Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja
Kohtunik
Mai Grauberg
Otsuse tegemise aeg ja koht 11.09.2014 tsiviilkantselei kaudu Tsiviilasja number
2-13-21098
Tsiviilasi
XXX hagi XXX vastu võla, viivise nõudes
Tsiviilasja hind
14293 €
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: XXX(XXX, XXX), esindaja v.adv. Andrei Veressov, [email protected], [email protected], AB Bright Law OÜ, Roosikrantsi 11, Tallinn Kostja: XXX(XXX, XXX), esindaja Valerija Štserbakova, [email protected], OÜ Õigus ja Kord, Pärnu mnt 21, Tallinn
Istungi aeg, osalenud isikud
01.09.2014, Tallinn, hageja XXX ja tema esindaja v.adv. A. Veressov, kostja esindaja V. Štšerbakova
1.Hagi rahuldada. 2.Välja mõista XXX XXX kasuks võlga 13000 eurot ja viivist seisuga 07.05.2013 155,8€ ning alates 08.05.2013 viivis põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestanud määras, mis on VÕS § 94 sätestatud määr, mis avaldatakse Ametlikes Teadannetes Eesti Panga poolt ja millele lisandub kuni 14.04.2013 7% aastas ja alates 15.04.2013 8 % aastas. 3.Jätta XXX menetluskulud XXX kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Ringkonnakohus võib asja menetleda kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab isik, kes soovib menetlusabi saada, tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.
Nõue, põhjendused (07.05.2013)
Hageja laenas tähtajatu suulise lepinguga kostjale 22.01.2012 20 000€. Kostja tagastas laenu: 12.07.12 3000€, 20.07.12 1000€, 05.11.12 1000€, sularahas 2000€, kokku 7000€. Hageja ütles lepingu üles 07.01.13, mille kostja sai kätte 16.01.13. Kostja pidi tagastama ülejäänud laenuosa 13 000 € 18.03.2013, mida pole teinud. Hageja andis kostja palvel 17.02.2012 veel 5000 € laenu, märkides kandes „ülekanne“, kuid selle maksis kostja tagasi 2012.a. aprillis 5000 €. Hageja palub kostjalt välja mõista 13000€ ja viivised 155,8 € ja edaspidise viivise alates 30.04.2013 kuni põhinõue täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Menetluskulud palub jätta kostja kanda. Kostja vastuväited (05.11.2013. 04.12.2013, 17.01.14) Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda. Kostja sai hagejalt laenu 22.01.2012 suulise laenulepingu järgi 20 000 € ja laenu tagastamise tähtaeg oli 31.12.2013, intress 0%. Kostja tagastas hagejale laenu: 22.04.2012 - 5000 €, 12.07.2012 3000 €, 20.08.2012 1000€, 05.11.2012 1000€, sularahas 2000€, kokku 12 000 €, võlg 8000 €. Kuna laenu tagastamise tähtaeg oli 31.12.2013, siis ei olnud hagi esitamise ajal laenu tagastamise aeg muutunud sissenõutavaks ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja maksis kostjale 5000€ veebruaris 2012, kuid see ei olnud laen, sest maksekorralduses on märgitud „ülekanne“. Märgitud 5000 € on kostja maksnud just 22.01.12 sõlmitud laenulepingu katteks (määranud selle märgitud kohustuse katteks). Oma vastuses 17.01.14 täpsustas kostja, et ta on hagejale sularahas tagastanud mitte 2000€ vaid 2800€, mistõttu võlg on 7200€ ja selle tagastamise aeg 31.12.2013. Kohtu põhjendused Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 alusel tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. VÕS §100 järgi on kohustuse rikkumine kohustuse täitmata jätmine, osaline täitmata jätmine, täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse (VÕS) §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub seitse protsenti aastas kuni 14.04.13 ja alates 15.04.13 kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 396 lg 1 järgi on laenuleping leping, mille kohaselt kohustub üks pool teisele andma laenu rahas või asendatav asja, laenusaaja kohustub laenu või samas koguses asju tagastama. Vaidlust ei ole järgmiste asjaolude üle: • hageja ja kostja sõlmisid 22.01.2012 suulise laenulepingu ja kostja sai hagejalt laenuks 20 000 € • kostja on hagejale tagastanud selle laenulepingu järgi vastavalt 12.07.12 3000€, 05.11.12 1000€, sularahas 2000€, 2 (5)
