Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
12. september 2014, Tartu
Tsiviilasja number
2-13-32217
Tsiviilasi
Agrochema Eesti OÜ hagi Ermo Sepa talu (FIE Ermo Sepp) vastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
18 607,88 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 27. veebruari 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ermo Sepa talu (FIE Ermo Sepp) apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Ermo Sepa talu (FIE Ermo Sepp, rk: 10145931, ik: XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Rait Sarjas Vastustaja (hageja): Agrochema Eesti OÜ (rk: 11139178), esindaja Alari Avamägi
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 27. veebruari 2014 otsus, millega rahuldati Agrochema Eesti OÜ hagi Ermo Sepa talu (FIE Ermo Sepp) võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks.
2.Teha asjas uus otsus, millega jätta rahuldamata Agrochema Eesti OÜ hagi Ermo Sepa talu (FIE Ermo Sepp) vastu võlgnevuse 15 405,26 euro ja viivise väljamõistmiseks.
Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Agrochema Eesti OÜ kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Agrochema Eesti OÜ esitas 03.07.2013 maakohtule Ermo Sepa talu (FIE Ermo Sepp) vastu hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt välja hageja kasuks võlgnevus 15 405,26 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 2225,93 eurot ja viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 ja § 94 lg 1 alusel määratud protsendina tasumata põhisummast iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 13.04.2009 põllumajandustarvikute müügilepingu nr VV 10-09 ja 21.01.2010 põllumajandustarvikute müügilepingu nr 05-10 VV, mille alusel müüs hageja kostjale põllumajandustarvikuid. Kostja on jätnud lepingute alusel esitatud arved osaliselt tasumata. 13.04.2009 lepingust nr VV 10-09 tulenevad maksekohustused on hageja lugenud täidetuks vastavalt kostja poolt maksete tasumisel märgitud selgitustele ja VÕS § 88 lg-s 1 sätestatule. Kostja intressivõlgnevus eelnimetatud lepingutest tulenevalt on 2663,03 eurot. 29.03.2010 sõlmisid pooled teravilja müügilepingu nr VV-01/2010, mille alusel kohustus kostja müüma hagejale lepingus nimetatud vilja. Kostja rikkus teravilja müügilepingut ja ei tarninud hagejale kokkulepitud 380 tonni rapsi. Lepingu lisa 1 p 8.3 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi 15% täitmata lepingu mahust, s.o 245 100 krooni ehk 15 664,74 eurot. Kostja poolt 29.04.2011 tehtud maksega tuleb VÕS § 88 lg 6 p 1 alusel lugeda leppetrahviarvest nr 2358-2010 tasutuks 2922,51 eurot, tasumata on 12 742,23 eurot.
2.Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et on oma kohustused nõuetekohaselt täitnud. Hageja edastas kostjale 31.12.2010 saldoteate, kus oli loetletud täitmata kohustusena arvest nr 23582010 tulenev kohustus, ent arve sai kostja alles 14.02.2012. Väidetava rikkumise avastamise ja nõudest teatamise vahele jääv aeg 1 aasta 2 kuud ei ole käsitletav mõistliku ajana ning hageja on kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda. Arvet nr 2358-2010 arvestamata on hageja esitanud kostjale arveid summas 177 562,29 eurot ja kostja on tasunud 177 821,47 eurot, s.o 259,18 euro võrra rohkem arvete kogusummast. Kostja poolt jäi teravilja müügileping täitmata tulenevalt hageja tegevusest, kuna hageja jättis lepingu nr 05-10 VV lisa ja lisa 1 alusel kostjale üle andmata mineraalväetise NPK 17-6-11-14S-Mikro (edaspidi NPK Mikro). Väetis oli tellitud rapsi kasvatamiseks, millisega kostja soovis täita teravilja müügilepingut. Seetõttu tuleks hageja leppetrahvinõuet vähendada nullini.