahandusministeeriumi arvelduskontole SEB Pank – a/a EE571010220229377229, Swedbank – a/a EE062200221059223099, Danske Bank – a/a EE513300333522160001 või Nordea Bank – a/a EE221700017003510302. Maksete tegemisel märkida selgituse lahtrisse tsiviilasja number ja märksõna „kautsjon kaja esitamisel“.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Omega Invest OÜ esitas 22.05.2014. a kohtule hagiavalduse Kxxxx Nxxxxxxxx vastu laenulepingust tuleneva võla ja viivise nõudes. Hageja palus kohtul kostjalt tema kasuks välja mõista 5000 eurot, millest moodustab tagastamata laenu põhiosa summas 2500 eurot, laenuintress summas 368,76 eurot ja viivised summas 2131,24 eurot. Kohus võttis hagi 11.06.2014. a määrusega menetlusse, saatis hagimaterjalid kostjale ja kohustas kostjat hagile kirjalikult vastama hiljemalt 10. juuliks 2014. a. Menetlusdokumendid toimetati kostjale isiklikult kätte 19.06.2014. a. Kostja kohtu poolt määratud tähtajaks hagile ei vastanud. Hageja taotles hagiavalduses hagi rahuldamist tagaseljaotsusega, kui kostja kohtu poolt määratud tähtajaks hagile ei vasta.

KOHTU SEISUKOHT

Vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et kuna ei esine TsMS § 407 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise, on võimalik teha asjas tagaseljaotsus, millega tuleb hagi rahuldada. TsMS § 444 lg 3 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava osa ja esitab põhjendavas osas vaid õigusliku põhjenduse. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Hagi on õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada. Hagimaterjalide kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 29.04.2011. a laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 2500 eurot, intressiga 4,92% kalendrikuus ja 59% aastas ning tagasimakse tähtajaga 29.07.2011. a. Kostja rikkus laenulepingust tulenevat maksekohustust ja ei ole tagastanud hagejale laenusummat koos intressiga tähtaegselt. Kostjal on tasumata hagejale laenu põhiosa summas 2500 eurot ja intress laenu kasutamise eest laenutähtaja lõpuni summas 368,76 eurot. VÕS § 396 lg 1 näeb ette, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 lubavad võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muuhulgas kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates

2-14-20073 kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on laenulepingus kokku leppinud viivise määras 0,1% tasumata summalt päevas. Hageja on arvestanud kokkulepitud määras 22.05.2014. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks kokku 2570 eurot. Hageja on viivist vähendanud ning nõuab kostjalt viivist summas 2131,24 eurot. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 5000 eurot, millest 2500 eurot moodustab tagastamata laenu põhiosa, 368,76 eurot intress ja 2131,24 eurot viivis. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti. Kohus rahuldas hagi, seega tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 2 alusel kostja kanda. TsMS § 1741 lg 3 kohaselt määrab kohus hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kui hageja esitab kohtule menetluskulude nimekirja. Hageja on esitanud enda menetluskulude nimekirja ja palunud kostjalt välja mõista nõude esitamisel tasutud riigilõivu summas 325 eurot. Kohus tegi kindlaks, et hageja on tasunud hagi esitamisel riigilõivu kokku 325 eurot. Kohus leiab, et riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras ja see kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele. Lisaks taotles hageja kostjalt välja mõista lepingulise esindaja tasu õigusabi eest summas 576 eurot. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tasu taotletud ulatuses on põhjendatud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad sama paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. TsMS § 175 lg 4, mis nägi ette lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärade kehtestamise, on Riigikohtu üldkogu kohtumääruse alusel kehtetu alates 26.06.2014. a. Hageja esindaja on menetluskulude kindlaksmääramise taotluses selgitanud, et õigusabile on kulunud kokku 4 tundi, sh materjalidega tutvumine, kohtumine kliendiga ja hagiavalduse koostamine. Taotletava tasu määr on 120 eurot ühe tunni eest. Tasu kokku nelja tunni eest on 480 eurot, millele lisandub käibemaks 20 %. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja ajakulu märgitud ulatuses saab lugeda vajalikuks ja tasumäära mõistlikuks. Hageja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seega kuulub kostja poolt hüvitamisele hageja lepingulise esindaja tasu koos käibemaksuga kokku summas 576 eurot. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud kokku summas 901 eurot, millest moodustab 325 eurot hagilt tasutud riigilõiv ja 576 eurot hageja lepingulise esindaja tasu. /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Raag Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.