Seega oli poolte vahel sõlmitud 22.01.2012 20 000€ osas laenuleping VÕS § 396 lg 1 järgi. Kostja väitis, et tagastas hagejale 1000 € 20.08.2012 (I kd lk 53 vastus), mille tasumist ta tõendanud pole, kuid samas pole kostja väitnud, et ta maksis hagejale 1000 € 20.07.12, kuid selle kuupäevaga ja summaga tasumist tõendava maksekorralduse nr 61 (I kd lk 58) on ta kohtule esitanud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et asjas on tõendatud, et kostja tagastas 22.01.2012 laenulepingu alusel hagejale 20.07.2012 1000 €. Kokku on seega kostja tasunud eelmärgitud laenulepingu järgi vähemalt (vaidlustama) ja hiljemalt 20.07.2012 7000 €. Vaidlus on selle üle • millal muutus 22.01.12 sõlmitud laenulepingu järgi laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks • kas hageja laenas kostjale 2012.a. veebruaris teise suulise laenulepingu järgi 5000 € • kas kostja poolt 5000 € tasumine on tasutud 22.01.2012 laenulepingu (20 000 €) katteks või tagastas kostja 5000 € nn II laenulepingu katteks. Kohus vaatleb, millise õigussuhte raames on hageja 17.02.2012 kostjale kandnud 5000 € ja millise õigussuhte raames maksis kostja hagejale 2012.a aprillis 5000 €. Hageja poolt kohtule esitatud maksekorraldusest 17.02.2012 (I kd lk 69) nähtuvalt on hageja kandnud kostjale üle 5000 € selgitusega „ülekanne“. Kostja ei ole kordagi väitnud, et märgitud rahasumma oleks saadud 22.01.2012 sõlmitud 20 000- eurose laenulepingu raames, vastupidiselt on kostja kinnitanud, et 22.01.2012 sõlmiti 20 000 –eurone laenuleping ja kostja on selles ulatuses laenu saanud. Kostja pole põhjendanud, millistel põhjustel on hageja soodustanud kostjat 17.02.2012 ülekantud 5000 €-ga, kuid raha saamist pole ta ka eitanud. Hageja seletas vande all, et märgitud 5000 € andis ta kostjale veebruaris laenuks, mis tuli kostjal maksta 2012.a. aprillis tagasi. Kuna kostja pole põhjendanud millistel asjaoludel oli tal õigus hagejalt saada 17.02.2012 5000 € või miks hageja talle need 5000 € maksis, siis leiab kohus hageja vande all antud seletusi ja 17.02.12 maksekorraldust kogumis hinnates, et viidatud 5000 € oli kostjale antud laenuks 2012.a. veebruaris sõlmitud nn II suulise laenulepingu raames VÕS § 396 lg 1 järgi ning et selle laenu tagastamise tähtaeg oli 2012.a. aprilli lõpp. Eeltoodu alusel ei ole õige kostja väide, et hageja ja tema vahel oli sõlmitud vaid üks, so 22.01.2012 sõlmitud 20 000 € suurune laenuleping. Hageja seletas vande all, et sai märgitud 5000€ tagasi 2012.a. aprillis ning kostja poolt kohtule esitanud maksekorraldusest 24.04.2012 (I kd lk 56) nähtuvalt on ta tagastanud hagejale nn laenu 5000 €. Kostja on ise väitnud, et 22.01.2012 laenulepingu tähtaeg oli 31.12.2013, seega ei saanud kostja 24.04.2012 5000 € makstes VÕS § 88 lg 3 tulenevalt määrata, et ta täidab kohustuse, mille täitmist ei saanud veel võlausaldaja nõuda (kostja arvates pidi täitmise tähtaeg ju olema 31.12.2013). Teiseks ei nõustu kohus kostjaga, et kostja võis määrata 24.04.12 5000 € tasumise 22.01.2012 sõlmitud laenulepingu katteks VÕS § 88 lg 6 p 1 järgi. Nimelt sätestab VÕS § 88 lg 6 p 1, et kui kumbki pool ei määra, millise kohustuse täitmiseks on raha arvestatud, loetakse täidetuks esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. Kuna kostja enda väidetel muutus 22.01.2012 laenulepingu järgne kohustus sissenõutavaks alles 31.12.2013, siis ei olnud see varem sissenõutavaks muutunud kohustus, sest varem sissenõutav kohustuse ehk 17.02.2012 antud 3 (5)
5000 -eurose laenu tagastamise kohustus muutus sissenõutavaks varem ehk 17 aprillis 2012. Eeltoodu tõttu leiab kohus hageja vande all antud seletusi, mis puudutab 5000-euro suurust laenulepingut ja selle summa tagastamist kostja poolt, ning kostja esitatud 24.04.12 maksekorraldusest sisalduvat selgitust (5000 € laenu tagastus), et kostja tagastas 24.04.12 5000 € pooltevahelise 5000-eurose laenulepingu täitmiseks. Laenulepingu 22.01.2012 täitmine Ülalpool tuvastas kohus, et seisuga 20.07.2012 oli kostja poolt 22.01.2012 sõlmitud laenulepingu raames tagastatud vähemalt 7000 €. Hageja väitis hagis, et laenuleping oli tähtajatu ja et hageja ütles selle üles 07.01.2013 tehtud ülesütlemise avaldusega, mille kohta on esitanud ka vastava avalduse (lk 10, I kd). Selle saamist pole kostja vaidlustanud, kuna kostja on hagejale vastanud 16.01.2013 (I kd lk 11 vastava avaldus). Kostja väitis, et