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 27. veebruari 2014 otsusega hagi ning mõistis välja Ermo Sepa talult (FIE-lt Ermo Sepp) Agrochema Eesti OÜ kasuks tulenevalt arvetest nr 2359-2010, 25672010 ja 224-2011 intressivõlgnevuse 2663,03 eurot, tulenevalt arvest nr 2358-2010 vähemmakstud leppetrahvi 12 742,24 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 2. juuli 2013 seisuga 2225,93 eurot ning viivise VÕS § 113 lg-s 1 ja § 94 lg-s 1 sätestatud määras tasumata leppetrahvilt alates hagiavalduse esitamisest 3. juulist 2013 kuni täieliku täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt nõustus kohus hagejaga selles, et kostja pidi hiljemalt 03.01.2011 olema leppetrahvinõude kätte saanud. Pooltevahelist arvete saatmise praktikat arvestades on ebausutav olukord, kus kostja on muud arved kätte saanud, kuid just leppetrahviarve ei ole kostjani jõudnud. Sellises olukorras olnuks ootuspärane kostja käitumine küsida hagejalt täiendavat selgitust või nõuda leppetrahvinõude aluseks oleva arve saatmist. Saldoteatisele märgitut „arve 2358-2010 summas 245 100.00 kr vaidlustan“ ei saa tõlgendada selliselt, et kostja ei ole arvet kätte saanud. Leppetrahviarve kättesaamist tõendabki peamiselt asjaolu, et kostja on muud samal viisil saadetud arved kätte saanud. Hageja eeldas õigustatult, et kostja saab kätte ka leppetrahviarve. Kuna 07.12.2010 postiteatiselt ei nähtu konkreetselt arve nr 2358-2010 saatmine, luges kohus kostja leppetrahvi nõudmisest teavitatuks 03.01.2011. Riigikohus on leidnud, et leppetrahvi nõudest teatamine kolm kuud pärast kohustuse rikkumise avastamist mahub üldjuhul VÕS § 159 lg 2 mõistliku aja raamidesse (3-2-1-28-08, p 13). Nõue muutus sissenõutavaks detsembris 2010. Ühe kuu jooksul, s.o 03.01.2011, leppetrahvist teavitamine tuleb lugeda mõistlikuks. Kuna kostja rikkus oma lepingulist kohustust tarnida hagejale rapsi, hagejal oli teravilja nõudeõigus tulenevalt teravilja müügilepingust ja selle lisast ning hageja on teavitanud kostjat leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul, on leppetrahvi nõudmise eeldused täidetud. Lepingute nr VV 10-09 ja 05-10 VV alusel müüs hageja kostjale põllumajandustarvikuid. Vastavalt hageja poolt kohtule esitatud maksekorraldustele on kostja tasunud hagejale kokku 177 821,72 eurot. Kostja arvestus erineb hageja arvestusest selle poolest, et kostja ei ole arvestanud 30.11.2010 arvet nr 2358-2010. Kuna hagejal oli alus kostjalt leppetrahvi nõuda, ei saa kostja tehtud maksetega arvete tasutuks lugemisel jätta kõrvale arvet nr 2358-2010. Hageja luges arved tasutuks vastavalt maksekorraldustes märgitud selgitustele. Nii on I kd, tl 86–99 ja tl 102 asuvate maksekorraldustega loetud tasutuks 2009. a arved ja 2010. a arved nr 95-2010, 245-2010, 313,2010, 434-2010, LA-2234, 639-2010, KO-466-10, 971-2010, KO-675-10, 1280-2010, 1618-2010, 1860-2010, 34-2011, 107-2011, 164-2011. 10 000 euro maksega (09.03.2011 maksekorraldus selgitusega „vanad arved“, I kd, tl 100) ja 41 585,78 euro maksega (29.04.2011 maksekorraldus selgitusega „saldoarve tasumine“, I kd, tl 101) on põhjendatud lugeda tasutuks arved nr KO-36-10, KO-206-10, KO-254-10, KO-472-10, KO-779-10, 22122010, s.o kokku 48 663,27 euro ulatuses. Kuna 09.03.2011 ja 29.04.2011 on kostja tasunud kokku 51 585,78 eurot, saab arve nr 2358-2010 lugeda tasutuks (51 585,78–48 663,27) 2922,51 euro ulatuses, nagu on õigesti märgitud I kd, tl 4 tabelis. Samuti on õige hageja seisukoht, et arved nr 2359-2010, 2567-2010 ja 224-2011 on kostjal tasumata. Seega on viimatinimetatud arvetest tulenev intressinõue põhjendatud ning intress 2663,03 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Leppetrahvi nõudmise õigus ja leppetrahvi suurus (15% lepingu mahust, s.o 15 664,75 eurot) tulenevad viljaostulepingu lisa 1 p-st 8.3. Nimetatud summast on loetud põhjendatult tasutuks 2922,51 eurot, seega on leppetrahvi suuruseks 12 742,24 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kostja on viivitanud arve nr 2358-2010 tasumisega. Viivise nõudmise eeldused –
rahalise kohustuse olemasolu, kohustuse täitmisega viivitamine ja nõude sissenõutavaks muutumine – on täidetud. Kostja ei ole vaielnud vastu viivise arvestusele. Seega tuleb mõista viivis välja vastavalt hageja arvestusele, s.o 2225,93 eurot, ja TsMS § 367 alusel lisanduv viivis tasumata leppetrahvilt alates hagiavalduse esitamisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 ja § 94 lg-s 1 sätestatud määras. Kostja alternatiivse nõude leppetrahvi vähendamiseks osas oli kohus seisukohal, et kostjal puudus õigus keelduda lepingu täitmisest kuni hageja poolt väetise tarnimiseni. Õiguskirjanduses on selgitatud, et VÕS § 110 lg-s 1 nimetatud piisava seose kriteeriumid tuleks lugeda täidetuks juhul, kui ühe nõude maksmapanek ja realiseerimine teist arvestamata oleks vastuolus hea usu põhimõttega (P. Varul jt „Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne“, lk 359 p 5.4). Teravilja müügileping sõlmiti 29.03.2010, s.o vahetult enne NPK väetise tarneaja lõppu vastavalt müügilepingu nr 05-10 VV 21.01.2010 lisale. Ehkki kostja selgitas, et nimetatud väetis on rapsi kasvatamise eeltingimus, ei tulenenud lepingust seost väetise ja rapsi üleandmise kohustuse vahel. Kui kostja oleks sõltunud hageja poolt väetise tarnimisest, oli tal väetise tarnimise perioodi lõpus võimalik jätta teravilja müügileping sõlmimata. Kostja oleks pidanud nägema ette teravilja müügilepingu sõlmimise tagajärgi, sh kohustust rapsi kasvatada ja hagejale tarnida. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et teravilja müügileping oli tagatiseks põllumajandustarvikute müügilepingu täitmisele. Tunnistaja V.V ütlustest selgus, et põhiväetise mittekülvamine vähendab saagikust, sel juhul on saagist võimalik saada kätte 25– 30%. Järelikult ei takistanud väetise mittetarnimine hageja poolt kostjal rapsi kasvatamist. Seega isegi kui poolte kohustused oleksid olnud vastastikused, ei oleks hagejapoolne kohustuste rikkumine takistuseks kostjapoolsele lepingu täitmisele. Vaidlus puudub ka selle üle, et kostja kasvatas 2010. a rapsi, kuid ei tarninud seda hagejale. Järelikult oli kostjal võimalik täita oma lepinguline kohustus vähemalt osaliselt ja vähendada leppetrahvi suurust, kuid ta ei teinud seda.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Ermo Sepa talu (FIE Ermo Sepp) esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