laenuleping oli tähtajaline ehk laenu tagastamise tähtaeg oli 31.12.2013, samas ei ole kostja tõendanud, et laenu tähtaeg oli 31.12.2013. Hageja vande alla antud seletuste kohaselt oli 22.01.2012 sõlmitud laen tähtajaline, st antud pooleks aastaks. Hinnates hageja vande all antud seletusi, mille kohaselt oli laen antud tähtajaliselt, hageja lepingu ülesütlemise avaldust, milles ta on pidanud lepingut tähtajatuks, leiab kohus, et hageja vande alla antud seletused 22.01.12 sõlmitud tähtajalisest (sh pooleaastasest) lepingust ei ole usutavad, kuna ei ole kooskõlas hagis toodud väidetega ega hageja enda käitumisega (lepingu ülesütlemisel on viidanud lepingu tähtajatusele). Kuna kostja pole tõendanud, et leping oli tähtajaline ning et täitmise tähtaeg on 31.12.2013, siis leiab kohus, et 22.01.2012 sõlmitud laenuleping 20 000€ kohta oli tähtajatu VÕS § 398 lg 1 I lause järgi. VÕS § 398 lg 1 I lause sätestab, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast lepingu ülesütlemist; II lause järgi võivad nii laenusaaja kui laenandja tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette 2 kuud. Kuna pooltevaheline lepingu oli tähtajatu, siis võis hageja VÕS § 398 lg 1 II lause järgi laenulepingu üles öelda 07.01.2013 tehtud avaldusega kostjale. Arvestades seda, et kostja on vastanud sellele avaldusele 16.01.2013 ning kuna asjas ei ole väidetud, et kostja oleks saanud ülesütlemise avalduse varem kätte, siis on pooltevaheline vaidlusalune laenuleping üles öeldud VÕS § 398 lg 1 II lause järgi 2kuulise etteteatamise tähtajaga 16.03.2013. Pärast nimetatud tähtaega on hagejale VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 398 lg 1 ja § 396 lg 1, § 76 lg 1, § 8 lg 1 järgi õigus nõuda kohustuse täitmist ja laenu tagastamist. Kuna aga 16.03.13 (kui leping lõppes) oli laupäev, on kohustuse täitmise päev vastavalt TsÜS § 138 lg 8 järgi puhkepäevale järgnev tööpäev ehk esmaspäev, mis oli 18.03.13. Seega muutus laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks TsÜS § 398 lg 1 ja TsÜS § 138 lg 8, § 88 lg 7 I lause järgi 18.03.2013 (kohustustes muutub sissenõutavaks kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist, antud juhul pärast lepingu ülesütlemist). Kostja pole tõendanud, et ta oleks maksnud hagejale rohkem kui 7000 eurot laenu tagastamiseks. Seega on hagejal õigus nõua kostjalt kohustuse täimist VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 398 lg 1 ja § 396 lg 1, § 76 lg 1, § 8 lg 1 järgi ja ülejäänud laenuosa 13000 eurot tagastamist ning täitmisega viivitamise eest VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 alusel viivist kohustuse sissnõutavaks muutumisest 18.03.2013. 4 (5)
Viivise arvestuse üle vaidlus puudus, seega on viivis alates 18.03.2013 kuni hagi esitamiseni 07.05.2013 155,8€ VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 II lause järgi. Hageja taotluse alusel tuleb kostjalt TsMS § 367 alusel välja mõista viivis põhivõlalt alates 08.05.2013 VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras, mis on VÕS § 94 sätestatud määr, mis avaldatakse Ametlikes Teadannetes Eesti Panga poolt ja millele lisandub kuni 14.04.2013 7% aastas ja alates 15.04.2013 8 % aastas. Kostja väide, et intress laenult oli null %, ei oma tähtsust, sest hageja ei ole väitnud, et lepingus oleks intress määratud olnud ja teiseks ei ole hageja kostjalt intresse nõudnud. Eeltoodu alusel kuulub hagi rahuldamisele ja kostjalt tuleb hagejale välja mõista võlga 13000 eurot, viivist seisuga 07.05.2013 155,8€ ning alates 08.05.2013 viivist põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras, mis on VÕS § 94 sätestatud määr, mis avaldatakse Ametlikes Teadannetes Eesti Panga poolt ja millele lisandub kuni 14.04.2013 7% aastas ja alates 15.04.2013 8 % aastas. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 alusel kohus määrab kohtulahendis menetluskulude jaotuse poolte vahel. TsMS § 162 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele, jäävad hageja menetluskulud kostja kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega
/digitaalne allkiri/ Kohtunik
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.