27.veebruari 2014 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt vähendada leppetrahvinõuet mõistliku suuruseni. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks esitanud kostjale arve nr 23582010. Küll aga on kostja tõendanud, et hageja esitas arve kostjale alles 14.02.2012 tsiviilasjas nr 2-11-64841. Hageja ei ole ka tõendanud, et ta oleks kasutanud ühtegi Riigikohtu määruses nr 3-2-1-50-12 (p 14) loetletud viisidest leppetrahvinõude kättetoimetamiseks või oleks muul viisil kostjat lepptrahvinõudest teavitanud. Kohus rikkus TsMS § 436 lg-t 2, mis kohustab kohut rajama otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele, ning kohaldas vääralt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lõikeid 1 ja 2 ning VÕS § 159 lg-t 2; 2) luges kohus kostja leppetrahvinõudest teavitatuks alates saldoteatise allkirjastamisest, kuigi selgitusi, mille eest on saldoteatisel loetletud arved esitatud, saldoteatiselt ei nähtu. Kostja kirjutas lause „arve 2358-2010 summas 245,100.00 kr vaidlustan“ põhjusel, et seda arvet ei olnud hageja kostjale saatnud. Saldoteatist seisuga 31.12.2010 saades oli kostja veendunud, et arve nr 2358-2010 on loetelus ekslikult, sest alates juulist kostja hagejalt põllumajandustarvikuid ei ostnud. Samuti oli kostja arusaamise kohaselt sõlmitud hagejaga suuline kokkulepe, et põhivõlgnevuse tasumisel kostjalt leppetrahvi ei nõuta. Sellist kokkulepet kinnitavad tunnistaja V.V ütlused;
3) on kohtuotsus vastuoluline, kuivõrd kohus tuvastas, et arve saatmine ei ole postiteatisega tõendatud, ent asus vaatamata asjaolule, et saldoteatiselt ei nähtu arve selgitust, ikkagi seisukohale, et leppetrahvist teavitamine oli nõuetekohaselt toimunud; 4) ei ole kohus selgitanud, millest tulenevalt on põhjendatud teha kostja käitumisele etteheiteid selle tõttu, et ta sõlmis teravilja müügilepingu lepingu nr 05-10 VV lisas toodud väetise NPK Mikro tarneaja lõpul. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Kostjal puudus alus arvata, et hageja lepingust tulenevat kohustust ei täida. Väetis oli tellitud rapsi kasvatamiseks, millisega kostja soovis täita teravilja müügilepingut. Põhjendamata on kohtu seisukoht, et teravilja müügileping ei olnud tagatiseks põllumajandustarvikute müügilepingu täitmisele. Tunnistaja V.V ütlustest nähtub, et ilma teravilja müügilepingut sõlmimata, arvestades, et kostjal oli võlgnevus hageja ees, oleks hageja võinud keelduda väetise üleandmisest, lepingu sõlmimine oli väetise üleandmise eeltingimuseks. Teravilja müügilepingu kui tagatislepingu olemust on jaatanud ka hageja 02.09.2013 menetlusdokumendis. Tunnistaja V.V ütlustega on tõendatud, et nimetatud väetis on spetsiaalselt rapsi kasvatamiseks mõeldud ning et kuigi leping ei keelanud kostjal soetada väetist teistelt müüjatelt, ei olnud see 2010. a võimalik. Samuti on tunnistaja ütlustega tõendatud, et hageja jagas väetist oma suva järgi, jättes kostja väetisest ilma, kuigi oli korduvalt lubanud, et väetist antakse. Seega oli 05.05.2010 kujunenud olukord, kus kostjal oli hageja vastu sissenõutavaks muutunud nõue lepingu nr 05-10 VV lisa ja lisa 1 alusel 45 tonni väetise NPK Mikro üleandmiseks, millist hageja ei täitnud. Pooltevahelised nõuded on tekkinud nii eelneva regulaarse suhte kui ka majandusliku seose kaudu, lepingutest tulenevad kohustused on omavahel piisavalt seotud ning esile toodud asjaolud õigustavad kostja teravilja müügilepingust tulenevate kohustuste täitmisest keeldumist. Hageja käitumise lepingu nr 0510 VV täitmisel tähelepanuta jätmine ja hageja nõude maksmapanek oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Kuna VÕS § 110 lg 2 p-des 1–5 loetletud aluseid ei esine, tuleb kostja keeldumine rapsi üleandmisest lugeda õigustatuks ja hageja nõude rahuldamisega on kohus rikkunud VÕS § 110 lg-t 1; 5) ei ole kohus kaalunud võimalust tulenevalt hagejapoolsest lepingurikkumisest VÕS § 162 lg 1 alusel leppetrahvi vähendada. Kohus luges tõendatuks, et põhiväetise mittekülvamine vähendab saagikust. Kui hagejapoolne lepingurikkumine lõi olukorra, kus kostjal jäi saamata 70–75% põhjendatult loodetud saagist, olnuks põhjendatud vähendada ka leppetrahvi sarnases ulatuses; 6) kuna kostjal puudus leppetrahvi tasumise kohustus, intressinõude on ta kohaselt täitnud ning kostjal puudusid 30.04.2011 seisuga täitmata kohustused hageja ees, rahuldas kohus ebaõigesti hageja intressi- ja viivisenõude.
5.Agrochema Eesti OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtukulude kostja kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) esitati leppetrahvinõue mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. Hageja saatis kostjale kõik arved tavapostisaadetisega ja kostja on kõik arved (ligi 40) kätte saanud. Kostja aadressiks on olnud muutumatult X-XX, XXX. Seega on tegemist oluliselt erinevate asjaoludega võrreldes Riigikohtu määrusega nr 3-2-1-50-12. Hageja poolt kostjale tehtud tahteavaldus tuleb lugeda kostja poolt kättesaaduks hiljemalt 03.01.2011, kuivõrd see oli jõudnud hiljemalt selleks ajaks kostja elu- või asukohta ja tal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda. Arvestades pooltevahelist suhtlemist, ei olnud hagejal mingit mõistlikku põhjust arvata, et arve ei jõudnud kostjani. Kostja ei ole hagejale enne antud asja menetlust teatanud, et ta ei ole mõnda arvet või muud dokumenti kätte saanud. Samuti ei ole kostja esitanud vastuväiteid hageja väljatoodud asjaoludele, et hageja saatis kostjale 2010 detsembrist
2011 veebruarini vähemalt kolm meeldetuletust võla tasumiseks, millele olid lisatud kliendivõlgnevuste aruanded, kus olid märgitud võlgnetavad arved, sh arve nr 2358-2010, ning et arve nr 2358-2010 saadeti koos sama kuupäeva kandva arvega nr 2359-2010 07.12.2010 postisaadetisega. Hageja esindaja saatis arved nr KO-466-10 ja 2358-2010 uuesti 14.02.2012 e-kirjaga poolte vahel peetud kompromissiläbirääkimiste raames. Kostja ei ole tõendanud, et saldoteatise kommentaar arve nr 2358-2010 vaidlustamise kohta tähendab seda, et hageja ei olnud kostjale seda arvet saatnud; 2) ei ole põllumajandustarvikute müügileping nr 05-10 VV ja teravilja müügileping nr VV01/2010 selliselt seotud, et kostjal olnuks õigus jätta teravilja müügilepingust tulenevad kohustused täitmata ning alus nõuda leppetrahvi vähendamist. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks nõudnud hagejalt väetise NPK Mikro müümist, millise nõude täitmata jätmisel oleks kostja võinud teoreetiliselt olla õigustatud keelduma hagejale rapsi müümast. Asjaolu, et kostja sõlmis 29.03.2010 teravilja müügilepingu, kuigi hageja ei olnud talle veel väetist NPK Mikro müünud (tähtaeg oli 30.03.2010), ei ole määrava tähendusega. Kostja poolt sellises olukorras teravilja müügilepingu sõlmimine viitab vaid asjaolule, et väetise NPK Mikro hagejalt ostmine ei olnud kostja jaoks teravilja müügilepingu sõlmimise seisukohalt olulise tähtsusega ja kostja ei seadnud seda teravilja müügilepingu sõlmimise tingimuseks. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks püüdnud osta väetist kolmandalt isikult. Kuivõrd ta seda ei teinud, siis järelikult ei olnud selle väetise saamine kostja jaoks olulise tähtsusega. Kostja 02.10.2013 seisukohast tuleneb, et 45 tonnist väetisest ei oleks piisanud 380 tonni rapsi kasvatamiseks. Ka nimetatud asjaolu viitab sellele, et kostja poolt rapsi kasvatamine ja hagejale müümine ei olnud seotud hageja poolt kostjale väetise NPK Mikro müümisega. Lepingu nr 05-10 VV alusel ei pidanud hageja kostjale müüma mitte ainult väetist NPK Mikro, vaid ka teisi väetisi ja taimekaitsevahendeid, mida hageja ka tegi. Teravilja müügileping ei olnud teiste pooltevaheliste lepingutega sellises seoses, et ta oleks olnud otseseks tagatiseks põllumajandustarvikute müügilepingust nr 05-10 VV tulenevate kohustuste täitmisele. Kostja oli 2010 kevadel võlgu 13.04.2009 põllumajandustarvikute müügilepingu nr VV 10-09 alusel ning ei täitnud tähtaegselt ka 22.12.2009 sõlmitud maksegraafikut. Hageja tuli kostjale vastu 01.06.2010 uue maksegraafiku sõlmimisega, mida kostja samuti tähtaegselt ei täitnud. Tunnistaja V.Vl ei olnud volitusi hageja nimel kokkulepete sõlmimiseks. Seega ei saanud V.V sõlmida hageja nimel kokkulepet, mille kohaselt kostja poolt võla tasumise või muude kohustuste täitmise korral hageja kostjalt leppetrahvi ei nõua, kui kostja hagejale rapsi ei müü; 3) ei esine alust leppetrahvi vähendamiseks. Kostja ei täitnud teravilja müügilepingut mitte mingis ulatuses, kuigi tal olid kõik võimalused kohustus täies ulatuses täita (kostja on kinnitanud, et ta kasvatas 2010. a rapsi). Kohustuse täitmata jätmisega on kostja võtnud kohtult võimaluse kaaluda leppetrahvi vähendamist vastavalt VÕS § 162 lg-le 2, arvestades kostja poolt kohustuse täitmise ulatust. Hagejal oli õigustatud huvi, et kostja müüb talle rapsi, kuivõrd hagejal oli kohustus seda enda koostööpartnerile edasi müüa; 4) rahuldas kohus õigesti hageja intressi- ja viivisenõude. Kuna kostja väidab, et ta on hagejale maksnud rohkem kui hagejal oli õigus nõuda, tekib küsimus, miks kostja enammakstut tagasi ei ole nõudnud. Kostja tegevusetus viitab asjaolule, et kostja teadis hageja leppetrahvinõudest, kuid ei täitnud seda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab Agrochema Eesti OÜ hagi Ermo Sepa talu (FIE Ermo Sepp) vastu võlgnevuse 15 405,26 euro ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata.
Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
7.Nähtuvalt asja materjalidest on pooltel peamiseks vaidlusaluseks küsimuseks see, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt leppetrahvi arve nr 2358-2010 järgi. Vastavalt VÕS § 159 lg-le 2 kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Maakohus leidis, et kostjat on teavitatud leppetrahvi nõudmisest 03.01.2011, s.o mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamisest 2010. a detsembris, ning seega on VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud eeldus täidetud. Ringkonnakohus maakohtu nimetatud seisukohaga ei nõustu. TsÜS § 70 kohaselt kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Seega sätestab TsÜS § 70 erisused sellise tahteavalduse jaoks, millega üks pool teatab teisele poolele, et see on oma lepingulist kohustust rikkunud. Seejuures peab tahteavalduse tegija (s.o antud juhul hageja) tõendama, et ta on tehteavalduse väljendanud, sh selle mõistlikul viisil edastanud. Maakohus on vaidlustatud otsuses õigesti tuvastanud, et 07.12.2010 postiteatis (I kd, t.l 182) ei tõenda leppetrahvi arve nr 2358-2010 saatmist. Seega on hageja jätnud tõendamata TsÜS § 70 kohaldamise eelduse, s.o selle, et ta oleks kostjale arve nr 2358-2010 üldse edastanud. Kuivõrd maakohus tuvastas, et leppetrahvi arve nr 2358-2010 edastamine ei ole tõendanud, on maakohus vastuoluliselt leidnud, et kostja poolt leppetrahvi arve kättesaamist tõendab muu hulgas kostja poolt teise samal päeval saadetud arve kättesaamine ning kostja märkus saldoteatel. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja allkirjastanud 03.01.2011 saldoteate (I kd, t.l 150) ühes märkusega, et vaidlustab arve nr 2358-2010 summas 245 000 kr. Maakohus järeldas eelnevast, et hiljemalt 03.01.2011, s.o saldoteatise allkirjastamisest, on kostjat teavitatud leppetrahvi nõudmisest. Taoline maakohtu seisukoht on ebaõige. Kostja on kogu menetluse kestel olnud seisukohal, et kuna arvet nr 2358-2010 ei olnud ta saanud ning kuna saldoteatisel puudus ka selgitus vaidlusaluse arve kohta, siis ta märkiski saldoteatele, et ta vaidlustab arve nr 2358-1010. Kostja eelnimetatud märkusest saldoteatisel ei saa järeldada, et isegi juhul, kui hageja on jätnud kostjale edastamata leppetrahvi arve, tõendab kostja märkus saldoteatel tema teavitamisest leppetrahvi nõudmisest. Hageja kirjalikud teated ja meeldetuletused (I kd, t.l 183-188) ei tõenda hageja poolt leppetrahvinõude edastamist ning ei ole seetõttu asjakohased tõendid. Hageja väide, et koos arvega nr 2359-2010 saatis ta ka arve nr 2358-2010, on tõendamata. Kuna kostja sai kätte hageja leppetrahvi nõude alles 14.02.2012 (üks aasta ja kaks kuud pärast kohustuse rikkumise avastamist), milliseks ajaks oli möödunud VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud mõistlik aeg leppetrahvi nõude esitamiseks, on hageja leppetrahvi nõudeõiguse kaotanud ning hageja leppetrahvi nõue tuleb jätta rahuldamata.
8.Kuna hageja oli leppetrahvi nõudeõiguse kaotanud, puudus tal alus kostja 29.04.2011 maksest (I kd, t.l 101) 41 585,78 eurot lugeda tasutuks leppetrahvi katteks 2922,51 eurot. Hagis nõutud leppetrahvi nõue 12 742,23 eurot (15 664,74-2922,51=12 742,23) tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata (vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 3).
Asja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus, et ilma leppetrahvi nõuet summas 15 664,74 arvestamata on kostja poolt arvetel nr 2359-2010, 2567-2010 ja 224-2011 märgitud summad kokku 2663,03 eurot hagejale tasunud. Hageja nõue 2663,03 euro võlgnevuse väljamõistmiseks tuleb seetõttu jätta rahuldamata (vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 2). Samuti tuleb jätta rahuldamata hageja viivisenõue (vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 4 ja 5), kuivõrd 30.04.2011 seisuga puudusid kostjal täitmata kohustused hageja ees.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja tuginemine VÕS § 110 lg-le 1 (alternatiivne vastuväide) ei ole põhjendatud.
10.Seoses hagi rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel Agrochema Eesti OÜ kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.